13 aastat tagasi jaaniõhtul sai alguse kahe muusikateadlase kreeklase Aleksander Rasla ja eestlase Jaan Sarve sõprus. Nüüd tuleb meil esimene jaaniõhtu ilma Jaansarveta. Lahemaa folklooriauhind omistati talle juba postuumselt. Ka Mariupoli kreeklaste rahvamuusika heliplaati ei saanud selle salvestaja ise enam näha. Kuulates muusikat sellelt plaadilt, mõelgem siis tänu ja lugupidamisega Jaansarvele kelle eluteest moodustab see vaid väikese osa. Aseri äärsete kreeklaste jaoks on see aga hindamatu. Kui üldse esimene publikatsioone nende rahvamuusikast see tähendab Tähendab unustusse surutusest, avalikkuse ette astumist. Ajaloost teame kõik, et kaugele antiikajal koloniseerisid Helleenid musta merepõhja ja idakalda ning rajasid sealt arvukalt asulaid. Linnriike. Kõigile ümbernimetamisele vaatamata on tänini säilinud rohkesti kreekapäraseid kohanimesid. Kas või kangelaslinn Sevastopol. Poolisem kreeka keeles linn. Kuhu jäid nimeandjad? Sellest on meie auklik ajalugu vaikinud. Aleksander Afla aitab mõnes osas neid auke täita. Meie külaline on sündinud Santana nimelises Kreeka külas, mille rajasid enam kui 200 aastat tagasi vene valitsuse poolt Krimmist Aasovi mere rannikule ümberasustatud kreeklased kasutasid 23 küla ja Mariupoli linna. Praegu kuulub see ala Ukraina NSV Donetski oblastisse. Mariupol aga kannab 1948.-st aastast Ždanovi nime. Taotletakse vana nine ennistamist, mis küll veel pole korda läinud nagu eilsest õhtulehest Jevgeni õhtušenko. Artiklist selgub Krimmi kreeklaste juured ulatuvad seitsmendasse sajandisse enne Kristuse aega, mil hel Lenikoloniseerisid Musta mere põhjaranniku. Siis rajati Herzoneezozdaurjas, mis püsis 13. sajandini ja mida ei suutnud alistada isegi tatarlased. Esivanemate koduküla Sartanaa On aga teadaolevail andmeil esmakordselt mainitud ühes 15. sajandi alguse Bütsantsi kroonikas, mis leiti Keeniast. Riigid tõusid ja langesid, rändhõimud tulid ja läksid. 25 sajandit suutsid kremli kreeklased oma emamaast eraldatud kodudes vastu pidada. Katariina teise ajal enam ei suutnud. Kaks Vene-Türgi sõda aastail 1768 kuni 74 ja 1789 kuni 91 andsid tulemuseks grimmi ja kogu musta mere põhjarannikuliitmise Vene impeeriumiga. Edaspidi olenes rahvaste saatus ja nende elupaik juba ainuüksi keisrinna soovist. Mariuopoli asutamise aastana mainitakse 1779. Seega siis nende kahe sõja vahelisel ajal. Suvorovi vägede valve all asustati Krimmist ümber kreeklased seitsmest linnast, 55-st külast ja kahest kloostrist. Mõnede dokumentide järgi oli neid 30000, mõnede järgi 20000. See nukker pillilugu kannabki pealkirja, kreeklaste lahkumine, krimist. 1979. aasta rahvaloenduse andmeil elab nõukogude liidus kreeklasi 350000 ümber. Kompaktsetest gruppidest on suurim Gruusias Suhumi kandis umbes 100000. Rohkesti on kreeka asundusi Krasnodari ja Stavropoli krais. Ukrainas, Mariupoli ümbruses oli neid 10 aastat tagasi ametlikel andmeil 93800. Ja kuigi paljud kreeklased on oma rahvuseks passi lasknud märkida venelane või ukrainlane, sest vahepeal sel aastal oli nii mitmel põhjusel kergem elada, ei ole kreeklaste arv siiski vähenenud, vaid pidevalt suurenenud. Mariupoli kreeklased rajasid algul 23 küla, nüüd on neid 60, kus põhirahvas on kreeklased ja kõnekeeleks kreeka keel. See keel ei taha välja surra. Esimene tuntud kreeka folkloorikoguja seoktist Hazdabay kes oli ajakirja Sovremimik kaastööline, neegrossovitšanržovskija Ševtšenko sõber koostas 120 aastat tagasi Klossariumi sõnastiku välja surelast keelest. Aga see keel elab tänini. Tema kõnelejate hulk Aasovi mail kasvab. Kuulame nüüd üht rahvalaulu, mis nii sisu kui vormi arhailisuse tõttu tundub uurijaile olevat väga iidne võib-olla koguni omaaegsete metropolis ümber asunute kaasatoodu. Laulu sisu on järgmine. Elatis läks vett tooma Annikast, mida valvas draakon draakon nõuab, tasuks veest ohvrit. Toon sulle ohvri, tõotab ja nautis päikese ja kuu nimel. Kuid kelle ohverdad? Annaksin Ena. Uut ema ma enam ei saa. Annaksin venna, uut lendama enam ei saa. Annaksin õekese. Uut tõlkest ma enam ei saa. Kuid kui anna naise, siis võtan uue. Kuni oktoobrirevolutsioonini ei antud välja ühegi kreeka rahva poeedi teoseid kreeka keeles. Kohe pärast revolutsiooni, kui hakati teostama leninliku rahvuspoliitikat, algas kreeka kultuuri kiire areng. Avati kreeka koolid ja pedagoogiline tehnikumis valmistas neile kaadrit. Mariupolis asutati kreeka teater ja kirjastus, ilmusid kreekakeelsed ajalehed isegi lasteleht Pioneeras. Kreeka ansambel esines 1936. aastal Moskvas vähemusrahvuste kollektiivide festivalil ja sai esimese koha. Sama ansambel esines kaheksanda erakorralise Nõukogude kongressi delegaatide ees, kes võtsid vastu stalinliku konstitutsiooni. Ja vaid kaks aastat hiljem 1938 lakkas see kõik olemast. Suurem osa intelligentsist represseeriti. Nad kõik hukkusid ja hauadki heid teadma. Nende hulgas oli ka poeet Georgi kostopras Kirjanike Liidu liige, kes oli välismaalgi tunnustatud. Tema tõlkes ilmus maailma esimene kreekakeelne Puškini luulekogu 1937. aastal, kui tähistati klassiku sajandat surma-aastapäeva. Pärast kahekümnendat kongressi paljude rehabiliteeriti. Paljude puhul seisab see veel ees. Järgmine laul kannab pealkirja. Kahju on pojast. See kõneleb kahest vennast, kes kakluses haavasid üht noormeest tuua ka osutus samuti nende vennaks, kelle türklased olid poisikesena röövinud endale Janitseriks. Vendade löödud haav ei ole ravitav. 38. aastal kadus kreeka keel kuulidest 40-ks aastaks. 23. detsembril 1987 toimus esimene kreeka keele tund taas üle aastakümneid. Viimased kaks, kolm aastat on Mariupoli kreeklastele andnud usku ning lootust, et avalikustamine perestroika, poliitika ja demokratiseerimine avab jälle teega kreeka kultuuri arengule. Omakeelne kooliõpetus on muidugi esmane ja olulisim samm kuigi praegu piirdub see neil vaid keeletundidega. Aga märtsi lõpul, kui meie jutuajamine Aleksandr Raslaga aset leidis, olid juba käinud kohalike oludega tutvumas Ukraina kommunistliku partei keskkomitee liikmed ning arutati kreekakeelsete raadiosaadete alustamise küsimust. Juba kohustatakse ka kreeka kirjanike kogumikku, mis ilmub emakeeles. Seni seda võimalust ei olnud, ehkki oma kirjanikud kreeklastel olemas. Möödunud aastal suri teenekas Kirjanike Liidu liige Anton šaburma. Leonti kirjakov on aga tõlkinud kreeka keelde loo Igori sõjaretkest. Nüüd kuulame laulu, mille viisi ja sõnade autor on teada rahva laulikust, poeet Honakmei, kes elas aastail 1853 kuni 1918. Laulu pealkiri on, oh sõber, kui meeletu on maailm. Maailma algusest saadik ei ole keegi saanud elada kogu oma elurõõmus ikka sõjad ja tapatalgud, mis on sundinud valama verega segatud pisaraid. Ikka on emad, naised ja tütred kalleid kadunukese taga nutnud nagu lambad, kes kaotanud talled. Mõni sõna ka meie külalisest Aleksander Aslaast endast. Ta sündis Sartanaa külas 1943. aastal. Peres oli kaks vanemat venda ja üks veel temast neli aastat noorem. Kuni kooliminekuni rääkis ainult kreeka keelt. Juba enne kooli hakkas kuulmise järgi panjaanist viise välja meelitama. Iseseisvalt valmistas end muusikakooli astumiseks ette, sest kodukülas mingit laste muusikakooli ei olnud. Pärast kaheksanda klassi lõpetamist saigi temast donetski oblasti Artjomowski linna muusikakooli õpilane rahvapillide erialal. Muidugi olid need vene rahvapillid Tomraja bajaan sest Kreeka rahvapille ei õpetatud kuskil siis ega tehta seda ka praegu. Muusikakoolis tekkis huvi esteetika ja filosoofia vastu. Noormees otsis vastust küsimusele, milleks inimene elab, mis on elu. Sel ajal hakkas ka ise heliloominguga tegelema. 1962. lõpetas muusikakooli ja läks komsomoli lähetusega tööle. Siberisse valis Sušensgoya küla, kus omal ajal oli Lenin asumisel. Töötas seal aasta laste muusikakooliõpetajana ja siis järgnes kolm aastat sõjaväeteenistust. Sõjaväeteenistus leedus määras paljuski Aleksander Ahhaa edasise tee. See äratas huvi Baltikumi kultuuri vastu. Põhiametilt. Tanki suurtükiväeremondilukksepp mängis ta muusikamehena ansamblis kontserti antini Leningradi televisioonis kui paljudes liidu linnades. Ruudu 40 noormeest esindasid viit teist rahvust. See aeg võimaldas tundma õppida paljusid erinevaid rahvuslikke karaktereid, kultuure ja laule. Ja tore oleks, kui kasvõi ükski neist kolmest eestlasest teenistuskaaslasest oleks praegu need tervitused kätte saanud. Järgnesid kompositsiooniõpingud Minski konservatooriumis, mis küll jäi perekondlikel põhjustel pooleli. Siis tuli tööd, oli, jättis Volga autotehase klubis. Ja siit tuleme ringiga tagasi sidemete juurde Eestiga. Eesti ja eestlased nii kaugele Aasovi merest tundusid mõistatuslikku maarahvana. 1971. aastal kuulis esmakordselt eesti muusikast kui omapäraselt arenevast liinist, kus kaasaegsed heliloojad kasutavad ka lääne muusikasaavutusi. Samal aastal sai Aleksander Asla komandeeringu, et tutvuda meie klubide tööga. Tallinnas tutvusta Jaan Räätsa ka Heinz valguga, Veljo Käsper iga sõlmusid suhted paljude eesti heliloojate ja kultuuritegelastega mis on aastate jooksul aina laienenud ja tugevnenud. 1972. aastal asus Aleksander Rasla taas tööle kodukanti Ždanovi nime kandvasse Mariupolis pidas sealse muusikakooli õppejõududele esimese loengu teemal loomingulised suunad Eesti kaasaegses muusikas. Meie muusikateadlane Priit Kuusk vahendas kirja teel pidevalt infot. Vaatluse all olid Jaan Räätsa neoklassitsistlik, Arvo Pärdi avangardistlik ning Veljo Tormise folkloorisuund. Loenguid oli hulganisti ja hiljem andis need materjalid üle donetski muusikapedagoogilise instituudile. Nüüd aga kuulame vahepeal jälle Kreeka laulu. See on naljalaul isa ja tütre dialoogi vormis. Tütar lükkab tagasi nii preestri kui karjuse kosjad, kuid nõustub mehele minema. 1975. aastal tuli Aleksander Rasla taas Eestisse kuuks ajaks ja oma käe peal, et õppida tundma rahvuslikku karakterit ja selle avaldumist kirjanduses, kunstis, muusikas, olmes. Laulupidu jättis vapustava mulje. See sai eeskujuks, andis moraalset tuge ja viis mõistmisele, et on vaja põhjalikult tundma õppida Mariupoli, kreeklaste rahvamuusikat ning tehase kättesaadavaks folkloristide ja kogu nõukogude muusikakultuurile. Samal laulupeoaastal algas ka tutvus Jaan sarvega. Kui Jaan tutvustas Eesti rahvamuusika antoloogia heliplaate ja ütles, et tuleb aeg, mil ka kreeka muusikast on niisugune antoloogia olemas, tundusse fantastiline ent asustada fantastika ellu viima, sõitis jälle nii-öelda oma kulu ja kirjadega läbi Kreeka külad otsis üles pillimehed ja lauljad, salvestas palju materjali, töötas selle läbi süstematiseerida. Selle töö juures oli taas abiks Jaan Sarv, keda kreeka muusikateadlane nimetab valgustajaks. 1984. aastal pärast Kreeka rahvamuusika tutvustamist mitmesugustel konverentsidel ja seminaridel. Tundisasla, et on õige aeg pakkuda seda materjali firma meloodia heliplaadistuudiole. Otsekohe tuli ka, soostub vastus, sest materjal tunnistati tõesti uueks ja huvitavaks. Ainuke tingimus on vaja kvaliteetsemaid salvestisi. Ja siin tulid ASAP Jaan Sarv 1985. aastal. Kolme nädala vältel salvestasid nad tohutu materjali ning selle tehniline kvaliteet sai heliplaadistuudio olnud väga kõrge hinnangu. Esimene plaat ilmus käesoleva aasta veebruaris teise materjalide vormistamisel töö praegu käib. Rahvakultuurilise eneseteadvustamise osas on sel plaadil tohutu tähtsus. Igas külas on see plaat olemas Aasovi äärsete kreeklaste juures. Ka gruusia kreeklased tunnevad elavat huvi ning soovivad omandimuusikat peatselt plaadistatuna leida. 500 plaati varus kingituseks ühing, NSV Liit, Kreeka. Ka päris Kreekas on plaadi ilmumine äratanud elavat vastukaja. Nägin juba tollal märtsikuus kümmetkonda kreekakeelseid ajaleheartikleid ja ajakirjade numbreid, kus oli sellest juttu väga kiitvalt, nagu Alexandra sla kinnitas. Ja see on ka igati mõistetav. Eks säilita ju alati kodumaast kaugele sattunud rahvakillud, palju arhailist metropolis, uute kihistuste alla mattunud ja sootuks kadunud. Etnograafia doktor Alexander balletski sõprusühingu NSV Liit kreeka viitsepresident on kirjutanud Aasovi äärsete kreeklaste folklooris on tänini säilinud joon iidsest kultuurist, mis kunagi õitses nende kaugel kodumaal. Nende sõõrtantsud meenutavad tantsukirjeldust Homerose hiiliase kaheksateistkümnendas laulus. Nende muinasjuttudele on omane see bütsantsi koloriit, mis vaimustab meid Hellase juttudes. Aleksander Raslalt kuulsin, et haroo tähendab kreeka keeles lihtsalt tants. Siit tuleneb ka vene Haravot ja kõigi Balkani rahvaste horod sõõrtantsud. Nüüd saame kuulata, kuidas kõlab kreeklaste Dieplo horo Kahekordne sõõra. Tantsitakse nii, et paaris numbrilised tantsijad hoiavad kätest üksteise õlgade paarituarvulised pyha kõrgusel. Noorukid õitsevad ning kenad neitsid kõigile armsad, tantsisid tandril seal käe randmest üks ühel, hoides aegajalt kiiresti ringis. Nad keerlesid jalgadel kergeid niisama ruttu kui ketas, mis harjunud pottsepa käe all. Kui tahad proovida toogas kergesti küllalt, keerleb aeg-ajalt taas rea kaupa, nad hüplesid üks ühe vastu. Rahvastki hulk oli kuus ringtantsude armsate ümber. Vaadates neid imetelles ja tandril sealsamal laulis taevalik laulik end lüüraga saates. Ent vaevalt. Talgas kuivaks Leikarit juukseid ja keerlesid tantsides ringi. Kreeklaste muusikas on valdav asümmeetriline paaritud akti mõõt. Seitse kaheksandiku üheksa kaheksandiku. See annab erilise sisemise dünaamika ja sellega seondub koreograafia keerukus. Seda ei vaheta millegagi ära. Just sellesama liigutuste keerukuse pärast. Kannabki tantsu viis raske tantsuline. Meie plaadil ei ole kahjuks esindatud rohkem rahvapille kui kaks avalus kõlanud luttu surna Torupilli sealne variant, mis on peaaegu käibelt kadunud, vaid üks mees mõistab neid veel teha ja hästi mängida. Ehk jõuate oma oskused mõnele nooremale edasi anda. Teisi lugusid mängitakse viiulil, mis kohalikus keeles kannab nime Kimizzia. Aasovi ääres on harulduseks muutunud ka keel pilgemani. Suomi kreeklastel tuntakse seda lüüra nime all. See on midagi kaukaasia rahvaste Kemandža taolist. Mariuopoli kreeklaste tüüpiline rahvapilliansambel on niisuguse koosseisuga Kimizzia viiul haaval klarnet Labuta plokkflööt three tamburiiniga taoline väike käsitrumm ja ta uul suur trumm. Muide, kõik need pillid kannavad ka päris kreekas samu nimesid, kuigi aegade jooksul tekkinud mõningasi tämbrilisi erinevusi. Pärast teist maailmasõda on lisandunud ansamblisse lõõtspill või bajaan päris Kreekas akordion. Loodetavasti saame siis, kui ilmub järgmine heliplaat, kuulda ka teisi Mariupoli kreeklaste rahvapille. Laulud on ühehäälsed alles viimastel aastakümnetel on ilmunud nalja lauludesse ka mitmehäälsust. Meie plaadil on aga püütud jäädvustada just vana loomingut. Paljudel juhtudel oli selleks ka päris viimane aeg, sest mitmedki siin jäädvustatud laulikud on juba igaveseks vaikinud. Näiteks 91 aastane Valentiina karaberova ei suutnud enam meenutada kogu ballaadi. Ära nuta, emake teksti. See on kurb lugu. Tütar on antud mehine kodust kaugele ja ema nutab murest. Poeg lohutab ärant aimake. Kui elame, sõidame õde vaatama. Aga kui sa peaksid surema? Sisto Ta on tuua, tasin omadustele. Ent poeg sured enne ema ja 40 päeva pärast tunneptuubi, et tund on tulnud. Kes siis nüüd, pojake toob mu tütre kohale, et tõotust täita, tõuseb poeg hauast, võtab risti ratsuks ning toob õe ema juurde tõendamaks. Emalitan antud tõotuse täitnud annata õele oma sõrmuse ja kaob siis. Kreeka külades peetakse praegugi kinni iidsetest pulmakommetest seal inimese elutähtsal pöördepunktil. Vanadele tavadele toetumine annab ühtekuuluvustunnet usku oma rahva säilimisse. Sest nii sünnibki uuskreeka perekond. Fotodelt nägin kauneid peakatteid, pik teenest lõuendist, linik servades peenike tikand ja sinna servadesse kinnitatud rohkesti metallmünte ristikesi ja helmeid. Iga neiu koob ise endale niisuguse liniku. Esimest korda pannakse see pähe pulmapäeval ja abielus naine kannab seda hiljem pidulikel puhkudel. Niisuguse liniku all nägin pildil saatekülalise õpilast, kellest tänaseks on saanud Pedagoogilise Instituudi Ta jõud. Temagi lahkus pulmapäeval isakodust selle traditsioonilise mõrsja teelesaatmise viisi saatel. Ka peigmehe riietamine pulmadeks seda nimetatakse kroonimiseks. Toimub kindla muusika saatel. Järgmine pulmalugu kannab nime Drakesidku. Meenutagem, et kloostrite söögisaale nimetatakse vene. Keeles trafesma ja tulin ju õigeusk Venemaale kreeklaste kaudu. Just Herzoneeslase mungad Krimmist käisid kiievi riigi alamaid ristima. Seda lugu mängitakse pruutpaarile pärast laulatust ühises peolauas, kusjuures külalised tantsivad laua tagant lahkumata enam-vähem paigal. Ja nüüd laul teismes kostitab. See saadad kingituste andmise tseremooniat. Iga külaline teatab, mida ta kinkis ja ütleb noorpaari auks toosti. Lõpetuseks palusin külalisel öelda meie kuulajale midagi kreeka keeles. Passiva suur tänu. I ja naid. Lõpetame saate kreeklaste talvise pööripüha kombestikku kuuluva lauluga mille saatel kaheksa kuni 10 liikmelised meeste rühmad käivad majast majja. Soovides pererahvale õnne. Vaja on õnne meile ja neile kõigile.