Päevatee suvekülaline päevade suvekülaline on täna akordionist Henn Rebane MINA OLEN Ülle Karu. Henno ettepanekul alustame kohe ühe muusikapalaga ja mis palas on? Tere Henn. Kõigepealt. Tere, tere, tere kõigile kuulajatele ka, ma usun, et teil saab lõbus olema, sest akordioni ka selle, mida mina olen mänginud, nende lugudega on väga humoorikaid seiku olnud, nimelt see esimene lugu on üle 20 aasta tagasi stuudiosse siin raadiosse sisse mängitud, kannab pealkirja pääsukeste tagasi läinud, aga ühe variandi on kunagi minu õpetaja venda Tammann mänginud ja ta kirjutas selle kuskilt luksemburgi raadiost maha ja siis mängis nagu jaksas, aga pealkirja ei teadnud ja kirjutas, see on jahimeestepidu. Et kuulame seda. Päevade suvekülaline on meil n Rebane. Ja eks me selles saates ikka saame inimesega natuke lähemalt tuttavaks ka, sa küll ütlesid, et kõik teavad sinust kõike, aga ikka ei tea küll. Räägi natuke lapsepõlvest. Kas see muusika oli sul kohe lapsepõlvest teada, et sinust saab muusik? Ausalt öeldes see tuli juhuslikult ja ega mina ei tahagi seda, et kõik teaksid rasket lapsepõlve, et mul oli aga sellise pärastsõjaaegne aeri raske elu, siis oli jah ja aga isa oli mul muusikamees, mängis muide Peri venna Raimond Hindpereansamblis, see oli selline kümneliikmeline Püssi alevikus olev, tema mängis trompetit ja eks tal seal muusika meeldis juba lapsepõlvest ja vedas mind jõhvi, laste muusikakooli pritsis. Ma olen Purtse küla vend, aga aga seal ma olen suviti olnud ikka rohkem, nii et ma elasin seal jõhvis ja üsna pea tulin ka Tallinnasse. Olin 15, kui Tallinnasse jõudsin, nii et jõhvi, laste muusikakool. Mul oli erakordselt huvitav õpetaja, ta oli natuke üle 18 vana, kui mina olin seitsmeaastane ja Tartu muusikakoolis ta tuli, muuseas oli üles ühiselamu toas koos Voldemar Kuslap piga suured sõbrad Boriss rosetski ja ta ei osanud ühtegi sõna eesti keelt. Nii et mina ei saanud aru, kuidas me üldse suhtlesime igal juhul, kui mina kolisin jõhvi enne kooli pool aastat. Vene poisid õpetasid mul vene keele selgeks. Aga siis ma sain aru, et ühtegi sõna ei läinud seal tunnis vaja, mida nemad õpetasid. Et niisugune juhus oli, aga, aga ta pani mind tõesti tööle ja. Mida sa seal õppima hakkasid, mis pilli laste muusikakooli noiko hakkasidki? Ühe sinise akordioni ja kui ma olin viieaastane, ta võttis ühe-kaherealise lõõtsapillipoest ja ja siis ma mäletan, kui ta laulis mulle mets mühiseb lugu ja siis oli väga ärritunud, kui ma seda kohe ei osanud järgi mängija. Tegelikult mulle meeldis ka väga joonistamine, maalimine ja ma käisin seal natuke maalikunsti asja ka õppimas. Need palun siin omal käel ühteteist teinud, aga see on lihtsalt selline hobi. Minu pärast ma oleks võinud sattuda, kui isa oleks need kunstikooli viinud. Võib-olla ma oleks pragmaali. Aga ise tahtsid väikse pilli mängida, enamasti isegi niuke. Välja, aga isa muidugi kontrollis kogu aeg, et ikka kaks tundi päevas esimeses klassis juba mängiksin ja iga klassiga tuli aasta juurde iga päev ka suvel. Nüüd mul niukseid puhkepäevi. See päris hirmu sinu jaoks ei olnud tulnud, teised poisid möllasid väljas, sina. Ta andis kaheksa lugu korraga mulle juba vanemast peast ja ja nii huvitav oli muidugi praegu vaadates seda repertuaari, ega seal, oh pool ja paljus ka eesti keeles põlluke niuksed, aga, aga tema oskas selle asja nii huvitavaks teha ja me saime kuidagi pilkude abil aru nii et mõne aasta pärast juba rääkisid eesti keelt täiesti korralikult. Kas õpetaja suunas sind ka või soovitas edasi õppida akordioni? No see oli erakordne õpetaja, ta ütles, et kui ma olin haige, iga talv 41 iga kord palaviku ja tema käis kodus, mängis mulle pilli seal voodi ääres ja konkursile vaja tulla siia Tallinnasse ja ja huvitav, et iga kord ma sain ikka selle võiduraamatu noodiga, nii et vahest mängisin tema lugu ja ja muide Tõnis Rätsep, minu ammune iidol, kellega ma alles kohtusin oma arust sellel kevadel. Me tegime temaga varem ei olnud kokku puutunud. Ei no ma vaatasin teda, televiisor, Amor triot ja käisin teatris ja selgub, et ma olen temaga ka ühes teatritükis teinud kunagi tuulte pöörises, kus nemad, Juhan Viidinguga olid ju sulased, jaa, jaa, tema mäletab mind küll, aga mina olin siis noor, tuleb ja mängisin seal lõõtsapilli ja nüüd me tegimegi ühe toreda kava temaga, mida ma olen kloostri aidas paar korda esitanud, aga, aga suurem ring läheb lahti sügisel. Ja kus me meenutame Juhan Viidingut kui ka meie esimest kohtumist, muide kui ma olin teises klassis Narva maantee Tallinna muusikakooli konkursil üle vabariiklik konkurss ja siis Tõnis veel mäletab mind sellest ajast, need naljakad kokkusattumused üle mitmekümneaastane. Mitu aastat sa õppisid seal laste muusikakoolis? No nüüd on seitse, viis, aga mul on niisugune plaan, et ma lõpetan kaheksanda klassi ära, tulen siia Tallinna muusikakooli hiljem ta muutus otsa kooliks ja õpetaja siis tegi sellise ettepaneku, et viienda klassi kordama ei jäta istuma, kuigi kõik olid viied, aga. No tegelikult muusikakoolid jäetigi istuma, need lapsed, kes olid andekamad, seal tahtsid rohkem lihtsalt nagu harjutada. Ma sain jah, tema käe all ja siis mul oli plaan sinna Tartu kunstikooli ka natuke piiluda, aga millegipärast ikka muusikakool võitis ja, ja siin ta niimoodi läks pärast kaheksandat tulidki Tallinnasse siis ja 15. Naljakas oli see, et isada selle maantee Muhuga Zaporožetsi ka mind sinna muusikakooli hoovia paneb pilliga maha ja siis ma jäin seal ootama nahatuseli ära ja ootasin kella 10-ni, kui nii tuli, majandusjuhataja ütles, et no poisid, lähme nüüd, kellel kodu ei ole, et lähme sinna seitsmendasse klassi, Lembit Veevo saadaksegi klassi magame selle üle, et eks siis vaatame, kus me järgmised ööd oleme. Mina tulen kodunt õhtul oli alati kotletid. Mul on laual ja süüa kõik ja, ja siis mine kuskile klassi, noh kõik seal. Jaan Õun, tuntud flöödimängija oli ja ma ei hakka neid ette lugema, aga seal oli väga-väga palju hilisemaid sõpru. Ja me siis õhtul magama. Hommikul kell kaheksa tehakse uksed lahti, Lembit Veevo hüppab tüdrukutega sisse. Meil hakkab solfi tund. Teie magage rahulikult edasi. No ma katsun teki all kuidagi püksid jalga saada ja ruttu ära kolida, aga tingimus oli mul endale seatud, et ma iga päev mänginud kolm tundi pilli harjutan ja harjutasingi ja till on, seda ma tegin ja koridoride keegi ei kontrollinud, ei saanud muidu selgeks ja, ja mul oli veel niisugune naljakas lugu, et venda Tammann sõites kogu aeg mööda välismaid küll Rootsi, küll Jugoslaavias ja see andis mingid lood ette ja varsti tuli ju, tema oli õpetaja, tema oli õpetaja, nimi oli õpetaja. Aga eks ma ikka selle Ruzetski kooli pealt harjutasin, need lood selgeks ja tulid jälle mingid arvestused, eksamid ja niimoodi ma tegin, ma väga tihti teda ei näinud, aga hiljem muidugi, kui need sõidud jäid väiksemaks, siis eks ta ikka oli tunnis ka. Lucas õpetas sulle ka midagi muud või midagi uuemat. Play lood läksid raskemaks, aga muidugi tolleaegne see koolitus, see on naljanumber. Mina õppisin põhiliselt see, mida ma praegu oskan pärast kõiki koole ja erinevatel seminaridel on käinud ja, ja festivalidel ja olnud suurte mängijate Hartman Tammega näiteks koos ja Pritsi Frank Marokoga noh, suvel veetnud õhtuid koos ja, ja rääkimata vene pianistide suure esiseltskond, et sealt noppisin, kuidas lõõtsatehnikat teha, kuidas üldse mängida, kuidas mõelda? Mida sa ise tahtsid, hakkasid ise õppima? Ja, ja no ega see kool oli lihtsalt paberivärk ja, ja praegu niimoodi enam ei õpetata. Nüüd on metoodikad muutunud ja pillimängijad mängivad ikka tohutu, et hästi praegu üle maailma, siis oli ju eesriie ees ja ega me me teadsime, et maailma kõige parem mängija on peid, kohver, naine muide, kes elab varsti on juba 100 aastat vana, aga et veel kuskil keegi midagi mängib, selgus, et terve maailm mängib, kui natuke hakkasin juba vanemaks saama ja see oli raske aeg, ei olnud mitte midagi mängida, aga ma ma mõtlesin välja ise, mida mängida, ega ma ei mõelnud akordionimuusikat näiteks siin kohe kuma raadio ukse vahele sain jala ja stuudiotesse siis Paul Mägi aitas mul mängida samblik Pontii tuntud džässviiuldaja Prantsusmaalt. Lugu New Kantri, et ma proovisin midagi sellist teha, mida veel maailmas ei olnud tehtud ja eks minu pillide hulka siis hakkasid tulema ka elektroonilised helid, et mul oli üks esimesi elektroonilisi pille üldse Venemaal, noh, ma nimetan seda vanaformatsiooni, Vene riigiks, mis taga oli ju, et ma sain Inglismaalt tänu väliseestlastele ja minu ühele sugulasele tuua siia ja siis on mul midi akordionid olnud, aga nüüd ma mängin ikka tavaliselt kordmingasest. Kuidagi ring on täis saanud ja ma saan aru, et ega see leierkastivedamine pole hea, ikka tuleb ise mängida, siis on mõnus. Nonii lõpetasid ära Tallinna muusikakooli ja siis tuli üks huvitav seik sinu ellu, sa tahtsid minna edasi õppima konservatooriumi. Akordioni akordionit ei saanud. Sinust sai opi koorijuht või orkestrijuht või mis? Kõik andmed, mina läksin Moskvasse pärast muusikakooli, lõpetanud kohekümnesinit kooli sõbrad soovitasid, et kes läks Leningradi, kes sinna, et mul olid ju kõik viied, punased kaaned diplomil ja läksin sinna kohale ja ei võeta paberit üldse arvessegi saadet direktori juurde, seal oli rektor, miinin vene keeles, noh, mina olen jõhvist, mul ei olnud raske seekord temaga rääkida ja ta ütleb, et mine vaata all, kas seal on sisseastumiserialade nimekirjas ka akordioni nimeline eriala, mida ei olnud, oli bajaan, mõtlen, et mis seal vahet, et teeme niimoodi ja siis oli pikk paus. Ja takkajärgi ma kahtlustan, et sellise ümbrikuandmise paus siis ei saanud aru. Kuule, ma olen maal villase pintsakuga, mis oli tõesti 30 kraadi ja palav, mul pea auras seal ja aga järgmine aasta võeti Jürid rängalt tuntud akordionimängija klahvidega, vend, tema võeti. Aga see oli alles järgmine aasta ja tema oligi esimene üldse, kes Knessintegooli võeti, need mina proovisin üks aasta varem ja siis muidugi oli vaja kiirelt suvel koju saada sõitsingi jänest Tallinnasse roomascast Moskvast ja üks tore perekond, see oli platskaardivagun ja ütles, et see on meie poeg ja, ja meil on nii palju lapsi, et üks vähegi rohkem mul ei olnud raha ka, kus sa magasid seal kõige üleval kõik peal ja nad ütlesid, poeg magab, et ärge segage, siis, siis kuidagi sain. Siis astusin koorijuhtimise ja muusikapedagoogikat ja koori juhtunud õnneks akordionimängija jäänud siis pooleli. Meil oli erialapill oli klaver, mis kus olid tohutult kõrged nõudmised, meil oli väga hea mängijad, mõned kohe mängisid need Beethoveni viiendat klaverikontserti ja, ja mina siis katsun oma üldklaveriga seal hakkama saada, aga rektor Gurjevi juures ma käisin kogu aeg kauplemised erialapill, seal ei olnud lisatud, et seal klaver, et ta võib ka akordioni olla. Kolm aastat võttis aega isegi ma käisin Leopold Vigla tunnisel mõnda aega ja, ja siis mul muudeti see asi ära. Niimoodi sain, õppisid koorijuhtimist, siis riigi ei koorijuhtimist, õppisin viis aastat, aga see erialapill klaver muutus mullakordoniks. Kuigi ma iga õhtul ikka sain võtmed kõrval bee majja, seal nimetatud niukene õppehoonega. Õhtul läksin 10-st harjutama ja siis. Aktsepteeriti sind kui akordionistid. Lõpuks ja, ja minu lõpueksamil selle riigieksam. Mõned väidavad, et see on üldklaverieksam, oli, aga aga ta oli riigieksam, kus kuulas minu mängu Bruno lukk, Laine Mets, virve Lippus, jajaa, et sellised klaveriõpetajad ja pandiviisa mängisid akordioni akordionit ja, aga mul oli kontsertnumbrid. Kõik need lood samal tasemel nagu klaverimängijad mängivad, lihtsalt teine pill oli. Kuidas nad siis niimoodi hindasid seda viiega? Heinad. Seal olid nagu pretsedendi, eks nõudsid oma akordioni ikkagi. Kohe nõus, aga nõus oli lõpuks Viktor Gurjev. Ja väga tänan, et ta oli niisugune lahke. Mul ei olnud siis vaeva, siis ma mul jäi see klaver ära ja klaverit pidid ju kaarjutamega. Need pahhid ei olnud tulnud niisama mul kergelt. No nii, aga niisugune värk. Meil on jälle võimalus ühe loo mängida, sa oled ise valinud lood, mida me mängime, mis see järgmine on? Me võiks teha ühe niisuguse rahvamuusika ja kaasaegse muusika sümbioosi. Selle loo mõtles välja minu poeg Mick. Ja tema on selle elektroonilise poole esindaja ja palus, et ma mängiksin sinna natukese lõõtsapilli. Et ma olen lõõtsapilli õppinud ka Karl Kikka juures kunagi. Ja siis selline sümbioos, mis oleks võib-olla tore niuke rahvatantsu palka, selle nimi on pühapäevapolka. Päevade suvekülaline on meil akordionist, Henn Rebane tänases saates räägib Henni oma elust kui ka põhiliselt muidugi akordionimuusikast. Sa oled lisaks sellele, et sa ise mängisid seda, sa hakkasid ka õige varsti seda akordionimuusikat kole sõna propageerima, aga ütleme siis tutvustama igal võimalikul viisil. Ja tol ajal olid sellised võimalused väga vähe, oli ju neid mängijaid ja uued tule tulid minu pillist teistmoodi mängisin ja teised pillid, ma rääkisin juba varasemalt, et elektroonilise tellid tulid ja aga see oli mul lihtsalt niisugune malemängu käik, et ma sellega nagu köidab rohkem tähelepanu beduiama. Selles reklaamfilmis sai iga pühapäeval ikka mängitud ja seda elektroonilist ja siis selle kaudu inimesed vaatasid televiisorist, sai tuttavaks. Ikkagi mänedžeri võimetega, et sa suutsid ennast igale poole siis pakkuda ja võeti vastu ka. Pillimehed istuvad sageli nurgas, mängivad ja on tagasihoidlikud, keegi neid ei kuulega. Näen. No aga tore tunne oli ka, kui sul niukene miljon, et ma läksin ju sinna Kustas kikerpuu. Minu hilisem väga hea sõber oli muusikaline juhataja, tema ütles, et no mis sest, et sul niukene pill siin on esimene ja mis ajast on aga Peedulex just kõrvalt mööda ütles, et näita, näita. Ja siis läksin koheselt mööda pärast, muidugi ma olen Kustas kiker puga ka koos väga palju mänginud ja, ja ta oli hästi tore, tore muusik ja ilusat loota. Ja sealt ta siis läks edasi. See vahepeal ma õpetasin ju Soomes minu hea sõber Uudo Judila, kes siin Rägaverefestivalidel käis, me tegime ju super ettevalmistused, 1987 ja 89 olid Rägavere suured seekordne festivalid, kus olid rahvusvaheliselt tuntud tähed. Mina olin üks korraldajatest, Valdur Liiv oli põhiline, kes seal Vilde kolhoosi karusnahkadega Killimaks. Neid esimene, ma ei tea, see oli, see oli väga raske teha ka tohutult head mängijad on. Ma ei hakka siin neid ette lugema, aga vot sealt ma sain siis tuttavad ja üks väga hea tuttav oli Undo Judila kes põdes suhkruhaigust ja kes jäi pimedaks lõpuks ja kutsus mind Soome tööle 90. aastal. Siis oli liikumine juba vabaja, oli neli aastat kokku konservatooriumis, see on Kesk-Põhjamaa konservatoorium, kus ka meile tuntud dirigent Juha kangas õpetas, nii et mina sain temaga seal tuttavaks ja pärast seda tulin tagasi Tallinnasse ja otsustasin, et, et Eestis peab olema akordioniliit. Niisiis ma tegin akordioniliiduga. Soomest tuligi sellepärast ära, et kas tööd oli vähe või maksti kindlasti paremini kui Eestis. Ma sain Eesti peaministriga sama panka ju tol ajal, aga nokuna arvestati haridust ja koolitust ja oskus, ilmselt siis ja aga ma tulin sellepärast tagasi, et perekond ei tahtnud, et enam seal olla, lapsed pidid juba minema gümnaasiumisse ja minu abikaasa, kes on ju balletitantsija olnud teatris seal oli ta nagu karusselli pealt maha kukkunud. Tahaks ikka edasi liikuda, aga järsku oled potsti paigal ja tahe midagi teha ja mitte midagi. Jah, eks ta hakkas seal oma aeroobika asju vaatama ja, ja siis tulime tagasi ja, ja mina mõtlesin, et kõik on endistviisi siin ja midagi ei juhtunud ja kõik olid inimesed alles ja kõrgeid ka, aga Pille polnud, siis ma mõtlesin, et võiks sinna põhikirja kirjutada, et on vaja luua kuus noodikogu erinevaid noote välja anda, teha korda muuseum ja teha kontserte, kokkusaamist ja ühendada Eesti akordioniõpilased ja õpetajad, mitte niuksed, üksikud mängijad, vaid ta oli rohkem õppijatele mõeldud ja siis ma ostsin ju endale väga hea kontsert pilli Itaaliast, mis tehti Frank brokko pilli järgi, täpselt, kõlab superheaks ja tutvusin seal selle töökojaga ja siin Eestis leidus üks noormees nimega Tarmo Tartu, kelle ma sokutasin sinna õppima ja talle anti seal tasuta öömaja, terve aasta õppis seda värki, nii et kuidas ta seal ellu ja seda ma ei tea, aga Guardiani ehitamist parandab parandamist ja siis ma tõin mõningaid pille siia teadet. Akordion on ju tavaline pill, kus on võimalik sellist polkamuusikat ja valssi mängida, aga see võib olla ka kontsert pilgus. Passide ehituses on selline muutus, et iga bassinupu all on üks nuut, see on nagu nagu klaverit mängiks vasaku käega ainult klahvid lasime nupud ja seda nimetatakse friibeis või meloodia passidega akordion ja siis ma tõin Viljandi kultuurikolledžisse ühe pilli ja nad ostsid ära ja, ja teise pilliussid otsa kooli inimesed ja need olid väga kvaliteetsed pillid. Ma usun, et need mängivad siiamaani ja sealt läks lahti see valik passidega pilliga õppimine nagu suurema hooga, eks nad proovisid varem ka juba selge see. Ja siis ma otsustasin, et ma hakkan nüüd noote tegema, õppisin arvuti, noh, Soomes juba staa arvutiprogramme ja, ja ma olen siiamaani andnud üks, viis-kuus kuus nuuti oma loominguga küll neli ja ma kirjutasin lastele erineva tasemega lugusid. Nii et see lastealbum on praegu väga populaarne Soomes, Lätis, Leedus, Slovakkias, Venemaal käisin nüüd hiljuti Peterburis esimest korda elus Peterburi konservatooriumis, kus olid kõik need kohalikud õpetajad, meil oli üks, neli 50 seal kohal ja ja teadnud aplodeerisite lugude peale, mis oli hästi tore, et päris mitmed lood on ka konkurssidel juba esinenud, nii et see töö mulle meeldis. Kas akordionimuusika on üldse praegu üle ilma populaarne? No ma ei saa öelda, et populaarne on Aipääd või noh, ma ütlen kõigepealt Eesti kohta Eestis on ta hästi väikese populaarsusega, populaarsus on hea, aga mängijaid on võrdlemisi vähe, sest et nii palju erinevaid erialasid on võimalik õppida ja ega ei peagi olema neid nii palju, siis et igas perekonnas oli vanasti Ja iga keegita mängi sulgi. Ei, meil oli klaver ja pasunaga. Väga kahju, aga võib-olla tuleb. Aga akordionit mängitakse aga väga kvaliteetselt. Noh, raske on muusikaga puhul öelda kvaliteetselt, aga see on ilus, midagi teevad ja ei ole enam selliseid tehnilisi probleeme mängijatel sest konkurss on nii suur, need maailmakarikasarjad ja kus on suurepärased auhinnad, aga et sinna pääseda, sa pead kuus tundi päevas pilli mängima. Ja andekas meil olema ei saaks ka või, ja, ja tõeline muusik, nii et minul on küll hea meel, et siin sellel kevadel oli see noorte talentide klassikatähtede sari ja seal akordionimängija ja nii et ma loodan, järgmine aasta võiks akordionimängijad veel tulla juurde. Kas konservatooriumis on praegu koordini mängu õppijaid? See on muide Eesti Muusikaakadeemia tabanud vanasti vanasti ja on, on, nad on seal juba pärast noh, ma arvan, et meie, meie uue riigi algusest juba seal tööd teinud ja ja paljud lähevad ju ka välismaale, on õppinud Amsterdamis ja Kopenhaagenis ja Helsingis eelkõige muidugi nii, et igal pool teda õpitakse. Aga populaarsuse koha pealt, et ütlen, et on Itaalia, on üks väga itaalia jahe, kasteldasid Ardo on niisugune linn, kus tehakse akordionit, seal on mitukümmend vabrikut, kes teevad veel väga häid akordionid, itaallased armastavad akordionimuusikat loomulikult mandoliin ja tenor akordion. Osale nii aja ja siis tuleb alles alles toitja laudas ja muidugi ja muidugi Prantsusmaa Soomest rääkimata. Ja, ja Venemaa, ma käisin Peterburis mitu korda ju nüüd aasta alguses oma kontserdiga Jaani kirikus Eesti Jaani kirikus ja, ja seal oli väga palju neid kuulajaid, akordionimängijaid, õpetajaid, konservatooriumi professoreid ja nad ütlesid, et nende juurde tulevad õppima ka Prantsusmaalt. Ema üürib lapsele Nevski pealt korteri suure raha eest ja käivad iga päev tunnis. Nii et seal ei ole seda probleemi, et ei harjutata. Ma käisin tundega kuulamas, seal oli isegi üks neegripoiss, mängis kuueteistaastane, aga no täiesti uskumatult, kui hästi ma küsin, palju harjutanud ikka viis kuus tundi päevas ja oskas vene keelt kõik ja nii, et ega mängijate puudus ei ole, ära muretse, kui sa tahad head muusikat kuulata, sõbra ringi, seal guugelda. Küll sa leiad oma maitsele ja praegu on ju erinevate kultuuride miks või niuke segada. Muusika võetakse Aafrika rütme ja ladinaameerika mängustiile, muide, Sao Paulos, kus head jalgpallietendusel mängitakse tänaval ka akordionit. Mehed pole üldse koolis käinud, aga mängivad niimoodi, et no heameelest tuleb pisar silma, tohutu nauding. Et akordionimuusika elab oma täisväärtuslikku elu ja küll ta liigub, ta ei kao mitte kuhugi. Nii ja nüüd sisse järgmine lugu, mis sa ütled, loo kommentaari? Kolmas lugu on rock n roll, Tõnu Trubetsky sõnad ja viis ja see on väga värske plaat sellel kevadel tehtud Trubetsky juhatada olnud vennaskond, mis sai nüüd 30 aastat vanaks, tähistasid oma juubelitel, Nad tegid albumi, kuhu kutsusid mind jälle akordionit mängima, ma olen üks kolm korda varem neile kardinali teinud ja see oli väga põnev töö. Ma uurisin ja puurisin, kuidas seda punki nimodi stiilselt mängida, aga ikkagi omanäolised. Ja ma olen väga rahul. Mind valisid ja muidugi kõikides lugudes väga palju akordionit kuulda ei ole, sest et kitarri ja laulupeol olema vahepeal, aga, aga ma arvan, et see rock n roll on üks väga meeleolukas lugu, nii et seda võib kuulata. Seetõttu on Elav. Vasalli. Sõidan mööda linnatänavaid mööda. Et tunda, kuidas juust Mata. KMD. Päevade suvekülaline on akordionist, Henn Rebane. Enamasti akordionistid ei ole oma ansamblit, ta käib ikka teistes ansamblites. No sina oled töötanud 10 ansambliga vähemalt või mitte 20. Jah, mul on olnud ja see ei ole. Ma olen ju Taivo Linna kutsel käinud Kukerpillidega isegi Austrias ja Indias ja rääkimata nuustakul. Aga apelsini stuudiovõtetel olen ma esinenud ja kui tahetakse värvi juurde ja, ja aga nüüd on endal väga hea Allan Jakobi akordionimängija, et sinna ei ole vaja enam ennast segada. Aga mul eelmisel aastal helistas ooper-kvartett, et siit Estonia teatrist, et kas sa ei taha paari kava teha, tegime väga ilusa Valgre kava ja siis nüüd Ladina-Ameerika ja, ja prantsuse arteti siis sina, mina ja laulja Ele Raik, kes siis väga meeldivalt ja meeleolukalt asjale värvi juurde andis. Aga noh, siin lisaks vennaskonnale on siin teisi sõpru ka. Nüüd ma tegin väga toreda juubelituuri, kus Voldemar Kuslap iga, kus meil oli üle Eesti, eriti seal lõuna pool palju kontserte ja Urmas latikas oli meie kontsertmeister klaveri akordion, klaver, akordion ja erakordne mõnu oli mängida muidugi, maestro on praegu niivõrd heas vormis, et see on uskumatu. Me käisime temaga Prangli saare remonditud rahvamajas hiljaaegu, ma arvan, seinad praegu veel kõmiseval tema häälest, nii et see oli väga huvitav, aga mul on olnud ka siin selliseid erinevaid kiirpakkumisi, näiteks Jaan Riis, looduse omnibussivedaja helistab mulle nädala alguses. Kuule, tule järgmisel esmaspäeval mulle mängima Soome karu muusikat, et tuleb tema, ütles teema ja muide oligi üks väga hea Soome fotograaf, kes on aastakümneid karusid ja hunte pildistanud ja siis Soome akordionimuusikat. Minu lemmik on muidugi Paul Normak. Siis ma nädal aega harjutasin ikka ka kohe pikalt ja, ja ma saingi hakkama, sellega. Seal oli üks kolmveerand tundi vaja mängida ka. Niisugune tore tore katsumus oli. No sa oled neil loodusõhtutel ennegi mänginud ju. Ja vahest on viiuldaja Tõnu Raadik ja ja seal Jaan Arder on olnud abiks ja, ja mõnikord ka siis niisama erinevate teemadega. See on tore, kui sulle öeldakse, et vot palun nüüd oleks vaja Burgundia muusikat. Siis ma sukeldusin jälle guugeldasin ja, ja need vanad, no mida Andres Mustoneni punt seal kogu aeg mängib, et kuidas seda siis akordioni ka teha on võimalik, täitsa niisugust Torupillilaadset heli saab välja õigete registrite ka ja siis ma mõtlesin veel välja sellise jalatrummi. Vaata, sa tead, et praegu on see Hispaania pill hull niukene niuke vineerist kast, kus istutakse peales küürakil oled seal peal ja siis kätega toksid sinna sinna peale ma mõtlesin, et no käed on vaja akordionimänguks, aga mul oli eesti rahvamuusika jaoks vaja sellist šamaanitrummi. Nii nagu Tõnu Kaljuste kunagi oma oma kooriga seal neid Raua needmine just ja, ja mul oli ka midagi vaja, seal need ajad natuke ja siis ma tegin sellise kandiku, panin sinna ühe anduri peale läbi võimenduse, et ma sain väga erinevaid hääli, aga see oli puust, fineeristeline servadega. Ta sarnaneb sellele kohunnile, seal oli andur küljes ja läbi elektroonilist võimenduste. Ma sain vastavaid helisid nagu india trummi tabla tähele, aga ma pidin seda palja jalaga mängima, siis mõni naeris mulle see internetis ka üleval, et no et kas ikka jalad olid puhtad. Aga ma mängisin nii kiiresti, et nad ei ei näinud sellist katsetusi. Ma teen kogu aeg. Sa oled oma akordioni ka koguni mere pääl sõitnud, see oli jälle üks Jaan Riisi ja looduse omnibuss üritus. Oli jah, millest ma ei ole toibunud siiamaani? Vaata, mul on hääl, on oktav, madalam. Jaanipäeval läksime kaisa mooriga siit Tallinnast välja, lennusadamast punaste purjede all ja kogu aeg läks külmemaks. Merede nüüd akordioni mänginud. Ma lõbustasin neid, Valgre muusika laevas mängisid ka mitte kogu aeg, aga me tegime sellised, nad laulsid kaasa ja, ja mul on hea Valgre kava, nii et said oma Valgre lemmik lood mere peal ära ja nii tore on vaikselt, et mängida. Järsku tuli telefonikõne kuskil Paldiski kandis sealt panga pealt riisile ja riis ütleb, et mul sõber helistas, ütles, et mängi seda lugu veel. Tema oli kuulnud seal, kuna purjedes ainel laev läks edasi ja vesi kandis sele helini kenasti randa. Kas sellisel esimest korda mere peal mängida vaevalt küll ei olnud? Eks ma olen siin erinevatel laevadel ka kunagi. Üks ekstreemne juhus oli veel kaisa Mori peal, kui helistas Anne Erm oma suvekontsertide sarjas. Tulge Tõnu raadikuga poole viieks sadamasse, hommikul. Kui just pillimehed kõik magama lähevad, sellel hetkel ole hea mees, mängige, teeme mere peal päiksetõusu muusikat. Nii et ma olen seda varem ka teinud. Aga muusika oli tore, sest, et pärast mitu päeva magama. Sa armastad igal pool ennast oma pilli proovile panna ekstreemseid olusid. Ma ei ütle ära mingisugustest, mis on huvitav? Jah, kus ikka ta sobib, ega ma igasugust jama ka ei tee, näiteks? Tornist alla ma ei hüppa, akordioni ka. Aga jah, kogu aeg on uusi mõtteid ja ma arvan, et see, see peab päris hästi välja, sest ma saanlikki oma sisemisi selliseid loomingulisi nurki jälle inimestele pakkuda. Sa enne ütlesid, et sul on viimane poolaasta olnud hästi tormiline, millega sa siis tegelenud oled? Eks mul on neid üritusi siin olnud igasuguseid, aga no see viimane lõpp. Mida aeg edasi, seda vähem mäletan nendega, ma võtsin kalendri välja, mul oli jah selle uperkvartetiga siin mitu kava valmis teha, siis oli jaanuaris ma käisin kolm korda Peterburis kontsert tegemas, kus üks oli Voldemar Kuslap iga ja siis enda soolokontsert, mis oli aastas võib-olla kord tuleb selline asi ette ja aja siis ennast vormi ikka sellisesse vormi, et professor ka kõrva liigutakse, otatsiotab. Ei hakkaks ütlema, ja väga tore oli, muide meil kontsert 15. mail koos Jaak Lutsojaga, kes muidu jätsutab, helistati linnavalitsusest, et on vaja raekojas mängida mõned lood, seal oli organite kätteandmine ja vältida mis laud. Ei, ei, ise nad ütlesid, et sa oled ise juba vanem inimene, et sa tead, et meile akordion meeldib, aga et oleks ikkagi võimsam. Kuna linnapea tuleb ka, et siis võiks ju kaks. Jah. Ja siis ma helistasin Jaagule ja siis mängisime seal väga edukalt, nii et pärast saadeti meile isegi väike tänukiri. Ei, mul oli väga hea meel mängida, siis on siin igasuguseid niukseid Tõnu raadikugasin kontserte teinud ja, ja eks ma ise oma oma rada ajan ka jälle. Ega siis nüüd nii palju kontsert ei ole, kui siin suvetuuridel inimesed käivad, aga, aga parasjagu. Ja praegu ma tulin muide Prantsusmaalt oma tütre juurest ja ja puhkasin seal sõrmi üldse ei puutunud. Ei absoluutselt eila sain kohale, siia Tallinnasse, täna hommikul mängisin ja kõik oli paigas, nad lihtsalt puhkasid. Et eks ma jälle nüüd hakkan uusi lugusid õppima ja ja mängin, muide, mul on üks väga hea ettepanek. Meie akordioni ajaloos on suur auk olnud inimeste mälus just ennesõjaaegse akordionimängu suhtes. Ja siis olid väga head akordionimängijad, kes mängisid väga kvaliteetset akordion muusikat, sellist tehniliselt head ja muusikaliselt väga toredat loomingut. Nendeks olid kaks väga väljapaistvat mängijat, üks oli Robert salong, kes mulje Kristjan jõekalda vanaonu. Ja teine oli Johan Lõhmus. Üks neist salong läks pärast sõda Ameerikasse ja tema mängust, Me teame ainult legende. Ma arvan, kui tal oli mõni lindistus, siis märtsipommitamine lammutas kõik ära, aga Joan Lõhmus võeti Vene sõjaväkke ja tema sattus Leningradi ja sinna muusikaosakonda. Ja, ja muide, ta mängis nuppudega akordionit, seda läänesüsteemi ja õpetas, kuidas džässi mängida venelastele ja tehniliselt nemad mängisid nimelt pöial oli seal klaviatuuri taga ja neli sõrmele peal ja üks sõrm oli puudu. Ja Lõhmus siis õpetas neile mängu ja teate, mul on armsad kuulajad, üks Lõhmuse salvestus, seda kunagi tulevikus, ma usun, et Eesti Raadio on huvitatud, nii et mul on see haruldus minu kodus riiulis. Et seda oleks tore kuulata. Tõeliselt huvitav. Joan Lõhmus mängib ühte Ameerika džässistandardite mao taltsutus. Et väga põnev. Arusaadav Henn Rebasel on tegemisi nii kohutavalt palju ja vähe sellest ka ideid jätkub. Nojah, mul on veel veel siin, mõned asjad on teha, veerand teha, mul oleks ikka hea meel, kui Raimond Valgre laulude akordionivariandid ilmuksid kunagi noodipaberil ja, ja siis mõned lood, mis on mul valmis kirjutatud, et võib-olla sellised kogenumad mängijad saaksid neid ka mängida, mõtlen, võib-olla õnnestub veel need üheks raamatuks vormida. Aga muidu mängin ikka igapäevaselt enda lõbukski, muidu ei saa, keegi, tuleb juurde, oi, kuidas sul need sõrmed kiirelt liiguvad, mõtlen mängiga iga päev sama palju, et siis on sul teada, et liiguvad küll, pole hullu midagi, et praegu ma valmistan ühte ühte toredat programmi, sula akordionil, mis on prantsuse muusikast, ma olen kunagi teda mänginud, aga, aga nüüd on jälle sügisel küsitud mitmelt poolt, et kas sa tahaksid tahaksid sellist virtuoosse, et 30.-te aastate akordionimuusikat. Sa ei usu, hästi mängisid need praegu kõik Youtube'is üleval, need vanad mängijad filmi pole, aga helindid on ja, ja siis muidugi teine väga tore kava on mul juba eelpool mainitud, Tõnis Rätsep, aga auväärt näitlejaga, kes mängib ka ise akordionit, aga mitte averiti akordionit, jajaja, kitarri ja ma ei tea kõiki igasuguseid pille, aga tema siis laulab. Muidugi, ta räägib teid üldse elust ja, ja Eestimaast ja, ja muidugi kõik on seotud suuremal osal ka Juhan Viidinguga, kuna nad olid lahutamatud omal ajal ja Juhan Viidingu teksti peal on väga palju Tõnise laule. Mina helistasin sellel kevadel Tõnisele. Ma polnud kunagi temaga rääkinud, aga sain numbri ja, ja ütles, et ma olen see aima, tunnen sind ja rääkis mulle, et teab mind juba sealt aastakümnete tagant. Ja oli nõus minu mõttega. Ma olen ju kirjutanud mitmeid laule, mis võib olla nii peale veskimehe, ei ole. Kindlasti jäävad kõik, seda on peetud peaaegu sajandi parimaks lauluks, muideks. Noh, seda ei tea, aga, aga ta ta lihtsalt tänu Jaak Jürisson nii heale interpreedid traditsioonile, tema mõtles selle seade välja, aga nüüd on olemas ju ka laulupeo variant, naiskoorid laulsid seal neidude koor õieti ja aga ma olen ka mingeid muid laule teinud Peeter Ilusa tekstile ja Juhan Viidingut on mul ka üks kolm või neli tema sõnadele tehtud laul, mis on sahtlis olnud ja ma helistasin Tõnis rätsepal, et kuule, et mul on siin paar laulu, et kas teeme mingisuguse kava ja sokutama siis paar minu lauluga. Ta ütles, et nojah, et ma olen ka teinud, mina ei teadnud tema loomingust midagi, siis ta tõi mulle niukseid 10 sentimeetri paksuse vihikumappi, kus oli umbes 200 laulu, mida ta on teinud, siis mul oli tõeliselt piinlik, sa muidu ei punast, aga siis me punastasin, aga ta laulab ühte laulu küll seal siin aias on haljad, pressid niisugune romantiline lugu, aga, aga ülejäänud laulud on kõik Tõnis enda loomingust ja kui sa nendega tutvuda, see on armumine esimesest silmapilgust, sest need on niivõrd huvitavad, mida me seal kasutame, nii et ja tal on niisugune omaette näitlejalik hääl ja. Me ei pea võtma teda kui lauljat, lauljad on meil Ivo Linna ja teised nooremad, kes tahavad linnaks saada. Väga naljakas, aga kui nüüd Ivo Linnast, et rääkida, siis. Me oleme Ivo Linnaga väga palju kontserte koos teinud. Aastaid küll tagasi, kui elektroonikat vähem oli, oli akordionit populaarsem, sõitnud temaga Soome, Rootsi ja Eestis ka ringi. Mõni aeg tagasi helistas mulle Peeter Ilus, kes on kirjutanud raagus sõnad laulule vanemaks, vana vaksali ab ja lumemarjapuud ja igasugused Rannapi muusikale tekste palju, ta tahab oma juubeliks ühte plaati välja anda, kirjuta mulle kolm lugu, ma ütlesin, mine nüüd, aga ta käis nii palju peale, et ma öösel päeval mõtlesin ja saigi Tiit Saluveri stuudios need ära lindistatud ja nüüd kuuled, et tal oleks võimalus kuulata, kuidas Ivo Linna laulab minu laulu, kas mäletad ja minu teada on, see on esimene kord, kus Ivo sket. Kui te kuulajad ei tea, mis on eeskätt siis kuuleksite laulu lõpus Babale pala, bla blabla noh, niisugune džässi lähenemine ilma sõnadeta, et Ivo oli hea meelega nõus, miks ta on ju auväärt poeedi Petteri ilus, aga juba väga palju soola koos söönud, nii et sellepärast ta oli nõuska. See on meie tänase saate lõpulugu aitäh, Henn Rebane ja jõudu. Tänan ja päikest veel selle suve lõpupoole kõigile. Päevade suvekülaline oli akordionist Henn Rebane. Temaga ajas juttu Ülle Karu. Kas lai leppis helilisi mehi? Kas kuuride suudlusi meenutab ainult mälestus? Kas võitmatu päikese c5 kõik meeles? Olen mõtteis ma.