Ilusat Eesti vabariigi sünnipäeva sobib kellelegi toimetaja maris. Johannes keel on meie vaimse iseolemise üks nurgakivi. Vahel on meil hirm, et see nurk jääb rääma ja unustatakse. Vahetevahel ka anname sinna keelenurka kõiksugu prahti või vastupidi soovime keeles teha püha ikooni, mille ees harda, südamega palveid lugeda. Keele eest hoolitsema peab. Aga usaldama peab ka keele elujõudu ja uuendusjanu. Sest muidu vaatab meile nurgast vastu elava keele asemel surnud monstrum. Tänane külaline on keeleteadlane, tõlkija, kriitik Kristiina Ross. Räägime temaga paganlikud ja kiriklikust Eestist ja saksast, vanast ja uuest. Ja põhjus selles, et Kristiina Ross on Wiedemanni keeleauhinna vastne laureaat. Wiedemanni auhinnaga tunnustab Eesti riik igal aastal ühte väljapaistvat keeleteadlast ja see kuulutatakse välja vabariigi aastapäeval. Kristiina Ross kõigepealt palju õnne Wiedemanni auhinna puhul, aga selleks, et hoomata teie tegevust, palun rääkige nüüd ausalt südamelt ära, mis on need valdkonnad, kus teil on nii-öelda rahvapäraselt öeldes käsi sees. Praegu ma tegelen kõige rohkem vana kirjakeelega või täpsemini siis vaimuliku keele tekkimisega eesti vaimuliku keele tekkimisega vanade piiblitõlke käsikirjadega. Ja natukene sealt kõrvalt või ütleme nendest innustunult olen hakanud huvi tundma selle vastu, et kas on võimalik midagi välja uurida ja kuidagi endale pilti luua sellest, kuidas vaimulik eesti keel tekkis sel ajal, millest kirjalikke mälestusi ei ole. Et see on nagu praegu põhiline valdkond, millega, Tegelen samas seisab tee nimi ka ühel käsiraamatus on eesti keele käsiraamat, nii et ei ole mitte midagi, et on ainult vana ja kauge aeg. Kauge aeg on selles mõttes käsiraamatu aeg, et hetkel ma sellega enam ei tegele. Aga. Kümmekond aastat tagasi oli mu tööülesandeks tänapäeva eesti keele morfoloogia kirjeldamine. Ega ma seda õieti ise juurinudki? Ma toetasin peamiselt teiste uuringutele ülle viksi ja teiste süsteemidele, aga aga püüdsin siis neile tuginedes kokkuvõtvalt kirjeldada, mida tänapäeval eesti keele morfoloogiast arvatakse või 10 aastat tagasi arvati. Läheme veel ajas natuke tagasi see töö, millega te oma teaduskraadi kaitsesite, mis see oli? See oli hoopis läänemeresoome keelte morfoloogia alalt natuke laiemalt. Sest ülikoolis õppisin soome-ugri keeli ja kandidaadiväitekiri oli niisugusel teemal nagu instruktiiv läänemeresoome keeltes. See on niisugune välja surnud kääne või tõenäoliselt ta pole päris korralik, täisväärtuslik kääne kunagi olnud viisi ütlev, mida Johannes Aavik üritas, üritas propageerida, aga millest praegu kuigi palju ikka käibel ei ole jäänud, no paljakäsi paljapäi. Mul tuleb meelde sellest lavastusest, mida noored tudengid tegid ja Anu lamp kirjutas, seal oli hüüdlause instruktiiv tootlikumaks ja hommikul oli eraldi prussöörikene elustati instruktiiv ei saa me ümber ega üle ka sellest, mis teil on olnud ikkagi tööelus. Et üks osa sellest on tõlkimine. Et tõlkimine on jah, no mingis mõttes on ta on ta hobi kui võtta nüüd ilukirjanduse tõlkimine või ega ma päris ilukirjandust olen muidugi vähe vähe, tõlkinud niisugust pool ilukirjandust, aga eks see tõlkimine tuleb siia tööellu ju praegu ka sisse juba sellega, et piiblitõlget uuringini tekkimine on igal pool risti ja põiki ees. Ega ilmadel. Ta ei saa, kui nüüd arutada selle üle, kuidas keel maailmapilti on kujundanud, siis ühelt poolt piiblitõlge, teisalt meie oma vana rahvaluulekeel kui palju ühiseid punkte või kokkupuutumise kohti neis kahes kategoorias on. No seda ma tegelikult loodan alles suurima hakata selles mõttes, et ega ma rahvalaulu keelt päris süstemaatiliselt veel vaadata ei ole jõudnud ainult natukene. No neis kahes peaks olema päris palju kokkupuutepunkte. Ma ise kujutan ette, et tänapäeva eesti keel ongi nendest kahest kokku sündinud. Nii et see tänapäeva eesti keel on, on üleni nende kokkupuutepunkt. Tõenäoliselt sealt eesti rahvalaulust võiks neid jälgi leida. Aga rahvalauluga on, on see keeruline asi, et et temast neid eri eriaja kihistusi välja sõeluda on üsna keeruline. Vanast vaimulikust keelest. No meil on teada, et meil on kirjalikud mälestusmärgid, siis on seal aastaarv kõrval käsikirjal või raamatul. Võime täpselt öelda, et sel ajal pandi kirja niisugust keelt aga rahvalaulud on üles kirjutatud 19. sajandi lõpust alates peamiselt. Ja seal on kõik läbisegi, seal on jupiti võib-olla 12. sajandi keelt jupiti viieteistkümnendat sajandit, et ja üheksateistkümnendat ka segamini, nii et et see tuleb seal kuidagi kuidagi hinnata. Ega ma veel ei teagi, ma loodan, ma loodan mingi mingi meetodi leida, kuidas, kuidas neid hinnata, aga eks natukene subjektiivseks kindlasti jääb siin ja seal on üks, üks pidevalt. Ta on muidugi morfoloogilised vormid, mis rahvalaulus on kohati säilinud, vanad vormid aga säilinud ainult sellisel juhul, kui need on rütmi jaoks olulised. Näiteks omastava käände n, mis vanasti oli omastava käände lõpus, on kadunud, sest seep rütmi seisukohalt mingit midagi juurde ei anna. Nii et, et see ei ole oluline olnud ja see on kadunud, aga ütleme näiteks possessiivsufiksi tuvastavad sufikseid minu ütleme emeni, see on säilinud, sest see on terve terve silp seal sõna lõpus ja seal rütmi seisukohalt oluline. Ehkki hilisemates rahvalauludes nendes hilisemates kihistustes võib näha, et rahvalaulik ise ei ole tähendust enam teadnud, ta paneb selle nii lõpu ükskõik kuhu, lihtsalt selleks, et rütm välja tuleks, aga seda võib panna selle hoopis teisest isikust kõneldes. Nii et isegi nende tormiliste elementide puhul on üsna keeruline see ajaline ajaline suhe, aga eks seal tuleb vaadata kõiki koos seda vormi tähendust, teksti, millest üldse laul räägib. Ja katsuda vaadata, kas, kas need kõik kokku annavad mingisuguse pildi või ei anna. Kas mingitel ajaloosündmustel võiks ka olla nagu abi? No üldiselt Eesti rahva laulan, lüro eepiline on need niisugused legendilaadsed rahvalaulud, aga päris nüüd mingist ajaloosündmusest ajaloo sündmused ei jätnud neid, kui üldse, siis on ikka väga vähe, nii et vaevalt eeldatakse, et niisugused orjuse vastased ja mõisalaulud, et need on suhteliselt hilised. Siit juba nagu pisut kumas läbi see keele muutumise teema. Keel, midagi kaotab ära ja midagi võtab juurde. Kui seda vana keelt mis meile rahvalaulust meieni jõudnud on, nagu analüüsida, siis milliseid mõjusid arvate seal olevat? Ja sellest aspektist nüüd rahvalaulu keelt ekstra ei ole uuritud, lihtsalt eesti keeles üldiselt on ju üsna selgeks tehtud need vanad laenukihistused, mis meil on olnud, eks need puudutavad rahvalaulu keelt ka. Ja neid on väga palju, on slaavi germaani kihistused balti kihistus ja see on väga-väga loomulik ja selles mõttes, et mingist puhtast eesti keelest ongi täiesti võimatu rääkida, mis oleks nüüd puhas kõikidest nendest nimetatud mõjutustest, kes meil siin ümberringi elasid ja kellega eestlased suhtlesid? Ega ega mingit puhast keelt ei saagi olla olemas olla üldse. Nii et eks need kihistused tulevad muidugi rahvalaulust ka kõik välja. Tänasesse päeva tuge saades võime öelda, et see, et mis siin praegu ümberringi toimub, see, kuidas me krabame kuskilt inglise keeles midagi, mis meil vaja on ja meie elu mõjutab, et see on, see on täiesti tavaline protsess. See on päris loomulik, normaalne iga keel teeb iga eluskeel, teeb nii iga eluskeel, mille kõnelejad suhtlevad välismaailmaga päris isoleeritud rahvas, tema lihtsalt ei saa midagi laenad, aga siis ta ilmselt ilmselt ta ei võta aga lihtsalt sellest üldisest üldisest kultuurist ja üldisest elust üldse osa, vaid ta ongi niisugune täiesti isoleeritud nähtus, kui, kui me tahaksime niisugused olla. Aga las geograafiliselt, selles, selles kohas, kus me elame, siin ei oleks võimalik ja niimoodi täiesti isoleeritud oma elu elada, nii et, et see laenamine on täiesti loomulik. Ja loomulikult keel muutub selle iga laenuga natukene. Kui palju võib veel muutuda, et keel jääks nagu ikkagi oma keeleks? Siin on väga raske ilmselt seda hinnata jah, et mis, mis. Selle ajaloo keele ajaloo taustal Ütleme, üks üks niisugune protsess, mida on võimalik jälgida, tagantjärele kirjeldada, on ütleme see, kuidas ladina keeles tekkisid romaani keeled tekkisid ju just nimelt teiste keelte mõjul. Mingist hetkest alates enam seda ei nimetatud ladina keeleks, vaid vaid nimetati siis need keeled said mingi uue nimetuse, nüüd prantsuskeel hispaania keel, itaalia keel. Mingis mõttes nad ju jäid ikka samaks, mingis mõttes muutusid, kus see murdepunkt need täpselt on, mis hetkest hakatakse, hakatakse nimetama uueks keeleks, noh, see on, see on niisugune teooria küsimus, vaid tavaliselt muidugi läheneb praktiliselt ja tõenäoliselt hoopis keelevälistel asjaoludel, lihtsalt mingitel sotsiaalsetel ja poliitilistel asjaoludel antakse mingi uus nimi keelele. Aga need eesti keele puhul ja niisuguste väikekeelte puhul tõenäoliselt seda võimalust meil ei ole, eesti keel ikkagi kas muutub või kaob. Vist ja väga vähe on lootust, et et sellest tekiks kolm uut keelt, mis saavad mingi uue uue nime. Setu keel, mulgi keel ja no väga raske ette kujutada küll jah, et nii pisikesest keelest saaks võrsuda uued keeled. Lööme veel kord lahti selle vana piibli pean tunnistama, et kogenematu lugejana on mul väga raske üldse sellest keelest aru saada ja mis ühendab meid selle keelega kui tõlgiti eesti esimene piibel selle keelega, mida me praegu räägime, on kõik see vahepealne aeg. Ja kõik need vahepealsed tekstid, mis vahepeal on kirjutatud, kui neid niimoodi järk-järgult vaadata, siis areng on niisugune pidev skaala vanast 1739 ilmunud tekstist tänapäeva hüpata ja võib-olla on natukene keeruline. Aga, aga kui kõik need vahepealsed vahepealset tekstid laiali laotada, siis üleminek on väga rahulik ja aeglane ja täiesti mõistetav. Mitme aasta tagune avastus vana käsi Gridele oli, ma arvan, 2001 sügisel mandalist leidsin. Mida me olime lootnud, eks ole, et see käsikiri on meil olemas. Piibli esimene tõlge. Ma isegi ei tea, kas me olime lootnud, ma ei olnud iial ausalt öeldes selle peale üldse mõelnud, kas ta on olemas või ei ole, sest tundus, et Rudolf Põldmäe oli selle kõik nii täpselt kirja pannud, et kõik, mis on olemas, selle ta oli ära kirjeldanud. Mina vähemalt ei otsinud seda käsikirjas, ma ei tulnud üldse selle peale, et teda otsida. Lihtsalt ühes otsisin muid asju arhiivis ja ühes ühes pakis, järsku leidsin niisuguse Imeliku käsikirja, mis tundus olevat vana testamendi tõlke käsikiri ja ja noh, oligi ja hakkasin vaatama, et mis asi see on ja nagu ei olnud muud võimalust, kui jätan selle esimese tõlke käsikiri. Ega mina ei ole mingi arhiivitundja. Ma olen arhiivis üsna vähe käinud, aga ma usun, et kõik vanad käsikirjad näevad näevad üsna samasugused välja. Ta koosneb mitmest eri käega kirjutatud natuke eri ajal eripaberile kirjutatud niisugusest eraldi käsikirjast, õieti need olid kõik siis ühte suurde puntrasse seotud nööriga kinni. Tolmused seal on alles on mõlemad nii mustand kui puhtanud mitte päris tervikuna, mingid osad on ilmselt kaduma läinud, aga noh ja peaaegu tervikuna võib öelda nii, nii mustandkäsikiri kui puhtalt käsikirja puhtalt puhtad ei ole veel ka päris täpselt Te ei kajasta seda lõplikku trükivarianti, seal ilmselt on võib-olla trükipoognat seal mingeid parandusi tehtud, ta on peaaegu kogu vana vana testament, üksikuid raamatuid on puudu, aga uut testamenti ei ole, sest otse sellest teise teise trükivariandist päris uhke ju alla? Ei, see oli väga uhke, aga umbes sama uhke, ausalt öeldes oli Virginiast vana testamendi tõlke käsikiri on, ma ei saa öelda, et leidmine, sest selle oli saarest ammu leidnud, saarestajaidzeederberg olid sealt juba katkendeid avaldanud. Aga see oli ikkagi nagu mingisse kultuuriloolisse auku salapäraselt ära kadunud. Kõikides piiblitõlkelugudes seda kirjeldati, et Erginiuseta tõlkis ideed Põhjasõja ajal, Ta läks kaduma ja enamasti siis sellega nagu jäigi nendes piiblitõlkeülevaadetes, et läks kaduma ja nagu oligi kadunud see, et Saareste vahepeal sealt avaldas katkendeid nagu kadus ka ära. Häda oli selles, et noh, seitsmeteistkümnendast sajandist teada oli, et pidi olema kaks tõlke käsikirja Kuzzloffi vana testamendi tõlke käsikiri ja irginiuste oma ja 1000 et 79 Arvo tering avaldas artikli sellest, kuidas ta käekirja alusel identifitseeris selle kutsuffi käsikirja, et see tõesti on kutsuda Fi käega kirjutatud. Ja siis siis nagu käibis millegipärast niisugune müüt, et nüüd sa kutsud oma on leitud, aga, aga kindlasti oma on ikka kaduma läinud. Aga isegi nii, et kui ma seda läksin kirjandusmuuseumisse küsima sinna arhiivi siis mulle toodi kutslassi käsikiri ja siis. Ma ütlesin, et ma tahaks seda teist ka lugeda, siis öeldi, et Eesti ei ole õnneks mul oli juhuslikult Gazasse saarestaja Tseederbergi kogumik ja mõtlesin, et siin on siin nagu kahest näited, et peaks kaks tükki olema. Ja siis selle peale öeldi, et oi, siis peab küsima Ellen Kaldjärvelt, kes sel ajal veel. Õnneks oli elu, tema muidugi kohe teadis ja oli väga õnnelik, et keegi selle vastu huvi tunneb, tuli kohale ja sirutas oma käe õiges, õige riiuli juures õigesse kohta välja ja võttis selle käsikirja, sealt selle leidmine ja selle lugemine oli nagu ka väga salapärane ja elamus. Mida te kirjeldasite, see võib-olla ajaloolase noh, nagu igapäevatöö, aga kõrvalt kuulates on ikkagi, et selline väike kohkumus hinges, et kui habras tegelikult see meie kultuurilugu on või et kui palju ta ripub ära sellest ühest inimesest, kes noh, võib-olla on lugenud seda ühte teksti oskab midagi küsida või, või otsida, et sõltub selle inimese üldistusjõust ja haardest. Kahjuks ei oska mingeid paralleele tõmmata, kuidas, kuidas teiste rahvaste teiste kultuuridega on vahel mulle tundub, et et meie kultuurilugu on meie rahvaarvu jaoks lihtsalt liiga rikas, et meil ei jätku nagu inimesi kõige kõige selle jaoks, mis meil tegelikult on olemas, et seda kirjeldada ja kirjeldada ja iseendale aru anda, mis meil kõik on. Aga kas näiteks tänasel päeval selline tehnoloogiline abi on tulnud uurijale? No andmebaasi asi ei satu enne, kui ta on avastatud ja kirjeldatud, nii et, et selles mõttes tehnoloogiast aitab muidugi, aga, aga enne tuleb ikka suur töö käsitsi ära teha. Vaataks nende vanade käsikirjade uurimisel minusugust on väga palju aidanud see lihtne tehnoloogiat on võimalik niisuguseid valguskoopiaid teha ja fotokoopiaid, et ei peaarhiivis istuma, vaid saab oma töölaua taga siis kõiki neid tekste nii-ütelda tagantjärele uurida, sest ega neid originaalkäsikirju ei julgegi edasi-tagasi kogu aeg-le kudeda. Laiali ilusasti ütlesite, et meie kultuurilugu on meie endi jaoks liiga võimas, me ei oska seda veel ise kirjeldada, päriselt või meil ei ole jõudu või meil ei ole haaret. Ühelt poolt siis see baltisakslaste kultuuri toomine, teisalt see meie endi esivanemate olemine, et palju nad on nagu meie maailmapilti mõjutanud. Ja kui ühte poleks olnud, siis arvata võib, et ikka meid ka ei oleks olnud ei üht ega teistpidi. Protsentuaalselt on väga raske hinnata, kui, kui palju sellest tänapäeva eesti kultuuris nüüd üht või teist poolt on, ilmselt on siin veel igasuguseid muid tükke ju ka, aga aga arvata võib, et kõige suurem osa ikka on sellest sellest vanast-vanast soome-ugri likust kultuurist ja siis baltisaksa kultuurist küll. Meil lihtsalt ei ole vist veel päris sellest niisugusest alaväärsuskompleksist üle saanud ja ei suuda seda baltisaksa elementi omaks tunnistada. Meil on see mitmesajaaastase orjapõlve tempel otsaette pandud ja me tahaks seda kuidagi ära pühkida. Selle asemel, et tunda rõõmu, tunda rõõmu, et nad meile selle kõik tegelikult lihtsalt kinkisid, võitjaks jäime nemad, nemad lõid selle kultuuri, jätsid selle õieti meile ja lahkusid siit ja on praeguseks ikkagi praktiliselt ajaloo areenilt kadunud. Neile on see kõik sülle kukkunud. Me oleme suutnud selle suures osas ka oma eestikeelsesse kultuuri integreerida. Ja miks siis mitte selle üle uhke olla ja seda uurida, et kuidas see kõik toimus. Kõik see, mis on meis natuke arukam ja targem, et see on nii-öelda kõrk ja upsakas ja see ongi minu reaktsioon sellele ja mul pole seda vajagi, et olen ikka nii-öelda oma meie meeste keske. Jah, aga neid meie mehi nagu enam ei ole, oleme kõik lihtsalt juba paratamatult, et nii keelt kui kui geene pidi selle endale külge eesti. Ja ütleme, soome-ugri-lise ja baltisaksa elemendi koha pealt millegipärast tundub, et me tänapäeval veel ikka tunneme ennast natukene nagu niisuguse mõisniku sohilapsena suguvõsas räägitakse, et isa vist oli jah. Aga sellest nagu ei kõlba rääkida, oleks ilus ja viisakas ikkagi tunnistada ainult ainult seda matsipäritolu, aga no mis, mis parata, kui kui meri ja kultuur on mõlemad sedasi segatud Kui me tegime kalevipoja sarja, siis vaatasime seda Kreutzwaldi pilti, Marin ütles mulle, no kuule, see mees ei ole ilman eesti soost, selle mehe nägu ütleb juba, et temas on seda mõisaverd ja selle mehe tegu, ütleb seda veel rohkem. Ja ütleme, üks on see puhtalt geene pidi, aga see kultuur on tegelikult ka niimoodi sündinud Vietnamisse kalevipoegi, mis, mis see kõik on kogu selle, meie ärkamisaja, selle õpetuse, et me peame iseenda kultuuri hindama, selle ju sakslased meile tõid ja, ja selle nemad meile vahendasid. Noh, kuigi see tuli siiski ka sakslaste poolt väikese nagu moevoolu, Me hakkame loodete, nemad, nemad lahendasid selle, selle idee ja selle, selle trendi, eks nemad lihtsalt Loomulikult nad ei mõelnud seda mitte ise siin kohapeal välja, vaid, vaid lihtsalt sel ajal, sel ajal see oli, oligi niisugune arusaam moes ja ja nemad võtsid meid kui materjali, mille peal seda realiseerida. See oli see eksootika, eks ole, mida nad tulid otsima sinna talutaresse. Ja romantiseerisid muidugi seda eriti tore on vaadata, et kui need näitused on olnud baltisaksa, näitas, et kui punapõsed ja kui päike sellised on, kõik need kõik need onu pildid nagu meist jooni näidanud, et Eesti rahvarõivas neiud seal kui Wiedemanni Teile vastu tuleks. Kui te kohtuksite temaga siin Eesti keele Instituudi koridoris millest temaga tahaksite rääkida, oleks teil mõni teema, oleks mõni küsimused. Nii ma ei oska küll mõelda, sest et tegelikult ma arvan, et iga vähegi põhjalikumalt eesti filoloogidega tegelev inimene üsna sageli kohtubki Wiedemanni iga tema sõnaraamatu kaudu. Kui mingistki tundmatust sõnast juttu tekib, siis esimene küsimus. Ühelt dinoloogilt teisele neelatakse, Wiedemanni vaatasid et ma arvan, et, et Wiedemanni ka me kõik kogu aeg kohtume ja me küsime talt just nimelt vahegi sõnade kohta, et mida need tähendavad ja eks neid vanas piiblitõlkes ette tulevaid sõnu neid kõiki tulebki Wiedemanni kontrollida, et, et mida nad tegelikult tähendavad? Wiedemanni oli 19. sajandi lõpul tegutses tema sõnaraamat ilmus 1869 päris selle ajajärgu tekste ma ei ole uurinud. Selles mõttes ma seda Wiedemanni kaasaegset keelt õieti ei tunnegi. See keel, millega mina tegelen, on siis rohkem kui 100 aastat vanem või siis ka tänapäeva eesti keel. Aga aga naljakas küll, ka nende korral kogu Wiedemanni üle ega ümber ei saa. Wiedemanni on see põhiline, millele tugineda. Tooge paar näidet selle kohta, et mis sõna ma võin lausuda, mida ma tean, et vot et see kuulus sellesse väga vanasse kihistusse. Milliseid sõnu me oleme pärinud sealt oma esivanematelt? Missugused sõnad on kõige vanemad soomeugrilased sõnad või missugused on vanad eesti kirjakeele sõnad? Nii seda kui teist, eks ole, see kirjakeelse oli jube nii-öelda järgmine kihistus meie teadvuses. Nii Kristiina Ross avab Eesti keele käsiraamat, mille autor ta on. Tiiu Erelt koostatud, vaatame sõnavara päritolu, koha tabel uurali tüvevara kõige varasemad elama Emajõgi kaks kalakeel kõi nimi ole puupäev, esi, kohe olemas ja siit tulevad siis edasi soome-ugri hing, ilm, isa, jalg, jääkask. Ema on meil nagu varem, kui isa. No selle tabeli järgi küll ja mis võiks ju ka muidugi loogiline olla. Aga aga mis need kirjakeelt puudut puudutab, et mis oleks niisugused spetsiifilised vanad kirjakeelsed sõnad? Siin tulevad kõigepealt muidugi need vaimuliku keelelaenud teistest keeltest. Piibel ise, piibli raamat, neid saaks muidugi jälle Mülleri, selleks on ju sõnaraamatud mütsid, peaks ka mõtlema, missuguseid kõige naljakam on lugeda, siin on laenulisi, mida tänapäeval ei kasutata, enamik neist klipikene nööbikene, tähendab laps ei pea meie üks klipikene tema nina ette lööma. Ja siis on pidalitõbi, mis on ka muidugi laenatud sõna ja tänapäeval ju tuntud, aga natuke natuke teistmoodi. Naljakas näiteks uulitsa on ka väga vana eesti kirjakeelne sõna. Kõikides nendes vanades piiblitõlgetes on teda kasutada. Ühes intervjuus te, ma ei mäleta nüüd peast, kus see oli ja ma ei mäleta peast täpselt seda lausestustega. Mõte oli selles, et et aegamööda muutub kõik kuidagi lihtsamaks, võib-olla lihtsustub ja, ja seetõttu too on teie enda huvi suunatud just minevikku. Seda ma siiski päriselt ei usu, et neid summa summarum, kõik kõik labastub ja lihtsustubki selleks nagu liiga lihtne seletus asjale. Tõenäoliselt niisuguseid lihtsustusi on alati tehtud ja arvatavasti on alati olnud inimesed teatud elanikkonna kiht, kes, kes vajab niisugust lihtsat ja. Hästi-hästi primitiivselt ette sõidetud eluvormi ja ma arvan, et, et ega siis praegu nüüd no lihtsalt asi ei saa nii hull olla, et et praegu ka kõik kõik inimesed tõesti sooviksid ja tahaksid seda kiirtoiduliku kultuuri igas mõttes nii vaimset kiirtoitu kui, kui muud ainult seda tarbida. Kindlasti on praegu ka hoopis teistsugused kultuurikihid olemas, aga lihtsalt. Tundub vist jah, et meedia nagu kajastab rohkem seda seda kõige pealispintsamat ja kõige niisugust primitiivsemate osa kultuurist. Aga see kindlasti ei tähenda seda, et seda teist praegu ei oleks. See teistsugune, kui elujõuline ta Eestis praegu on. Kas te tunnete, et sellel on nagu tuge, kas Eesti riik annab tuge? On kindlasti tahaks kogu aeg kurta, et ei anna tuge ja et et see on liiga vähekaitstud, niisugune keerulisem kultuurikiht. Aga kahjuks ma ei ole ajaloolane, ma ei tunne ajalugu kuigi hästi ja selle, aga vähemalt selle niisuguse pealispindse pildi järgi ma julgeks oletada, et et niisugune hapram ja vähem brutaalne kultuurikiht, et see on alati väga ohustatud olnud. Aga mingi ime läbi ta püsib. See on võib-olla kõige suurem ajaloos, miks ta püsib, miks, miks see niisugune brutaalne elujõuline eluvorme teda lõplikult nahka ei pista, lõhn lõplikult hävitada ei suuda, ta just nagu hävitab just nagu neelab ta alla aeg-ajalt, aga siis natukese aja pärast ilmneb, et tegelikult ta ajab oma võrseid kuskil selle selle brutaalse kultuurivormi sees ja tegelikult on, on seda natukene õilistan. Millegipärast see paistab, et see ajaloos toimib, niiet võib, võib loota, et niisugust totaalset katastroofi äkki ei saagi sündida äkki kuidagi inimkond on niimoodi seatud, et et see, et see niisugune vaimsem pool lihtsalt millegipärast suudab ellu jääda. Nii kõneles keeleteadlane Kristiina Ross kuulmiseni ütleb toimetaja maris Johannes.