Hiljem ise sisu on saade sisukatest inimestest. Tervist mina olen Urmas Vadi. Mis saab siis, kui kokku saavad kogumiskirg ja kunstpiimapakendid õllepurgid, nööbid ja kuidas on nende abil võimalik arvestada aega? Seda teab kunstnik Erki Kasemets. Head kuulata. Sa maalid piimapakkide peale ja kogud igasuguseid asju, nööpe ja õllepurke ja dokumenteerid, aga noh, sellest, miks sa seda teed ja, ja kuidas see täpselt käib ja mida see tähendab, sellest kõigest jõuamegi rääkida, aga sa oled sündinud 69. aastal enda lapsepõlve elanud nõukogude liidus ja mina mäletan enda lapsepõlvest, et kuigi ma olen mõned aastad sust noorem oli hästi oluline koguda Donaldi nätsu pabereid ja neid vahetada, eriti hea oli, kui oli, mõni oli nagu värske paberist, lõhnas hästi üldse kõik see nodi, mis kuskilt läänest tulijad, selline ilus, värviline ja, ja läikiv, kuidagi ahvatlev. Kas piimapakkide ja kõikide asjade kogumine on sinul ka mingist sellest ajast pärit? See on väga võimalik muidugi selline värvikirev sildindus, mis oli kuskil kaugel, millest jõudsid ainult mingid pudemed kohale. Mäletan isegi, et randa tõi näiteks Vääna jõesoo randa tõi mõnikord meri Coca-Cola pudeli, mis oli suur rariteet või minge kilekotti. See tegelikult Ta tekitas sellise illusiooni mingist kaugest ja ideaalsest maailmast, mille, mille Poola oli nagu suur tõmme ja need olid väiksed saadikud siis sellest teispoolsusest, need vaiksed pudelid ja purgid, mis ja jõudsid kuidagi imeteid pidi, et kui midagi kellegile sellist lähevad kätte sattus, ega ta naljalt siis seda ära ei visanud või nagu jäeti ikkagi alles ja kui rääkida nüüd kogumisest, et kogumist nagu jagada laias laastus kaheks, et üks on selline, kus kogutakse spetsiaalselt ja otsitakse mingeid asju iga hinna eest kokku. Ja teine on siis pigem sellist laadi kogumine, kui et ei visata lihtsalt ära midagi. Et kui, kui satub oma tarbeks mingi asi, kas või näppude vahel, et sellest ei loobuta kergekäeliselt, et pigem see nõukogude aegne mentaliteet oli selline, et ei visatud ära midagi, kui, et koguti, otsite kuskilt kokku ninaga. Aga mida need pakid sinu jaoks tähendavad või et mis, mis ajal sa tulid selle peale, et neid purke erinevalt virnastada ja üksteise otsa laduda, teha mingisuguseid mustreid ja kujundeid, ühesõnaga kunsti sellest tegema ja tegelikult piimapakid sa maalid nad ära. Kui need esimesed sellised piimapakid kartongist ilmusid nagu praeguste eelkäijad seal kuskil 80.-te aastate, et ma arvan, et keskpaigas või isegi esimeses pooles ei, mina ei visanud ka neid ära alguses, et ka päris huvitavad nagu sellised formaadid, liitrised kartongpakid, ennem oli ju teatavasti ei olnud väga sihuke öko värk, et need poliitilised piimapudelid, mis Briti tagasi ja mis maksid hirmus palju raha peaaegu rohkem kui see sisu, mis seal sees oli ootamatu, nagu asendamine sellise millegi lääneliku ja lavatehnikaga, siis nad said need esimesed pakid lihtsalt alles jäetud või mingi kogus seisid niisama nagu ülevärvimine hakkas pihta täitsa juhuslikult. Lihtsalt kuna nad olid olemas, et siis kuskilt mingit värvi proovitud, kuidas peale hakkab, et sa oled selline kilekiht peal, et tundus, et ega sinna vist eriti hästi nagu ei tohiks üldse värbijale hakata, aga jäi küll. Ja siis sai nagu mingid esimesed pakid lihtsalt ühe ühevärviliselt ära värvida ja nendest mingeid asju ehitada kuskile. Paavst siis ta hakkas nagu niimoodi hästi vaikselt pihta arvelt, siis oli mingi paus, mingi aastaid lausa võis vahepeal olla ja ja siis hakkasid nagu need pakki maalingud minema järjest keerulisemaks nagu ikka paljude asjadega, et see algus on just nagu kummaline, huvitav, et mingisugust, nagu pealtnäha tühisest asjast võib saada selline. Ma ei tea, kauakestev hirmu hirmus töö. Et seda ma ei osanud küll arvata, et nagu sellest esimese paki nagu värvimisest võiks kunagi noh, praktiliselt elu elu mõte saada või mõte, aga elu saatev tegevus. Kas sellel kogumised on ka midagi hiiglaslikku ka või et umbes, et sa tahad mingeid asju koguda või et miks sa kogud neid? On see kogumise puhul üldse Andres tegevust mingil määral ka sellise kummalise keerulise seisundiga et midagi, midagi kummalist toimub selles kogujas endas. Öelge, kas mõned väga fanaatiline koguja olen viimasel ajal võib-olla enam mitte, aga aga mingid sellised kiusatused või vastupandamatud hetked tabavad kindlasti ka? Mäletan ma olen näinud kuskil vedelemas mingit mingit asja ammusel ajal kuskil teeservas või pärastena naasnud hammaskilomeetrit tagasi, kui selle võimalusest selle ära toonud või midagi, midagi taolist, mingit pakendi või purgi vä? Kindlasti selline fanatism on seotud täiuse taotlusega, tean ühte lugu mehest, kes kogus mis ka mingeid purke või pudeleid tegi, seda hästi hoolega aastaid. Ükskord nägin mingit filmi, kus oli hästi palju tegelased jõid ja sõid ja et kõik sellised purgid ja pudelid, mida, millest ta sai aru, et tal pole vist kunagi võimalust neid endale. Siis ta tohutult solvas ja hävitas kogu oma kollektsiooni. Ta on nagu diktaator seal oma oma selle kollektsiooni eesotsas, et ta nagu juhib oma riik ja kui seal ikka nagu vastutegutsemine hakkab nagu väga määrama, sest siis ta on kõigeks valmis nagu. See kogumine on selle sinu selle elukestva tegevuse üks pool, palju tähtsam on see, mida sa nendega teed, sa, Sa maalid nende peale või mis tähendus back ise nagu omav, et kas ta on lihtsalt sul selline lõuendi aseaine või, või on tal juba omaette tähendus? Tunne pakend, pakam selline standartne toodetel on täpselt üks kindel kuju, kordub mis on täiesti noh, üksteisega identsed. Oma vormilt ja mind paelobki nende pakendite puhul eelkõige nende kordusprintsiip, et kui ma neid järjest nagu üle maalin, siis ma teen kogu aeg ühte ja sama tegevust nagu see oleks üks ja sama pakk, mida ma lõputult nagu teen, et kuigi mandril neid tuhandeid, et kui ma iga kord alustan uuesti, et see oleks nagu jälle otsast peale. Seesama sama asi saakski vist nähtavasti teha seda, et tehke ühte pakki nagu lõputut maaliks üle täna lihtsalt aktsesse hiigelsuureks paisuks, võib-olla aastatega. Aga selline korduse printsiip on võib-olla mis mind nagu paelub selline moodul mingist ühest sarnasest pakist saab siis mingi pakkida meri või samas jääb see ikkagi ainult üheks selleks samaks üks ja kõik, kõik ühes nagu meeldib, et tegeleda alati selle ühe sama pakiga ja nagu oled vaba sellest eelnevatest massist, et tegelikult ja nagu seda tervikut, kuigi sa tajud, et see on olemas, et selles mõttes ta natukenegi vabastav, et kui, kui noh, kus see lõppeesmärk on niigi ebaselge, et siis vähemalt sa tead, et sa teed selle ühe Väikse osakese sellest valmis nii hästi kui hetkel oskad ja ja see on nagu laitmatu osake sellest suurest tööst, aga aga rohkem nagu ei oska ette näha. Sa said 2002. aastal enda näitus või töö, mille pealkiri oli Lifail eest Konrad Mäe preemia. Ja noh, Eesti mõistes on see hästi oluline preemia ühele kunstnikule seal ka rõhutati seda, et, et see ongi selline elukestev projekt või ühesõnaga selline ka uuesti uuesti loomine. Et mis teebki nagu selle asja kuidagi hästi suureks või väga tõsiseltvõetavaks. See, see ei ole selline ühekordne projekt, et nii ma tegin sellise huvitava näituse ja nüüd ma hakkan millegi muuga edasi tegelema, et sa ka viitasid sellele, et sa ei tea, kuhu see välja jõuab, aga kas mingisugust lõppu sa näed? Esmalt sellest nimest Lifail nimi pole midagi nagu originaalselt anagramm muidugi, et maailmas on samma avastatud nagu ikkagi siuksed, lihtsad lihtsad asjad, aga ta sobis nagu iseloomustama seda kogu seda nii-öelda piinaataki projekti. Ennem nimetasin piimapakkide maalimiseks aga et kuna, kuna fail on nagu teatavasti sihuke mingi asi, millel nagu kindlat kuju ei ole tegelikult panna mingisse mingile kandjale, aga sisuliselt ei saada kuidagi vormi anda nagu kuidagi nagu meenutas kangesti sellist suurt andmekogust lihtsalt et seda tegevust on iseloomustanud kõige paremini nähtavasti järjepidevus, et. Kui teha mingit ükskõik mis asja hästi pikalt, et kõik tobedat asja pealtnäha, et ta tegelikult omandab see aeg läbi selle aja, omandab mingi sellise suurema tähenduse ja üldistus, et need oleks muidugi võimalik selle aja jooksul teha olnud kümneid kordi rohkem. Võib-olla kui väga produktiivne inimene oleks selle kallal, et tegutsenud kui teha nagu natuke hõredamalt, et ega see ei tähenda, et et nagu selle võrra vähem, sinna sisse mahuks, et sahtusse iga pakk lihtsalt nagu salvestab seda aega enda ümbert natuke laiemalt. See on niisugune ajaajaga seotud projekte. Ma küsin siia kohe väga praktilise küsimuse, et kui palju sa neid igasuguseid pakendeid purke ja pudeleid on, kus sa neid hoiad, milline su kodu välja näeb? Vot, see on päris raske teema alati just tähendab piima lakkida näiteks säilitamine kuna nad on ju tegelikult seest tühjad, et see on nagu õhk õhku täis tema säilitajana mingi tühja ruumi siis on kuupmeeter on siis 1000 back, ehkki hoian neid noh, kus, kus nagu võimalik on, hetkel on nad pööningul mingites suuremates kastides kõik koos. Ma neid nagu üle lugenud nüüd viimasel ajal ei olegi, et selline arvepidamine puudub, on üritanud küll nagu juurde teha, umbes niimoodi, et keskmiselt ühe päevas kolm-nelisada tükki aastas tuleb juurde, aga tuhandeid kindlasti üle 5000. Ühel pakil on ju viis külge, et tegelikult seal on nagu viis väikest maali veel eraldi võta siis korrutada viiega veel siis siis kuidagi see on 25 ja nii edasi. Kõik on täiesti erinevad ja seal on ka püüdnud nagu noh, natuke kollektsionääride, neid erinevaid, mingeid lähenemisi üldse mingit meetode, moodsa kunstipraktikast pärit asjad, et tulega olen maalinud ja põletanud mingit mustrit peale. Sman pleekinud Tal on spetsiaalselt kuskile jätnud suveks nagu osad, mis juhtub, et need värvid, osa kaovad ära ja mingitel pakkidele selliseid erinevaid lähenemisi. Kui need tööd on sul näitusel väljas, siis nad on kas seina külge laotud või, või on nad põrandale laotud ja mäletan, meenutab sellist mosaiiki või, või mingi pildi kokkupanemist. Et kas selles tegevuses, et sa seda nagu iga päev mingi paki moodi või iga mingi aja tagant vot neid kokku ja laiali mingiteks piltideks, et kas on ka mingi selline rituaalne tegevus sinu jaoks? Igav. Kord on see uus kombinatsioon, milles nad välja ilmuvad. Et ega need nii tihti nagu laiali laota, aga seda teha võimalik 100-l meetodil vähemalt, et need on olnud kõige lihtsam maha ladudes need seintele siis nende üksteise otsa virna. Selliseid struktuure on olemas palju, neid aga, nagu näha, ühe suure pildina on, on päris ootamatu, iga kord on nagu midagi uut seal. Kahtlemata see on nagu sama seisundit kui kõik ajahetked, nagu ühel ühekorraga, nagu tekivad, eksisteerivad kõik ajahetked ühel hetkel. Umbes selline tunne on, kui nad võib pakid maha laduda. Sa mainisid seda, et üks piimapakk tähistatud mingit aega sinu jaoks ja sa kirjutadki igale pakile peale kuupäeva et see on dokumenteerimine, miks sa seda teed? Lisaks sellele ajale, millal see pakk on tehtud, ma kirjutan sisse ka, kus ta on tehtud, et noh, seal on iga paki sisse kirjutatud sellised mingid põhiandmed, et noh, elasin Vilde teel kunagi Vilde tee mingi 95 näiteks aasta mõrts, mis, mis kuus on tehtud vanasti kirjutanud kuu täpsusega ainult arveldasin. Et kuna see ühte pakki noh, mõnikord läks nagu ka paar päeva vaja teha kuivatel mingeid asju nagu täiendasin. Ja siis kirjutasin ühe ühe pika numbrijada lihtsalt täiesti automaatselt, et need pakid on kõik on seotud nagu mingi automatismiga, lihtsalt ma ei mõtle, et mida ma sinna tegema hakkan, täpselt, et see tuleb nagu täiesti hetkel nagu kuidas tekib ja siis ma mõtlen alati ühe niisuguse pika, umbes 10 numbrilise jada. Et nüüd ma olen mõelnud, et kas need kunagi korduvad tegelikult igal Bakranud kood olemas kas on, nagu on võimalik, nagu on kahel pakki sarnane kood. Aga miks seda teha Veltsa, miks midagi dokumenteerida, et ma arvan, et mul tekkis see vajadus või see mõte tekkis? Nii-öelda tühjusetundest või võiman, ma ei osanud nagu leida selliseid kindlaid asju noh, maailmas ümbritsevas, millele nagu võiks tugineda või millel on nagu mingi selline vankumatu väärtus. Aga noh, kuna need kuupäevad ja mingid sellised asjad nagu ümber ringe loovad lauset tekitavat siukest muljet, et justkui oleks nagu mingi sihuke kindlus nende taga, kuigi noh, teame, et see on kokkuleppeline tegelikult, et see, meie isegi need ajaarvamise tead praegu praegusel hetkel maailmas on ju ka palju kalendrisüsteem kasutusel. Et see, see selline vajadus millegi kindla järele, millele saaks püstitada või millest arendada. See tekkis esma esmalt. Ja siis ma natuke aega hiljem, kas need elupäevi loendama, et siis kuna kuna aastaring kordub ja siis kuupäevad ka aastast aastasse samad et siis lõngale lineaarse liini, et kus lihtsalt elupäevade number on see, mis on siis nagu ei korda. Et igal elupäeval on oma number ja et 10000 elupäeva, mis on siis nagu üks juubel inimese elus täitub. Kui inimene on 27,4 aastat vana, enam-vähem teine juubel, siis 20000 elupäeva on kusagil 54 aastaselt ja siis 30000 päevas ületada siis tegelikult Eesti keskmist eluiga sans 82 aastaselt. Et sihuke kolm juubelit inimesel on elust, korralikku ümmargust päevade juubelit. Päev on ju tegelikult ka selline noh, suhteliselt arusaadav mõistet ta nagu nende vahel peaks jääma siis mingi puhkus või kuskile äraolek otsast peale, et nagu iga päev on siis täiesti tühi pakk, võib-olla siis umbes nagu see niukse sama piinama hakata hakkab jälle otsast peale seda maalima. Seal mingi sihuke sarnasus on nagu täheldatav. Kas sa ise ka pead enda sünnipäeval või sa said 27,4 aastat vanaks? Ma vastasin sellele natukene hiljem just või noh, sellega arvutasin selle kokku, et kuskil siis ei õnnestunud pidada jah, oleks kindlasti pidanud, sest see on, noh, ma arvan, seda soovitan teha kõigile, et see on niisugune tegelikult päris hea, hea vanus ka, et niisugune nagu inimese elus on nagu tegelikult selline just ongi üsna määravad hetkelt käsilma, nähtavasti. Sa oled võtnud ka korraliku posu kaarte või papitükke kaasa, kuhu sa oled siis kirjutanudki jälle selle enda päeva numbri. Noh, mingi 13700 nagu sellest, mainisid siis kuupäeva ja oled kirjutanud, mida sa siis sellel päeval tegid? Ole hea, loe üks, üks päev. Võtad täiesti ükskõik milline kaart. Ööbismaris kušetil nägin und, kus tegevus toimus kusagil riidepoes ja keegi ütles, et näe, siit pole küll midagi võttas selga panna ja, ja selle peale hakkasime talle soovitama erinevaid rõivaid ja mulle tundus pealegi see on selle stilistitööga imehästi hakkama. Järjest tulid punases värvigammas asjad, kuigi materjalid olid väga erinevad, varisin sealt järjest asju, andsin neid kätte. Ärkasin kusagil Üheteist 12 paiku. Sellistes kuues jaanuar sellel aastal hulgas on niimoodi, et need unenägudega on üldse nähtavasti kollektsioneerimine. Need on nagu kõige uskumatu omad asjad, et eriti kui need paar päeva vanuseid unesid kuskil, kus on üles kirjutatud ja lugeda, et siis nagu ei meen absoluutselt enamasti mitte mingit seost, et noh, täiesti sihuke anonüümne materjal, et nagu puudub absoluutselt mälestus selle sellise asja kohta ja samas on ka tegelikult natuke vanema enda enda eluga sama moodi, et tegelikult kui sa loed siin, et mis, mis sa oled teinud mingi mõned kuud tagasi mingil tavalisel päeval naljalt nagu ei, ei haaku nagu millegiga, et see on nähtavasti see ise puhastamisvõime või mis inimesel peab olemas olema, et ta järjest nagu kustutab tegelikult seda asja niimoodi sellest aktiivmälust vähemalt siis ära. See on natukene selline tühi töö, et tegelikult, et kui, kui ta kuskil olemas on see mingil muul tasandil siin inimese sees salvestub nendest hoopis paremal kujule kui sellisel papist ja paberil, aga aga see on nagu sihuke väike nagu katse või natukenegi seda sassi lüüa, seda normaalset bioloogilist protsessi, et kus järjest kustub järjest kiiremini nagu. See oleks justkui selline mälu andmebaas. Jah see on nagu omandanud ka mingid sellise mängulise väärtuse minu jaoks, et just, et noh, väga väga ean proovida mäletada võimalikult palju asju nagu mingist päevast meelde jätta, et see on nagu pidevalt pea töötab sellise mängu kallal, et pean selle, ma teen selle asja ära, et ma jätan selle meelde või isegi mõnikord kuni selleni välja, et ma mõnda mõne asjad on tegemata, kuna ma tean, et ma pärast peaks kirja panema teoreetiliselt. Et kui see on ebaoluline asi, et mis, mis ma selle teenet parem hoida, siis nagu seda materjali kokku. See meenutab sellist laevast või paadist vee väljapumpamist, kui kusjuures see auk, mis selles laeva keres on nagu parandamatult sinna tuleb seda vett juurde sihuke saab selle augu nagu kinni panna, et siis siis oleks hoopis nagu aru saada, on see tegevus aga, aga et see on pidev, et sellest ei pääse. Nüüd esitab Erki Kasemets ühe küsimuse. Ja pere Eli. Tervist, ma tahtsin küsida su vanaisa kohta. Johannes tarri. Kas oli jaamaülem Eidapere, Lelle, see mujal, et ta oli niisugune väga huvitav mees. Väga korralik. Tal oli kaheksa last, aga ta pärast iga tööpäeva tegi ühte kummalist tegevust. Joonistas värvipliiatsitega tuhandeid ühesuurusi ruudulise paberi peal kavandeid. Miks sa arvad, miks ta seda tegi? Kõige õigem oleks, kui ta ise vastaks sellele küsimusele, et see on nagu elulugude kirjutamisega. Et ma võin arvata või öelda nii, nagu mulle tundub ju siis mingi süsteem või maailm tahtis ennast väljendada tema kaudu või, või kuidas selle kunstiga üldse on. Et idamaades on kõikide kunstide eesmärk üks saavutada-kõrgendatud teadvusseisund võib-olla tema piltide joonistamine on samamoodi mingi seisundi saavutamine või seisundis olemine, seisundi väljendamine läbi siis süstematiseeritud tegevuse või süstematiseeritud joonistamise. Jätkame vestlust kunstnik Erki Kasemetsaga. Sa lugesid sellelt kaardi pealt enda unenäo kus sa siis hakkasid punaseid kangaid poes valima ja ma tean, et sul on üks nööbi kostüüm või ülikond ja noh, mitte lihtsalt et nööbid vaid, vaid samuti nii nagu sul on need purgid ja piimapakid, need nööbid moodustasid mingid mustrid ja kujundid. Et kui palju seal nööpe praegusel ülikonna küljes on. Samamoodi on see nööpide arv seal jopel seotud ka elupäevade arvuga need on kas siis seal 14000 ligi. Nööp on iseenesest selline asi, mida on võimatu, mitu defineerida ilma tema funktsioonitad, nööp, võib-olla iga asi tegelikult, et ilmasele nööppauguta minetab nööpama nööbistaatuse tegelikult, et ükskõik mis põhimõtteliselt ese võiks lame, lamedam tüki kõike, mis võiks nagu toimida, kui nööp ongi väga erinevaid, igasugu asju leitud kal, mis lähevad nööpide, on arvesse aeg-ajalt need mustrid moodustavad samamoodi kus selle õmblemise käigus erinevalt nende pakkide ladumisest kastist välja võtmisest nööbid on nagu kinnitatud jäigalt siis ühte kohta, noh, see on niisugune nagu lõplik tundub, et seal on midagi sellist rohkem lõpliku. Ja pealegi on seal piirid nagu ees, tegelikult, et see sinna mahu enam arsti. Sa mainisid just seoses selle nööbiga, et, et kui ta ei ole need paugus, siis ta minetab enda tähenduse, et ta ei ole ju siis enam justkui need sa oled maalikunstnik ja ikkagi vähem või rohkem maalikunstnikud müüvad enda maale. Aga sina, kes sa joonistad noh, selliste kummaliste asjade peale nagu pakendite peale ma hästi ei kujuta ette. Mõne asutuse direktor koos enda assistendiga tulevad sinu ateljeesse ja tahavad enda seina kaunistada sinu ühe piimapaki ja või, või on mõni tulnud ka On isegi tulnud ka sellise ettepanekuga, et tahaks osta ühe või kaks või viis piimapaki näiteks pane kuskile riiulisse, aga ma olen pidanud loobuma sellest ettepanekust tänu sellele, et kogu see piima pakindus on nagu üks suurteos tegelikult, et et ma ei saa sealt nagu niimoodi vabatahtlikult mingit osa ära anda. Ja nähtavasti need valikukriteeriumid pole ka päris need, mille alusel siis inimene sealt lihtsalt oma maitse järgi valiks mingi paar päeva välja või mingi ajahetked, et noh, ta nagu ei haaku, et ma olen, ma olen küll pakkunud, et paljudel, et võtku, võtku me kõik need pakid endale tähendab ainult sel tingimusel, et kui ta nende säilitate veel mingi aja, et ma saaks need juurde tuua, siis nagu sellist sellist soovi nagu sellega pole olnud, et et sellist tahtmist küll, et üks või paar tükki välja valida on küll olnud. Aga kas kunstimuuseum ei tunne sinu loomingu vastu huvi, et enda kogusse võtta kõik need sinu pakid ja purgid? Oligi just hiljuti kunstimuuseumi ka äike, vestlus nendest pakkidest, et nadolid küll huvitatud ka jah, mingist väiksemast osast umbes mingist poolest või aga siis nagu esialgu, nagu me ei jõudnudki kokkuleppele, et tegelikult, et kuidas peaks talitama, et see, see looks nagu mulle täiesti mingid uue olukorra, et kus ma oleks asjad nagu mitmeks erinevaks osaks nagu laiali lammutatud, et et ma ei teagi muidugi prakti praktilistel kaalutlustel ikkagi kui see huvi nende poolt jätkub, et siis ma ikkagi vist olen sunnitud seda tegema, et lihtsalt, et ei ole enam ruumi varsti nagu endal kuskil hoida. Sinu kunsti on nimetatud ka trash Ardiks, seda ta ju ka tegelikult on, et, et nad on ju ära kasutatud pakenditest siis justkui prügi. Et kuivõrd palju sa mõtled nagu või, või noh, kuivõrd üldse vastab see mõiste sinu selle kunstitegemisele ja kas oled selle mõistega päri, et sinu konstan prügikunst? Eks ta tegelikult muidugi on jah, kõigi tunnuste järgi, et nendel asjadel kõigil on olnud juba mingi oma läbielatud elu, et sellist valget lõuendit kuskilt poest ostnud olen suhteliselt vähe elus, kõik on tekkinud mingi muu funktsiooniga, enamasti need, need eelnimetatud asjad, ma arvan, et kõige rohkem tegelikult prügi, prügi tekib just et inimese nagu peas võib-olla just needsamad põhimõtteliselt need unenäod ja kogu see asi, mis nagu kogu aeg inimene minema loobib, et ma tegelikult isegi mõtlen, et see on nagu rohkem prügikunst minu pool. Et ma kogun siukseid väärtusetuid, et asju või noh, mis on määratudki nagu samamoodi mingiks muuks muid asju leevendama või mingit auru välja laskma inimeses, et kui see seda alles jätta, et see nagu hullem prügikunst minu jaoks, kui, kui need seal pakendid või Sa mainisid seda valget lõuendit, mul tuli sellega meelde Jaan Elken, kes on ka öelnud enda maalide puhul, et teda häirib selline valge lõuend, et see tekitab ka teatud hirmu ja tal on kohe vajadus seda lõuendit määrima hakata, et kas midagi sarnast toimub sinuga ka? Noh, et kuna sul ei olegi sellist valget lõuendit, et on seal hirm selle valge lõuendi ees See on, üldiselt on see klassikaline noh, läbi ajaloos maalikunstnik, kutse, hirm, et kui sa tühi, tühi, krunditud lõuend nagu vastu vahib ja nõuab midagi see tähendab, ta on juba algust on tehtud juba siis on lihtsalt nagu jätkata vaja. Et nad päris algusest alustama. Et see on kindlasti natuke lihtsam. Pake pudeleid saab võtta kui taarat, mida siis töödeldakse ümber selline ringlus, et sellest nii-öelda pakendist saab uus pakend, kus on juba uus piim sees või ükskõik mis ja samasse sinu tegevus, mida sa kordade kordad lõpmatult. Et see on selline rindlemine, et kas selles ringlemises on sinu jaoks midagi iseloomulikku? Need moodul printsiibil pannoo on kõik sellisel alusel tegelikult tehtud, et needsamad purgid mingi pilt moodustub ju tegelikult pole omavahel kinnitatud kuidagi liimi ega muude vahenditega, vaid et nad on täiesti gravitatsiooni jõul püsivad üksteise otsas sihuksed riidad et kui selle saab iga kell laiali lammutada, nendest samadest punktides laduda siis ükskõik mis uue kujutise, et see on nagu omamoodi ringluses, et sama asi nagu esineb jälle mingis uues kontekstis uues töös uuel kohal, manas ringluse üldse selline idee. See on tegelikult kuidagi eriti eriti südamelähedane igas asjas, et mis võist kõikjal on selle nimega ringi printsiip nagu lihtsalt olemas, et otsaga jõutakse tagasi samasse kohta. Ring ümber maakera. Kuivõrd palju sa viited mingitele globaalsetele protsessidele või noh, näiteks liigtarbimisele või millegile sellele enda, nende pakenditega? Selline ökoloogiline mõtteviis mis praegu nagu vist on eriti nüüd järjest nagu hoogu kogumas, et maailmas kus mingi prügi sorteerimine ja siuksed nagu väikesed tegevused, mis nagu justkui inimene hoolitseb ümbritseva keskkonna eest nagu sihukse, annab oma väikse panuse, et ma arvan, et ma tegelikult selle tegevusega nad mingit kasu ei too, küll, et tegelikult pigem nagu käitun hästi vastupidiselt, et et veel mingi värviga katta, armastan veel keemilisi asju, lisan sinna. Et, et selles mõttes mind küll nagu ei saa vist eeskujulikuks ökoinimeseks pidada. Aga nähtavasti ta kuidagi võib-olla nendele inimestele, kes näevad või noh ehk paneb mõnele natuke mingi uue mõte pähe sellise suure prügimassiivi nägemine tegelikult ju igal inimesel tekib tohutu pikk saba nagu taha selle nendest pakenditest, mis päevast päeva tekivad. Ma just viimasel ajal on jätnud järele leiva, neid klambreid, kus on nagu kuupäev peal, millega see kilekott on suletud isegi neid tohutult palju päevast päeva, nagu need toiduainete pakendada, see kogus, et me tegelikult ei näe, kuna ma kogu aeg seal ühe nagu ära hävitame, need ükshaaval prügikasti viime. Mass on suur, hiigelsuurima saga aastaga tekib näiteks. Erki Kasemets kui nüüd rääkida hoopiski sellest, et sa oled kunstiakadeemias lõpetanud teatrikunsti eriala, siis kuivõrd palju on see sarnane sellega, mida sa teed igapäevaselt enda kunstimaalid, neid pakendeid et noh, arvatavasti kuna see teater seab ikkagi omad tingimused, siis, siis ta ei saa olla väga sarnane. Et kunagi sattusin õppima seda teatridekoratsiooni eriala, mis tegelikult just nendel minu õppimise perioodil elas üle väga suured muutused, tegelikult alguses oli ta isegi kuulus maalikateedri alla et see oli tegelikult peaaegu sama, sama hariduse said teatrikunstnikud maalikunstnikud lisaks siis oma eriala peal, et nagu täiendatud maalikunsti kursus. Ja noh, ta oli üsna kindla suunitlusega või noh, hulga täpsem, kui ta nagu praegusel ajal on, et sa ise ka see eriala nimi on mitu korda muutunud, et kuna ma nagu selle ikkagi ära lõpetasin, et siis on, arvan ma, et ma olen niisugune väga kohusetruu, mingil määral kohusetundlik, et tegelikult ma nagu üritan igal hetkel kuidagi nagu mitte loobuda sellest, et mis mul ikka haridus on, et seda nagu kaasas kanda ja siis ma olen leidnud sellise väljundi nimetatud polügoon teatris. Ta oli seotud minu lõputööga, et kus ma siis natuke nagu mõtisklesin selle üle, et mis on teatris üldse olulist, et mis teeb teatrist teatri, et noh, see eestikeelne sõna nagu teater tähendab ka ju eelkõige vähemalt kolm asja. Üks on siis teater kui nähtus kui kunstiliik, sest teater kui trupp mingi kollektiivi, siis teater kui hoone, seda viimast nagu ärritust. Sageli on muidugi Eesti kontekstis rõhutatud, et ma mäletan, et selle polügoon teatrile me tegime väikse manifesti ja siis üks punkt oli seal selline polügoon, teatril puudub oma hoone ambitsioon seda omandada. Teatri kõige tähtsam nagu omadus on, et see nii-öelda teatriime või teatri teatri nõme on see, et et tähendab ümberlülitit, mine siis mingiks hetkeks see põlvkond ka seisneb sellistes üsna tavalistes ettevõtmistesse kuskile inimesed lähevad mingisse territooriumile kuhugile kokku lepitud kus on siis ka mingisuguse ei olemas. Kas asi hakkab nagu ennast ise nagu tekitama, et kuna noh, kõik on nagu selle eelhäälestusega juba olemas, et kui sinna saavutakse, siis ei ole see päris tavaline nagu sihuke jalutuskäik, ekskursioon, sündmus hakkab nagu sealt pihta. Et see polügoon sõna polügoon. Inglise keeles tähendab stanturt nurka eelkõige. Et meil on ta kuidagi ka arusaadav, kui Katsa väli või selline kõikide võimaluste territoorium, kus siis eksperiment tsiteerida saab, et üle paarikümne sellise ettevõtmise on toimunud 10 aastaga. Mõned on nagu päris sellised suurejoonelised isegi olnud. Võib-olla meenub üks selline jälgimisretk moesafari, kus osalejad istusid rong elektrirongi Tallinnasse ja sõitsid kümmekond peatust just ja siis igal platvormil oli, oli nagu selline kokku lepitud mingi inimesega, kes nagu viis läbi oma sihukese väikse tegevuse seal noh, ta oli vastavalt siis riiet kuidagi eristada või, või midagi taolist, et need rongisolijad ehk vaatajad, sarjused vaatama nägema igas peatuses midagi, midagi sellist neile mõeldud. Kuigi noh, sellega segunemine juhusliku publikuga ja, ja nii edasi, et siis tagasiteel nagu tulid needsamad rongi oodanud tegelased siis sinnasamasse vagunisse, siis kõik, kõik nagu sõitsid ühiselt, nagu balti jaama läksid nagu sulandusid linnapilti. Kui me rääkisime sellest aja tajumisest või ennem. Meil on niisugune lugu, et mõned aastad tagasi üheksandal mail seal pronks sõduri juures inimesed kogunesid, et et tuli üheksandal mail minu juurde ukse taha, astus uksest sisse üks sihuke vanem mees, vaatas seda minu elamist ja nagu ei saanud aru, mis toimub. Ma nagu hakkasin kerkima, suutis nagunii palju vastata, et ta elab siin pärast seda, kui selgus, et ta oli kunagi elanud selles samas korteris. Oli käinud selle pronkssõduri juures midagi siis tegema, see oli automaatselt nagu jalad olite toonuta sinna nagu oma koju, et ta ei saanud mitte midagi aru, et midagi on nagu muutunud, aga aga mis täpselt ei saanud aru, et kõik oli nagu õige selline väike mälu. Vahelüli oli kadunud poolne minu arust, et korraga nagu vaatadki, et nagu et mis siis on muutunud, mingi lihtsalt aeg on nagu teine tegelikult kõik on õige, koht on õige ja kõik nagu peaks klappima. Aga lihtsalt midagi on nagu, midagi on teisiti, sest siis vaatad pungitud silmi ja ei saa aru, mis mulle menuka endale üks mingi muinasjuttude puuskeem oli selline, et kus muinasjutu kangelane satub lõpuks oma kodulinna või läheb siis seda oma kodumaja otsima ja lähedasi leidma ja siis kuskilt selgub naabrite käest, et jah, et sellised inimesed olid siin elanud sadu aastaid tagasi, võib-olla. Et see oli nagu minu jaoks kõige-kõige siuksem meeldejäävam, muinasjutu lõpp. Kõikidest võimalikest muudest. Te kuulsite saadet kunstnik Erki Kasemetsast. Saate pani kokku helirežissöör maris Tomba ja toimetaja Urmas Vadi. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Ning mõelge näiteks selle peale, mida te kolm nädalat tagasi tegite. Kõike head ja. Hiljem ise sisu. Saade sisukatest inimestest.