Carlos Santana on siis tänase saate oma igihaljale moel lahti löönud ja on valimistepäeva hommik jutusaate stuudios täna Margit Kilumets ja moekunstnik Liivia Reskin, tere hommikust, Liivia. Tere. Me arutasime seda saadet kokku leppides päris mitmel korral. Kas haapsalu, kust sina tuled on lõppkokkuvõttes Tallinnale lähedal või on ta ikkagi väga kaugele, et kuidas sulle praegu tundub, kui sa kohal oled jõudnud, on ta siis Tallinnale lähedane paik või siiski nii kaugel? Ausalt öeldes piinlik lugu, et iga kord tundub isemoodi ja iga kord ma hõiskan ise juttu, et vahel ühiskonna oh, mis 100 kilomeetrit ära pole. Ja vahel. Ma tulen peaaegu et nutuga autost välja, selg kange pissihäda ja tahaks ruttu-ruttu kuidagi normaalseks saada, et vahelikese autosõit õudsalt vaevab ära. Ja muidugi oleneb ilmast, oleneb, kui ummikus on, kõik teeb ja tegelikult liiklus on väga tihedaks muutunud, minu meelest ei ole, vahel on nii, et tundub, et nagu mingi linna peatänaval sõidaks, tõesti, auto on autos kinni. Ilmselt saared muidugi teevad seda. Kui ammu sinust Haapsalu selline püsielanik sai? Nüüd on juba viis ja pool aastat, sügisel saab kuues aasta. Et jah, tegelikult juba suujuppe elu elatud, vot seal mis selle otsuse taga oli. Selle otsuse taga oli muidugi paljude asjade kokkulangemine ja tegelikult ma tahtsin Tallinnast väga ammu ära minna, olin väga väsinud, ma olen elanud terve elu sündinud-kasvanud Tallinnas vanalinnas Viru tänaval on 35 aastat elanud Viru tänav neli majas ja selleks, et tõesti ära väsida ja, ja minu koduõu oligi virudel ja ma ei osanud, ei suusatada, uisutada, jalgrattaga sõita ega midagi niisugust teha, mida normaalsed hooviga lapsed oskavad teha. Ja mingil eluhetkel ma tundsin, et uksest välja minemine tähendab põhiliselt trügimist turistide massis. Et ta nagu selles mõttes vanalinn ei ole nagu üldse enam eriti kodu. Et, et ma pean ütlema, et see kodutunne on minu jaoks vanalinnast välja läinud sellest hetkest, kui sealt kolis välja normaalne kaubandussöögipoed, igasuguseid tarbepoed ja ka Eesti inimesed, et tegelikult on Tallinna vanalinn muutunud ikkagi turismi armsaks ja kenaks turismiatraktsiooniks ja see on normaalne, see peabki nii olema, aga mina tahtsin ikkagi kodu hoopis teistsugust. Unistasin maal elamisest päris maal. Ja me otsisime seda maakodu ja ma isegi pole mingeid otsuseid teinud. Muidugi meie tagastatud maja Haapsalus, meil oli mõte, et me võime selle maha, aga siis tuli ikkagi, et aga miks mitte elada Haapsalus sotsiaaloli, minu lapsepõlv ja igatsus Läänemaa järgi on, oli kogu aeg säilunud. Ja maja oli siiski taastatav, ta ei olnud täielik lagu. Ja kõigele krooniks sain ma siis ühel ilusal päeval teada, et ma ootan last ja väikese vastsündinud imikuga kuskile maale kolida, et selleks ma ei olnud linna inimesena ka valmis ja saanud ka autot juhtida, siis mida ma nüüd vahepeal? Mina õppisin õnneks Haapsalus. Nii et tegelikult Haapsalu on selline vahevariant väikse lapsega perekonnale elamiseks. Kas on sulle mõned sõbrad või kolleegid, sellised ausad avameelsed öelnud Olivia. Sinust on saanud provintsi inimene, et või tantsu sellist suhtumist vahel. Ei, mis te enam praegu mitte, aga muide alguses küll see oli päris naljakas, mõned minu päris lähedased sõbrannad isegi lausa ütlesid, noh umbes nii. Noh, et eks, eks sa siis seal, eks vaata, et äkki äkki sa saad seal kunstikoolis õpetajatööd või? Neil oli niisugune tunne, et ma nagu noh, nagu lähen kuidagi mitu astet allapoole, et ma olin moekateedri juhataja professor, et et noh, et, et ma nagu, et oh, ma vaene haledakene natukene seda tooni kergelt oli, aga ma arvan, et enam ei ole, sest tõesti isegi selle viie või kuue aastaga on elu siin Eestis väga muutunud ja, ja tõesti, see sajakilomeetrine distants on muutunud väga normaalseks läbitavaks. Mõnikord ja mõnikord ma tean inimesi muidu Haapsalust paljusid, kes käivad iga päev Tallinnas tööl ja see küll ei ole mingi õige lahendus, minul ei ole õnneks aja iga päev käia, aga no ikka nädalas paar korda ma käin või vähemalt korra. Miks sealt, see käib Tallinnas töö pärast. Ma käin ikka töö pärast, jah, sest ma olen ikkagi moekunstnik ja praegu ma seda väljend on, nii et ma lähen mütsi, kunstnik. Disainer kõlab ikkagi, õigemini püüan disainida ja, ja välja mõelda peakatteid, mida lihtsalt ausalt öeldes pole nii väga kuskilt võtta suurt valikut. Nii et Katariina käigus koos teiste kunstnikega me seal ikka seda niisugust noh, autorikeskset väike tiraaži püüame seal teha ja müüa ja, ja see on minu töö ja see on ausalt öeldes ka minu hobi. Ja, ja noh, see ka mind toidab ja seega mind lõbustab. Aga et tõesti, et aasta tagasi ma lõpetasin igasuguse rõivaste disainimise ja tegelemise sellega ja tootmise ja olen vahepeal siin, tegin aastaid siidimaaliga, selle, ma olen ära lõpetanud. Et tõesti on ainult praegu peakatted. Ja uskuge või mitte minu niisugust vajadust moe järgi see täiesti lahendab või annab selle piisava selle nagu erialase tegevuse huvi ja pinge. Kuidas see vajadus moe järgi aastate lõikes sinu sees nagu olnud on, et kui sa olid noor, siis, siis oli see huvi Tohutu suur ja tegelikult see on jube hea küsimus, ma lootsin, et sa näed seda sellepärast et nüüd on ikkagi täiesti selge minule, et mood on tõesti selline eriala, et ei ole võimalik sellega kogu aeg täie tõsidusega selle asja juures olla ja sellega tegeleda, et no tegelikult ma ikkagi arvan, et, et peaaegu kõikide elukutsete puhul on see, et see ei ole normaalne. Lõpetad kooli, saad eriala hakata ühes kohas tööle ja teeb terve elu ühte asja, et ma arvan, et see on normaalne, et sa vahepeal ise kasvad ja muutud ja sul tekivad uued vajadused ja ja võib-olla päriselt oma eriala ei hülga, püüad seda selles suunas erinevalt tegutseda ja ja moe puhul on see muidugi eriti üldse disaini puhul, ma arvan, on see vajalik, et sa vahepeal puhkad. Ma küll usun, et igasugune vaimne tegevus täpselt nii nagu ka füüsiline nõuab ju tegelikult ka mingisuguseid taastusperiood, et ei saa nii, et sa kogu aeg paned vaimu nii-öelda või ei saa ju nii et sa kogu aeg ainult suusatad ja treenid, et sa pead ju noh, näiteks eksju, et sa pead vahepeal ikkagi tõsiselt puhkama ja, ja vaim vajab samasugust puhkust ja rohkemgi tegelikult ju kui ihu ja hoopis teise tsükliga ja pikemaajaliste, et ihu puhul aitab ühest tööst, magad välja, jälle, rahmeldab edasi. Aga vaimu puhul võib vahel 10 aastat vaja minna, et välja puhata. Ja, ja tegelikult seda väga paljud vaimu viimsed nagu isegi vist ei tea või nad ei tunnista seda või nad ei julge tunni või nad ei julge tunnistada ja sellest ka keegi ei räägi sellest. No see on nagu üldse tabuteema, et, et tegelikult vaim vajab väga tõsiselt just seda puhkusetsüklit ja, ja selle tõttu ka väga paljud vaimuinimesed lähevad noh, nii-öelda ummikusse jooksevad lihtsalt lõpuks peaga vastu puud, et nad ei jaksa enam sealt sellest vaimust midagi välja pigistada. Ja noh, mis, kui tagasi selle moe ja disaini juurde tulla, et tegelikult ega muud on üks osa sellest meid ümbritsevast kujundamisest, et see ei ole mingi eraldiseisev nähtused, et põhimõtteliselt ma arvan, kõik see, mis meid ümbritseb, see ka siis ütleme just nimelt needsamad rõivad, meie kest selle nagu kujundamine ja sellega tegelemine ütleme, ühe normaalse keskmise tööinimese tööaja jooksul, aed muutub nii palju, ütleme kolm-nelikümmend aastat on see, kus täiskasvanud inimene teeb tööd, eks ju. Et selle aja jooksul jõuab ajastu nii palju muutuda inimesed muutuda, nõudmised muutma. Ja selleks, et sama see kolm, 40 aastat tööaega, see ei ole võimalik, et sa kogu aeg paneb täie auruga, läheb paremaks, läheb aina paremaks ja muutud, eks ju, sest inimene peab vahepeal kõrval laastuma oma vaimu puhkama laskma, natuke ajal minna, ükskõik siis, kas see aeg läheb siis mööda oma mingisugust, mina olin nagu tihti on juhtunud praegu, eks ole, disainimaailm töötleb mingeid teemasid kogu aeg järgmisel tasandil, aga et aeg-ajalt just selleks, et omaenda vaimusääst selleks, et aru saada, mis sinu ümber toimub. Vot sellepärast peab iga kunstnik, iga vaimuinimene, iga iga disainer ja eriti iga moeinimene korraks rattalt maha astuma. Ja kes seda ei tee, ütleb, et ah jama jutt, et see tegelikult ikkagi lendab uppi. Millal sina tundsid, nüüd, kui sa oma elule tagasi vaatate esimest korda, sinu vaim on väsinud ja millal sa teadlikult ja kuidas talle puhkust andsid? Ausalt öeldes minu elu kõige raskem hetk oli see, kui ma olin moekateedris õpetanud üks viis-kuus-seitse aastat ja, ja olnud seal ka päris rasketel aegadel kateedri juhataja ütles selles mõttes 91 92 oli ikka päris pöörane tegelenud üliõpilastega päris palju aastaid ja mitte ainult Eestis, vaid mul oli väga palju ka tunde Soomes ja Rootsis ja ma käisin väga palju tunde andmas 90.-te alguses mujal siin Skandinaavias ja kogu aeg rääkida oma erialast juttu ja ise seda teha ja, ja ühel hetkel ma tundsin, et issand jumal, mind absoluutselt enam ei huvita. Ma kohe ei taha kuuldagi enam mitte midagi, ma ei taha mitte üks sekund suud ka lahti tehadki, rääkida moest midagi või ma joonistusest, mida ma põhiselt õpetasin, mis asja sa siis tegid, kui see mõtlesin, tabas et see oli puhtalt minu probleem, keegi ei olnud mulle midagi pahasti öelnud ega vastupidi. Et ma arvan, et ma olin ületöötanud ja ma arvan, et ma olin, teen selle teema enda jaoks nii ära, rääkinud, ära ammendanud ja midagi uut, nagu ei osanud välja mõelda, mis ma tegin, ma. Ma lihtsalt andsin lahkumisavalduse. Läksin läksin kabinetti, panin laua peale ja ütlesin, et mina ei taha enam. Ja leidsin endale ka, noh nagu kolleegid, kes olidki nuus mu tööd kohe jätkama ja et ma peaaegu võib öelda, et päevapealt pani ameti maha mingi hetke veel juhendasin tudengeid, siis oligi see hetk, kus ma ka nagu enam selle maa joonisega ise ei tegelenud üldse ja et siin. Ühesõnaga ma püüdsin nagu hoopis midagi muud leid. Ja õnnestus tagantjärgi öeldes Võib-olla ma tegin mõned vead males pidavad endale korralikumat ja pikemat puhkust andma, aga ma nagu hakkasin kohe rabelema teises suunas, ma mõtlesin, et firma loomise ja mul tuli 15 inimest palgal, afiksin disainima, nii et must maa taga neile kõigile palka maksta ja, ja see ei olnud üldse lihtne. Ja, ja noh, nüüd ma olen muidugi teinud jällegi teadliku otsuse, et ma olen praegu ikkagi tööandja, kõigest vist kolmele inimesele, mis on ikka väga palju lihtsam ja vastutus on palju väiksem ja püüan ikkagi just nüüd nüüd jällegi tagasi tulla sellise puhtalt niisuguse disainimise juurde, et minu töö on laua taga mõtlemine ja selle teostamiseks on siis olemas teised firmad, inimesed, üksused. Iganes kui sa laua taga mõtled siis kus sa seda teed oma kodus, Haapsalus või siin Katariina käigus Tallinnas. Katariina käigus on nii väiksed ruumid, et seal mõtlemiseks eriti ma ei ole ruumi tahtlemisekski ruumi ja aga no ikka loomulikult ega mõtted tabavad sind, vaevalt, et nad sind nii väga tabavad juhuslikult laua taga, et kui aus olla, siis ma olen väga sõltuv välisest. Et ma väga pingutan, et mul oleks minule sobiv keskkond, et no ma ei, mul on mul sugugi ei ole ükskõik, missuguses ruumis või missuguse lõhnaga ruumis või missuguse valgusega ruumis ma istun või olen. Et ei ole sugugi nii, et vaim tuleb igalt poolt kohe peale, et ma pean ikka päris palju selleks pingutama, et tuleks vaim peale. Noh, näiteks tähtis on seesama muusika, näiteks seesama Santana, mis praegu siin saate alguses kõlas, et see on mul natuke nostalgia, seep, laat siia kaasa võtta, sest sest seda muusikat ma kuulasin ka juba siis, kui ta välja tuli kuskil 10 aastat tagasi, siis oli nii, et ma iga päev vajasin teda, see oli nagu umbes nii, et hommikul kohvi sama Santana lugu, et need ilma nendeta nagu mootor ei läinud käima üldse. Ka meil on tänases saates veel natukene liine muusikat ja üks sellistest sinu käimatõmbamise või käimalükkamise lugudest kõlab nüüd Cohesion kootav projekt, et mis sa sellele lisaks või juurde või kaasa tahaksid ütelda, öeldes, ma isegi ei mäleta. Ma ei tea, kust ma selle plaadi sain ja ma isegi ei mäleta, mis ilmselt ma olen selle kunagi kuskilt ostnud ja lihtsalt vaadanud, et ah, mis on põnev. Ja, ja kui ma siis ikkagi avastasin, missugune see muusika seal on, siis nüüd ma saan küll aru, et ilmselt ma ikka vajan palju powerit ja sellises ütleme, tänapäevases stangos on ikka seda powerit väga palju, et seda välispidist Cover'id tõesti, ma ei varja. Ma vajan ka välispidiselt. Tähendab siis sissevõtmiseks vajan ma kõvas annused, kanget rohelist teed või musta kohvi või väga head valget veini, et siis ikka, kui ikka asja kõhu täis saad, siis läheb ka ikkagi mootor käima, aga jah, see muusika on ka, tal on powerit, keda on puhas. Jutusaate stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja Liivia leskini. Ausalt öeldes, kui te nüüd mõtlete seal oma kodudes soojades köökides et mis hääled kostavad, meie intervjuu taustaks veidi krõbinaid, veidi paukusid natuke luristamist Jähkimistest lihtsalt Liivia väike poeg, tindur, kes on meiega siin stuudios ja kui meil väga veab, ütleb võib-olla saates ka paar sõna, aga temast me räägime kindlasti, sest see oleks ka ebaõiglane kutsuda siia saatesse ja siis temast mitte ühtegi sõna rääkida. Aga me jäime oma jutuga peatuma sinna, et vaimuinimene peab võtma oma vaimule puhkust. Ja nii palju, kui mina neid saateid tehes olen inimeste lugusid kuulanud, siis kõige raskemaks osutub alati selle julguse leidmine. Julgus teha seda otsust, et kust see vaene vaimuinimene peaks selle julguse siis võtma. Liivia. Jah, ongi, ja see on nii-öelda tänapäeva ühiskonna probleemid on ju ikkagi ikkagi see, et kui sul ühel hetkel ei ole kindlat sissetulekut, mis sul on olnud, siis sa oled kõigest sa võid, sa võid sattuda väga suurde hätta, ütleme nii. Vähemalt see tundub, et see on väga suur häda. Aga ma arvan, et mina nimetan minu sõnavaras on selline asi nagu sobib sõna öelda poliitiline otsus. Et igal inimesel peab olema poliitiline otsus, mis ta oma eluga tahab peale hakata. Ja, ja see ei tähenda sugugi seda, et sa pead lapsena tegema poliitilisi otsuseid, kelleks sa tahad eluks ajaks saada ja jääda. Et neid otsuseid võib muuta. Päeva puhul ja öelda, et nii ühest parteist teise võib ju kolida, midagi ei juhtu, et see pole reetmine. Et see on lihtsalt see, et inimene muutub ise ja inimese vajadused muutuvad, välised olud muutuvad ja siis tuleb vastavalt olude muutumisele teha ka uued poliitilised otsused. Ja need on tõesti sellised asjad, mis nõuavad siis ka täideviimist, et vot nii ei saa, et teen otsuse, et tahaks nii, aga, aga ja siis ongi kõik, et edasi rohkemgi tegutsed, siis tuleb selle poliitilise otsuse nimel hakata tegutsema. Ja see on ka asi, mida ma olen tihti korrutanud, et tuleb ikkagi ennast eelmistest eludest ja otsustest lahti raputada, eemalduda nendest ja siis saab nagu järgmisi uusi otsuseid ellu viima hakata. Et enne tuleb astuda see väljaastumise samm ja siis sabale selle järgmises kohas sisse astuda, et et nii ei saa, et oled nagu kahes paadis korraga või kahes toas korraga, et seda ei saa uskuda, vahel kinni panna. Ja selleks jah, julgus on tegelikult selles mõttes vale sõna, et et selleks on vaja nagu olla kõige rohkem osata siis loobuda millestki, et noh, näiteks kas või see, et kui sa lähed linnast maale elama, et siis on teada, millest sa loobud igasugustest mugavustest ja kindlasti sõpradest ja nii edasi ja nii edasi, et et täpselt seesama, et kui ma lähen Haapsalusse, siis ma tean täpselt, et, et Tallinnast tundub Haapsalu palju kaugem kui, kui Haapsalus, Tallinn. Et ja nii ongi ja ma teadsin seda ja ma ei nuta sellepärast et mul sõbrannad ukse taga päev ei koputa. Ja just nimelt ja leidsin endale uued sõbrannad. Tähendab, ongi see, et sa siis leiad, kas uued sõbrad, uue töö, uue mis iganes, aga sa pead teadma, et sa siis vana kaotad, et see peab olema sul väga selge. Ja mida sa siis sellega seoses, mis sellega kaasneb noh näiteks majanduslikust finantsilisest asjast rääkida siis selge see, et et iga muutus tavaliselt toob endaga kaasa ka mingisuguse majandusliku languse perioodi. Aga ülimalt tõenäoliselt toob taga siis järgmiseks tõusuperioodi suurema tõusuperioodi. Et lihtsalt kohe tõesti ei saa üleöö ei juhtu midagi, aga, aga valmisolek selleks järgmiseks sammuks ja muidugi loomulikult ma saan aru, et on inimesi, kellel on, on igasuguste otsuste ja muutuste tegemine raske, et noh, ütleme kasutada sellist tööd, mida saab teha ainult näiteks selles linnas elada ka moekunstnik minu puhul näiteks on ka see, et ega tegelikult provintsis moekunstnik olla noh tänapäeval ei ole, ütleme võimatu. Kuna informatsioon on sul kõiki laual kogu aeg, aga või noh, arvutis ütlema, aga ikkagi provintsi moekunstnik kõlab sama jaburalt kui tippnäitleja, ütleme provintsi laval või tipp-pianist küla klaveri taga. Kui raske nüüd uskuda, et, et sa ikkagi oleksid nii populaarne ja nii kuulus, et enne no näiteks kas või presidendi vastuvõttu paar kuud muutlevad sinu Haapsalu koduuste taga inimeste järjekorrad, kes tahavad sinu käest endale ja tualeti tellida vangla. Ja ma olen ka kõvasti selle nimel töötanud, et ei, konklex olen lasknud päris mitu korda tõsiselt kuuldusi lendu, et ma enam üldse rõivastega tegelema, mul ei ole Naunistamata kellelegi. Ei kui ma ikka ütlen ja siis ma püüan vähemalt selle ja ellu viia, aga ma olen nüüd ikka vähemalt viis aastat kõvahäälselt igal pool kuulutanud, et ma ei tegele rõivastega May disaini rõivaid, ma ei ole enam selles mõttes moekunstnik, nii nisugune, rõivakunstnik, rõivadisainer ja mul ei ole sellist ateljeed, kus vastu võtta külastajaid ja ja nii edasi ja noh, näiteks minu puhul mul on tõesti väga hea teisi õpetada, sest mina tõesti võtsingi vastu poliitilise otsuse, et ma ei tahagi olla moekunstnik praegu sel hetkel. Ja mind ei huvita see mood ja mulle ausalt öeldes on noh, tahaks kohe pahasti öelda moe kohta aeg-ajalt. Ja, ja vahel muidugi jällegi kui vaatad mõnda väga head midagi, mis iganes moodi puudutavad, siis mõtled, et äkki ma ikkagi olen ülekohtune tagasi, äkki võtaks sõnad tagasi. Aga tõesti, minul on poliitiline otsus, see, et ma tahangi teha midagi muud ja midagi muud, seda ma ka teen praegu ja sellest on ka juba esimesed väljundit minu jaoks olnud, ma tegin Haapsalus näitus eelmine suvi, millega ma olin ise noh, ütleme nii, et ma olin ikka siiralt uhke ja õnnelik, et patsutasin ennast näitas oi, ei kaugel, väga kaugel, aga siis ei, see oli, ma ei oska öelda, kas see oli siis kujutav kunst või, või interjööri disain. Selline tähendab noh, ilmselt ma püüan disainida mingisuguseid elukeskkonna teisi objekte, mitte neid, mida saab selga panna, vaid, mida siis saab, saab siis oma ümbritsevat ruumi sellega elavdada või täiendada või midagi sisekujundus tähendab ikkagi pildid, mida saab seinale panna, aga ma ei pretendeeri nendega mingisuguse jutustava kujutava kunsti poole, vaid nad on ikkagi niuke dekoratiiv kujutav kunst, ütleme mingis selles suunas tegutsenud. Ja kas see oli asi, mille sa leidsid pärast seda, kui sa olid moekunstile öelnud ei, mõneks ajaks või see hingites sinust kogu aeg vaikselt. Eks sealt kõrvalt ja tõesti lihtsalt see on ikkagi otsuse küsimus ja see otsus tavaliselt ei ole võimalik tõesti ühtegi otsust üle ellu viia. No hea küll, sa võid oma ära tüüdanud abikaasa kõrvalt üleöö ära marssida, eks ju, aga töö kõrvalt sa ikkagi niimoodi ühe päevaga Raymarsi oma oma töö kõrvalt, mis on sinu eriala olnud, miks on eluaeg? Et lihtsalt tuleb, tuleb lihtsalt julgelt oma poliitilist otsust kuskilt otsast pihta hakata ellu viia see unistus. Ja noh, see on ju ka selge ja seda ju räägitakse igal tasandil õpetatakse igasugustel eneseabikursustel ja igal pool, et niipea, kui sa hakkad tegema seda, mida sa tahad tõsiselt teha, tuleb see ka hästi välja, muide, tuleb hästi välja siis on ta ka teiste meelest ja, ja kui ta on ka teiste meelest ja hakkad sa ka raha teenima, et noh, varem või hiljem ikkagi ka ütleme see rahaline väljendus, mis nagu on mõnes mõttes hinnang sinu tööle, professionaal oled sa ikkagi ju siiski oma tööd nüüd. Et kui sa suudad seda ikkagi nagu seda on ka teistele vaja, et, et siis ma arvan, et see loogiliselt tavaliselt nii käib, ainult ei tohi, tõesti ei käi üleöö ja selles mõttes vot see küsimus, et peab julge olema, et peab olema selleks valmis, et on, on Niukest. Kuiva aega vahepeal. No oleksin rumal, kui ma laseksin nüüd sinu siit stuudiost minema, küsimata ühtegi küsimust, siiski, mis puudutavadki seda möödunud nädalast suursündmust, presidendi vastuvõttu ja seal olnud ja nähtud ja juba ka palju kritiseeritud ja, ja mitte kritiseeritud kostüümide paraadi. Et kuidas sa sellisesse moes selle hindamisse praegu, kui sa oled nagu aktiivsest moekunstist kõrval, kuidas sa sellesse suhtud? Esiteks, ma pean tunnistama, ma ei näinud seda viimast paraadi ei näinud või ei vaadanud, tähendab, teadlikult ignoreerinud, aga me olime küll külas ja meil oli idee, et me seda vaatame, aga meil on nii huvitav ja lõbus. Me käisime nimelt õhtul hilja väljas suusatamas pimedas lõkete vahel ja see oli nii suur atraktsioon ja lastele eriti et me ei suutnud neid tuppa tirida seks ajaks või ühesõnaga, miks me ei tulnud tegelikult meelde. Ja nüüd ma olen näinud ajakirjanduses pilte ja piltide järgi on kõik väga kombekas. Ja loomulikult, kui siin moekunstnikud moedisainerid seda analüüsivad ja kritiseerivad, siis iga ütleja arvamus on ikkagi tema arvamus, et sellega ei, jah, see on tõesti nii, et igaüks võib öelda, mis ta tahab, seal ju nii avalik üritus. Ja selles mõttes ei tasu, nii, ei nendele kleidikandjad ka nendel disaineritele võtta ühtegi kommentaari väga isiklikult, sest tõesti kellegi konkreetse isiku arvamus, see ei ole mingisugune absoluut hinnang ja nii pealiskaudselt, kui ma nüüd siin lehitsesin neid ajakirju, ma ei ole nende arvamustega tihti sugugi nõus, minul jälle oma arvamus. Ainult üks asi, mis ma muidugi tahaksin öelda ajakirjandusele, et oleks hirmus tore, kui kõikide nende eriti esile tõstetud head tualettide disainerite nimed oleksid ka mainitud nende fotode juures. Sest moeloojatele on see tõesti suur väljakutse, on suur vastutus, suur töö ja see ongi nende võib-olla kõige suurem väljund oma erialale. Ja teiseks ka ütleme, nende tualettide kandjad. Ma olen ise ka kunagi ühe korra olnud kutsutud presidendi vastuvõtule siis, kui Lennart Meri korraldas vastuvõtu ja ja ma mäletan, noh, mis mul viga tõepoolest. Olen moekunstnik ja mul on õmblejad, istuvad nina all. Aga isegi mulle oli see tegelikult üsnagi suur väljakutse ja ei olnud üldse ei olnud üldse lõbus, kui aus olla. Tegelikult kõikidele nendele külalistele on, enamusele tähendab on see suur probleem, mille nad peavad lahendama, kasutades kõrvaliste väga kallist abi, raiskama sinna, eks ole, oma aega, oma raha, oma energia ja lootes olla siis väärikad. Ja, ja kui nad siis äkki mingil põhjusel seda ei ole, siis on seda järgmine kord, eks ju, et see on, see on igal juhul üks niisugune mäng, mida te tegelikult võetakse natuke liiga tõsiselt. Rääkimata muidugi sellest, et tegelikult loomulikult Eesti vabariigi aastapäev on meie kõige suurem pidupäev ja on meie kõige suurem püha, ma ütlen, et ma olen ka selle poolt, et seda tuleb tähistada võimalikult suurelt ja uhkelt ja ma leian, et see, et sellised suured vastuvõtud toimuvad, on, on tegelikult tore, aga sellele peab jääma natukene, seda, ta on küll pühalik ja pidulik, aga sellele peab see väike fänn alles jääma, et seda ei saa teha täiesti niisukeseks. Kuidas ma ütlen ikka niukseks ikka tipptasemel ürituseks, kus ei tohi vales kohas keegi köhatada ka. Et me oleme ju kõik ikkagi inimesed ja meil on oma põhitöö, et see on ju meie lõbu, seda aastapäev tähistada, ärgem tehkem sellest tragöödiat osalistele. Ja veel kord ma ütlen, et tõesti moekunstnikele väga paljudele, kellel on need kliendid, nendele on see aasta suurim sündmus, raskeim tööperiood ja, ja kõige suurem vastutus on väga suur vastutus ja me teame ka, kui hirmsaid koledaid asju võib juhtuda, kui asjad ei tööta, kui midagi läheb valesti, eks isegi rahvusvahelisel tasandil. Et see on niisugune tõsine nali, ütleme nii. Ja. Ja ma näen, et sul on segav kergendus, et see ei ole see, et sa ei ole telekarusselli. Kohe istun, käed risti rinnal ja, ja ka näed, võtan sõna sellel teemal ilma ise muretsemata selle pärast. Jah, ütleme nii, et tõepoolest Eesti naised on ilusad, naised on ilusad ja tõepoolest on kerge seda ilu noh, ütleme nii natuke alla tõmmata. Aga ma ikkagi esineb niisuguse lasteaiakasvataja jutuga, tegelikult ilu on ikkagi sirgeks Risis õiges sirges vaates heas kõnnakus rõõmsas näos, õhetavatest põskedele, et kui seda ei ole, siis siis nende kaltsudega ikka kah ilusaks üht ehketestinaist õige öige. See on tegelikult täita lubadust, mille ma kuulajale andsin, öeldes, et meil siin stuudios joonistab ja ja aeg-ajalt üritab sinuga rääkida sinu väike poeg, tindur. Tinder on selle aja jooksul, mis ema on pikalt laialdasi ehetanud, joonistanud ühe väga vahva pildi. Kas sa seletad mulle, mis seal pildi peal on? Mina kasutan oma mõistust ja ütlen, et siin on suur auto, mille aknast paistab väikeauto. Ei, see on kogu auto nii. Aga see on mööbliauto, mis mina joonistasin. Aga mis see väike asi siin on? Noh, sööde magnetid. Ahaa, see on väike autokujuline magnetmööbli auto küljes. Mitte auto, vaid buss, selge. Tegin siia isegi sellise mehe. Nii, ja see tähendab, et sellel autol kull maradus nüüd aga teine kum. See on terve. Kus siis on ju kõik hästi. Kuhu see auto sõidab seal kaubaauto ja see kogu aeg sõidab kellegi kodu juurde. Ta sõidab praegu. Kas sa oled joonistamise sõber? Sul on küll. Kas sa joonistad sellel ajal, kui ema kodus näiteks teeb süüa või teeb tööd, et siis sina võtad värvid ja joonistad või käib see päris mõnes joonistamisringis kohe? No nüüd ma Joe mitt pilte joonistanudki p, aga millega sa siis kodus oma päevi täidad kõik, et ise ka ei tea, ise ka ei tea, mis sa teed, aga sa arvuti taga istud ja mis sa seal teed? Mängin noortemängu. Ja selle sinu kõige lemmikum mängu nimi on lennukimäng. Räägi mulle natuke, kuidas lennuki mäng käib. Kolm mängu, aga need on nelginevad ja erinevad. Lennuki. Üks on selline, kus saab seda suitsu värvi vahetada. Ja siis seal mängus on veel väga paljusid asju veel. Et näiteks see, et sellel sellised nagu igast värviaugud ja keerlevad niimoodi püsti aga mitte maa peal, vaid nagu lendavad. Ja seal on selline lennuk, kus abee lennukit otsida, musta rohelist, hästi rohelist, veel. Killelist tea, kas see kõlab nii, et, et see on selline mäng, mida teistel sinusugustel poistel vist eriti ei ole, et kas sinu isa tõi selle mängu sulle? Ei, neid ma sain hommikusöögi seest. Kas saad indu raskelt seletada, miks sul niisugune vahva nimi on pandud, selline nimi nagu teistel poistel ei ole? Täitsa ei, keha, aga on sul iseenesest vahva nimi. Kuidas ema, isa sind hüüavad, püüavadki tinduriks või kuidagi teistmoodi kildorit tinduriks. Ja ema rääkis veel seda ka, et sa oled üks kõva suusamees. Kuidas lõkketulede valgel suusatamine käis, kas sina olid ees või ema oli ees, oli hoopis isa ees. Aga ema on sul iseenesest kõva suusataja või? Tal ei olnud üldse suusk? Suusatajate polegi ju mingi suusate. Rääkisin mulle pikka juttu, kuidas ta käis vabariigi aastapäeval suusatas. Selge. Tore, aga mul on väga hea meel, et sa ikkagi nõustusid lõpuks mikrofoni juurde tulema ja paar sõna selles ema pikas saates ütlema ütlekas lõpetuseks sa oskad, tähendab, mis on sinu emast sellist, mis sulle tegelikult kõige rohkem meeldib? Aga nii see, et tema nimi on Liivia. Oi kui armas, aitäh sulle, kindral Liivia Leskinen, tegelikult tuleb ringiga sinna meie jutu alguse juurde tagasi, et et inimene peab vahel aja maha võtma ja tegema suuri muutuseid ja otsuseid. Mõnikord teeb need otsused ju inimese eest keegi teine. Ja sinuga täpselt nii läks, selles mõttes, et, et see tindur, kes meil siin nüüd on, ei olnud sinu elus üldse mitte mingi plaan aega maha võtta, vaid see lihtsalt juhtus. Nii et kuidas sa seda nüüd, ma ei tea, siis kui palju viis, kuus aastat pärast seda, kuidas sa seda enda jaoks interpreteerid. No tegelikult tõesti asjad läksid minu puhul lihtsalt õnnelikult kokku, et ma olin tegelikult ka väsinud ja tüdinenud sellest Tallinnas askeldamisest ja ma nägin, et oma eriala keskselt ma ka enam midagi uut ja huvitavat enda jaoks ei tekita ja et tõepoolest tema tulekut ma arvan, et ma ei ole ainus emakese, ütleb seda, et jumal tänatud, ma lapse sain, ma võin natuke vahepeal hinge tõmmata, näiteks võin öelda kohe lausa kaks korda olen ma tundnud. Ma usun, et väga paljud tänapäeva naised seda mõtlevad, et jumal tänatud, nüüd ma saan natukene olla normaalne naine, et ma ei pea kogu aeg rabelema, aga siis selgub, et laps on ilmale toodud, läheb rabelemine topeltkiirusega edasi. Sest millegipärast me arvame, et me peame ikka edasi tööd tegema kohe täiest jõust, et lapse kasvatamise töö on ikkagi veel see, mis pärast seda teist tööd tuleb ja hea küll, kuni Labsoni imik, et siis noh, nüüd on tõesti värskelt on olukord muutunud, nüüd on see emapalk, mis annab tegelikult ju väga suure šansi, et naised vähemalt vastaks siis maha istuvad ja oma kõige tähtsama tööga tegelevad. Aga minu elus see oli, ma ütlen ausalt, et, et ma tõesti kasutasin oma last natukene eneseõigustusena. Kui ma lihtsalt ei tõstnud toosunudki püsti, ei tormanud kohe rabelema, nii nagu alati, et aga mul on ju lapsi. Ma istun temaga siin, olen siin Haapsalus, jalutan juba neljandat tiiru ümber linna ja üldse ei muretse, mis seal Tallinnas. Sest mul on ju laps. Ja ärge mulle helistage, palun. Sa ütlesid hiljuti ühes intervjuus, mida ma juhtusin lugema, et, et see kõik oli palju kergem, palju lõbusam, palju vahvam ja loomulikum, kui sa arvasid. Ja ilmselt ma arvasin valesti, sellepärast et minul ümber minus kolleegid, kõik said oma lapsed kätte siis, kui nad olid üliõpilased või värskelt lõpetanud ja kus olid kõik muud asjad ju tõesti väga tähtsad võrreldes lapsega ja, ja see eluperiood, kus sa pead kõik korraga looma oma oma tulevikku ja oma pere ja, ja et ilmselt see pani minu sõbrad kõik kurtma ja tihti korrutama seda, et oh kui raske, Uku keeruline aga noh, minu situatsioonis oli tõesti, niiet ütleme nii, et jumal on mulle lihtsalt väga hea kere ilmselt andnud, et see lapsekandmine ja ootamine ja, ja kõik, see oli täiesti muuseas tervis oli väga hea ja tuju oli veel paremini ja kõik nii edasi. Aga noh, tõesti, ilmselt on ka teistsuguseid saatusi ja teistsuguseid keresid. Ma ju tean. Aga, et, et ma olin tõesti õnnega koos, aga siis sellel hetkel, kui see laps oli minu olemas ja siis kõikidele emmedele mure ja probleemid ja väiksed igasugused väikeste lastega, aga ma pean küll ütlema, et ilmselt ma usun, kui ma ütlen, niukse sõna nagu eksistentsiaalne kurbus, mis väga tihti linna noori valdab. Sa võid elada kuude kaupa mingisuguses kurbuses, umbes et keegi ei armasta mind või ma olen üksi või mida ma siin ilmas üldse teen või et vot sellest hetkest, kui sul on laps, siis seda mõtet enam mitte kunagi sinu sinu hinge ei poe ja see rõõm, mis, mis selle eksistentsiaalse kurbuse kadumisega minu elust, eks see kadus ja asemele tulid pidev teadmine, et mu elu on, on lihtsalt super. Muidugi, ainult ühel tingimusel on kõik hästi, kui me kõik terved oleme. Niipea kui on mingi tõbindus või noh, oht või hirm, mingisuguse tõbi siis muidugi on teised jutud. Et selge see, et siis selle saate jõuaksis nagu lõpupoole viia selle lausega, et hoidke oma tervist siis saatega 40 viieselt veel lapsi. Ja, ja siis saate oma viie-kuueaastase lapsega veel suusatamas käia. Tulevalgel nagu ma just praegu õppisin, mida tuleb teha vabariigi aastapäeva. Et et tõesti, et tõesti ausalt öeldes ikka kõik taandub sellele, et tervis oleks hea, küll siis saab poliitilisi otsuseid ellu viia. Aga täna, muide, armsad kuulajad, on see päev, kus te peate oma poliitilise otsuse langetama, sest meie Liivega näiteks me küll täna siin poliitikajuttu ei ajanud, aga me kindlasti läheme valima ja minge teie ka. Ja kevad tuleb, hommikud on juba palju valgemad. Ma usun, et Liivia ühineb minuga, kui ma soovin teile siinkohal ilusat kevade ootust.