Hiljem ise sisu on saade sisukatest inimestest. Tervist, mina olen Urmas Vadi, eks ole ju kuuldud neid jutte kalevipoja targasti õpetavast Tšiilist ja nendest, kes teavad ussisõnu ja ilusaid jutte armastusest ja kaugetest maadest. Lumemees krati suust, nüüd aga algab saade folklorist Mall Hiiemäe Est. Seadke end mõnusalt diivanil sisse, popsutage piipu ja head kuulamist. Selle aasta alguses tähistasid teda oma seitsmekümnendat sünnipäeva ja eelmise aasta lõpus andis kirjastus Ilmamaa välja teie raamatusõnajalg jaaniööl ja see on siis välja antud mõttele sarjas. Seal on erinevad kirjutised rahvalugudest juttu Westmistest, rahva kalendrites. Selle saate nimi on Inemise sisu. Siis võib öelda, et teie, Mall Hiiemäe sisu on paljuski jutud ja lood. Ma tahtsin just öelda, et kas seda saate pealkirja Inemise sisu tuleb lahti mõtestada niimoodi, et inimene paneb endast väga palju raamat, mille ta koostati, kirjutab ja selle raamatu kaudu, siis tuleb ka ilmsiks selle Inemise enda sisu või kuidas? Jah, ma ise mõtlesin küll niimoodi, et seesama raamat võikski olla selline teeviit või tähis meie saate jaoks. Kui ma siia folkloristikas tulin ja siis ma tulin niisugust keskkonnast, kus oli tegeletud metsameeste seas jahimehejuttude Westmisega ja ma olin neid jutte lõpmatuseni kuulnud oma kodus töökollektiivis. Ma töötasin ise ka metskonnas ja seepärast kui ma ise olin ka rahvaluulet kogunud, olin neid ise kirja pannud ja siis tehti mulle ettepanek siin Eesti rahvaluule arhiivis, tookord oli selle nimi rahvaluule osakond veel. Et sellest võikski kirjutada. Ja siis ma veel muidugi ei teadnud, et sellest saab minu uurimisteema. Ja siis, kui nüüd sellest raamatust rääkida sellest samast artiklist hommikust siis rahvakalendrit loomulikult pidi seal sees olema ja sellesse rubriiki kogus natuke liiga palju artikleid, neid sai kõvasti vähemaks võetud ja siis kippus midagigi jääma. Osa oli siis looduse teema, mis kippus ka vägisi oma ja siis sai pandud veel neljandasse peatükki need lood, mis on mingisugusest paikadest meie maastikul ja need on siis ka omamoodi loodusega seotud. Aga need küsimus. Mispärast ja kuidas sai sellele kogumikule valitud niisugune pealkiri? Sõnajalg ei õitse kunagi oli minu ette pakutud pealkiri, siis ütles Hando Runnel niimoodi, et kuidas sõna jalgi õitse kunagi niisugust raamatut ei osta mitte keegi. Tuleb kirjutada niimoodi, et sõnajalg ei õitse kunagi, aga ta õitseb ometi siis hakkas lühenema natukese sõnajalg õitseb siiski. Ja, ja siis tuli see, et kui panna sõnajalg õitseb jaaniööl, seal ta esialgne pealkiri siis on seal sees mitu teemat, esiteks loodussõnajalg. Teiseks tõesti ei õitse kunagi ja siit tuleb juba seos rahvushundiga. Jälle minu teema ja siis jaaniöö loomulikult rahvakalender. Nii, ja räägime sõnajalast üldse siis ma ei tea meie rahvaluule kartoteekides, ma ei ole märganud seda uskumustega. Soome kolleegidelt, ma sain selle nende rahvaluule arhiivi kartoteegid. Seal on niimoodi, et sõna sanan jalga tuleneb sellest, et tüdrukud tahtsid oma tulevikku teada ja siis võeti sõnajala alumistest lehtedest tõmmati need kuivanud ära ja nende kööka kohas on niisugused väiksed kriipsud niuksed nagu mingisugused maagilised märgid, nagu meie teame olevat, et noh, näiteks kas või pihlakamarja peal, sellest tulebki pihlakas on meil nii väga tähtis puu usundis. Üks põhjus kindlasti. Ja saab siis lugeda, kui need tähed oskad sealt sõnajala pealt ära lugeda, siis jalg kuulutab sulle midagi ette, seal on need sõnad, mis sulle olulised on. Nii et ja see sõnajalg, kui me selle peale mõtleksime, tähenduslik ja kuidagi, kui see raamatukene siis juba valmis sai või mis me räägime raamatukest, ta on ikka ligemale 500 lehekülge siis ma ükskord nägin, et toimetuses on pandud pealkirjaks ainult ajalgi jaaniööl alguses oli harjumatu, aga siis harjusin ära küll. Kui ma täna siia teiega intervjuud tulin tegema siia Tartu kirjandusmuuseumisse siis esimese asjana avasite ühe väikese sahtli kümnetest sadadest sahtlitest otsisite mu nime järgi ülesse, et kas selle all midagi võiks olla ja midagi noh, eriti ei olnud teil. Mall Hiiemäe on selline väga võimas uhke nimi, aga sünnijärgselt olete olnud proodel tee kui folklorist, et kustkohast see nimi pärit on ja mis lugu sellega seotud on. See on kena nimi ja seda mu käest ennem ka küsitud. See ei ole mu enda nimi, vaid saadud nimi, nagu arvatagi võib. Ja nii nagu väga paljud eestlased võtsid endale nii-öelda rahvakeelsed, ilusad eesti nimed, nii selle nime taga on ka. Ma olen saanud selle ühe Kadrina järgi, mida kutsuti hiiglase mäeks. Ja kui mu abikaasa isa siis otsis 1936 ilmselt endale sobivat nime siis sai valitud, hiitlasime järgisi hiljem. Ja huvitav, et minu erialaga ta väga hästi sobib. Aga see teie sünnipärane nimi proodel? Selle kohta käib ka niisugune huvitav jutt, nii nagu meil on ikkagi perekonnanimede saamisest ja siis suguvõsa päritolust on ilusaid lugusid kes on ikkagi rootsi talupoja vastu vahetatud ja ja kuidas kusagil siis kaarti mängus näiteks võidetud või siis koera vastu vahetatud, midagi niisugust on siin ka, ma olen oma isa käest kuulnud. Ja siit tuleb siis vene keelest sarnasus sõnaga müüma proodal, eks ole. See on siis keegi talupoeg, kes on ära müüdud teisele mõisnikule ja sellest on tulnud perekonnanimi. No niisuguseid Etimioloogiaid on väga palju, kui me siin vaatame terve kartoteegi täis, kuidas tõega on seal nüüd iseasi. Aga kui läheks selle teema juurde selle jutu Westmise juurde, siis mis hetkel saab, ühest jutust võtame näiteks sellise olukorra, kus kaks naabrimutti istuvad akna peal ja vaatavad aknast välja ja vaatavad, et näed, Juss tuleb jälle purjus peaga koju ja räägivad sellest, mis hetkel sellest jutust saab. Folkloor. Ma arvan, et hetkest siin ei aita, peab olema natukene pikema ajalõik. Mu esimene väitekiri oli kodavale matustest ja sellel ajal oli kombeks, et kõik, et käendusega ja arutati mitu korda keele ja Kirjanduse Instituudis Tallinnas meil endal aspirantuuri olnud arutati seda tööd, siis vaata niisugust intrigeerivat küsimust küll, et millal saab kuulujutust folkloor ja mina pidin siis sellele vastama, ma olin hämmingus, ei osanud nagu hästi vastata, praegu ma oleksin natuke sõnaosavam ja peaksin pika tiraadi paadi selle peale, kus ma seletaksin ära et rahvaluulele on omane ikka traditsionaalsus ja peab selgeks tegema, kas mingisugune jutt, mida vaimukalt kujundlikult keegi mutt akna peal on rääkinud. Et kas see läheb rahva suhu edasi, kas seda korratakse uuesti või kas vähemalt seesama vanamutt räägib korduvalt ühte ja sama lugu. Me teame ju väga palju lugusid, mida rahvaluuleks Joosuntud pidada, need on perepärimusest. Tähendab, omas peres räägitakse aeg-ajalt ikka üle, mis kellegagi juhtunud. Näiteks kuidas lapsesuu midagi väljendas, kelle peres on lapsed, teab väga hästi, kuidas hakatakse kordama nagu kõnet, käänuna mingit niisugust omapärast lauset või lapse Su öeldud aru saama ja see püsib isegi rohkem kui ühe põlvkonna vältel. Aga kui me nüüd siit edasi läheme külajuttude peale, siis kui kaks vanamutti olid akna peal ja nad näevad seda joodikutega, sellest joodikust on küla peal muudki tekkida. Siis kui juhtub selle joodikuga mingisugune naljakas lugu ja seda ikka joodikutega juhtub, siis hakatakse seda lugu kordama. Võtame Kodavere maik, niisuguse näite. Mul oli joodik läinud, reha olla tuppa ei saanud, seal oli üks vanker ja jäi sinna vankrisse siis magama. Ja siis kuidas hommikul ärgates arvati, et mis loom see seal on ja, ja keegi ehmatus ja nii edasi. Nii et siis see inimene, kes ta sealt on leidnud, võib ise seda nii kujundlikult vaimukalt edasi rääkida, et et niisugune juhtum läheb edasi rahvasuhu või kui näiteks joodikuga juhtub, tee palun midagi niisugust, ta peab seal mingisugust valget kogu kodukäijaks, räägib seda siis teistele edasi. Selliseid juhtumeid hakatakse ikkagi rääkima, seal on juba veidi alust rahvaluules olemas. Kodukäijat ju teatakse rahvausundis ja siis, et, et mis ja kodukäija tegi ja kuidas ta siis käitus ja mida ta ütles ja mida see joodik talle vastu ütles. Kui me räägime jututegelasest kui joodikust, siis paljugi, mis juhtuda võib, räägitaks. Teie olete pärit Ida-Virumaalt, kas paikkonniti on täheldatud seda, et mingites kohtades tekivad lood ja mingites kohtades ei teki ja see, kuidas neid lugusid tõlgendatakse, on ka paikkoniti väga erinev. Küllap see on ja Eesti on ameti väike, aga ta on ida ja läänepiiri peal ja siin on omad mõjud, omad erinevus, et kui me võtame nüüd jutustamistraditsiooni, siis kahtlemata on see kauem püsinud idapoolses Eestis. Võtame Ida-Virumaa sõltum. Tudulinna kandi mehed olid selle poolest tuntud, et nad aina aasisid 11, üldse õiget sõna seal ei kuulnud, nagu öeldi. Ja kogu see küla omavaheline suhtlus käis niimoodi piltlikult kujundiga ja õppimisega. Ja vere pajatused muidugi on nähtus omaette, aga siis ega Setumaal on rahvajuttude, eriti muinasjuttude Westmine olnud niisugune. Need on püsinud väga palju kauem traditsioonis ja üsna ilmekas. Aga kui me võtame nüüd näiteks Mulgimaa, siis meie lõpriimilise rahvalaul, uurijad ütlevad, et seal olid teised vahendid küla omavaheliste suhtluste ristimiseks pandi sind laulu sisse või nagu Juhan Smuul ütleb, et paneme su laulu sisse, vaata, sealt sa enam välja ei saa. Aga sealsamas kõrval, tema oli muhuma mees sealsamas kõrval on Hiiumaal ei olnud nii et hiiglasid, teatakse siiamaani, kui niisuguseid ka hea ütlemisega inimesi. Kas see kell ikka käib ka? Küsiti pruulide Juhka käest, tema ütles, et ei, minu meeliste seisab kogu aeg seina peal. Noh, külamees, kus sa siis lähed, teine vastab, lähen ikka edasi. Ja noh, mida sa küsid, kui näed, et ma lähen ja teine vastab siis niisamuti. Lõppides vot sellised lühikesed ütlemised, kujundlikud ütlemised, vot nendele enamasti see hiiglase naljalt. Ja muidugi hiidlane saarlane, seal on parasjagu niisugune hõimu pilge olnud kogu aeg au sees. Nii et sealt tulevad ka need, ütleme siit siis välja, mida üksteise kohta arvab ja ja näiteks teise aegluse koht. Ta sõitis kõik pidi reega. Seal oli jäälõhe hobune, regi kukkusid sisse, kõigepealt paneb piibu ette, et las ma mõtlen, mis nüüd edasi saab ja siis hakkab hobust päästma. Näiteks saarlase kohta niisugune lugu, natuke erinev on see jutustamistraditsioon, tõesti. Me ei tea, kuidas paarsada aastat tagasi on olnud, aga see on nüüd see niisugune hilisem pilt, sest meie rahvaluulekogud on ikka 19. sajandi lõpu kümned ja ja 20 sajand talves. Rahvajutud ja pajatused on ikkagi need, mida algselt kirja ei ole pandud. Kas see, et üks lugu, mis teiseneb kogu aeg ja rullub nagu lumepall, et kas see, et kui see lugu kirja pannakse pärsib seda arengut, et nüüd ta on kuidagi mingisuguseks dokumendiks saanud? Ta ei saa enam niimoodi muutuda ja Googelda, kas see kirjalik sõna või see kirjapanemine on, on ka negatiivne, selles mõttes? Meie jaoks võib-olla isegi negatiivne, sest kui tehti vanasõnade akadeemilist väljaannet, siis väga palju tööjõudu läks neil selle peale, et välja praakida seemiskirjanduse kaudu on uuesti rahvasuhu tulnud. Juttudega on samuti Matthias Johann Eisen hakkas juba noorest peast jutte koguma selleks et neid trükkida. Ja ta on ka väga palju koostanud igasuguseid kogumikke, neid Läti ja need läksid uuesti rahvasuhu ja siis on näha, kuidas mingisugune jutt, noh näiteks, mis me võtame Laiuse siniAllikust, teda tuntakse peaaegu üle Eesti, no kuidas ta niimoodi levis ikka kirjanduse kaudu. Ja siis hakkab see niisugune kirjanduslik versioon nagu teisi välja tõrjuma, sest temal on trükisena tugi olemas. Ja niimoodi nad siis püsivad, või kui me võtame näiteks rahvakalendri. No meil on siin üle 70 erineva rahvakalendri päeva, mida rahvas on üldse teadnud. Meil ei oleks nendest aimugi, kui neid ei pandaks kogu aeg trükikalendrites see sisse ja pannakse need sisse, sellepärast et iga kalendritegija tahab olla ikkagi võimalikult täiuslik, et tema kalendrit ostetakse. Nii et see on juba ammust aega olnud niimoodi. Praegu me leiame trükikalendrites isegi kaduneljapäevad, mis on, mille kohta on tead ikkagi enam-vähem Lõuna-Eestist ja ja neid tahetakse hästi palju panna, nii et iga jumala kuus. Me leiame ühe kaduneljapäeva. Ega enam ei vaadata selle peale, kas see neljapäevane päev, mis on mee tsiviilkalendris, on ka üldse lähedal sellele päevale, mis on viimase kuu faasi neljas päev, nii nagu rahvausundist on tulnud. Ja kui siis meile siin muuseumi helistatakse, et millal on kaduneljapäev, et need prussakaid on palju, oleks vaja prussakaid hävitada, siis ma pean neile jälle selle selgeks tegema, et kui ikka tõsiselt uisutaja tahate, et võtke siis see päev. Aga teinekord lööd käega, sest peasid inimesel usk on, kui ta ikka neid prussakaid hävitada köiega päris käega ei löö. Et olgu siis pealegi iga kuu üks kaduneljapäev. Te rääkisite sellest, et jah, et need lood on paikkoniti, erinevad, aga oma raamatu alguses kirjeldatud ega erinevad jutustajad, tüüpe, kas need jutustavad tüübid ka samuti paikkoniti erinevad nii nagu need lood. Seda ei oska küll nüüd Eesti koha pealt ütelda aga võiks rääkida pigem inimeste loomusest, siis põhja-eestlasena keskelt läbi on võimalik ütelda, et nad on sellised, natuke ratsionaalsemad, natuke asjalikumad ja vähem emotsionaalset, aga seda kindlameelsemad, kui on lõunaeestlased, ma ei tea, kas raadiokuulaja paned pahaks, mõeldes kohe kes siis mina olen. Aga ega hõimujuttudes pilkes lauludest tulevad siiski ka kuigivõrd esile need jooned milleks kedagi siis peetakse, iseasi, kas nad tegelikult seda on. Nagu me siin Eestimaal oleme, ikkagi mitte väga ühesugune rahvas, kui meid võrrelda näiteks kas või mõne soojema laiuskraadi inimestel nagu itaallastega või kellegagi veelset Vahemere maadelt, kes seestikuleerivad ja, ja jutu Westmisel lähenevad sulle kogu aeg. Nii et eestlane, ma kujutan ette, et hakkab tasapisi sind taganema. Aga noh, siin võib seletada seda mitmeti ja ärme läheme rassiteooriasse, aga mulle tundub, et see üldse põhjamaine kliima ja rasked olud on meid ikkagi kujundanud selliseks või nagu tööd kaks küllaltki põhiolemuselt siiski hakkajaks. Näiteks kui vene kroonus oldi, siis võeti Baltikumist inimesi ka mõistuslikumaks. Sest et need karmid talved, mis siin on, need ikkagi kujundavad aastate ja aastasadadega inimest, nii et inimene peab arvestama oma varudega, ta ei tohi kõike ära raisata. Ta, ta peab suutma koguda, tagavarasid, ta peab suutma ehitada endale peavarju. Ja see kõik nõuab mõtlemist. Et minu meelest me oleme mõtleja rahvas. Aga et Eesti oludes oleks inimeste hulgas loomult erinevaid, raske ütelda, siin Hando Runnel avaldas raamatu ja pealkirjaks on ta pannud Viru veri ei värise. Ja need niisugused ütlused küll nagu iseloomustaksid erineva Tegantide inimesi. Aga mis selle taga tegelikult on, seda oleks huvitav uurida, kui palju see see üldse tõene on. Mina olen loomuselt näiteks niivõrd seotud selle loodusliku maastikumetsaga, et minu käest on küsitud, aga kuidas sulle meeldib meri? Minu jaoks on see niisugune võimas tyhja küll, aga natukene julm ja mõttetu ja vat ei sobigi ütelda, mõni veel solvub, väga mört arvestab, arvutu isegi ütleme siis pealegi välja see niisugune jõud, mis, mis purustab ja ei ole kuhugi suunatud. Ja siis see, et merd ma pean kujutama näiteks ilusaks või erivärviliseks, aga mets on seda nagunii. Nii et vot see on see suhe, mis inimesel tekib selle ümbruskonnaga, millega ta on lapsest peale harjunud või näiteks, kui me räägime siin tänapäeval öeldakse, et mispärast meil ei ole teoks kohvikuid, et kus nad saaksid siis suhelda ja omavahel käia ja ma ei kujuta ette, mida seal kohvikus küll tehakse, miks peaksid Maret tingimata kohvikusse minema, aga need, kes leiavad, et nad peaksid seal olema ja neil oleks koht, kus viibida nendel endil ei ole muud ettekujutust, kus veel võiks viibida ja mis võiks kodune olla. Vaat minusugusele inimesele jääb niisugune arusaam täiesti kõrvale, täiesti võõraks. Ja ma olen ise mõelnud, et kui vaene on see inimene tegelikult, kellel on niivõrd kitsas arusaamine, et noh, sellest, mis maailmas kõik, mis väärtused olemas on, peaks ikka iga inimene leidma endale midagi. Mõni on maailmarändur, ta käib kaugetel maadel, ta saab sealt oma kui nüüd moodsa sõnaga öelda, kaifi miks ka mitte? Ja noh, kuidas keegi. Aga et see ballett võiks olla veel natuke rikkalikum Kui tuleks selle jutustamise juurde ikka uuesti tagasi, siis kuivõrd oluline on see tõemoment seal sees? Kuigi on noh, võib-olla mõnikord väga aru saada, et see lugu on täielik väljamõeldisi udu, aga et kas see tõetaotlus et näida, ütles, et lugu on tõene ja see just nii oligi, on, on oluline ühes rahvajutus. Selle kohta öeldakse, et mis istet valepeasid, jutt on ilus ja kujundinõue või kunstilisuse nõue on üks kriteerium lausa. Aga eks ole, näed nüüd žanrist, mida räägitakse, kuidas räägitakse ja kuna arusaamad sellest trahvi jutustamisest juttudest on muutunud siis teinekord ei mõisteta üldse, mida me näiteks tahame Järvamaa ekspeditsioonil, siin mõni aeg tagasi selle ilusa kogumiku jaoks, mis nüüd ilmunud on, arad veed ja salateed on selle pealkiri vist, kui me käisime lisamaterjali koguma, siis ma olin parasjagu albus seal mõisa juures ja ajasin need maa-aluseid teid seal taga. Ja küsisin siis ühe mehe käest, et kus see maa-alune tee siin läks ja ja seisis, ütleb, et, aga et ma ei mäleta, isa on küll rääkinud seda. Aga mina ütlesin vilksti sinna vahel, et no mis istet täpselt ei mäleta, et rääkige ikka, sest ma tahtsin seda süžeed kätte saada tema käest. Ja mees noormees, ta päris vihastas mu peale, ütles, et vaat niimoodi te teetegi teadust, ükskõik mida ma teile räägin, kõikide võtate tõsiselt ja siis pärast selle põhjal, et kust see tee siis tegelikult läks. No mis ma sain teha, Ma püüdsin ikka ennast õigustada ja oma eriala ka, ütlesin, et, aga meie ülesandeks ei olegi uurida seda, et kust täpselt need teed läksid, et kui ma teile kõik need ette loen, mis rahvajuttude järgi siit on käinud, siis maa-alune võrgustik ju päris, et meid huvitavad teistsugused asjad. Ja kui te nüüd välja nuputate, et kust see tee võis olla seda mulle ütlete, et paljudest variantidest, et mind ei huvitagi see, kas tegelikult seal on või ei ole. Aga Me lahkusime vaenlastena, ta ütles, et ma ei räägi teile mitte üks sõna ja ma pidin oma mikrofoni kinni panema. Vaat siin on need erinevad arusaamad sellest ja see, need kodurja tüüpi jutustajad, kui me räägime juba jutustaja tüüpidest, siis kipuvad seletama, et vaat kuidas tegelikult ikkagi on ja see, millesse nemad usuvad, noh näiteks kas või mingisuguse perekonnanime, etümoloogia see või et see on sealt tulnud. Segane räägivad mõnuga, mida nemad ise ei usu ja mida nagu ajalugu tõestada ei saa, siis sellena laidavad maha ja seda nad ei räägigi. Te kirjeldate selles raamatus ühte juttu, kus üks mees näeb seda, et hunt tuleb lõkkeaseme juurde ja kustutab lõkke ära ja see on justkui vale lugu. Ja seda ei saaks justkui olla. Aga see mees räägib, et ta kindlasti just nägi sellist asja, et kuidas seda kirjeldada. Et kas seal on mingisugune juba haiglane fantaasia või mingisugused luulud või, või, või on see, mis on. See võib olla fantaasia, sest on pime, on inimene natuke pelgab pimedust. Aga see võib olla ka see, et inimene näeb asju, mida ta hästi selleta ei oska traditsiooni omasel kujul. Tähendab, ta teadis seda juttu, et hundid niimoodi teevad. Hiljuti oli meil siin konverents talvekonverents ja üks ettekanne oli siis loomade käitumisest. Ja räägiti just hundist ka ja see näide, et hunt sööb savi selleks, et ta oleks raskem ja jaksaks hobuse maha murda, kui ta hobusele kõrri kargab. Kuidas sellega on, rahvajutus on niimoodi. Nüüd kuidas saab olla tegelik? Ühes kust see jutt tuleb, ja siis toodi näide selle kohta, kuidas jahinduse uurijad, spetsialistid, bioloogid on teinud katseid. On on kontrollinud, on vaadelnud nii nagu ikka teadlane teeb ja on hundieksperimentide analüüsi teinud ja tuli välja, et teatud piirkonnas oli seal midagi üle kolme protsendi huntide eksperimentides, nii mulda kui savi, teises kohas, teises piirkonnas üle 13 protsendi, keskmine see on täiesti üllatav. Ja noh siis sinna juurde seletused. Et miks ta seda teeb. Seletus oli sedapuhku niisugune, et, et seedimise soodustamiseks, et kõhus oleks rohkem massi kui toidu kättesaamise tingimused on kehvad. Võib juhtuda, et ta sööb igasugust muud kraami, no me oleme näinud, kuidas koerad, kassid söövad rohtu, eks ja kui tema maas ei ole siis piisavalt karvu, saakloomade karvu, siis ta ei saa oma seedimisega hakkama ja, ja tõesti, sööb mingisugust nihukest ollust, mida talle organism tegelikult endale vaja ei ole. Mine tea, eks ole. Ja siin on nii palju huvitavat nii palju keerulist, kusjuures huvitav on see, et isegi jahindusteadlased ei ole puhtad rahvausundist noh, näiteks kas või see, et Tõnisepäeval karu pöörab teist külge, hakkab teist käppa imema, hakkas karu siis imet ikka käppa nälja pärast ja siis hakkab teist käppa imema. See on niisugune ilus kujund, eks ole. Aga mida ta tegelikult teeb. Ja siis teadlased arvavad, et võib-olla ta pesas lakub ennast, võib-olla ta pojad emakarul pesas imevad ja see on kuulda, sest et noh, vanasti karujahti peeti küllaltki palju, niimoodi tulebki minna ikka sinna karupesa juurde ja ja tehti kindlaks, et seal mitmesuguste tunnuste järgi ja võib-olla tõesti kuuldi seda niisugust imemise või lutsimise, häält ja üldse sellised loomade omadused, mida rahvausundis seletatakse kuidagi, et missugused need loomad on või kuidas nad käituvad, jänes näiteks magad lahtiste silmadega. Aga kuidas tegelikult on? No kuidas tundub, miljon see küll huvitanud, mina ei ole seda magavat jänest näinud. Et niisugused seletused, mida päris kindlalt ei tea, aga neil on väga huvitavat kuulda ja lugeda see üldse loomade käitumine kõik. Ja, ja kuna ma neid lugusid lapsest peale nii palju kuulnud meil, kui tuli onu külla või lell teisest külast, siis räägiti just neid lugusid, mitte mingisugust lobajutt, Te külaplatsi ega midagi sellist ei räägitud ja, ja lapsed olid siis muidugi niux perekonna hierarhias nihukesed teisejärgulised, aga nurga taga me kogu aeg kuulasime või hiilisime vaikselt niimoodi kabiidi juurde või siis külamees rääkis ja, ja ma olen sellega nii harjunud. Ja sellepärast on mulle ka niimoodi erialaselt huvi pakkunud. Aga Mall Hiiemäe, kas teie ise olete jutuvestja? Et huvitav on see, ma olen tähele pannud, et ma ei ole jutuvestja. Ja võib-olla on see üldisest loomusest. Võib-olla on see kasvanud sisse lapsepõlvest, sest seal oli nii, et seal oli vanusehierarhia, seal oli ka kesta lihtsam on tööpositsioonilt ja meeste seltskonnas, kus ei lõpmatuseni olla, naised löögile ei pääsenud ja see oli nagu kohatu, et ma hakkaksin midagi vaheliseletaminaalin kuulaja, selle kuulaja rollis ma olen olnud minu meelest terve eluaeg, aga siiski üksikutel juhtudel tudel võib-olla tõesti, et oma perekonnaringis oma laste keskel, kui me ennast hästi tunneme, lööbime, siis ma jutustan neile ka vahest mõne. Aga üldiselt ma tean kõiki reegleid. Ma tean kompositsiooni Nonii võtteid, ma olen neid analüüsinud, ma tean, saanud teooriat, ma tean, missugused peavad olema muinasjutud, missugused muistendid. No kui ma rahvaluulet kogun, siis ma olen jutustanud mõne loo selleks et ahvatleda teistpoolt rääkima midagi samasugust minule. See on niisugune taktikaline võte lihtsalt. Aga tõepoolest jutustan ise väga harva. Kui palju tänapäeval üldse, kui suur osa sellel jutu Westmisel üldse on, kus on väga palju alternatiive sellele? Jääb kogu aeg vähemaks ja juba möödunud sajandi keskpaigas paistis niimoodi, et enam ei ole juttu vestlemise traditsioonile kuskil kohta, sest polegi niisuguseid töid, tegemisi või, või puhkepause, kus üldse jutustada. Paljude tööde juures sai varem jutustada. Ja eks nüüd tulevad need alternatiivid, raadio, televisioon ja, ja kõik raamatute lugemine, muud harjumused, need inimesed oma vaba aega kuidagi kasutavat teisiti. Aga päris ära see muidugi ei ole. No ma räägin sellest samast talvekonverentsist. Seal oli meile tervele Eestile tuttav mees Mati Kaal. Ma mäletan teda sellest ajast peale, kui ta käis oma karu jälgi taga ajamas Alutagusel. Ja oli meie kodus. Kui Matti hakkas folkloristide seltskonnas rääkima, siis ta tundis ennast täpselt sama kodus kui bioloogide seltskonnas. Tulid täpselt samuti terve laudkonna, naeris nagu nagu sellel ajal ja ma mäletan seda, et kui mu lell oli Mati Kaaluga ühes haiglas, siis ta ütles, et selle pimesoolepõletiku järgselt oli ikka väga raske, et Mati Kaalu tegin hirmsasti nalja, kogu aeg rääkis lugusid, et ei saa ju naerda. Nii et selliseid inimesi on meie hulgas ja väga hea, et nad on olemas. Ja väga hea, et meil on ka võimalus oma jutu tagavara ammendada teinekord natukenegi, sest et mõnes jutud lausa pulbitseb sees. Kui tuletada ise meelde, on ju selliseid seltskondi, kus terve laudkond enamasti niukseid, mõnusamat või lõbusamat juttu peab rääkima, ikkagi natuke teistsuguses olukorras. Et mitte lause tööpausi ajal. Aga just need anekdoodid kipuvad siis tulema, kui on mingi laudkond natukene lõbusamalt tujus. Lõõgastutaks aega ja, ja siis tulevad jutud ikka praegu ka küll ja küll. Te kirjeldate oma raamatus erinevaid neid jutustaja tüüpe ja mõtlesin, et kuna saade on ikkagi väga paljuski sellest juttu Westmisest, siis ma mõtlesin, räägin enda sõbrast. Et mul on üks selline sõber, kes lausa toitub lugudest ja lugude rääkimisest, ta räägib lugusid väga hästi. Aga noh, vähe sellest, et ta ta ise sekkub. Üks selline situatsioon, kus ma kirjutasin ühe näidendi ja Eestis on selline asutus nagu näitama agentuur, kes siis ostab selle teksti ära ja annab teatud summa raha nii palju, kui nüüd otsustasid. Ja me olime parasjagu selle sõbra ja veel teiste sõpradega. Rõuges oli suveaeg ja mulle helistati sealt näitemänguagentuurist ja mõtles, et näete, et, et mu näidend osteti ära ja ma sain nii ja nii palju raha selle peale, mu sõber, kes on siis tõeline jutuvestja rohkemat teada, et seda on ikka vähe, et teised saavad ikka palju rohkem ja ma tean, et see sai nii palju ja nii palju siis mõtlesin jah, et tõepoolest ma peaksin helistama sinna tagasi ütlemata, et ma sain väga vähe raha. Samas kõik said aru, et see nali sisse jutuvestja sõber lahkus meie seltskonnast läks ära linna tunni pärast helises uuesti mu telefon ja helistati jällegi näitemänguagentuurist ja kohkunult räägiti, et vaata, Urmas, et asi on selles, et need summad ongi just sellised, et me ei saa rohkem maksta, et see oli selline üldine otsus. Ühesõnaga, mida oli teinud mu sõber, see tõeline juttudest elatuv sõber oli läinud linna helistanud näitemänguagentuuri ja rääkinud, kuidas mina ei ole rahul sellega, et nii vähe makstakse selle näidendi eest. Ühesõnaga et mitte lihtsalt inimene ei naudi seda lugu ja selle rääkimist, vaid ta teeb ka väga konkreetseid samme ise, et seda lugu kuidagi kujundada. Et kuidas kommenteerite, Mall Hiiemäe? Ma tooksin kõrvale näite, kuidas Oskar Loorits, omaaegne Eesti rahvaluule arhiivi juhataja loomisest 1987. aastal olevat lasknud Tartu linnas lahti niisuguse, no et on oma naisest lahku läinud ja kontrollis siis, kas jutt tuleb tagasi ja kas jutt levib. Nii et see on siis folkloristid eksperiment öelda. Aga muidugi antud juhul oli selle jutu puhul selle näidendiga oli natuke riskantne, sest et kes isikud tunnevad ja teavad, siis teavad, et sealt võib kõike oodata. Aga see seltskond võttis seda väga tugevat, ilmselt ette heitena, et nad niimoodi tagasi helistasid, seda naljakam muidugi oli. Selleks peab olema jutuste ajal ka iseloomu, et teada, mida tema jutt võib tuua, eks ole. Jätkame folklorist Mall Hiiemäega vestlust kalendriteemadel. Me praegu elame selle kristliku kalendri järgi, et kas me võiksime hoopiski meie, eestlased võiks elada hoopiski selle ajaarvamise järgi, mis oli enne kristluse Eestisse saabumist. Ega see võõras küll ei ole ja meie tänapäevaste tüki võimaluste juures me saame endale lausa muretseda selle kalendri, mis on maausuliste kalendiks nimetatud, kus on arvestatud aega hoopis teiste kriteeriumite järgi Türgi ja püütud ka rekonstrueerida seda kalendrit, mis enne võis olla. Paraku on see natuke liiga keeruline asi, et seda saab teha ikkagi ainult mänguliselt, on minu seisukoht. Ja kunagi Lauri Vahtre, kui tema veel ei olnud sinna kõrgetesse poliitilistesse kääridesse jõudnud ja tegeles rahvakalendriga, see oli tema ajaloolase ettevalmistus, on tal minu meelest tema väitekiri siis tema kirjutas ilusa loo vastu, et soome-ugri ugrimugri vist on selle pealkirja ajakirjas vikerkaar. Kust ta siis näitab paljusid neid kohti kätte, kust on võetud mingisugune niisugune pseudoarusaam ja on seda rakendatud siis selle maousulise kalendriteenistusse. Aga tegelikult, kui meil on uskude paljus lubatud ja, ja tähistatakse näiteks siin koera ja sea ja kelle aastaid miks me ei võiks endale lubada ka siis seda kalendrit, kellele see meeldib ja kellele see sobib. Aga tegelikult niimoodi lahus oma rahvast arvestada teistest kultuuridest rahus ja püüda seda nüüd selgeks teha, mis meile ainuomast, see on praktiliselt võimatu, seda ei ole olemas, sellepärast juba. Oma artiklis kuukalendri kõvad ja pehmed ojad, nädali ajaarvamine. Te ütlete, et muistse inimese ajataju on olnud teistsugune kui praegu. Aeg on tajutud mittelineaarse na vaid korduvate tsüklitena. Kuidas tsüklilisus on muutunud ajapikku siis lineaalseks? Need, kes tegelevad ajaarvamise uurimisega nii-öelda nendel on see kõik väga hästi teada ja selge aga tavaliselt me ei mõtle selle peale ja siis tundubki nii, et oi, see on mingisugune uus avastus, see tegelikult ei ole mingi uus avastus, me lihtsalt ei ole seda endale teadvustanud. No näiteks, kui me räägime sel aastal, on mu sünnipäev ja ja nüüd aastaringselt täis ja ma olen saanud jälle aasta vanemaks, see ongi siis spiraalne, niisugune aja arvame, me jõuame samasse kohta, läheme sealt uuesti edasi ja me arvestame aega, nüüd on mul sessioon, mul ei ole aega seda teha, kolmandat, nüüd on mesinädalad, nendel on jälle oma iseloom. Siis on mul mingisugune tähtpäev ees ja siis ma käin näiteks presidendi vastuvõtul, need on kõik mingisugused ajalõigud kogu aeg kulgevast ajast. Need ongi need tsüklid eritsüklid ja nende järgi me arvestame aega palun väga iga päev. Ehkki meie üldine ajaarvamine on selline, et et kogu aeg läheb aeg edasi iga päevaga. Me läheme vanemaks, me ei saa astuda enam samasse jõkke teist korda, eks ole, sest vesi voolab ära. Ja nii edasi ja nii edasi, nii et need on meil paralleelselt, teine on selline ametlik ja teine on selline tegelikus elus kasutatav aja kujutlus. Ja kui me võtame üldistada arvamist, siis mina olen siin toetanud Lauri Vahtrele, kes paremini tunneb ajalugu ja seda kujunemiskäiku kõik, et siis kui need usud veel kõvasti kemplesid omavahel katolid, siis protestantism ja kõik puha, et seitsmeteistkümnes sajand andis eeldused selleks, et meil hakkaks domineerima see lineaarne ajaarvamine, et siis on alus, kui Eesti rahvas läheb sellele üle see on siis niisugune ametlik ajaarvamine? Jah, aga, aga muidu on kogu aeg mõlemad. Ma lugesin paar aastat tagasi John Fulci romaani, ta seal kirjeldab ühte sellist seika, et oma Suurbritannia sõpradega läheb ta matkama või reisu peale Ameerikasse, aga siis ta märkab, et tema head sõbrad, kellega ta kogu aeg on hästi läbi saanud muutuvad kuidagi imelikuks, teevad väga halba nalja nii selle maa ja rahva ja looduse üle, aga siis lõpuste avastada või, või jõuab selgusele, et miks need sõbrad nii imelikud olid, oli see, et nad kartsid, nad ei olnud selle keskkonna loodusega absoluutselt harjunud, neil tekkis paanika ja siis selline labiilne. Rumal nali oli siis nende selline väljendusvorm reaktsioon sellele, sellele hirmule kui palju tänapäeval sellises urbaniseerunud ühiskonnas lähevad inimestele korda, pärimused loodusest, loomadest, puudest, tähtpäevad, kalendrist. Kõigepealt need kohtumised, psühholoog vast oskaks seda ära seletada. Näiteks räägitakse, et sõjaväljal need sõjamehed räägivad natuke teistsugust keelt kui nii tsiviilolukorras Juhan peegel on seda kirjeldanud, et seal räägitakse roppust ja ollakse oma sõnalises väljenduses hoopis teistsugune. Et see nagu annab inimesele mingisuguse pideme või aitab tal sellest kõigest üle olla. Nii et võib-olla midagi niisugust on tõesti, et inimene selleks, et oma teatavat ebaolust varjata, Ta käitub kuidagi teisiti. Ja mine tea, kuidas sellega on. Mõni muutub tohutult jutukaks näiteks ja püüab üle saada mingisugusest sisemisest teda heiduvast olekust sellega. Aga milles see küsimus siis need õieti on, et et kuivõrd tänapäeval on niisuguseid teemasid vaja? Küllap neid ikka vaja on. Sest et see ei ole veel kõik, mis arvutis on näiteks ja mispärast loetakse raamatuid, minul ei ole aega olnud näit romaane suurt lugeda. Sest et paraku on ikka niimoodi, et aeg kulub ära. Kui sa oled kultuuri looja, siis kultuuritarbimiseks jääb ikka vähem ja vähem aega. Aga mõnedel inimestel on ilmselt vajadus ka selle järgi, nii nagu kalendriga ja tähtpäevadega on ju nõnda, et see on üldinimlik saladus, et meie tähtavad ei oleks kõik ühesugused. Nii nagu oli siin nõukogude ajal, et et on küll püha, on puhke, aga me ei oska neile sisu anda rohkem kui see, et kuna on vaba aeg, siis me tuleme kokku, teeme ühe laua ja sööme, joome seal ja, ja tal ei ole eri sisu selles suhtes meie rahvakalendri tähtpäevad on hoopis teistsugused ja üsna mitmed on vähemalt eri minusse puhul üsnagi olulised. Ja lihtsalt inimesel on vajadus olla natuke teistsugune. Näiteks võtame nüüd uuematest tähtpäevadest, mis on viimaste aastakümnete jooksul, siis ma küll ei kujutanud, et näiteks hingedepäev saab nii oluline olla noortele inimestele ning kutsuti tudengitele lekkima. Nemad tulevad üle Eesti siia, Tartusse kokku, nad ei tarvitse sellel päeval olla koos kodustega. Aga nad on niisugused lapseohtu inimesed, kelle mõte liigub ikkagi oma pere ja oma vanemate ja selle suunas oma kuhugi sinna kaugele maha jäänud sõprade suunas. Ja nad tajuvad, et hingedepäeval on, on paras hetk olla kuidagi iseendaga v-olla suletud või ja siis imestasin kui kordamööda. Me pidime rääkima seal, kes kuidas siis hingedeaega mõistab ja nii paljud ütlesid, nad panevad küünla näiteks lauale põlema ja mõtlevad, nad panevad küünla akna peale. Ja, ja kuidas keegi nendel üldse see korda läheb. Aga paistab, et inimesel on, on vajadus niisuguste asjade järgi ja muidugi loomulik, et kõik see, mis on näiteks kalendris seotud elatusaladega, igasuguste vöödega, nüüd tohib seda tööd teha, neid ei tohi seda. Ja kui sa teed ja rikud seadust või, või seda normatiivi, siis juhtub nii ja niisugune asi, need kõik taanduvad, sellepärast et meil ei ole enam niisugust talupojakultuuri kus oleks tööde jaoks üldse kohta, need on ära kadunud kõik need suurmajapidamised ja, ja praegune see niisugune väikemajapidamiste hingitsemine, see on kõik selle ära võtnud, aga järgi on jäänud ikkagi muud on jäänud see meelelahutuslik osa. Tänapäeval, kui inimesed ei ole enam nii vaiksed ja liiguvad kas siis Eesti või Euroopa või isegi maailmaruumis ringi, siis kas need pärimused või mingisugused traditsioonid, mis noh, ühes kohas, peres või mingil kogukonnal on olnud tänu sellele liikuvusele ka kaovad ära või on siiski mingisugune mingisugused traditsioonid jäävad, mis on kohe veres selles geneetilises koodis sees ja sa teed mingisuguseid asju isegi mõtlematult, et see on kuidagi sees. Kindlasti suur osa kaob ja hävib, sellest on isegi kahju, aga see on paratamatu ja kindlasti midagi säilib, aga mis just säilib, et üldistada, mis on kõige olulisem nagu tavaliselt küsitakse, et mida te peate kõige tähtsamaks kõige olulisemaks, siis seda ma ei oska ütelda, aga ma tahaks loota, et midagi säilib ja osalt on nii. Võõrsile läinu hakkab isegi paremini nägema seda, mis on tema rahvale omast, mis oli tema kodule omast ja hakkab seda võib-olla isegi rohkem väärtustama. Teinekord juhtub see nii, mul on sellest hea meel. Praegusajast, maid pea, aga kui me võtame neid paljusid eestlasi, kes olid sunnitud siit ära minema, see on ikkagi metsik tahtmine, jõud säilitada seda kombestikku, mis oli meie kodus, ma küsisin näiteks sõja ajal Rootsi näinud ja seal oma lapsepõlve veetnud inimeselt. See on Mariann karupoja, kes on töötanud ajakirjanikuna ja on praegu meeldis niplid. On nipliperenaine, nagu me teda kutsume ja tema rääkis küll niimoodi, et nemad oma jõulukombestikus ei võtnud omaks neid kombeid, mis olid omased rootslastele, sest nemad püüdsid säilitada oma. Seal oli ka see lutsi päeva tähistamine, see on siis 13. detsember Luutsi päev, kus lutsi neiud käivad selle ta tegi kaasa ja ma küsisin, et miks see siis sai kaasa tehtud. Ta ütles, et aga teiste tüdrukutega koos, et see oli nagu kollektiivselt. Ta oli hästi tore, aga kodus täiesti taunity, seda võõraski taheti oma. Nüüd küsib Mall Hiiemäe minu palvel Inemise sisu saates juba tavaks saanud küsimuse ükskõik kellelt. Selle peale, et kas mul on küsimus? Mul tuli silme ette ja ma räägin selle ära sellesama nipliperenaise punaseks värvitud auto peal on kiri. Valis õrnebik. Ma tahaksin seda küsida. Me eestlase käest, kui ta läheb välismaale elama, kui ta jätab kõik selle kultuuri siin, ütleb, et see talle mitte midagi loe, see kõik on igand. Ja meid, eestlasi on nii vähe. Ja kõige selle seisukohalt ma tahaksin küsida. Kuhu läheb siis eesti rahvas? Ma ei tea seda ise. Aga seda võiks küsida kellelt tahes. Te kuulsite saadet folklorist Mall Hiiemäe eest. Tema küsimusele aga ei tahtnud vastata mitte keegi või mõni kuulajaga teab sedasorti inimest. Kirjutage meile elektronposti aadressil vadi ät R punkt ee. Tänase saate panid kokku helirežissöör Külliki Valdma ja toimet Urmas Vadi. Inemise sisu saab kuulata ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni. Inemise sisu on saade sisukatest inimestest.