Täna räägime Ruhnust Ruhnu. Mida me teame sellest Riia lahe lääneosas asuvast saarest? Teatmikest võib lugeda. Saar on üle viie kilomeetri pikk ja 3,5 kilomeetrit lai et selle asustasid 12. 13. sajandil rootslased ning et ametlikult kinnitas nende eluõiguse seal piiskop Johannes. 1341.-st aastast pärineb tema kiri, mis andis ruhnlastel õiguse elada Rootsi seaduste järgi. Teame, et seal kõneldi Ruhnu rootsi keelt, et mehed olid hülgekütid ja naised, põllutöötegijad ning kes Ruhnus käinud, teab ka kui läbipaistev meri ja ürgne loodus seal tänagi on. Omaette olemine säilitas nuhvlaste tavapärase elu korra külakogukonna ja seda veel teise maailmasõja aastani ajani, mil sõjakeeris lahudes suhtlesid oma maast. Praegu on 200 uusasuka asemel, kes pärast sõda Ruhnu tühjaks jäänud majadesse elama asusid saarel vaid poolsada elanikku kuid mitte kõik ei jätnud sõjakeerises kodusaart. Rooslaiu ja normanni pere jäi Peeter Roos laidu meenutab praegu tema käsitöö näitus Kihnu koduloomuuseumis. Tema naiselt marinalt aga võib täna veel enne ja pärast sõjajärgse Ruhnu kohta järele pärida. Ja ennekõike seda. Kuidas juhtus, et Marina, sünnilt kihtlane Ruhnu noorikuks läks? Ma räägi seda, kuidas ma Kihnust hakkasin minema siit vesti poolt küljest. Paadiga väikse paadiga mehel oli omal selline väike mootorpaat ja kolm neli kihnu inimest tulid mind saatma ka, no mina läksin teadmatega Kihnu rahas ei teadnud ma sinna abil. Siis ma läksi paati ja siis mul oli üks laul. Ma olin muidugi hea laulja ka ja siis ma laulsin laule, tüksi, kaugel võõra rahva hulgas, kaugele kõigest, kes mulle armas on, ma laulsin laulu erama püsti, paati oli ja siis istusid paati maha, kui see kihnu metsa ära kaasas, siis võttis korranutu lahti. Siis läksime Ruhnu randa, Ruhnu rand oli tühi, täiesti, mitte üht inimestel. Aga mul mees rõõmustas, sellel tema tahtis ikkagi salaja viia. Läksime külla ja siis sihuke suur talumaja, üks suur tuba. Läksime tuppa sisse, eks siis eksis juvalise kõla lahti, et see Rooslaipeediad oli uje noorikuga ja. Nii kui tuppa sisse SAISis tuba vaos, niimoodi rahvast teisiti. Voodi oli nurka, sinna voodi jalutasime istuma ja seal ma siis istusin, tuba oli nii täis rahvast, vana pani siis mu mees pani grammofoni mängima, siis tants läks lahti. Ja mind võttis üks väga ilus noor poiss võttis mind esimese luu tantsima. Ma mõtlesin pärast ikka, küll see võis ilus poiss oli, ise see oli Ruhnu köstri poeg, kis mu kõigini ma tantsima viis ja vaatasin seda Ruhnu naise, ei oska rääkida, kedagi istus mu kõrval ja tema vaatas mind, mina vaatasin seda maast ilus inimesi, Ruhnus ka, täitsa ilus paistis, väga ilus, sihuke, sihuke tumedat tumedat verd ja siis siukse valge klaari nägudega. Siis ma vaatasin üle ahju, vaatasid inimesed ja aknast sisse ja tuba oli nii palju täidet. Ma olin, päevitan ja no üle mere ikka viis, kuus tundi sõitja, mõtlesid külveseks sinine, aga ma ei pääsenud sealt. See voodi jalutsis enne välja, kui mees hakkas rääkima, et te peate ikka ära ka lahkuma, et me tahame süüa ja ja pesta ennast ja siis läksid minema ja siis tehti õhtu sur pidu, seal. Keskmetsa oli see vilja aidsi magasin või nagu üldine siis seal oli tantsige muruplats ja see oligi nende tantsukoht. Meil pidi see suur grammofon sinna viiulimeedia. Seal oli vist ka terve see Ruhnu rahvas koos, ma ei tea, et seal mõni veel kodu oli vanad ja noored ja see oli üks purjus mees tuli mu külje järgi ikka. Vahest pani käe mu peale ja laulab ikka Mulled krahvid on lossis ja peavad seal pulmi kange aktsendiga ja siis ma mõtlesin ikka mõnime staabik eesti keelt ka. Pärast ma nägi gaasi, olime tooma päris ligidalt mees, tema tahtis muidugi näidatud temaga eesti keelt oskab ja eesti keeli laulis ja see oli mu esimene Ruhnu minek ja üks asi veel, mis Müllatus mind. Üks nädal aega ma olin Ruhnus Ruhnu suitsutoad, rehetoad ja seal olid nii suured ahjud, rehetoas võis pool püsti olla minusugune inimene. Ja seda ma kirjutasi kodu emale ka kohe kumab. Leiba tehti ja see, see mehemasi näitab mulle, et puud olid hunniku pandud ahju ukses. Ja siis näitab mulle näpuga rääkima, ei oska need noh, mina tean temale puud ja mõtlesime näit ronib ahju. See ronib ahju taha nurka ja siis mina jätsipuud kätte, nii suur tema pani taha nurka ahju ja hakata põlema ka ja isale siis ahju ronib ikka ahjust välja, 25 leiba läks sinna sisse. Ja Ruhnus oli niisugune maa, teen aega, siis tehti. Aga mina ei tea, kuidas nad seda leiba hoidsid, ma praegu ei ole nii tark. Enne heina tehti leiba nii palju valmis, aga need olid väiksed ümmargused ümarikud Levad Mitüksele nallituma, aitas nendel katused üksi aeda, lagesid olme, aitad olid ja, ja sisuliselt laiad lauad sinna üles pandud. Tuul käis läbi, seal pealoitisid leiba, aga mitte kordagi ei pealita, kuidas selle keele õppimisega? Heledasti keel, mina hakkasin enneme, hakkasin üksikuid maja, Tarbass ütleme sööginõus ja üksikuid sihukesi nimesid, ma hakkasin üles kirjutama ja lauseid viimati isakas lauset kokku kloppima siis sõnade järgija eesti keelt pole kuum ja ja kui inimene ei kuule teist, siis hakkab ruttu pähe ja sul mure ka ju. Esimese talv oli küll hull ikaga. Sügis ja vaata, mis teised räägivad, üks tuleb küll, ajad jutt ja kutsuti talgule ketramise ja graatsiline, et algul ma läksin igas poole kutsuti, seal oli kõige piinlikum, kõik naeravad ja räägivad, seda tehti, kas mind räägivad või. Aga see on kõige lõbusam, kui saad aru ja veel rääki oskavad, siis oled juba pääsed. Ma pidasi kavalust ka tüki aega ma rääkisin vähe vastu aga ütlesid ka kõikuma, rääkimaks, nii hästi räägin. Loomulika mees õpetas, mis ma valesti ütlesin. Ja siis me hakkasime kauplust pidama, kaks aastat oli Ruhnus. Ja siis ma sain, keel läks ruttu siis juba lastega ja, ja no natuke juba tuttav ka, jah. Aga esimesel sügis oli küll, võtsime selle vana emaga Põllal kartuli siis koju lõunale, Tallinna sigu, söötma, siis vanale Muxis mind näitad näpuga kodu poole, siis ma juba teadsin, et mul tuleb ära minna. Aga mehed siis kodumehed, rääkisid mõlemad ikk eesti keelde. Tõlkisin neti kaks naiste rahvastik. Vanaema ei mõista, tagasi õppis kavimes nii palju ära, et kui mõni küsis, mingitest ei ole kodu ja pere ka ja minu järgi tema õppis ka nii palju eesti keelt ära. Mõned laused ütles juba pärast aga vanad inimesed ei rääkinud seal mittegi eesti keelt. Noored noored kartsid, rääkis ja mehed rääkisid, kes väljas käivad laevade peal. Ruhnu keeramist päris rootsi keele moodi üldse asjalist numbed taaneks, vananen rootsi keel. Ta on oma murrak kui midagi niukest. Ja seal oli ju kool oli rootsi ja kirik oli Rootsi vastu rooli Rootsi. Ja viimasel ajal on kaks tundi koolis eesti keelt ka, kõik oli rootsi ja velskripunkt oli Rootsil. Rootslaste õde oli Rootsist. Kõik kõik oli Rootsi, seal oli kindlasti oma kindlad kombed ka, alguses oli vist päris raske ära harjuda, mida tohib teha ja mida ei tohi teha ja seal olin oma kombel Ruhnu maagia. Ma rääkisid ma läksi sõnnikukoormaga Põllale, sealt hobused, kaks hobust, laki eest, liivased teed ja alati kahe hobusega sepad Iisraeli vahel ja mind alguses uskunudki keegi ohustega. Nonii, hullud olid hobused ja läksin ükskord. Ja ma näit jookseb mulle nii järgi ma mõtlesin, mis asja nüüd lahti on, ma läksi koormaga. Ma pissin sõnnikuhargi nagu meie, paneme püsti koormasse. Vana ikka nii ei tohi. Ruhnu maad võttis mul selle argiära ja pistis tagant koormale sisse Slarkidele nähe. Ruhnu maad. Teenolija rätiku asi oli ka seal olid oma rätikud, millal tohtis neid pähe panna, mina tean kedagi, mul mees andis rätikuga hästi käppima, ilma ilusaid rätikuid ja Kihnus iga vanas ilusam päev, ükskõik millal juhtub. Siis me tegime loomalauta, tahtsime loomana tagatust teha, mees hakkab mulle rääkima, et Kihnu mehed angerjapüügil. Et mine nüüd püsi Kihnumentalgule, mina siis läksi sinna kirstu kallale panigavalisemale ilusa lillelise rätiku vähesega valge põhja voli, punased lilled sees ja läksi siis randa, läksin kuskilt teeäärest läbi, üks perekond lõikas seal kiruki, lõikusaeg oli. Ja need vaatavad kõik mind ja ma vaatad, üks vanaeit räägib nii tõsise näoga mulle midagi, ka mina saan aru, midagi ma läksingi edasi. Ja õhtu oli Vanaid meilgma tagaslegi, siis mu mees sai riielda, et miks ma pani selle rätiku pähe, mis pidi olema esimese lihavõttepühadele rätik. Ja mina läksin argipäeva sellega randa. Siis olid nendel oma jõulupühaderätikud, olid oma õhtused tantsurätikud ja päevarätikud ja milles kõiki päevasid panna. Igal ajal ei tohtinud panna, kõik meeles seisis ja siis ma õppisin niisama testi järgi ka. Alguses käisin suurema riietega, pärast käisin pull mesilaspulga Runurjekil ma tegi omale Ruhnu riik, seelikutega oli siis sama lugu või? Seli seelikutega oli ju mitu, mitu seelikut pidi olime alumine, kõige pikem ja teised siis lühemal, neid oli kolme sorti, üks oli lilla või sihuke ja üks oli sinine, sinine oli siis kõige nende siis kõige pidulikum ja üks oli igapäevane siis must Liszeer valge kant all ja eest oli labane tagant. Põlv käis ette, sisulised triibuline vest. Kihnu seeliku moodi, aga no ikka natuke jälle teistmoodi. Siuke eredate värvidega meestel oli valge sinisega vest, Kadri, kui nii palju siis ühel tüdrukul seelikut pidi kodus olema. Seelikuid oli küll palju see see kohti sekt ei ole vaadet, seal ju seelikut, seal oli nii, et talv oli kaks ja kolm seelikut, selgas. Õhukesed, no need olid siuke pool poolvillased või üle see lõimal jo linane ja siis linnad. Kõik oli näha, et kolm tükki ja pealmine oli kõige lühem. Ja nendel palitudega nihukest moodi ei olnud üldsegi kasukas oli. Ja kui kiriku läksid, siis oli nende kõige suurem riies valge tekk. See oli kahe laiulines villane tekk ja see võeti siis siit ümber ja seda ka ei oskan enne panna. Küll seda mulle õpetati panema, seda ei oska Ruhnu moodi ta pidi kusagilt tuli aladelt, teine käsi oli varjus, teen oli alla, aga muidu nii ilusti kõik libedas asi kangas kahe pooleks valgendiks nende Tallinna Riia kirikus ja seal käis kõik pere kirikus. Igal pühapäeval saad vastuseid, kartsin nii palju, inimesed kõigi vastu rooli, seal niisugune nagu jumala asemel. Ja pastor võttis 10-st, aga sel aastal ma Ruhnu läksin, mina ei tea, siis me oleme vist kõige esimesed, mis seda kümnestiin igast asjast sotti, iga 10. kala pidi olema vastu nii oma ja siis pastorile, kui tapeti suuremat looma, siis pastori jaagul läks ikka kõige enne. Ja siis tal oli nii palju varandus koos. No jama, tead, siis tapeti lehma sealt, kus mina läksija. Ja mul juba mees rääkisin, et selle vastu tuleb ükskord vastakate vanali vanad, kohe vastu liha ja õhtul kavate ei vii pastorile ja ei viinud saadik kaduski ärasi. Aga siis hakati raha maksma, ei tea, kolm. 30 krooni, mis oli paari pealt saadale maksaga, see käis ära, aga enne oli kümnise maksmine viljast igast poolt. Luban noort rahvast, pastori luban külask ulguda õhtu siis ajas poisse taga ja see oli lõbus lõbu, temal härramees ja Rootsi pastorid olid nüüd selle ajaga siis enam ei olnud nii hullu, kui mina sinna läksin, aga enne seda siis valvas poisse ja tüdrukuid ja poste, need magasid ka väljest aitades tüdrukut suvel ikka. Ja siis seal ukse taga käis valvas keegi poissi, toodi tüdruku juurde minna. Kuidas ta jaksab? Päeva magasin, päeva oli aega küll, midagi pole teha, teenijad ees, aga kerge südamega tantsida ei saanudki, ei, aga noh, ta tantsu peal keelangi, aga ta ei, luban pärast kolama minna, poiss, aga igaüks minge siis kodun, kui ta. Aga sigadus siis ära, kui mina sinna läksin, juba oli siis kadunukese. Aga vallavanem vaatas muidu töid üle ja niuksed, kui rukkipõllul. Ma nii et läheb, tahab, lõikab vara rukkide kontrollimas, käis, kui rukki oli küpsist, määrati päev, et täna lähevad kõik rukid lõikama ja seda tegi, vala ja seda tegi vallavanem ikka kõiki. Muda vedamas jälle, millal minnakse ja kus kohast ja millal ja siuksed tööd kõik vallavanemad siis ka kardeti või, ja vallavanemad ikka jagas nii kaartidega teda austan, teda, oli rahva poolt valitud ja üks pidi seal olema säärel sihuke seal miilits, kedagi olla, Ivatoni majaka ülem siis see oli siis vallasekretär ja no see oli eestlane juba siis läksid Eesti need kirjad ja ennem olid rootsi keeles kõik. Aga palju aega läks, enne kui need tavad kõik selleks maise läks, ikka mitu Kuu aega. Ma enne nagu ei tahtnud seda ka, omaksutised olid harjunud, mind nägime nagu teine pidi Armonoriisaga pärast ma käisin pulmas ja küll. Healy Kerge tantsib vastlajalga sea vastastega, igas pool käisid seal, tantsiti, igav. Igav. Suvel metsas ja talvetalumajades ja nendel oli kõik, oli üks suur tuba, endised olid ja seal siis elasid, neli peret elasid ühes toas. Igaühel oli oma nurkja voodid nurkes ja seal vaheseina polnud mitte ühe Ruhnu toal vanade majadele ranna uued kehtikuma järgi. Tantsud olid üldse siis särtsakamatest lõbusamad, polka ja labajalavalts ja need olid ikka särtsakad tihedad ja muidu harilik valts oli ka. Aga muidu oli siuksed, mis niuksed, rohkem rahvatantsu, pikaldase ma tea, kõiki oli, pruudi tantsud olid rohkem valsitaktis, need, nendel polegi midagi särtsu sihuke. Seal olid isegi pulmad või pühad olid. Ega seal sedamoodi, et viinapudel valla õllega kapp või käis ringi laua peal oli ja kes tahtis, jõi, virutas tantsi Targa vead, et niisugust joomist ei olnudki pikali maas kuskil või sihukest joomist ei olnudki. Nedid, lahi olud, rukkilinnased ja sihuke lahja lukk. Siin naerdi ikka Kihnu Ruhnu õlut. Lahja luteri. Aga kui lapsed suureks kasvasid, kas nad jäid siis saarele või läksid välja õppima? Heino Räim, suurt mõned üksikud, need läksid rootsi siis mujal, mujal nad õppinud mitte kuskil lingis läksid, läksid, rootsisaar jõudis kõik ära toita ja seal olid kohale tulid talukohad ja saarel oli, öeldi, et see ei ole peremees, kellel pole kolme aastane viljees. Seal tuli kõik maa peal. Kõik maa pealt on suhkur ja sool, mis toodi. Kihnu maa on vägaldma. Ruhnus, nii ava. Seal ei ole, karda, paepõhja või savi, paepõhi seal ei karda kuivani palu. Kihnus on nii, kui ma või, ja niisugust Tolist metsa ei leitud üle Eesti Foli oli Ruhnus aga üks aasta, mis aastal see oli, kas oli see 70 esineja, lõi 72., kui see hirmus torm murdis. Kõikse suurenes seal aastasena, üldse oli saalsega lopsakas ja mitu tundi tööpäev oli Ruhnus. Mitu tundi oli emae, kes mindi, mindi vara kella kolmest siis seitsme-kaheksani kili. Hommikul kuus ikka kuus tundi ka. Ja, ja teised tööd tehti 12-ni jagasid, mindi ka ju ikka hommiku kuuest viiest välja. Rukkilõikus käis õhtuni, seda, seda ei lõpetatud lõunas ära rukkilõikusaega muidu hobustega peale lõunat tööd ei tehtud. Selle haruldus, viljakoormad end kõik pidid olema enne lõunat üleval. Nagu kui uut rehti üles bändi, siis. Aga mida siis küla kõik kaasnegi talgud olnud ainult koos, muidugi igaüks tegi omale tööd. Aga kui mindi mudavada, mis asi, see polnud oma peaga minna? Sellepärast et mõnel, kellel suur pere, see ju tõi muda muda ära, rannast saab ruttu. Siis vallavanem ei oska, selles väravates oli sihuke valge lipp. Ja vallavanem siis koguti hobustega, sinna, oligi ära koht, kus siis kõik korraga. Aga siis oli ka nii, et kel väike pere oli ja viletsam on neid ikka aedati need seal jäetud tööga taha, mitte üht inimest, kõik alustasid ja lõpetasid korragi, jah, ja jah, alustati heina korraga ja lõpetati ja siis kui kesse jõuns seda aedati. Ühepäevane niit oli, kui üks läks ette, teine ei taha küll väike versid mindi, aidake seda ka sinnamaale, kus niidet olija. Uskumatu, kuidas see töö kõik ära tehti, hommikul tehti tööd ja õhtupoole kõik vabad. Siis oli päev nagu näputöö jaoks, jah. Minu meelest oli ennem päris võõras, peale lõuna jalutasid kõik naised läksid kokku, kudusid suka vardu ja käisid abis, ma rääkisid, ükskord ma hakkisin pesu pesema. Siis ma ei oskan keelti, keda suuretoobrissi ilma surutud tooblises pandi pesu sisse. Ja nemad ei nendel joon pesulauda mütsile toobri seal ääre küljes, seal test. Kaks kolm kaks tüdrukut tulid järsku sõna lausumata ja hakkavad ka pesema ja rääki oska. Pärast küsisin mehe käest, mis ja siis need pesu ütles, nad nägid, et sorry, Tüxinaatid appi, aitasid mul pesu ära pesta ja nööride peale panna ja läksid ära ja. Pärast ma sain nendega küll sõbraksin, meil käisid nii palju noori ja siis hakkasin kauplust pidanud, iga iga õhtu tantsiti kaupluse ukse ees ja Kihnu mehed olid seal angerjaid püüdmas, siis siis läks nagu elu juba oli sihuke harjun Ruhnu lastega ja aga mis näputööd kodustesse. Inimesed olid tublid, näputöö tegijad, mäsi, isegi neid Kunscangu kudusid, pearätikuid ruudulis ja igasugusid, heegeldasid ja vällja õmblesid ja väga ja Vardo Ruhnu naene ei käin mitte kuskil, kui ei olnud. Kui kutsun vardu, kui tema läks teise pere natuke kistud, ikka vardad käes, kodusid teel käies ja kui hobuse kõrvus käisid ja kas vedasid sõnnikut, Põllasid kauged maad, ikka vardad peos, taskus kerajad, naerdi välja, kellel valdad ei ole, seal olid mustritega. Kampsun oli, see oli ka kolumne Sarty, sinised mustrist, kujutad sisse niisama kui nüüd. Ja ühed olid valged. Sukad olid ka helepunased olid kõige kallimaks uhkeks peeti või noh mis oli pruutidel jalge ergut punaseid ja musti sisse kujutud. Aga siis harilikud, sügasid sinised ja valgega oli muster külge Küllidele kujutud, mõlemi külje peal, kanged kudus isegi need mustritega laudlinad ja asi peal päevane see väikselt hiljuti kärvanud naiste kujutud. Ruhnus on sellepärast lihtsam, nendel on ostetud riidest tehtud ja ise välja õmmeldud ka olid ikka mõned siidi riisidelammelgija lilledega. Imelik on ju lihtne, ainult Sepliseerimine, rosinad tegid iga mustriga, väga targad olid käsitöö peal, Teie mees, käsitööline siis ja, ja ma ei tea, kas ta oli kaheksateistaastane, kui tal jalge. Temal oli see huvi juba ju sees, väiksest peast siis oli, hakkan puus tegema tüdrukutele ja sihukesi nikeldud selli ja siis hakkan metallist, temal hülgekütt ka ju valus. Ja mitu korda ikka elu võtmisega oli hädas meredel kõik ja Mareskuse hülgesi püüdma lähen siis ma ei tule Ruhnu, nagu sülgesin, minna enam ei lähe. Siis ma tulen, su ohtlik iga aasta jäid ka ikka paar-kolm meest, iga aasta. Seal ju Pole kindel jää, saju jää ja nendel oli see diateenistus. Mitu peret tollal oli? 53 talupidamist oli, kui Rootsi läksid, rahvast oli seal rahvast oli 394 inimest meie jätsime siis maha, nii palju Rootsi läinud. Kaks perekonda, kõik saab, praegu on ka kõik rootsi mööda laiali. Gümnaasial Stockholmi küljel liidiga, seal elavad nüüd mõned ühikese lähedal, aga kõik on laiali Rootsi mööda, nendel ei antud siukest kohta ühti, et ise otsisid omale kohad ja kus sai. Teil hakkas kohe juba niisugune mõte, et need ongi täheliseldaminekud üldse. Mõtlesin, et ei lähe kuskile ja ei anna avaldus ka sisse ja mitte midagi ei olnud plaan minna ja mees ka ei taht minutist, miks ma olen l vaja tööd teen Ruhnus ja nüüd ma jätan kõik maa, elan võõra koha peal ja ma elan kuskil. Küll oli see päevika kole, olgu see nägemat iga inimesel, kui need Ruhvlased ära läksid. Koerad olusid ja loomad karjusid ja täpselt nagu viimane päev. Vaata, inimesed võõrad ja oma inimesed läksid kõik ära. Kõik loomadel jäid võõrad maha ja juudid sihuke sihuke sugi. Õudne tunne oli. Me olime siis koduma, pani, tahab meil lepavõsa oli toad, raja aknad lahti, et kui nüüd tulevad arengutes, saame metsa minna ja külmi ootame laeva ära, ei lähe ära, ei lähe õhtu eel juba, jah, aga ikkagi viimaks siis oli korra nii rõõmus, südameis laen minema hakkas. Siis me nagu teadsin, et rahul on. Ja me ei teadnudki seda, teine perega jäi, see oli selle õhtu, siis need tulid, vaatame, kas meie läksime, me enne rääkisime, ei lähe ära ja ja veel pidid jääma kaks peret ära, nende noored olid, Äravin, vanad üks nuttis meil ukse ees, kui ta minema hakkas, ütlen, ma ei taha minna, aga mis ma võin veel? Mis ma võin teha, noored kõik lähevad. Ja ta oli Ruhnus ka arvasid või seal Rootsis ta surigi naerad, nii palju igatses. Kodud. Vot nendel pole kodumaad, kodu põle ikkagi võõrsil. Aga kas see rahvas, kes pärast seda nüüd Ruhnu elama läks, kas nad ka pisut rumala mingit näputööd tegid või, või need tantse tantsisid, laule ei laulda? Vaat seal hakkasen rahvas, mõned tulid hüpimek, siit oligi neid inimesi kis kuskil oma töökohta ei pidanud seedele Ruhnul, seal ei olnud kindlad Kihnu inimesed, nad olid suurema osa kohapeal, no laulumehi oli küll seal, aga aga sihukest sihukest näpud ei olnud, oli Ruhnus nüüd enne äratulekut neli aastat ja ja siis oli klubi, oli neil seal koolimajas, kus kolime pastoraadimaja skur pastori saalselmetel klubiruume, seal mul mees oli viis aastat, aga noh siis rohkem, mina ikka tegin seda asja, ta ise õpetas rahvatants, aga, ja siis see Toropoli meil ju aasta abis rahvatantse õpetades valmistasin ikka Nende mängude jaoks nad sakkis seal Ruhnus kaheksa paarile lasin teha kõik Ruhnu riided ja me saame vist kaks või kolm esinemist teha, siis ma võtsin, ma läksin pensile ja mõtlen, põletasid ära need rahvamega tükis omal ajal koroonas rohkem rahastamistihti Kihnu Ruhnu mänge. Ahjaa, Ruhnu Kihnu mängijatega oli, meil ka ei olnud, kui see alguses seal oli nii häid tegelasi, üks kooliõpetaja Männik oli tema nimi, see oli no akordionil saatis mind lauljad ja siis oli rahvatantsuõpetajad, oli praeguse, elab üks ka liivipulk, elab Ruhnus, tuli väga jää rahvatantsuõpetaja. Instance Klansnikkuses tants ja nemad õpetas ikka ja ikka päris raamatust ja ja Kihnu tantse, mõned ka ja, ja siis oli sihuke grupp oli ka sihuke ühine. Kihnus on raskem geeniusi olla, nii ühine need noored ja ma ei tea nii, kui nad ühe teise käib niimoodi passi või ei lähe kokku. Meil oli nii head, seal ei olnud mitte midagi ei olnud niisugust, kõik juba tõttasid ja see rahvamaja töötas meil igatu, midagi oli kas võimlemist või oli sporti või? Kino oli siis oli tantsuõhtud ja siis oma, proovige nüüd, mitte üks õhtu ei olnud rahvanõuks kinni, mitte üks, et kordagi on keeldust, mis tahtsid, noored teadina tahtsid lihtsalt vahest kokku tulla ja seal me pidasime vastlapäevi ja siis jälle üldiselt kõik vanad ja kõik olid koosneks üritusi, väsimata, tööd, tegid neile mängudele, mõelda siis aasta läbi juba Jakojagatki hakkasid kohe nagu need mängud hakkasime aastaks jälle üks aastalt Kihnust ees, on ta Ruhnus. Nii hakati ikka kõiki juba tegema, sealt võeti paremad välja isetegevust ja konkurss ikka mu rahvamaja oli teisel kohal, vabariikides aga kõik oma loomingut, niiet meetril läks Kihnuga läksivad okkad vahele, leeme mitu kord keenu üle oma iseseisvuse esimest, kui tulime runudki, no ei vastagi. Ise tegime Ruhnu Laulas, et me saime esikohad mitme koha pealt ja mis saatis Ruhnust ära tulite Kihnu tagasi, kui üheksandal sel aastal kaheksa perekondades hakkasid tulema vehki järgi trumme elu lagunes siis ei olnud veel Pärnu kalurikümnendad ja siis ju lihtsalt kõik masinad ja paadid, loomad ja kõik viisi koera, seal pole midagi teha, Ruhnule nii asjaliselt. Vaata punarändlipp oli Ruhnus, kolhoosi algas mitu aastat kaluritel ja nii kui ma ei tea miks, miks ei oska oskamatult ja siis mees hakkas ka rääkima, muidu ma mõtlesin küll, et seda tema ei saa tulla, aga ikkagi tuli. Midagi pole teha enam seal vanainimene, loomi saab pidada, kahekesi olime ja siis ta tuligi, hakkas hukule tööle ja tehissurmani. Kuidas need mängud olid peale seda veel? Paar aastat või? Sisu läks rahvas väheks ja need olid ikka väga ilusad üritused. Need, Ruhnu Kihnu mängud. Aga sõbrad, rahvarõivaid veel näha võib siis. Sukki Mul ei ole, muidu mul teised rõivad on, nad ei ole enam nii Uuedega Ma tegin omale seal mitu ülikonda, Ronoriidiga ja saad Sirootsee suhtlastele. Nemad olid siis läksid sinna ja siis läksid kohe nii suureks, sakslased põletasime kroonu riided ära. Ja need nooremad ja need nendega pole siis teha enam midagi. Põletasid lihtsalt ära Ruhnu riided ja. Nüüd loodi Ruhnu muuseum sihuke sama nagu siin sihuke vabaõhumuuseum täitsa Ruhnu talud ja kõik seal rohia runo riided ei olegi ja siis hakkasid seal Ruhvlased need noored neil Ruhnu vanu tantse tantsima. Siis nad kirjutasid minu käest hiilima viisimalt kaks naist ülikonda ja siis Pärnu muuseumi andsingaved. Pärnu muuseumis on ka runo riided, naiste ja meeste mõlemad. Ja siis rootsi visi kaks ülikonda omale uued raamatutes joones, milles ka siis veel ja ja, ja raamatutes ja filmis ja kas või seda Eesti film olete, ainult karge meri? Pole näinud, pole näinud, ma just tahtsin küsida, et kas on ka nii, nagu seal oli mul nii. Mul on nii kahju, et ma pole näinud, ma kakskolm päeva jaurasid selle filmitegijatega siia, mu riided olid kõik seal ja, ja kelgud käisid Murmanskis need Ruhnu kelgud, nendega käisid hülged praegu alles need Ruhnu hülgekelgud need toodimul aasta pärast tagasi ja mitte pole juhtunud nägema. Ma ise hooletu ka televiisoris oli ju näin ja ei, ma jutu järgi kuulen küll, et nendel ikka noh, ikka teistpidi ka ja mõned kohad on, rääkisite, et käisite kale igavesele nõu andmas ja juhatust ma käisin, tahtsid jälle Ruhnu Ruhnu tantsa nähe ja nendel on korjatud ka ja Need vist ta ka niisugune plaan, et tahavad omale Ruhnu riidi saada, see Tõnurist on nende juht. Tõnurist küsis, et kas ma abistan, Juned talvelõng on ja võib-olla saab kududa ka seelikud ja vestid ja ma käisi rahvarisematele näingi nagu täisrahvariiet. Eks siis tule tantse laule ka ikka õpetada. Nendel oli ka, nemad on Rootsist ju käin toomas. Vaata seal lehe peal. Metel hakkas üksjagu Stevenson, see hakkas kirjanikuks Rootsis Ruhnu Ruhnu mees. Ja mul on ka kaks Rootsi raamatuid, mis väga hästi on kirjutatud, üks on kultuurielust ja saareelust ja kommetest. Ja siis netist käisid sealt ka toomas need nendel Ruhnu tantsu, see oli Poola tants, mis pulmas tantsida, siis nad tulid iga minu käest küsimata siin õieti selleni, poolikulise tagumine ots oli üksi. Esimene ots oli, ära jään ja siis see parandati ja siis Lätis ja mitu tantsuviisid mind, käige enne põrandale ikka tantsime ja sõitsid mängusi ta siis nad tahtsid, et kas sa laulad Kanemis järsku tead rahvast ka palju ja mul polnud muud laldamalasele lühikesel Alut. Spin spindidaatermin, norgen, kommend, pliia rin, tootes panna toorAran aegliku õmmend, riiembram kaks korda korda siis seda ja see oli see ketras tüdruk, mul tuleb peigmees kiires sul tüdruk Ketlase pisarat kukkuses, aga peigmees ei tulnud iialgi rubla ja mul tuli see meel. Aga kas te peate ennast ise nüüd rohkem siis Rohtlaseks kihklaseks? Minul on ikka Ruhnu praegu rohkem südames, ma ei tea, miks mul on ta sellepärast, et mu parim eluaeg on ju Ruhnus ära elatud ja see oli ikkagi ilus ja ja elu oli peaaegu kõige parem elu minu eluaeg, kes oli, küll ma võõraste seas olin, aga sugugi nad uhked ei olnu varsti ja seal olid nii ühes meeles inimesed, seal ma pole üldse kaklemist seal kuumgi paaride vahel siukest. Kes kaklesid, läksid lahku ka ealisi oksi ka, aga no siukest kaklemist põlgnet joomisel põlvini on ju. Läksite nagu Aadaja tantsida Ruhnut vaatama? Südamega kinni, mina läks jah, sihukese mõttega, mina ei läinud selle mõttega, ütles, et ma sinna pean abielluma, mina ei tea, kuidas me kirjutame, hakkasid, meil polnud 14, mängi õieti mehega, kui abiellusid pilsipiltidega ja kirjutasime omal oli sihuke väike mõte, et ma teen nüüd Kihnu korra üllatust, abiellub ruupia, kõik imestasid, seda mitte keegi teadma, andsin, läks nii järsku. Ja üks vanaeit tuli ka saatma siis. Siis, kui me hakkasime minema ja see riides nii palu mehega, et see riides nii palju mu mehega viitasid, ära inimese lapsi ja sinna taha Riia merepõhja ja ja et Peate ilusti elama temaga küll see, no mis. Ma ei tea, kas mul mees sai kõiki aru, ei saagi kihnu keeles ja aga oli siis näha, et sai aru, hiljem sai karu küll, tema oskas hästi eesti keelt, aga hea temaga elada? Jah, ja inimesel on elu niuke ka, kuidas ise tahad elada. Oleks halb, on siis võib-olla oleks temaga halba, aga seda tema ütles ikka minutit ära, ma sõin küll ei lase. Ma ei lase sind, kui sa tahakski tagasi minna, aga ma ei lase sind ära meelas elusalt siin täna minna. Katsuti seda teha. Aga ma nägin, et see elu on kõike pidi hea ja miks inimene läheb siis ära? Kõiki käes küll muret polegi, töö, nii kerget, armastust kõik oli siis, ei ole, seepärast pole ikka tuli. Ja kui sa elada tahad, pead elama ja see alguses nii tasin, oligi, aga harjus harjumus. Ega halvaga ei harju, jah, ei harju ja, ja siis juba tahab ära tulla, tead nõu, kuidas rasvanud, aga mul sihukest mõtet ei olnudki. Talli targa peaga keeli oskas tagaja saksa keelt ja rootsi keel sul nagu oma keel vene keelt, saksa keelt, läti keelt. Ta rääkis vabalt, riiulimees oli ka, isa oli ja. Ühe kihnu pulmest ta venda Velda Tammenniga mängisid sõrmed villi, seal härmas isotsik ülal Rärma pulma, seal kahe vennaleid korraga pulmad ja nendel oli neli või viis, neli päeva olid pulmad. Muidu Ruhnus ikka viiulipillide keelpilliga mandoliinid ja kitarrid, viiulid ikka pulmapillid ja need kolme nelja riiuliga tõmmati seal pillimehed, noored mängisid, laulsid lõbus rahvas oli. Vanasti, kui Meestel võttis viiuli kätte laulsite sageli koos. Jäänud. Me skaan la reegiaad. Tööde room teed ja aga teed. Mul käisid koos noores alati siis mängis viiulit ja laulsid ja nüüd ju kõik kõik unune jään ja pole enam pärast pärastelt uued inimesed, siis saad eesti laulud ja aga paljudel neid vanu laule on siin üles on tähendatud. Mul ikka päris ka, aga noh, kõik ei tea ja peab üle vaatama. Aga kiirpole ununenud? Ei Ruhnu keel, mul ei alanud. Ruhnu keelt, ma võin tule teralisinsalmikuseks, kena Ruhnu laul, viis on meelest läinud ja see samm selles teises teises glade sopis Land alla lendel somm, jooder, paar toks vestel Landet, tõsta hääl, Din röönust, Landervid, Himland, Brande inki äärest, itaar, akvaatia Celscartis dekam, smäe, dismärka, Sorgendis, siis kämble. On maailmas palju ilusaid maid keda võin armastada kõige paremini, aga nendest on kõige armsam. Roonu minu armastav saas. Seda armastan. Alati oma elus disolgu mul mure ehträimo päeval. Ruhnu juttu ajasid Marina Rooslaid, Kai Maran jama, Vapper.