Kui stuudio diktor teadustas äsja siin Tallinn siis lubage nüüd jätkata. Siin Saaremaa noorte autorite klubi mikrofon on sedakorda selja taha jätnud suure ja väikese väina. Ja peab nüüd oma ümmarguse laua jutuajamist Kingissepas. Sedapuhku on koos siin saarlastest kirjarahvas. Mõnedki neist on teile kindlasti juba tuntud nagu Endel Teeenno, Albert uustulnd, Salme Tuulik, Endla Tegova. Teistega saame tuttavaks täna ja üheskoos, sest minagi, lugupeetud kuulajad, istun nendega esimest korda silmitsi. Nii mind kui teid abistab seejuures Albert uustulnd, kelle näidendite tunnete ja kelle olukirjeldusi reportaaže olete kuulnud ka raadiost. Niisiis ühe jalaga, meie mees, palun seltsi suustata. Meie kirjeldatud ring tegelikult on palju suurem, kui täna õhtul siin kokku tulnud on. Meie kirjandusring haarab umbes 20 kuni 30 noort terve Saaremaalt. Siia kuuluvad ka nii koolinoored kui ka tähendab teised, kes on juba kooli lõpetanud ja kes töötavad, mõned ka need, kes töötavad ajalehe juures kas siis kirjasaatjana või päris koosseisus. No siin peale nimetatute, kes pidevalt võtavad osa siin kirjandusringi tööst ja nii-öelda meie saare seisukohalt võttes kamis häid tulemusi on andnud, on muidugi, liialub siis samuti maaker, kogu selle kirjandusringi hingeks on praegu. Ants, tasa. Ants, tasa. Tema on juba eks, sest 10 aasta tantsu tegelikult esimees, esimene töötas, kui ma ei eksi, seltsimees Esko. Mis aastast teie siis ohjeldama? 56.-st alguspäevist ja kuni tänaseni ei saa siinjuures mainimata jätta ka nendel tuli ingelistele meestel siin selle kirjandusringi loomise juures ja hiljem selle edasiviimise juures, kellel oli suur osatähtsus, need olid ajalehe toimetaja Tooms ja hiljem lõbu. Kuid mõlemad läksid õppima ülikooli. Ja praegu on ajalehe toimetajaks Alt, kes samuti oma eelkäijate jälgedes nüüd asus kirjandusringi abistama, keegiti Sa unustad kindlasti Innobrami. Me ei toimeta sellest 55.-st aastast tema tegelikult on nii-öelda selle mete üks esimesi algati, üks esimesi ja tugevam mehi oli Endel Tennov, kes täna õhtul on ka siin meie hulgas. Temal on juba üks raamat muide ilmunud tema August nõigu oma hobune ja kui ma ei eksi, vist praegu on temale antud juba teine trüki, nii et lähemal ajal vist ilmunud temalt. Eks nende aastatega on üsna palju inimesi siit läbi käinud, küllap on tulnud ja küllap on läinud. Ja küllap on neid, kes on jäänud. Mina tulin siia 56. aastal, siis oli juba kirjanduslik olemas. Ei saa öelda, et esimese aastus raske, raske tuleks isegi päris hõlpsalt aasta siis oli häid autoreid, oli vennad, tuulikud, ma mõtlen, kõigepealt alustasid, Nad tulid kohe koolist värskete nihukeste panov küpsete meestena sihuke tugevate annetena. Aga võib-olla, et see, et vendadest tuulikutes tõesti on saanud niisugused praegused noored, tublid kirjamehed on mõnes mõttes kompliment ka kirjandusringile, kus tõesti niisugust huvitavat tööd tehti, et see huvi, mis nendel loomu poolest oli. Kas või ka minu nende väikeste asjade juures, mis ma olen teinud? Peab ütlema, et kirjeldusringil on siin tohutu suur osatähtsust, sellepärast et isegi Tallinna suured kirjamehed kirjanikud lasevad teinekord mööda sellistes spetsiifilistes otse rannameeste küsimustes mida seal võib-olla vaadatakse mõnikord laias laastus teises valguses, kui asi tööpäraselt on. Sellepärast peab ütlema, et meie kirjandusringis kõigepealt meie kirjamehed on alati oma need mustendid ja need esimesed tööd siin tuleks mitu korda läbi arutada ja alles siis on läinud Tallinna poole. Igalühel on oma kutsetööpäev, veedetakse kuskil hoopis mujal ja harva on seal aega kirjandusel mõelda. Näiteks millega ringi liikmed tegelevat. Seltsimees teiega õpetaja. Seltsimees Stennov on ajalehe kommunismiehitaja toimetuse töötaja. Seltsimees maakler töötab põllumajanduses. Seltsimees tuulik töötab kolhoosi raamatupidajana samuti seltsimees leosaar, seltsimees tund töötab ETK Velli Kingissepa autobaasi juhatajana. Tööpäev on selja taga, kui sageli siis siia kokku tuleks? Tavaliselt on meil koosolekud ette nähtud iga kahe nädala tagant ja mida siis teete, kas logiraamat kaan? Lehitsen seda päevikut. Tõesti huvitav? Mõtiskleda mida siis nende aastate jooksul ringi liikmed on teinud? Mulle tuleb meelde. Et just 1958. üheksandal aastal meie ringi liikmed väga aktiivselt võtsid osa kodulooainelise kogumiku Saaremaa väljaandmisest. Päris õigus, see on kogumik, mille juurde kõik suurema ajakirjanikud alati pöörduvad, ennek nad Saaremaale sõidavad. Nii et see raamat ei kaota vist niipea veel oma väärtustega aktuaalsust meile kõigile, ta on kallis just meie esimese ulatuslikuma töönamis avalikkuse ette jõudis Sõrve säärest, võib-olla sellest on meil alati pajatanud nii ajalehtedes kui ka oma jutustuses leosaar, kes on muide üks agaramaid, vaatamata sellele, et tema on meie kirjandusringist 40 kilomeetri kaugusel annab mulle meenutada päeva, millal ei oleks osa võtnud liusaar koosolekust vaatamata sellele, kes seal siis talvetormid või on suvel palav. Kuidas siis selle Sõrve kandiga on, tavaliselt on nii, et suurema mehed lähevad kõik suure õhinaga siin ekskursioonile ilusaid, sealt muidugi bussiga läbi sõita, üht kalast sinna ja teistpidi tagasi, eks ole. Aga kohalike elu kalameestest peamiselt saab kirjutada, kui nad rannas jutustama hakkavad oma läbielamistest merel väga huvitavaid asju. Kuule, nende käes on siis, kui nad võrgult tulevad või? No kõige rohkem siis, kui on tormipühal merele minna ei saa siis vanemad kalurid jutustavad seal muide Sõrve sääres Patagoonia, merede hirm, vot tema käest ma olengi just palju meremeestest kuuld. Ta on sõitnud väga palju laevadel, suurem osa oma elust on olnud meremees. Ei tea, kas suust tuld on ka sellelt samalt mehelt oma näidendites ühtteist saanud samalt mehelt ei ole saanud, kuid siiski Sõrve meestelt väga palju, sest ükskord varem oli juttu sellest Sõrvemaa Sõrvemaa mehed. Ei saa öelda kunagi öelda Sõrve lihtsalt ega lihtsalt mehed, vaid öeldakse Sõrvemaa, kuna temal on nagu omaette geograafia, Sõrve maamehed on pisut teistmoodi kui teised Saaremaa mehed. Kraadi kangemad kraadi, kangemad, õlle ja mehe tegude poolest ja mehe tegude poolest ja kunagi ütles üks tartu professorgi, et mida kaugemal idas Eestis minna, seda kibedam viin. Mida kaugemale läände, seda parem õlut. Ta võib päris öelda, kui Sõrve sääre juhtub kellelegi minekut olema ja parasjagu jaanipäeva aeg annete õlu keldrist välja tuuakse siis pole midagi teha pool toopi mehe peale ja võtab sirge serdi mandrimehed, kui need proovimagi. Jaa, aga eks needsamad mehed on kõvad kalanõudjad ka. Ja muidugi seda peab ütlema, mitu aastat on Sõrve sääres püütud köige rohkem angerjat. Möödunud aastal sai selles suhtes kokkuvõte tehtud siis, kui angerjad üksteise otsa pandud sai. Siis andis kokku 12 kilomeetrit angerjat, mis välja püüti Sõrve säärest üksi. Nii et ka see võib-olla meelitab Sõrve sääre. Aga mis puutub nii kirjameeste seisukohast, siis Sõrve säär juba tema läbi sõites ja sinna minnes siis ta omaette avaldab, niukest mõjuvad, vägisi, paneb. Sulepea liikuma ja küllap see ongi nii-öelda selle Leo Saarele andnud inspiratsiooni. Tema kirjutas, kas selle maa kitsasega on seotud ka kõige süngemad peatükid nii ajaloost? Leo ise on läbi elanud 44. aasta rasked päevad, tema küsitati koos paljude teistega saksa maale ja nendes süngetest mälestustest on ta meile ka ühte teist juba paberile pannud. Ja liusaare loomingut läbib ka üldiselt. Kui võtta seda ja vaadata, siis me ei leia seal, et seal läks eriti suuri naerupuhanguid või eriti palju huumorit. Seal on tegemist tõsiste hingeliste läbi elamustega, mis kohati on nii inimeste kui saare osas niivõrd rasket. Ja peab ütlema, et leosaare sulg on paranenud aasta-aastalt et neid suuri sündmusi valgustada nii tugevalt, nagu nad seal olid, et neid niiviisi paberile panna. Muidugi palju lõbusam ja palju luulemisem on sealt kohe üle minnes Abruka saar, keda esindab Salme Tuulik. Muide, Salme Tuulik on vendade tuulikute õde ja tuleb öelda, et just esimene suvi, vennad tuulikud said oma vanemalt õelt, siin tekib üldse niisugune probleem. Terve perekond on kirjamehi ja naiskirjutajaid. Saaremaa on ammust ajast täis kuulsaid kirjamehi, üks suurim, eks kuulsam kui teine noori autoreid, on teil siin ka tublisti koos? Siin just seda kirjanduslikku loomingut nii eriti õhutab huvitavamaks probleemiks Aadu Hint ütleb selle kohta nii, et kui midagi kirjutada, siis peab inimesel tekkima olukordades nivoode vahe. Ja ma leian, et see on päris õige, võib-olla, sest Saaremaal, eriti kui me vaatame, kes siin vanemad, kirjamehed ja nooremad Need on peamiselt pärinevad just randadest ja rannaelus on seda elunivoode vahet väga palju, mida see tähendab? See tähendab minu arust seda, et seal on suurem kontrast elul, seal on päeval on küllaldaselt päikest ja seda ilusat merd ja seda head tuju rikkaliku kalasaagi üle. Aga teisipäeval vastupidi, tohutud tormid, piised lõhub meri ära, kalasaaki ei ole selline nivoode vahe nii-öelda paneb inimesi, ütleme, paneb arutama ja sealt siis saabki nii-öelda inspiratsiooni kirjutamiseks. Inimene, kes elab näiteks väikesel hästi ilusal Abruka saarel Saaremaa külje all. Pealegi olevat teil palju lehtmetsa ja siis ka palju linnulaulu ja, ja väga palju sääski. Ja seda muide teame, sest näiteks Eesti raadiomikrofon ei saa peaaegu kunagi Abruka saarel üles seada, kuna sääskede pinin on alati nii tugev, varjutab juttu, aga õnneks täna me oleme koos kinnises ruumis, isegi akna tõmbasime kinni, tänavakära siia sisse ei kostaks ja nüüd me võime päris rahumeeli mõtis kella Abruka saare voorusest ja luuleloomingust, mida ta inspireek kes on öelnud, et luule, see ei tule tuulest. Aga teie nüüd just olete elategi tuulte keskel, kuidas sellega siis on? No ma ei tea, ma ikka mõtlen just tuulest tulebki Tuuda nisugune, tujukas luule on ka selline, et et kust tuul, sealt meel, et kui on väga tuule tormiliselt tormiliselt laulud tulevad meile ja niuke Vaiknerimis pääsukesed leebet luuletust teha ja niimoodi ikka teie olete siis perekonna kõige varem kirjandushuviline noh, me kadunud isa olla teinud kuulsa Muhu uisulaugu juba valmis vanast, millal te kirjutate? Aga siis, kui kõik muu töö mind ära tüütab väga. Sest ma hakkan kirjutama õhtutunnil näiteks õhtutunnil, jah, kui on nii, et sääsed ka just ei segaja. Ja mootorite müra juba vaikinud, siis rannal sihuke vaikne aeg siis siis kui kalurid on kodus ja muret ei ole. Jah, umbes niisiis tuleb väest tahtmine paberile panna ja. Ja siis on puhkuseks endale rõõmuks ja rõõmuks mitte ainult endale, vaid rõõmuks ka teistel. Ikkagi jah, nii vahelduseks. Muidu ruum, kus me juttu puhume, on üsna pisukene, neljakandiline toimetuse tuba. Kuid mõtlesime, võime siinsete autoritega tervele Saaremaale ringi peale käia. Näiteks seltsimees Maakeriga võib rääkida Leisi kandi rahvast. Alguses tutvustamiseks öeldi, et teie tegelete põllumajandusega. Nüüd püüame siis täpsemad jooned sisse ajada. Nagu seltsimees tasa juba rääkis, töötanud tõesti põllumajandusalal. Aga vanema töötasin ajakirjanduses ajakirjanduse alal töötamise päevil on säilinud käsikirjad, mille kallal ma praegu töötan. Ja üks katkend kivisest kodus on ka ühest pikemast jutustusest pärit nimed, teised tuuled. See teema on põhiliselt ammutatud nooruspäevadest meremehepäevilt. Kuna ma olin noorest olles meremees samuti. Sellega ma olen üks selle Sõrve kangete meeste järeltulija. No kui palju ma nüüd selle jutustusega edasi jõuan, seal need tuleviku küsimus, kuid praegust töö käib. Väiksemaid jutte, mälestusi olen ma siiski perioodikas suutnud avaldada. Trükimust on läinud ja praegu skama töötan ühel või teisel viisil siiski üsna intensiivselt kirjandusalal, kuigi momendil minu töökoormus on väga suur, sest ma andsin nõusoleku minna põllumajanduse alal tööle. Põhimõtteliselt oleme parteitöötaja. Kuna töötan sekretärina nagu kivises. Koduski on märgitud saarlase kolhoosis ühest kõige raskemas Saaremaa kolhoosis kõige maha jäänumast kolhoosis. Umbes aastapäevad. Aga raskused vist inspireerivad mitte ainult neid raskusi võitma vaid ka nendest raskustest kirjutama nende ületamisest. Muuseas, kui nüüd rääkida sellest, mida ma party töötajana teen kirjanduse alal siis mul on üsna palju tegelasi ja võrdlemisi häid tüüpe juba kogutud, meelde jäädud, jäädvustatud selleks, et edaspidi nendest kirjutada ja võib-olla andaga mõningaid mälestuskilde, kuidas see mul õnnestub nendest päevadest, mida ma praegu seal üle pean elama? Siin niiviisi juttu puhudes inimestega, kes iga päev elavad ja töötavad lausa tüüpide galerii keskel tunned lihtsalt vaimustust selle vastu ja isegi kadestanud natukene neid, et nendel ei ole vaja kaugemale minna, kui astuda koduuksest välja. Ja näed, seal läheb see mees, kellest saaks suurepärase olukirjelduse. Ei ole vaja kuskilt midagi otsida, on vaja nad ainult ära tunda. Ja seesama, maha jäänud kolhoos, praegus läheb edasi. Tänagi vaatasin viimast tabelit aruandes. On viimaselt kohalt läinud ta keskpärast hulka piimatootmisalal ja nähtavasti lähemate aastate jooksul võib sellest kujuneda väljuks tugevam majand, keda võib ka kirjanduslikult nende tegelaste galeriis näha. Ja selles suunas meie edasi töötame ja meie elu edasi liigubki. Ja seal kindlasti on, on üsna huvitav vaadata seda inimese ümberkujunemist, oma tõekspidamiste muutumist. Kasvõi praegu kibedate tööde ajal, kuidas järjest rohkem inimesi, mitte ainult kodus omaette nokitseb vaid ikka ühes kohas heinamaale läheb. Inimesed on tulnud parteiorganisatsioonile lähemale, partei read on kasvanud ja eks seda meie ka noored autorid kui ka päris kirjamehed peavad oma teostest edasi andma. Tegelikult. No mis on teie kolhoosis praegu kõige kibekiirem töö? Momendil kõige kibekiirem töö on heinatöö, kuna kevadkülv on jäänud selja taha ja söötade varumine mitte ainult meil, vaid kogu kolhoosides on praegusel momendil kõige tähtsam ülesanne. Ja see vist lõhnab ka nii pööraselt hästi, et lausa paratamatult tuleb meelde tore laul nendest kahtlastest Saaremaa niitudest millest samuti võib vist laule luua ja kas teie, seltsimees lup, olete proosa või? Mina olen teinud ainult olupilte, peamiselt lühijutuga, ma olen ka proovinud, aga ma ei usu, et kuigi jääd oleksid välja tulnud. Noh, aga 10 tükki võib ju minna aia taha ja 11-st tuleb ja siis on aega veel küll, eks seal. Sellepärast, et 10-ni ma pole veel jõudnud nendega. Missugused teie kõige südamelähedasemad probleemid? Ma elasin paar aastat tagasi veel maal siis ma kirjutasin peamiselt küll kaaluritest, võib-olla sellepärast, et ma olen ise ranna ääres kasvanud ja kogu aeg ainult nende keskel olnud, siis ikka peamiselt kangelased olid alati kalurid, hakkasin tegema. 53. aastal saatsin esimese informatsiooni toimetusse, siis ka olisi kaluritest. No ja nii hiljem käega, nyyd kinna selles muidugi enam just nendest ei ole saanud kirjutada. Lubatakse öelda meie kuulajatele teadmiseks, et seltsimees luupa haiguse tõttu ei saa kuigivõrd ringi liikuda ta on kodu külge aheldatud, kuid seda rohkem liigub mõte mööda Saaremaad. Seda rohkem olete te mõttes kõigi nende inimestega. Nojah, seda võib-olla küll, aga praegu ka ikka on veel kalamehed, võib-olla nende elu ja nii kõige lähedasemaks Ronaalsemaks ja üldse, kuna kirjutama hakkangi midagi lühijuttu või siis kõigepealt läheb ikka mõte sinnakanti. Seltsimees uustulnd, hiinlased on hästi, humoorikad, mehed, naljamehed, saarlased ei pidavat olema Diaalse. Tõsi ka või? Nojah, võib olla küll. Ma ei tea selle kohta midagi öelda. Ja, ja sellepärast ma provotseerisin, sest minu meelest iga õige ja aus saarlane saab otsekohe pahaseks, kui temale tehakse niisugune hiidlaste poolne etteheide. Sest merega on palju muret ja merenõuab käterammu ja osavust ja julgust ja aga need kõik kokku käivad ka niisuguse hea naljaga ja pipardatud huumoriga vürtsitatud, kuidas, mis Angerjale pannakse, vürtsika, angerjad ei panda midagi, aitab niisama, ilma milleta väga hea, ilma milleta varinaasil kuuluvad ikka vürtsika juurde. Nojah, aga see õige uhhaa läheb nii päris pisikesi sibula ja tillidega ja aga kuidas on nüüd nende näidenditega, mida küllalt paljud meie kuulajatest on näha saanud ja plaksutada, nendele saanud? Need on juba tervelt mitu tükki. Kuna täna niisugune aruande koosolemine, siis loeksime tehka üles. Ega seal eriti mitu ei ole, tegelikult on siin praegu kolm näidendit kirjutatud neist kaks on lavastanud Rakvere teater, et peale selle mened kultuurimajad ja kolmas jookseb praegu Pärnus. Viljandiga on mul nii-öelda vaikselt juba kokku lepitud, pidin Kärla aastal nendele andma, ühe lihtsalt ei suutnud. Ja samuti kui nüüd rääkida natuke plaanidest, ühesõnaga lihtsalt plaanid on selleks liiga suured, liiga julged, et neid veel nii-öelda avalikkuse ette tuua. Haremon vist vaikida sellest ja eks siis tulevik näitab ise, mis, millega siis asi edasi läheb. Aga öelge nüüd, mis mees endalt, Ennofon, Endel Tennofon, kirjamees ja ma ütleksin isegi rohkem. Ma ütleksin endale Tennof nii-öelda meie hulgast. Me võiksime nimetada juba kirjanikuks, kui teised on katsetajat, kirjamehed, algajad, nii nende klassifikatsioon siis endalt ennukaid. Me nimetame juba kirjanikuks ja endalt Ennofiga konsulteerimine juba nii julgemalt kõigi oma asju teistele osas. Meil siin tekib vahest näiteks ringi esimest tasa. Me oleme koolivennad klassivennad ja tuleb meil selliseid asju siin talvel ette, et nii-öelda läheb, vaidlen vahest nii ägedaks, et postimiilits väljas keedeeemmituvad aknale seisma. Noaga, see on nii-öelda vaidlus siin küsimuste pärast ja kohekümne alla trepil lähme siis me oleme jälle suured sõbrad ja kui me üles tulema olen jälle suured sõbrad eksis Endel DM nupul on nii-öelda kaalukas sõna, kes siis ütleb niiviisi juba, et vot, et kuule, see asi on nii siis meil nii-öelda see mees, kelle poole me siis nii pöörduma nii-öelda nõu saamise küsimustega Öeldakse, et ükski meister ei kuku taevast ja kui tublisti sa ise ka tööd ei tee. Eks killukene võõrast abi kulub ka ära. Kuidas jõuavad näiteks suurelt maalt Saaremaale suured kirjamehed. Tuleb öelda, et vabariigi sulemehed on väga vähe meid külastanud. Kui Aadu Hint on siin neid nii-öelda vahetevahel ikkagi vaadanud, aidanud siis teiste sõnameistrite kohta seda kahjuks öelda ei saa. Kui on niisugune ilus angerjaaegne praegugi ja kui meeles pidada seda, kui palju väärt kirjamehi on Saaremaa eesti rahvale andnud siis eks vahel ja vahiks muidugi mõni mees tulla ka. Tõesti mõnus oleks võib-olla mõne kirjanikuga juttu puhuda siin Saaremaa rannamail sel ajal, kui võib-olla uhhaa katel keeks siis tõesti sünniksid, võib olla, et paremat mõtted, need paremad nõuanded ja need on alati tulusamad, nüüd on alati nii huvitavamalt kui need, mis antakse kabineti laua tagant kiirel käigul. Ja nüüd puhume veel jutt ühe poetessiga meie ennist jutuajamine pooleli just kasvatusprobleemidele noore rahvaga on palju tegemist. Aga eks sellest noorest rahvassaazis kirjutada. Saab muidugi ja mina, nüüd tegin ka ühe niisuguse asja valmis. Nimelt näidendi see sedalaadi koolipoiste kasvatusprobleemidest siis selge, see tuleb mulle tagasi. Ma pean seda kõvasti ümber tegema. Noortel suleseppadelt tuleb muidugi nii mõnigi kord tööd ümber teha, aga kas see võtab tuju ära või või viskad nurka hoopis, tahaks hoopiski edasi teha või kuidas kirjandusliku loominguga, kes ülepea on, tuleb see higiga või tuleb lepase reega? Kuidas seda kellelgi on, aga mina viskan nurka kohe. Ja korjan alles mõne aja pärast. Ma näen, teil on temperamentne, sihukene, mustad juuksed, tumedad silmad. Ei, aga tõesti, kui nüüd endast natukene rääkida saan teha ainult siis, kui väga vihastanud, Läksid vihale ja mina teen käiga Mäelüürikaga ja niisugused asjad ei tule toimilts. Armastuse, lilled ja linnud ja need ei tule hoopiski, lähevad viltu. Nii et aga siis kuskil on niisugune jah, niisugune asi, mis teeb hinge täis. Kuulakem siis, mis Endla teiega val on hinge täis teinud. Aino rippus, loeb meile tema luuletuse, kuidas keegi. Peeter eks pajata lähemalt, kuidas teil linnaselaulupäev möödus, mul enesel asi nii halvasti vedas, et töö sundis olema kodus. Ah laulupäev. Eino, vaat see oli Hillary. Ei selliseid alati ole, sest vallide vahel, kus põõsaste vari sai joodud ja lauldud mis kole. Nüüd juhtus seda, mis oli repertuaaris, kas laul oli võimsam kui mullu, kas tänavu laulsid tugevad koorid? Eks kontsert jää kauaks ju mällu. Mis koorik, kus kohas ima pole kuulnud? Ei, mina küll märganud pole, et peale meie ka koor oleks laulnud. Jah, tôesti küll meelde ei tule. Ja veel üks Endla Tegova luuletus marjulin. Kui võtta mind ühes mu memmeke täna, kui jälle lähed mustikametsa, ma aitan sind, korjan veel rohkem, kui sina siis muus ei saa nii ruttu otsa. Ma üksinda täis nopin korvi, memm, luba, tonn mustikaid, täiskogu maja. Ja siis, kui on toas kõik kuhjaga juba täis nopinga keldri, kui vaja. Nii ennuke, mangus ja memmeke lubas, läks marjule tädide reas. Kuid õhtul ta väsinult koduteed sibas, suu, must korv kummuli peas. Meie vestlusring on üsna eripalgeline, erinevad iseloomud, erinevad käekirjad ja ometi ühtekokku see on pildike Saaremaast ja saarlaste mõtetest. Minu käes on praegu väikene kollasekaaneline raamatuke kivine kodu. Ei ole raske aimata, mida see pealkiri sümboliseerib. Ja kuivõrd meie jutu Westmise mõõtanud sedakorda täis sest suveöö jõuab ka Saaremaale, kuigi on valged suveööd. Praegu siis kuuleksime veel üheskoos kaht Salme Tuuliku luuletust sellest kogust. Siin on muidugi ka meeleolukaid proosapilte, kuid paraku jääb meie saateaeg napiks. Osa neist on raadios juba kõlanud, teisi tutvustame teinekord. Rand virgus unest kahe käega vete merest ammutes ja pesi puhtaks palged tuul, talve viimsed riismed lammutas ja ajas kohe vilelained, valged sai iga kivi puhtaks küüritud seltsi, mere kobrutavas seebivahus veel lisaks tuulelt luua, tüüritud ja ära kaabitud kõik külva kahu. Siis lõpuks rand nii äsja pestud näis, nii värske virge asjalikult kaine tuul veelgi askeldades ringi käis ja kõike kuivatas kui pesunaine rand ootelvakates Tõid tõrva lõhna, tuul, klaasmunad, sädelesid paadisillal ja rannas, kõik nüüd küsis ahnel suul, kas varsti algab triik? No millal, millal? Oled sina, see, kes öösiti mind hüüab. Justkui ära kutsuda siit püüab. Oled sina see? Kas ei tea siis et tulla, ma ei taha tervet elu siia, jättis maha. Kas ei tea sa siis? Kas ei tea, sa kuisson mulle, kallid merelained, rannakivid hallik, kogu meie tillukene saar. Eton, tõrvalõhnalised, paadid, vabi, aiad, helkijad, räimesaagid mulle osaks sinust koduma. Lõpetagem öelgem pererahvale saarerahvale suur aitäh et nad lubasid pilku heita oma randadele ja kiviaedade taha ja pisut hinge sopigi uute kohtumisteni ja Randlase visadust kirjanduse põllul, mille annid on ju niisama tujukat tulema. Meie vestluse kaasa kuulajatele ja kaasamõtlejatele, aga suur aitäh kuulamise eest.