Margus Saare jutusaade Saade tere hommikust, head kuulajad. Minu nimi on Margus Saar ja tervitan teid selle aasta kõige soojemal pühamus päeval. Päike paistab vähemalt Tallinnas küll nii kenasti, aga jutt, mida täna räägime, võib-olla ei olegi kõige päikselisema poole pealt siin elus. Jutusaatekülaliseks on Ilmar Raag. Ja tänases saates on tema tiitel filmimees. Tere ilmast. Tere hommikust. Äsja lõppenud Eesti filminädala järel räägime uuest Eesti filmist, mis ametlikku linastust pole veel läbi elanud. Esilinastus on tuleval nädalal. Kuid film on siiski läbi teinud juba sellise valitud publiku mitteametliku ülevaatuse saanud kriitikat ja kiidusõnu. Üht-teist on lehes kirjutatud ka sina, Ilmar Raag, oled selle filmi kirjutanud ja selle lavastanud. See film on noortlast koolis, pealkirjaks klass ja teemaks vägivald. Või on see vägivald, see sinu teema seal filmis? Jah, nüüd pühapäeva hommikul tuleks asjaga pihta hakata, ma arvan, teema võib-olla küll vägivalda, aga mitte koolivägivald, ehk et mind ei, tõepoolest ei huvitanud mitte konkreetselt see, et meie koolidesse kogu maailmakoolides teismelised ei suuda inimlikult käituda või vaid pigem see, et et mingisugune, see kurjus on ju nii ehk teisiti inim inimsoodiumites olemas. Ei, ma tegelikult selles filmis see esimene impulss, miks ma tahtsin seda teha, oli aru saada, et kuidas ta toimib ja kuidas seal lumepall võib veereda kontrollimatut soovimatute tagajärgedeni. Ses suhtes jah, okei, see on jah, vägivallast, ent teisalt on on see auküsimusest, et kui kaua inimesed suudavad kannatada, et mõni mees vägivallatseda? No niipalju, et inimesele ka filmielamus jääb, räägi meile natuke elust tänapäeva koolis või klassis mis on see, kuidas see termin iganes on seal aga mille ümber asi käib koolis? Mina tegelikult arvan, et nii palju, kui ma olen vestelnud kooli lastega tegelikult põhiolemuselt ei ole ju midagi muutunud. Mäletad, kui kui meie käisime koolis, millest ei ole ka 100 aastat möödas siis aeg-ajalt oli oma vanematega juttu sellest, mida nemad omakorda veel 20 30 aastat varem olid kogenud ja need jutud olid lõpuks ikkagi kõik täpselt samad. Ja kui me võtame Oskar Lutsu kevade, siis ka seal tunneme tegelikult täpselt samad situatsioonid ära, mida, mida me kõik siiamaani kogemus ses suhtes. Ma arvan, et, et see, mis on täna koolis tegelikult oluliselt ei erine sellest, mis, mis oli 100 aastat tagasi. Vahel on kevade filmi peale küll, naerame kui kiirkiusatakse. Vot see on probleem, aga see on tõsine. Aga kui seal midagi muutunud, siis muutunud on pisikesed asjad muutunud näiteks see, et filmis on üks tõesti gramistlik koht kus õpetaja palub õpilastel püsti tõusta ja ütleksid kooli õpilased, et ei, ei me meie praegu, kui enam püsti ei tõuse. Ja see on siis võib-olla 15 aastaga muutunud, mis mind kooliste eraldab. Aga muus osas, kuidas selle loo kirjutamine toimis, toimus ju niimoodi, et ma ikkagi kuts ketta korda metsa vahendusel. Palusin endale 15 kooliteatris käinud noort last, kes on kõik õpilased tänava ja praegu rääkisin neile umbes, mis lugu ma tahan teha ja siis nad hakkasid oma lugusid jutustama tänapäeva koolist. Ma isegi ühe õpetajaga vesteldes jõudsin sellise süüdistusega, tähendab, mulle esitati süüdistus, aga sa ju ei tea, sa ei ole ju täna õpilane, sa ei tea, mis koolis juhtub. Ja mõtle, minu vastus sellele on see, et et isegi kui ma ise ei tea ja isegi, kui oleks õige see, et kool Eestis koolis käinud jah, et kool iga 15 aasta järel tundmatuseni muutub, siis tegelikult. On see nii palju õpilaste eneste jutustatud, kirjutatud et ma pean lihtsalt neid usaldama. Kuni selleni välja, et kui me tegime ühte klassi stseeni, kus õpetaja räägib, toimub tund. Siis pärast Laine Mägi mängitud stseeni ütlesid mõned noored näitlejad seal, et ma tundsin ennast nagu päris koolis. Ilmar, aga mis sinu filmis juhtub, milles on see konflikt seal klassis? Ma arvan, et tihtipeale konfliktid saavad alguse täiesti tühistest asjadest sellistes Me mida, millest võib-olla sa ei usukski, et midagi olulist võiks areneda, areneda, aga kui juhused langevad kokku, siis võib sealt midagi hullemat välja tulla. Et ehk, et ma panin selle loo kokku veidike, nagu tagurpidi on vaja, kõigepealt võtsin selle lõppsündmus, mis on nii ja naa traagiline. Ja seejärel mõtlesin, kuidas selleni on jõutud. Ehk et noh, kui me loeme ajalehest teadet selle kohta, et noh, kas või Viru keskuse juures üks koolilaps pussitab teist või tüdrukud korraldavad peksmise oma kooliõele ja siis me tegelikult võime ju ette kujutada enne seda, kui see sündmus jõuab selle aktini, on juba toimunud terve rida sündmusi. Et see, see on vaid viimane, viimane stseen sellest reast, kus ilmselt võib arvata, et erinevad inimesed on teinud mingisuguseid vigu. Ja, ja seejärel noh, see minu viga või selles loos see viga saab alguse siis sellest, et et iseenesest on klassis kõik paigas, et on seal üks heidik, keda jõudumööda põlatakse, pilgatakse ega oluliselt ei ei peksta rohkem, kui kui see poiss suudaks välja kannatada, noh aeg-ajalt ikka togitakse, tehakse, tehakse rumalusi. A la võetakse tal riided seljast ja visatakse tüdruk tütarlaste riietusruumi pärast kehale kehalise kasvatuse tundi. Paljas poiss, üks paljas poiss, aga keegi ei arva, et on toimunud midagi väga olulist ja isegi kui huvitav on see, et et väga palju neist vägivalla ohvritest natuke tajuvad seda rusutust, aga nad on sellega mingil moel leppinud või nad elavad sellega. Nad loodavad, et kunagi tuleb uus aeg nende jaoks absoluutselt. Sest kui seni, kuni see on mingisugusel tasandil tasandil see vägivald siis, siis nad elavad sellega ja seda me näeme ju tõepoolest ju kõikjal. Aga seejärel juhtub seal see, et seal on üks normaalne poiss, kes uus poiss, usbo. See, et ta ei ole oluline, aus poiss. Ei, see, see ei ole oluline. Oluline on see, et sellel uuel poisil on tüdruk ja kui poiss visatakse tüdruk sinna tüdrukute riietusruumi siis on just see tüdruk, see, kes üritab ust uuesti avada ja seda paljast poissi sealt välja lükata. Ja ta satub vastamisi selle ühe normaalse ausameelse poisiga, kes on ühinenud muude poiste rõõmsa mängu ja pullitegemisega. Ja kui see tüdruk selles rüseluses ütled sellele poisile, et värdjas olevat, lase ta välja siis siis toimub see seal üks nõks, mis on, mis mind nagu alati hämmastanud. Et kui noored tihtipeale kasutavad väga räigeid sõnu, siis nad enamalt jaolt ei mõtle seda nii tõsiselt, kui nende sõnade tähendusest võiks olla. Aga kui seda ütleb see, see armastav tüdruk, kelle, kelle puhul sellel poisil iga kord, kui temaga räägib, on tunne, et kas ta ikka valib õigeid sõnu. Et kas ta suudab seda õrna tunnet alles hoida. Kui see tüdruk järsk, ütleb, et värdjas oled või keset seda pullitegemist mõjub kui külma veega pähe kallamine. Et ta laseb tõepoolest selle palja poisi sealt välja ja sealt algab üks pisikene konflikt poiste mitteformaalse liidri ja siis selle ausameelse poisi vahel. Ehk et minu jaoks on see eelkõige. Seal selle ause vahelise poisi lugu ehk et see lugu ei räägi mitte nii palju sellest heidikust, keda on kogu aeg seal allasurutud, vaid sellest, kuidas üks poiss esialgu pea kui kogemata teedeene sellele heidikule ja seejärel, kui ta selle teene teinud siis ta peab muu klassi ees vastutust kandma, miks sa ta välja lasid. Ja ta ei julgegi ütelda, et tüdruku pärast. Ta pigem võtab selle positsioonid, aga et aga mis siis, kui ma teda kaitsesin, mis selles halba on? Ja ühtäkki see hädavale. Et ta varjab oma tüdrukuga suhteid ja ütleb, et ta tõepoolest kaitses poissi muutub pärise päris tõeliseks väiteks. Sellepärast et ta ei saa enam taganeda, tema aumõiste on selline, et nagu ma kaitsesin, siis ma lähen sellega edasi minema lõpuni. Ja, ja teisest küljest on see selline poiss, kellel ei ole nii palju sellist liidri karismat et tema taha koguneks suurem osa klassi Ta jääb, ta jääb üksi selle massi vastu, sellepärast et teisel poolel on karismaatiline pois, sellepärast et tihtipeale ju igas klassis on need mitteformaalsed liidrid, kes teinekord on väga tugeva veenmisjõuga või kes suudavad õpetajatega nalja teha, võluvad tüdrukuid. Vot selle koha peal mina küll ütlema, et mina olin oma klassis küll selline, kes, Kes ühel hetkel selgelt sai aru, et mina ei ole see poiss, kes suudab seitsmendas-kaheksandas klassis tüdrukuid võluda, sest tüdrukutele näisid seal sellest hetkest meeldivat korvpalli, oleksid need pahad poisid. Immutada sa tegid ju filmi, eks ju, et räägime ikka selle kohe ära, kas on kunstiline liialdus, dokumentaalne tõde või sa tahad, et asi mõjuks, eksju, sa keerad ikka vinti juurde ka? Loomulikult ma ütlen selle kohta niimoodi, et et kõik need sündmused on kusagil korra juhtunud. See, mis on liialdus, on see, et nüüd kõik silmused panna ühte filmi kokku. Aga ma ei saa öelda, et nad oleks välja mõeldud et mingil moel on see see kõik tõepoolest juhtunud. Seetõttu. On selle taga väga aus tunne või aus soov rääkida asjadest nii, nagu nad on. Inimesed ei usu, et see päriselt on olemas. Ma sain aru eile, kui sa käisid Jõgeval Alo Mattiiseni muusikaga päevadel, seal oli toredad eesti noored ja nende veel toredamad juhendajad ja nemad said sellise eelesilinastusel tegelikult osaleda, nad midagi arvasid sellest. Neljapäeval oli väike esilinastus veel valitud seltskonnale ja ka mõned pedagoogid on enne veel seda näinud ja no leht on juba jõudnud ka, see pedagoogid tahaksid sinu filmi ära keelata. Põhimõtteliselt täpsustan. Õpetajad, kes seda soovisid, aga, aga seal on isegi isegi iseenesest natuke teine probleem. Aga selge on see, et kui kui meie seltskond, ma ei tohiks kasutada ainult mina vormi, kui meie seltskond soovida, et see film mõjuks, siis me keerame seda vinti peale. Aga see vindi pealekeeramine on tihtipeale sellise subjektiivse maailmavaate küsimus selles suhtes, et kui me teinekord näeme, et inimeste armastuse sunnil teevad ebaratsionaalseid otsuseid, siis me arvame, et see on täiesti arusaadav. Aga, ja kui inimesed afekti ajendil käituvad järsku teistmoodi kui normaalne siis me ütleme, et see ei ole võimalik. Tõestas, et see on võimalik, on see, et et kui me võtame lahti kriminaalkroonika ja vaatame neid kuritegusid, siis ikkagi ma tahan öelda seda, et et see enne, kui me saame öelda, et see ei ole võimalik, tuleb ära seletada, et kuidas siis tegelikult need kuriteod on sündinud, mida me, mida me lõpuks ajalehes loeme. Ja see on see peamine asi, õpetajate puhul tekib üks teine probleem. Kui me räägime koolist, siis on seal laias laastus kaks noh, võib-olla ka kolm perspektiiv, kuidas kooli peale vaadata. Need, kes on olnud ainult õpilased, Need vaatavad kooli ja teavad ja näevad seda läbi õpilase pilgu ja ma arvan, et tõsi on see, et selles koolis on kool nähtud läbi õpilase pilgu. Samal ajal olema, on olemas üks teine vaatenurk, seal õpetaja vaatenurk kes näeb seda veidi teistmoodi, neid probleeme. Ja, ja ta selle filmi puhul õpetajad tihtipeale tunnevad, et nende vaatenurka on ignoreeritud. Ja põhimõtteliselt on see õige jah, seda on ignoreeritud, aga ei ole olemas objektiivset kooli, et kool on täna siin ja selline on olemas ainult erinevad vaated selle peale. Ja siin on teised õpilase vaatenurgast, siis ta tõepoolest ei tea, miks õpetaja just niimoodi käitub või jätab käitumata nii-öelda absoluutselt jah, et õpetajal ei ole antud sõna, eks ju, ja ka, aga noh, ei peagi teadma, elustada ja, ja seejuures noh, minu enda vaatenurgast, kes ma natukene õpetajatest ehk rohkem tean, oma vanuse tõttu ei ole nendes õpetajatest midagi negatiivset, nad teevad ausalt oma tööd ja see klas sellel klassijuhatajal, selle, selles filmis süda õiges kohas, kui ta saab teada või aimu, noh, küllap ta midagi aimab ikka. Et et see konflikt, see Joosep ja teiste vahel on jõudnud kriitilise piirini. Ta vähemalt üritab mingit selgust saada ja klassile selgeks teha, et sa, see on vale, mida nad teevad. Probleem on selles, et võib-olla ta ei ole geni geniaalne pedagoog ja see on see koht nagu reaalselt näeme, et selleks, et jõuda nende kuritegudeni. Me teame, et erinevad inimesed teevad erinevaid vigu, ilmselt see õpetaja teeb ka mingisuguse vea. Aga ta, ma ei arva, et ta oleks negatiivne või ta ei püüaks ja igatahes on see sisse kodeeritud, et lugupeetud koolijuhid ja pedagoogid saavad haavatud vaadata, aga ka selle puhul ma ütlen nagu täiesti täiesti selgelt, et esimene, esimene fakt, millest tuleb nagu alustada, on see, et kui kui õpetajad väidavad, et nad kõike tahavad ja kõike oskavad, siis nad peaksid kõigepealt ära seletama, miks on niimoodi, et selle ühe politseiuuringu järgi 77 protsenti kooli õpilastest ütleb, et nad on näinud või kogenud koolivägivalda. Järelikult kusagil on viga sees ja ma tõesti ei ütle, et see on õpetajate viga. Minu meelest on näide, kui seal on kaks viga, mis on, mis on koolis või maailmas tõesti olulised. Esimene viga on siis see, et et, et poisid ei soovi, et keegi teine sellest konfliktist eriti teada saaks, sellepärast et kui tekib selline meeste omavaheline au küsimus ja ma tegelikult tihtipeale arvan, et siis nagu teismelise eas on see, kus üritatakse olla rohkem mehed kui, kui mehed ise on see auküsimuse mõistega tunduvalt olulisem. Et selle senisel hetkel üritatakse need konfliktid lahendada omavahel sellepärast, et niipea kui sa palud kellelgilt teiselt abi see tähendab, et sa ei ole ise suutnud mees olla, olen memmekas, oled oma isa appi kutsunud või kellelegi suurema venna just nimelt seal ja, ja seal ongi see probleem, mida selles filmis minu jaoks ka teravalt püüame näidata, on, et, et püüab ema rääkida, püüab isa rääkida, püüavad õpetajad rääkida, aga õpilased vaikivad. Või üritavad organiseerida selliste ringkaitset, et keegi ei saaks teada, mis seal sees juhtub. Ja, ja seda ma olen tõesti ka ise Nende noorteseltskondade puhul näinud. Aga seejärel, mis on veel kõige olulisem probleem on see kõrvalseisja probleem. Ehk et sea seal on see probleem, et kui me näeme vägivalda ja midagi ei tee see on see selles suhtes, see on nüüd nagu selle kogu ühiskonna kultuuri küsimus. Et kuidas me käitume sellepärast et ka nagu keegi ütles, ilma et ma oleks seda ise nii palju tähele pannud, on selles klassis erinevate vaadetega inimesi ka neid, kes ei kiida nende vägivallatsejad tegusid heaks. Aga nad ei vastu vahele, nad ei organiseeri, ei mingisugust sündmuste peatamist, nad lasevad sellel käia. Ja selle puhul ütles Pärt Uusberg, kes mängib seal üht poissi. Joosep ütles, et see et see on see viis, kuidas fašism tekib. Et, et ühel hetkel puhtalt sellepärast, et vahele ei astu, ta püüame kõik koos hallitler või elagu Lenin. Ümarad sa ütlesid kahvli saates juba tegelikult seda ka, et sa oled olnud selle 77 protsenti seas, kes on näinud vägivalda ja kes on kogenud vägivald, õigemini sa oled selle inimeste seas, kes on kogenud koolivägivalda, mis suga tehti seal Kuressaares. Jällegi ma pean nagu selle kaera täpsustama, et ma arvan, et selle selle filmi tegevus toimub seitsmendas-kaheksandas üheksandas klassis. Ehkki me kasutame valemeid, selliseid näitlejaid, kes on napilt vanemad puhtalt sellepärast, et nendega oli lihtsam töötada selles mõttes, et nad pakkusid ise seda lugu kaasa. Et nooremad Nende olekski, noh, meie aeg ei võimaldanud meil leida neid noori, kes oleks meid usaldanud nii palju, et nad oleksid kõik need probleemid nii-öelda ritta ladunud. Nii ja ja siis, kui ma mõtlen nagu selle oma kooli peale, siis tolleaegse nimega Kingissepa teine keskkool, tänane Kuressaare ühisgümnaasiumi. Ei, see on nüüd see linnak. Uued nimed on üks on Saaremaa ühisgümnaasiumis see kool. Kuressaare nimeline kool. Et tegelikult oli tegemist väga vabameelse toreda kooliga, aga, aga ma ütlen, et siin ongi nagu see paradoks, et see, et iseenesest kool oli tore, ei tähenda, et seal oleks toiminud seal ei oleks toiminud igasugused samasugused suhted. Minu enda õnn oli küll täiesti selgelt see, et et ma olen suhteliselt heas sportlikus vormis. Panin veidi õppisin keskmiselt veidi paremini mõjunud puhas viieline. Ja mul olid mitmesugused muud huvid siis ega ma nagu sellise klassi populaarsete poiste pundis küll ei olnud, kamba liige ma ei olnud. Ja, ja siis sellises selles teismelises vanuses kampa mittekuulumine, see on omamoodi siin. Raske küsimus ehk et see välja tõugata, tunne oli mul teada selles positsioonis, kus ma ise olin nii-öelda vaimselt välja tõugatud. Ma nägin küll ka neid ja mitte nii palju oma klassis kui võib-olla mõnes teises klassis kes, kes ei olnud mitte lihtsalt kõrvale jäänud Vaidke, keda ka aktiivselt füüsiliselt alandati. Ja, ja see ses suhtes süda tõmbus selle peale küll kokku. Nüüd, kui me jõuame keskkooli tasandile, siis ma sain aru, et see, mis keskkoolis toimus Seal toimus rahunemine, aga need, kes läksid tehnikumidesse. Need elasid läbi ikka päris koledaid episoode. Ma kuulsin, mis toimub siin-seal maakutsekoolide või tehnikumi ühiselamus. Ja, ja mul oli hea meel, et ma olen just nagu see valge Kraline või veidi veidi kõrgemal sotsiaalsel positsioonil noormees, et ma ei pea õppima maa kutsekooli, sellepärast et et sellist, selliseid asju ma ei oleks välja kannatanud. Aga, aga, aga selle puhul ma tahan ütelda, et ei, me ei tohiks ju isegi niimoodi suhteliselt okei gümnaasiumides meil ju selliseid asju ei juhtu. Aga kui need asjad juhtuvad kusagil tehnikumides, siis on see täpselt sama halb. Samad jõhkrus, sõjad on tänapäevaks lugupeetud pereisad ja nad võib-olla ei mäletagi seda, millisena Nad koolis käitusid, et see oli kooli normaalne osa ja, ja praegu nad neil ei ole mingeid süümepiinu nendes asjades jäänud, ta ei tule isegi meelde, võib-olla ta väikest Ilmarit on kunagi veidi teinud, okei, ega ega see aeg keegi nii väga ei loginud. Ma arvan, tõsi, on see, või ma mäletan vast umbes kolme või nelja korda, kus, kus suuremad poisid mulle vastu lõugu andsin. Ja selles suhtes ma ütlen jah, ohvrile jääb seal väga hästi meelde, ehkki need suured poisid ilmselt seda ei mäleta. Ja nüüd on siis see suur küsimus, mis on see andestamise küsimus? Et et mina olen nõus kõigile ja kogu aeg andestama juhul kui see, kes mind on löönud, ka ise midagi õppinud muidu on, muidu on see laiem ühiskondlik küsimus, kui me mõtleme näiteks küüditajate peale. Et ma oleksin nõus isegi nendele küüditajatele andestama, kes tuhandeid eestlasi Siberisse ajasid, perekondi lõhkusid, surmasid põhjustasid juhul kui nad ise kahetsesid. Aga kui nad veel tänapäeval ütlevad, et ei, me arvame, et tegelikult oli see vajalik siis ei ole põske ette, ei keeraks minu andestamise sel puhul ei ole ju just nagu mõtet. Seesama Joosep seal sinu filmis klass ehk et ma tunnen nagu nende lugupeetud pereisade juurde tagasi. Ma arvan, et see on nagu täiesti idealistlik ja ma kardan, et asjatu võitlus aga seesama hoiak, et noh, niimoodi võib küll, see läheb põlvest põlve edasi. No sõjaväes on see kogu aeg ju räägitud ka, eksju, et kõigepealt see noorem sõdur seal saad peksa, eks, ja kaotad selle oma. Mis templi aega selle aja ja siis hakkad ise isakeseks, eks. See oli veel kõige jaburam asi, mida ma nagu tõesti ei oleks uskunud. Räägime siis nõukogude armeest hetkel, et et nähes selle esimesena aasta jooksul neid noori keda hullemini, tõsi küll, kui koolis veel alandati arvasin ma, et nii meie oleme selle asja ära näinud ja seejärel ma nägin, kuidas needsamad viisakad ja fiksid noormehed jõudes sellele positsioonile, kus neile oli antud voli, hakkasid ise samasuguse samasugusteks vägivallatsejat, eks see, see oli. See oli räige üllatus. Sinu filmis seal klass on see jobu, on see Joosep siis eksju jah. Aga ta ei olegi väga nagu eriline poiss, eks ju, ta on mõnes mõttes nagu täiesti tavaline, et võib-olla mõnes teises koolis oleksite olnud isegi liidrile väga lähedal ja aktsepteeritud. Võimalik selles sinu klassifilmis on Joosep mingi arvutify, kes natukene ta jah, natukene tunneb, arvatud arvutit rohkem kui teised. Aga miks ta on seal filmis sul jobu? Marwan alandatu, seal neid põhjuseid võib olla hästi palju, ma arvan, see tema puhul on selline isiksusetüübi küsimus. Et ta on loomu poolest veidi introverdsem. Et ta ei ole siin kamba liige, kes, kes elab ennast kogu aeg väljapoole ja, ja, ja teisalt ei ole ta ka füüsiliselt väga osav. Mis kahe peale kokku annavad selle kombinatsiooni mille mõjul langeb, langetatakse selle heidiku positsiooni ja õigesti arvas või tähendab mitte õigesti arvanud, et üks koolipsühholoog arvas sel puhul, et tegelikult õige lahendus on päriselus, on see, et ei tohi karta teise kooli liikumist, keskkonna vahetust väga palju ära teha. Omas koolis siis Saaremaalt ma mäletan ühte poissi, kes keda küll füüsiliselt ei alandatud, aga kelle üle ohtrasti naer, naerdi. Ja ma arvan, et see vaimne surutis oli ka põhjuseks, miks sa veel enam iseendasse sulgus, joonistas vihikusse väikselt autosid. Ja, ja oli selline tuhm ja täiesti märkamatu kuju. Kui keskkool lõppes ja ta liikus edasi, läks ülikoolide õppis hästi, siis kahe aasta pärast ma juhuslikult nägin teda Saaremaal praami peal. Täiesti teine inimene, rääkisid, laulab laulukooris. Ta nägi kohe teistmoodi välja, säras üleni ja ma arvan, et see tähendab seda lihtsalt. Inimene leidis endale õige keskkonna. Sa ikka usud ja loodad, et kuskil koolis on veel tähelepanelikud ja sekkuvad õpetajad ja abivalmid ja sõbralikud koolivenna tööd, ühistegemise rõõm ja, ja õnnelik koolipõlv. Mar, ma arvan küll, sest kui me võtame sellesama protsendi, 77 siis see tähendab seda, et, et kuskil on need 23 23 protsenti koole kuskil seal õnnelikult koolid. Ja Ma arvan, et enamik õpetajaid ikkagi teeb, mis nad suudavad. Aga seitsme protsendi seas, kes ei ole ise küll saanud vägivalla ohvriks, aga on näinud vägivalda? Jah, vist oli küll, aga mind tegelikult ei puudutanud nad, võib-olla nad elavadki õnneliku kooli põlvele. Nad arvavad, et see käib. See käib mingil moel kooli juurde. Paradoks. Kas need? Võtame nüüd selle, võtame selle tavalise Eesti vabariigi elu. Me näeme ju siin iga päev piisavalt palju selliseid asju, mis meid vihale ajab. Sellist suhtumist, mis, mis meid vihale ajab, ükskõik milline see inimese peamine vaadete platvorm on. Me sõprade keskis, kirume seda, aga me elame siiski edasi, sest me arvame, et noh, ju see elu siis on selline. Pleemid küll muutuvad ja mina arvan näiteks seda, et see, see noor inimene, kes lapsepõlvest on harjunud vägivallatsema. Ühel hetkel see füüsiline vägivald küll taandub, ta aktsepteerib üha enam koos elamiseni vormilisi reegleid, ent teisest küljest selline vägivallajulgus jääb talle alles ja ta, see muutub lihtsalt ühest olekust teise. See vägivald väljendab mingisuguselt teistsugune, teistsugusel moel, täpselt samamoodi, need, kes, kes on vägivalla ohvrid, ega nad kannavad ka seda ängistust endaga kaasas. Ehkki jälle see teistpidi, nagu ma olen nüüd asja uurides teada saanud, väljendub tihtipeale selles, et nad püüavad ennast kahekordselt rohkem tõestada. Ja hiljem on Mitmesuguste edasijõudnud inimeste hulgas väga palju neid, kes on pigem olnud ohvreid kui need, kes on olnud vägivallatsejad. Kui see viimane on spekulatsioon selle kohta ma ise mõtlesin su käest küsida, et sa oled näinud vägivalda koolis, sa oled näinud vägivalda sõjaväes. Kui saalid ise seal vekstiisi ülemus ka, eks ju. Ütle, kas see sinu film, see klass on mõnes mõttes nagu kättemaks. Mu minu nagu parim soov on see et kui seda vaataks mõni selline tänane vägivallatseja ja ta filmi esimeses pooles elaks nagu omadele kaasa. Ja viimases pooles oleks jahmunud sellest, mis siis võib juhtuda. Ehk et see filmilugu on tegelikult sellest, kuidas juhuslikust sündmusest arenema hakanud lumepall hakkab veerema, kasvab järjest suuremaks ja ühel hetkel jõuab sellise nurka aetud roti. Sümbolini kui öeldakse, nurka aetud rott, mida see siis tähendab, see tähendab, tähendab seda, et rott jookseb kogu aeg sul eest ära ja kui ta lõpuks nurka aetud räägime selline vana eesti naiste moel. Et võetakse see uhmer way hange, üritatakse seda rotti siis tapma hakata ja sel hetkel, kui ta nurgas ja tal ei ole kuhugi põgeneda, siis rott ründab sind. Isegi kui sa oled mitukümmend korda suurem inimene, kui, kui see väikene loom. Ja ta ründab niimoodi, et kui, kui ta hüppab siis kas jala või millegi külge siduda, sealt verega välja hammustada. See tundub just nagu ebaloogiline, aga, aga niimoodi see toimib ja selles filmis ka. Need see klass või vägi valatsete pool paneb neid kahte poissi järjest suurema suurema surve alla, kui ühel hetkel nad hakkavad vastu. Ja minul, minul soov, see kättemaksu soov on tõepoolest see, et need, kes on ennast mugavalt selle filmi ajal tundnud, ehk natukene nendele ka kaasa elanud kellega film elab kaasa, et ühel hetkel nad oleksid üsna löödud sellest, kuidas kuidas nende käitumismall ühel hetkel saab karistatud. Nii nõmedad. Jumalaga, räägi mulle seda, et kas see film ei ole nii hea, et ei anna ikkagi vaatajale lahendust või annata sõnagi võlalahendusse. Jah, ma, ma, tark see sellepärast, et esimene asi, mille, mida ma mõtlesin, oli jõuda Nii eetiliste väärtuste kõige kõige paar samale tasandile, kõige esmasamale tasandile. Ja see kõige esmane tasand oli see, et mulle meeldiks, kui oleks selline pigem vanadestamentlik teadmine kusagilt olemas. Et silm silma vastu. Kui sa oled kedagi löönud, siis käsi, millega sa lõid, see võetakse sealt küljest. Ma olen selle ära mõelnud. Ja mulle tundub, et see omamoodi see on, see on aus ja õiglane. Tõepoolest, see peaks niimoodi olema, sellepärast et kui sa tead, et sa kaotad käe kedagi lüües siis sa ei tee seda nalja enam. See oleks omamoodi uhked, teisest küljest astume nüüd sammu edasi ja mõtlen, et inimesed võivad ju eksida, võivad kahetseda. Ja mis edasi, seda enam. Ja mis kõige hullem, et vägivald tekitab ka vägivalla, et mida me näeme Dahlia nende vandetade puhul, et üks perekond sooritab kuriteo, teine maksab kätte. Just oleks null null või liik oleks saavutatud, aga ei, tegelikult see uus kättemaksu aktsioon on tekitanud teisel poolel null üks üks uue sellise südame pitsituse ja nad maksavad uuesti kätte ja nii see pall veereb ja vägivald kasvab ses suhtes. Ega see asi, mida, mis selles filmis toimub lahendus või see ei ole õige. Mingil moel ma kahtlustan, et selline mofatma kandilik, vägivallatu, vastupanu see vist on, vist on nagu õigem. Aga ma ei tea, kuidas nagu niimoodi selleni jõuda, et kogu ühiskond selle asja omaks võtaks. Et seda tunnistada, et see lõpp on vale, aga võib-olla see selles, selles veinis, see algus on see, mis peaks, ütleme, filmi arenemine on see, mis peaks inimesi mõtlema panema. Tähendab ehk ikka see protsess oli tähtsam kui selle, selle, selle filmi lõpp ei peegelda loosungid, et nii peab tegema vaid see filmil lõppe räägib ühe loo algusest lõpuni ära ja siis paneb punkti, ütleb, et nii need asjad olnud ja see on ka see, on ka tõsi, nii on need asjad tõsi küll, mitte Eestis. Aga no nii Euroopas kui Ameerikas olnud. Nüüd küsimus on see, et kui me oleme selle ära vaadanud, siis me mõtleme, mis mida me selleks peame õppima, et asjad läheksid teistmoodi tulevikus. Ja seal on nagu see diskussiooni koht, et filmi eesmärk on ikkagi peamiselt diskussiooni tekitada. Nagu jällegi ütles üks sotsiaalpsühholoog, kes oli seda vaadanud, ütlesid et me näeme selles, et need noored talitavad viisil, mida nad on varem kusagilt näinud, noh, mingisugused. Mingisugused võtted on asjad, mida nad on vanemate käest kuulnud, raamatust lugenud, filmis näinud ja, ja nad ei oska uusi lahendusi välja mõtelda. Et konfliktid lahenevad paremini siis, kui inimestel on rohkem valikuvõimalusi. Ja nende valikuvõimaluste hulgas on ka selliseid, mis neile endile võimalikult vähe kahjustusi teeks, sellepärast et see lugu, mis on filmis sel puhul tegelikult võitjaid ei ole, et see on puhas pürrose võitmisel, lõpuks tuleb. Et sa küll annab pahadele pihta, aga langed ka ise see, see ei ole tegelikult ju see lahendus, mille poole mina inimesi kutsuks. Sest see film, jah, see film ei paku lahendusi välja, küll võib lahenduse välja pakkuda diskussioon, see jutuajamine, mida sa oma sõbraga pärast filmi teel, et kuidas, kuidas oleks veel võimalik. Sa oled seda filmi teinud, kes palju lugusid ise ära kuulanud, eks ju, ja uurinud, kuidas elu päriselt koolis käib ja needsamad osalised, kes seal mängivad, on rääkinud oma elust. Sa oled nüüdsama äge koolivägivallaekspert, kui on õiguskantsler Allar Jõks ja paarisrakend minna edasi minna. Ma ma tõesti ei tea ja Allar Jõks on, tähendab selles suhteliselt ta, ta võib vabalt olla tunduvalt ägedam koolivägivallaekspert. Kuidas on töötada noorte inimestega, kes ei ole päris näitlejad? Ma usun, et august 1991, mida sa tegid, sündis selles mõttes ju kergemalt, et näitlejana näitlejakooli professionaalse näitlejakooli läbinud. Et, et kas nende noorte inimestega, kes alles nagu kuhugi kujunevad, Salid nendele hirmus suur mõjutaja ilmselt. Ega sa mõnda seal katki neist ideid. Mul on selle filmi alguse poolel. Tekkis mul küll üks mälestuskild. See on mälestus, mis ei puuduta mind ennast, aga omal ajal tegi vene režissöör LM kliimav filmi mine ja vaata, mis seal oli ka üks jäle filmeks. Aga Mil seda kasutas ühte noort poissi kes pärast filmi viidi vaimuhaiglasse, sellepärast, et see, mida ta pidi mängima ja mida ta filmi käigus nägi see oli rohkem kui tema vastupanu võime. Meie filmi puhul. Ma arvan, et nii traagiliste asjadeni juht jõutud mida me tegime, oli küll see, ma jah, palusin neil kõigepealt rääkida, välja mõelda oma karakterit, nendele elulood. Tingimus oli see, et maalides elulugu välja, aga ma olin seal välja niimoodi et see kõik oleks päris. Et võib-olla see karakteri eluloodetailide juhtunud teie endiga võib-olla, kelle sõbraga, kui see on niimoodi lihtsam, aga nad peavad olema päris päris faktid. See oli nagu suhteliselt lihtne teha, aga seejärel palusin neil jutustada lugusid suurimast valust, hirmust süütundest. Ja see need lood, mis nad siis ühel hetkel rääkisid. Need, need lõid minu küll auti. Nad paaril korral oli seal selline olukord, kus see inimene lõpetab oma loo rääkimise. Ja kuna niipalju siiski natukene kooliteatriharidust saanud, on see räägitud niivõrd hästi, et pärast seda paus ja keegi ei julge mitte midagi ütelda, sellepärast et ükskõik, mis sõna ilmselt võiks kedagi vaata Aga sealt edasi, ma sain aru, et see, mis puutub sisuliste kaasa töötamist, seal see on, see on saavutatud. Et nad mõtlevad, nad tunnevad õigesti, parandavad ilma probleemita mind, sest mina ju kirjutasin dialoogi oma kiviaegses keeles. Nad naerad, kulla mees, niimodi räägite. Ants andsid sulle vähemalt õiged sõnad suhu, nad andsid mulle täiesti õiged õiged sõnad suhu. Ja sealt edasi esimesi proove tehes küpses minus arusaamine, et. Filmivõtete ajal tuleb neile anda võimalus mängida, mängida seda kogu stseeni läbi, tunda ennast oma keskkonnas ja seda ei tohiks nii täpselt katkestada. Nii nagu seda kinos tihtipeale tehakse. Nii, nüüd me võtame selle koha üles, kus sa seisad siin, pöörad pea vasakule ja ütled, oota mida päris näitleja teeb siis ära, sest ta on tehniliselt, ta suudab selle hetke muust filmist lahti traageldada ja seda usutavalt teha. Nende noorte näitlejate puhul, kui nad ei, kui neil ei ole seda hoo eelmise stseeni hoogu sees, siis iga asi, mida nad üksikult teevad, tunduks vähe orgaaniline. Seetõttu me leppisime kohe alguses meie operaatoriga kuued. Me kasutame seda meetodit, mida peamiselt on siis plaani dogma filmides kasutatud. Et näitleja mängib ja operaator vaatab ise, kuidas ta selle kõik kaamerasse saab. Ei, ma arvan, et see oli, see oli väga-väga hea mõte või see, see töötas iseenesest hästi, sellepärast et me panime väga vähe märke maha. Märkide mahapanek tähendab tihtipeale seda, et kaameratöö puhul on oluline see, et näitleja oleks kogu aeg pildis terav oleks fookuse kaks ja pool sammu sinna, aga mitte kaugemale ja siin peatu ja vaata veidi vasakule ja seepärast siis pannakse tihtipeale see selles stseenis, kus mängitakse põrandale maha siis väikesed jooned, kuhu näitleja peab liikuma, ta liigub ühest joonest teise jooneni ja algaja näitleja selle puhu. Sel puhul tihtipeale vaatab maha, kuhu ta siis nüüd parajasti astub ja unustab siis näitlemise ära. Ja meil selles mõttes seda probleemi ei olnud ja ma arvan, et tulemus oli sellevõrra selline, et mina olin, mainin, rahulda, panin mis nüüd rahul. Ma Mul tekkis hirm, et ma ei ole professionaalne lavastaja, mida ma väga palju ju tegelikult ei olegi. Et et need noored võtsid seda asja niimoodi südamesse. Mängisid seda nii ehedalt, et, Vallo Kirs Rakverest, kes mängib kassarit peaosalist, kui ta mängis oma vanaemaga seene siis seen, kus tähendab vanaemaga jumalaga selle niimoodi mängitud, et et kui viimane plaan oli seal võetud. Okei, nüüd läheme võtame, paneme järgmise stseeni valguse kaamera püsti ja siis tekib väike paus, kus näitlejad lähevad omaette. Mina lähen omaette. Et mul tulid pisarad silma sellepärast, et tunne oli niivõrd kõva olnud. Ja seejärel ma mõtlesin, et kas see on nüüd nagu õiged, kui lavaste peaks olema nagu kirurg, kes põhimõtteliselt ei, ei liigata, kui veri inimese kehast välja tuleb. Et kui, kui mina ne homo Finchi peale hakanud, ma siis natuke nagu imelik on räägitud lavakunstikateedri sisseastumiseksamitest, kus kooliteatrilapsed ära põlatakse. Nii ja naa, sellepärast et. Seal põlatakse ära osad tõsi on see, et tihtipeale kooliteatrites saavad noored inimesed küliga valed stambid või et kui kui oluliseks saab see noh, nüüd me mängime midagi. Siis võtavad need noored inimesed üle sellised keskpärased eesti teatristambid ja need muutuvad nii raudseks, et ei ole enam lavakas või mõnes teises teatrikoolis midagi võimalik teha, neid harjumusi sealt inimesest välja saada. See on tihtipeale miinuseks. Teisest küljest, kui me vaatame, Neid ütleme viimase 10 aasta lavaka üliõpilasi, siis nende seas on ikkagi päris palju endise kooliteatri inimesi. Et ma ei, ma ei tahaks öelda, et see on nüüd nagu reegel, et sa oled kooliteatris olnud. Nüüd pastan, rohkem ei saa. Film tuleb välja tuleval nädalal ehk vahetult enne koolivaheaega jätad lapsed omapäi seda filmi vaatama, ilma et õpetajad saaksid sinna sekkuda. Klassi filmist tuleb kassafilm. Ma ei usu, päris, ei ole, tähendab see sellepärast, et. Sa ju kõik koolilapsed käiksid, kõik pedagoogid käisid, kõik lapsevanemad käiksid peaaegu, kõik on siis käinud, loomulikult tahan, aga tahtmine on taevariik. Ütleme, kinoskäimiste puhul on omad seaduspärasused. Millest millel võivad olla ainult erandid, seaduspärasus on see kõikjal Euroopas. Et 90-l protsendil juhtudel on kõige vaadattomaad filmid, rahvalikud komöödiad nagu Jan Uuspõld läheb Tartusse. Või vanad ja kobedad. Ja, ja kui me läheme sealt ajaloos tagasi, siis kui me vaatame, millised on Eesti ajaloo kõige kuulsamad filmid, siis, kui jätta kõrvale viimne reliikvia ja kevade, siis selle järel tulevad kindlasti komöödiad. Siin me oleme, mehed ei nuta, et alati rahvalikku mööda töötab väga hästi. Järgmise asjana töötavad igas Euroopa riigis ajaloolised suurfilmid kus inimene tunneb oma selle mingisuguse rahvaliku rahvusliku identiteedi ära. Eestis on sellele näiteks nimed marmortahvlil. Noh ja, ja, ja seejärel sellele muutub asi keeruliseks. Selle filmi puhul on teoreetiliselt võimalik, et kui see diskussioon tõepoolest puudutab rohkem inimesi siis siis võib-olla seda läheb natukene rohkem inimesi vaatama kui, kui tavaliste väikese eelarvega filme. Aga selliseks kassarekordifilmiks ma arvan, see oleks nagu väga imelik. Ei, ma tõesti arvan, et ei ole võimalik. Enne, kui selle saate lõpulooks jääb miga esituses üks rõõmsameelsem kui üks vägivaldne teema, üks laul. Ma küsin su käest, Ilmar Raag. Mis siis saab, kui see film su sihtgrupil ära keelatakse? See on väga hea reklaam. Need lähevad paljud minul dokumentidega kinna liiga noored ei tohi vaadata seda. Ma arvan küll, et seda väga noored noored, väga-väga noored lapsed ei tohiks vaadata ja mis oleks nagu hea oleks ikkagi see, et kui need, kes on vaatamas käinud, need noored, et mingisugune vestlus kas või sõbraga toimuks pärast seda filmi sa lihtsalt üksi läbi elada, see seda vist ei peaks natukene mullune siiski hirmuga. Aga muus osas ma ütlen muus osas mitmed minu lemmikrežissöörid on mehedki filmida, ära keelatud, nii et selles suhtes ma ei muretse. Vot kui kahju, saateaeg hakkab lõppema ja ma sain arvuti järge ootab juba päris mitu filmi sul? Jah. Põhimõtteliselt siis, kui ma tulin ETVst ära, siis oli mul mõttes kolm filmi, neist esimene on nüüd ära tehtud. Ja teised filmid peaksid olema leebemad ja rõõmsamad. Ja ma ei saanudki küsida, milliseid hirme on sul Eesti rahvusringhäälingu sünni eel. Aga see, olgu see siis mõne teise saate teema. Aitäh, Ilmar Raag. Filmi Klass, stsenarist ja lavastaja, see film on Eesti kinodes tulevast nädalast. Minge kindlasti vaatama, see ei ole ainult koolivägivallast, aitäh, Ilmar Raag tulemast saaks, oli minu lõbusin olla.