Ründame koos Hendrik Relve. Meie rännak käib ikka edasi seal Tansaanias kusagil kaugel Aafrikas lõuna pool ekvaatori ja eelmises saates oli siis juttu sellest, millise esmamulje Tansaania jätab ja milline see Tansaania eluni väga üldises joones praegusel ajal seal on. Aga tänases saates süveneme Tansaania rahvaste kirevasse ja põnevasse peresse, seal on neid rahvaid tõesti ikka väga-väga palju ja meie saate peategelane on tegelikult üks rahvas, need on maa, said? Masaide juures olen ma käinud ka varem, siis olin mas Tansaania naabermaal Keenias üle 10 aasta tagasi, nii et selline teinekord minna sellele rahvale külla. Aga uskuge mind, mida rohkem sa maa slaide juures käid, neid tundma? Pida seda põnevamaks see rahvas sinu jaoks muutub ja vaat seda huvi Masaide vastu, seda ma tahaksingi siis täna teiega jagada. Nõndamoodi laulab siis üks Tansaania rahvastest, need on need Claude lugudest rääkisime me ka eelmises saates, aga üldse on Tansaanias rahvaid ühtekokku nii 120 ja erinevaid keeli on veel rohkem nii 126. Ja ainuüksi selliseid rahvaid nagu meie siin eestlased siis miljonilisi või, või siis suuremaid rahvaid. Ainuüksi selliseid on Tansaanias juba tervelt viis kokku. Nii et, et tohutu rahvaste paabel seal ja et selles orienteeruda, see ei ole lihtne. Ja ma olen iseenda jaoks noh, nende varasemad Aafrika reisidega loonud mingisuguse niisuguse noh, oma niisuguse jaotuse aafrika mustanahalistega rahvaste kohta, et kuidagimoodigi selles virvarris orienteeruda. Ja vot ma püüan seda nüüd siin nagu edasi anda. Et üldiselt on niimoodi, et, et kogu Aafrika mandril on see kõige põhjapoolne osa, see Vahemereäärne, see on niisugune nii-öelda valge Aafrika, need on need araabia rahvad, nad on rohkem seotud hoopiski teiste Vahemeremaade rahvastega seal Lähis-Idas ja üldse neid seal põhja pool Sahharat, neid ma õigeteks aafriklasteks nagu ei peagi, mustadeks aafriklasteks saab pidada juba, kes on siis lõuna pool Sahara kõrbe ja seal on neid siis niimoodi, et et väga üldises joones oli ajalooliselt niimoodi, et seal oli neli niisugust suurt rahvaste rühma, kes väga selgesti üksteisest erinesid ja erinevad ka praegu. Kõige lääne pool Aafrikas hoolid Mantud, nemad Ta on praegu ka täiesti olemas, nad on niuksed, tugevad, jõulised lihaselised inimesed, kehaehituse poolest ja neid on Aafrikas praegu hästi palju. Ja siis seal ida pool seal Niiluse jõe kandis. Seal elasid siis need Niiluse rahvad ja need on hoopis teistsuguse välimusega, nemad on niisugused pikakasvulised nagu pantudki, aga niisugused hästi sireda jalgsed. Kui nad liiguvad, siis nad nagu hõljuvad, nad on väga-väga ilus rahvas, minu meelest niuksed kratsilised heljuva rühiga. Ja siis kolmas rahvas Aafrikas mehed, need on elanud ajaloolised talad dise all ääretutes Kongo džunglit, kes seal ekvaatori all, nemad on välimuse poolest hästi pisikesed. No tõesti, kui sa esimest korda näed mõnda brid, mehed, täiskasvanute Meetsemate, et see ei ole täiskasvanu, on kümneaastane laps. Ja siis neljas viimane aafriklaste rahvarühm on sanid ehk Buschmanid. Ja nemad elavad kõrbetes ja varem on elanud, kas vannides, nemad on niisugused hästi kleenukesed ja haprad ja ka väikesekasvulised minu meelest väga, väga armsad inimesed, kena välimusega minu jaoks vähemalt minu kogemuste järgi. Ja nüüd, kui Tansaania peale mõelda, siis on siin koos nüüd kolm sellist rahvusrühma, need on siis pantud Niiluse rahvad ja natukene ka siis need sanisid täpsemini neid sonide sugulasi kui saani keelt kõnelevaid rahvaid. Ja neid tõusid, neid on Tansaanias kõige rohkem, neid on, nad on üldse levinud praegusel ajal kogu aafrika kas enam-vähem igale poole, nüüd on valdav ütleme, niisugune mustanahaliste rass seal Aafrikas praegusel ajal ja neid Niiluse rahvaid on Tansaanias mõned erinevad rahvad, aga neid on vähe. Ja siis need sanide sugulasi, neid kui saame, neid on kohe väga-väga vähe. Ja mis puutub nüüd Tansaania keeltesse, siis noh, tegelikult sellel hiigelsuurel maal kõneldakse küll igas riigi nurgas erinevat keelt külades aga noh, see rahvaste paabel ei saa ju olla kogu riigi ulatuses samasugune riik pidi otsustama, millised keeled valida siis niisuguseks ametlikuks asjaajamise keeleks ja nendeks on siis Tansaanias inglise ja suahiili keel. Miks inglisekeelse, on ju selge, et inglased on olnud siin kolonistid, inglastest on jäänud maha keele oskus, traditsioonid ja see on selge, et see on siin üks nendest keeltest, millega saab suhelda ka siis muu maailma rahvastega lihtsalt. Aga see suahiili keel, see on tegelikult palju huvid, et miks see siis just sohhili keelega on niimoodi, et kunagi aastatuhandeid tagasi elas siis Tansaanias ja ka praeguses Keenias ja ka Mosambiigis seal India ranniku täiesti ranniku lähedal selline suahiili rahvaste risk ja nemad tegelikult siit väga palju suhtlema muu maailmaga, sellepärast et ookeaniteed mööda käisid ju suured kaubateed mitte ainult aafriklaste kaubateed, vaid ka siin India ja Araabia kaubateed ja suahiili keel oli niisugune, sellega suheldi lihtsalt omavahel siin rannikul, kus käis vilgas kaubandus ja vot selle suhtlemise kaudu sai suahiili keel nagu selliseks. Noh, kuidas öelda siis kaupmeeste keeled, kas see oli niisugune rahvastevahelise suhtlemise keel ja vot sellisena niukseid kaupmeestekeelena levista siis Aafrikas sealt rannikult kohe igasse ilmakaarde. Nii et praegusel ajal kõneldakse suahiili keelt, et väga paljudes Aafrika riikides ja see on niisugune, ongi niukene Aafrika, vähemalt Ida-Aafrika ja Kesk-Aafrika erinevate rahvaste omavahelise suhtlemise keel. Ma mäletan, üks elamus, kui me tulime Kongo Demokraatlikust Vabariigis sealt keset Aafrikat ja jõudsime randa. Siis meie teejuht oli väga õnnelik, et ta sai suahiili keeles suhelda, sest seda kõneldakse nii kongos kui karu andas, kuigi ainult kongos on ta seal siis ka üks paljudest ametlikest keeltest. Aga suahiili keel on praegusel ajal ametlik riigikeel ka siis näiteks peale Tansaania ja Kongo demokraatliku vabariigiga Keenias ja Ugandas. Nii et seal Ida-Aafrikas. Ja siit tuleb niisugune mõte, et kui keegi nüüd tahaks tõesti pikalt ja põhjalikult rännata seal Kesk ja Ida-Aafrikas ja, ja kui ta mõtleks, et millise keele ma peaksin ära õppima, et et sellega saaks võimalikult laialt suhelda, siis minu soovitus on. Õpi ära suahiili. Aga vaat selle helilõigu otse tegevuse keskelt, ma salvestasin ise, kui me olime just jõudnud maa sai küla piirile ja noh, need helid, missid ja vot see oli üks osa sellest tervituse tseremooniast, millega meid vastu võeti. Naised siis tervitasid meid ühislauluga ja mehed samal ajal tantsisid tantsu nüüd siit nagu kirjeldada võib, aga tegelikult kui hoolega kuulad seda heli, siis on seal meeste tantsuhääl kuulda. Ja need on just selle koha peal, kui kostavad niisugused tugevad nagu meeste hüüatused. Aeg-ajalt need kõlavad just siis, kui mehed on hüpanud hästi kõrgele õhku ja siis, kui ta maandub, siis ta maandub sihukese kõva matsuga. Ja siis ta ka niimoodi hõikab. See maa sai meeste tantsuhüpe, see on väga-väga eriline, väga meeldejääv, väga efektne. Ja selle järgi sa tunned just masinaid ära. Et see, nende tants käib niimoodi, et nad seisavad poolkaares ainult mehed siis hüppavad kordamööda üles ja meesid topsis otsejoones üles, ta keha kerkib niimoodi tikksirgelt kõrgele, uskumatult kõrgele, kõrgemale kui meeter. Ja siis ta püsib natukene seal nagu heljudes seal selles kõige kõrgemas punktis täiesti liikumatult tikksirgelt ja siis kogu valla ja siis, kui ta lööb niimoodi jalgadega tuleb täis taldadega vastu maad siis on ikka tegelikult ka päris valus ja siis kostabkise see õige ja seda hüppamist, see mõjub täitsa nagu nõiduslikult seda järgi teha hoobilt, see on täiesti võimatu, seda peab harjutama maast madalast ja maa saepoisid, seda teevad. Ja see hüppamise tähendus seal tantsu jooksul see, see žest, selle tähendus on ju väga lihtne. Et kes kerkib teisest kõrgemale, kes hüppab kõrgemale, kui kõrgemale hüppad. Vaat siis oled kõige kõvem mees mitte ainult meeste silmis, vaid ka naiste silmis. Ja need maa sai mehed ja naised, kes meil nüüd siin küla piiril vastus olid, Nad olid rahvariietes. No üldiselt on Maasaid alati rahvariietes, kui sa näed neid seal kusagil karjas või töödel igapäevastel töödeldes, neil on ka alati rahvariided seljas. Nii meestel kui naistel. Aga nüüd argiriided on siis natukene kulun omad ja Luitton omad ja siis niisugused traditsiooniliste tseremooniate riided, need on siis nagu uuemad ja säravamad. Ja mehed on siis nii, nagu sai mehed ikka mähitud sellistesse kangastesse nahk kohe kaelast kuni maani välja. Need on niuksed, toogad, nihukesed hõljuvad kangad ja need on enamasti punast värvi väga uhked, väga pilkupüüdvad. Ja meestel on siis kaelas käsivartel jalgade ümber hästi palju värvilisi helmestest, keesid igat värvi. Ja meeste jalatsitega on sellised veisenahast tehtud tugevast naast, laiade rihmadega sandaalid, nii on see neil olnud aastatuhandeid. Aga praegu, kui me siin külas olime, siis ma vaatasin, et siin on mingisugune uus mood meestel tekkinud. Mitmetel meestel olid tugevad sandaalid tehtud vanadest autorehvidest. Tegelikult täitsa hea mõte ju, kes seda materjali ikka kuskilt saab? Autorehv on ju tugev, vastupidav muster on tal all, jalg ei libise kergesti ja sellised rehvisondaalid neid Ma tegelikult märkasin ka pärast Tansaanias üldse ringi liikudes, et see on nagu lausa niisugune moeskandaal praegusel ajal Tansaanias seda müüakse isegi turistipoes ja näevad täitsa põnevad kuigi natuke naljakad välja. No ja millised need naised siis Tansaania rahvariietes naised on? Nende põhitoon on sinine, niisugune maani ulatuvad tuunikad neil seljas. Ja peas on neil selline nendel naistel, kes meil seal just olid vastus, sihukene, puhas, valge, punu, tehtud müts ja kaela ümber niisugune väga eriline krae, ta on kohe raske kirjeldadagi, ta on niisugune nagu hästi lai ja valge ketas ümbritseb siis kogu kaela igast suunast. Ja naistel on siis väga tähtsad asjad, muidugi kõrvarõngad, need kõrvarõngaid, noh, neid on naistel ikka nii vägevalt kõrvades, et kõrvad on lausa lontis need raskuse all, need on ka tihti väga ilusad, need kõrvarõngad on hõbedased. Ja see, et maa sai naised, peavad hästi palju kõrvarõngaid, endal kõrvades, seda ma mäletasin juba eelmisest Keenia maa saidega kohtumisest, ma teadsin ka seda. See kõrvarõngaste kandmine algab väga noorest heast tüdrukutele, juba tehakse augud kõrvadesse, algul kantakse selliseid odavamaid, aga ometi nihukesi raskeid kõrvarõngaid, mis siis natukene seda auku seal kõrvas suuremaks venitama võtavad. Ja siis, kui ta saab neiuealiseks, siis ta paneb juba kallimad kõrvarõngad endale kõrva mitte ainult siia kõrva nibudesse, vaid igale poolse kõrvadesse. Ja kui on nüüd niisugune vanem naine, siis tal need kõrvaaugud on juba päris suureks veninud. Teinekord isegi vaatad niimoodi taevast läbi naise kõrvaaugu seal sinetamas taustaks, aga tegelikult on maa, said reeglite järgi, see on kõik väga ilus. Kui on suured kõrvaaugud ja seal on palju kõrvarõngaid, siis see on väga, väga ilus. Ja siis soengut Masaide soengud on ka teistmoodi kui naaberrahvastel. Naised on reeglina täiesti piinlikult kiilaks pöetud peaga. Meestel ei ole päris kiilakad, neil siin külas olid just sellised lühikesed hästi lühikeseks pöetud juuksed. Ja üksikutel noormeestel ma just vaatasin kaks, kes seal meeste kambas olid, sellised, et neil hoopis teistmoodi soeng. See on niisugune tohu, too võimas juuste pahmakas ulatub peast kuni poole seljani välja. Niisugune noh, niisugune võimast tihe nagu lõvilakk ja selle tähendust ma olin ka juba sisal Keenias, kui esimest korda sai maa slaide külas oldud. Selle olin ma endale siis juba seal selgeks teinud, et lõvilakka kandmisel on Masaida ühiskonnas eriline tähendus. Et üldiselt, kui ollakse poisi eas, siis on poisid paljaks pöetud peaga ja kui ta hakkab siis meheikka jõudma kuskil 16. et siis ta teeb läbi niisugused erilised initsiatsiooniprotsessid ja selle järel on tal õigus kasvatama hakata seda pikka soengut, seda lõvila ka. Ja kui see on tal siis hästi suur ja pikk, ehk siis punutakse niisugustesse, peentesse patsidesse ja veel väga tihti, vähemalt seal Keenia poolel ma nägin, need olid värvitud ka hinnaga tulipunaseks väga-väga uhke, kaugele silmapaistev. Ja vot sellest ajast alates loetakse siis ma sain ühiskonnas, et mees on jõudnud sõdalase seisusesse. See on võib-olla kõige ilusam aeg. Maa sai mehe elus, sest see on niisugune aeg, tema kohustus ongi siis kaitsta oma küla, sõdida kui on vaja. Aga kui sõda ei ole, siis võid niisama ringi luusida, igapäevast tööd ei pea üldse tegema. Ja näiteks seal noorukitega omaealistega, lõvi lakkalistega koos ringi lonkida, mõelda, midagi välja, näiteks proovida varastada mõnest kaugemast külast lehmakarjast, mõni veis, see on niisugune tõsine eksam Masay noorukite jaoks. Nad ei loe seda üldse kuriteoks, nad peavad seda nagu auasjaks niisuguse enese proovile panekuks, et vahele ei jää ja näitad oma osavust ja kartmatust. Ja mingis mõttes on see ka aseaine sõdimisel, sest vanasti olid sellises eas noorukitel väga tihti ees sõjaret naabrite ja kaugemate vaenlaste juurde, aga praegusel ajal ju ei sõdita. Ja siis on see veis valgus nagu selline aseaine sõdimisele. Ja veel on nendel noortel maa sai meestel kusagil selles eas niisugune eriline õigus ka suhtele lamisel vastassugupoolega meil on väga palju tüdrukuid, kellega nad siis võivad koos olla ja isegi elada päris pikalt nagu mees ja naine aga siis jälle lahku minna, valida jälle uus paariline, elada sellega koos, vahetada neid paarisuhteid. Selles eas on Masaide ühiskonnas täiesti lubatud ja isegi soositud eluviis. Ja niisugune lahe elu kestab siis seal kuskil 25. eluaastani, selleks ajaks peab siis olema maa sai mehel väljavalitu seelikuga kaaslane, kes jääb talle juba eluks ajaks. Ja siis sellel Abiellumispäeval siis võtab ema kätte ja põeb oma poja lõvilakka täiesti maha. Ja sealtpeale, kuni surmani jääb, ma sai Messis jällegi kiilaspäise, eks. See oli nüüd siis jälle see maa saidi tervituslaul, mida ma seal küla serval Tansaanias salvestada sain. Ja nüüd seal keel, mida me kuuleme seal naistelaulus, seal maa sai keel. Ja nende keel on väga erinev teistest naaberrahvaste keeltest siin Tansaanias sest nemad kuuluvad nüüd nende Niiluse rahvaste hulka. Mäletate, siin saate algul räägitud Niiluse rahvad, need, kes on elanud või elavad praeguseni seal Niiluse jõel. Kandis seal kuskil Ida-Aafrikas või õieti Kirde-Aafrikas ja vot sealt kusagilt sellest kandist on maasaidi esivanemad võib-olla aastatuhandeid tagasi rännanud nüüd nii kaugele siia lausa ekvaatori nii välja lõuna poole. Ja see maa saidi rahvas, kes nüüd on olemas, nad algselt elasid niisugustes ääretutesse vannides kusagil praeguse Keenia ja Tansaania aladel aga vot siis loodi need koloniaalriigid. Ja nendest said hiljem siis iseseisev Keenia riik, iseseisev Tansaania riik. Ja vot selle koloniaalriigi tõttu on ka nüüd selle Keenia ja Tansaania riigipiir jookseb kohe täpselt läbi, nendelt maa sai kodumaa-aladelt peaaegu keskelt. Nii et praegu on niimoodi, et umbes kaks kolmandikku maa saidest ja on jäänud sinna Keenia poolele, neid on seal kuskil 800000 ja siis üks kolmandik, ehk siis 400000. Need asuvad siis nüüd Tansaania poolel ja vahepeal on riigipiir ja üksteise juurde nad nii kergelt ei pääse ja kokku on neid maa Saisid siis nii miljoni ringis umbes sama palju kui eestlasi ja nende kodumaaga on siis kurb lugu, et et see on siis praegusel ajal kahe riigi vahel pooleks tehtud. Ja Masaide välimus on just selline, nagu muudel Niiluse rahvastel ikka on. Näiteks, kui ma nüüd vaatasin neid Masaisid mõtlesin Etioopia rahvaste peale elavdi kaugel, kaugel tuhandete kilomeetrite kaugusel vahepeal on hoopis teistsugused rahvad, siis Maasaid meenutavad oma välise keha- ja näojoontega väga palju just Etioopia rahvaid. Samasugune selline kõhe, mitu keha, pikad jalad, selline piklik nägu ja niisugused näojooned, minu meelest siuksed nagu piklikud, niuksed õrnad või ennist ilusad näojooned. Eurooplasliku ilumalliga vaadates, et ma said, on, on tõesti ilusad inimesed ja nii nagu need Etioopia pia rahvaid seal tuhandeid kilomeetreid eemal Niiluse ääres. Nii on ka need Maasaid olnud alad, teekariloomade kasvatajaid aastatuhandeid. Neil on siis peamised kariloomad on veiside kitsad ja kogu nende elu keerleb veiste ümber. Isegi Masaid usund on selline, et see püsib veiste peal, et nendel on üks niisugune suur peajumal Engai selle peajumala nimi ja mosaid kõigutada. Nähtamatu veendumuse järgi on Enn Kai Nemad määranud kõigi maailmaveiste karjade isandateks. Ja sellest on tulenenud see, et maas aisid. Vanasti peeti naabrite poolt väga ohtlik, eks ja, ja sellisteks ebameeldivat eks naabriteks sellepärast, et nad väga tihti ründasid oma naabreid, olid sõja kad ja endastmõistetavalt võtsid teistelt kariloomi ära, sest jumal on ju nii määranud. Mina pean olema kõigi maailma veisekarjade isand ja praeguseni välja, kui näiteks praegu Ki kaks maa sai, meest kokku saavad. Nad ei küsi, et kuidas sa elad või kuidas su pere elab. Nad küsivad, kuidas elavad veised ja veiste ümber on alati käinud ja käib praegu kogu see elu kõik olulised, ütleme, toidu ja ka tarbeained saadakse mingil moel veise kaudu noh, näiteks põhitoit maa saidil on siiamaani piim ja liha, no see on siis veisepiim. Liha saadakse ka muidugi siis kitsedelt ja väiksematel pudrulaiustelt ja veiste nahk on maas haidele väga tähtis tarbematerjal sellest tehakse riideid, jalatseid, igasugu tarbeesemeid ka luudest ja sarvedest, ka seal külas me nägime, oli väga palju väga erinevaid tarbeesemeid tänapäevani välja. Ja siis näiteks vesti sõnnik. See on väga tähtis materjal Masaidele, sest sellest teevad nad oma elumaju, eluhooneid, oma onne. Et see käib nii nagu vanasti ka praegu, et punutakse algul puidust vitstest sõrestik ja siis mätsitakse sinna peale selline savi. Ja veise sõnniku. Ja maa said siis olid neid oma küla serval traditsiooniliselt tervitanud. Siis juhatasid nad külasse. Meid jagati seal külas niimoodi laiali et kahekaupa. Ja siis meid niimoodi kusagil ühe maa sai pereisaga koos ja viidi siis kuskile onni, et näidata, kuidas Sonn välja näeb ja kuidas elu seal käib. Ja see on niisugune madal hämar ümarehitis aknaid seal ei ole sisse minnes sügavalt kummardama ja see sisemus on väga askeetlik, seal ei olegi õieti, muudkui kui selline keset seda onni on, on leease, see, kuhu meie läksime, see õnn, seal oli see lee ase selline, et, et seal oli ilmselt just hiljaaegu toitu tehtud. Seal olid veel hõõguvad süsi näha ja õhus hõljus Niukest toiduvalmistamise lõhna, aga muud kedagi seal ei olnud, peremees üksi oli ja ega seal mingit mööblit ei olnud, ainult üks suurem lavatseks väiksem lavats, peremees siis ütles, et vot see suurem on siis minu naise jaoks ja need väiksem on siis laste jaoks. Ja et mina ise siin onnis ei ela. Sest maasaidil on see komme, et mehed ja naised elavad omaette majakestes. Ja siis, kui mees tahab oma naise juures ööbida, siis ta võib seda teha, kas ta peab sellest varakult naisele ette teatama, et siis võib ja see peremees, kelle onni nüüd meie sattusime, tema ütles, et et vot mina olen vaene mees. Et minul on ainult üks naine. Et Maasaidel on Tansaanias ja Keenias siiamaani täiesti seaduslik õigus, et mehed võivad pidada ka mitut naist, sest selline tavamaa saidil alati olnud. Aga täpselt nii nagu vanasti on see nii, et enamik mehi ei saa seda endale lubada mitte sellepärast, et ta ei jaksa naisest või pruudi eest lunaraha maksta lunaraha, see on seal 10 või 20 veist olenevalt naise väärtusest, selle ta jaksab ära maksta. Aga kohe, kui ta on endale naise võtta, no siis ta sellega annab üheaegselt kogu oma külale lubaduse, et ta suudab seda naist ülal pidada ning üles kasvatada ka kõik lapsed, kes ta selle naisega siis saab ja see on suur vastutus, nõuab rikast meest. Ja tegelikult Ta on maa, sai meestele kõige suuremaks häbiks see, kuhu juhtub, et mingisugusel ajal võib-olla 10 aasta pärast või 15 aasta pärast näiteks läheb naine võtab oma lapsed mehe juurest, läheb vanematekoju ja teatab, et minu mees ei suutnud mind ja lapsi ära toita, et see on niisugune häbi, mida ükski maa sai, mees endale lihtsalt lubada ei saa. Ja noh, kui me olime seal onnis peremehega juttu ajanud ja olnud, siis me läksime küla peale ringi vaatama ja see sai külas oli selline väga klassikaline külama, olen keemias näinud täpselt samasugust, see on siis niisugune, väljaspool on niisugune hunnidest, ringonnid on peaaegu üksteise küljes kinni ja neid on seal kümnete kaupa Bach ja siis seal sees on niisugune nii-öelda külatänav ringikujuline ja selle ringikujulise külatänava siseosa ääristab siis niisugune jälle niukene ja see on tehtud okstest ja siis niukestest tugevamatest puu Tügastest niuke üsna kõrge, tihe tara ja see moodustab jälle ringi ja vot selle küla südames seal kõige keskel on siis selline taraga ümbritsetud ümarvälja ja see on mõeldud siis küla karja jaoks. Sest kui on mingi oht, lõvid, ohtlikud naabrid, kehvad ajad, loomad on näljas, siis aetakse küla kari sinna küla keskele kokku, see on küla kõige suurem vara, seda hoitakse nagu silmatera otsesel küla keskel. Ja nüüd siin kõik need muutused ja inimesed ja onnid olid täiesti sellised, usutavad, et siin tõesti elatakse. Aga kui ma nüüd seal nii-öelda selles karja õues ringi käisin, siis ma silmasin selle kindlalt ära, et, et siin ei ole ühtegi kitse pabult, siin ei ole ühtegi lehmakooki ja siin ei ole, ei tea, mis ajast ühtegi looma tehtud. Ja selle peale muidugi see arusaam, et et kui ehe see küla nüüd siin on, et kui palju ta nüüd turistide jaoks on või kui palju on siin see päris elu. See tegelikult on niisugune teema alati Keenias ja Tansaanias, et sa pead selle ise nagu seda taipama. Ja siin külas siin ei olnud mul vähimatki kahtlust, et, et seal oli nüüd selline küla, mis tasus ju korraliku tee ääres. Ja siin see oligi mõeldud siis selleks, et see turistidele näidata, kuidas maa said elavad, aga, aga võib-olla elatakse hoopis kuskil naabruses, teises külas, kuhjale turist üldse ei tohigi oma jalga tõsta. Niimoodi on seda saaniasse. Ja meie giid, kellega me tulime siiakanti sean Korongoro vulkaani naabrusesse. Tema rääkis meile juba ette ära, et kuidas maasaidi elu siis tegelikult siinkandis käib, et siin Koron kooru ümbruses elab praegu niisugune Maasaide kogukond. Neid on kokku 60000 hinge, nad elavad väga suurel alal. Ja külasid on sellel suurel alal hajutatult ka mitmel pool aga turiste lubatakse ainult teatud kindlatesse küladesse ja enamiku küladesse turiste lihtsalt ei lubatagi. Ja need, kuhu siis turistid lubatakse, need asuvad enamasti korralikumate teede ääres. Ja sealsed Masaid on siis valmis, et neile tulevad külalised, neid võetakse vastu, meid tervitatakse. Ja selle külaskäigu eest ka makstakse loomulikult täiesti korralikult. Ja nii ongi, et, et need turisti Maasaid nende sissetulekud on tohutult palju suuremad kui nendel Masay küladel, kuhu turiste ei lasta. Aga kogukonnareegel on selline, et kõik raha, mis on see jagatakse kõigi vahel võrdselt kõigi nende 60000 hinge vahel. Ja nii lihtsalt peetakse kogukonda üleval ja ka riik annab tegelikult päris suurt eraldi tuge maas haidele, et nad saaksid jätkata oma traditsioonilisi eluviise, oma kombeid. Ja nad elavadki siis sellisel moel natukene noh, kuidas öelda siis kunstlikult vanaaegsel moel ja jälle teisest küljest, kui nii võtta, et isegi see maa saigi, kus me käisime ja need ka, mida me nägime kaugelt ka maa said, ei ela Tansaania keskmise külaga võrreldes paremini. Nad elavad hoopis kehvemini. Ja põhjus on väga lihtne. Kunagi olid nad tõesti maailma veisekarjade ja, ja kõigis vannide isandad, nende karjamaad olid mõõtma Nad võisid rännata kogu aeg igal pool leida loomadele piisavalt kõhutäidet. Aga siis, kui hakati siia rajama rahvuspark käe ja looduskaitsealasid, siis need rajati reeglina just nendele kõige parematele savannialadele. Ja sealt aeti Masaid lihtsalt minema. Nad küüditati sealt ära ja neile öeldi nii et kui te tahate elada esiisade kombel, te võite elada, aga te peate elama siin kuskil rahvusparkide ümbruses, naabruses. Ja niimoodi nad siis teevad ja nad elavad esivanemate kombel. Ja kuidagimoodi nad tulevad ots-otsaga kokku vaesemalt kui enamik Tansaania külarahvast. Aga samas see on kohe kogu nende olekust näha, et nad on tegelikult uhked selle üle, et nad on maa, said kuigi. Vaesed nad on ikkagi nii, nagu nad alati on olnud väga isepäised, väga iseäralikud, väga teistmoodi rahvas, kui on nende naabrid. Säärane sai siis tänane saade sellest väga värvikast Moosaidi rahvast, kelle kodumaa on praegusel ajal Tansaania ja Keenia riigi vahel ära poolitatud. Aga järgmises saates läheme teise Tansaania rahva juurde. Sedapuhku on see Tansaania kõige suurem rahvas. Nende nimeks on subkuumad ja Su kuumade juures me käisime, nad olid seal ühes kalurikülas, sattusime siis Victoria järve äärde pääsesse Su kuuma kalurikülasse ja sealsed elamused ja see elu-olu. Need olid ikka väga põnevad, väga mõjusid väga uudselt ja, ja väga ehedalt. Ja kuumad ongi meie järgmise saate peategelased. Rändame koos Hendrik Relvega.