Tänases saates oleme jätkuvalt näituste lainel. Nimelt homme ehk siis teisel novembril avatakse RMK hoones toompuiestee 24 siinsamas Tallinnas, kus tasuta näitus puudest, mille autoriks oled Kaupo Kikkas, sina ise ning selle näituse nimi ei ole mitte eesti keele vaid on Triiskeib. Mis asi see on? Risk EIP on minu üks päris pikaajaline projekt, mis lõpuks nüüd vormus näituseks ja on kõigile vaatamiseks väljas ja see inglisekeelne nimi tegelikult on seetõttu selline. Väga raske on seda eesti keelde tõlkida, kui me prooviksime selle sõna justkui pooleks lahutada ja ära tõlkida, siis me saaksime nagu esimesest poolest puu ja teisest poolest maastik nagu puumaastik. Aga inglise keeles sõnas Skype. On palju universaalne, kuna ta ei viita ainult maale, näiteks on olemas helimaastikud, valgusmaastikud inglise keeles ja täitsa levinud isegi sellised kirjeldused just nimelt teatud kunsti sümbioosidele. Ja nii juhtuski, et ma ei suutnud seda eestikeelseks teda nime tõlkida, jäigi talle nimeks inglisekeelne Twiskeib, nagu ta ühel hetkel mõned aastad tagasi mu peas vormus küll, aga selle näituse sisu on vägagi eestikeelne, vägagi universaalne. Nagu te arvata võite, ei midagi väga originaalset olen töötanud puudega juba palju aastaid, olen proovinud näidata Ta puid millegi enama kui lihtsalt osakesena loodusest või lihtsalt looduspildina lausa. Ma olen näinud suurt vaeva sellega, et viia need pildid sellisest traditsioonilisest looduspildi käsitlusest eemale et anda edasi mingisugust erilist tunnet, mida puud endas kannavad. Ja, ja kogu see vormistus ja kogu see pildikeel ma olen proovinud nii kaugeneda loodusfotost kui võimalik, nii et nii naljakas, kui see ka ei tundu siis ma olen pildistanud loodust, mille tulemuseks peaks olema mitte loodusfoto. Mis sind selle juures inspireeris, puud, need on sellised staatilised olendid. Ega nad väga palju ei liiguta, nägusid ei tee. Nagu kõik head asjad siin maailmas tulevad, juhtuvad enesest siis see puude lähedus, mingi tunnetus juba tekkis mul ka palju aastaid tagasi ja ma tahtsin pildistada ja ma olen teinud tõesti tuhandeid-tuhandeid pilte otsides seda mingisugust tõde või mingisugust väljendust. Ja ausalt öelda, neid kogunes sahtlisse tohutus koguses ja ega ma nendest midagi nii väga ei arvanud, sest justkui tundus, et nad ei mahuta too ühtegi žanrisse. Ja tegelikult minu jaoks sellise väga lõpliku kinnituse, et nii võib toimetada ja ma olen õigel teel, sain ma kahest väga tähtsast tekstist Herman Hesse tekstist mis ongi selline lühiessee puudest, mille ma panen sinna näituse jalaga ekstra välja, kuna mulle tundub, et Herman Hesse tõeliselt peenekoelise kirja valdamisega suudab anda seda tunnet, võib-olla siiski ka sõnas edasi, mida mina arvasin, et sõnas edasi anda, ei ole võimalik. Ja teine autor, meie enda kodumaine Valdur Mikita, kellest on on saanud juba selline kohustuslik kirjandus kes samamoodi just nimelt rõhutas seda, et on asju, mida ei saa panna liigitada täpselt leksikas ette antud nii-öelda sõnast sõnastiku järgi on tundeid, mille jaoks ei ole sõnu ja nii see saigi, see, see näitas lõpuks teoks suuresti tänu sellele, et ma sain oma enesekindluse, et see näitus väljendab midagi, mida ei ole võimalik sõnas, väljendada. Ma ei ole ka kõiki neid pilte näinud, aga ühte tööd ma nägin ja see meenutab mulle natuke nagu graafikat. Et võib-olla tõesti ta nagu ei ole foto, vaid pigem selline graafiline leht, et tekib tahtmine lausa vaadata lähemalt, et on need ikka päris puud või on sinna midagi juurde joonistada. Kui ma seda näitust hakkasin kokku panema, siis just nimelt sellised graafilised elemendid, sellised peendetailid, mustrid, vormid, mida loodus ja puud meile pakuvad, said minu märksõnadeks ja rõhutamaks siis seda graafikat, ma kasutan nende tööde juures ka päris puitu. Kui me mõtleme, et, et tegu on graafiliste piltidega koos päris puiduga, siis see ongi traditsioonilisest fotograafiast traditsioonilisest loodusfotost päris juba kaugele läinud. Ja selle puiduga on mul ka oma lugu, et kuigi tegelikult bioloogilises mõttes on puu selleks hetkeks surnud, kuidas saab puit? Aga kui me vaatame vanu laudu, vanu võrgukuure või vanu puutüvesid kuskil nottidena püraskite poolt ära puretud, siis vähemalt mul ei ole küll kahtlust, et need lood on justkui seal puu sees kõik alles, et see puu on justkui nagu mingisugune mälu või mingisugune talletaja, kes on küll olendina surnud, aga, aga kannab endas edasi väga olulisi väärtusi ja lugusid. Ja nii ma hakkasingi seda selle aasta kevadel otsima, puit, too oma piltidega kokku sobitada ja olen läbi sõitnud suure osa Eestist ja korjanud vanadest lagunenud taludest laudu, mis siis said osaks minu töödest. Nii et hästi lihtsalt öeldes, kui 100 aastat ka saab üks vägev kuusk siis loodetavasti ta 100 aastat oli rehetare. Ja nüüd, kus on see rehetare lagunenud, äkki ta saab 100 aastat olla veel osa minu loomingust? Ehk siis nagu pildiraam, kui hästi lihtsalt öelda Kuigi nagu raam, aga mõne pildi puhul mul on tunne, et raam nii-öelda vaated saab tähtsamaks kui pilt, nii et ma tahaks loota, et see puit ja see pilt töötavad kokku mingil täiesti ainulaadsel moel, et ta ei ole kõigest pildiraam. No me olime ka varasemates saadetes rääkinud, tegelikult puude pildistada või sellist suurt objekti on päris raske, et sa pead leidma nagu mingi asja sinna kõrvale, et anda seda kas siis suurust edasi või, või midagi taolist. Ma arvan, et, et kõige suurem küsimus on ikka alati see, et mida sa tahad selle pildiga öelda, et puud nagu dokumenteerida ja ilmselt ei ole väga raske, et näidata koos metsaga, kus ta paikneb, milline ta on tõenäoliselt küll suur osa puust ei pruugi alati peale mahtude, tõepoolest see on probleem. Aga selles on sul õigus, et seistes kuskil suure puu all ja vaadates pöörates pead kõndides ümber selle puu ja vaadates oma kahe silmaga siis me saame sellest puust ikkagi oma peas justkui mingisuguse graafilise mudeli või sellise tegelikult kolmdee ruumilise mudeli ja vot seda tunnet ainult pildikeeles edasi anda küll kas võimatu või siis vähemalt väga keeruline. Aga mida sina oled saanud edasi anda või, või on sul jäänud ka kuskil kripeldama, et vot seda täpselt ei saanud, mida ma tahtsin? Muidugi on, see jääb alati kripeldama ja päris ma olen tegelikult kasutanud siin näituses näituse juures väga palju sellist hästi lihtsat tehnikat, mis on sama vana kui fotograafia, ehk ma olen kasutanud topeltsäritus, topelt ekspositsioone, mis sisuliselt tähendab seda, et ma olen pildistanud teineteise peale mitu pilti. Ja ma olengi seda just nimelt seetõttu teinud, et jällegi kaugeneda sellisest traditsioonilisest loodusfoto nii-öelda klassifikatsioonis ja proovida just nimelt tabada seda mingit tunnet, mis mind selle puumetsa juures puudutas või, või, või mida ma tundsin. Ehk siis tegelikult ongi see, et see ei ole dokumentalistika. Mulle tundub, et puude puhul dokumenteerimine ongi, eksin, bioloogiline tegevusetuse, mõõdad ära selle puu pikkuse ja ümbermõõdu ja aastaringid ja mida kõike veel. Ja nüüd kõik see, mida me ei oska bioloogiliselt kirjeldada, mis, mis tunded, puud, mis tekitavad, proovisin just nimelt seda poolt tabada. Kas ma sellele sain pihta, kas keegi tunneb veel midagi sellist, see jääb kindlasti iga vaataja enda otsustada ja mõelda. Ma usun, et seal on väga inspireeriv näituse, nii et kõik fotohuvilised loodushuvilised samamoodi, aga kunstihuvilised olete siis oodatud toompuiestee 24. RMK hoones on näitus. Triis käib ja see on avatud kuni novembrikuu lõpuni.