Meil on täna hästi pidulik päev. 10 aastat tagasi tuli õpetaja neid lasteraadiosse lastele laule õpetama. Ja raadio poolt teile suur-suur, aitäh tehtud töö eest. Neljakesi. Vast ehk nii, et tänase laulutunni asemel räägime hoopiski juttu ja meenutame, mis kõik 10 aasta jooksul on siin sündinud. Meil ei olnudki üldse mudilasrühma, kasutasime lasteaia lastelaule ja, aga väga oli tarvis niisugust toredat lastelaulu, mis oleks kõlanud iga kuu eetris Jüri varistitegi, teate, eks ole, tema meie teeneline kunstitegelane ja on raadiusega kori juht. Pöördusin tema poole palvega, et, et kas tema saaks mind aidata. Ta te mutid ja ma tunnen ühte tulevast koorijuhti kes, kellel on omal väike laps ägis kindlasti tunneb sellest suurt rõõmu lastele laule õpetada. No ja siis me saimegi Daneederida kaku. Jah, see oli küll päris omaette lugu, mismoodi mina siia raadiomajja tulin. Mina olin tol korral konservatooriumi üliõpilane kolmandal kursusel ja olime kord kooritud roo ja meil on eriala, õppejõud oligi Rivariste, tema kutsus mind tunnist välja ja mina olin väga hirmunud, mõtlesin, et vist midagi halba on juhtunud, oleme midagi teinud, et mind niimoodi välja kutsutaks tunni ajal. No aga siis hoopis tuli välja, et tema tegi mulle ettepaneku, et kas ma ei tahaks hakata õpetama lapsi lasteraadios ühesõnaga, moodustada seal mudilasrühm. Alguses küll ei julenud seda vastu võtta kohe sellepärast, et vaatamata sellele, et ma olin lastega töötanud aga mõtlesin, et see oli ka väga vastutusrikas minna nüüd raadiosse ja hakata seal lapsi õpetama, seda kuulevad ju kõik inimesed ja lapsed, suured ja väikesed. Aga et mulle väga see ettepanek siiski meeldis, siis ma siiski võtsin vastu ja tulin siia raadiomajja ja siis me juba siiragaaniga saime kokku ja siis vaatasime, kuidas neid lapsi saada. Ja läksime siis siin kõrval asuvasse 20 esimesse kooli. Ja me saime hästi palju poiss ja poiss hästi palju, alul olid kõik tulemas ja siis käisime kolmandas koolis. Seadvalisime ka lapsi, kelle panus olema küllaltki tore hääl. Ja siis esimese koosseisu hakkasime tööle, laule, meil ei olnudki suurt midagi valida, otsisime üles vanad lastelaulikud ja kõik, mis sealt vähegi meile sobis. Õppisime neid ära ja laulsime eetrisse. Ja sellest ajast on pärit veel mõningad arvud ka, mis hiljuti alles olid eetris. Jah, kas te olete kuulnud küll, on kena kelguga ja kaklaste vaatab mantli ja vaat need on nüüd need kõrvalt majapoisiks siit 21.-st keskkoolist. Poisid laulsid seda, need on kindlasti need suured leheained on juba lõpetanud isegi keskkooli ülikooli, seda ja nii, et nende laulike on veel meil fonoteegis. Esimesed mudilased tulid kaks aastat hiljem, see oli 1950 89. aasta talvel. Ja need esimesed mudilased siis olidki praegused lapsed, lasterühma, lauljad. Maarika Sirje-Tiiu sireke, kas sa mäletad veel seda raadiosse tulemise aega? Natuke ikka tahtsin ka muid laekumisi Kainimegi aegsel, raadios on niuksed suured onud ja tädid, et kuidas ma käeline niuke, pisike mudilane. Kuulsin raadiost, kuidas ikka modi suured onud tegid lausidki. Ma mõtlen, et laul on ka ikka kuulnud, aga noh, ise ei käi julenud veel hästi. Sirje järel tuli kohe Marika. Missugused mälestused Marikal olnd? Tean, mina ka kartsin ja mann üldse väikestest kole arg. Ma olen kellelegi rääkida hästi, sellepärast naabilised laude julgesid. Kas sa mäletad, missugust laulu sa laulsid õpetaja neidrile? Sallal liidrallanna, vaat see laul veel alles fonoteegis, kuulame seda praegu. Siis tulid ju meile jõgena tol korral saade, väikesed esinejad, seal oli mitmeid asju tuli meile niimoodi, kes on väga tublid ja väga julgelt esinesid minu meelest Kiievist jah, õige Tiia tuligi, sealt on igal. Ma mäletan, vot need meie praegused mudilased seal ühe lindistamisel kuulasin teie laulu ja ütlesin, et võib-olla võtaksime veel üks kord ja nüüd ma ei mäleta, kas see oli Ülle või oli see Lilian ütles, aga kuidas see laul siia pisikesse ketta sisse veel ükskord ära mahub? Nelja arvasin, et ikkagi see laul mahub siia ketta sisse. Millal te hakkasite aru saama, et on vaja stuudios vaikust? Kui öeldakse. Palun vaikust. Algame ei mäleta mitte midagi, ei mäleta seda enam üldse ja ega just hulk aega alguses ei saadud, arutleb vaikselt. Maaelu ei vaja ega tagasihoidjat, ärge sahitade, ärge kobistage ja ja eriti häbelik sellepärast, et nad olid hästi tillukesed ja näiteks kui Marikagi või ükskõik kes neist üksinda laulis, siis kunagi ei saanud neid ju kohe paraneb, et lindistada, vaid ikka oli tooli peal. Siis see toon, asi siis alati kangesti ja, ja küll oli see siin on tegemist, kui me saime laulu puhtalt sisse. Nii, aga Madisson, meie vana veteran, sina olid vist viieaastane, kui sa meili saatsid oma kirja ja pildi. See on meil praegu albumi Madison siis meil ainukene poiski, ainukene poiss, kes tuli ja jäi, poiss on läbi teinud palju, aga temal on tõesti väga kohusetruud ja siiamaani kompi kooris käib edasi ja ma praegu täpselt nii kaua Tolluskrovil laulan kuivama, siin ravimas. Meenutame, missuguseid lindistamised on teile eriti meelde jäänud. Artur Rinne pärast lautsioone loolane abi kitarril saatis, mis tunne oli Artur Rinnega koos laulda? Kindel hakkas ka uhke tunne. Ja see laul on väga läbi löönud peaaegu et igas muusikalises kirjakastis me mängime seda ja täna mängime ka paljude laste soovil. Okkavooru. Maali poola poolega käpaga maali alla. Maali sugu. Üle mängima. Need õige aine jääma. Ja, ja. Ja. Viidumi tunne ka järve ja julgelt hullasid. Tippabi ka Kashmiri lovski. Ja. Nurgas karjaavooriga toodi saadikule papp veduri stuuri meeli poole koju kutsunud kanna põrna märg, aga stuudio kaasuv kadu. Meie kunstimeistriga te olete veel esinenud? Hindade, Marika, sina laulsid temaga suvist vaid ja see on ka väga populaarseks saanud. Ja Sirje laulis. Ja. Tablette aibaljuda. Kott. Esimene suurem kollektiiv, kellede esinesid Hannes suure stuudio, seal laulsime Rostislav, need Gotovina ja suli, mis on tehtud, see oli poolest saadik õige jaan ka sünnipäevalaul ja see on ka hästi pula. Aga siis tuli üks helilooja meid saatma ära regada. Õigus, Arvo Pärt ja tema täiendas teile esimese laulu. Ja lasteaialaule ja teate, mismoodi see laul sündis, see oli hästi tore. Arvo Pärt, tulis kord mulle tee peal vastu. Mina ütlesin Tarmo meilile laule. Tundsid hästi, anna mulle sõnad, ma teen kohe valmis. Ja mina olin parajasti tähekest vaadanud ja leidsin selt sõnadega käin juba lasteaias, ei ole väikima ka kodus lauast laiast, võin üle vaadata. Ta oli nii. Jäpistsin tal selle tähekese kohe kätte. Arvo paatest läks stuudiosse. Istus klaveri taha natuke meestes ümises endajate, sõrmitseb paar korda klaverit ja ütles, et mul olid noodipaberit ja pliiatsit kaaslased, et püüesega meelde jätta, mis ma nüüd mängid. Ja nii me siis kahe peale püüdsime meelde jätta. Aga siis pooleteise tunni pärast tulite teie stuudiosse lauluproovile, mäletad? Kohe õppisime selgeks, kuid tulime ja siis temaatiline seals õppimisele riisi ja järgmine kord oli tarvis lindistada seda laulu, aga nooti. Sihi õpeteneider kirjutlesitasin ruttu siis üles, muidu läheb meelest ära, aga lindistame jällegi. Ja siis niimoodi siis sündiski see laul ilma noodipaberi ja pliiatsite. Missugused on teie lemmiklaulud see sünnipäevajaan kohe? See oli? Postid suure orkestriga, ilus laulge, jänkude kool. Aga see oli ka selle laulu paneks omaette ajalugu meil jah, sellele 10 ja rahvapilliorkestriga ja suvel rahvakunstiõhtul lasterühmad tantsisid selle järgi jänkud tantsu ja kuna see tants oli ette nähtud laulu saatel, siis juba möödunud talvel. Meie lindistasime selle laulu koos orkestriga ja siis rahvakunstiõhtul. Lasterühmad, tantsiti, seda tantsud meie laulu saatel. Kas te ise olete ka rahvakunsti õhtile? Kuulsite seda? Nägite? Televiisori treilerisse? Muski päikene. Kui Jaan Käljale. Eveegaani piini. Kus me oleme esinemas käinud? Koduski, missuguses Nõmminali näituse tänavalastekodu oli seal nii palju lapsi, haid, mudilased olid suuremad, lapsed sõid kaupa ja väga hästi. Võit võeti vastu. Pärast mängisime, tantsisime koos lastena. Aga kus veel olete käinud esinemas? Vanasti jääman ja oomika oli ja siis käisime ka seal laulmas. Hästi, veidi vastu, üldiselt palju rahvast oli ka. Sirje ja Marika laulsid seal trummi mängida ja ja kahekesi laulsime seda mudurazimiga. Vihmaga jälle, meil ei olnud sõnad hästi veel peas ka. Siis naerma. Aga hästi tuli välja. Ma mäletan, pärimine välja ja see nii meeldis, et ma isegi televiisoris või televisioonis, kui me esinesime, siis ka palutsedasama laul. Jah, ja muidugi lapsed mõtlesid, et televisioonis olete laulnud ja kindlasti siis raadios ka, sest te olete raadio lapsed. Küll hakkas siis kirju tulema, toimetused Palume seda laulu, trummimehe, laulu. Me ei ole siiani seda lindistanud, ei olegi rohkem vaja näha, kui kuulata seal ainult kuulamine ja see oli, mida laulja televisioonis olemegi. Siis oleme palju esinenud ja kus me oleme esinenud, silmis mõnuga filmikirjale andnud peal kasvasid, näitamata roller, lõbusad loomad. Selle tublid loomad, selle filmi oligi niisugune lugu, et see muusika oli juba lindi peal olemas, aga laul puudus ja kui me läksime sinna peale laulma, siis oli meil hulk aega tegemist, enne kui me saime kokku, et meie laulmine ja see orkestri osa kokku läksid, sellepärast lugu oli hästi kiire ja mitte kuidagi meil ei tulnud see välja, et oleks saanud koos lauldud, aga lõpuks siiski läks ilusti ja sõidavad korralikult ära. Siis oli veel üks suurem esinemine Moskva Raadios sel aastal. Ma kuulsin, pärast kuulsin saadet, kus te rääkisite, et kiri oli tulnud ja tähtsid laule kuulata ja see oli niimoodi, et 11. oktoobril oli meil Eesti Raadio päev Moskva raadios. Ja lasteraadio andis ka mitu saadet. Ja üks oli siis teie kontsert. Me saime üle 100 kirja selle peale. Sellepärast et me lõbusukesime oma aadressi ja küsisime, et kas laulud meeldisid teile, kirjutage meile kirju, hakkas tulema ja tulema ja ja otsustasime siis nendest teha omaette saada aitäh. Ja oligi hiljaaegu eetris. Saade kirjutab sinu sõber ja vene lapsed saatsid sõpruse märgiks veel oma pioneerirätti ja saatsid pilte. Ja nüüd siis selle saate peale, mis me eetrisse andsime, kirjutab sinu sõber tuli omakorda üle 100 kirja. Kõik meie lapsed tahavad nende teiste venelastega kirjavahetusse astuda nüüd, et seda suurt sõprust siduda. Me pöördusime 21. keskkooli poole palvega, kes meie šeflus kooliks et luua laste postkontor ja nemad hakkavad siis sõprussidemeid looma nende suurte lastekollektiivide vahel. Nii et te olete sõpradeks sidunud väga paljusid lapsi. Sirutan ja meil on veel üks suur lindistamine. Neid laule preetilisel olnud, ei tule meil Ants Sõbra omad. Ja kellega me lindistasime Laansoo ansambliga, sest lapsed ja nii need laul ei olegi lapsed veel kuulnud, nad on päris värsked ja teeme Teile soovikontserdi, mängime teile teie soovil ühe laulu sealt maha. Missugune teile meeldis nendest lauludest kõige rohkem vaeste seike liidarile, jah. No vot, võibki kelguga sõita ja, ja lumi maas. Kõige värskemad muljed on meil pühapäevasest esinemisest 21. novembril. Siis avati heliloojate liidu uus maja ja meie lastel olid väga austav ülesanne kõige esimestena selles majas esineda nii mudilasrühma kui lasterühmaga. Ja päris hästi võeti vastu ja öeldi, et tulge aga jälle meile tagasi siia. See on tõesti väga suur tunnustus meile. Kas soovite tagasi minna? Ei tea. Peaasi, kui heliloojad uusi häid laule kirjutavad ja lähme laulame jälle seal lasteraadio toimetuse poolt kõikidele meie lauluveteranidele suur-suur, aitäh ilusate laulude eest. Ja teie laulud Me ikka säilitame fonoteegis ja kui teie juba suured olete, siis kindlasti tunnete isegi rõõmu sellest suurest teest, mida te siin olete teinud aastate jooksul, aitäh.