Helilooja Juhan Simm on lahkunud meie hulgast. Kurb teade, armastatud rahvakunstniku surmast. Laotus möödunud pühapäeva õhtul, raske kaotus sõnumina tema kodulinna Tartule. Lõikas palusasti eesti rahva südant. Tunni eest Vanemuise teatris nooruslikult juubilari Leopold Hansenit õnnitlemas. Veerand tunni pärast oodatuna oma poiste üliõpilast meeskoori kontsertile peatus ootamatult armsa helilooja, veel nii reipalt eluteed astuv samm lakkas järsku löömast kolmveerand sajandi künnisel. Tema sõda. Tartu riikliku ülikooli aulasse siia, kus praegu kostavad leinahelid siia, kuhu tookord pikisilmi oodati vanameistrit oma audirigenti saaps vaid kurb seal tema ootamatult katkenud eluteelt. Oleme täna lahkunud hüvasti jätmas. Saatustada viimsele puhkepaigale. Rahvakunstniku Juhan Simmi hõbedane puusärk. On asetatud leinarüüs ülikooli aula keskele ümbritsetuna lilledest, lugematutest, pärgadest. Küünlatulehelk heidab valgust tema hallidest juustest raamitud rahulikule näol mida tuntakse kõikjal, mida armastataks. Ei ülikooli aula ega kogu peahoone ei suuda kaugeltki mahutada kõiki neid, kes on tulnud lahkunuga hüvasti jätma. Eile õhtust alates möödub lahkunu puusärgist pideva vooluna, sõpru, tuttavaid, laulumehi, muusika, armastajaid. Püüdes viimase pilguga haarata ja vaikses leinaseisakus mõttes meelde tuletada kõike seda mis on meile tema juures kallis ja unustamatu. Auvalve puusärgi juures vahetub iga viie minuti järel. Siin seisavad heliloojad, kunstnikud, näitlejad, töölised, üliõpilased, teadlased, laulu ja muusikasõbrad. Lahkunulam tulnud viimast austust avaldama kõik Tartu koorikollektiivid. Tervikuna. Viljandi Sakala meeskoor, kooride esindajad Tallinnast, Võrust, Türilt ja mujalt. Puusärgi juurde astub Eesti NSV Ministrite nõukogu esindaja seltsimees Paul Uusman. Seltsimehed suure kurbusega võttis kogu Wabariigi elanikkond kogu nõukogude muusika avalikus vastu teate Eesti NSV rahvakunstniku Juhan Simmi surmast. See tuli ootamatult, kuna me olime harjunud nägema Juhan Simmi reipalt liikumas meie keskel osa võtmas kõikidest muusikalistest üritustest ja meie elusündmustest. Vaatamata kõrgele vanadusele tegi ta seda isegi oma elu viimasel päeval. Juhan Simmi surmaga kaotas nõukogude rahvas ühe väljapaistvama muusikategelase kes etendas tähtsat osa Eesti muusikakultuuri arengusse. Tema tegevus oli äärmiselt mitmekülgne. Vanemuise muusikajuhtkooride asutaja ja juht, sümfoonilise muusika arendaja, väsimatu laulupidude tegelane ja paljude laulupidude üldjuht. Kõigi Nõukogude Eesti üldlaulupidude audirigent muusikapedagoog, muusikakriitik, helilooja Juhan Simmi elu ja tegevusega otsekui möödub meie silmade eest viimase poole sajandi eesti muusik ka ja kultuurielu. Juhan Simm armastas muusikat ja andis muusikaelu arendamiseks kõik muusika oli tema elu ja tema elu moodustas ühe osa muusikaelus. Selle eest armastasid ja hindasid teda nii hästi muusikamehed kui ka kogu rahvas. Juhan Simmi looming on seotud rahvaga Eestimaa ja loodusega. Sellisena jääb ta meile kalliks. Juhan Simmi teeneid hindasid partei ja valitsus kõrgelt. Vabariik andis talle suurima aunimetuse, mida ta anda võib. Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi otsusega omistati talle Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus ja NSV Liidu ülemnõukogu presiidium autasustas teda ordeniga austuse märk. Lubage mulle Eesti NSV Ministrite nõukogu nimel väljendada sügavat kurbust Juhan Simmi surma puhul Eesti NSV Ministrite nõukogu ja Eesti NSV Kultuuriministeeriumi poolt avaldada kaastunnet lahkunu abikaasale ja perekonnale ja tema omastele. Hüvasti Juhan Simm. Sinu töö ja looming jääb alatiseks rahvaga. Tartu riikliku ülikooli ja Eesti põllumajandusakadeemia ühine laulukollektiiv saadab täna oma asutaja ja kauaaegse dirigendi, maestro Juhan Simmi viimasele puhkepaigale. Organiseeris Johan Simm Eesti üliõpilaste ühendatud meeskoori 1900 Kaheteistkümnendal aastal pannes sellega aluse suurele akadeemilise peretraditsioonile. Kallis maestro. Täna meenuvad meile sõjad sinu poolt viisistatud laulust aimdus. Mina aiman kodupinnalt midagi kadumas. Mis mu hinge sajakordse sidemega ühend. Aiman, kuid ei suuda päästjaks olla ometi. Mis, ma aiman, läheb täide ja ma kaon. Me aimasime, et peame kord kaotama sind eneste hulgast. Kuid kordsed sidemed ühendavad meid sinu aia ulatuslikku repertuaari. Sinu erksa juhtimise võimega. Otsides helidest oma saart, loid sa helitöid mis ei unune iialgi ja mis jätavad suure pärandi neile ja helisevad, edas. Sügavas hardumuses ja austus tundes kummardame täna sinu elutöö ees ja avaldame tõsist kaastunnet omastele v koori kui ka meie koori hooldavate põlema kõrgema õppeasutuse pere nimel. Mälestus sinust kui tulihingelisest ja sütitavad dirigendist. Ja helimeistrist ei kustu iialgi meie keskel. Sinu nimi heliseb edasi toredatesse lauludesse. Üliõpilasmeeskoori esindaja seltsimees maaroosi leinaaktuse kõne hüvastijätulauluviisid toovad silmadeta paljude suvete rõõmurohked. Laulupeod toovad praegu vist aga küll kõigi siinviibijate laugudele pisara meenutades hallipäist audirigenti kolme tammepärjaga kaelas. Täna on tema tamme pargadeks rahva kustumatu armastus. Tammekordadeks, mis ei märtsi kunagi iialgi, variseb nende küljest ühtkele. Tartu linna töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee ja linna parteikomitee poolt võtab sõna Felix Kotta. Kallid seltsimehed. Lahkunu abikaasa ja omaksed, lubage avaldada teile Eestimaa Kommunistliku partei linnakomitee ja töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee nimel sügavat kaastunnet suure kaotuse puhul. Juhan Simm elas nooruslikult tasa kõigile kultuuriüritustele meie linnas ja andis oma parima nende kordaminekuks. Juhan Simm oli rahvakunstnik selle sõna kõige otsesemas mõistes. Ta sündis töötava rahvapojana jagas rahva muresid ja rõõmu. Juba varakult, õppis rahvalt mängima pilli ja mängis seda rahvale. Ta ei katkestanud sidet oma rahvaga ka õpingute aastail. Hoolikalt kogusta rahvaloomingut uuris seda ja sai sellest innustust oma loominguliseks tööks. Helge mälestus Juhan Simmist jääb igavesti püsima. Ta kodulinna pereinimeste südames. Head puhkust töölisoled leidnud saare kus rahus meister sulgeda võid, laud. Ta õilis töö on sajandite aare ja kodumaal ei võta seda haud. Eesti nõukogude heliloojate liidu nimel pöördub leinajate poole Villem Kapp. Keskelt lahkunud populaarne muusikategelane dirigent, helilooja ja pedagoog. Meie laialdaste rahvahulkade poolt väga armastatud Joan, sil. Kui see teade jõudis Tallinna ja levis kiirelt heliloojate peres siis oli see meile ootamatuks aga kurvaks teatriks. Sest kogu meie heliloojate pere armastas väga alati reibast. Juhan Simmi. Me kõikide isalikku kolleegi Juhan Simm on oma muusikalise tegevusega jätnud järgi väärtusliku pärandi ja meie mälestama teda kui tublit rikkast rahva poeg. Vanemuise teatri esindajana astub puusärgi juurde Kaarel Ird. Riiklik teater Vanemuise perele. Oli Juhan Simm üks lõist. Kes oma töö ja tegevusega andis sellele kollektiivile õiguse, Kalda laulu jumala suurt nimes? Juba varasest noorusest peale Mulle on Juhan Simmi elu ja tegevus. Tuhandete niitidega seotud olnud Vanemuise teatriga seotud olnud vale muislastega kuid tema mehe töö Vanemuises algab 1000 914.-st aastast, kui ta asub Vanemuise muusikakollektiivide etteotsa. Dirigendina. Pika ja pideva mulgilikult visa tööga Juhan Simmi poolt. Oli ka viimasel päeval veel Vanemuise majas. Ja ta lahkus Meie majaks ainult natukeseks ajaks, nagu ta ütles, selleks et vahepeal käia ka oma teise nii armsa kollektiivi juures meeskoori juures. See tee katkes tal, ta ei saanud füüsiliselt enam. Ta jääb elama meie teatrisse. Niikaua kui elab Vanemuise teatril. Leinamarsihelide saatel kantakse Juhan Simmi puusärk välja ülikooli peahoonest. Pikk leinarongkäik alustab teed Maarja kalmistule. Lahkunule on tulnud austust avaldama kõik, kel vähegi võimalik. Tänavaid palistavad tihedad inimesed, paleerid. Ka raekoja esisel väljakul. On vaba ruumi vaid nii palju, et sellest vaevu mahub läbi leinarongkäik. Leinarongkäik on jõudnud Juhan Simmi viimsele puhkepaigale. Kooridest rahva murust juba kaugelt ümbritsetud kalmuküngast kaunistavad õitsvad lilled. Üle poole sajab pärja. Pimeduse saabudes süüdatud küünlad. Valgest marmorist hauaplaadile on kuldsete tähtedega kirjutatud rahvakunstnik Juhan Simm. Tulevad meelte Felix Kotta täna lausutud värsiread. Head puhkust, töömees, oled leidnud saare, kus rahus meister sulgeda võib laud. Suelist töö on sajandite aare. Ja kodumaalt ei võta seda haud.