SIND Tallinn kuulake saadet, mis on pühendatud Eesti NSV rahvakunstniku Mihkel Lüdigi mulda sängitamisele täna pärastlõunal vändas. Mihkel Lüdigi Jaani jaaniöö, mida täna varjutavad meie rahva leina nukrad värvid. Kustunud on ehakuma raugenud õhtuvalgus nagu on väsinud käsi, mis tema imelise varjude mängukord noodipaberile palas. See põlismetsa järv mis läigatab hämaruses või rahvapisarad, mis vastavad kunstniku armastusele oma kodumaa ja rahva vastu on need kodused Vändra metsad, mis jaaniööl nii salapäraselt kohisevad plaanid, mis nüüd jäänud laulikut. Mihkel Lüdigi ei ole enam. Eesti nõukogude kultuurielu on tabanud raske kaotus. Kuid jaaniöö ei lõpe hämarusega. Mitte tänane lein mitte veerev Pisas vaid suur elujaatav rahvalik looming ja särav koit jätab meie mälestustes elama vanameister Mihkel Lüdigi. Noorusliku ja kõrgeid aastaid trotsi pane seisata tänaseni kümnete tuhandete lauljate ja sadade tuhandete laulusõprade silme ees nägu ta möödunud Eesti Nõukogude üldlaulupeol aplausitormi saatel võttis vastu audirigendi taktikepi. See oli samal päeval. Kuid just nagu oleks see olnud eile kui mõtlesime killukese tema elurõõmsast meelest meie heliarhiivi kõneleb Mihkel Lüdig. Kui summa Limalt Meti kepi mul ei olnudki läppuda kui suurepärast nemad ei reageerinud selle peale. Ja mina avaldad niisus laulu Bild meil Eestis üldse ei olnud ja võite valvasid. Mina võin ütelda, et soomlane selle laulupeokomiteele v vallseppa teile, kes seda asja on, nii? Lollideaste korallo. Eks teie laule oli ju ka mitu tükki laulupeoga ja muist lauldi neid veel väljaspool kava, kuidas ta siis oma kiigelaulu ettekanne ka näiteks rahule jäid? Jah? Räägi rääkige. Minul oli kogu maantee KFC au, et mõjub. Mida ma väga armastan metsapoega ja metsas, nüüd elada kavi suurte metsade keskelt ja ja ega ta väga kerge ei ole, Seebeed ja laulsid väga hästi. Ja lõpuks siis koid kõige populaarsem meeskoorilaul 70 enne asjade heidet. Mina imetlesin ja oli hea meel, et mehed nii tugevad ja ilus laul. Pärnu Laanet on end ehtinud esimeste õrnade kevade värvidega. Kõik on nii kaunis ellu ärkamas, puhkemas suurimale ilule. Esimene haljas, rohelus, kraavipervel, Ülased, sinililled, põliste puude ladvus igavesti korduvat kevade viisid üle kõige pilvitu taevas ja päikeseline maipäev. See on ilu, mis soojendas Mihkel Lüdigi lauliku südant ja pani tema lauludes helisema rahva hingekeeled. Täna ehita lauliku värsket kalmu. Pool saali on kaetud pärgadega. Ei, see pole ainult koduste Vändra metsade rohelus, mis siin haljendab. Need, kaunid õied ja haljad oksad on Vändrasse toodud Alutagusest, Haanjast, Saaremaalt ja Vooremaalt sümboliseerima rahva närtsimatud tänutunnet ja viimset austust lahkunud vanameistrile. Iga mõne minuti järel vahetub valve puusärgi juures. Auvalvesse astuvad Mihkel Lüdigi sõbrad ja kaasvõitlejad. Heliloojad Boris Kõrver, Edgar Arro, Leo Normet. Kõneleb muusikateadlane. Artur Vahter seitsmendal mail vapustas Nõukogude Eesti muusikalist avalikkust kurb teade. Suri Mihkel lüüdis kõikide poolt armastatud ning lugupeetud helilooja, Eesti muusikakultuuri suurmeister. Me teadsime raskest haigusest. Ent siiski lootsime, et vanameister suudab meie keskel vastu võtta veel ka algavat suve. Ei ole palju sellest tagasi, kui Mihkel nüüdislahkus Tallinna haiglast täis optimismi ning usku tulevikku. Ta tundis siis elavat huvi meie muusikaelu päevasündmuste vastu. Ta päris teateid uusloomingu kohta. Seda, mis oli kirjutatud tema haiguse ajal ta rääkis oma mälestustekirjastamisest ja paljust. Muus, milles ta oli sunnitud olema eemale. Ent aastate koorma all nõrgaks jäänud organism ei talunud enam rasket haigust. Ta suri kaks päeva enne oma 70 kaheksandat sünnipäeva. Ta ei kuulnud enam võidu saluutide mürinat, mis tema sünnipäeval üheksandal mail juba 12 aastat on kõlanud. Tal ei tulnud enam lugeda õnnitlus tervitusteletelegramme, mis paljudel tema sünnipäevaks olid valmis. Kirjutab ta ei näinud enam suvist päikest Vändra kohal ega kuulnud Pärnumaa metsade salajast kohinat. Mida ta oma pikal eluajal nii palju on kuulnud? 78 aastat tagasi algas mitte väga kaugel siit Pärnumaa metsade vaikuses Mihkel Lüdigi elutee. Reijo Metsamaa vets metava ei võinud iialgi ette kujutada, et tema pojast kasvab mees, kes Lüdigi nime, mida sa seni tundsid, ainult mõned Pärnumaa puukaupmehed raiub jäädavalt Eesti kultuuriajalukku. Oli loomulik, et noore lüüdiga andekus otsides avaramaid arenemisvõimalusi leidis endale väljapääsu siit metsade tehnikus. Kui nüüdisoli saanud seitsmeteistkümne aastaseks kohta mägi teda juba Moskva konservatooriumi oreliklassis. N aasta pärast kantakse tema nimi Peterburi kuulsusrikka muusikaõppeasutuse õpilaste nimekirja. 1904. aastal suureneb Eesti kõrgema hariduse. Saanud muusikute pere veel ühe liikme võrra. Mihkel lüüdi lõpetada. Peterburi konservatooriumi ning algab oma tegevusrohked ning keerulist eluteed. Professionaalse muusikamehena. Nagu suurem osa kutselisi muusikuid, jääb ka tema algul Peterburi. Taan tulvil energiat ning nooruslikku elu tuld. Tema organisaator, oliku annet ning tegevus. Viha jätkub kõikjale, kuid kõige rohkem tunnevad seda Peterburi eestlased. Ta juhib laulukoore, korraldab etnograafilisi kontserte eesti rahvalaulude õhtuid. Samal ajal ei unusta taga kodumaad. Ta võtab osa Pärnumaa laulupeo korraldamisest. Juhib Viljandi Koidu seltsi juubelikontsertettevalmistusi. Esineb dirigendina Vanemuise uue hoone avamisel ning üldjuhina seitsmendal üldlaulupeol Tallinnas. 1918. aastal asub lüüdis elama Eestisse. Ka siingi sukeldub ta kogu oma energiaküllusega eesti rahvusliku muusikakultuuri arendamisele. Seda ajajärku on Lüdigi tegevusel eriti põhjust meenutada. Tallinna konservatooriumis. Oli, oli, hüüdis esimese Eesti Kõrgema muusikaõppeasutuse rajamise algatajaks linkadele esimeseks direktoriks. Oma suure töövõime ning organiseerimisande juures oli lüüdis rahutu otsija. Tung uutele elamutele viib teda korraks ka Lõuna-Ameerikasse Argentiina pealinna Buenos Airesesse. Ent elada kodumaad ja oma rahvast eemal lüüdist siiski ei suuda. Ja mõne aja pärast leiame teda jällegi Tallinnas. Ka siin ei ela enam kaua, asudes ajutiselt Pärnu linna. Kuid igatsus Pärnumaa metsade järgi, kus ta lapsena on nii palju ilusaid päevi üle elanud, viitada Vändrasse. Oma vanaduspäevi ongi lüüdis mõõt mööda saatnud, siin Vändra kauni looduse süles. Siin on ta mõtteid mõlgutanud oma pikast eluteest. Siin on ta kirja pannud oma mälestused, millel on suur kultuuriajalooline väärtus. Löödi on palju käinud ja palju näinud, ent ükski paik pole ta nii köitnud kui kodukoht Pärnumaal. Kas ta kõndis Peterburi kärarikastel tänavatel või viibis Lõuna-Ameerika palava päikese all? Ikka igatseda? Pärnumaa metsade põlispuude järgi? Taan kodukohale alati mõelnud metsarikas loodus on tema loomingut inspireerinud. Eks tunneme, tema, eks tunneme, tormis murduvad metsas, mida lüüdis nii suurepäraselt kulutab koorilaulus mets tema kodukohta Pärnumaal. Küllap on siin ka niisuguseid põlismetsajärvi, mille salapärasuse müstika lüüdis nii värvikalt maalid. Ei ole kahtlust, et siit on ta inspiratsiooni saanud Eesti kooriliteratuuri ühed tunded sügavama laulu, ballaadilise ühest vaiksest pühast viiest kirjutamiseks. Kas ei tunneme tema soololaule lauludes lapsepõlvest ja minu altar neid sidemeid, mis heliloojat on ühendanud oma kodukohaga ja tema karjaselaulus, kiigelaulus ja paljudes teistes koorilauludes nende lihtsate inimeste tunded, kes on Lüdigi alati armastusega ümbritsenud. Mõnikord haarasid heliloojad ka heroilised meeleolud ning rahvavõitluse teemad. Kes ei tunneks tema koorilaulu, kasvab või Koit, mis on kirjutatud nagu parema ja õnnelikuma tuleviku sümbolitena. Lüdigi looming ei ole suurearvuline Enton tihedas seoses rahvaeluga. Mitmed teosed on otseselt kirjutatud tähtsate kultuurisündmuste puhul. Viljandi Koidu seltsi 35.-ks aastapäevaks lõidama populaarseima koorilaulu Koit. Vanemuise uue hoone avamisel mängiti tema seks puhuks valminud avamäng fantaasiat number üks. Tartu muusikapäeval, 1909. aastal Kanteete süüt Lembitu ning seitsmendaks laulupeoks valmis sümfooniline pilt jaaniöö. Lüdigi kogu looming on seotud loodusega ning lihtsa inimese puhaste ja piiraste tunnetega, mida ta oskab edasi anda poeetiliselt elavatest, värvidest lihtsas ning arusaadavas muusikalises keeles. Niisuguse muusikalise väljendusvahendite kunstipärase ökonoomsuse ja lihtsuse võis lüüdi hammutada ainult rahvalt endalt rahvaloomingu igavesti voolavad lättest. Ja eks peitubki Lüdigi loomingu populaarsus selle tihedas seoses rahvaloominguga, rahva tunnete kujutluste ja püüdlustega eesti muusikakultuuri üllad. Eesmärgid sundisid Mihkel Lüdig väga sageli särama sule ning esinema ajakirjanduses kriitikuna. Siin avaldused, eriti tema kindlad kunstiprintsiibid. Ta piitsutab teravalt Tilentantismi pealiskaudsust ning ükskõikset minnalaskmist. Tema sulest ilmusid ka muusikaga ajaloolised kirjutised, kus ta suure erudessiooniga ning objektiivsusega valgustas eesti muusikalise arenguetappe. Nõukogude võimu saabumisel võttis Mihkel lüüdi kogu oma loomingulise jõuga osa uue elu ülesehitamisest. Hoolimata tervislikest häirest, mis üha sagedasemaks muutusid, kirjutab ta terve rea teoseid, milles kajastub uus temaatika ning need suured ühiskondlikud ümberkorraldused. Mis toimub meie maal. Nõukogude võim hindas vääriliselt Mihkel Lüdigi suurt elutööd selle mehe elutööd, kelle looming kuulub tõeliselt rahvale ja andis talle rahvakunstniku aunimetuse. Mihkel Lüdigi ei ole enam meie keskel. Tema helilooming jääb aga alatiseks kõlama tema surmal raskeks kaotuseks Nõukogude Eesti kultuurile ja kogu Eesti rahvale. Kõigepealt poolsemaks löögiks siiski tema leinavale lesele, tema lastele, sugulastele ning sõpradele. Mihkel lüüdis leiab oma viimase puhkepaiga Pärnumaa põlispuude all sellesama looduse rüpes, mis tema loomingut on nii palju inspireerinud. Viimasel teekonnal saadavad teda leinab laiad rahvahulgad, keda helilooja on alati armastanud ning kelle, kelle jaoks ta on andnud kogu oma ande ja loomingulise jõu. Rahvakunstniku Mihkel Lüdigi mälestus ei kustu iial. Need on samadlauljad, kellelt mõni minut, sest meie laulurahva ammust lipu laulu laulud nüüd lähevad Mihkel Lüdigi koitu, kuulsime. See oli terve inimpõlv tagasi, kui Mihkel Lüdigi Viljandis laulu- ja mänguseltsi Koit 35. aastapäeval külaliseks oli. Kui viljandlased noorele heliloojale kurtsid, et lauluseltsil kohast hümni pole, kirjutas Mihkel Lüdig sealsamal klaverikaanel sütitava laulu. Ja nimetas selle juubilar seltsi auks Koiduks. Ja nüüd, 54 aastat hiljem on Viljandi rajooni kultuurimaja segakoor Koit. Mihkel Lüdigi külaliseks. Ainult seekord pole inimest. Hüvastijätusõnavõtuga esineb Mihkel Lüdigi õpilane Vändra keskkooli õpetaja, seltsimees takk. Täna saadame ära andi keskelt meie armastatud ja lugupeetud helilooja professor Mihkel Lüdigi. Saadame tema ära sellele teele, kust enam keegi tagasi ei tule. Seistesin kirstu juures. Meenuvad meile vänder vastale need päevad. Need viimased paar aastakümmet, mis on kulgenud tihedas sidemeis kadunuga. Eriti meenuvad päevad aastal paarkümmend tagasi, mis olid Vändra koorilaulu hiilgepäevad. Neil aastail korraldati koha peal rida sisukaid, suuri kontserte ja peale selle anti ka linnadel mõningad külakostikontserdid. Nii mõnedki meie muusikamaailma inimesed imetlesid et kuidas suudab tulla maakoor toime sellise suure kontserdiga, kus on kavas koorilaulu suurvormid NAGU kantaadid. Oratooriumid kahtlesid tõsiselt sellise kontserdi kordaminekus. Kui pärast kontserti olid needsamad kahtlejad sunnitud tunnistama, et koor oli kontserdil esinenud. Üle ootuste hästi. Milles oli selle koori edu saladus? Õelise polnud mingi saladus, see ei olnud mingi seletamatu ime. Selle põhjuseks oli, et koori juhatas ja õpetas isiklikult professor lüüdid. TEMA kummutas arvamuse, et ainult linnakoolid võivad hästi laulda. Tema tõestas, et iga kool võib hästi laulda, kui seal tehakse tööd hoolega, armastusega, kogu südamega, nii nagu tema töötas meie seas. Need päevad jäävad eriti meelde neile vanale vanadele laulusõpradele kes tegid ka selle suure töö kes elasid läbi need mured ja rõõmud koos koorijuhiga. Meeldejäävad on ka need momendid, kus laulsime kadunu endi enda laule tema enda juhatusel. Siis avanes meil mõnikord lihtsa laulu suur ja sügav seninähtamatu ilu. Nüüd saates teda ära, mõistame et meie keskelt lahkub meie väikese rahva suur poeg. Saabumas on õhtupäike Geonenud varjanud pilves hiiluga. Vändra koguma, saadab lahkunud rahvakunstniku viimasesse puhkepaika. Kahel pool teed koolinoortes palee. Nii kaugele kui silm ulatub tuhanded-tuhanded, inimesed lähedalt ja kaugelt. Vähem nende hulgas neid, kes poleks laulnud Mihkel Lüdigi taktikepi all. Palju kordi on vanameister sedasama teed mööda sammunud astunud, rõõmsa kireva laulupäeva rongkäigu eesotsas ja tulnud tagasi süli täis Vändra kaasale lilli. Täna kiirendab linn, valmistu paljudest paljudest lilleõitest. Kuid täna märgivad nad teed tagasi ei tulda. 50 suurt pärga. Ja siis heliloojate omaste õlgadel tammepuust kuusel. Leinavad omaksed. Ümberringi vanad kõrged. Meie rahvusliku muusika areng on paljude aastate jooksul tihedalt seotud. Mihkel Lüdigi loomitada tegutsedes heliloojana interpreedi le pedagoogina. Andis Mihkel Lüdig omalt poolt väga palju meie rahvusliku muusikakultuuri arendamiseks tema loomingul rajatud realismile rahvuslikule omapärale. Selle on ka arusaadav, miks rahvas armastab nutikud, miks rahvas armastab Mihkel lüütiku. Lapsepõlves ja teised on meie rahva armastatumaid, muusikateosed on muutunud tõeliselt. Üldrahvalikke, eks. Mihkel Lüdigi surmaga kaotasime silmapaistva kunstnik. Kes kogu oma loomingu pühendas rahvale kelle aastaterohked tegevused pea ei oleks, oli meie rahvusliku muusikakultuuri arendamine. Mihkel lüütinkonoomi kuulub meie rahvale. Rahvas armastab. Meie rahvakunstniku Mihkel Lüdikud, tema looming oli ja jääb rahvale. Puhka rahus, kallis rahvakunstnik. Ma avaldan kaastundmust lahkunu lesele, tema sugulastele ja asetan pärja. Vabariigi valitsuse ülem. Kuulsite reportaaži Eesti NSV rahvakunstniku Mihkel Lüdigi mulda sängitamisest täna pärastlõunal Vändras.