Keelekõrv. Tere päevast, täna on saatekülaline Martin Ehala, Tallinna Ülikooli keeleteadlane. Mina olen maris Johannes ja millest tahame rääkida, on jutt keele, elujõust, sellest kui vitaalne on meie keel ja millesse vitaalsus sõltub, millest sära ripub. Kui keele elujõust rääkida, siis millised on need tundemärgid, mis siis iseloomustavad seda keelt? Elujõulist elujõulist keelt ja selleks peaks nagu rääkima kõigepealt keele ja selle keelt kandvate inimeste ehk siis selle rahva või rahvakillu rahvuse või neid on ju väga erineva suurusega selle seosest, et keel mitte alati, aga väga sageli on mingisuguse rahva üks olulisemaid tunnuseid, mille järgi on võimalik üsna kergelt kindlaks teha, kellega on tegu, ehk siis võite olla kuskil suurlinnas, noh olgu siis näiteks kasvõi Moskvas ja kui te seal kuulete eesti keelt siseneja otse vaid teil seal kähku või see on nagu puhas eesti keel, ilma aktsendita, et seal on keegi, kes kuulub teiega samasse rühma samasse rahvusesse, siis aga igal juhul keel reedab meid ja mitte ainult ei reeda, aga siis pakub meile võimalusega teineteist ära tunda üsna kiiresti. Niisiis see keele elujõud siis ja on seotud selle rühmaga, keda see konkreetne keel iseloomustab ja samas seob ka seda rühma siis, kui see rühm tunneb ennast ühe rühmana, kui neil on selline meie-tunne, mitte ainult see, et me kõik räägime seda keelt. Aga kui neil on see meie tunnega sellisel tasandil olemas, et neil on noh, nii nagu me armastame öelda, et eestlane olla on uhke ja hea et kui neil on sedasorti meie tunne, mis annab neile sellise positiivse ja hea enesetunde enesepilt, on meil selles mõttes positiivne, Tiiu, need neil on uhke alla selle keele kõneleja ja selle rahva liige, siis selline keel ongi vitaalne keel ja selline rahvas on vitaalne. Hädad tulevad siis, kui inimesed, kes kuuluvad mingisse rühma, kas siis rahvusesse, aga see võib olla ka mingi muuri, näiteks usurühm võib ka olla või mingisugune poliitiline erakond võib ka olla ükspuha milline rühm isegi me võime seda ju palju laiemalt vaadata, ainult rahvas kõik, nii rahvas kui usukogukond, kõik rühmad, nii et kui selle rühma liikmed tunnevad kuidagi, et neil ei ole hea seal rühmas kas teised kiusanud liiga valjud, aga või nende rühm on üldse selline nõrguke, kuidagi neile tundub, et et see rühm ei, ei paista hästi silma teiste rühmadega võrreldes siis on vitaalsus madalam ja noh, muidugi eks see vitaalsus siis kõigubki nihukesest väga heast kuni madalale ja väga madalale, olenevalt sellest siis milline see rühm või rahvas või rahvakild tema enese silmis on. Enamasti see enesepilt on suhteliselt adekvaatne inimesed tajuvad, et päris hästi, kas nende rühma, kas see rahvas on nagu tuuli või ole tubli, vahest juhtub seda ka, et tegelikult ollakse tublimad, aga, aga arvatakse endast kehvasti. Ja muidugi vaid teistpidi ka le tegelikult olukord ei ole väga kiita, aga ikkagi ollakse uhked. See, mis loeb, tegelikult on muidugi see, kas see kollektiivne identiteet, see, mida see keel ja rahvas pakub sellele rühmale, et kas seal on selline positiivne, et kas see annab hea enesetunde ja kui ta annab, siis on kõik korras. Aga see, kui suur see rühm on, kas sellest ka midagi ära ripub? See inimeste hinnang sõltub sellest, kui palju neid on. Mind on rohkem, siis mul ikka uhke valla. Et kui nad teavad, et meil on nagu liiva mere ääres, eks ole, ja me oleme hiigla võimsad ja, ja me oleme ajalugu, maailma ajalugu kujundanud ja kõike, mida iganes teinud. Muidugi annab hea enesetunde ja kui nad teavad, et neid on nii hirmus vähe ja järjest vähemaks jääb ja, ja mõni külakene on jäänud. No selge, et see ei tekita just eriti sellist optimistliku meeleolud, nii et tõesti jah, see arv on üks tegur, mis määrab. Siis on headmeistika, ei räägita velgu viimases liiblasest, et see hoiab nagu meie eneseteadvust. Aga selles grupis identiteedi kujunemine jah, et mul on hea olla. Kas seal on mingisugused iseorganiseeruvad mehhanismid ribusära majandusest, et seda ka võib-olla pisut avada. Selgelt see sõltub kogu ümbritsevast elust nii hästi majanduselust kui kultuurielust, poliitikast, sisepoliitikast, välispoliitikast, demograafiast, seal on üsna palju faktoreid ja tegureid, mis mõjutavad seda vitaalsust. Nad mõjutavad seda vitaalsust kaude seeläbi, et kuidas inimene ise siis nagu tajub seda majanduslikku olukorda, poliitilist olukordadest, sisepoliitilist välispoliitilist-kultuurilist olukorda kas midagi üldse toimub, ühesõnaga, kas teatris on midagi vaadata, kas mingeid filme tehakse või kõik, mis tehakse ainult umbes nii, kas on noortekultuurides, rokkmuusika on olemas pearokkomakeelne päris oma need sellised muusikalaadid ja kui need on olemas noored, need kuulajad siis loomulikult see kõik aitab kaasa ja kui neid ei ole, siis teeb selle enesetunde nõrgemaks, nii et tõesti majandus, kultuur, poliitika kõik mõjutavad ja mõõdab kaude kaude just nimelt sellega, et see tekitab inimeses selle enesetunde, kas on hea või halb kui on halb, aga vaat siis võib juhtuda niimoodi sageli, mida nimetatakse assimilatsioon või kodumaa hülgamine või lihtsalt et mõeldakse, et äkki mu lapsel oleks mõistlikum olla keegi teine ja kui selline võimalus on olemas, näiteks on mitu erinevat haridussüsteemi, kuhu oma laps viia kasutada teda juba mingisuguse teise identiteediga emigreeruda, kuhugi kasvada seal rootslaseks ümber või kelleks tahes, nii et noh, need on need viisid, kui inimene tunneb, et see rühm kui positiivset enesepilti. Et siis need on viisid, kuidas on võimalik sellest lahti saada ja küll mina ise veel ei saa lahti, vaevalt mind vastu võetakse välismaises ühiskonnas täiesti lõplikult ja positiivsed, aga mu lapsed juba võib-olla võetakse, et see on see, et ikkagi kõik see majanduse poliitika mõjutab, aga see mõjutab inimese enese sisetunde kaudu ja vaat selle sisetunde põhjal inimene teeb otsuseid siis kuidas oma järglaste elukäiku, plaani ja see on see põhiline, kuidas toimuvad väikeste keelte kadumise protsess, ta põhiliselt on põlvkondade vahel. No see, et meil see oma keel olemas on, selle eest me peame ikkagi vist tänu ütlema nendele meestele, kes meile ärkamisaja tegid Ja ma olen täiesti kindel, et see on täpselt nii kuigi need kõige varasemad ärkamisaja tegelased nagu Faehlmann ja Kreutzwald isekeskis oma, et eriti ei uskunud, et neil õnnestub äratada, et neil õnnestub eesti keelt nii-öelda elule turgutada, sest selline levinud arusaam 19. sajandi esimesel poolel oli, et et eesti keel sureb välja lähema poole sajandi jooksul ja väga paljud nii-öelda varased ärkamisaja tegelased või ütleme, valgustajad Nad lihtsalt korjasid eesti rahvaluulet, eesti kultuuri selleks, et midagi säilitada järgnevatele põlvedele, kui eestlasi enam ei ole. Muidugi ühel hetkel ja ma arvan, et siin tõesti majandus oli väga oluline, toimus murrang ühel hetkel need protsessid, mida Kreutzwaldi alguses nägid, et peale pärisorjuse kaotamist 1816 vist oli see eestlased, said nagu isiklikult vabaks ja hakkasid täpselt samamoodi nagu praegu hakkasid raha teenima, hakkasid varandust koguma, kogusid varandust ja ei mõelnud suurt millelegi muule. Ja muidugi kuna eestlase selline enese Kuua nagu tol ajal oli suhteliselt madal, ikkagi nagu talurahvas igaüks, kes kuhugi edasi püüdis, selge oli, see haridus oli saksa keel. Tahtis Saksaks saada? Saada ja see oligi väga selline ohtlik suundumus ja seda üsna palju, Hurt kirjutas selle kohta üsna niukse vihase kõne ja artikleid, et me peame selle muutma, aga ühel hetkel siis suudeti nii-öelda näidata, et tegelikult koos suudetakse midagi teha. Ja selleks loomulikult oli vaja seda noh, nii-öelda majanduslikku vundamenti, seda nii-öelda kapitali, mida investeerida, vaimuellu ütleme kultuuriellu seda, et osta pasunakoori jaoks pillid kokku või seda, et üleüldse oleks võimalik laulukooriga minna kuhugi laulupeole. Selleks on vaja ressursse, inimestel peab olema nii palju raha, et neil jääb aega vaba aega sisustada. Ei sellega tegeleda, aga tõesti see minu arvates sai tõesti pöördepunktiks, et kui suudeti korraldada esimene üldlaulupidu, eestlased nägid, et nad on suutelised koos midagi tegema ja kui palju neid on. Heites neile, tegin neile selgeks, et ohoh me ei olegi nii nõrgad, kui võis arvata. Sest ma kujutan ette, et 19. sajandi alguses oli üsna samasugune individualistlik lähenemine, et igaüks iseenda eest ja mingisuguseid ühishuvid, nende tekkimine võttis aega ja alguses neil ei olnud ja see ei ole kerge sellist ühistegevust tekitada. Ja kui see lõpuks sai sellest murdepunktist üle, kõik räägid, näeme, oleme kollektiivne jõud, et me tõesti oleme, eestlased on nii-öelda ühendatud juba ärkamisaeg käis ja loomulikult on vaja neid juhte, kes äratavad ja kui ei ole kedagi, paljud tõesti paljud väiksed rahvad hääbuvad, et neil lihtsalt ei leidu selliseid liidreid, kes õigel hetkel välja astuvad, et kuulge, teeme midagi koos. Nii-öelda see projekt teeme rahva, kui palju seal võis olla lihtsalt sellist individuaalselt mängurõõmu, mis rippus näiteks moevoolus. Tõesti, see rahvuse ehitamine langes sellisesse väga soodsas aega siis 18. sajandi lõpult Herderi eest või noh, selline suundumus nii-öelda väikeste rahvaste ja rahva, sellise iseolemisele, et see kõik oli Euroopas olemas ja rahvusi kerkis nagu seeni umbes samal ajal vestlusedki ärkasid ehk siis kliimale või noh, nii-öelda vaimne kliima oli, oli soodne selle jaoks, mis muidugi iseenesest ei tähenda midagi, sest liivlased ei suutnud karjalased ei suutnud, eks ole. Et seal on ka palju muid faktoreid ja, ja kui vaadata näiteks kasu võrrelda iirlastega, sest iirlastel oli oma keel, nad kaotasid oma keele ja nad kaotasid selle ilmselt sel ajal, kui hästi see oli suhteliselt hea majanduslik olukord, et oli võimalus nii-öelda seda kapitali akumuleerida, millega hiljem mida kasutada hiljem rahvuse ehitamiseks, sel ajal oli Iirimaal väga suur näljahäda ja tõesti siiajal midagi, inimesed emigreerusid Ameerikasse ja kohe kasvatasid oma lapsi ingliskeelseks, et seal läheb inglise keelt vaja. Ja muidugi lähedal läks lõpuks üle ja ikkagi Iiri rahvuslik ärkamine tuli ka, aga keele jaoks oli juba liiga hilja. Nii et need asjad, et need ei sõltu ainult sellest vaimsest kliimast, mis on, vaid sõltub väga paljudest asjast, see nii-öelda etnolingvistiline ökoloogia, see nagu uurimissuund, mis vaatab, kuidas nagu rahvad ja rahvused püsivad, see peabki arvestama kõigi selliste teguritega ja vaatama, kuidas nende tegurite koosmõjus on võimalik siis arendada seda selle rühmaidentiteeti, sest tegelikult küsimus on kohanemises. Küsimus on selles, kas identiteet suudab muuta ennast ajaga kaasa, jäädes yhtaegu samaks ja, ja kohandades ennast vastavalt sellele, mismoodi olulan ümberringi muutunud. Kui seda ei suudeta, siis juhtubki nii, et see enesehinnang läheb madalaks, sest see, see identiteet tundub kuidagi vanamoodne ja ei sobi kohe sellesse uude aega naabrimehel ikka pareneks naabrimehel parem ja siis ongi nii, kui ei suudeta seda identiteeti moodsaks teha. Ta mõjub moodsas maailmas selles konkreetses kultuuri olukorras sellise ligi tõmbama selle oma inimestele ligitõmbav, anna siis ongi häda. Käes no nüüd me oleme tegelikult jõutuge selles tänases päevas, ärkamisaeg oli lihtsalt üks selline mudel või näide, mis on lõpuni mängitud, millest me teadsime, mis sellest sai tänases päevas me ei tea, mis saab, Me oleme selle protsessi sees, kui moode on siis see Eesti identiteet ja kas looduslik valik soosib teda? See vastus on nii ja naa, et päris kindlasti väga, mitmelt mitme külje pealt on eesti identiteet täiesti moodne, täiesti selline mõnus ja hea, et kui me vaatame kas või seda, mismoodi rahvusvahelisel areenil, Eesti muusika silmapaistval, kui me vaatame seda kui elavangasse, Eesti nii-öelda kergem ka selline väli enam ei ole, väga nii, et kõik kõik laulad inglise keeles, eesti pundi, laula suuremas eas ikkagi eesti keeles ja teevad just selliseid lugusid, mis lähevad hinge noortele vanadele. Ja see on see, mis nagu hoiab identiteedi keeles, see on midagi, mis muutub sulle nii-öelda kalliks ja see, kui sul on midagi, mis on sulle kallis selle identiteedi juures siis see paneb sind hoidma sellest identiteedist kinni. Ma usun, et Eesti pere ja traditsioonid on väga paljudele väga elavad siiski veel ja, ja tekitavad seda nagu lähedust ja kallis olemist, emotsionaalset seotust päris hästi. Samas muidugi teiselt poolt me näeme ka, et meie ühiskond nagu hirmus kuri ja koletult individualistlik, vaatame kas või liiklust, et sisuliselt keegi kellestki suurt ei hooli. Praegu tulin siia üle sebra ja auto ei võtnud hoogu maha ja ta läks mul kanna tagant mööda. No lihtsalt, see on nagu väike lugupidamine või mittelugemine ongi nii, tegelikult sellist nagu hoolivust ühiskonna tasandil väga palju ei ole, mis väga palju ei ole, ma ütleks, seda pole üldse olla ei ole ollagi, et, et see on meil nagu perekonnaringis andakse elu. Lindlik eluviis on ju kergesti muudabki, elu võõrandunud, kui vanemad on tööl, lapsed on kooli seotud üle, et kõik on väsinud, keegi, kedagi kalliste keegi kellelegi eriti ei räägi, kõik kavivad oma tubadesse laiali ja kõik see on asi, mis loomulikult murendab seda identiteeti, tekitab selliseid tundeid, siin on kõik kurjad, kadedad, tigedad ja loobivad kaikaid kodarasse. Võib-olla mujal maailmas on parem ja noor inimene võibki arvata, äkki seal on parem täiesti selgelt ühiskonnad on erineval määral head noh, nii-öelda vastastikku head. Ja mõnel pool on kindlasti selline sõbralikum ühiskond kui meil. Ega meil ka kõige hullem ilmselt ei ole. Kui nüüd rääkida eesti keele elujõust, siis minu arvates see on üks kõige olulisemaid tegureid praegu või selliseid ohutegureid. Muidugi iive on see, millest räägitakse hästi palju. Õie tehakse hästi musti stsenaariume, kõik räägivad, et see käib alla ja midagi pääsu ei ole. Nii ma selle kohta ütlen nii palju, et ega meist keegi ei tea, mis tulevik toob. Nagu ma ütlesin, et Kreutzwaldi ja Faehlmanni ei uskunud ka, et mitte midagi välja tuleb, nii et seetõttu igasuguseid väga musti stsenaariume ei maksa võtta. Ta nagu olemasolevat fakti, et see on ainult üks prognoos, millel on mingi tõenäosus toimida, mingi tõenäosus mitte toimida. See, kuidas on eesti rahvas välja tulnud lugematutest, näljahädadest ja sõdadest, on alati sisaldanud ka seda, et tegelikult, et eestlased on väga head integreerijat ja alati on, kui on nagu rahvast väheks jäänud ja siia on tulnud rahvast igalt poolt mujalt. See on paari põlvkonnaga nagu meie, meie oleme nad vastu võtnud ja nad on tahtnud tulla vastu ja tegelikult eestlased on seetõttu äärmiselt segatud rahvas, noh, nii-öelda, et need geneetiliselt segatud. Aga kultuuriliselt me oleme olnud väga kangekaelsed, ehk siis, et me oleme suutnud oma kultuuri siin selle maa peal alati selle teistele teha niivõrd meeldivaks, et nad on tahtnud nagu sellest osa saada ja tulnud, et ma selles suhteliselt iive on negatiivne, sellest ei tõmbaks mingisugust, väga negatiivset joont tulevikku, vaid vastupidi, ma ütlen, mida tugevam tugevama on Eesti kultuuri ja vilkam kultuurielu. Ja loomulikult majandus on ka selleks oluline, seda rohkem see nii-öelda tõmbab siia sellesse kultuurist osa saama just nimelt osa saama neid, kes muidu on siin Eestis juba olemas, aga ei ole veel nagu tahaksid olla ka kellelegi hulgas ja see hakkab tõmbama inimesi juurde. Me tahame nagu assimileerida neid ära. Ei, me ei taha assimileerida, selles ongi asi, et Eestil on selles mõttes nagu suhteliselt avaldada oma naabri suhtes, et nii palju, kui ma tean ja olen rääkinud väiksemates kohtades maale linnas ka, et ega inimesed nagu väga kergesti vaenulikud, vot ei suhtu ka mitte-eestlastesse, kes elavad nende kõrval, vastupidi, et need suhted on nii palju sõbralikud. Et see juhtuks kuidagi märkamatult ja seda juhtub väga pika aja jooksul. Ikkagi võtab kaks põlvkonda kolm põlvkonda, aga see toimib Eestis. Et eestlased ei ole olnud sellised, nagu raiub kõik teised endast eemale, tõukab tagasi ja ei anna võimalust. Küsimus ei ole see, mida, mis on assimileerimine, see tähendab see, kui surutakse, et sa pead saama samasuguseks kui meie tegelikult ei tööta nagunii, sest see tekitab trotsi, ainuke asi olla lihtsalt avatud ja ligitõmbav. See on see viis, kuidas Ameerika töötab, et Ameerika imeb enda sisse ajusid ja talenti igalt poolt maailmast, kes paari põlvkonna järel on ameeriklased sõltub lihtsalt selle kultuuri sisemisest sellisest hoiakust. Ma arvan, et eesti kultuuris on seda hoiakut õnneks üsna palju olemas. Me küll räägime, et ei ole, et eestlased ei salli multikultuursus, aga see on see, mis me võib-olla välja ütlema, et tegelikult, kui ma vaatan, mis protsessid Eestis toimuvad, siis Eesti kultuur on selline ligitõmbav küll või noh, nii-öelda vastuvõttev võetakse omaks küll, kui keegi tahab tulla Kas see pole jälle samas oht keelele jutuga, millega me alustasime? Kindlasti? Selline asi toob muutusi, aga see on toonud muutusi kogu aeg, eesti keel, 20. sajandi alguses ei olnud see, mis ta oli 14. sajandi alguses, iga 100 aastaga keel muutub, see on täiesti loomulik, et siin toimub ja sealt tulevad mõjusid. Ja see teatud mõttes ongi kohanemine. Kui ei suudeta kohaneda, suudeti aktsepteerida muutusi, siis selle paratamatu tagajärg on see, et see identiteet kaotab oma külgetõmbejõu aja jooksul, ta muutub kuidagi kivinenuks, sobimatuks, sinna sellesse aegruumi ta ei käi noh, nii-öelda ajaga kaasas. Nii et see küsimus, et kas keegi, kes tuleb meie hulka, toob muutusi ja see, kas me võtame muutusi televisiooni vahendusel nii-öelda läänest vastu, me võime kõiki neid totaalselt tõrjuda, tagajärg on, ongi see, et meil on, on siis rahvariided ja tantsitakse muru peale, see on ainuke, mis on järgi jäänud ja seda hoitakse nagu puhtana ja kõik ülejäänud käib juba kuidagi, ma ei tea, teises keeles, teises kultuuris ja ei ole seda. See, mis paneb asja liikuma, on ikkagi see, et et võetakse neid muutusi vastu, seeditakse nad läbi, säilitatakse see, mis on olemasolevast ja uut tehakse sellest veel midagi uut. Kogukultuuriline looming ongi selles, et uus tekib erinevuste nii-öelda vastasmõjus, eks ole, ühest samast asjast ei ole võimalik lõpmatult nagu uut asja teha, alati on vaja midagi värsket sisendit. Värske sisend see ongi see, mis tuleb, tuleb väljast ja see on oluline ja kui seda kultuur suudab vastu võtta, siis ta areneb hästi ja see identiteet on tugev. Seda, mis on väljasuremisele määratud, ei suuda keegi, et öelda kindlalt sõltub rühmast, on muidugi loomulik, et väga väikesel rühmal raske oma identiteeti säilitada ja arendada, kui ta elab täiesti teise kultuuri sees. Selleks peab olema väga konservatiivne, nii nagu Ameerikas on näiteks üks aamissite usula ja tõenäoliselt on paljud kuulajad näinud filmi ka nemad ei ole assimileerunud ja nad ei ole oma kultuuri kaotanud, aga ainult selle hinnaga, et nad on äärmiselt konservatiivsed ja ei võta vastu ühtegi uuendust. Nad ei lase hästi oma liikmeid välja hoiavad nad kasvatavad maast madalast väga selle kultuuri keskseks, nii et on võimalik säilitada ka väga väikses rühmas. Aga selleks on vaja väga karme meetodi. Noh, ühesõnaga võib-olla ajupesu, võib-olla palju öeldud, aga väga tugev nii-öelda kultuuriline kasvatusmaast madalast, nii et need selle liikmed, selle kultuuri liikmed ei taha lahkuda väljaspoolsesse maailma, kuigi seal tundub, kõik, võib olla arenenud. Seal on ka väga tugev ikkagi see nii-öelda usu mõju meie oma sellises liberaalses maailmapildis ei kujuta lihtsalt ette, milline see, see, see usu survel sellel asjal. Nii et see keele püsimine või, või hääbumine sõltubki nagu väga paljudest teguritest koos, et kui on seal mingi tugev religiooni juures, võib nagu aidata kaasa, kui on väga tugev viha, noh nii nagu võib arvata ka, et Eesti väliseesti kultuur ikkagi selle, see vimm okupatsiooni vastu oli see, mis teda nii hästi on hoidnud siiamaani, nii et seal ka paljud kolmanda põlvkonna väliseestlased ikkagi räägivad eesti keelt ja järgivad neid kultuuritraditsioone, et kui vaadata paljusid majanduslikke immigrante, kes võib olla näiteks Poolast, läksid soveti ajal Poolast, läksid Austraaliasse assimileerisime sisuliselt ühe põlvkonna jooksul, nii et lapsed ei ole üldse enam nagu ei ei teadnudki, et nad teadsid, et on Poolast tulnud ja see on kõik. Nii et see, see hoiak, eks ole, ja väevõimuga nii-öelda pagulane, see, kes on sunnitud välja oma kultuuris muidugi hoiab hoiab visavalt kinni identiteedist ja teeb kõik, et see säiliks ja eestlased, väliseestlased on muidugi väga tublid on selles suhtes, et kui vaadata, kui vilgas kultuurielu on olnud, et poole sajandi jooksul, et see on ikkagi suur saavutus maa, ma arvan Martin Ehala artikkel etnolingvistilise arenguökoloogiast on kohe-kohe ilmumas märtsikuu ajakirjas akadeemia ja sealt saate tänasele rahvapärasele pajatusele teoreetilsemat tuge. Meie jätkame vestlust Martin Ehala ka juba nädala pärast. Aga nüüd paneme oma meelsuse ja vitaalsuse proovile. Johannes Aaviku keeleuuenduse lõpmatu kurv on jõudnud Eesti hümni. Sünnipäevajärgses ja valimiste eelses Eestis tuleb nüüd teravakeelne Aavik kõrgema lavakunstikooli 22. lennu üliõpilaste esituses. Meie väärtuslikud teosed, meie klassikaline kirjandus on alles ees. Väärtuslikku sisu, huvitavat ainete tarvitamine praegu oleks asja raiskamine. Puuduliku keelega. Teataval parataksuaalsusega võib formuleerida tõsine luuletamine algab meil alles siis, kui riist valmis ja tehnika käes, toome konkurendi näituse Ruule nõrg, Janssen. Mõlemad on oma rahval hümni tikkinud suur au, millest üksi piisab luuletajat surematuks tegema. Mamme ja Mu isamaa, mu õnn ja rõõm. Pangem mõlemaid hümne salm salvilt peaaegu värss värssilt tähele, et neid tehnilisega võrreldes näha. Kui mõttelage, kui banaan nii vähe ütleb, on meie oma ja kui ilusaid ning huvitavaid kohti hinges tungivaid lauseid, soomlaste võrratu mamme sisaldab. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled sa. Suured kenad, aga üleüldise fraasilised sõnad, mis midagi isiklikku mat ära ei ütle ega sügavamale meie hinge. Julak puhtama missugune tulisest vaimustuses pakitseb, tunne väriseb seevastu soomlaste laulu pateetilise hüüdjadega. Kuulake. Ai mamme Suomi sünnin maa, soi sana kujumbeynen. Proosatõlge oh Soome sündimise maa küla kuldne sõna, palju värskime helkima lause kõla kuldne sõna. Labase Tepanaalsedaga Jansen laulu esimese salmi ülejäänud read. Suled lindu sünnitanud ja üles kasvatanud. Täna on minu ala, vabandust, Eesti hümn, jää meeldegi. Ühesõnaga. Nii esimene salm ei leia, ei leia, mina ei leia mina iial pääl see suure laia ilma pääl, mis mul nii armas oleks ka, kui sa, mu isamaa mõtte labasus, lisab singa veel stiilimine, labasus oma labast striimida, paik sõnadega pääl, k palju intensiivsemalt on sama mõtte Ruunberg väljendunud. Kajandile tõlkes ei Laakso, ei Cucula, ei vete randa Racamba kuincodima. Pohjainen, maa kallis isi. Roosadelge Kinku Yorgu ei vetega randa armsamat, kui see põhjane kodumaa, meie isade, kallis maa labaseks iga koduga, Jannseni laulu üle salmid, sest et üleüldist paiku labaste üldiste lausete ja labaste vähe ilmekate maa saa tariimidega korrutatakse. Sa oled vindus sünnitanud ja üles kasvatanud sind, tänan, mina alati ja jään truuks surmani. Mul kõige kallim oled sa, mu armas isamaa Su üle jumal valvaku, mu armas isamaa. Ta olgu sinu kaitse ja, ja võtku rohkest, õnnista mis iial ette võtad, saab mu armas isamaa. Seepärast on Soome hümni igas salmis, mida arvult ligi neli korda rohkem, ikka mingi huvitav mõte, mingi puänt sees, mis ta huvitavaks ja meeldivaks teeb. Peenemad neist on järgmist kolm. Tas aur on niikuinii, et hin isend sodivat küll päive piili pilvi hin, ta ei paista, Jon nen, paisteisin. Suomen, Kanson, Vaigeimat, vaibad, kokkivat. Proosatõlge siin adra mõõga mõttega me isad võitlivad, kui päike peitus pilvist või paistis õnne hiilgega siin soome rahva raskeimad, nad vaevad nägivad. Eks ole, missugune ele kavate pragnaal tütlus, atra mõõga mõttega. Kuid iseäranis täis luule ilu on kaks viimist salmi. Toduden Ronon kodima maa 1000 Järvinen, mis Elena Me soojenza Sa muiste saab, toibusin maa. Ain ollus on s tüüdwen vaba jäiloinen. Proosatõlge sa tõe ja luule koduma maa 1000, Järvine, kus meie elukaitset saab Sa mälestuste Sa lootuste maa, ole alati oma saatusega leppides vaba ja rõõmus. Tõel ja luule, kodumaa. Kas on kunagi luuletaja oma isamaal ülistavamaid meeritusi kinkinud? Küllappidaarne ja paljuütlev on see, sa mälestuste son, lootuste maa, milline geniaalne elegantse liigutusega, mis ka luulet esitama Isamaa mineviku poole näitab ja siis korraga avad tulevikuperspektiivid maha. 1000 Järvine. Sepiteetan Soome maa kohta iseenesest mõistetav, kuid on siiski ruune Bergi geeniust vaja, et seda nii parajas paigas ütelda. Liigutavi kummelviimnestru. Sun kogu Estukses koor, restan Gerrangim puhkeviiel lembemmesa ehkullaan. Sun toibus rõõmus nõusema ja kerra laulus sünnin ma korgema Kaiunza. Proosatõlge. Suitsmine kord puhkeb oma koorest veel paneb meie armastus oma hõõrgusega Su rõõmus lootuse tõusma ja ükskord su laulu sündimise maa saab kõrgema kõla. Saab kõrgema kõla. Salapäraselt prohvetlik lõpp, mis tuleviku idealisti kõrguste puhul ära kajab. Soome rahva ilusaim laseb valusasti tunda meie oma tühisust ja väärtust. Seepärast tuleks tardiline Janseni vesise laulu auastmelt lahti laseksime, et selle asemel mõnd teist paremat aseta. Johannes Aaviku mõtteid vahendasid kõrgema lavakunstikooli 22. lennu üliõpilased Anu Lambi juhendamisel.