Raadio kahes jätkab VTB. Nii see on, hea meel on stuudios tervitada tänast peakülalist. Tere, Ilmar Raag. No kuidas läheb, kuhu lähed, kus sa tuled, milline on sinu elu praegusel ajal, kus sa tormled, sinna-tänna, kui intervjuud kokku leppisime selles, et ma olen ning täna Eestis, mitte homme, mitte ülehomme. Et räägi natuke oma viimaste aegade sellisest reisirutiinist ka. Väga imelik, et kui sa küsid ja siis sinu häält kuuldes tahaks ilma vastata, et ma kohtusin just äsja oma astraalkeha. Ja ja muud sellist jääb, homme läheme kosmosesse. Aga see ei ole päris tõsi. Juhtus niimoodi, et oli ju nüüd neljapäeval Eestis uue filmi esilinastus, aga kohe järgmisel päeval oli Hollandis festival, kus sedasama filmi näidati Kirtud ka niimoodi, et ma pidin sinna sõitma. Ja nüüd olen tagasi jõudnud ja homme tuleb minna Helsingisse. Armastus ja anarhia festivalile. See. Ma ei tea, millise häälega, mismoodi sellest rääkida, sellepärast et see kõlab nagu päris toredalt. Aga kui sama elu kestab umbes kuu või poolteist järjest siis ta muutub natuke mehaaniliseks. Miks seda, seda kõike on vaja, sellepärast et see on ju osa sellest sellest, mis on nagu promo ja ja mõnel pool on see artistide lepingutes ka kirjas, et nad peavad taolistel promoüritustel osalema. Eestisse muidugi niimoodi ei aladel. Jah, aga filmi ütleme staaridel režissööridel, et on vist veidi erinev, et no tegelikult, kui režissöör on jõudnud juba maailmanimeks, siis on ikkagi temaga sihukeste aarete peab kohal olema, ka, mõtlen seda, et pressile kõige atraktiivsem on see, et ikka oleks ikka oleks peanäitlejad kohal, kui me räägime siuksest suurest maailma tippfestivalidest. Loomulikult alustada sellest, et et maailma nimi, mina olen kahtlemata veel ei ole. Veel meil on pannud suured panused sinu peale ja juba ja sa oled juba teel sinna. Aga aga see on tõsi, et näitlejad on loomulikult tegelikult palju olulisemad eriti siis, kui on linastus ära olnud ja siis tuleb rahva ette keegi nahkvest, kelle puhul väärtfilmifestivalidel ja lihastest seal teatakse, et okei, siis tema on autor ja ta võib filmist rääkida. Aga üldjuhul ikkagi rahvas hea meelega näeb kohe neid samu nägusid. Ja see, see tekitab selle wow efekti. Mulle tegelikult endale väga meeldis Kertu filmi filmimise ajal üks episood Saaremaal külapoe ees, kus oli kohal Jüri Vlassov, Mait Malmsten ja teiste hulgas siis nii-öelda seal filmigrupis ka mina. Loomulikult kõige populaarsem mees oli Tosso. Kadull tee Malmsteni juurde, patsutati õlale ja sa oled lahe mees. Ja vist vist oligi niimoodi, et Maitne kosmoses nad seal meie filmirežissöör ka siis noh, väga tore või noh, see jääte küll igal juhul kõrvale. Aga täitsa võib-olla, et ütleme, selline lihtne maainimene, kes ei süvene filmisaamisesse, et kuidas kõik toimub, film ei ole ju lihtsalt see, mida näitlejad teevad seal tagant, tohutu meeskond, alates režissööri stsenaristide operaatorid pärast monteeritakse, möllatakse, et see kaadritagune protsess on nii suur, et kui ta ei tule selle pealegi, et seal veel mingid tüübid meisterdavad, miks ta peakski üldse süvenema, sellesse tema tahab. Aga eks neid tuttavaid nägusid ju. Miks ta peaks, eks me nagu kõik arvestanud, et need, need on, need mängureeglid ja ja eks igaüks teeb muuhulgas ka filmitööd mingil omal põhjusel. Et see ei pea tingimata olema egotripp paremal juhul see ei olegi egotrip. Räägime sinu viimasest filmist just värskelt kinodesse jõudnud film, mis on juba noppinud ka Tribeka filmifestivali noore Efftroni auhinna. Palju õnne selle puhul. Nüüd ta esilinastus, paljud on kuulnud, et mis film see siis täpselt on, paljud aga selle filmi looga, mida sa selle läbi jutused kursis ei ole, et äkki räägi natukene sellest, mis film see on, sinu nägemist mööda. Ma alustan võib-olla natukene kaugemalt, et kõigepealt sellest, et ma mõnda aega tagasi arvasin, et ma ei tee ühtegi filmi, mille stsenaariumit ma ise ei ole kirjutanud. Aga, aga siis juhtus niimoodi, et mulle saadeti üks selline stsenaarium mille ma lugesin läbi ja pärast oli kohe selline tunne, et ja, ja et noh, kõigepealt see oli vene keel, selles oli väga hästi kirjutatud. Ja seal oli selliseid asju, mida ma ise ei oleks osanud iial teha. See on täpselt see, see fenomen, mida ma olen aeg-ajalt tähele pannud. Ja noh, ma usun, et kõik loomeinimesed on selliseid asju näinud, et on asju, mida sa tunned ära, et mis on väga head. Aga mida sa ise ei oskaks teha või saaks, ei suudaks. Ja seal selles stsenaariumis olid ka mõned sellised nõksud, selline omamoodi natuke naiivne romantika või poeesia mis läks käsikäes ka karmima reaalsusega. Et ma mõtlesin, et ma ise ei oleks eales söandanud seda sellisel viisil teha, aga et see mulle tegelikult on meeldinud. Ja nii ma võtsingi selle asja ette. Lugu on selline, mis pealt vaadates võib isegi paista selline realistlik, noh, mõned on isegi rääkinud kriitilisest realismist või sotsiaalne realism, mis aga noh, ütlen ausalt, tegelikult on selle realismiga väga vähe ühist. Et see on algusest peale mõeldud kui selline väheke filosoofiline mõistulugu. Isegi Sophie on halb sõna sellepärast et film on olemas. See film on ikkagi suhteliselt lihtne minu meelest. Aga ta räägib siis sellest, et ta on üks lastekodutüdruk, kes lõpetab keskkooli kuldmedaliga ja üritab seejärel ära unustada seda, kust ta pärit on. Üleüldse, ma olen seda näinud tihtipeale lastekodust pärit inimestega ka, et, et nad juba sealt sellest süsteemist välja saades küsivad, et aga et miks te tuletate meelde, et me oleme lastekodust, et tegelikult meil on täiesti normaalsed inimesed, nii ka tema. Küll satub ta juhuste tahtel kokku ühe väikese tüdrukuga, kes just sel hetkel veel on lastekodus ja kes tahab sealt ära põgeneda. Ja ta põgeneda ta tahab, sellepärast et on veendunud, et kaugel Kasahstanis elab tal vanaema, muid sugulasi tal ei ole. Ja film saab ikka nagu muinasjutt, saab endale lubada selliseid hüppeid ja ühel hetkel on need kaks tüdrukute siis hääletamas läbi kogu Venemaa. Aga see hääletamine või see tee, see ei ole ka peamine, peamine on ikkagi, mis, mis toimub nende kahe tüdruku vahel. Omal moel on see film kui illustratsioon sellele väitele, et kui lapsed varases nooruses koge armastust siis neil ülejäänud elu jooksul on raske suhestuda teistesse inimestesse või suhestuda mingisugusesse lähedusse. Ja selle aania peategelase probleem ka väga paljuski see, et tema jaoks on armastus olnud see, mida teised võivad anda ja ta on aru saanud ka lastekodulast teatud seisundist ühiskonnas, ta eeldab, et kogu maailm peaks kompenseerima talle tema ebaõiglast lapsepõlve. Aga siis see väike tüdruk esindaks siis natuke teist maailma ja see, mida see Haanja peaks õppima tähendab eelkõige seda, et armastus eelkõige võiks olla andmine või noh, peaaegu selline kristlik arusaam tingimusteta armastusest. Ja sellesse Filmungi Väga ilusti öeldud. Sa ütlesid ka seda ühes intervjuus, et see poeetiline film erineb kõigest, mida sa varem teinud oled, et seda sa juba mainisid, eks, et see ei ole sinu stsenaarium. Selle poolest erineb ta loomulikult, aga kas on veel midagi, mis sinu jaoks on nagu täiesti uus avastusretk? No ma alustan sellest, et tegelikult mul on alati olnud tähtis, väga konkreetne sotsiaalne sõnum ka muuhulgas et ma võin sinna juurde sinna külge panna noh, ilusa armastusloo näiteks, aga muuhulgas on, on mingisugune asi, olgu ta siis koolivägivald või agressioon inimeses üldse või siis Või siis salatsev? Ma tahaksin süüdistada salatsevad külakogukonda, kes piisavalt ei ei püüa tulemusteta üksteisesse suhtuda ja midagi muud sellist selles filmis. Nüüd tegelikult ei ole see seda sotsiaalne, selle probleemi me oleme, millele ma tahaks näpuga osutada, et ta räägib. Ta oli väga puhtal kujul nendest inimestevahelistest suhetest, see sotsiaalne maailm on seal kõik kuidagi kuidagi taustal. Teisalt on selle filmi aluseks näidend. Ja selle võrra Et teater esineb filmist võtete ajal, ma sain tihtipuhku Arud et tõepoolest erineb, tihtipeale on näidendites stseenid pikemad, nendes räägitakse rohkem ja samal ajal võib-olla seal juhtub selle dialoogi ajal vähem. Ja mis, mis nagu siis eriti huvitav selle stsenaariumi puhul oli, oli see, et film muutub filmi keskel. Noh, see ei ole ka täiesti originaalne asi seda Hitchcocki koos näha olnud või selle Roberta riigese koidust Ehani ka, aga see film algab ka peale nagu selline linnakeskkonnas toimuv noorte kriminaaldraama. Siis ta muutub järsku just nagu Rõudmu võiks. Aga sisuliselt meil meie jaoks tundus see, et isegi filmi värvid peavad muutuma, sest ühtäkki meil on ainult kaks tüdrukut ja võib-olla isegi selle tempo läheb aeglasemaks ja me saame keskenduda sellele, mis on, mis on oluline. Ja lõpuks teeb see film kaks sellist pööret, mille ma olin täiesti jahmunud, kui, kui ma seda esimest korda lugesin. Filmides niimoodi ei tehta ja kuidas siis niimoodi saab, et nii niimoodi lambist teha sellised pöörded? Ja omal moel ma arvan, et et see on üsna selline psühhofüüsiline efekt, mis ta tekitab, et et just tänu nendele omamoodi ootamatutele pööretele milleks väga palju ette aimu ei anta jääb miski miski pilvi rohkem helisema. Seda, kus need pöördepunktid toimuvad, siis saab kuulaja ise kinos vaadata. Täna kuulame sinu kaasa võetud muusikat, mis on esimene lugu, mis sa tahad mängida meile. Ma tegelikult oli suures kimbatuses, kui sa ütlesid, et peab lugusid valima või, ja ja mõtlesime, valisin esimeseks looks ühe pala filmis The Drive, mis, mida ma, mida ma nägin ühel festivalil ja mis, mille sisu ma nii palju ei mäleta. Mis mulle järsku meelde kõige enam jäi, oli esimese asjana selline täiesti aus 80.-te aastate tro, et ma ei ole üldse iseenesest mingisugunegi retrofänn, aga see, see muusika oma aus retrokava küll Vallutas mu meel, et sel hetkel Raadio kahel on külas Ilmar Raag, räägime tema uuest filmist. Ma ei tule tagasi, mis praegu kinodesse jõudis, seal linastub. Ilmar, räägi natuke sellest, kus sa need tüdrukud leidsid. See on väga raske küsimus, ega ma ise leidnudki, selleks olid eraldi casting'u inimesed, kes käisid mööda Peterburi koole ja lõpuks see vanemaosatäitja bõliina puskar, rukki, me leidsime sootuks Moskvast. Tema on Kitise, oli tol hetkel Kitise teatri üliõpilane. Ja, ja tegelikult eriline lugu oli siiski noorema tüdruku leidmisega, sellepärast et kui ma juba stsenaariumit lugesin, sest seal on paar sellist stseeni, mille puhul ma mõtlesin kohe alguses, et ei noh, tegelikult see stseen on liiga raske lapse jaoks lapsed 12 aastane tüdruk lihtsalt ei suuda seda mängida. Või siis peab olema eriliselt deemonlik režissöör, kes, kes piinab oma näitlejaid. Juhul ühel hetkel oli meil sõelale jäänud siia seal kaks tüdrukut, üks oli ühe näitlejanna tütar ja teine oli siis suvalisest koolist mingisugusest näiteringist leitud tüdruk. Ja see näitlejana tütar tegi kodus ettevalmistatud harituse väga hästi ära mingisuguse stseeni pause ja lisaks sellele nägite välja kui väike nukukene ja kõik oli väga ilus. Ja siis tuli see teine tüdruk, kes esialgu kodus ettevalmistatud stseeni tegi, nii keskpäraselt. Aga minul on kogu aeg see kiiks, et ma arvan, et, et võtteplatsil peab näitleja suutma improviseerida või vaadata teisele näitlejale silma ja siis reageerida vastavalt olukorrale. Ja seejärel, kui ma palusin neil kahel tüdrukul improviseerida, seal oli Meil Moskvast kohale toodud juba bõliina siis oli nagu selge, et see muidu korralik näitlejana tütar sattus täiesti segadusse. Aga see teine tüdruk mängis lihtsalt oma olemuse pealt selline niivõrd tavaliselt ära mul jäänud mingisugust kahtlast. Ja ja ma arvan, et omal viisil see väike tüdruk, Victoria Lopetšova, mida me kutsusime vikaks, ongi üks geniaalsemaid näitlejanna, keda ma üldse olen kohanud. Ta ta iseloom kaugeltki mitte lihtne ja kerge. Ja kui ta võtteplatsile tuli, siis oli ka ikkagi noh, tema jaoks mõnikord tunne, et see tuleb nagu kooli, et saaks kuidagi tagumises pingis, selle vaikselt ära nihverdada. Mis tähendas seda, et, et meil oli võetud temale siis eraldi inimene, väike nagu treener, kõuts sinna taha. Et see siis aeg-ajalt temaga riidiskule vaatasin. 100 inimest seisab see sinu taga ja oota, millal sa ükskord tööle hakkab? Ta tegi igasugune nägusid ja siis mingisugusel hetkel mängis ära. Mängis seal on eksseen surnuaial, kus kus väike tüdruk peab nutma. Ja esimene asi, mida ma siis püüdsin temaga saavutada, oli see, et ta suudaks vähemalt seda, mis tal sees on, maksimumi no lihtsalt näiteks välja hüüda, lavakas on ka teie olemas küsitlused, kus pannakse need tudengid lihtsalt karjuma, et vaadata, kui palju neil kopsudes õhku on. Ja imelik on see, et kui inimene ei ole seda asja teinud, siis a mis on kõik või ma valimine ei suuda karjuda. No tegelikult inimene suudab, aga lihtsalt juhata seda pinget enda pealt ära lasta. Ja püüdsime seda saavutada temaga proovide ajal saime aru, et noh, põhimõtteliselt ta nagu enam-vähem Läheme suudab siis kogu hingest karjuda kui vaja. Aga noh, kas see on veel näitlemine, kas seal veel mängimine seda? Loomulikult mitte. Öösel oli nad seal surnuaias oli stseen, kus tüdruk tunneb ennast mahajäetuna väheke. Ja ta kaks esimest duublit Depkaa A ja kus sa oled? Lähen teinud, et vaata, tei, ega me ei saa ju siit ära minna, Me olemegi tulnud selleks siia. Vot niimoodi, nagu sa oled proovides teinud. Ja ma ei tea, mis talle sisse läks. Asja tegi yhe tuubi niimoodi, et kogu võttegrupp vaatas mind. Sina, kurat, statistilist reisijat sa väikse tüdrukuga praegu teinud, andis ikka kogu hinge sellesse, sellesse duublisse ja mul oli endal ka tunne, et nüüd nüüd oleme meie vist vist läinud liiale. Niipea kui mõtlesin, Stop saabus nagu see hetk, mis seal kõige enam jahmatas, ta pühkis pisaraid ära. Kas nüüd jäätis saab või? Sain aru, et ei ole midagi teha, see väike tüdruk on ühteaegu manipulaator ja lihtsalt suur näitlejanna. Väga huvitav, mis tema tulevik toob, et kurb uudis oli ju siin vahepeal see, et saatuse tahtel läks ta tagasi lastekodusse. Jah, see on nüüd asi, mil ma nagu tema eravõi pereellu ei taha ka kaugemale süveneda, aga tõsi ta on, et ta on, praegu on ta lastekodus tagasi suuresti omaenese 13 14, aastase noore inimese tahtmisena. Aga, aga teisest küljest jälle filmigrupis on meil praegu õige mitu inimest, kes üritavad tema eest hoolitseda või tal on mingisugust paremat tulevikku pakkuda. Ise ma ütlen, talle, ta tahab praegu ta juba tahab näitlejannaks saada, et noh, ükskõik mis, aga püüa ikka kool ära lõpetada. Sellepärast et nende, nende noorte inimestega, kes väga varakult saavad tähelepanu keskmesse või kes on ka väga andekad nende, nendega võib ju ka see juhtuda, et et ühel hetkel muu maailm ununeb ja ja siis siis jäävad koolid lõpetamata, aga, aga ka pärast seda võib karjäär kogemata lühikeseks jääda. Räägi natuke ka filmivõtetest, mis toimusid Venemaal, Valgevenes, Kasahstanis, praegu pilgud sinna suunas, alati on siukse ärevusega, eks, et et teil olid võtted siin 2012 2013, kuidas läksid, kas oli mingeid ebatavalisi seiklusi, toimus midagi, sürr reaalselt, milline üldse seal elu on, et meie oleme siin jõudnud nii-öelda sellisesse mõnusasse lääne heaolusse? Selles suhtes on tegelikult muidugi asi kummaline, et mida vähem Venemaaga või ida poole jääb alaga, suhtleme, seda enam meie pilt nendest kuidagi moondub. Ema, ma tahan siinkohal nagu väga selgelt iseenda jaoks kaal tõmmata piirid, et kusagilt algab poliitika, kusagilt on see valitsus siis olgu siinkohal öeldud, et ma. Ei poolda prae kremli praegust poliitikat. Aga teisest küljest jälle, kui, siis seal Venemaal oled sa või nagu niimoodi ringi käia ja niimoodi oma elu elada, ilma poliitikast üldse midagi teaks. Ja teisest küljest jälle võtame kõige lihtsama asja, mis raadio kahes võiks kuidagi inimesi kõnetada, et kui sõita Peterburgi metroos siis ma mäletan, kooliajal sai seal ekskursioonil käidud ja mäletan küll inimesi, kes lugesid raamatut. Praegu on see nagu Tokyo metroo, kõigil on klapid peas, e-lugerit väikesed. Need erinevad Aipäädid selles suhtes ma olen Venemaa suurlinnad on, on väga, väga Lääne välimusega. Kohati. Ma ei räägi siin muidugi igas linnas on oma Lasnamägi kaabel olemas. Ja siis oli näiteks ees, et me filmisime ühe osa filmi tegevusest Peterburi ja seejärel läksime Valgevenesse. Kuna valgevenelased andsid raha, siis otsustati produtsentide nõudmisel, et aga ma, ma ju selle vastu esialgu ka mitte. Et me filmime siis Valgevenes, Venemaa teid, sõitsime Valgevenesse kohale. Esimese otsaga minski ümberringi sõites. Tekkis mulje, et see ei ole võimalik, sest Valgevene teed on nii korras. Ja kujutada sellise vene kauge provintsi veidike auklikke teid on iseenesest nagu ilmvõimatu. Enne pidin päris palju otsima selliseid kohti, mis Valgevenes oleks natukene kuidagi. Don Kreigitud inglisekeelse väljendiga. Ja valetamine jättis meile mulje, kui vaene Poola. Aga, aga kindlasti mitte Venemaa. Siis nüüd selle aasta juunikuus käisin Venemaal ühel festivalil Volga kallastel ja ma pidin tunnistama, tegelikult. Ka seal selles suhtes ma olin natuke, olin olnud eelarvamustega, et et ka Moskvas nii 200 300 kilomeetrit ida poole minna. Oli see külaelu või need teed päris korras. Mis kõik, mis jätab nagu mulje, et et meie ettekujutus nendest on nende majanduslikust saatusest, on selles suhtes natuke nagu vildakas olnud naftaraha teeb, selinesid noh, mis on ka arusaadav, aga kui ta on seda teinud Araabias, miks ta ei võiks seda teha Venemaal? Põnev, võib-olla tuleme selle juurde veel korrapärastpoole tagasi, aga mul jäi kõrva selline asi, et sa ütlesid, et mainisid enne deemonlik režissööre, kes läheb näitleja juurde, sosistab talle midagi kõrva, paneb ta mängima, et noh, kindlasti sulle, ma ei tea, kas on üldse võimalik ennast nii-öelda kõrvalt vaadata, aga kuna sa filmindusega oled tegelenud väga-väga pikalt, siis ikka oskad ehk vastata sellele, et milline sina režissöörina oled näitlejatega, et kuidas sa saad selle näitleja mängima, mis taktikaid kasutad, kas sa ähvardad või meelitad, võttkiilitad või ütled mingi sügava sisuga asja või on see ikka näitleja puhul erinev, et millised need võtted on, millega režissöör saab näitleja mängima? Aga kindlasti on kõigepealt näitlejad erinevad ja ma usun, et üks näitleja ei mängi ühtemoodi hästi kõikide režissööridega Venemaale, kui kuulsin sellist väljendit, et. Et hea näitleja mängis halva režissööri käe all professionaalselt mis tähendas seda. Ta mängis täpselt nii halvasti, kui suts halb režissöör ütles seda välja nõuda, aga. Ei, ma ei oska ka iseennast ka kindlasti mitte kõrvalt vaadata. Mäletan, Valgevenesse jõudes oli seal venepoolse filmigrupil ja valgevene filmigrupil mingisugune probleem ja venepoolne filmigrupp valetas valgevenelastele. Meie Euroopast tulnud režissöör on praegu kaebus. Ja siis tuldi minu juurde, et kuule korraldanud skandaal. Siis ma arvan, et sellega päriselt niimoodi hakkama, et ma oleksin neid kõiki seal veennud, oleks võinud viinapudeli vastu seina virutada. Jah, ma oleksin pidanud, oli tegema ei tulnud välja. Ja siis hiljem, kui venelased said juba aru, et, et sellise karjumisega mul on lood natuke kehvasti siis siis tehti välja hiljem Valgevenes, kus kevadel siis, kui kõik puud juba õitsesid, tulid lumi järsku maha ja meie võttepidi peaaegu ära jääma. Siis venelased olid omavahel rääkinud, et meie režissöör raevus enam ei naerata, kandib ühest otsast teise. See laev, sisemine raev, aga jälle teisest küljest, et mida, mida näitlejatega teha. Kertu filmimise ajal andis Mait Malmsten mulle paar väga head õppetundi. Ehk et ma küsisin, et mida siis tegelikult näitleja ootab sind, see sõltub meie sellest ka, mis tüüpi koolitusega näitleja on. Aga üks kõige olulisem asi on ikkagi see, et sa pead koos näitlejaga aru saama, et mis on näitleja, tema tegelase ülesanne selles mingisuguses stseenis noh, näiteks, et selles stseenis tegelane yks tahab iga hinna eest võita tegelase y tähelepanu. Ja see on peamine kõik muu, mis võib-olla selline filosoofiline taust sinna juurde, et mida see kõik tähendab noh, see on ka oluline, aga, aga isegi mitte niivõrd Nüüd siis mütsi sealt juurde tulevad juba asjad, mis on väga-väga individuaalselt, noh näiteks, et inimene, kes peab lõõtsutama stseenis tegelikult siis pahatihti jookseb natukene enne võtte alguses ringi, et see lõõtsutama ja tuleks, tuleks loomulikuna. Aga selle ma ei tule tagasi võtta, ajal juhtus ka üks selline lugu kusse bõliina puskar, kes Mägizanjat, kes on väga tugeva just selle Moskva Stanislav keskkooli või nagu ameeriklased ütlevad metodojektingu koolkonna tegija. Temaga juhtus selline lugu, kus ta pidi ühes kohas Teise tüdrukuga hüvasti jätma. Ja siis ma rääkisin äramine, siis situatsioon on, et ja siis ütlesin talle need asjad, mis on siis operaatorile vajalikud, esialgu seal põlvitades istudes püsti ja siis läheb ära. Hakkasime seda kõike mängima, meil oli seal väga suur kraana toodud, väga raske kaameratehnika. Poliin hakkab mängima. Suhestub kõigesse ümbritsevasse kõigile. Kaamera taga on silmad emotsioonist Iraani see kestab ja kestab ja. Ja kui ta lõpuks ära tõusis, püsti tõusis, ära läks siis ütleb operaator, mulle täitsa oli, viis minutit seda viite minutit, me ei saa praegu filmi sellisel kujul sisse panna, ehkki see oli muidugi väga-väga uhke. Ma lähen ringiga siis näitlejana järele ja näeme, tuleb kaamera poole tagasi jäänutav. Mis siis lahti, et see oli väga hea, natukenegi liiga pikk, et me peaksime seda uuesti tegema, kui sa saaksid lühemalt teha, tema katkestab mind vea ja ei, ma tean, et see oli liiga pikk, aga ma lihtsalt ei suutnud otsustada, kas ma peaksin temaga jääma või ära minema. Ma sain aru, et sel hetkel rääkis minuga just nimelt saania ja mitte näitlejanna, kes pidi seda kõike mängima. Väga lahe, kuulame vahepeal jälle natukene muusikat. Oled valinud mammase papase loo California triimimine, miks see laul? See sellepärast, et see oli üks üks lugu, mis mängis filmis Chancy Ekspress ja seal on selline pisikene episood, kus üks politseinik käib aeg-ajalt turul vahest voodi söömas ja seda müüb siis üks tütarlaps, kes kogu aeg kuulab seda laulu. Politseinikule see tüdruk väga meeldib, noh nagu tavalised taolistel puhkudel ei jõua ta iial selleni, et ütleks tüdrukule korralikult ära, et kuule, sa meeldid mulle. Sest ühel hetkel, kui ta sinna uuesti jõuab, sinna turule, siis on tüdruk juba Californiasse ära sõitnud. Ilmar Raag, sa oled ka reservohvitser vist leitnant. Vastab. Mis sind tõmbab selle militaar ja poole? See on nagu väga kummaline küsimus, sellepärast et ühest vastust päris kindlasti ei ole ja ma arvan, et mitte kellelgi ei ole sest ühtaegu on õiged nii ettekäänded või sellised pateetiliselt hüüatused, et, et ma soovin kaitsta ja nii ja naa. Aga teine pool on ka see, et et see on natukene nagu ürgne vajadus iseendast kui mehest aru saada. Ja ma usun, et see tõde jääb kuhugi sinna vahepeale ja ta on selles suhtes need oluline, et et ma saan aru, et kui me ütleme, sõjard, sõjard või militaristid siis sellega just nagu haakub mõiste agressiivsus. Aga paradoks on see, et esiteks et ma saan väga hästi aru, et agressiivsust tuleb kontrollida ja punkt kaks on see, et üleüldse ma arvan, et et kui ma meie ühiskonnas samuti on halvasti mõistetud valdkondi, siis sõjandus on kahtlemata üks nendest. Selle kõige kõige lihtsamalt väljendades peitub see arusaamises, et Need, kes ei ole militaristid, arvavad, et et sõduriülesanne on tappa. Ta olla võimalikult efektiivne, tapamasin. Ja niipea, kui sa sisened sellesse masinasse, siis selgub, et asi tegelikult ei ole teps isegi mitte niimoodi, et see tapmine on sõja sõjaväelastele äärmuslik abinõu, siis kui enam tõesti muud üle ei jää. Küll aga peamine asi on kehtestada seda tahet, mida tsiviilühiskond soovib. Ehk et noh, näiteks kui Eesti kaitseväelased lähevad kuhugi missioonile, siis seda ei lähe nad ju omal initsiatiivil, selleks on voli või soovi avaldanud inimesed, kes töötavad raadios, kes töötavad televisioonis. Ühesõnaga tegelikult tsiviilühiskond läbi riigikogu ütleb, et nüüd nüüd minge sinna ja tehke seda. Teine asi, et su järgmine küsimus ilmselt oleks ka Kesk-Aafrika kohta, kus me äsja käisime. See, see oli rahutagamise või stabiliseerimise operatsioon kus eriliselt pandi rõhku sellele, et et jumala eest, sõjamehed, kui teil vähegi on võimalust, siis, kui me jätame kõrvale selge enesekaitse, siis üldiselt ei, ei tohiks mitte kedagi tulistada. Te peate oma kohalolekuga tekitama selle olukorra, kus seal linnatänavatel ka need kohalikud ei käiks automaatidega tänaval ja ei tulistaks karistamatult teisi inimesi. Kui te suudate saavutada selle psühholoogilise efekti, siis on teie töö tehtud selles suhtes. See kesk Aafrika missioon oli üks kõige ilusam kujul see milline, milline võiks olla kaitseväe mõju. Nii selliseid nagu rahul ajal puhtalt oma kohalolekuga tekitada tekkis olukord, ei, keegi ei kakle. Ja, ja ma arvan, et nagu eestlased tulid sellega sellega selles suhtes väga hästi toime, et. Et tõesti Eesti kontingent ei tapnud sellel missioonil ühtegi inimest, küll aga korreti kohalikelt pättidelt ära päris päris palju relvi, mis, mis, mis tekitab küsimuse, kuidas nad seda tegid, see on, tegelikult on see ikkagi täiesti uskumatu, et nad suudavad oma seda agressiooni niimoodi kontrollida, et ühteaegu näidata oma potentsiaalset jõudu ja teisest küljest sundida vastast lihtsalt tegema seda, mida peab. Sest tuleme nüüd tagasi selle asja alguse juurde, et et kui ma ütlesin, et praegune kaitsevägi või sõdur ei pea ilmtingimata tapma, siis selle taga on ka see arusaamine, et et tapmine on väga ebaefektiivne. Sa pead hästi palju raha sinna panema panema teisi tapja, kui me kujutame ette praegu mingisugust sõda, siis kõige jumala Motüüpe arusaamine sõjast on see sõda lõpeb siis, kui viimane vastane on tapetud. Kuidas, kuidas eales me suudaksime seda teha, näiteks eestlastel on probleeme venelastega, et kui me kujutame ette sõda, kas me siis kujutame ette taolise sõja lõppu niimoodi, et kõik venelased nabiinseni tapetud sellist asja ei juhtu mitte iial. Noh, see on ikka täitsa absurdne mõttega ja, ja seetõttu seetõttu peavad ka sõjaväelased juba eos välja mõtlema selliseid tegevusvariante, kus rahu saabuks kiiremini kui, kui see soov viimaseni need kõik teise poole tegijad ära tappa. Sõda on ju ka väga suur äri, et sõda on üldse selline peen business, millest on tihti ajalooperspektiivis raske aru saada, et üks hetk, need inimesed, keda finantseeritakse kui vabadusvõitlejad, on järgmine hetk terroristid ja nii edasi, aga selleks vestluseks meil kahjuks aega ei ole. Küll aga mind huvitab see, kui me räägime sõjast ja rahust. Kes seda ütles, äkki sinagi oled kuulnud? See nagu on selline, ütleme, mind huvitab nagu globaalses mõttes sinu arvamus, et kui öeldakse, et rahu nimel sõdimine on nagu süütuse nimel keppimine. Et kuidas siis siin planeedil reaalselt võiks rahu tulla, mida siis inimkond selleks peaks tegema? Ja selles suhtes ei ole, et me reaalselt näeme seda, et inimesed ei suuda suhestuda üksteissesse, nad ei suuda suhelda ja, ja muidugi oleks nagu tunduvalt lihtsam. Ma arvan, et enamalt jaolt seda ka püütakse, et et mere ja siis räägime sellele rahu meile välja. Aga noh, kui see reaalselt ei toimu, kui näeme, et, et on taolisi sõdivaid pooli, kes igal juhul lähevad sõtta, sellepärast et see on neil kultuuris niimoodi ette kirjutatud, et see on auväärne tegevus nende jaoks, meie kultuurid on erinevad siis siis hetkel vaadata, kui kui sul on valida, et kas kas sa nõustud rahu nimel sellega, et sa kaotad oma lapsed, oma lähedased või kui sul on antud see võimalus, siiski sa püüad neid kaitsta ja samal ajal kui kaitsjad siis ka saavutada seda, seda, et teine pool loobuks oma rünnakuplaanist selles suhtes, ma arvan, et see see mõiste, et millest sa ütlesid, et rahu nimel sõdida on just nagu süütuse nimel keppida, tekkida see tegelikult on, on väga naiivne. Pigem ma saan aru, et probleem on selles, et et iga iga sõja puhul mõlemad osapooled igal juhul leiavad endale ilusaid ettekäändeid. Ja noh, selles suhtes ma möönan, et jah, nii see on, et igal pool väidab, et just nemad võitlevad rahu eest. Aga. Aga samal ajal ma nüüd eriti pärast seda, kui ma olen olnud kaitses, ma tegelikult ei näe võimalust. Kuidas hoiduda enese, mitte kaitsmisest ka sõjalisel teel. Ja ainult ainult, ehkki ta teine inimene rahule sellega, et natuke liiga naiivne olema, aga ma ütlen, et jumala eest, kui on patsifiste, kes on nõus ohverdama oma lähedaste elud selleks, et näidata rahumeelsust, siis siis te võite ju oma lähedased ka surma saata. Lõpetuseks tahan teada seda, et mis sul järgmisena käsil on, kas juba uus film, soolas haud, mõtteid, loed, stsenaariumeid? Muidugi, ma ikka tahaks veel. Mul on selline tunne küll, et tegelikult paremad filmid või need kõige olulisemad filmid on tegemata. Ja mõnes mõttes selleks viimaseks looks ma enese jaoks olen ka valinud ühe ühe venelase sümfiira ja minu meelest on praegu väga oluline mitte ära unustada neid venelasi, kes oma elu ja millega iganes riskides julgevad rääkida või esineda rahulimal. Ja see piir on üks neist.