Meie oma kooli oleme läbi käinud, viiul käes ja ma tänu tuna püüdsime, kesin valada rokenmuusikasse ja kui meist rõõmu, natukegi konteksti, seal, kus on kõige parem kingitus imikule. 19. septembril oli Tallinna raekojas muusikakeskkooli viiuliõpetaja Ivi kiviku õpilaste kontsert. Esinesid praegused õpilased, kõige vilistlased. Viimastest sai terve orkester, kes esitas kolmgi valdi kontserti. Ja loomulikult olid ka kõik solistid Ivy Diviku õpilased. Muusika, mida te meie saates kuulete, ongi salvestatud sellelt kontsert tilt. Kõlab Vivaldi Kontsert kahele viiulile. Solistid on Aet Ratassepp ja ülakadu. Tšembalat mängib Mari Tampere. Aet Ratassepp, teie olete ka üks tilku õpilasi ja edukaid õpilasi. Õpite praegu viimast aastat Moskva konservatooriumis. Käisite imikuga koos Tšehhoslovakkias. Konkursil esinesid tega kalt. Kate meenutaksite oma esimest aastat. Tilku juured. Esimesest õppeaastast on kummalisel kombel üsna palju meelde jäänud. Olin siis veel lasteaialaps kuueaastane, kui ema ühel päeval ei viiuli ja teatas, et mind on otsustatud panna viiulit õppinud minu jaoks koodis. Ja ma mäletan, et ega sa mulle algul eriti eriti rõõmu ei valmistanud. Ja ka viiuliõpetaja oli mulle valmis vaadatud, toodi mulle väike kaheksandikviiul. Ja siis ühel päeval viidi kümnesele õpetaja juurde, neid oli seal kolm või neli niisugust väikest, parajat põnni. Õpetaja ise oli esimesest pilgust erakordselt lahke ja tore inimene. Tal oli kaasas kottides mänguasju ja esimene tund see mööduski vist nii, et me viiulit olla ei saanudki, lihtsalt mängisime nende mänguasjadega, joonistasime neid. Ja siis anti veel pliiats pihku, et kuidas seda voog natuke edaspidi hoidma. Ja esimesed tunnid olid tihti nii, et meid oli. Oli seal hulgakesi koos. Ja nagu muuseas käis õpetamine, see oli rohkem mäng. Niimoodi olid niuksed aasta kuni muusikakeskkooli astumiseni. Kui te juba muusikakeskkoolis olite, kas siis läks töö tõsisemalt tõsisemaks läks ta küll, aga aga see toimus kuidagi järk-järgult niimoodi, et huvi ei kadunud asja vastu päris mitte kunagi, kuigi siiski ma mäletan, et kuskil kolmandas või neljandas klassis oli ka üsna tõsiseid momente, kus muud huvid tahtsid nagu selle viiulimängu kõrvale tõrjuda ja. Ma lugesin seal tema kolme musketäri ja siis ei saanud nädala jooksul riiulikasti lahti tehtud. Siis tuli natuke tõsisemad abinõud tarvitusele võtta ja aga siiski sai kuidagi üle nendest nendest momentidest ka, nii et. Eks ilmselt on õpetaja Divikul selles omad nõksud, ta teab, kuidas õpilastega sel puhul ümber käia, et milline on ini tiik tünnis tõtt-öelda range on ta küll minu meelest, kui ma mäletan alati enne viirdundi kõht valutas, aga endiselt nii oli vaja, siis sellepärast, et see nagu ikka kohustas millekski. Pärast siis kui oli midagi hästi läinud, siis oli rõõm seda suurem jälle. Tema juures. Mida mina kõige rohkem hindan, on see, et ta ei võta kõiki õpilasi nii-öelda ühe malli järgi, kõik on algusest peale väikesed inimesed. Igalühel on omad eeldused igaveseks isemoodi, aga samas on nad kõik tema jaoks ka võrdselt tähtsad. Kunagi ei saanud tunda, et üks talle rohkem olulisem on kui teine. Ja minu jaoks kõige imekspandav see, et oskab selle viiulimängu kuidagi seostada üldse eluga ja mina olen näiteks tegelikult alati väga palju nõuandeid ja üldse häid soovitusi saanud, mitte ainult viiulimängualal. Ma olen alati imetlenud õpetaja tiiviku juures seda, kuivõrd hästi, tema on väga kursis, mis maailmas toimub ja kuivõrd avale tanud kõigele on, nagu mul on selles suhtes kesku. Minu jaoks üks tõsisemaid katsumusi selle kooli aja jooksul oli võib-olla see vabariiklik konkurss, mis oli 81. aasta kevadel. Selleks ma valmistusin puhtalt videviku käe all. Ja see kava oli raske aega oli vähe kuidagi. Ja tuligi, nii et viimasel minutil ma tundsin, et et on nagu oluliselt ajast puudu tulnud ja ma ei ole üldse valmis selleks siis võtad imik oli see, kes nagu oma sõnaga kuidagi veeris mindi ja sai nii kaugele, et ma ikkagi läksin ja mängisin kuidagi maha oma kava. Ta oskas kuidagi väga hästi arvestada. Just seda, kuidas peab ennast tundma mängu ajal, millele mõtlema, kuidas üldse enne niisugust vastutusrikast esinemist mõtteid koondada. Ma praegu mõtlen hiljem on mul needsamad tema nõuanded üsna palju aidanud rest saani tiik väga palju selleks teinud, et meie noored viiuliõppurid saaksid osaleda konkurssidel, et nad saaksid ennast teistega võrrelda viidivikonna. Selles Chessi konkursi traditsiooni algataja ja tänu temale on ikka kogu aeg edukalt emale läbi viidud. Tšehhi konkursid on ju mõeldud just hästi noortele, alles ma ütleks lastele mängijatele õppijatele. No teie võtsite ka sellest osa, kas andis mingisuguse stiimuli edasiseks tööks ja andis küll põhiliselt minul sellest konkursist jäi nagu niisugune rahulolematus. Ja võib-olla seda oligi ja selleks, et hakata edaspidi kuidagi teisiti asjale vaatama või natuke tõsisemalt enda kallal tööd tegema. Aga sellelegi vaatamata, noh, mul on hästi meeles kõik, mis kuulsin just see, kuivõrd teistmoodi lapsed kuidagi seal mängisid, nad olid nagu suurema innuga asja juures. Meil oli see asi natuke tõsine ja võib-olla liiga akadeemiline, aga seal kuidagi rohkem esinemisvabaduste, niisugust rõõmu sellest kõigest üksnes selle nägemine juba innustas. Minu meelest Divi tiik on väga erudeeritud inimene. Ta on väga arusaaja inimene minu meelest sest on ju igasuguseid keerulisi olukordi vahel elustaga kätte, kus võtab tuju ära või või tahaks midagi halvasti öelda, aga minu meelest tema esimene reaktsioon on alati nii, et aga sellest tuleb ka aru saada või taga, et ikka naerdi maad ja seda paremat külge, see on talle kuidagi väga iseloomulik. Ja üldse see, et ta oskab niisuguse hea nõuga alati toeks olla. Ratassepaga ajasime juttu raekojas peale kontserti. Teie olete noori viiuldaja jäid õpetanud tervelt 25 aastat tahaksingi teada, kõigepealt seda, kuidas teist sai õpetaja, mul on olnud mõned väikesed õpilased, kelle suur unistus on saada viiuliõpetajaks. Aga kui nemad natukene aega saavad, siis millegipärast enamus sellest juttu ei tee. Ja kui nüüd päris aus olla, ega minul ka ei ole olnud see sugugi niimoodi kohe suutma unistus saada viiuliõpetajaks, sest maailmas on niivõrd palju huvitavat, et niisugustel asjadel nagu ei mõtle. Ja millegipärast nagu te teate, see õpetajaameti probleem. See on kogu aeg praegu õhus. Ma ei saaks küll öelda, et mul ei oleks olnud väga häid, õpetad, jäid elus selle poolest, mul on olnud palju õnne. Viiuli andis mulle kätte kõigepealt Aino Tamm ja siis vastavalt kesk ja kõrgastmes, õpetasid mind arvedja Obi Endel Lippus ja Vladimir Alumäe. Nemad on kõik väga tuntud kujud ja selge, et neilt on mul väga palju olnud õppida. Mitte ainult oma. Vaid ka kui väga huvitavatelt inimestelt ja seda ma hakkan alles praegu õieti arusaam nende paljude hulgast võiks ju kohe näiteks nimetada seitsmendas keskkoolis Ludmilla väinmaa, meie lauluõpetaja, ma kujutan ette, et elu oleks palju vaesem keskkooliteel, kui ei oleks olnud niisugust atmosfääri ja niisugust niisugust huvitavat huvitavat, teist elu, mida tema oskas kooliellu tuua. Mul on olnud toredaid kirjanduse õpetajaid. Sellele vaatamata ei ole ma unistanud õpetajaametist. Kui ma olin konservatooriumi teise kursuse tudeng vaat siis avati Tallinna muusikakeskkool ja no mulle tehti ettepanek proovida oma kätt juusis professor lumearvas ja lootis, et ma väga-väga palju pahandust seal ei tee. Noh, ja siis, kui juba asi lahti läks, see oli, see oli väga ilus aeg, see on nagu nagu teine tudengiaeg inimese elus üldse midagi uut hakata tegema. Olla pioneer, välja mõelda, loota, väga palju lootusi sai pandud, mis sellest kõik välja tuleb ja ja väga palju huvitavaid ideid oli, toredaid inimesi oli, seda, seda kooli algust oli tõesti väga toredaid, rääkimata sellest, et väga tihedad sidemed olid neil Moskva konservatooriumi ka väga kergelt anti komandeeringuid saadeti mind tutvuma siiamaani ma meenutan suure soojusega dotsent proonilit, kes meid väga abistas, kes oli väga suur spetsialist, eriti väikelaste õpetamises siis professori ankelevitš, rääkimata professor Igor Beuroodnesd, kes on kogu minu tudengi ja sisemaale kui mu elus olnud niisugune väga suur huvitav inimene, suur autoriteet nii kontserdile, vahel kui ka kui ka klassis siis ma käisin rahvusvahelisel muusika seminaril vaimaris, kus tingimata tahtsin läbi teha olla osaline Brüsseli konservatooriumi professori Andrei Kerttleri klassis seal kahtlematult jättis sügava mulje. Siis on mind väga palju aidanud jälle tänu heale saatusele. Kokkupuuted Praha konservatooriumi professori Ottokar Steiscaliga. Temale oleme me siiski saanud teha ukse lahti nendele rahvusvahelistele konkurssidel. Ta tegi väga palju selleks, et pääsesin ja nad on kõik väga huvitavad inimesed ja kui ma mõtlen üldse nendele viiuldaja teater, siis kõigepealt tuleb mul ikkagi niisugune tunne, et kõigepealt nad on erakordsed isiksused, neil on eriline kutse-eetika, neil on eriline, niisugune eetiline suhtumine töösse ja ellu ja siis tuleb alles nagu see viiulimängutarkused. Ja nii see töö siis siis läks lihtsalt alguses õppimine ja töö. Ja siis hiljem, kui ma lõpetasin, siis suunati mind ka kohe päris ametlikult muusikakeskkooli tööle, kus ma olen ikka siiamaani vastu pidanud. Nendel son sõnadeta laul esitavad Marek taamal ja lasse jooned. Teie alustate ju lastega päris algusest peale. Kuidas te neid õpilasi valiti, kas alati jätkub neid lapsi, kes tahavad viiulit õppida? See ei ole minule kunagi probleem olnud, mul on lihtsalt kahju, et ma pean tagasi lükkama, sest mul lihtsalt ei ole füüsilist jõudu nii palju õpetada, kui, kui palju tahaksid õppida see valik, see on minu kõige nõrgem külg. Mina lihtsalt ei ole nii, ma ei tea, nii tark või andekas, mina ei oska seda väikest last kohe läbi näha, mis tahan, mina pean temaga ikka tegelema mõnda ikka ja ja, ja siis alles hakkab avanema. Missugused on tema tugevad ja nõrgad küljed, kas tal tasub õppida, kuigi ma arvan, et muusikat peaksite, segurb hariduse juurde, kõik peaksid õppima, aga kuna meil on niisugune kallis professionaalne koor, seepärast meie oleme kohustatud siiski vaatama ettepoole, et enam-vähem neid, kes loodame, et need peavad ikkagi jätkama, sellepärast tuleks, tuleks valida, aga see ei ole minu minu tugev külg. Mina võtan need, kes tahavad õppida ja nii palju, kui ma jõuan, nii palju ma teen. Mida te peate viiulimängu õpetamisel kõige tähtsamaks? Oi, see on raske küsimus. Öelda, mida ma arvan, et kas oli nüüd päris on ma arvan, see peamine on siiski väga suur tahtmine ja armastus asja vastu. Ilmselt see, see on väga niisugune oluline omadus inimesed, aga no loomulikult, kuna see on niisugune spetsiifiline kunstiala õpetamine, siis noh, lihtsalt peavad olema niisugused eriomadused, see peab olema muidugi eeldused ja oskused ja, ja haridus ja, ja kõik, kõik, mis on selleks vaja taga, aga midagi väga olulist. Vaat see, mis ühendab kõiki häid töötegijaid, vot see, see peab vist olema. Kuidas neid raskusi kuus õpilasega ületatena ikka tuleb ju neid perioode, kus laps ei taha mängida või tal on mingid teised huvid tekkinud Wystema aia röövivad, siis ta peaks pilli harjutama, mis tuleks muusikat kuulama, kontserdil käima. Vot sellel on jälle väga raske vastata, sellepärast see on ikkagi protsess. Ma arvan, et, et et laps, kui ta on algusest peale ikka väga õigelt veel, et et tema tahtmised ja oskused enam-vähem vastavad, siis tal see huvi nagunii kergesti ei kao. Aga kui ta on jäänud kuidagi ühe poolega, näiteks noh, ta pillimänguoskused väiksed ja tahtmised on niivõrd suured, et need lihtsalt seal vahel on käärid, siis loomulikult laps tahab seda teha, milles ta näeb tulemusi rutel selle raskuse taha meiena kõiku vahetevahel mõtlema. Igaüks kuidagi kujundab ju oma oma tööd, seal ei ole eeskirju, seal peab igaüks väga mõtlema, mis ta teeb ja kuidas ta teeb ja miks ta just niidi Ütelda natuke räägime nendest konkurssidest, kus meie lapsed käivad, mina ei ole hirmus suur konkurss, debatt geot, minule meeldib niisugune üks hea musikaalne, tore laps rohkem kui, kui mingisugune noh, suur imelaps, kuigi noh, igasuguseid imesid on kahju vaja, see on huvitav. Aga konkursid on minu arvates selleks, et lihtsalt teha meie rasket igapäevast tööd natukene huvitavamaks. Ja teiseks on see on vahend, kus me näeme teisi lapsi, teisi õpetajaid, kuuleme, kuidas mängitakse, mis tehakse. Meil ei ole mingit organisatsiooni, et me saaksime kokku ka natukene oma õlal nuhelda just oma oma alaküsimustes. Et see on üks tohutult tore suhtlemispaik. Ja, ja muidugi väikesel lapsel on võib-olla võistlused ikka täitsa tore, nemad tahavad võistelda kõiges spordis ja igas asjas. Muidugi nad tahavad ka pillimängus ja see idee neile mitte midagi paha. Ja teinekord on päris toredaid tulemusi muidugi ei tohi, see ei tohi kujuneda niukseks vääras suunas, nagu te teate isegi, mis ma mõtlen niisuguseid mingisuguseks ime ja, ja erakordse vultuseks või areng peab ikka. Huvitatud kohkusid ja need on andnud mulle väga palju väga huvitavaid elamusi ja väga huvitavad ka töös, kuidas ette valmistada, seal on ju väga palju momente mitte ainult viiuli kui instrumenti õpetamise muusika suhtes vaid see on ka, et aga kuidas seda valmistada, mis hetkel olla valmis, see on niisugune täiesti psühholoog jalaga, et paratamatult on mingisuguseid kogemusi tulnud ka sel alal, aga see on kahju, kostis oluline, et igal juhul huvitav olnud ja tore olnud. Te olete puhku pannud või õigem oleks öelda, et Elton kogemused annad viiuliaabitsasse. Kas nüüd on Luuteid tsiviili, aabits ilmus, mina olen oma töö teinud, minul on süda selles mõttes rahul, et, et ma olen natuke iseenda jaoks üht-teist kokku võtnud ja ma arvan. On ta siis saab seda rohkem, ta vananeb, et kui jälle mingisugune võimalus avaneb selle trükkimiseks, siis tuleks veel uuesti teha. Lõpetame saatekatkega Ivy kiriku sõnavõtust raekoja kontserdil. Võib-olla eemalt paistab see meie töös, et see on niisugune kerge neli. See on väga raske töö, aga ta on nii praegusel ajal nii vajalik töö, sest meie muudame ju ka killuke seda rasket elu elamisväärsemaks. Kui palju me toome rõõmu inimestele, mitte päikesel eliitgrupile, vaid igal inimesel elada? Aitame elu rikkamaks, muuta, olgu see meie töö raske toob meile palju rõõmu, armastan seda. Ja veel peaks siiski meeles pidama, et siin jah, kõik siia, mis ma teen siiani meie rahva ja ei kao mitte kusagile. Neid ilusaid hetki tuleb siiski üsna palju ja ma loodan, et kõigile meile, seal ja minul ja Belgia ja kõik oleks seal väga palju ilusaid muusikalisi. Õnnitleme Ivy pinikut ja kõiki õpetajaid nende pidupäeva puhul.