Sinu nimi on Juhan Juhan Kreem. Võib-olla seda sinu käest on varemgi küsitud, aga kuidas selle nime endale said? Vanemad panid, vanemad panid sülenimeks. Juhan, kas sa oled kunagi mõelnud või on vanemad rääkinud ka, et miks nad panid sulle nimeks Juhan? Meil on Juhanit suguvõsas mitu olnud ja minu isa poolt vanaisa oli Juhan. Ja ja minu onu oli Juhan. Ja, ja neid on veel noh, see on ja, ja levinud eesti nimi Ütlesin teadmata, et suguvõsas on seal väga levinud nimi, et ma mõtlesin, et sinu nimi on pandud sinu onu Juhan Viidingu järgi. Võis olla seal. Ma ei ole sellega kunagi oma pead vaevanud, et kelle järgi täpselt ma lugesin lehest siis internetist täpsemini, et et onu Juhan oli teel lapsena selline tähtis figuur, suguvõsasid ta nagu tegi seal head nalja, vasakule ja paremale. Nii ma sain vähemalt aru. Vastab see tõele. No miks ta ei ei peaks vastama. Aga mingit nihukest edetabelit maja hakkaks nüüd küll tegema, mul on, on asi kuma. Kui ma sugulaste peale järele mõtlen, siis siis üks, mis tundus olevat suur kinnituskohti tsentrum, mille ümbermaailm keerles, oli vanaema ja osalt ka muidugi ta kogu oma füüsilise olekuga, ehk siis ehk siis väga vanaks elamisega ja sellega, et ta rivistus kõik sünnipäeval üles ja pani oma reeglite järgi mängima, et see on, on raudselt üks üks selline keskkoht olnud ju päris päris palju mõjutanud, ma kujutan ette tagantjärele, sest et eks need kõik teised siis tulid ju kokku, kui vanaemal oli sünnipäev ja said seal tuttavaks, ei jäänud võõraks ja, ja nii edasi. Kas vanaema on olnud sulle ka suur eeskuju mingis mõttes, et minul on näiteks vanaisa olnud selline heas mõttes eeskuju. Kas sinul oli vanaema? Ei, ma seda nüüd küll ei saa öelda. Et ta just eeskuju oleks olnud, võib-olla on mõnes asjas võib-olla koguni koguni vastupidi halb eeskuju, ei, mitte halb eeskuju, vaid vaid noh, et umbes nii, et mina selliseid asju mina niimoodi ei teeks. Ja, ja see on, on see, see, selline 20. sajandi alguse generatsiooni ikkagi vanakooli karm käsi, mis võib-olla ma teen seda alateadlikult ise järgi, nüüd aga aga kõige selle hea juures, mis, mida ma temast mäletad, ta on ja ja mida ma väga kõrgelt hindan, on ikka aeg-ajalt see tunne, et, et ja noh, kui tädid või, või, või ema tuleb ütlema küll vanaemal oleks hea meel. Et siis siis võib-olla tõesti on nüüd aga aga mõnda asja ma teen teistmoodi, ma arvan, on sinu suguvõsas veel ajaloolasi peale sinu. On selliseid, kellel on ajaloolase diplom küll veel. Aga ma ütleks, et päris tegevajaloolasi. Et las ma mõtlen Ei minu teada ei ole. Sa oled oma suguvõsa siis teadaolevalt ainus esimene ajaloolane, kuidas sinus tekkis huvi ajaloo vastu. Noh, eks seda lugu tagantjärele vaadata, kes ma ei tea, ma olen mingisuguse loo enda jaoks valmis mõelnud, mismoodi see kõik kujunes ja läks nii. Ma ei tea, kas see ka tegelikult oli, ma olin kuni keskkoolini väga sügavalt ornitoloogia vastu huvi tundmas või õieti oli mul natukene seda, seda tüüpi lapsepõlve, et kui ma midagi kätte võtsin, siis ma hakkasin tõesti väga sügavalt sellega tegelema. See ei pruukinud kesta väga pikka aega. Need, niuksed, vaimustusehood noh, Kalle Blomkvist ajal loomulikult pidi saama detektiiviks ja ja, ja siis hiljem hiljem ornitoloogi, et et 80.-te teine pool oli, oli väga ajaloo rikas aeg. Mis on kindlasti see asi, mis, mis mõjutas. See oli, see oli põnev mudelit tookord ja väga niisugune erinevaid vorme võtnud merenduse huvi. Ja see oli minu niisugune esimene eesmärk saada meremeresõidu, ajaloolased. Ma kuidagi ei vaimustunud, tänapäeva meresõidust minust navigaatori ei saaks. Sest ma olen, olen natuke värvipime. Kas sind võlus siis nagu minevikku meresõit, et lugesid palju, kuidas viikingid sõitsid sinna-tänna ja Kolumbus Ameerikas? Ma lugesin tegelikult vist rohkem niukesi regatti juhtide Kolumbus muidugi on, on ka surmade avastaja, aga kapten Kukk ja kõik need seal polünelaneesias ringi sõitnud, et see oli, see oli üks üks lektüür kindlasti. Ja, ja siis ka kõik see, mida on võimalik Eesti rannikul kohata või millest on jälgi jäänud ehk siis merelaeva laevaõnnetused vrakid selle kohta kõige kõige lugemine teada saada tahtmine. Aga võib nii öelda, et meresõiduraamatud ja kapten Cooki avastused tegid sinust ka ajaloolase Nad kindlasti ajasid mind sinna suunda, ma olin meremuuseumis seal väga-väga sage külaline. Nad võtsid mind oma kampa ja selles selles laines ma läksin, läksin Tartusse ajalugu õppima. Tädipoeg õppis ka ajalugu sel samal ajal. Ja, ja selles mõttes oli see see sidemega. Teisi aitas kõik kaasa. Riik kõik viis, viis mind sinna suunda. Hiljem töötasid ka meremuuseumis. Ma töötasin kaks aastat meremuuseumis ka, jah, see oli justkui lapsepõlveunelma täitumine. Mingi võla tasumine, meremuuseumi Campovitšid ei, see, see sobis suurepäraselt, sest et see, see hetk, kui ma tulin Budapestist tagasi magistrikraadiga, siis 94, väga paljud minu õpingukaaslased hakkasid midagi muud tegema. Minul oli tähtis erialane töö ja selle erialase töö, ma leidsin meremuuseumis ja see oli väga hea. Sa ütlesid, et su õpingukaaslased hakkasid tegema midagi muud, mida nad õppisid, et see oli hästi iseloomulik minu meelest sellel ajal, et mis selle põhjuseks võiks olla, et oli see raha. No see oli, oli esiteks oli see Eesti riigiaparaadi ülesehitamise aeg üleüldse 90.-te päris päris algus ja iga töökäsi oli arvel kindlasti see, ma usun, on palju mõjutanud ja inimesi inimesi muudele radadele viinud. Ma arvan, et teine asi, mis seda tingis, oli see, et ajaloolase haridusega, mis tollases Tartu Ülikoolis anti, oli võimalik ikkagi seal tõeline universaalharidus, selles mõttes, et sellega võis tõesti saada väga erinevatel aladel kellekski. Seda on palju kritiseeritud muidugi ka kui seda haridust, mida sealt sai, aga see oli, see oli väga kõva krunt millelt andis teha edasi, siis ükskõik mida ümber õppida, õppida mingisugune praktiline oskus sinna juurde. Aga põhimõtteliselt silmaring ja, ja baas, mille sai Tartu ülikooli ajal osakonnast, on asi, mida tasub hea sõnaga meenutada. Sa käisid Budapestis kaitsmas magistrit ja mis su magistritöö teema oli? Minu magistritöö teema oli Liivimaa imidž saksa kommunistlikus geograafiaalases kirjanduses milline imidž Liivimaal siis oli see natukene lühilühidalt läheb see umbes ühte enesest Silviuse lausesse kokku, et Liivimaa on kristlaste kõige kaugem provints ja ja sealt edasi ei ole suurt midagi ristiusk ning avas selle maa või püüda meie teadvusesse ja et tatarlased teda tihti ründavad. Noh, see on nii lühidalt kokku võtta, aga, aga see no see oli osalt seotud maadeavastustealase geograafilise teadmise laienemisega ja ehk siis ühest huvist kasvas välja teine kui, kui mingit kenaloogiad tahta teha. Ja noh, see oli põnev, olin jälgi ajada, mismoodi ühe või teise mõjuka kirjamehe fraasid kauge ja tähtsusetu provintsi kohta mõjutavad seda, seda kirjanduslikku pilti ja selle arengut hilisemates väljaannetes. Kas Budapesti jooksid need liinid siis kuidagi kokku, et seal on hästi suur ligipääs kõigele? Kellele ja seal ma tegin selle selle valdavalt Ungari Rahvusraamatukogukollektsioonide põhjal seitsmeni raamatukogu paratrükiste ja käsikirjade osakonnas ja, ja see, see oli väga hea kuu, seal oli ma ütleks, et ta oli väga representatiivne kogu ehk siis sellealaseid trükiseid, oli seal seal nii hästi ja ja selles mõttes oli Budapest sellise töö tegemise jaoks päris tore koht. Ka Eesti kogud on tegelikult päris head, et eeltöö oli mul minnes tehtud juba või noh, selles mõttes ma olin siin siinsete kogudega tuttav ja siin on mõned asjad, mida seal ei ole ja ja nii edasi, aga noh, magistritöö on on niisugune esimene aste, et see kindlasti ei ole selle probleemi ammendav käsitlus. Praegu sa oled Tallinna linnas tegev et kuidas oleks sinu ametinimetus? Oled sa linnaarhivaar? Ma olen Tallinna linnaarhiivi informatsiooni ja teadusliku uurimistöösektori teadur pikk nimi, aga ala sisu. Aga kuidas selle sisu oleksid, millest sinu iga päev seisneb? Teaduri töö seisneb, seisneb valdavalt teadustöö tegemises. See, et arhiivides teaduri ametikohti on on seotud sellega, et tihtipeale tuleb nõustada uurijaid mõnes arhiivi kogusid sügavamalt puudutavas küsimuses ja kui see kompetents on arhiivis endas olemas ja, ja ütleme siis pidevalt ka täieneb seoses sellega, et, et me seal töötana kogu aeg, me ei joo kohvi ja ei vahi niisama lakke. Kui see kompetents on olemas, on väga hea see tihtipeale uurijate elu väga palju lihtsamaks. Kas neid uurijaid käib arhiivis palju? Sageli sooviksid sa mingis mõttes neid käiks veel rohkem? Arvan, et neid ei, ei, kindlasti mitte liiga palju. Eriti selliseid, kes tunneks sügavamat huvi just uurimise vastu ajaloo uurimise vastu on palju niisugust praktilist tööd, mida arhiiv selle kõrvalt teeb. Ühesõnaga teatiste väljaandmine kõikvõimalikes valdkondades. Ma näeksin tõesti jaht uurijaid palju parema meelega rohkem, aga no see ei ole ka väga, väga niisugune lihtne lihtne asi selles mõttes, et selleks, et arhiivist midagi tahta teada, peab natukene teadma, mis laadi asja sealt üldse on võimalik leida. Ja see, see teadmine, noh, ei ole väga-väga laialt levinud kahjuks noh, isegi ma olen kohanud ajal olles diplomega inimesi, kes kelle jaoks arhiiv on midagi niisugust müstilist, kus siis on kas kõik või mitte midagi. Ma lugesin ühes intervjuus, milles tegid Marek Tammega, ise küsisid tema käest ühe küsimuse, et kas tema meelest on ajaloolased läinud võib-olla liiga teoreetiliseks ja hüljanud sellise arhiivid ja mullas tuunimise, et kas see on nagu sinu see mure, et see liigseks teoritiseerimiseks See Postimehe intervjuu oli ka selles küsimusest teadlikult provokatiivne kergelt ja ma olen selles mõttes Marekiga nõus, et, et asi ei ole veel hull. Või et, et need baasteadmised ajaloolase, töövahenditest või, või seni nii-öelda käsitööoskus on täitsa olemas veel. Aga kuna osa sellest käsitööoskusest on selline Midel, et väga kaua õppima täiesti kasutuselt maha läinud surnud kiili või paleograafiat näiteks seid, kuna neid oskusi peab kaua õppima, siis siis kolm pluss kaks süsteemis inimestel jääb selle jaoks järjest vähem ja vähem aega, nii et et mina näen küll seda, et sellega peaks tõsisemalt tegelema, et inimestel, et see kompetents säiliks. Ei, ma usaldan arhivil oma maa täiesti oma funktsioon olemas või missioon võiks veel kõlavama sõnakese toimetada. Mõtlesin selle peale, et ajaloolane Ta ei ole selline inimene, kes on väga esile, ütleme ühiskonnas, aga ometi ta täidab mingit rolli. Mis roll on siis täpsemalt ajaloolasele? Kuidas sina seda näed, mis oleks ajaloolase missioon selles mõttes teiste, selles ajas elavate inimeste jaoks? Ma arvan, et neid on, neid, neid asju on mitu. May taandaks kindlasti kindlasti seda ühele ainsale suurele elu eesmärgile. Mis mind viimasel ajal on, on tihtipeale pannud liikuma, on asi ise. Need samad dokumendid võiks öelda niisugune Sisyphoslik töö. Et ma liigun, liigud, liigun tõe poole, aga ma ei jõua kunagi pärale. Loomulikult ühiskonnale on sellest niisugust otsest kasu kaunis vähe, aga ma usun, et sellise tegevuse ülalpidamine on vajalik. Sest on olukordi kindlasti, kus ajaloolase poolt välja uuritud asja on hädasti vaja. Ja see on niisugune, rakenduslik pool, on, on nendel asjadel täiesti olemas kas siis mõne mõne müüdi purustamiseks või, või uue loomiseks. Kas sinul on tulnud ette ka mõnda sellist olukorda? Kindlasti on minul? Oma töös õnneks ei ole, ma ütleks, ütlen hea meelega, sest mulle see kõne rakendusteadus nii hirmsat lusti ei paku ja peale selle ta ta tihtipeale sisulise arutelu lämmatab. Kui minnakse mõnel mõnel mineviku teemal väga-väga emotsionaalseks. Ja, ja noh, mina küll ei viitsi teist maailmasõda enam edasi sõdida. Kas ajaloolasi ülesanne on siis emotsioonid taandada tegelikult? Ma usun, et see on üks kindel hetk, kus ajaloolased on vaja, ütle maksed, võtke nüüd rahulikult, et ega me me ei pea seda nii isiklikult võtma. See aitab kindlasti tänapäeval elu edasi elada ja noh, muidugi see, mis on minu arvates aaloe puhul kõige nauditavam on see see loo osa, kui sa küsid, mis on ajaloolase ülesanne ühiskonna jaoks, siis, siis tegelikult oleks, oleks niukene, spontaanne ja järsk vastus sellele lugure. Mina usun, et see on, on asi, mida, mida soovitakse kuulda. Et loo järjepidevus, et lugu siis järjepidevus ei olegi seal nii, nii oluline, aga et see on lugu, mis nim loom tahab, on inimloom, on jutustav loom, sellist Umberto Eco sõnad. Ja me tahame lugusid rääkida ja, ja me tahame neid jutustada. Minul näiteks tekib küll, lugedes vanu üürikuid, tekivad tunded ja tekivad ka kired teada saada, teada saada järjest rohkem ja, ja kirglikult süüvida. See on minu meelest väga inimlik, et kuidas sa siis sa pead oma tööd tehes jälgima oma tekkivaid tundeid, neid taandama nendega mängima ka. Oh, jah, ei, muidugi ma ei ole tundetu inimene, mis. Et mõistus peab valitsema köögilõunate üle siiski see on jällegi vist vist asi, mis nii see ei käi minu puhul ainult ajaloo kohta, see on teatavat sorti puue, ma tean. Aga, aga ma oskan emotsiooni hinnata küll mõnikord taga igatseda ja mõnikord hoida. Ja loomulikult vana ürikut lugedes on hetki, on tõepoolest hetki, kus ma lähen maja peale kolleege segama, näete, mis ma leidsin? Raudselt. Aga selle selle töö juures on, on natukene nihukest nihukest, professionaalsust ja käsitööoskust, mis, mis on ka, mis on ka kirg ise, et ma leidsin ta üles. Ma leidsin selle sealt üles. Et ma tean, kuhu otsima minna. Võimet, et ma tean, kuidas seda lugeda või seda tõlgendada. Ajalooülesanne ei ole siis õppida minevikust, et tuua minevikku teadmine tänasesse päeva, et ta võiks aidata ta siin ja praegu ma olen kohanud arvamusi selle poolt ja selle vastu. Kuidas sina suhted, sellest siis suhe. Meie suhe minevikuga. Ei ole lihtsate killast ja, ja sellepärast saeloo õpetamise väärtus õpetlikkuse väärtus on niisugune asi, et on, on ja ei ole ka loomulikult Me õpime mingisugustest asjadest või, või, või saame targemaks selle tagajärjel, et me oleme midagi süvitsi käsitlenud, aga, aga miks ma nii pika hambaga sinu küsimuse peale praegu vastan, on, on see, et ajalugu on, on tarvitatud ja kuritarvitatud, lihtsalt nii palju. Mina kui kuigi ma tean, et olles ühe ühiskonnaliige või elades mingis ajas, ma esitan sellele ajale spetsiifilisi küsimusi, et mul on endal mingisugune vaatepunkti ideoloogia, kuna minevikuga tegeleda. Siis ma ikkagi jutlustaksin Alo teaduse autonoomiat. Ja see ei ole nii, et ma pean olema, eks ole, riigi ametlik historiograafia kes siis peab kirjutama neid asju täpselt just nimelt sellest seisukohast, kus praegu ametlik doktriin on. See, see on ka see, miks ma ütlen, et rakendusteadus ei, selle nii-öelda üks-ühele rakendamine ei ole asi, mis, mis mind paelux ja sellega võib väga palju kurja teha. See on päris ohtlik. Kurisünnib ilmselt siis, kui sa rakendad mingi ajaloolise info omakasu või mingi eesmärgi teenistusse. Nii on kuri, väga lihtne sündima, ma ei ütle, et, et ajaloo instrumentaliseerimine alati oleks viinud mingisuguste väga kurbade tagajärgedeni, aga aga nii on väga-väga lihtne jõuda kusagile kusagile, mis ei olegi nii hea. Kas sa tegeled praegu rohkem Tallinna linnaga Tallinna linna ajalooga või on endiselt liivimaa tervikuna või kuidas? Siis see on, see on keeruline küsimus, olen, olen teinud nii üht üht kui ka teist ja linnaarhiivitöötajana on mul minu esimene ülesanne ja eesmärk loomulikult Tallinna ajalooga tegelemine. Aga linnaarhiivikollektsioon on põhjapoolse Läänemere ruumi oludes niivõrd erakordne. Et kui töötada Tallinna linnaarhiivikogudega, siis sellest ei sünni mitte ainult väikse Põhja-Euroopa linna ajalugu, vaid vaid selle abil saab teha Soome keskajalugu. Näiteks mitmed kolleegid, kes käivad regulaarselt Tallinna suurimas, sellepärast et Soome keskaja kohta on Stockholmis, Vatikanis ja Tallinnas materjale. Kolmas asetus, ühesõnaga nende arhiivide järjekorrast. Sa oled Tallinna linnaarhiivis olnud nüüd üle 10 aasta. 96 alustasin jah, et 12 saab neid naisi kes on ajaloolase kohta pikka aega oli lühike aeg. Pikk ei ole ta kohe kindlasti see on, on eriala, mis on, on niisugune kilometraažipõhine, et et kolmekümnendates eluaastates olev ajaloolane on, on ikka veel noor ajaloolane. Ja loomulikult sõltub väga palju sellest, kui kaua keegi on jõudnud teha, uurida, publitseerida. See on niisugune kogemuse väga-väga paljuski kogemusel põhinev eriala. Selle saate pealkiri on Inemise sisu. Kuidas sina näed, Inemise sisud, kas võis erineda sellel perioodil, mida sa uurid, on see siis keskaeg näiteks Tallinnas. Ja kas see erineb sinu silmis praegu? Kui sa, kui sa küsid sisu järgi, siis, siis ma mul spontaanne reaktsioon on need mulle meenuvad kohe saun ja Sibeliuse sinna sinna kõrvale. Kui sa küsid, kuidas ma näen, siis ma tegelikult ei näe, see on, on on asi mõistujutt, mis rääkis mulle üks soomlane, Turus elav soomlane, kellega ma pikalt läbi käinud ja tema rääkis mulle, kuidas vanaema tegi talle linnaekskursiooni, minu vanaema tähendab. Ja sinu vahel on minu vanaema temale, temale linnaekskursiooni, noh neid soome grupp on käinud ju alates 60.-test ja kuidas minu vanaema oli teinud linnaekskursiooni ja nad olid vaadanud Toompeal ühte mahalangenud puud mis oli siis täiesti mäda. Ja vanaema oli öelnud Taistole, et vaata, näed, niuke puu, et pealtnäha täitsa terve ja püsib püsti. Aga vaata, kui mädades eestlane pealt ei ole mitte midagi näha. Ja, ja ega teie minu sisse kaine. Ehk siis sisu on midagi minu arvates sellist, mida, mida tõesti inimese sisse ju ei näe. On täitsa lihtne vana tark ütlemine, kui ma siit siit edasi lähen, siis on natukene nagu, nagu aja Loogagi. Et ega me sinna tagasi enam ei saa ja me ei saa seda käega katsuda või sinna sinna maanduda. Aga meil on mingid märgid sellest minevikust, mis, mis on järele jäänud ja me tegeleme nende märkide põhjal siis rekonstrueerimisega inimestega on samamoodi. Inimesed näitavad välja igasuguseid asju, aga päris sisse me ei saa minna. Ometi on meil mingisugune kirg kogu aeg sinna tagasi minna minevikku ja taastada mingeid pilte, et me tahame sinna minna, et kas sa oled midagi nendest keskaegsetest, inimestest. Tead, ma ei oska öelda, kas me tahame tagasi minna, ma ei ole seal, mina ei oleks selles sugugi nii hirmus kindel, et kas, kas mõjust ise tahaksin-tahaksin elada selles ajas. Ja siin on ka see, et, et see sõltub väga palju ka sellest, kellena see on umbes umbes sama moodi, et kui me kujutame ette tänapäeva mõis Lähme mõisa ekskursioonile lähme mõisas sisse, kapell mängib nurgas ja me tunneme ennast nagu, nagu härrasrahvas. Aga kas me tahaksime olla mõisa moonaka ametis sealsamas ja seista, seista, müts peos tee ääres, kui härra vankriga mööda sõidab? Praegu esimene reaktsioon on. Ma ei taha, no vot, nii ma siis räägin, et mis, mis mind, mis mind kõige sellega nagu tegelema ajab, ei ole sugugi mitte igatsus sinna sinna tagasi või tahtmine seda elu elada, vaid pigem pigem soov pealtnäha irratsionaalsetest otsustest asjadest aru saada. Igal ajastul on oma mingisugune sisemine, terviklik loogika, loogika on väga range distsipliin, aga, aga ütleme, et et kui lugeda mõnda ürikut ja kui seal vastuvõetud otsused tunduvad neile arusaamatud esmapilgul siis minu minule pakub kõige suuremat rõõmu see, kui ma suudan nii palju seda rekonstrueerida, seda situatsiooni, et ma olen suuteline ütlema, et see tegelikult ei olegi nii ebaloogiline ja tal on oma mingisugune oma mõte sees. Kas sul on mingeid asju, mis, mis sul keskaegse Tallinna inimeste otsuste loogikas või selle ajastu loogikas nagu meeldisid? Oh neid peaks, neid peaks siis otsima ja, ja mõtlema, mis need võiks. Ütleme olla mulle tundub ise, et tolleaegne inimene nagu elas mingis terviklikuma süsteemis, et kui see oli, ütleme, kristlik süsteem, mis Liivimaal oli ju et kas see on mingisugune alus, mis, mis neid ühendas, neid inimesi siis ja mis on, võrreldes praegusega, võib olla puudusi, sai. Üks asi kindlasti, mis on teistmoodi ja, ja mis mis mõnda mõnda käitumise nüanssidega väga hästi seletada ja kindlasti on ka tunnetuslikult väga-väga erinev, erinev asi. Et tollal tollal oli inimesel vähemalt mingi lootus lootus pääsemisele, aga, aga nihukeses väga ilmalikus keskkonnas, noh ja see, kuidas me oleme oma argipäevast näiteks surma välja lülitanud on pigem märk sellest, et meil ei ole mingit lootust et see võib olla niisugune kaunis otsustav mõtlemise erinevus, mis kaasaegsel inimesel ja keskaegsel on, aga samas samas jällegi on kindlasti ka selles konkreetses aspektis võib leida niukseid paralleelseid paralleele. Kuidas oli selle keskinimesel, kuidas surm oli tema ellu lülitatud, tuli ta nähtav. Kuidas ta avaldus mulle esimene seos, mis tekkis seda kuulates, oli see, kuidas need hauaplaadid olid kivisse raiutud, kus olid pealuu ja kondid ja kõik see, et, et seda ei peljata, seda kujutada, et tänapäeval selle kujutamine on minu meelest. Kõike sellega seonduvat peljatakse küll, jah, see on huvitav tähelepanek. See on, on. Ja surm on tegelikult ju alati kohal, sellest ei pääse seal nagu kuidas need kaks kindlat asja olid. Aga selge, et keskaegse linlase jaoks oli, oli surmas mingisugune konkreetne positiivne sõnum olemas. Ja mida tänapäeval ilmalik matja on väga raske välja mõelda, mis siis võiks olla? On küll, jah, olen tähele pannud ka, et kiputakse rääkima linnuteest ja unest ja magamisest ja loomulikult on On see, et, et lapsed näiteks, kes ilma edasi elama jäävad, on, on midagi niisugust, nihukest helget mõtet meie ainus tõeline looming. Aga jah, et, et see, mis mesi isiku endaga saab, selle kohta ei ole veel midagi öelda. Kas kesklinnapildiga tutvumine linna loogikaga tutvumine on aidanud sul mõista ka kaasaegset linn rohkem või, või näha, mis praegu Tallinnas toimub? Noh, eks see, see kuulub niisuguse ajaloolase oma väikeste naljade hulka ka, kui ta oma materjali, millega ta tegeleb, selle, sealt leiab midagi sellist, mida annab täiesti tänapäeva asjade peale peale rakendada. Ülikooli õppejõu seisukohalt näiteks see, kui õppejõud käib väga mitmes erinevas ülikoolis väga mitmeid erinevaid kursusi lugemas siis keskajal loomulikult vaimulik, kes teenis väga erinevate altarite juures seda nimetati ametikohtade kumulatsiooniks, et tuleks kuidagi summa kokku ja siis kolleegidega sõnavahetuses, teinekord on niimoodi, et näed, et mul kumulatsiooni tulu tuli jälle. Või noh, see on noh, igasuguse rituaali stiku juures uskumatult järjepidev, et ka mehed niukse demokraatliku riigi sümbolid, tähtsamad institutsioonid ei saa sõita hobueeslid mööda linna, vaid vaid Suurte mustade uhkete täkkudega aga siis sarnasusi nagu on. Eks see on üks selline, see, need on niuksed, väiksed rõõmud, mida, mida ei kirjutaja loomulikult tõsisesse teaduslikku artiklisse, aga mis, mis raudselt on nüüd ajaloolase, mis motiveerivad ajal olles huvi mineviku vastu, et leida sealt vastu vaatamas midagi sellist, mis on, mis on natukenegi tuttav kogu historiograafia arengus on, on märgata tihtipeale seda, kuidas seoses kaasaegsete poliitiliste muutustega äkitselt teravneb pilk mingisuguse minevikku perioodide aspekti suhtes. Kui Lääne-Euroopa mure keskkonna saastatuse pärast pärast teist maailmasõda on järjest süvenenud ja süvenenud siis on keskkonnaajalugu keskkonnakaitseliste regulatsioonide ajalugu, mida on võimalik väga kaugele minevikku tagasi viia, siis hakatakse sellega tegelema ja inimesi keskkonnasuhet selle vaatenurga alt terada tuumalt vaatama. Feminismi esilekerkimine naisajalugu on täpselt sama tihedalt omavahel seotud. Kas ajaloo sündmused on sind ennast ka muutnud need asjad, mida sa uurid, et see on selline? Ei, mind on muutnud ikka ainult need sündmused, mis on minu endaga. Isiklike ajalugu ikkagi ja mulle endale tundub, et sündmus, mis võib juhtuda ka midagi lugedes on samavõrd sündmus, mis võib muuta et sõna võib muuta inimested selles mõttes. Võib-olla küll, jah, see on ilmselt ka selline uurija ja professionaali suhtumine, et ma üritan. Üritan leida endas need kohad üles, kus ma mõnda asja olen. Olen tõlgendanud sellepärast nii või, või teistmoodi? Saan aru niimoodi üritada olla objektiivne, ikkagi. Aga loomulikult, see on seal, see peab olema alus, püüa, vähemalt me teame seda absoluutselt ei ole olemas, aga, aga, aga ma saan. Ma saan igal juhul öelda mingisuguste asjade kohta, et nad on olemas. Sest ma tegelen mingisuguste arte faktidega. Mis on sellest ajast säilinud, mis on 13. sajandi algusest Tallinna raekojas olnud. Noh, mõned on hiljem juurde tekkinud või neid tekib järjest juurde neid, neid pabereid, aga just nende põhjal saan mõelda, et minevik ei ole minu jaoks kirjanduslik konstruktsioon, fiktsioon, vabandust. Vaid see on ikka päriselt olnud. Mul hakkas praegu tunduma, et ajaloolase ajaloolane ei olegi nii lihtne olla, et sa pead ennast ka kogu aeg hoidma teravana, et olla aus iseenda vastu, sest muidu sa ei saa olla võib-olla aus ja objektiivne nende materjalide vastu ja nii edasi, et peab pidevalt nagu ennast kontrollima ja jälgima. Üks on üks trollimine, teine on on analüüsimine ja seda teevad tänapäeval ajaloolased päris teadlikult ja päris palju ja ajaloolaste autobiograafiate laine on tulnud viimasel ajal peale, kus, kus siis suured professorid seletavad, mismoodi nad oma uurimisküsimuste peale tulid ja millise, milline mismoodi see täpselt nii kujunes. Ehk siis üritavad analüüsida iseennast ja oma keskkonda, et sellepärast see ajalugu, mis nad kirjutasid, olnud just nimelt seda nägu. Kui küsida, siis mis siis ajalooteadvuses toimub, mis tuuled seal puhuvad ja kes tendentsid sinu meelest on? Mul on niisugune väga suurt tuule nuusutaja, ei ole, ma ütlen kohe-kohe ausalt ära. Ja mida ma praegusel hetkel vast kõige rohkem naudin, on selle distsipliini pluralismi. Ehk siis see, et, et ka oma väga lähedaste kolleegidega me teeme ikkagi väga erinevat tüüpi läbi ajalooteadust. On inimesi, keda rohkem huvitab minevikku, kuvand või imidž, mälupaigad on selliseid, kes ühesõnaga uurivad neid münte, mis maa seest välja tulevad või, või vastupidi publitseerivad järjest arhiiviallikaid, noh, teevad neid kättesaadavaks teisisõnu. Ühesõnaga on las las õitseda. 1000 lilleväljal ma olen seda seda meelt, et, et ajalooalu võib kirjutada väga-väga mitmel erineval moel. Homme ja ülehomme töö. Ja. Hiljuti ilmus ühe soomlase poolt kirjutatud paks raamat, mis käsitles Eesti ajalugu. See on huvitav, et eestlased selle raamatuga ei tulnud välja, vaid et seda tegi soomlane. Minul on, on just nimelt sellel põhjusel, mis sa just välja tõid, isegi natukene piinlik et Sepudseterberi, kes selle ühe tellis Eesti ajaloo kirjutas, on väga põhjalikult ennast sisse lugenud ja annab, nagu öeldakse, selle seisu, teadmiste seisund seal praegu on. Ja pagan võtaks, eesti keeles ei ole nisukest üheköitelist Eesti HU sellises mahus ja sellise põhjalikkusega sellisel intellektuaalsel tasemel ja ma küsisin enda käest päris mitu korda, et miks see nii on. Ja ma ei oska seda nii päris üheselt päris ühte põhjust välja tuua, siin on kindlasti mitu, aga üks mida ma ei saa jätta äraütlemata, on praegune Eesti teadus korraldus, mis ühele ülikooli professorile sellise raamatu kirjutamise on teinud, selles mõttes võimatuks, et selle asemel peab ta avaldama mõnes peenes välisajakirjas inglisekeelse arvustuse, et saada oma punktid kokku. Ja emakeelne monograafia on ikka, nagu öeldakse, luuseri töö. Selleks peab olema kas täiesti vaba mees, milliseid, ma loodan, mees, et rohkem tuleb. Aga ütleme, et, et professionaalse ajaloolase jaoks, kes kelle ametikoht sõltub lõpuks ka sellest, et kas ta saab oma publikatsioonide nimekirja kokku. Sellise töö tegemine on väga rängas ebasoosingus. Et süsteem ei toeta sellist pikaajalist pühendumist Jah, eks natuke on selline keskkond niisugune nii-öelda ise kiirenev, et põhimõtteliselt mina oma ametikoha järgselt ei peaks ka punkte taga ajama ja võiksin teha nii-öelda olla kolm aastat vait ja siis tulle monograafiaga. Aga see on kuidagi ühesõnaga neid, neid ahvatlusi või see kaasaegne teaduse elu käib selliste tuuridega ja punktide tagaajamine on see, mis seda, seda nagu kütab kogu aeg. Et siis sellepärast paksude raamatute kirjutamine on ebasoosingus jah või noh, ei, ei, ei tule välja. Kui sa tahad kirjutada tõsist teaduslikku artiklit ja sa jaksad, noh, maksimum kaks tükki neid aastas teha siis siis ega see selle kõrvalt enam enam midagi selle kõrval Tseegolonograhvete kirjutab. Aga ajaloolased on siis mingis mõttes kohustatud nagu sportlased oma tulemusi parandama. Ühesõnaga, ares laiemalt, see ei ole ainult taoliste ajaloolaste probleem, aga aga ütleme, et teadus, teadusrahastamise mängureeglid on paika pandud tõrjaal teaduse teadlaste reeglite järgi. Ja, ja nagu mulle üks endine ülikooli rektori survest ütles seda süsteemi lihtsam simuleerida kui selle vastu võidelda. Ja, ja selles mõttes siis tehakse mängu kaasa pigem publikatsioone ei peaks muutma, mitte numbrite järgi, mitu sul neid on, vaid selle järgi, mis nad tegelikult kaaluvad ja noh, klassikaline näide on see, et monograafia võrdub kolm teadusartiklit. Ja kui seda üritati muuta humanitaarid voolitud monograafia tegemiseks läheb natuke rohkem jaksu ja ta tegelikult on rohkem väärt siis, siis vastus oli see, et ükski, ükski reaalteadlane ei laseks seda muudatust läbi, et monograafia näiteks neli teadusartiklit Mul tekkis see küsimus, et kui palju sa päevas jõuad lugeda või palju sa loed, et kas sa loed töö juures suure koguse iga päev või siis kodus lülitada ennast välja või loetuse kodus edasi või kui palju on lugemuse osa mäe, eks ole. Ma arvan, et ma tahaks rohkem lugeda, isegi minul on alati see, et ma tahaks ka rohkem lugeda, kui ma jõuan. Hakkame lugeda, kui ma jõuan. Ja mis on vist viimase, ma ei oska seda täpselt öelda, aga ma hea meelega loen kodus. Kui vähegi võimalus, tekib veel jumalaid kui ainult töö ajal, lugemisega ei jõua keegi keegi, isegi kui raamatute lugemine on inimese töö. Nii ei, ei jõua küll kuskile. Ma küll kodus tihtipeale võtan vabamalt selles mõttes, et ma ei loe mitte ainult seda oma krõbedat erialast vaid Loomingu raamatukoguga. Üks kerglane küsimus, et sinu vend on Jaagup Kreem, on. Mõtlesin selle peale, et te olete läinud täiesti erinevat teed pidi, et kas sina ei ole kunagi tahtnud bändi teha või, või ansamblid tegid kooli ajal ka kindlasti. Bändi ei ma jõule kooli ajal bändi teinud, seda ei saa bändid tegemiseks nimetada, ma mingis eas, kui ma natukene nii distantsi pealt ja enesekriitiliselt võiksin vaadata, on see, et et, et poisslapse ettekujutus sellest, et ikka kitarri peab oskama mängiv mängida ja ja natuke kitarri ja natuke laulda. Mina üritasin pensioti mandoliini mängida, aga, aga see jäi ainsaks katsetuseks ses vallas ja segakooris küll laulnud. Muusikasse otseselt puutub ja see. Ja see oli, see oli väga tore. Aga ma segakooris laulmine oli ka nii, et meil õnneks häälerühmas olid mõned sellised, kes nooti oskasid lugeda ka ja, ja ma neid väga palju ei seganud. See oli rohkem rohkem niipidi mani hirmus musikaalne ei ole tegelikult. Kas oled sa venna puhul ka täheldanud mingisugust ajaloo huvi või et huvitav, et kuidas. Ja noh, see on selline ootamatu, et mul läks isegi tegelikult ma ei ole selle peale kunagi mõelnudki niimoodi süvitsi, aga nüüd, kui ma hakkasin mõtlema, küsimusi sulle välja, et siis tekkis selline ootamatu küsimus, et te olete vennad, et, et see on nagu üpris huvitav minu meelest Et see ei ole Jaagupi puhul täheldada mingisugust sellist teadlase omadust Kui ei või mitte mingil juhul. Ja ja see on sellisel sellisel kujul väga hea, noh ega siis jumala eest see teadus ei ole ainus eluvorm, mis ilm ilma pääl on. Me oleme vennaga, kui räägitakse, kui armastatakse hirmsasti rõhutada seda, kui erinevad me oleme, siis, siis siis tegelikult tegelikult ei ole. Ma ei ole seda ise, ei ole minu enda tähelepanek. Ta minu abikaasa ükskord ütles. Aga, aga me oleme vennaga koos teinud asju küll teatrit. Holjal, aga te tegite kooliteatrit koos ja me oleme koos mänginud Pal-tänava poistes. Ja seitsmes vennas, ja paar asja veel, mis me koos oleme teinud. Ehk selles mõttes meil on, millest rääkida omavahel, ega ma siis tema käest ei lähe ajaloo küsimusi küsima, küsisin ta käest midagi muud, mida ma ei tea. Kui palju üldse nagu igapäevane töö võimaldab sul näiteks käia venna kontserte kuulamas või palju, sa oled kursis venna tegemistega? Eks sageli. Et oleks ilus, kui ma oleks rohkem kursis, mul on selline maxima culpa. Et oleks ilus, kui ma oleks natuke rohkem kursis. Aga ma seda ikkagi ei saa väita, et ma nüüd päris üldse kursis ei ole. Ja ma küll ei ole väga palju käinud venna kontserditel aga tema plaate ma olen ikka kuulanud ja ja kuulaga nad päris iga ilmaga ei ole kuulamiseks, aga aga on. On täiesti raudselt situatsioone, olukordi, avaldan arvamust, kui midagi kirjutanud. Valdavalt küll teksti suhtes avaldan arvamust, mitte nii väga muusikalise poole pealt. Kas teil on erinev muusikaline maitse? Meil on muide, ei ole, tegelikult tegelikult on muidugi on meil oma erinevusi ja, ja ma ütlen, et see, see, mis, mida vend kuulab nii-öelda normaalsituatsioonis, erineb sellest, mida normaalsituatsioonis. Aga meil on mõned sellised asjad, mida, mida me mõlemad hea meelega ja väga kirglikult pooldame. Noh, niisugust head soomesõnalist rocki on, meil on selge niisugune kokkupuutepunkt, kus on sul mõni lemmiksõnal või teil ühinenud, millel on miljon osade Epu normaali niisuke nihukest tüüpi. Vend teab neid muidugi rohkem rohkem ja on selles mõttes kõige suurem spetsialist, aga aga me neid omal ajal kooli ju ka sel ajal, kui, kui mina olin veel Velga suhteliselt õrnas eas või sellises eas, kus on täitsa noh, kus jäetud jäljed jäävad väga sügavaks ja kauaks alles. Kas sul on venna loomingus mingisugune lemmiklugu ka? Kui ma ei ole niimoodi seda venna loomingut, on päris palju. Et ma niimoodi näppu peale panna küll ei oskaks. On muidugi lugusid, mis meeldivad rohkem ja ja mõni, mis ei ole nii hästi välja tulnud, aga mulle näiteks meeldisid head uudised lihtsalt puhtalt sellepärast et see on täiesti unustatud lugu, ma sellepärast. Aga kas onu Juhani loomingus on mingisugune lugu või luuletus, mis sulle on erakordselt tähtis, mingi laul? Sulle meenub siinkohal. Siinkohal ei meenu mitte midagi seal selle tooli peal. Aga mulle meenub väga tihti ja väga erinevates olukordades ikka mõni mõni tähenduslik luulerida või, või laul. Vanamehe laulu laulame väga tihti, aga noh, see on, on jällegi kes siis seda ei laulaks? Mulle ka meeldib see, aga see oli puhtalt sellepärast, et see oli viimane laul või kui ma mõtlesin tagasi, millal ma viimati laulsin ja mida siis siis mul tuli seenel. Kas sa pead silmas seda viimati laulmist, kuid andsid välja selle plaadina? See millal, millal ma viimati millal tuli ette, ega inimene ju ei laulad töö juures näiteks keset tööpäeva või või tähendab inimeste tööst. Mõnikord mõnikord kodus laulan, kui on vaja meeleolu üleval hoida. Pika pikema tööpäeva lõpetuseks umbes selliseid situatsioone. Kas see plaadi, no tere, Juhan väljaandmise mõte või ühise laulmise mõte tuli sinult Ei tulnud, aga tegelikult see on. Tegelikult on see saladus. Me leppisime kokku, et see lihtsalt tuli see mõte. Aga ma võin öelda, et mina-seisund. Las jäädagi saladuseks, et suur tänu sulle, Juhan Kreem, et sa tulid saatesse Inemise sisu. Ma tahan sisu, stiil ja meie laual on siis juba stiil, mis selgus, et Don Juani lemmik Bastille avaldas muret, et miks seda Eestis saada ei ole, nii et siis, kui keegi kuuleb ettevõtja, siis ta võiks seda Eestisse tuua. Sisu. Õige, miks see sulle maitseb, seda sa võid ka veel öelda. Jah. Seda on, on raske seletada. Võib-olla see on lapsepõlvemaitse. Seda kõike ei aima, mis on vanal mehel siis enne surma, kui saab õnnistust ta veider eluviis. Kuigi maalitud on kolle annab sooja. Tuli ja pean mu elutööd, nüüd jätkab poeg, mu järel tuli ja pean mu elutööd, nüüd jätkab poeg, muu järel tuli. Vanamees ja sellepärast lihtne on mu jutt peagi lõpetamas, olen oma elurännakut. Ära pahanda, kui laul oli igal lihtne. Kli kuula ära. Sest me elu selles ilmas pole pik kuula ära, sest me elu selles ilmas pole. Meie eitus, meie jaatus liugleb tuules nagu leht. See, mis saadab, ongi saatus ikka õiglane ja Eestit oma hinge ei või müüa, kuri ilm, las uduta. Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab, ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puuduta. Ei saa kustutada igavese. Inemise sisu oli külas ajaloolane Juhan Kreem. Saate panid kokku Maristombach ja Andri Luup.