Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Nüüd, kui sügisel ametlikult alanud ja koolirutiin kohale jõudnud, võib märgata kerkimas uut konfliktide lainet seoses loengusaalis avatavate arvutitega õigemini siis nende keeramisega. Kindlasti on mõne taolise keeludega isikliku solvumisega seotud argument. Kui õpilased kaovad arvuti kaane taha on õpilase hobidega seotud põhjendus, miks Pole arvutid loengus soovitatavad. Arvuti kasutamist loengutes on uuritud alates aegadest, kui sülearvutid muutusid tasku kohasteks. Üheks esimestest kuulsaim oli 2002. aastal Stanfordi ülikoolis läbi viidud katse mis avaldati pealkirja all sülearvuti ja loeng. Selles Läti loengusaalis viibinud üliõpilased kahte gruppi, millest ühel lubati loengu ajal kasutada sülearvuteid ja teisel paluti hoida arvuti kanginny. Kuna mõlemad rühmad said osa täpselt ühest ja samast loengust, mõõdeti selle lõppedes kõigi teadmiseid. Selgus, et arvutikasutajatel oli õpitu meenutamisel märgatavaid probleeme. Uurijad järeldasid Et on aeg mõelda tehnolooge etiketile ja loengutes arvuti kasutamise normide sätestamisel. Stanfordi uuringust on nüüd möödas tosin aastat ja välja arvatud üksikud meediasse jõudnud juhtumid, milles imestatakse, kui keegi on kusagil loengusaalis arvuti kasutamise keelu alla pannud, ei ole tänaseks tehnoloogia etiketi kultiveerimisega märgatavalt edasi liigutud. Võib-olla lisab teemale uut hoogu nüüd käesolevast aastast pärit uuring, mis paraku nägi ilmavalgust suvel, kui. Keegi koolile ei mõtte. Olgu nüüd kohe alguses. Kuulutatud, et sellegi uuringu tulemused arvutikasutajaid ei rõõmusta. Uuringus osales 327 üliõpilast kuulsetest California ja Princetoni ülikoolidest. Osalejatele näidati veerandtunnist videoloengud ja paluti teha märkmeid. Nagu 2002. aasta Stanfordi vastavas katses kasutas siis üks osa märkmete jaoks arvutid ja teine paberit ning pliiatsit. Aga erinevalt Stanfordi uuringust, milles arvutid olid ühendatud internetiga ja see suur maailm pakkus siis õpilastele parajalt tähele panusega vaid kiusatusi olid käesolevas katses arvutid internetist vabad ja neid sai põhimõtteliselt kasutada siis vaid märkmete tegemiseks. Pool tundi hiljem läbisid osalejad põhjaliku testi, millest selgus, et arvutiga märkmete tegemine ei mõjutanud faktide meeldejätmist ning mõlemad rühmad näitasid siin mõõdukalt positiivset tulemust. Kõrvalepõikena olgu märgitud, et lihtsuse nimel võibki teadmised jagada kahte leeri. Ühed teadmised räägivad siis konkreetsetest faktidest, aga asjadest arusaamise võiks nimetada kontseptuaalse. Eks teadmiseks. Seega faktide omandamisele märkmete tegemise viis mõju ei avaldanud. Kurvem lugu oli aga arusaamisega arvutiga märkmeid. Tegijate tulemus oli märkimisväärselt kehvem. Seejuures kasutasid arvutiga rühma liikmed. Teoks rohkem sõnu ja need vastasid suuresti loengus kasutatud lausetele. Pliiatsiga paberile kirjutajad tegid märkmeid rohkem oma sõnadega ja neid kogunes. Paberile vähem ja ometi oli viimase arusaamises koor oluliselt parem. Uurijaid huvitaski, kas taoliselt eristuvad märkmete registreerimise viisil võiks olla arusaamist mõjutav efekt ning nad korraldasid täiendava katse, milles palusid arvutirühmal teha märkmeid oma sõnadega sarnased siis pliiatsi ja paberimeetodile. Paraku ka selle katse järel ei saanud arvutikasutajad paljudest asjadest aru samas kui see ei valmistanud probleeme pliiatsi ja paberikasutajatele. Igaks juhuks korrati katset veel ükskord. Seekord tehti teadmiste teist nädala aja pärast, võimaldades enne seda 10 minuti jooksul kasutada tehtud. Mälu värskendamiseks ja õpitu läbimõtlemiseks. Seekord oli vahe veelgi selgem. Paberi ja pliiatsi kasutajad olid märgatavalt paremad nii faktide kui arusaamisi testis. Arvutikasutajaid ei aidanud isegi märkmetest õppimine ja nende lõpptulemus muutus varasemaga võrreldes isegi natukene kehvemaks. Noh, mis on selle loo moraal paraku saavad sellest aru ainult need, kes ei kasutanud äsja arvutit.