Ja must ja. Ja vot see kirik, las siis Telia alustas Põrgut. Ja minu. Riisi hinge ela. Rahvasuu räägib asjadest omasoodu. Ega neid jutte ja laule keelata saa ka ütlemata hea meel on selle üle, et taas on helisema löönud valge laiguke eesti heliilmas ja Eduard Tubina ooperi Reigi õpetaja jõudis ometi kord Estonia teatri mängukavasse. Aga kõigest sellest lähemalt tänasest muusikalises tunnis külastajate ja osaliste arvamusi pidi. Saade on valminud ooperi kahe esimese esietenduse muljete põhjal ning siin kõlav muusika pärineb samuti nendelt etendustelt. Seega viienda juuni ja kaheksanda juuni etendustelt. Loomulikult laulis neis erinev koosseis. Viiendal juunil Hans Miilberg, Marika Eensalu, Ivo Kuusk, Eve tasa, Ülle tundla, Liidia Panova, Tiit tralla, Tõnu Kilgas ja teised. Kaheksandal juunil Voldemar Kuslap, Tiiu Reinu, Ivo Kuusk, Nadežda Kurem, Urve Tauts, Leili Tammel, Rostislav Gurjev arvulaid ja teised. Ooperi lavastas Arne Mikk, muusikaline juht ja dirigent on Paul Mägi ning kunstniku töö pärineb ingvidagurilt. On tore, et kõik põhirollide kandjad tõlgendavad oma osi erinevalt ning nad kõik on usutavad oma armastuses ja kannatuses. Erilise aplausi teenis teises etenduses Voldemar Kuslap, kelle Paulus Lempiilius kogu õhtut oma tugeva hingejõuga kanda suutis. Aga nüüd mõtteist tagasi, esimese esietenduse õnnitluste saginais lavale õuest kostmas vägev äikesemürin ning lahkuvaid külastajaid kastev vägev vihma, valing plõksuvad fotoaparaadid. Tuledesäras töötavad ka kolleegid televisioonist. Raadiomikrofoniga püüan leida vaiksemat ja varjulisemat kohta, mis kohati õnnestub, kohati mitte. Püüan külalisi meilt ja mujalt, et saada nende esmamuljeid. Vardo Rumessen. Mul on ääretult hea meel, et lõppude lõpuks ükskord ometigi need tumedad jõud on nüüd siis nii veendunud, et eesti muusikas. Me saame kuulda oma tippteoseid, sest minu subjektiivse arvamuse kohaselt on just per omas žanris Eesti muusika tippteos. See on parim eesti ooper, oma trummar Berghilisuse, oma dramaturgiliselt arenduse, äärmisel akoonilisuse kokkusurutuse poolest, Barbara, rohkem sümfoonilise arendusega ja mõju eelkõige oma just niisuguse suure haarde tõttu, suurte nihukeste dimensioonide ka ja, ja see arendus, kõik, mis põhineb seal passa kalja teemal seal on teine eesmärk. Seda ei saa võrrelda omavahel praegu Reigi õpetajaga, mis ma veel kord toonitan, just nagu dramaturgiliselt mõttes on kõige tervikut ja kõige täiuslikum ooper. Eriti tahaks nagu tänu avaldada Aarne Mikule. Et tänu temale on üldse need kaks ooperit sündinud Eesti muusikasse. Ja tõesti, me võime ütelda, et Tubin on andnud eesti ooperimuusikas Need tippteosed, millele meie rahvuslik muusikakultuurõigusega Küll kas ma tundsin su hääle ära, see oli esimene, kes hüüdis braavo. Ja ma tahaksin loota, et ehk see oli nii. Harjelt, millised on teie esmamulje tänasest? No ma ütlen, et ma olen üllatunud, et see nii hästi laval funktsioneerib, sellepärast et Tubina muusikat ma olen kuulnud peamiselt kas siis kontsertsaalis või helilindilt ja see on olnud instrumentaalne muusika. Laval tuleb kõik see dramaatiline pilt arengujoon juurde. Ja siis võib ju mõelda niimoodi, et Tubin laval kõlab umbes nagu Tubin kontsert saalist, aga tegelikult tuleb juurde üks uus dimensioon, selle sai ju siin täna õhtul läbi elatud. Kas te nägite ka mõnda proovi või kunstnikuga etendust, või oli tänane tõesti esimene kohtumine? Ei, seda ma nägin esimest korda varem olen näinud ju barbarat. Estonias. Osakäitlejate kohta, mida ütleksid? Minu lauldavus ja kuuldavus oli väga hea. Ja just see rollide psühholoogiline kujundas mis on, ütleme, muusikadramaatika tähtis muusika ja rollikujundus, Priftuvad muusika mitele oma rada ja rolli kujuneda sama rada, et lauldakse. Aga siin on, oli tõesti muusika ja sisu oli seotud pidevalt. See oli võib-olla see kõige põnevam punkt, et kuidas Tubin oli tabanud partituuris seda kirjanduslikku sisu, et edasi anda, ja see oli see, mis saidi vapustas imponeeris. Selle kontrastina tuli siis lavapilt, kus üldse ei lauldud. Nii et see vastandlikkus oli väga suur ja sellega väga dramaatiline. Kas teil oli Eduard Tubin, aga kokkupuuteid sel perioodil, kuidas tõukeid krites? No teatud määral küll ja ma isegi sõidutasin seda libreto edasi-tagasi Tallinna ja Stockholmi vahel, komasin liikus Jaan Krossi ja Tubina. Nii et kirjakandja, ma olin vähemalt aitäh teile. Küll meeldib seda kaaneta. Lokkimix külakene. Pikk-pikk aplaus oli Reigi õpetajale, tänasin Estonia teatrisaalis. Teie esmamulje sellest ooperis. Park, palun, ja ma olen väga õnnelik, et nüüd ükskord Estonia laval on, nii nagu ta väga ammu mõeldud oli. Ja Publica reaktsioonist on tunda, et see teos haaras publikut ja minu meelest oli väga ilusasti tehtud muusikaliselt ja lavastuslikult, aga mul on ka tunne, et siin on veel väga palju seda, mida oleks võimalik veel leida, mida oleks võimalik veel täpsustada ja nii et ma usun, et töö selle ooperiga jätkub, kuigi juba tänane mulje oli tõesti väga sümpaatne. Tänane kuulmine nägemine oli esmane keele või kuulsite ka kunstinõukogu etendust või mõnda proovi. Kahjuks küll mitte mul just sellel ajal olid lindistamise, tema ei saanud olla nii et selles mõttes mul või täielik niisugune noh, esmapilk ja. Ja see tegi tõesti rõve. Selles ooperis on ju küllalt kaalukas osa suhteliselt noortel häältel. Kuidas te arvate? Söandan paari proovi järele tänase põhjal isiklikult omalt poolt välja pakkuda seda, et Marika Eensalu ja Hans Miilberg on suur suur samm edasi oma lavateel. Seda küll ja noh, mis Marika Eensalu puutub, siis on ta viimasel ajal ju väga kiirelt arenenud. Laulja on muutunud juba küpseks lauljaks ta enam isegi nagu ei kuulu Ki noorte lauljate kategooriasse, me võtame teda täie täie nõudlikkuse. Ja ta annab ka kõike seda, mis mida ta peab andma. Kas te olete rahul dirigenditööga? Olen väga rahul. See oli täpne ja tõesti orkestrist. Tundus, et oli kõik välja kuulda ja karakteri lõid õiged. Aga muidugi mõtlen, et eks siin veel võib-olla mon ühteteist, mida teha ja võib-olla ikkagi seosed vokaaliga on veel midagi võimalik leida ja see kõik kevadised mesietendused on selles mõttes natuke ohtlikud, et rahvas on paratamatult väsinud pikast hooajast ja nüüd nagu Estonia üldse oma veel suurest kastrollist Pariisis. Nii et ma usun, et et seda tööd on võimalikele edasi teha. Teie kui ooperihelilooja, mida te arvaksite Tubina kuidas ütelda vokaalse keele kohta on ju just tema orkester, vokaal nagu kõik üks tervik Jah, nii see ongi, muidugi tähendab, see on üks suur helikangas, aga vokaal on väga loomulik ja väga-väga hästi lauldav ja selles mõttes ta on, on vokaalne heliloojaga. Aga ta mõtlemise tüüp muidugi läheb instrumentaalpoole x sulab ühet ühte tervikusse ja ühe ülesanded. Miseks millal te järgmine kord tulete seda ooperit vaatama? Vist nüüd suvel enam mitte, aga, aga sügisel päris kindlasti mitu korda aitäh. Tere tulemast Tallinna Kreinja Eino Tubin. Kas Reigi õpetaja oli esimene muusikaelamus, mida tänavustel muusikapäevadelt saite? Ma nägin, tulles kohe sama õhtu Kuldar singi, ma käisin siin balletti vaatamas ja kammerkontserdil ma käisin ka õhtul. Sama oli laeme, tulime koos ja teil on üheselt muljet, siis jah, enam-vähem võiks olla, me ei ole küll jõudnud neid veel nii-öelda sorteerida, aga, aga Needsamad umbes on ja oli nii võimas see ooper, nii et raske kohe pärast ütelda mingit kriitikat, sest see oli nii vapustav, väga traagiline lugu vääriline, aga teisest küljest ka ma leian, et miks mitte seda võib-olla ka kui kavalehtedelt vaadata neid, seda kirjavahetust, mis Aarne Mikk ja isa pidasid selle kohta, siis isa just tahtiski, et mitte mitte liiga jubedaks, asi ei lähe ja nii seda pehmendada. Ja võib-olla sellepärast nad ei laulnudki selles kohtustseenis, näiteks kõneldi ainult. See on nüüd üks väike järeldus ainult nende põhjal, mis seal, mis selle kirjade varal neid lugeda saab, seal oli samuti nii palju teravat irooniat. Ja sees on isegi ütleme see kristlike piibel ühel pool ja siis see kaasa armastuse ja kõik, mis peab olema ja siis see, kuidas õpetaja ise tunneb, kui tema naine tema juurest ära läheb ja sa tahad kätte maksta ja piinab sappa konfliktid ja, ja ma leian, et see, see toodidena haruldaselt ilusti esile, nii et kõige sellesse niivõrd oli inimlikku midagi võimendades oli väga loomulik seal just see põhjus ongi, ma usun, et see on kõigile täiesti arusaadavalt probleemid, see ei ole midagi, mis on konstrueeritud, vaid see on kui mitte igapäevane asi, siis vähemalt mitte midagi haruldast. Mida te oma mälestustes mäletaksite seoses oma isa selle tööga, kas olid teda vaevamas mingisugused temale omased probleemid just selle ooperi puhul, mille puhul tal teilka nõu palus või, või pistis või ootastu ja abi ja. Ei, ta ei küsinud kellegi käest nõu, kas ta oli heas tujus või halvas tujus, tema istus ja kirjutas. Ta tegi oma tööd väga vähe, nii-öelda avaldas enne, mis ta mõtles ja üleüldse kuidas võiks ju küsida näiteks kuidas töö edeneb. Läheb hästi, vastab umbes ja nii, mis seal ikka ja nii Anu muidugi vahel oli, võib-olla võis märgata küll, et probleemid olid väga suured. Ei läinud edasi, noh kui kuulata seda klaveri peal nihukest tampimist, nagu nad teevad, eks ole. See on võib-olla need, kes kuulnud ei ole. Mõtleksid, mis täiesti hullumaja, mis seal tehakse. Tähendab, tongiga tungib ühtlase oma kohta kogu aeg. See võib kesta üks pool tundi. Kõrval kuus jääb tõesti mõte, eks ole, et mis nüüd lahti on, aga, aga nii see käib, ta peab vist nähtavasti siis ta otsib, kas, kuidas edasi saab, ei kõla või midagi niimoodi. Ma arvan, et nastele, lauljatelegi või üldse selle ooperiosatäitjatele avanes hoopis teine eesriie, hoopis teine helimaailm, kui nad said kokkuorkestriga. Kas siin on orkestrile on tohutult suur tähtsus ja samuti just peab imetlema seda lauljate, orkestri jätkontaktimis, mis täna oli. Võib-olla siin alguses, näete, isegi see välgu sisselööki ei mõjutanud asja. Kõik. Kõik võtsid asja külmalt ja läksid rahulikult edasi. Ja mitte midagi ei läinud, ei olnudki, ühesõnaga häiret kui niisugust ei olnud. Muide, muusika ajalugu on nii teinegi kord tunnistanud, et väga head tükid väga ja teised etenduste puhul ka ilmataat mängib mingisuguse omapärase Win Iferbussi. Hoffmanni lugudega oli niimoodi korpulast teater maha, siis oli jälle paduvihm. Ei saanud esietendusele tulla. Täna, kas teie jõudsite kohale? Nii et kui ma ei konnaga Mitte täitsa hea, et siin puid nii palju väljas. Me lasime slaalomit puude vahel, niimoodi siis ikke, aga viimane spurtse tuligi üle lageda väljaku teha, midagi teha. Ta oli täielik padu ja äike oli looduslik, mis lõi hetkeks sähvatas sisse ka siia teatrisaali võttes äravoolu ja orkestri täielikku pimedusse, aga mõistsime, kõik ooper läks mõne hetke pärast edasi. Siis tuli pool tagasi ja kõik läks normaalselt, rada seal ei olnud mitte midagi. Muuseas võiks nimetada, et tema tööde ajaloos nii ütleme ei ole see esimene kord. Sellepärast et kui ballett kratt Tartusse sõja aastatel välja tuli, siis juhtus seal ka nimelt niisuguse asja peaproovil. Oota, kes murdis jala ja kuskuss, kus valgus ja nii, ütleme, seal olid kahvist kõrgemad, võimud olid kaasas nii-öelda, ma ei tea, kas nad siia tänaga tulitage. Aga võiks ju arvata. Sama häda häda oli khatiga Jöteboris Rootsis ette kanti, siis oli ka jala vurrud ja ma ei tea, mis kõik. Geniaalsusega käib mingisugune saatanlik sädekaaslast. Kõvasti, aga igatahes nad Rootsis lahendasid selle nii nad olid Tartust tiheda saadet tuleb riputada üks toores kartul ja sellest tuleb üks õlekõrs läbi pista ja see tuleb riputada just lava kohale siia. Eeessweedeeter. Meil on seal, siis on korras, siis läheb hästi. Estonias 44 kukrat tuli tähendab, et ebausku nüüd arendada. Siis läks ju teater põlema. Meeldivaid elamusi teile muusikapäevadel, vaid tal on väga kõigele omaga. Publiku pikk-pikk aplaus näitas, et ooper läks südamesse ja võeti väga hästi vastu. Oma arvamusi on öelnud mitmed muusikainimesed meilt ja mujalt. Aga nüüd me istume siin kolmekesi enne järgmist Reigi õpetaja etendust. Veel tühjas teatrisaalis, aga juba on kuulda, et tulevad uued külastajad tänast koosseisu kuulama vaatama. Ja vasakul istub Katarina, Marika Eensalu, paremal istuv Reigi õpetaja Hans Miilberg. Mõlemale teile oli see ooper ilmselt väga tõsine töö. Väga suur töö. Aga rääkige võib-olla ise, milline koht on sellel konkreetsel rollid teie senises lavatöös? No minu jaoks eelkõige on ta eriline selle tõttu, et ma laulan soprani rolli. Kusjuures ma ise olen metsosopran. Kui Aarne Mikk alguses mulle seda rolli pakkus, siis ma vaatasin seda klaviiri ja mõtlesin, et et, et ei tea, kas nüüd proovida või mitte, sest mulle tundus testituurilt ta väga kõrge olevat ikkagi. Aga aga noh, kuna mind köitis nii hirmsasti see Katariina kuju, siis otsustasin ikkagi proovida. Ja olin teinud ära üks, kolm, neli proovi ja ja, ja siis ma tundsin, et ikkagi ta mõjub mulle häälel natuke halvasti ja enne Pariisi. Siis ma mõtlesin, et ma loobun sellest tükist. Nii kahju kui mul ka oli ma juba nagu matsin selle mõtte maha täiesti. Ja siis, kui me tulime Prantsusmaalt tagasi, siis Arne Mikk ütles, et noh, et ma ikkagi veel prooviksin. Siis hakkasin uuesti otsast peale ja, ja enam ei tundunudki, raske ja nii huvitav, kui see ka ei ole, nüüd ma laulan selle tüki nagu maha ja, ja ma ei ole üldsegi mitte väsinud, vaid vastupidi, mul on väga hea enesetunne. Nüüd on Katariina oma nurgas ta päris oma on, saab ikka, vast saab omasemaks, aga, aga väga meeldib küll, see roll tähendab see naisetüüp ja Tubina muusika minu meelest niivõrd hästi sobivad omavahel kokk. Hans. No muidugi, ma tahaks kõigepealt südamest tänada Arne Miku selle eest, et ta selle rulli mul usaldas. Ta üldse nägi minus. Ma ei tea muidugi, mis rakursi alt või nägi minus Lempeliust. Roll on tõepoolest väga raske. Seda võiks nimetada muusikaline draama, mitte just niivõrd ooper kui muusikaline draama ja, ja kui ütleme seal teistel osalistel on seal võimalusi oma oma ilusat vokaali näidata, siis limpiilusel on väga retsitatiivselt partii ja ja sellepärast Ta nõudis erilist sellist sisemist dramatismi. Ja sellist hoopis hoopis teistsugust rolli lähenemist kui, kui siiamaani muidugi ta sündis väga, väga raskelt. Sest oli muidu eelnevalt tuli, kas rull oli Pariisi enne Pariisi tuli veel meil välja veel üks algupõrand oli ooperit, kus mul oli ka suur roll täita, nii et Reigisema astusin üpris hilja niimoodi sisse ja sellepärast seal, kus töö oli väga-väga küsitav, sellega kas ikka jõuame, kas jõuame, sest helikeel on väga raske, väga omanäoline. Aga, aga kuna lihtsalt roll niivõrd tõmbas, niivõrd meeldis mulle endale, et et et sai sim proovi tehtud hommikul õhtul hommikul õhtul isegi hääl ka ilusti vastu ja, ja nüüd sai siis ta nii ära tehtud, kuidas ta moment nagu välja tuli Täna te istute, kuuletasin, vaatate teist koosseisu, missugune tunne on teist koosseisu vaadates? No ma ei tea, ma ei ole veel vaadanud, et etendus on ees, aga aga, aga noh, niipalju kui mul eelnevad kogemused andsime alati, pabistan samal ajal kaastegijaga kaasa kõvasti. Väga raske on saalis istuda ja vaadata 16 koosseisu peale selles mõttes, et sa elad seda niivõrd ise üle ja tead, tead selle tüki raskusi ja neid momente, mis võib nüüd tulla, mis mis on veel ees ja, ja sellepärast võib-olla see närvipinge on, on näiteks minul on palju, palju suurem kui see, kes momendil laval teeb. Esimene kokkupuude eesti muusikaga see loomulikult ei olnud teile ooperi näol kummalegi, mitte aga nüüd laulja kohast, teie arvates niipalju kui te Eesti ooperimuusikat oma hääleliselt katsunud olete missugune koht just sellel ooperil võiks olla? Tubin on väga situatiivne, vot nii nagu Andres ütles, et, et on draamamuusikas puhtalt kohe ja, ja minu meelest on niivõrd kõne intonatsiooni lähedal mingil määral tema minu minu mõttes nagu seostub isegi muu Sorskiga, tähendab ma ei tea, mingid paralleelid mul tekivad. Ja, ja alguses ma mäletan, kui ma hakkasin seda või ma siis mulle ei meeldinud. Aga, aga kui olid esimesed orkestri proovid, siis ma alles avastasin selle muusika ilu ja, ja sügavus enda jaoks, sest ilmselt tuginen tõesti niivõrd tugev sümfoonikat läbisel orkestripartii tuleb kogu selle teose ilu välja. Ja põhiliselt lõbuse tükk lõi särama, tähendab, et esimene selline emotsionaalne vastuvõtule siis kurkistiga, kui juba peaproovid läksid lahti ja klaveri juurest ära tulime ja kui seda muusikat esimest korda orkestriga kuulsime, vaat siis saime nagu aru tema tõelisest väärtusest. Et kui rikkalik ja kui huvitav ja kui lihtsalt ilusam ta. Eduard Tubina ooperi Reigi õpetaja on järjekordne suur ja tore saavutus. Sinul, dirigent Paul Mägi, räägime kokkupuudetest, Tubina muusikaga. Ma ei saa just öelda, et oleksin palju kokku puutunud kuid ma usun kindlasti, et ühe Tubina Parema teosega olen ma kokku puutunud ja see on tema viies sümfoonia. Ma olen koos teatri orkestriga esitanud seda siin Tallinnas filharmoonia saalis. Ja samuti on praegu pooleli selle sümfoonia plaadistus Moskvas. Ja samuti olen mänginud ühte vormi Tokaadat orkestrile, mis on ka väga põnev teos. Ja nüüd siis juba suurem kokkupuude selle meistri loominguga on siis ooper Reigi õpetaja, millal esimest korda partituuri lahtileid? Kultuurima sain umbes neli või viis kuud enne enne nüüd esietendust. Algselt oli mõeldud, dirigeerib teine dirigent, kuid siis selgus, et see õnn langes minule. Ja ma huviga ja suure põnevusega vaatasin seda partituuri. Sest noh, kõigist peaaegu kõigist teostest on olemas juba kõlanud traditsioonid, kuid seda ooperit mina nägin ja ka vaimukõrvas kuulsin esimest korda. Ja seetõttu oli muidugi mõtlemist palju. Võib-olla noh, lühidalt öeldes siis eelkõige tempode küsimused ma võib-olla pisut omavoliliselt, kuid, kuid pisut läksin kõrvale nendest metronoomidest, mis on autoril partituuris. See muidugi ei olegi päris täpselt teada, kas pani autor või või keegi teine. Ja samuti ka mõnedes kohtades väikesed orkastratsiooni muutused. Mitmed lauljad on rääkinud pillimehed et tegelikult see kõik on ka õige, et muusika avanes ju alles lõplikult siis, kui kõik said kokku. Orkester üksi proovi tehes ei saanud veel seda helipilti, mis avanes siis, kui olid kõik koos lauljad ja mängijad. Jah, seda ma võin kinnitada küll sest klaveri saatel klaverist on muidugi pilt hoopis teine, sest Tubin on suurepärane orkestritundja samuti kulminatsiooni avanevad tegelikult täielikult, olles orkestris. Ja seetõttu muidugi see pilt, mis oli alguses muutus täielikult, kui jõudsid kätte peaproovid ja muidugi veel enam siis, kui jõudis kätte esietendus. Ja see oli nii lauljate puhul kui, kui orkestris, sest orkestris selles mõttes ei saa täielikku pilti, kuigi on tunda, et, et võib ka seda teost teatud kohtades mängida ainult orkestriga ja see ei kannata mitte üks raas. Kuid muidugi kokkuvõttes ja eritis. Tähtis on muidugi siin kolme peategelase psühholoogiline vastavus oma kujudele. Ja kui see on õieti tabatud ja, ja ainult siis, kui tegelased väga tõsiselt tunneb vaat seda materjali millega nad kokku puutuvad, ainult siis hakkab see ooper kõlama ja mul on hea meel, et, et peategelased neid on siis kolm kempe Lempelius ja Katariina on oma ülesandega hiilgavalt toime tulnud. Ja muidugi ma usun, et kui natukene maha võtta seda ärevust, mis on kaasnenud alati esietendusega, siis siis sügavust ja süvenemist tuleb järjest juurde. Sa rääkisid siin eespool tempudest ma olen jälginud tänasega kokku siis nagu kolm etendust, kunstinõukogu, esietenduse, tänane teine etendus. Ja ütleksin sinu kiituseks seda, et see väga hästi tunnetud oma soliste, kes parasjagu laval laulavad selles mõttes, sest nad on kõik laulavad, mängivad, erinevalt, mängivad tunnetavad erinevalt. Viimane etendus on tunduvalt lüüriliselt, tunduvalt hoitum, tunduvalt hingelisem, võib-olla, isegi kui eelnevad etendused on olnud, sellega kaasneb ka teatud muudatus. Nii kõla kui tempolises käsitluses ja, ja lihtsalt veel kord äärmiselt suure heameelega ütlen väga, tunnetad neid, kes on sinuga koos laval näha sinu jaoks selles ooperis muusikaliselt kõige olulisem hetk, kui seda üldse niimoodi saab öelda. Ma julgeksin öelda, et siin on väga täpselt jälgitud vormi. See on küll pisut eripärane, sest ooper koosneb kuuest pildist, nendest neli on esimeses vaatuses ja kaks on teises vaatuses, samuti on ka proportsioon esimese vaatuse kasuks pikkuse mõttes. Kuid Tubin on väga täpselt ajastanud kulminatsioonis. Eriti suur inflatsioon on muidugi neljanda pildi lõpus, kus siis kempe Yalempelius on vastamisi. See on väga pikka aega välja peetud kulminatsioon, kus hetkeks Ki ei tohiks pinge langeda. Selles mõttes on väga raske ülesanne eriti solistidele. Ja ma usun, et, et teine selline kulminatsioon on muidugi see lõpu lõpu leinamarss. Mis täielik siis Annablempeliuse tundeid ja vastuolulist karakterit edasi? Ma arvan, et et siin on tänu heliloojale kõik need asjad juba nii täpselt paigas, et jääb üle ainult mängida õigeid noote ja õigel ajal. Kui kavalehte uskuda, siis oled ainsa dirigendina seda etendust kandma seatud ja ma usun, et see kandmise rõõm on sulle väga suur. Ma loodan samuti ja ma loodan, et see ka publikule meeldib. Ja võib-olla pisut leevendab seda eelarvamust eesti muusika vastu üldse. Ma olen üldse nagu seda meelt, et võiks ka teatris pisut koondada seda laia esitajate ringi ja teha rohkem ühe koosseisuga asju nii solistide poolt kui, kui orkestri poolt see garanteerib igati parema tulemuse, sest eriti siis, kui aega on ettevalmistuseks vähe muutub väga mitme koosseisu läbilaskmine ja proovide tegemine väga-väga pikaks protsessiks ja ei anna nii palju head tulemust. Mis mida sina ei Alutele, nõue? Hiinas hüppele nõu andmine, kõige kõrgemat karistust, mis seadus ette näeb. Sest nagu te tunnistajate suhtes olete kuulnud, on tema minu naise ära mõtlemiseks talvitanud musta nõiduse jah, vahel ees hello mehe kujul Hanasele minul läbi astunud. Nõnda et minu vanast pojas on. On ilmsüüta, sest ta ei teadnud, mis ta tegi. Võit kõndis ühe vägevama põimud tõukamises mis tema peol oli, palun. Mina oleks Aga? Sõna saab ooperilavastaja Arne Mikk Kui üldse mõelda selle loo peale, siis saab alati kiita ja kummardada Tubina ees aset Daned ooperit meile kirjutas ja et nüüd seitsmeteistkümneaastase ootamise järel see teos Estonia lavale jõudnud Vaat sellest ootamisest me oleme juba ühes oma eelmises saates rääkinud ja oleme ka ajalehtedest lugenud aga tegelikult, mida selle niisuguse tagasihoidliku ütlemise taga ootamine mittelubamine, mida see tegelikult ühele kunstnikule tähendab? No, ega me midagi keegi teha ei saanud, ainult mida see tähendab, on seed Tubin. Jättis sele sunnitud ootamise tõttu kirjutamata mitmed teosed, mis oleks võinud tal sündida. Ta oli valmis kirjutama ühte balletti Estoniale Dostojevski järgi. Ja oli ka veel igasuguseid muid väiksemaid arupidamise. Aga kui see Reigi õpetaja nagu toppama jäi oli ta väga õnnetu hinges tema oma sektori vaos hoitusega seda kusagile pasutanud ei kaevanud. On lihtsalt üksikut kirjaread, kus ta ütleb, et ilmselt polnud mul sellega õnne, mina teda kuhugi pakkuma ka minna ei saa ja ja las ta siis seisab riiulil ja ootab oma aega. See aeg on õnneks tulnud neid. Ingrid Aguri ja Arne Miku duett kunstilises muusikalises sõnalises tavalises mõttes ja tegi koostööd esimest korda. Kuigi Ingrid Aguri kätetööd ja mõttetööd praegusel hetkel sinitugeva kõlaliselt lammutatakse lava peal siis etendus oli väga mõjuv. Milline see teie koostöö oli, kuidas laabus? Naljakas öelda sest et noh, siin minu haiguse tõttu meil seda koostööd oli üpris vähe, aga nii palju kui meil teda on olnud, on väga ilusasti minu arvates Millal te kokku saite, sest Estonial oli Aarne Mikolane kogu aeg üks ilmatuma kiire olnud, Pariis ja, ja kõik muud kohad, kontserdid ja külalised. Kuidas see koostöö on teil? Paar korda oleme ikka kokku saanud aga see kokkusaamine oli põhiliselt nagu sügise sügiseperioodist. Kurireise Indiasse ja mujale me käisime ka ära Hiiumaal, noh, mina olen seal veetnud 12 suve järgi mööda Ingrid Agur käis esimest korda Hiiumaalt Reigi kirikus ja ristimäel ja ülendi pärna juures. Meil mingid killud on sellest ühest reisist ikkagi siin laval olemas. Laval on kõik väga mõjuv ja samas väga tagasihoidlik, väga kõnekas värvi toonidelt. Ja see lõpupunane ütleb juba kõik. No mina ei tea, mul on raske midagi öelda, tegelikult mina esmakordse draamakunstnik ma esmakordselt kohtun üldse muusikalavastusega kokku. Ja nüüd ma tõesti kartsin, muidugi ma väga kartsin seda ma Arne Mikule ütlesin ka sügisel, ma lihtsalt kardan, et ma ei ei oska teha. Ja üks asi oli see, et noh, et ei olnud nagu muusikat kuulnud varem. Konkreetselt Reigi õpetaja nagu ei olnud ju noh, lindis kusagil kuulataja klaviirima ei loe. Ja loomulikult Tubina puhul on, ega klaver suurt ei aitagi. Tubina muusikast üks pool on julgest, võib öelda orkestris ja seda kinnitavad ka need lauljate hinnangud. Kui nad hakkasid õppima, siis nad olid kuidagi niimoodi leiged, et siin ei ole suurt viisi ja ja ei ole suuri aariaid selles mõttes midagi, millega inimesed on harjunud. Aga Tubin ei olegi oopereid kirjutanud, ta kirjutanud muusikalise draama ja tema esimene juba kindel veendumus, et üks pilt see kohtus, seda ei tohi üldse laulda, vaid seal räägitakse muusikat. Ta on sihukese fataalse fuuga ja leinamarsi saatel maha ja ja sellepärast mingit Agurit ka väga tahtsin, et et mulle ta draamaetendus ta väga meeldinud ei olnud üldse kaua aega tuttavat teineteisega ka lihtsalt kõrvalt. Meke ju teame, kes Eestimaal mida teeb ja, ja kuidas teeb ja ja ma tahtsin nii palju, kui minu ette kujutas seda. Fantaseeris ma tahtsin midagi niisugust, mida Ingrid tegi. Ja ma olen väga rõõmus ja õnnelik, et ta tegi selle. Teil on laval kogu aeg midagi muutunud, viimastes proovides, näiteks kui mõelda, siis mõned proovid. Täna oli ühte teist kedagi ikka ele teisiti, ilmselt see töö siis ei ole lõppenud. Kas lõpebki? Noh, see lavastus väljatulek on alati niimoodi, et kuni esietenduseni ikka midagi muutub, sest minnes esimest peaproovis ka puudu, midagi ikka lõpetamata tööga läheb veel noh, niimoodi, et et väga võimalik, et veel muutub mõni pisiasi. Ja teeme proove edasi ja ma arvan, et mis putuka lavastamise külge siis siin on veel. Inimene on natuke liiga soojalt sellega seotud täna veel ja homme, et kardinaalselt midagi võtta, kardinaalselt ei oska kohe muuta, aga ma arvan, detaili ja, ja stressi on on pärast suvepuhkust kindlasti palju veel võimalik täpsustada ja täiendada. Just niisugune täpsustavad natuke. Tubina muusika on niivõrd kokkusurutud, ta on, ta on nii kompaktne, et siit tema klaviirist ju nagu algupärand puhul tihti ju On on kombeks olnud, visatakse välja, kirjutatakse juurde Tubina partustel ühtegi nooti vaja minema visata. Tema kiri lõpeb sellega, et töö käigus me võime ju midagi muuta, täiendada, siis on loomulik ja, ja ta oleks kolm praegu mulle tundub, et nagu Šostakovitši, Katerina Izmailova puhul tegi hiljem teises reaktsiooniks vahemängud juurde et on just üleminekut saavutada, Tubin oks neid ka teinud. Ja praegu muidugi ei söndage enam võtta kuskil tema sümfooniatest vahele ja, ja samal ajal noh, seda tükki päris nii-öelda kõledalt abstraktse lavapildiga aga lahendada ei saaks, ta läheks, läheks ilma pausti, edasist kohad ja, ja sündmused väga muutuvad. Aga sealt kusagile midagi üle jäätari oleksin viimase noodini kohe ära kasutada. Loodame väga Ingrid, selle etendusega, te saite nüüd ka muusikatükkide puhul julgust. Ja kui Arnemik kutsub ja palub ja pakub, kas tulete? Ei oskagi. Praegu öelda Malex tahtsime järgmist tükki teha kingadele haiglasse, natuke puhkust andma ja siis terendab juba uus. No ei tohi vara reklaami teha, midagi teades peab olema natuke ebausklikke, kuni viimase hetkeni. Inimesi küll, kes ütles, et ma pean nüüd seda, teen seda ja ma olen kõhnunud. Ühe tüki puhul, et ma tahan kindlasti lavastada seda ja, ja siis oli juba väljas ja siis ta ei tulnud mulle nii et ma praegu ei räägi. Parem. Kena, aga kutsume kõiki kuulajaid Reigi õpetajat vaatama sellel hooajal veel mitu korda. Sellel hooajal seitsmeteistkümnel juunil, nii et homme, tulge palun Reigi õpetajat vaatama sellel suvel viimast korda, siis nägemiseni, sügisel.