Vaevalt leidub inimest, keda ehitud kestaks, muusika. Muusikasse on valatud nii palju inimlikke mõtteid ja tundeid. Et igaüks meist leiab muusika rikkalikust varasalvest midagi, mis teda. Ja ka need inimesed, kes ise pole elukutselised muusikud armastavad hea meelega laulda või mängida mõnda muusikariista tänulikke kuulajaid, et leiab aga hea muusika endale. Alati võib julgesti öelda, et inimesed on oma igapäevases elus muusikaga rohkem seotud kui mis tahes teise kunstjalaga. Kuid selleks, et luua muusikat, on vaja esmajoones tõsist ja elavat huvi. Asja vastu on vaja ka palju teadmisi, et taltsutada tõrksad helisid. Tuleb palju õppida, töötada selleks, et anda muusikalisele mõtete tulvale õige suund ja suruda nad kindlasse, kõigile arusaadavasse vormi. Ei tohi loobuda, kui esimest katsetust sadab ebaõnnestumine, sest ka kunstis nagu kõiges jõutakse meisterlikku seni ainult püsiva ja visa tööga. Pühendame oma tänase saate noortele heliloojatele, kes on algust teinud heliloominguga ja visalt tungivad muusikalise loomingu saladustesse. Heidame pilgu lasteraadiomahukasse kirjakasti, kui palju on siin kirju? Oma kirjades jutustavad noored raadiosõbrad õppimisest pioneeritööst ja avaldavad arvamusi kuuldud lastesaadete kohta. Eriti palju kirjutatakse aga muusikast. Kolmanda klassi õpilane, pioneer Peeter Harend lasinurmest saatis meile omaloodud lauluviisi noodi. Ta kirjutab. Minu õde Liia käib teises klassis. Ühel õhtul õppis ta pähe luuletuse pioneeride rahulaul. Kuulasin pealt ja ka mulle jäid need sõnad meelde ning hakkasid meeldima. Armastan väga laulmist, seepärast püüdsin ka õpitud luuletust laulda. Ja nii tegingi luuletusele viisi. Laulsin seda ka onu Jaagupile, tema kirjutas viisi üles. Saadan teile nüüd selle laulu noodi. Aitäh, Peeter. Järgnevalt kuulemegi Peetri loodud laulu. Toimetusel on teada veel palju koolinoori, kes tegelevad heliloominguga. Kõik nad on ühtlasi ka koorimuusikaringi aktiivsemat liikmed. Töötab ju kõikides koolides palju huvialaringe, teiste seas päris kindlasti ka muusikaring. Ja tavaliselt on see osavõtjate poolest kõige arvukam liiga näiteks Tallinna 20 teises keskkoolis. Vähe on siin neid õpilasi, kes üldse ei tegele muusikaga. Tallinna 22. keskkooli muusikaringi liikmete seas leidub neidki, kes on juba ise viise loonud. Näiteks seitsmenda B-klassi õpilane Ülo Üksik. Ülo on oma klassi parim õpilane. Teda huvitab veel sport, kõige rohkem jäähoki ja teenis. Kuid ülejäänud aega kasutata muusika harrastamiseks. Sügisel kavatseb Ülo astuda Tallinna muusikakooli flööti või klarnetimängu õppima. Juba mitu aastat tagasi tuldi sülol suurt huvi küsimuse vastu, kuidas luuakse muusikat. Kord võttis ta julguse kokku ja tegi oma esimese lihtsa pisikese. Hiljem kirjutas paar klaveripala Neist üks kihulaste tants õnnestus päris hästi ja võeti kooli isetegevus ülevaatusel soojalt vastu. Siis kirjutas Ülo pioneerilaulu lõkke ääres. Praegu on tal pooleli Laul kodumaast. Üle loodud viisides pole veel muidugimõista midagi. Meisterlikku tuleb puudu muusikaalastest teadmistest. Kuid Ülo omandab kord-korralt Leedki. Kuulake nüüd tema loodud laulu lõkke ääres. Sama kooli üheteistkümnendas b klassis õpib teine noor heliloominguga tegelev muusikasõber Enn Vetemaa. Millal tema õppis muusikat armastama ja kus omandas esimesed heliloominguks vajalikud teadmised. Sellest laseme tal enesel rääkida. Palume. Huvi muusika vastu tärkas mul juba üsna ammu. Kodus oli klaver ja kuidas seda siis mitte mängida? Niiviisi algaski sõprusmuusikaga. Heliloominguga hakkasin tegelema umbes kaks aastat tagasi. Nimelt kirjutasin siis ühe lihtsa poisikese sellise, et isegi praegu kuigi olen muusikaalaste õpingutega alles redeli esimesel pulgal, leian, et taolist küll enam ei kirjutaks. Valss oli kirjutatud iganenud, hale magusate romansside plaanis. Tookord oli laga tema väärtuses kindlasti veendunud. Sellest oli siiski kasu. Nimelt läksin oma valdsikest uhkelt näitama seltsimees sillakivile, kes töötas klaveripedagoogina. Heliloojate liidu noortesektsiooni juures. Sain muidugi õiglase ja terava kriitika osaliseks. Seltsimees Sillakivi oli aga valmis mulle andma näpunäiteid harmoonia ja teiste loominguks vajalike ainete omandamisel. Tema juhatusel algaski töö. Hiljem õnnestus mul tema soovitusel alustada õpinguid heliloojate liidu õppeseminaris. Kompositsioonis on minust FX abistaks Stalini preemia laureaat Boris Kõrver. Praegu töötan oboepalade tsükli lõpetamise kallal. Tsüklisse kuuluvad viis pala hällilaul, päike, pastoraal, eleegia, jahilugu ja kreegi mälestuseks. Lähemas tulevikus on kavas kirjutada klaveripalu paar ansamblilaulu ja muusika ühele lühinäidendile. Edasiõppimist kavatsen jätkata Tallinna konservatooriumis. Ja nüüd kuulake üht osa väike pastoraal noore helilooja oboepalade tsüklist esitab Voldemar Rohtla. Mõni aasta tagasi loodi Eesti nõukogude heliloojate liidu juurde noortesektsioon. Sektsiooni eesmärgiks on koondada heliloomingust huvitatud noori ja nende loomingulises töös abistada noortesektsioon. Nii arutluskoosolekul ja õppeseminarides võime kohata aga kõrvuti noortega kooli pingilt ka juba keskikka jõudvaid seltsimehi, kes mõnesugustel põhjustel pole saanud omandada muusikalist haridust vastava õppeasutustes. Kõiki neid liidab sõbralikuks teeks ühine huvi luua muusikat. Sektsiooni tööd juhib selle asutamisest saadik helilooja Edgar Arro, kes pole väärsete rahvalike laulude loojana. On tuttav ka meie noortele raadiokuulajatele. Nüüd jutustage teile helilooja Edgar Arro sellest, kuidas toimub töö noortesektsioonis. Noortesektsioonis on jaotatud põhiliselt kahte ossa. Õppeseminarid ja arutluskoosolekud. Õpetaja seminarides ei erine palju õppetööst muusikakoolis ja konservatooriumis. Seminaris omandavad noored isetegevuslikud heliloojad kõiki loomingus vajalikke põhilisi teadmisi. Nad õpivad harmooniat ja Polifooniat, organisatsiooni ja klaverimängu. Noorte heliloojate loomingulist kasvu jälgivad ja suunavad loomingutundides Boris Kõrver, Lydia auster, Uno Naissoo ja mina. Sellest, mida on õpitud seminaris annavad noored aru kaks korda aastas. Aastavahetusel ja kevadel toimuval arvestustel. Kõik õpitud püütakse aga rakendada kohe oma loomingus. Uusi helitöid ja saavutusi tutvustavad noored heliloojad noortesektsiooni arutluskoosolekutel, kuhu koguneb tavaliselt kogu sektsiooni liikmete pere. Arutluskoosolek on iga uue helitöö esimeseks tuleprooviks. Ühiselt kuulatakse teos kõigepealt läbi ja asutakse siis tema arutamisele. Sõna võtavad kõik kohalviibijad. Nad jutustavad avameelselt, mis neile meeldis, mis mitte. Märgitakse ära nii helide voorused kui ka puudused. Ja kui osutub tarvilikuks, antakse autorile sõbralikku nõuannet, kuidas vigu töös parandada. Noortesektsiooni arutluskoosolekute sagedaseks külalisteks on noorte isetegevuslike heliloojate kõrval ka muusikakooli ja konservatooriumi õpilased ja üliõpilased. Ühises kriitikast on suur kasu neilegi oma helitööde viimistlemisel. Nii sammuvad meie noored heliloojad käsikäes edasi loomingulise meisterlikkuse poole. Kuid kes on helilooja, teateliidu noortesektsiooni õppeseminari liikmed. Mitmed neist on hästi tuntud ka meieni, Noortele raadiokuulajatele nimetame siin Aleksander Ridalit. Muidugi tunnevad kõik temal lustakat laste laulu Väike-pioneer Neeme Laane põllule laulu Mesikäpp kirju täpp soovivad sageli lapsed lasteraadiole saabuvas kirjades. Noore helilooja tujuküllane lastelaul on saanud paljude väikeste raadiokuulajate lemmiklauluks. Ka Anti Marguste, Heldur Kurvits Eevalt Vain, Ludvig Ehala jõunu Veenre on aktiivselt osa võtnud noortesektsiooni tööst. Nende helitööde hulgas võime leida küllaltki mitmekesiseid muusikavorme alates lauludest ja väikestesse instrumentaalpaladest ning lõpetades süütide kantaadi ja suurvormis kirjutatud sümfoonilise teostega. Nii lõpetas Eevalt vain hiljuti oma eesti rap soodia sümfooniaorkestrile. Noore helilooja teost tuleb lugeda kordaläinud loominguliseks saavutuseks. Juba lähemal ajal võime rapsoodiat kuulda raadio muusikasaadetes. Vaevalt leidub teie hulgas noored raadiokuulajad, keegi, kes ei tunneks laialdase populaarsuse omandanud laulu rannakolhoosis. Sageli saabub lasteraadiole kirju milledes ikka ja jälle palutakse seda kuulata Georg Otsa esituses. Kuid ka selle toreda laulu autor Valter Ojakäär, kes praegu on Tallinna riikliku konservatooriumi kompositsiooni jala kolmanda kursuse üliõpilane õppis kolm aastat tagasi noortesektsiooni õppeseminaris. Nõnda on juba mitmed noortesektsiooni kasvandikest siirdunud edasi õppima konservatooriumisse. Ja oleme meiegi jõudnud oma saates kooli muusikaringi juurest konservatooriumi. Möödunud kevadel lõpetas Tallinna muusikakooli Anne Ellerhein. Nüüd on ta Tallinna riikliku konservatooriumi kompositsiooniala esimese kursuse eesrindlik üliõpilane. Noore helilooja esimesed helitööd on võitnud igal ettekandel kuulajate sooja poolehoiu. Ja kuidas mitte vaimustuda siirast ja südamlikku viimusega kirjutatud muusikast. Olin kuueaastane, kui kirjutasin oma esimese meloodia. Algkoolipäevil pühendasin aga rohkem tähelepanu klaverimängu pimisele. Samal ajal uurisin huviga suurte klassikut Lotte, Beethoveni, Mozarti, Tšaikovski ja Rimski korsakovi teoseid. 1949. aastal astusin Tallinna laste muusikakooli klaveriosakonda. Õppetööst vabal ajal jätkasin lühipalade ja laulukeste kirjutamist. Nende hulgas oli ka süüt mudilasorkestrile klaverisaatega. Näitasin sellest mõningaid katkendeid oma klaveriõpetajale Eesti NSV tehnilisele kunstnikule Anna klassile, kes veenas mind üle minema muusikateooriaosakonda. Möödunud aasta kevadel lõpetasin Tallinna muusikakooli muusikateooria erialal. Loominguliste juhendajatena töötasid minuga heliloojad Edgar Arro ja Villem Kapp. Muusikakoolis kirjutatud teostest pean paremaks kolme pala viiulile, klaverisaatega romanssis opranile kase Kuldsõnad, Karl Eduard Sööt ja variatsioone klaverile. Praegu õpin Tallinna riikliku konservatooriumi kompositsioonikateedri esimesel kursusel. Eriala õppejõuks on endiselt Villem kakk. Töö on pingeline, kuid huvitav. Praegu kirjutan klaveripalu, mis kujutavad Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjutu kergejalgne kuningatütar peamiste tegelaste muusikalisi portreid. Püüan anda töös oma parima. Kindlasti on meie noored kuulajad huvitatud sellest, kes on need noored heliloojad, kes lõpetavad tänavu kevadel Tallinna riikliku konservatooriumi. No maailmakaardil orniina. Rooma nuia argivoolab Laat. Päevast Kreeka voogaid. Muidugi tunnevad kõik seda heroilist rahu laulu. Tema looja, noor helilooja Ants Sõber on üks tänavustest lõpetajatest. Ei möödu ainustki soovikontserti lastele, milles esitatakse Gennadi Podolski laulu pioneerid porgandimaal. See mees, meil aednik, uhkem veel palju porgandeid ja vaod, kui alleed, sööbib pioneerid lehti koomas, mitu punas keerist juba mulla all oma siin-seal juhtu, nii mõni täitsamees nagu veidi kiitleb, teiste meeste ees arapi istudes ookel pealseta aga mulla sisse ja Taavi juurika. Miks alla tee laisk see, tead kuidas ta teid ja koer ning kaski naeris, Pirivad. Ka Gennadi Podolski kuulub lõpetajate hulka. Noore helilooja Heino Jüri salu diplomitööd, eepilise poeemi kalevit tulek. Tutvustasime teile mõni aeg tagasi saates sarjast Nõukogude programm muusika. Hiljuti lõpetas noor helilooja Jaan koha oma lõputöös sümfoonilise muistendi mis on loodud Kreutzwaldi ühe ennemuistse jutuainel. Praegu toimub teose Lõplik viimistlemine ja orkestriproovid. Varsti kuuleme aga teost juba tervikuna Eesti raadio sümfooniaorkestri esituses. Võime kindlad olla, et meie, noored soojad nii isetegevuslased kooripingil ja heliloojate liit õppeseminaris kui ka üliõpilased konservatooriumis ei säästa tuultega vaeva loomingulise meisterlikkuse omandamisega. Rahvas ootab neilt uusi vaimustavaid helitöid, mis oleksid meie kommunism eitava suure nõukogude rahva väärilised.