Tere kuulama kultuurikaja tänases saates ei, räägime kultuurist selle harjumuspärases tähenduses. Laiendame kultuuri mõistet ja laiendame seda universaalseks. Räägime universumist ja sellest, kuidas Eesti teadlased on muutnud inimliigi arusaama maailmaruumist. Täna saates Jaan Einasto. Tõravere astronoomide töörühm Jaan Einasto juhtimisel muutis meie arusaama universumi ehitusest. Selle aasta riiklik teaduspreemia anti Jaan Einasto ja Maret Einasto, Enn Saarele ja Erik Tagola tööde eest teemal tumeaine avastamine galaktikate ümbruses ning universumi kärgstruktuur. Jaan Einasto juhitav töörühm Tartu teadlasi käis enam kui 30 aastat tagasi välja idee universumi ehitusest, mis nüüdseks on üldtunnustatud. Jaan Einasto räägimegi universumist. Sellest, kuidas seda läbi aegade on mõistetud ning kuidas toimuvad paradigmaatilised muutused. Tumeda aine ja universum sume. Ehituse lahtimõtestamine on vaieldamatult paradigmaatiline muutus, mille taga on Eesti teadlased. Teeme juttu kastrovest ja Ernst õpikust, kes samuti alustasid teed maailma teaduslukku Eestist. Tartu tähetornist. Tänase saatemuusika on Eesti muusikutelt, valiku tegi Andreas vee. Mina olen toimetaja, estadatrik. Uurides? Eelmise aasta lõpus ilmus kirjastus Ilmamaalt Eesti mõtteloo sarjas Jaan Einasto artiklikogu Tumeda aine lugu. Katkendeid raamatust loeb Tanel Joonas. Alustame Jaan Einasto ka päris algusest ehk sellest, kuidas inimkond on universumit näinud, tunnetanud ja lahti mõtestanud. Peatuma olulisematel arusaamadel, nende tekkimisel ja hülgamisel. Inimesed on juba väga vanast ajast mõelnud selle üle, kuidas see maailm meie ümber on kokku pandud. Kõigepealt ma ise, kus me oleme oma loodusega, aga meie kohal on tähistaevas öösel, päeval on siis päike öösel lisaks tähtedele on veel kuu ja mõned tähed, mis teiste suhtes liiguvad planeedid. Ja tegelikult kõik maailma rahvad on mõelnud selle peale on loonud oma legendid. Mõned nendest legendidest on muutunud ühe või teise religiooni osaks. Tegelikult iga religioon andis vastusega küsimusele, kuidas on maailm ehitatud jaka, kuidas ta tekkis, nii on see piiblis. Nii on see kõikides teistes eesti muinasusundis kõikides teistes ka. Ja omal ajal oligi see ainuke teadmine, mis inimkonnal oli muuta tus, ütleme meie teadmiste käienemine võrreldes niisuguste juba noh, kuidas öelda kindlaks kujunenud vaadetega, mis siis ka religioonis kajastusid. See muutus tuli väga pikkamisi tuli sellest, et selgus, et mõned taevakehad ei liigu täpselt nii nagu nüüd nende reeglite järgi, mis olid antiikajal näiteks oli kirja pandud. No ütleme, selles mõttes oli see antiikaeg väga oluline. Et lisaks niisugusele verbaalsele ettekujutusele maailmast anti ka maailma matemaatiline kirjeldus. See oli tegelikult ka matemaatika algus, astronoomia algus ja üldse teaduste algus. Ja see esialgne antiikpilt oli siis niisugune. Ja kui inimesele tundub maa on siis kõige keskel, kõik muu liigub meie ümber. Üks niisugune väga oluline taevakeha on loomulikult päike. Ja vanasti tõesti arvati, et ta liigub niimoodi ta ei saanud siis muidugi väga kaugel olla ja teised taevakehad ka ja Leikiga planeetide liikumiseks omad seadused, need pandi kirja matemaatiliselt üsna nimetatakse praegu Ptolemaiose maailmasüsteem, aga võib öelda lihtsalt antiik maailmasüsteem. Ja selle järgi siis arvutati. Kunst läks juba nii kaugele, et suudeti olulisi taevanähtusi ennustada, kõige tähtsamad meil on muidugi ütleme seoses põlluharimisega aastaajad, siis edasi, järgmine samm täpsustuse poole osati juba kuu ja päikesevarjutuse ennustada, edasi siis planeetide liikumisi ja siis arvati, et planeetide liikumine on kuidagi seotud sündmustega maa peal. No arusaadav, et kiskuma mõte tekkis ja siis hakati seda täpselt ütleme jälgima ja osati juba ennustada. Ja kuskil keskaja alguses aga selgus, et need ennustused ei olnud väga täpsed ja see süsteem ise oli natuke keeruline. See antiikaja maailmasüsteem, noh, planeetide mõttes oli niisugune, et et planeedid liikusid mööda ringjooni, mis nüüd omakorda moodustas veel niisuguse väikse ringi. Ja see oli kopernikus, kes esimesena tuli niukse mõttele, et seda niisugust keerulist ringide süsteemi saab teha lihtsamaks kui oletada, et mitte maa ei ole kõige keskel, vaid päid, see on kõige keskel ja need väiksed ringid, mis nii-öelda planeetide orbiitide solid, et need on tegelikult maa liikumise peegeldus, kui maa liigub ümber päikese, siis sellega ta ühtlasi kõigutab neid planeete ka natukene. Ühesõnaga et see planeetide niisugune topeltliikumine kadus siis ära. Biit läks lihtsamaks. Esialgu seda väga veel tõsiselt ei võetud, aga aeg läks edasi. Tulid täpsemad vaatlused ja ega nende täpsemini ska matemaatiline kirjeldamine ja ütleme, uue aja algust ja üldse kaasaja teaduse algust tehaksegi sellest kui terve rida õpetlasi, kes olid nii astronoomid kui füüsikud, kui matemaatikud siis veel vahet ei tehtud, need olid siis Galileo Galilei, Keplernovaatlejatest, Ihobraase edasi njuuton ja edasi juba teised, kui leiti, et põhilised seadused, mille alusel kogu see liikumine toimib. Ja see oli niivõrd oluline muudatus varem teaduse ülesanne oli lihtsalt neid antiik tekste tõlgendada, ümber jutustada, aga siis tekkis uus lähenemine, püütakse otseste omaenda vaatluste põhjal saada täpsemat infot ja edasi leida siis teid, kuidas seda infot nii-öelda töödelda, kuidas sellest aru saada ja siin kõige olulisem sammu tegigi, Newton, tema leidis füüsikalise põhjuse. See, mis paneb kõik planeedid liikuma ja maaga sealhulgas on tegelikult külgetõmme gravitatsioon. Ja ühe väga lihtsa seadusega õnnestus kõik need nähtused kirja panna. Ja nii on see teadus arenenud muidugi edasi. Aga vot sellest esimesest kõige lähemas tsüklis tähendab päid selge ja planeedid. Selle taga olid siis tähed. Aga mida need endast kujutavad, see oli kaua aega veel ebaselge. Mida täpsemaks kauplused läksid, seda nii-öelda kaugemale see tähistaevasfäär nihkus. Sest on ju selge, et kui meie liigume ka ümber päikese, siis mitte ainult planeedid ei Peaks niisugusi näivaid ringi tegema, vaid tegelikult ka tähe peaks niisuguseid pisikesi ringi tegema, mis on meie liikumise peegeldus. Tähtede üksin, äivaid võnkumisi üritati vaadelda, aga see ei tulnud välja ja alles 19. sajandi esimese poole lõpul kolm astronoomi, üks neist olid muide Dust Struve üks oli pessel, töötas siis Königsbergis ja üks oli Lõuna-Aafrikas Henderson ja nad kõik mõõtsid veidi erineva tähe ja puhul seda näivad nihkumist, leidsid nihkumisi ulatusega ja selgus nii moditsioon, kaaresekundi murdosa. Mida see tähendab? Kui me näiteks tartust Tartu tähetornis vaataksime Kambja poole, see vahe on umbes 20 kilomeetrit ja paneksime sinna ühe raha, ütleme sendise või viiesendise son, umbes sentimeeter läbimõõt ja vaat-vaat see nihkumine, mis on, ütleme kõige lähema tähe nihkumine, maalid, kui see nii-öelda peegeldus, see on umbes nii suur, kui on selle raha läbimõõt Tartust vaadatuna 20 kilomeetri kaugusel, näha kui, kui väikese on teiste sõnadega, kui kaugele on tähed ja kui tühi on universum. Seoses paradigmade vahetumisega tahaksin öelda veel paar sõnatööde publitseerimisest. Meie esimesed olulised tööd tumeda aine olemasolust galaktikate ümber ilmusid ajakirjas Nature. Nende tööde puhul ajakirja toimetus ei viivitanud pikalt avaldamisega. Hoopis rohkem pidime vaeva nägema esimeste tulemuste avaldamisel universumi struktuurist. Meie tulemused kõigutasid seniseid arusaamu ja ajakirja anonüümsed retsensendid nõudsid artiklite olulist ümbertegemist. Paluti väga tungivast toonis loobuda uue paradigma rõhutamisest pealkirjas ja tekstis. Samuti soovitati loobuda meie teises töös toodud teoreetilistest kaalutlustest, mis eriti ilmekalt viitasid vana paradigma ekslikkusele ning piirduda vaid empiirilise osaga. 19. sajandi jooksul selgus, et, et päris lõpmata kaugele see ei lähe. Et kui niimoodi tähti vaadata nii-öelda erinevas suunas ühes suunas, on need hästi palju nõrgemad sulavad, kus on Linnutee vöö, saigi selgeks, et need kogu see tähesüsteem, kus me siis elame, see on niisuguse lapiku kujuga ja kannabki Linnutee tähesüsteemi, ehk siis kreeka keelejäätis galaktika nimed. Aga kas seal taga veel midagi on, vaat see jäi veel pikaks ajaks selgusetuks. Nüüd 20. sajandi alguses oli see suur vaidlus. Nimelt oli leitud linnutees mitmesuguseid udukogusid ja mõned omani välise pildi poolest natuke sääraseid sellele, mida me ise näeme taevas Linnutee näol ja oli siis vaidlus, kas need niisugused udukogud noh, neid nimetatakse siis olenevalt nende kujus, kas nad on siis spiraalse ehitusega või siis niukseid elliptilisi nagu väiksed kettad ja on ka nihukesi korra päratuid udukogusid, mis, nagu kui spekter näitab, see on lihtsalt üks gaasipilv. Aga vaat need teised nende spekter oli niisugune täheline, tähendab nad ilmselt koosnevad tähtedest. Küsimus oli see, et kui kaugel nad on ja siis see vaidlus kestis üsna pikka aega ja jällegi esimene, kes selle kauguse nii-öelda ära mõõtis, oli Tartu astronoomia käpik. Ta kaks korda seda mõõtis 1918 ja teist korda 22. Ja Tartus üht väga lihtsat nihukest dünaamilist meetodit seal Andromeeda selle udu sisemise osa pöörlemine oli juba kindlaks tehtud, aga kuna on teada, et pöörlemine on on seotud gravitatsiooniga selle kaudu saab siis ka seda siduda siis massiga siis näiv heledus on ka teada. Ja see nipp, kuidas vestluskauguse kindlaks teha, seisneb selles, et näiv heledus kahaneb, kauguse ruuduga, aga näiv nii-öelda nukk läbimõõt, kui kaugel mingisugune vaadeldav. Ando Me toitume, tsentrist on, see kaugusega kasvab lineaarselt, üks läheb nii-öelda esimeses astmes teises astmes ja kui neid kahte võrrelda, siis sealt tulebki kaugus välja ja selgus, et kaugus on nii suur, et sealt tuleb valgus umbes kaks miljonit aastat. Seda nimetatakse siis ka kaks miljonit valgusaastat. See valgusaasta kauguse kõige lähem täht meile on umbes ühe valgusaasta kauguse ja see tähendab siis niimoodi umbes miljon korda kaugemal. Ja nüüd edasi, kui hakati vaatama, siis selgus, et neid niisugusi udukogusid või nüüd praegu neid nimetame galaktikaid, neid on tohutu palju, mida nii suuremaid teleskoope ehitati, seda, keda kaugemale oli võimalik näha, seda, et nõrgemaid. Ja nüüd järgmine suur avastus, mis nüüd möödunud sajandil tehti, see oli siis 20.-te aastate lõpul selgus, et mida nõrgem niisugune galaktika on, seda suurema kiirusega ta meist eemaldub. Spektrijoonte nihkumisi põhjal saab teha kiirust. See on tuntud efekt. Noh, see on igapäevases elus. Esineb ka helilainetel tähes, kui rong, juhtubid ligineb, parasjagu vedur vilistab, kui ta ligineb, siis on kõrge toon ja kui ta eemaldub, siis toon läheb madalaks. Niisugune tooni sageduse muutus, valguse sagedus muutub ka ja selle järele saab teada, missugune on kiirus ja selgus, niisugune huvitav tõsiasi, et mida kaugemal on, seda kiiremini ta siis meist eemaldub. Ja alguses ei saadud sellest päriselt aru, mõni arused, valgus, nõrgev, tähendab, ta väsib või, või nii. Aga siis jällegi oli Ernst Öpik oli, oli esimene, kes viitas sellele, et tõepoolest paisub, aga kui ta praegu paisub, siis paisumise kiuse järgi võime hinnata nii-öelda yllalda. See paisumine algas ja on ju niimoodi, kui me teame, kui kaugel mingi eseme Estonia, kui kiiresti liigub, võtame selle kiiruse ja kauguse, arvutame kohe välja, millal see võidujooks nii-öelda algas ja selgus, et see aeg õpikuaegsete andmete järele kasvõi kolm miljardit aastat. No praeguste andmete järele on see natuke rohkem umbes 14 miljardit aastat. Aga see langeb kokku paljude teiste vanusehinnangutega, näiteks Repik võrdles teorite, mis nüüd langevad Maale. Nende sees on mitmesuguseid keemilisi aineid, ka radioaktiivseid ja nende ainete nii-öelda omavahelise hulga põhjal saame kindlaks teha, kui vana see taevakeha tähendab, on selge, et kui ta niisugune kamakas on, sealt enam midagi juurde ei tulnud ega ära ei läinud. Kõik säilis. Ja selle radioaktiivsete elementide vahekorra põhjal saame kindlaks teha, millal see kivi tekkis. Selgub, et need vanused meteoriitide eest on samas suurusjärgus paar miljardit aastat, praeguste andmete järele umbes neli. Ja mitmed teised hinnangud andsid ka sama tulemuse. Ja siit tegigi Öpik järelduse, et kogu maailm tekkis suhteliselt hiljuti mõne miljardi aasta eest praeguste andmete järele 14 miljardi aasta eest. Seni arvati, et maailm oli Pakist igavene. Täiesti oluline niisugune, nagu me praegu nimetame paradigma muutus, mis paradigma tähendab, paradigma on tegelikult nii-öelda meie vaadete süsteem. Esimene paradigma muutus oli see, et, et peale Linnutee on olemas hoopis suurem maailm, mida me enne üldse ei teadnud. Nüüd järgmine muutus oli siis see, et see maailm paisus ja tekki suhteliselt hiljuti. Vot selliseid, ütleme nii maailma pilvi, muutusi, paradigma muutusi, mis meie maailmapilti nagu olulised, noh, kuidas öelda avardasid ja muutsid, oli möödunud sajandil üsna mitmeid. Ja on huvitav see, et ligi pooltel nendest on Tartu astronoomid, tasud kaastegevad, õpikul ei, tegelikult õige, mitu niisugust väga oluliste tööde, mis muutsid maailmapildiga tähtede evolutsioonist, sai tema esimesena aru, kuidas tähed tekivad ja kuidas nad arenevad. Noh, see on pikk lugu, sellest meil praegu nüüd ei räägi. Ja siis, mis nüüd möödunud sajandi teisel poolel just olulised muutused oli üks, avastati foon kiirgus nagu üheda nimetamise. Kunagi, kui maailm paisub, iga paisub, keha jahtub. See tähendab seda, et varem ta siis pidi kuumem olema. Ja päris alguses ta võis väga kuum olla. Teda juba Öpik oletas, et see tekkis mingisuguse plahvatuse tagajärjel, praegu nimetame suureks pauguks ja vaat mõõdeti selle paugu nagu öeldakse, valgust, kiirgust. Kuid algus oli väga-väga-väga kuum, paisus ja alguses hoida nii võtteid kuum, et aine ei olnud läbipaistev nagu ütleme nagu täht või päike ei paista jõuga läbi, seal on üleni kaas. Aga ega me siis ei näe. Vot niimoodi oli ka universum valgusega sisse ei näinud. Aga kui ta juba küllalt küllalt paisub ja küllalt maha jahtub, siis ta jahtub, nii palju läbi, muutub läbipaistvaks. Aga see kiirgus, mis sellest viimasest hetkest jäi, see hulgub praegu 100-ni ringi ja vot seda mõõdeti ära. See oli 60.-te aastate alguses 64. Ja veel mõni 20., isegi rohkem see oli 91, on ligi 30 aastat hiljem õnnestus mõõta vaat selle ürgse temperatuuri vibratsioonid. Ta ei ole mitte täiesti konstantne, see temperatuur on väga täpselt konstantne, aga mitte mitte absoluutselt täpne. Selgus, et need temperatuuri võnkumised on üks 100 tuhandeid temperatuurist endast kusjuures temperatuur 2,7 absoluutse nulli järgi absoluutse skaala järgi nii väga külm. Järelikult see kuuma universumi teooria või suure paugu teooria on õige. Kultuuriga ja. Jätkame vestlust Jaan Einasto ka. Möödunud 20. sajand tõi mitmeid uusi arusaamu universumi ehitusest. Enam-vähem 30 aastat tagasi jõuti Tõraveres tumeda aine kontseptsiooni. Aga oli veel kaks muutust, kus nüüd jällegi Tartu astronoomid ja ka meie kaastegevad olid, selgus, et et see aine, mida me tavaliselt siin näeme tähed ja udukogud ja kõik, nii et see moodustab tühise osa kogu universumis olevast ainest. Selgub, et galaktikad on ümbritsetud mingisuguse nihukese tumedast ainest, nähtamatust, ainest, krooniga või haloga, nagu ameeriklast siia kutsuvad. Ja selle mass on umbes 10 korda suurem kui galaktika, nähtava osa tähtede ja gaasi mass. Ja, ja selgus, et see on nüüd Pakist kõikidele taktikat, nihukseid, koonid, ümbe, teiste sõnadega. See aine on universumis domineeriv ja IRL-i just nimelt see aine määrab universumi dünaamilise arengu. Ja see on omaette lugu algusest muidugi, suu osa astronoome kahtles selles nagu ikka, täiesti uue pildi tekkimisel. Seda kutsutakse teaduslikuks evolutsiooniks, nii nagu ütleme, Kopernikuse ajalgi oli tüüpiline teaduslik revolutsioon, aga selliseid niukesi paradigma muutusi on ka väiksemaid ja suuremaid. See oli üks niisugune küllaltki tõsine. Ja vastu võeti, tulid tõsised, tähendab, olid teatud argumendid, mida oli raske seletada. Nii kui oletada, et universum tihedus on tunduvalt suurem kui, kui seni arvati ja leiti uusi tõendeid, selle tumeda, täitsa sõltumatuid tõendid selle, nende nihukeste massiivsete koonide olemasolu kohta. Ja nüüd on see kontseptsioon kogu kosmoloogia ja ütleme universumi ehituse arengu, no kuidas öelda vundament. Aga ikkagi on veel selgusetu, mis on tumeda ainekandja. Selgus, et ta ei saa olla tavaline aine, vaid ta peab olema mingisugune praeguseks veel mitte teadaolevatest väikestest osakestest, mille eripära tavaliste osakestega elektronid või, või prootonid või mistahes ning meil tuntud osakesed seisneb selles, et ta tavalise ainega peaaegu ei, ei suhtle. Jaga kiirgusega ei suhte, Muttik gravitatsioon on tal olemas, aga niisugust intensiivset suhtlemist noh, ütleme vaatame, kes saab panna kokku molekuli ja kõik meie, meie keha koosneb erinevatest tükkidest nii-öelda. Aga see ei suhtle, see tumeaine, mis ta on. Üks on selge, et ta pidi tekkima juba Universumi arengu väga varases staadiumis. Kui olid väga kõrged temperatuurid, suured rõhud, siis need osakesed domineerisid. Hiljem see areng läks niimoodi, et osa aineid moodustas nihukesed osakesed, millest siis hiljem kujunes meie tavaline aine. Aga osa mingisuguseid ürgsemad osakesed jäid alles. Ja vaat need ongi need selle tumeda ainekandjad ja praegu on füüsikute suurim probleem seda loetaksegi 21. sajandi füüsika peamiseks probleemiks. Seletada, mis on tumeda ainekandja. Üks keskus, kes sellega tegeleb, on CERN-is, on siis Genfi lähedal niisugune Euroopa tuumauuringute instituut ehitatakse uusi, suuremaid ja võimsamaid kiirendeid, et saada kasvõi natukene lähemale nendele energiatele, mis valitsesid universumi siis, kui universum tekkis esimestel hetkedel. Ja siis loodetakse aru saada ka sellest, missugused need kummalised osakesed, mis praegu siis domineerivad on. Ma ikka lähen teisi. Kuid saabudes ma olen viimane, et ma ootan, olen iga oma reisi. Et olla pärast pisut liivane. Et olla päras pisut liivane. Ka Eesti astronoomia suurkuju Ernst Epikuga kohtusin veel enne tema lahkumist Eestist. Kuulasin professor rootsmäe loenguid. Saveli kutsus Rootsmäe pärast loengut mu oma kabinetti, et huvitavaid probleeme arutada. Kordastus kabineti Ernst Öpik. Sel ajal oli kombeks tuppa astuja tervitas kõiki toasolijaid kättpidi. Epic nägi halvasti, ta nägi vaid ühe silmaga, teine oli saanud viga nooruspäevadel venna vibunoolest. Ja astus pärast toasolijate kätlemist väljasirutatud käega tooli juurde, kuhu oli asetatud Mumantel. Viimasel hetkel ta peatus ja pomises vaikselt. Ah, siin on ainus palitu. On ununenud, mida me tookord temaga rääkisime. Öpiku kabinetis oli suur tiibklaver, millel ta armastas mängida. Tuli juttu tema heliloomingust. Järsku istus ta klaveri taha, võttis noodid ja hakkas mängima ühtama. Klaveripala silmadest oli näha, et ta ootas minut õigel ajal lehekülje pööramist. Ma ei tunne nooti. Aga suutsin kuidagi meloodia kulgemise ja nootide vahel sideme luua, nii et ei jäänud lehepööramisega lausa hätta. Ta kinkis mulle oma klaveriteoste pakki pühendusega. Omalt poolt näitasin talle kaasa võetud slaide peamiselt meie elust Tõraveres. Tema huvi oli silmnähtav ning jätsin kõik need slaidid talle mälestuseks. Nii pole mulle endale jäänud ühtki slaidi, kus oleme koos Mihkel Jõe veeruga. Pooleteistmeetrise teleskoobi torni ehitusel ülal tellingutel, minul seljas sinimustvalge pluus. Ja järgmine suur samm oli jällegi paradigma muutus. Varem arvati, et galaktikad on ruumis enam-vähem juhuslikult paigutatud nagu tähedki, meie muidugi seal on teatud korrapärasused, on seal niux, Parv igas eas täheparvi on, on galaktikaparvi. Aga kui need jätta nagu kõrvale, siis ülejäänud ruum on enam-vähem ühtlaselt teinud galaktikatega. Aga vaat sellesama aineuurimise käigus üks vastuväide. Meie sellele tumeaine kontseptsioonile, ütleme siis nii, oli selline. Me kasutasime galaktika nüüd väliste osade masside hindamiseks galaktikatekaaslasi. Nii nagu ütleme, päikese ümber liiguvad planeedid, nii liigub galaktika ümber lisaks tavalistele tähtedele ka üksi tähekobaraid, ütleme, kaaslas, galaktikad. Ja vot nende liikumise põhjal saame kindlaks teha, kas seal, sellel, kus, kus nüüdse galaktikakaaslane, kas seal ka veel mingi täiendavat ainet on või on juba galaktika ära lõppenud ja objektid. Kaaslased liiguvad täpselt nii nagu planeedid päikesesüsteemis, kõigi ühine see, kuidas öelda keskus on päike ja mida kaugemal päikesest aeglasemalt ja see planeet liigub näiteks kõige kiiremini liigub Merkuur ja siis veenus maalingu vahetisemaid, võtan veel kaugemad planeedid, nende kiirus on ikka väiksem, väiksem, sest päikese külgetõmbesama, aga kaugemal ta muidugi nõrgendad kauguse ruuduga kahaneb. Aga mis selgus, selgus, et nende galaktikate kaaslaste kiirused ei kahanenud. Mida kaugemale Me läksime, oli oodata, et kiirused peaksid väiksemad olema, aga ei olnud. Teiste sõnadega selle orbiidi kaaslase orbiidi sees peab olema, mida kaugemal me oleme, seda rohkem massi on, vaat see ongi selle tumeda kooni nakkuda seal tõend, see massi ei piirdu ainsale nähtava galaktikaga. Ütleme siin on see seega kaaslast galaktika, tema liigub sama kiirusega, järelikult siin vahepeal peab veel mingit ainet olema, võtame veel kaugemal galaktika kaaslase, selgub jälle sama kiirusega, aga ta peaks liikuma tükk maad aeglasemalt. Aga ta liigub kiiremini või sama kiirusega ainult siis, kui jälle vahepeal on mingid ained j. Niimoodi me saimegi selle. Nüüd oli vastu välja selline, et need kaaslast polegi tõelist kaasa, et need on juhuslikud möödaliikujad ja need liiguvad oma juhusliku kiirgusega nagu kõik teisedki galaktikad ja nende põhjal ei saa mingisuguseid järeldusi teha. Ja siis me hakkasime uurima galaktikate paigutust. Selgus, et neid nihukesi, nõrku galaktikaid, neid kaaslasi, neid ei leidu igal pool, vaid nad on ainult hiidgalaktikate ümber. Nii nagu planeedid on päikese ümber. Ei ole nyyd kogu universum on pisikesi planeedikesi täis. Ei ole, tähendab kõik väikeste meie päikese ümber ja teiste tähtede ümber on ka ka see on ju praegu kindlaks tehtud. Ja samuti on galaktikatega Need kääbusgalaktikad, need koonduvad kah kõik hiidgalaktikate ümber ja vahepeal on tühi ruum. Edasi hakkasin vaatama üldist galaktikate paigutus ja selgus niimoodi, et kogu ruum on peaaegu tühi. Nii nagu on planeetide süsteem peaaegu tühi, on ainult üksikud planeedid, nii on ruum ka tühi. Ja galaktikat on suurtes parvedes nimetatakse superparved, särada niukesi, ketikujulised niuksed, nagu vahel nimetame ka ämblik keskel niuke tihe parv ja siis galaktikaid rodu seal nagu ämblikujalad lähevad võib-olla laiali. Vaat niimoodi on see paigutus, aga nende jalgade vahel on tühi, seal ei ole mitte midagi. Vaat see tuli meil välja. Kas viis aastat pärast seda, kui see, see Tumeda aine lugu oli ja see tuli tänu sellele, et tahtsime ise aru saada, kas need vastuväited on õiged või sel juhul me oleme siis eksinud või universum kuidagi teisiti ehitatud. Aga tuli välja, et ongi teisiti ehitatud. Tähendab, ja nagu praegu nüüd peaks, andmed näitavad, see, et on selline niisugune nimetatav rakustruktuur on just suured tühikud ja ümberringi kondised, raku päris seinad, aga niuksed ütleme galaktikate ahelad ja kobarad. Et see on omavahel seotud, see on sellesama tumeda aine arengu tagajärg. Nüüd need kokku moodustavad niisuguse nagu terviku need kaks asja. Aga need on siiski kaks sõltumatut niisugust. No kuidas öelda paradigma muutust. Ja kui nüüd vaadata jah neid möödunud sajandi maailmapildi muutusi siis ja umbes pooltel on Tartu astronoomid alguses Epic ja, ja hiljem siis siis meie praegune generatsioon muidugist Öpik sai veel üksinda hakkama, aga praegu need nähtused nii keerulised, et oli vaja terve grupi olemasolu ja siin meie selle tumeda aine puhul oli ka nii, et õige mitmeid erinevaid andmeid kombineerisime ja läks jahu umbes kolm aastat. Siis tuli täiendavad tõendid ja nagu ma ütlesin, praegu on nii üks kui teine kontseptsioon kaasaegse maailmapildi alus. Kuidas meie sellesama struktuuri peale tulime, käib üks argument. Ta oli see, et me üritasime neid vastuväiteid, mis oli tumeda aine meie nüüd konkreetsele testile üritasime neid vastuväiteid ümber lükata, et me olime varem uurinud detailset galaktikat endi sisemist ehitust ja selgub niimoodi, et tähepopulatsioonid tähendab ütleme niimoodi erinevat tüüpi tähtede nisugune kogumit nimetatakse populatsiooniks innuga looduskond, populatsioonid selgub, et nende nisugune dünaamiline olek noh, liikumine seal galaktika sees ja nende noh, ütleme selle populatsiooni kuju, et need on väga konservatiivset teed muutuvad väga aeglaselt. Teiste sõnadega, galaktika populatsioonides on säilinud teatud mälu, sellest, kuidas nad tekkisid ja kuidas tekkimise järjekord ja kõik nii edasi. Aga kui võtame nüüd universumit laiemas skaalas või laiemas ulatuses mida suuremat süsteemi me vaatame, seda aeglasemad on kõik muudatused. Väga lihtne, niisugune rehkendus, keskmised, juhuslikud kiirused, galaktikat, lon mõnesaja kilomeetri sekundis ümber. Nii me teame universumiga. No see on umbes 14 miljardit aastat, kiirus on teada, iga on teada, saame rehkendada, kui palju ta üldse kogu universumi aja jooksul on jõudnud liikuda ja selgus, et see teekond on natukene suurem, kui on kesk, mine galaktikasüsteemide, ütleme ka ütleme meie omaseid Linnutee koos oma kaaslastega või mõni galaktikaparv, nende läbimõõt on kuskil umbes nagu me nimetame mega parsekid. Mega on siis miljon ja parsecon on teatud ühik, mida astronoomid kasutavad, see on umbes kolm valgusaastat, tähendab megaparsikid, see on siis umbes kolm miljonit valgusaastat vadi, niisugune on keskmine nende galaktikasüsteemide läbimõõt ja ka selgub, et siis galaktikat kogu oma selle universumi eluaja jooksul on umbes niisuguse vahemaa läbinud. Aga mida see tähendab? See tähendab seda, et kui tekkimise ajal oli mingisugune struktuur, siis on see säilinud, eks ole. Teiste sõnadega üks on selge, kuna ja on ju väga kuum algust oli, oli kuuga, kas ei olnud tähti, ei olnud mitte midagi ja galaktikaid pidid tekkima hiljem selle gaasi koondumise teel solid, elementaarne, ükskõik kui ta moodi aga kaaspidi koonduma. Ja nüüd, kui selgub niimoodi, et selle koondumise jooksul ta koondus niimoodi, et tekkisid koondumise ajal teadvus struktuurid, siis need struktuurid on praegu veel alles. Ja siis me hakkasimegi täitsa teadlikult neid struktuure otsima ja selgus, et ongi olemas need struktuurid. On ju selge, et kuna tumeaine universumis domineeriv siis ka struktuuri kujunemisel on, oli just nimelt tumeaineroll kõige olulisem, just see määrab selle struktuuri tekkimise. Ja esimene kandidaat, võimalik kandidaat, tumeaine nii-öelda kandjana mis pakuti välja, see oli siis niisugune ongi keelemenda osakenemis tavalise ainega peaaegu ei, interakteeru on neutriino, neutriino liigub peaaegu valguse kiirusega. Juhus, aga mida see tähendab? Teda ei ole võimalik kokku suruda eriti palju natukene. Et need struktuurid, mis oleks siis tekkinud sellest neutriino nii-öelda gaasist. Need oleks olnud niuksed, igast pirakad, aga niuksed, peenstruktuuri, mida me tegelikult vaatlesime Niiruste peened galaktikate ahelad, vaat seda ei oleks saanud tekkida. Ja siis pakuti 80.-te aastate alguses natuke hiljem. Kaks vist, kui ma ei eksi, pakuti nisugune, hüpoteetiline osakene tumeaine kandjaks, mida nimetati siis külmaks, tumedaks aineks ja selgus niimoodi, et see, niisuguse, nagu me praegu nimetame siis külma tumeda ainemudel. Et see vastab väga hästi tegelikule galaktikate jaotusele, neutriinomidele annab ainult niukseid igast väga võimsad süsteemid, peenstruktuur puudub, aga see teine külma tumeda aine hüpotees annab struktuurid, mis väga hästi lähevad tegelike vaatuslike struktuuridega. Ja see töö ilmus meil 83. aastal ja see pani siis ühelt poolt krooni meie tumeda aine uuringutele ses mõttes, et täiendav tõend teiseks näitas, et missugune on on see potentsiaalne kandja. Kuigi seda osakest konkreetselt ei tea veel, aga, aga me teame temani astronoomilise omadusi. Ja see ühtlasi andis ka seletuse struktuurile. Nüüd me saime siis kaks kärbest ühe hoobiga. Ja edasi. Nüüdsel ajal tähendab mõlemad, nii see tumeda aine olemasolu üldiselt kui ka siis see, ta on just niisugune külm tume aine. Mõlemad on rahvusvahelise üldsuse poolt täielikult aktsepteeritud. Kerge ei ole mitte selles mõttes kärg nagu ütleme, mesilaskärg, need kärjeseinad on, on, ütleme kinni tähendab, tähendab rohkem sõrestik. Ta on nii nagu kui teraskonstruktsioonist maja hakatakse, kõigepealt keevitatakse kokku terasest raamistik ja siis hakatakse vahele, paneme seinu, botaan, nisugune, sõrestik, tähendab, nendes sõlmedes on siis need galaktikaparved ja nende vahel olnud galaktikaketid. Aga kettide vaheline üten pidevalt, pind ainult seina ei ole. Seda me alguses ei teadnud, seda muidugi aega otsisime. Nii et see kärg on niisugune, noh, see see mõiste on alles. Aga nüüd praegu me kasutame natuke teist terminit, see on siis superparvede ja tühikute võrgustik. Inglise keeles öeldakse kani, Kosnik veeb kosmiline kangas. Nüüd missuguse seaduse järgi maailm paisukestab, haihtub täiesti ühtlaselt või kiirenevalt või aeglust sõltuvalt ja selgus vaatlustest, et maailma paisumine on üha kiirenev. Aga seda saab seletada ainult ühel juhul, kui universumis on veel mingisugune niisugune komponent, mida nüüd on hakatud nimetama tumedaks energiaks, on ka mingi välienergia. Ja seda on parasjagu nii palju, et kui me võtame nüüd aine ja siis energia koguhulga energia aine vahel on teatud seos, vaat nende summa sealt isegi võiks öelda matemaatilise täpsusega selleni kriitilise tiheduse, see on siis niisuguse tiheduse, mille puhul siis universum lõpmatult paisuks. Aga, aga selgub, et see tumeenergia talveliiv ja ta niisugune väli puhub kogu universumit laiemaks, ta on ühesõnaga niisugune paisutav. Alguses tema mõju oli väike, aga aeg edasi ja mida nii-öelda hõredamaks universum on juba läinud, seda enam saab see ülekaalu ja praeguste andmete järele niimoodi, et selle tumeda energia osakaal kogu selles energia ja ainebilansis on umbes 70 protsenti, tumeaine on natukene alla 30 protsendi ja tavaline aine on kuskil neli protsenti pisikene kusjuures sellest tavalisest ainest suurem osa on ka kuum gaas, galaktikatevaheline gaas, ainult kuskil umbes kümnendik või isegi alla selle on tähtede sees ja, ja muidugi planeedid tähtede ümber teiste sõnadega see see aine, mida me oleme harjunud nägema, see moodustab kaugelt vähem kui protsendi kogu sellest bilansist ja see on jällegi uus paradigma muutus osa. Nüüd üritatakse selgeks teha, mida see niisugune tumeenergia endast kujutab. Ja see on teine, 21. bändi suur probleem, tume aine ja tumeenergia on 21. sajandi füüsika suurimad mõistatused. Selles suhtes ei maksa illusioone luua, et tuleb kunagi aeg, kus me kõike teada saame. Aga sellest ei ole midagi, tähendab igal ajahetkel meil on alati võimalik ikkagi midagi uut leida. Tähendab see sama, möödunud sajandi kogemus, meie endi kogemus näitab seda, et on võimalik ikka väga palju uut leida, millest varem ei olnud mitte kellegil mingit aimu. Ja nii läheb kogu aeg edasi. Nii et ma arvan, et niikaua, kuni inimkond eksisteerib, jätkub see protsess ka. Tekstikatkendeid Jaan Einasto artiklikogust Tumeda aine lugu luges Tanel Jonas paradigmade muutusest universumi mõistmisel, rääkis riikliku teaduspreemia laureaat Jaan Einasto. Saadet kordame täna klassikaraadios tavapärasest tund aega hiljem, vikerraadios ikka kolmapäeva südaööl ning internetis igal ajal. Tänase saatemuusika. Valis Andreas vee helirežissöör oli Kätlin Maasik. Mina olen toimetaja Esta Tatrik. Head pidupäeva kõigile. Ma. Ei tea, kas kiire mul või küllalt. Kas sool, linde, kui päike tõusnud? Kolm tamm, mis sai ja Kuid kallas kaub del. Moora pal toonud saabas ka piim.