Tere päevast, siin toimetaja maris Johannes. Eelmisel nädalal rääkisime keelepoliitikast, täna jätkame, rääkisime keeletapust. See kurb ja julm teema sobib hästi iseloomustama soome-ugri keelte olukorda, nende rahvaste olukorda, kes on elanud nõukogude liidu ajal ja nüüd Venemaa territooriumil kellel ei ole olnud oma iseseisvat riiki. Mart Rannut läheb keeletapust rääkima ka Andimansiiskisse, kus toimub ülemaailmne soome-ugri kongress. Ja lisaks Mart Rannut yle on mul hea meel pakkuda teile kuulata ka udmurdikeelset luulet autorite endi esituses koos eesti tõlkega. Ja samuti üks väike tekstilõik Kristiina Ehinilt luuletajat, kes on soome-ugri rahvaste kultuuri ja traditsiooni uurinud ja sealt inspiratsiooni saanud keele kõrval lõpus nagu ikka, Udo Uibo ettumioloogia minutid, aga saate juhatab sisse Mart Rannut soome-ugri rahvaste keele elu, keele olukord, kelle tulevik täna jutuks. Kõigepealt küsimus, et kas nendel keeltel on tulevikku ja see, et kas nendel on elujõudu, see ongi just seesama küsimus ja ma küsiksin veel lisaks, et kas nendel keeltel on piisavalt kõrge staatus, et säilida, see on ikka see, et kui kõrgelt me ise hindame oma keelt ja muidugi ka seda, et kui kõrgelt, siis teised hindavad meie keelt, aga see algab alles siis pihta, kui meie ise väärtustame seda keelt. Soome-ugri keeltel ei ole hästi läinud üldiselt ainult Eesti, soome, ungari keel on need keeled, mis on muutunud riigikeelteks ja kus siis on olemas nii-öelda kirjakeele norm ja riigipoolne toetus sellele. Kui me vaatame ida poole, siis seal on puudunud see ajajärk, kus vastav keel oleks keel number üks oleks valitsenud ja seletatud, too on toimunud seal, see nähtus, kus keelt on tasakesi piiratud, on toimunud just see ajalooline pikaaegne protsess, mida võiks nimetada keeletapuks. On kasutatud väga mitmeid meetmeid selleks, et nii-öelda sellest tüütust mitte vene keelest lahti saada. Ja see on küllaltki hästi õnnestunud. Mõne keele koha pealt me teame ju ainult nime. Et kõik need Merja Muromi, mis on siit Euroopa osas, nendest me ju praktiliselt midagi ei tea ja kui me läheme samojeedi keelte juurde, siis nendest teame me veelgi vähem. Ja siin on toimunud see protsess, kus ei olegi tekkinud seda olukorda, et kõik oleksid uhked oma keelte üle. Sel nädalal andis Eesti vabariigi president noore kultuuritegelase auhinna Kristiina Ehinile. Soovime luuletajale palju õnne ja kuulame sel puhul ühte mõtisklust, mis salve saanud Kirjanike maja musta laega saalis soome-ugri kirjandusõhtul. Möödunud kevadel. Tervist tahaks kõigepealt häälda tänu Arvo Valttenile, kes esimest korda kutsus mind ka soome-ugri kirjanike kongressile. See oli komimaal ja pärast seda mulle jäi see külge. Ma tahtsin seal mitu korda hiljemgi oma elus käia ja ma olen käinud viimase seitsme aasta jooksul komimaal udmurdimaal handimaal manside juures neenetsite juures. See on väga võluv ja huvitav maailm, mis mul on avanenud. Ja loeksin oma viimasest proosakogust ühe katkendi novellist, mille nimi on laulujõgi. Selles novellis ma olen kasutanud ka soome-ugri mütoloogiat, Neiud murtide uude on ju teatavasti niit ja Morten inimene. Ma olen, ütle selles novellis niidu inimestest, need võivad muidugi ka niidumarid olla. Aga need mütoloogiat on sarnased. Ja muidugi ka Eesti ja selles laulu jääs toimub elu minevikku, elu, esivanemate elu, loomade kalade elu. Aga laulujõe peal sõuab üks hoobias ühe puupaat. Selles haabjas istub niidu inimene, niidu noormees, temaga koos istuvaid, kaks niidu neidu. Ja noormees ei tea, kumma külge on tugevamast põimunud, tema südamepuu juured. Aga võib-olla hoopis Cheberoobda külge, kes elab seal jõe Loksakatel kallastel, kes on ise ka üks lopsakas nõianeiu, kellel on tagurpidi päkad ja kange himu hobuseid varastada. Nii. Noormees polnud tookord söandanud Cheberoodat tolle tagurpidi jälgi mööda püüdma minna. Nii ei saanud ta enam rahu ei päeval ega öösel. Lõpuks läinute ära linna, kus jõgi pidavat voolama kulda ja maa kasvatama krõbe küpseid, saiu. Aga seal jäänud ta haigeks, nagu ka kõik teised niidu inimesed. Niidu igatses kirjutanud velsker talle diagnoosiks. Talle määrati ravi täpne annus toominga lõhna otse kopsuavaruse tilgad otse silmamunadesse loojangu kuma, tabletid kätele, mullavannid jalgadele, nõgese kõrvetes aparaadiga väikesed elektrišokid, et elustada pisutki tuimust, mis oli täitnud kogu noormehe hingeniidu inimeseta. Kõrvalkorteripalatites surid üksteise järel, aga enne suretati neil keeled suust, et nad ei saaks kaevelda ega hüüda ega veel terveid linnainimesi. Niidu igatses nakatada. Maa pragunenud, isegi kivi läheb katki, aga niidu inimene peab välja kannatama. Kordes noormees endale vanaisa ütles. Aga ta ei kannatanud välja. Põgenes äkki suvise pööripäevakuul, kus taevakumm oli tõusnud kõrgele kõrgele, põgenes nii teiste kui iseenda eest just enne nõgese kõrvetas aparaati astumist. Põgenes paljajalu hiilides, nagu suvetuul silmapiiri poole iga uue sammuga üha enam niidu igatses Ale andudest. Aga tema kodukülas käänulise laulu jõe ääres niitide vahel hakkas eluoja ära kuivama. Pea kõigil tema panusteralit keeled linnades juba ära suretatud. Nende lapsed aga sündisid suisa keeletatena. Vanad hambutud eided ja taadid pajatasid veel möödunud aegadest ja proovisid nii vaigistada oma kaotusevalu. Siis oli ta leidnud kodukülast need kaks noort neidu. See, kes ei vaikinud kündis laulu jõge, oma hääle hõbe mõlaga ja see, kes vaikis, vaikis niidu inimeste keeles. Nii et kõik oli selles vaikimises selge. Puhas, ilus. Kas tal on veel keel? Noormees ei teadnud. Keeletapu jutt jätkub. Mart Rannut. Võib-olla tasubki vaadata, et mismoodi on seen lagunemine, keelte lagunemine toimunud Venemaal? Siin ma kohe teeksin täpsustuse, et see ei tähenda, et nendel keeltel ei oleks üldse mingisugust tulevikku aga see tulevik algab siis, kui nende keelte kõnelejad ise hakkavad selle küsimusega väga tugevalt tegelema. Kuidas see võimalik on, kuidas üldiselt Venemaal poliitiliselt võimalik on, see on natukene teine küsimus ja ehk keerulisem küsimus. Aga kui me läheme praegu Venemaa nii-öelda, kus vabariikidesse, siis see pilt, mis meile avaneb, see ei ole eriti rõõmustav just keele säilimise koha pealt näiteks see intelligents, see nende eliit, kes rahvusvabariikides on siis valdav osa sellest ei oska ju kohalikku keelt. On väga vähestes rahvusvabariikides, eriti soome-ugri vabariikides. Neid juhte, kes üldse oskavad kohalikku keelt, mõned on nii-öelda Moskvast valitud, mõned on määratud. On ka arusaadav, et demokraatia nii-öelda ruulib seal Funa nad on moodustavad alla poole elanikkonnast, siis ei pääse ka nende esindajad juhtima. See ka nende kohalike liit on venekeelne. No nad on juba õppinud selles keeles, eks ole, kõik algab. Ja ma rõhutan ikka hoolimata sellest, mida meie sotsiaalteadlased räägivad, mina rõhutan ikka, et keel ja meel on omavahel seotud, seda on väga mitmete uurimustega ära tõestatud. Ja see toimib ka Venemaal. Seekeelsus tähendab seda, et see eliit isegi, kes veel oskab kohalikku keelt, see üritab ikka oma lapsed võimalikult vara venekeelsesse kooli panna, et nad saaksid ikka parema hariduse. Sa oled nagu meie kontekstis see, et me paneksime oma lapsed näiteks inglisekeelsesse Kooli jah, muide, meil Eestimaal esinebki seda meil on ju need rahvusvahelised koolid Tallinnas ja Tartus ja seal on ka kohaliku rahva lapsi kohaliku jõukama rahva lapsi pandud, seal on vist rohkem siiski küll vene rahvusest lammata bändi ja seda ma tahtsingi mainida, et, et siin on see huvitav eripära, et et ei panda mitte venekeelsesse kooli, ei pandaga eestikeelsesse kooli, aga tulevik kohe on puht ingliskeelne. Seda oleks muidugi huvitav mõne aasta pärast uurida, et mis siis nendest lastest on saanud, et kas tõesti on nende tulevik siis olnud selle tõttu ka helgem. Aga lähme tagasi, siis läheme ja soomlaste juurde ja, ja kui me vaatame, et milline on see õiguslik süsteem, mis peaks toetama keelt paberi peal, on see täiesti olemas, väga mitmetes vabariikides on olemas keeleseadus, vaid keelte seadus mis peaks siis reguleerima ja see on väga ilus asi paberi peal ja kaugemale kui paber see jõuagi, võiks arvata, et kuskil siis tekivad ka kakskeelsed sildid, tõesti, mõnes kohas tekivad, et on näiteks kohaliku valitsushoone peal on kakskeelsed sildid, läheme siis valitsushoonesse sisse, siis on ka seal mõni kakskeelne silt näiteks pangaautomaadi küljes, aga see on siis vene ja inglisekeelne. Nii et sellega nii-öelda see kakskeelsus tihtipeale ka lõpeb. See, et mõni inimene peaks keelt oskama, ta selle eest saab raha. See on väga tähtis, et keel peab teenima raha. Vaat seda ei ole ja mille jaoks siis keel, millega ei saa raha teha? Vaat see on üks see põhiline küsimus, mis me inimest kiusama siis, et õpetame talle keelt, millel ei ole mingisugust väärtust. Veel seda mõistet, et keel peab teenima raha. Jah, ma üks minu näide on see, et kui me ostame kasvõi meie laiatarbearvutiprogramme, kui me ostame eestikeelse programmi, siis seal on Eesti inimeste töö selle sees ja seega see komponent, see keelekomponent seal. Vaat see tuleb nii-öelda tagasi Eestimaale. Kui me ostame seal inglisekeelse versiooni, siis keelekomponent, mis on rahaliselt väljendav, rändab Ameerikasse, seega ühel juhul me toetame Eesti majandus, teisel juhul me toetame midagi muud ja seetõttu on alati kasulik osta eestikeelset materjali, sellepärast see jätab nii-öelda selle raha meile. Ja see ka väärtustab muidugi iga kord, kui kasutatakse keelt, see nii-öelda tõstab keele väärtust ja seda ei esine ma just soome-ugri rahva juures. Siin muidugi ei ole ainult see õiguslik mehhanism oluline, siin võib ka suhtekorralduslikult olukorda parandada, muuda keelt nähtavamaks muuta seda nii-öelda väärtuslikumaks, aga muidugi ka seda ei ole tehtud nii-öelda soomeugrilased, sest nemad on ikka selline etnograafiline komponent siis kui on tarvis külalistele laulda ja tantsida, siis kutsutakse kohalik rahvas kohale. Nii et selline muuseumi lõhnaga etnograafiline tuur kui soome-ugri kultuur. Vaat sellisel asjal ei ole erilist suurt tulevikku, ikka kui asjaga muuseumi minema, siis kipub ta jõudma sinna jõudma ja ja see on üks keeruline probleem. See oli vist Arvo Walton, kes naljatamisi ütles, et kõik noored naised, kes Venemaa soome-ugri keeli kõnelevad, on luuletajad. Ka Eestis on välja antud väga mahukas riiulitäis raamatuid soome-ugri luuletajatelt. Nad ise käivad siin, loevad oma tekste ja sellisel korral kutsusime soomeugrilased ka raadiostuudiosse ja tänases saates pakumegi väikest valikut nende tekstidest. Eestikeelseid tõlkeid loeb näitleja Garmen Tabor ja autorid ise oma tekste lugemas. On kui viirastused naad keskööl ringi kõnnivad kuigi ilmas südamed hingeta sarnased on naad pisikese rahvaga. Igal öösel väikesed une unustanud tüdrukud nende juurde tulevad. Vana nõiaeit rõõmuga sunnib laulma neid hullama, kaklema. Sarnanevad nukud need keskööl ellu ärganud teispoolse ilma liblikhingedega. Sõjakuulutamine viies. Iga sammu ees hirm, hingeldad, ehkki oled kitsaste koridoride sees, olen vaba. Kuidas siis nurka kinni jäin? Kus sa oled, mu päike, kus siin on sild, meri, õhk ja vesi, kus mu kajakaid käib? Olin seal õnnelik, õnnelik olin. Kui maitselt veel laius, õhk, lootust minusse immitses. Oleksin elus kogu sajandi rõõmus oma maast. Mul oleks hing. Ei, ei, ei lõppema, ei sure, kui leian jõu, mis hirmus, tugevam ja kitsaskohti purustab. Mina tulen plahvatades nagu tšetšeeni naised. Muidugi, kui me mõtleme nendele võimalustele, et kuidas siis oleks võimalik rääkida, et keel on väärtuslik ja ehk nõuda ka keeleõiguste elluviimist, siis tuleb välja, et ega Venemaal ei ole see nii kerge, et ma olen ka täiesti realist selle koha pealt siis ikka räägitakse natsionalismi, sti, actionit, foobiast ja me teame, mis ka mari EL-is on juhtunud, kuidas seal on mõningaid aktiviste tagakiusatud, isegi likvideeritud. Ja muidugi soome-ugri niinimetatud rahvusvabariikides avalikes funktsioonides on vene keel, televiisorist tuleb vene keel raadiost vene keel ja siis on ka natukene siis, et kohalikku keelt, et 20 minutit seal kuskil keset päeva midagi ja see ei ole piisav. Muidugi miilitsa käest ei, ei saa mitte nõuda seda, kuigi see oleks ju päris loomulik, et et kee, kui miilits hakkab tee peal norima, siis mina hakkan vestlema soome-ugri keeles, et siis on tema mure nii-öelda demonstrant, Rahva teener, aga seda jah ei nõuta koolid, kuidas koolidega on? Mina ütleksin, et kõige parem olukord on ikka seal Marimaal, kus on ka konflikt kõige suurem. Ja seal on päris mitu klassi, see sõltub kohast ning nii-öelda kohalikest aktivistidest, kui kaugele on jõudnud selle haridussüsteemi ema keelsusega, aga tüüpiline on, et, et võib-olla, et on kaks klassi, kolm klassi viis klassi siis lõpeb see mari keel ära ja kohe pauguga vene keel, siis ei ole mingisugust üleminekutega midagi, vaid kohe jätkubki. Ma olen käinud nendes koolides mitte ainult marimbal, vaid ka mujal. Need koolid on täis tuntud inimeste ja oluliste inimeste pilte, nii-öelda koolid loovad kangelasi ju. Ja nendeks ei ole mitte kohalikud kangelased, vaid on mõningad Vene teadlased ja Vene kosmonaudid ja kõik muud, aga nii-öelda kohalik kultuur see kooli uksest sisse ei pääse. Et see käib ikka niimoodi teatud kindlas tunnis. Ja see tund on harilikult ka kõige viimane ja selle jaoks ei ole ka ühtegi ilusat õpikut ja, ja kui see tund lõpeb, siis rohkem ei maksa keelest rääkida. Seega need soome-ugri keeled on küllaltki nurka aetud. Üks hea näide on murduvast, oli üks konverents paar aastat tagasi, kui Mordva ülikool otsustas uurida, et mismoodi siis õpetatakse mordva keeli ja esitas uurimused ühel konverentsil. Pärast paari ettekannet tuli kõnepulti küllaltki punetava näoga haridusminister, kes karjatas seal nii-öelda kogu rahva ees, et kes lubas, kes lubas uurida ja see oli küllaltki šokeeriv EK lääne inimesele, aga nii-öelda kohalikele inimestele võttise põlved kahtlemata nõrgaks. Suhtumine on ikka natukene erinev sellest, et kui isegi inimene, kes peaks vastutama selle eest, et see süsteem töötaks, tema nii-öelda, sõdib selle nähtuse vastu. Jah, ega see lootus ei ole väga suur ja tulemuseks on see, et koole pannakse kinni. Muidugi kool ei panda kinni mitte sellepärast alati, et nüüd võidelda soome-ugri keelte vastu, et see keeleküsimus Venemaal ei ole see põhiküsimus vaid ikka põhiküsimus on raha ja selle raha jaotamine ja kui on võimalik anda linna koolidele või maakoolidele, siis antakse harilikule linna koolidele, sest need torkavad rohkem silma ja linnakoolide õpilaste emad-isad ka kipuvad rohkem kaebama, kuna oskavad rohkem kirjutada, seetõttu seal ei tohi suuri puudusi olla, aga see, mis maal toimub kuskil tagaurkas, kuhu isegi korralikku teed ei lähe, noh, ega sinna ei lähe ka keegi vaatama. Ja siis muidugi on selge, et sinna seda raha ei anta ja siis on kõige lihtsam lahendus, on lihtsalt cool tasakesi kinni panna ja öelda, et teil on 30 kilomeetri taga ka üks kool. Üks hea näide on ühest soome-ugri, kas oli komist vist ja kus oli selline juhtum, et kool pandi kinni sellepärast et rajoonile ei eraldatud pritsimasinat, mis sõidaks siis nii-öelda koolimaja kustutama, kui koolimaja põlema läheb. Ja ette on nähtud, et kool võib töötada ainult siis, kui pritsimehed garanteerivad, et jõuavad kohale kustutama ja selliste asjade taha võibki jääda nii-öelda see soome-ugri keele ülekandmine järgmisse põlvkonda. Nii et raha on see, mis mõjutab väga palju, et kuhu poole see keel siis ka tüürib. Eestis on ju ka väga esinduslik soome-ugri kirjandus koguarvu, Walton on selle eest seisnud ja nii-öelda noorte inimest see ärkamisaegne luuleõhin on küll nagu märgata, väga, aga et kui palju sellest kõigest nagu rahvani jõuab, et jääb see ikkagi samasuguseks harrastuseks nagu meil oli Kreutzwaldi ja Faehlmanni aegne harrastus. Jah, on täiesti õige võrrelda ehk just seda olukorda Kreutzwaldi ja Faehlmanni aegse ajaga kus Kreutzwaldi ja Faehlmanni ise, nagu me teame, ka armastasid väga oma ringkonnas saksa keeles rääkida Eesti asjadest. Et Venemaal kipub seesamamoodi olema, et aetakse seda asja ka vene keeles ja üheks põhjuseks on see, et oma emakeeles ei osata kirjutada nimelt keegi ei kontrolli seda, kuidas siis on selle kirjaoskusega emakeeles kontrollitakse seda, kuidas on kirjaoskus vene keeles, vaat selle eest võetakse direktoreid maha, kui vene keeles ei ole see kirjaoskus piisav. Ja kui nüüd keegi tuleb selle jutuga, et peaks nagu neid tunde suurendama, kus siis pida kohaliku soome-ugri keelt siis direktor ei ole mitte vaimustuses, tema tahab seda, et temal hästi läheks. Ja tulemuseks on see, et see soome-ugri keel, kuna keegi seda ei kontrolli ja parem ongi, kui ei kontrolli, siis see jääbki kuhugi ja harilikul muudetakse sellel vabatahtlikuks. Täna mureks soome-ugri keelte olukord Venemaal on veel midagi päästa, kas saame meie midagi ära teha, kas või needsamad luule kogutki, mis Arvo Valtoni eestvedamisel välja antud, kus Venemaa soomeugrilased oma keeles kirjutavad ja kõrval on tõlked eesti vene, inglise keelde seegi on märk sellest, et ta keelt pole unustatud. Ja siit sõnajärg arvavad Danile mehele, kes on Venemaa soomeugrilaste kirjanduse eestkõneleja Eestis. Ja see on omamoodi ime, eriti noori naisi peab kiitma, kes tulevad vastavalt peaaegu kõik filoloogid hakkavad kirjutama oma keeles jälle vahepeal nagu üldse kirjutati rohkem vene keeles, siis nüüd kirjutatakse jälle oma keeles ja ilmselt naised tunnetavad paremini seda ohtu oma rahvuse kohal. Ja see kirjandus, miks me peame seda nii tähtsaks, teda toetame nii tõlketegevusega kui ka Eesti rahadega on just see, et kirjandus on praegu võib-olla põhiline tegur, mis hoiab neid keeli ja arendab neid keeli edasi. Viimaseks üks väike luuletus Karzami Odžeelt, kes on udmurdi rahva noor geenius, kes on juba 20 aastaselt kirjutanud mitmeid keeleteaduslikke töid, aga ka hulk luuletusi. Muide, ta on loonud soome-ugri, esperanto, aga vaevalt see esperanto keel nüüd meil käibele läheb, sest paraku ma oma kokkutulekul me räägime valdavalt vene keelt või alguses ka inglise keeles püüdsime ikkagi kõik dubleerida, aga, aga see on ikka ikka rohkem ja rohkem kõrvale jäänud. See poiss oli udmurdi perest, aga elas Nižni Novgorodis ja siis, kui ta teismelisena avastas, et ta on hoopis uut murt, õppis ära keele niivõrd hästi, et kirjutab udmurdi keeleteaduslikke töid, olles ise veel tudeng. Kaasaja tühjuses nüüd hävinat Me armastuse aeg ja ruum seal maja piirid, uduseks lähevad ka katused ja väljakud. Kaasaja udus terendab üks papli tüvi välgust rabatu. Tõelisuse hääletust ei häiri sohva naginad ei närvivärin sigaretiving. No ilmaalast ja räämas akna ring sind hirmus olematuks moonutab. Imestuse üks variant. Ei kedagi? Ei keegi? Ei kuidagi. Ei iialgi. Ei kellelegi, ei sugugi, ei millegagi. Ei kuidagi. Ei sugugi, ei millegagi. Ei kellegagi ei iialgi. Ei kedagi? Ei keegi, ei kuidagi ei iialgi. Ei kellelgi. Ei sugugi. Ei millegagi. Ei kuidagi. Ei sugugi ei millegagi kellegagi. Ei iialgi. Kuid. Pärast seda, kui oleme mõtisklenud Venemaa soome-ugri keelt, et elu ja olu üle tuleme tagasi Eestisse ja jätkame Mart Rannut, iga küsimus selles, kuidas keelepoliitikaga saab meie oma kodust eesti keelt kaitsta. Keel on muutumises. Kui palju sõltub see keelepoliitikast, kas või näiteks see, et meie järeltulijad 100 aasta pärast oskaksid lugeda seda, mida meie täna kirja paneme ja kas keelepoliitika peaks seda keelemuutust ohjama või vastupidi, hoogustama? Ja keelepoliitika peab tagama selle et riigis ei oleks keelekonflikte ja keel või keeled oleksid konkurentsivõimelised. Ja see tähendab ka seda, et keele arengut peab suunama see tähistame kõigepealt seda, et meil oleks vajalik sõnavara, see, mis on teistes keeltes, olgu ka meie keeles, et me ei peaks nii-öelda teistest keeltest sõnu appi võtma või veelgi hullem, teises keeles kõnelema või artikleid kirjutama, kuna me kasvõi näiteks Eesti teaduskeeles enam ei ole selleks suutelised. Et selle jaoks on meil keelepoliitika tarvis ja meil on tarvis ka keelepoliitikat, selleks väärtustaksime oma keelt. Kuivõrd palju see keelt muudab, see on üks selline keeruline küsimus, kahtlemata ilma keelepoliitikata muutub keel tunduvalt rohkem ja selle näiteks on kasvõi väga mitmed soome-ugri keeled kus see keelepoliitika on puudunud ja selle tõttu on meil küll mäemari ja niidumari ja samamoodi on komi ja mordva keeltes küllaltki suured erinevused, kuna see standard kujunes välja liialt hilja. Mina ise arvan, et ega see keel enam suurt ei muu, kui me vaatame keelte ajaloolist arengut, prantsuse keel, inglise keel. Et see, mis oli näiteks 200 aastat tagasi, see keela, see on täiesti loetav ka tänapäeval ei ole seal mingisugust probleemi. Ja ma arvaksin ka, et eesti keel 200 aasta pärast on ikka seesama ja arusaadav kodune keel nagu ta on meil täna. Mis siis praegu kõige rohkem ohustab meie oma keelt? Meie oma keelt ohustab meie enda suhtumine kõige rohkem, väga tihti räägitakse, et meie keelt ohustaks see, kui me ei oska kokku ega lahku kirjutada või vaat see suur ja väike algustäht on üks selline keeruline asi ja kui inimene eksib, siis eesti keel on hädaohus või punkt ja koma vales kohas ja kõik need asjad, need on ka kahtlemata olulised, kuna need aitavad kaasa tekstist arusaamisele. Aga kahtlemata ennekõike selge on see meie meelsus ja meelsus algab sellest, kuivõrd oluliseks me peame eesti keelt. Ja see oluliseks pidamine algab ka sellest, et kuivõrd oluliseks me peame seda, et teised õpiksid ära meie eesti keele. Ja see tähendab ka seda, et näiteks kui võetakse vastu uus integratsiooniprogramm, kas seal on keel tähtsustatud, kas see on muudetud ka teiste inimeste jaoks selliseks oluliseks, et nad pääsevad nii-öelda meie hulka meie keskele, et nad saaksid aru, mis nende ümber toimub või me leiame, et seda peaks tegema kuidagi niimoodi, et on mingisugune rahvaste vaheline sõprus ja lähenemine, mis toimub selle kaudu, et kuidas inimestele raha jagatakse. Ma räägin seda sellepärast, et viimane integratsiooniprogramm tegi läbi sellise huvitava metamorfoosi, nagu teada. See oli küllaltki imelik see programm, aga seda oli võimalik lugeda siis kõikidel, kui ta oli eelnõuna ütleksime, et see oli lausa eesti keele vastane ja mis siis juhtus siis nii-öelda võetised tagasi, siis oli see nii-öelda ametlikuks kasutamiseks, kuu ükski ekspert juurde ei pääsenud, ükski keele ekspert juurde ei pääsenud ja siis see võeti vastu enne seda, kui keeleinimesed seda nägid. Ja seal ei ole küll see keel oluline. Ja vot sellisest suhtumisest algab ka see, et meil eesti keel võib ära kaduda, kui see muutub ühiskonnas oluliseks. Selline suhtumine, aga on ka vastupidi, võimalik. Keelepoliitikast kõneles Tallinna Ülikooli õppejõud Mart Rannut sõna sekka ütlesid Kristiina Ehin ja Arbo Valdma. Ta on oma udmurdikeelset luulet, lugesid Larissa Rehowa ja Arsami Otšei eesti tõlkeid Garmen Tabor. Aga täna jätkame etümoloogia minuteid samuti soome-ugri teemal. Stuudios on Loomingu toimetaja Udo Uibo, et rääkida, milliseid huvitavaid laensõnu on eesti keelde tulnud soome-ugri keeleruumist ja meie demioloogia minutid valmivad tänu Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiumile. Nulg Velmama Jaagurik. Oleme etümoloogia minutites rääkinud, põhiliselt loen sõnadest. Ja seda kahel põhjusel. Esiteks on neist lihtsam rääkida ja keeleteadusliku ettevalmistuseta kuulajale kipub jutt arusaadavam olema. Ning teiseks ongi läänemeresoome keelte sõnavara väga suurel määral laensõnavara. Kaugete idapoolsete sugulaskeeltega seob meid kogu sõnavara hulgast üsna väike protsent sõnu. Ja kui veidi järele mõelda, on see ka igati arusaadav. Algselt oli tegemist ringi rändavate korilaste, küttide ja kalastajate keelega, kes karja veel ei kasvatanud ja põld või harinud ning kelle keelest enamik kultuur, sõnavara puudus. Uute kultuurinähtustega nagu Maavil, elusega, karjakasvatusega, meresõiduga, käsitööaladega tehnoloogiaga ja muu sellisega tutvumisel oli kõige loomulikum laenata, kus uue nähtusega seda tähistav sõna. Et meie esivanemad elasid indoeuroopa keeli kõnelevate hõimude baltlaste, germaanlaste ja hiljem ka slaavlaste naabruses siis on igati ootuspärane, et ehkki eesti keel on päritolult soome-ugri keel, on väga suur osa meie sõnavarast õigupoolest indoeuroopa päritolu. Täna vaatama ka vahelduseks mõnda sõna, mida me pole laenanud mitte indoeurooplastel vaid oma keele sugulastelt. Seejuures jätame kõrvale soome laenud, mida vana ärkamisajast alates eesti kirjakeelde toodud ohtrasti, näiteks kas või Aade aare aine keigar kohtama, kama levima, loits masendama nautima oivaline orb, pelk raereibas ja nii edasi ja nii edasi. Ja keskendume haruldasematele tulnukatele sõnadele nulg Velmama jaga uurik. Need on kõik uued, 20. sajandil teadlikult kirjakeelde toodud laenud. Kõige tuntum neist sõnadest on ilmselt puu nimetus, nulg. See sõna on laenatud 1900 kolmekümnendatel aastatel mari keelest. Laen sündis nii, et Eesti botaanika terminoloogia tarvis oli puunimetuseks sõna vaja. Ja tolleaegne juhtivkeelekorraldaja Johannes Voldemar Veski küsis Tartu Ülikooli uurali keelte professoril Giulio Smargilt. Kas too ei oskaks sugulaskeeltest sobivad sõnal soovitada. Mark soovitas mari keeles sõna nulgo ja see sõna tuligi käibele mari sõnal on vastu, et komi, udmurdi, handi ja mansi keeles aga samuti samojeedi keeltes ning seda peetakse vanaks Uurali perioodi kuuluvaks sõnaks. Nii toodigi eesti keelde tagasi igivanasõna, mida teistes läänemeresoome keeltes ei leidu. Tegusõna Velmuma on ilmselt märksa vähem tuntud. Õigekeelsussõnaraamatusse jõudis see 1976. aastal ja viimane õigekeelsussõnaraamatu väljaanne annab tähenduseks taaselustama meditsiiniterminoloogias reani meerima ning toob näiteks Velmatut murdesõna Velmatult vana komme. Õnnetuses kannatanut ei õnnestunud veenma. Sõna- Velmama on laenatud ersa keelest ja selle aluseks on samatähenduslik, ersa veel mets. Selle sõna soovitas kasutusele võtta keeleteadlane Valdek Pall 1954. aastal ja see on leidnud mõõdukalt kasutamist eelkõige filoloogide hulgas. Sõna- innukaks propageeriaks kujunes omal ajal akadeemik Paul Ariste. Kõige noorem neist kolmest sõnastancuurik. Selle pedagoogika termini raskesti kasvatatav lapse tähenduses lõi keeleteadlane Eduard vääri ja tutvustas seda esmakordselt avalikkusele 1968. aastal. Seda sõna on ühelt poolt peetud tehissõnaks ja teiselt poolt väidetud, et tegemist on tuletisega sõna kõver murdevariandist, kuur. Kuurik oleks seega kõverdi kasvanud laps. Paraku tuleb tõdeda, et sellist sõna kõver varianti nagu Gor pole eesti murretest teada. Siiski seisab see väide tõele üsna lähedal kuurikule tuletatud mitte sõnakõver olematust eesti murdevariandist kuur vaid sõna kõver liivikeelsest vastast Gor nagu Eduard vääri kui liivi keele uurija puhul on ka üsna ootuspärane. Sõnaga uuring pole niisiis küll tervikuna laenatud liivi keelest, vaid tegemist on üksnes tüve laenuga. Need kolm sõna on sugulaskeeltest kirjakeelde toodud otselaenud. Ent sugulaskeelte ainest on eesti keelde toodud ka kaudsel teel saksa vene laenudena. Siia kuuluvad näiteks sõnad pelmeen, tundra, Moiva morss, Kuljas purgaa ja võib-olla ka mammut. See on juba omaette teema. Need olid Udo Uibo etnomioloogia minutid kuulmiseni ja aitäh kuulamast. Toimetaja maris Johannes.