Eesti maja ongi peamine, meie koondumised, koht, raske öelda, sest väga suur teadmatus valitses. Eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Hitleri sünnimaa on seal aga Isamaa ja pita mulle Eesti Eesti lugu. Tere 1944. aasta paadipõgenemisest ja eeskätt sellest, kuidas käis põgenike käsi, kui oldi üle mere kohale jõutud elule põgenikelaagris võib laheneda kolmel moel vaadata sündmusi põgenike silme läbi läbi mälestuste ja emotsioonide läbi riikliku prisma läbi riikide ja poliitikute huvide ja teadlasena, kes paneb need kaks kokku ja seda teeb Tartu Ülikooli Välis-Eesti uuringute keskuse teadlane Kaja, kumer Haukanõmm. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Põgenikeelust laagrites ja sellest, kuidas Rootsis eestlased vastu võeti, kuidas eestlased uue eluga kohanesid ja kuhu kõigepealt jõudsid, kus randusid. Ligi pooled, kes Eestist laevaga läksid, otse Rootsi, nemad jõudsid ojamaale. Üle 5000 jõudis Stockholmi saarestiku, aga nüüd on nagu osaliselt raske kindlaks teha, kui paljud nendest täpselt jõudsid Eestist ja kui paljud läbi Soome. Aga üldse kokku jõudis Rootsi ligi 26000 Ta eestlast. Mõnes kohas on kirjas ka, et neid on 22000 kuid see 22000 eestlast tähendab siis 16 aastat ja vanemad eestlased, et lapsi ei ole loetud nende hulka, sellepärast et sel hetkel oli selline lugemiskord. Aga samas lapsi oli ju väga palju, kes põgenesid paatidega koos vanematega just. Just, ja sellepärast ongi, et see 22000 puhul tuleb alati meelde jätta, et nendele tuleb juurde lisada kaks, umbes 20 protsenti lapsi ja kirjanduses kohtabki erinevaid arve. Kolmandaks arvuks, mida pakutakse, on ligi 32000 aga need on siis koos rannarootslastega. Lisaks statistikas natuke tekitab probleemi see, et Rootsi jõudis ka eestlasi, kes olid Venemaal sündinud. Nad olid väljarändajad, lapsed. Et esimese maailmasõja käigus jõudsid Eestisse või pärast esimest maailmasõda ja siis teise maailmasõja käigus rändasid edasi või põgenesid edasi Rootsi või Saksamaale. Aga miks statistikas probleeme tekitab? Sünniriik ja mõne isiku puhul statistikas töötanud inimene märkis inimesele sünnikohaks ka Venemaailma selleta, et oleks Venemaal sündinud. Et on teada kindlad perekonnad, kes on kõik Eestis sündinud, aga inimene, kes neid registreeris, märkis sünniriigiks Venemaa. Et see on selline, mis tekitab probleeme natuke statistikaga. Aga nüüd, kui nad on jõudsid, siis randal ilmad olid väga tormilised, külmad, mõned olid merelanud ka aega. Siis võeti nad rannas vastu ja anti neile kohe sooja jooki, saia, küpsiseid või kuivikuid. Siis pidid sealpool olema inimesed, kes ootasidki põgenikke. Selles mõttes jah, aga tegelikult oli neil juba välja töötatud täpne programm, kuidas nende põgenikega hakkama saada, mida täpselt teha. Ja ette oli nähtud, et sõjaväepersonal võtab siis inimesed piiril vastu toimetab nad kaldale kogumispaikadesse, kus tehakse, siis antakse kõigepealt soe toit, soe sellepärast, et nad on külmetanud, tehakse tervise ülevaatus. Et hoida ära suuremate haiguste levik, kardeti siis tuberkuloosi ja disteeriat tehti täitõrje. Seejärel registreeritud registreerimine toimus selleks, et taotleda välismaalaste passi. Registreerimise käigus kuulati nad ka üle. Kõikide täiskasvanud eestlaste kohta on tegelikult ülekuulamisprotokollid, mida siis nüüd 70 aastat hiljem hakatakse järjest avama. Ning seejärel paigutati nad karantiinilaagrisse, mis oli siis vähemalt kaks nädalat, et aga võis kesta ka kauem, sest näiteks ojamaal rajatud karantiinilaagritest ei olnud võimalik inimesi edasi saata, sest meri oli nii tormine. Nüüd kui karantiiniaeg oli läbi, siis hakati neid edasi paigutama stabiilsematesse alalistesse majutuspaikadesse ning sealt siis hakati juba otsima võimalusi, kuhu neid edasi Rootsi paigutada. Missugused need majutuspaigad siis olid? Majori majad, et oleks võimalik majutada vähemalt 100 inimest. Ja need olid koolimajad, pansionaadid, kirikud, saalid, kõikvõimalikud sellised suuremad kohad. Ja need siis seati kõik põgenike tarvis, nii et oleks olemas vajalikud tingimused. Ja kui sõjaväelased võtsid nad vastu, siis edasi tegelesid nendega Lotad naispersonal, kes siis aitas neil toitu ette valmistada ja tegeles toitlustamisega riietega kõigi nende probleemidega. Ja nüüd, kui karantiinilaager oli läbi, siis tegelikult soovitasid rootslased või rootslaste põhimõte oli, et igas laagris valitakse sinna laagri valitsus või ülempõgenikke enda seast. Sellel on nagu see hea külg, et et inimestel on siis endal tegevus, et nad ei lihtsalt ei saada neid päevi mööda. Et hakkavad iseennast haldama. Muidugi see kõik toimub kontrolli all, aga et on lihtsam pärast nendel inimestel taas mingi tööga alustada. Kui suured need laagrid võisid olla? Kui palju seal inimesi oli, võis olla ühes laagris. Need olid väga erinevad sadadest tuhandeteni. Ma arvan, et Rootsis 1000 pealist laagrit ei olnud, selliseid mitusada koos ja siis laagrid, deseestlased ise hakkasid kiiresti organiseeruma. Hakati organiseerima lastehoidu. Väga tähtis on eestlase ainult haridus, hakati lapsi õpetama, et kui Eestisse tagasi tulla, siis ei ole lastele tekkinud auku koolis. Ja väga suurt toetust pakkusid tegelikult ka kõik need usuinimesed kes olid sattunud laagritesse, et kuna sündis inimesi, suri inimesi, tuli ristida inimesi, et need olid väga tähtsad toimingud ja pakkusid inimestele hingele väga palju. Lisaks sellele suheldi omavahel hästi palju räägiti lugusid. Arhiivist on leida siis mälestusi, mis on näiteks põgenikelaagris kirja pandud ongi just nimelt nendelt eestlastelt, kes on siis Venemaal kasvanud vahepeal Eestis elanud, et tegeleti selliste asjadega, ka Need, kes ei saanud laagri korraga hakkama. Need saadeti laagrist välja, nendele korraldati oma laagrid. Et kriminaalsus esines ikkagi laagrites, sellepärast et põgenike seas oli ka ju neid inimesi, kellel kriminaalne taust. Ja kuna tegelikult psühholoogiliselt oli olukord raske siis ei pruukinud kõik nii laabuda, nagu paberilipik oli paika pandud ja tekkisid kaklused, toimus tapmisi, see kõik tavaline elu läks edasi. Esialgu oli ju palju vaba aega, ka inimestel ei olnud midagi teha, lihtsalt pidid istuma ja ootama. Just ja igavusest siis tekivadki probleemid ja vastuolud ja ja pinget oli ju tegelikult väga palju. Esialgu ilmselt arvati, et küllap varsti olukord laheneb ja me saame koju tagasi. Jah, aga millal see see usk murenema hakkas? Kui kaua see võib aega võtta? Et hakati juba ringi vaatama ja selle järele, et kuidas Rootsimaal kanda kinnitada ja oma elu sisse seada? Kuna Rootsis laagriperiood oli hästi lühike, et kevadeks 1945 oli suur osa laagritest likvideeritud siis võib-olla seda tegelikult peaks mõne põgeniku käest enne käest küsima, aga arhiivis ei kajastu, et selle aja jooksul kellelgil tekkis lootus, et ta saab tagasi tulla või kindel teadmine, et meil ei olegi millelegi loota, et me peame siin kanda kinnitama. Kuna rootslastel oli välja töötatud täpselt programm, mida põgenikega teha, siis viimane etapp oligi see, et nad, põgenikud tuleb integreerida ühiskonda, neile tuleb otsida töö ja nad peavad hakkama hakkama saama kohalikus ühiskonnas. Ja nüüd siis hakatigi neile kõigile tööd otsima. Ja saadeti põhja, metsatöödele või siis üle Rootsi suuremate vabrikute juurde lihtsamale tööle. Naised said talude juurde naistelappi, kodused toimetamised või siis keskustesse lapsehoidjat, eks, või toa abilisteks. Et kõigile otsiti nagu võimalusel tööd. Alguses aga ei tohtinud minna kolme suuremasse Rootsi linna, sellepärast et nii suur elamispinna puudus oli ja ei tahetud, et kui põgenikud tulevad linna, siis probleem aina süveneb. Aga eestlased muidugi leidsid ikka ka võimalust, kuidas oli võimalik nendesse suurematesse linnadesse pääseda. Need olid siis mis linnal Stockholm, Stockholm jätte baar ja malm. Kõigisse kolmesse linna jõudsid eestlased ja neid jõudis sinna palju. Jah, aga noh, see oligi, et tegelikult ei tule täpselt välja, mis aastal siis tühistati see pääs nendesse linnadesse või, või keeld sinna linnadesse, aga igatahes arhiiviandmetest on näha, et 45 elas juba päris suur kogukond ju. Aga eks üks osa inimestest või äärelinnades, et, et tõenäoliselt sellele vaadati ikka ikkagi läbi sõrmede, et tähtis oli, et nad leiaksid tööd ja kui tööd oli, siis ei olnud nii suurt probleemi. Ja nüüd kui oli laagritest välja saadud ja olid tekkinud sellised suuremad keskused, hakati edasi kiiresti organiseerima, jällegi eestikeelseid koole. Ikkagi rõhk oli, sellel lastel peab olema haridus, emakeelne haridus, kui minnakse tagasi, siis lapsed on haritud. Ja rajatigi siis Stockholmis hakkab tegutsema eesti kool ja Sigtuna loodi Gümnaasium. Et suur eestlaste kogukond oli Siktoras. Ning tegelikult nende koolide loomisega ei olnu neil kerge, sellepärast et Rootsi riik ei soovinud, et hakatakse põgenikele emakeelset haridust andma. Et poliitikute seas oli ikkagi eesmärgiks seatud, et põgenikud tuleb võimalikult kiiresti assimileerida kohalike hulka. Ja see oli siis üheks tingimuseks koolide rajamisel, et nad peavad kindlasti õppima ka rootsi keelt ning näiteks ükski noorsooorganisatsioon ei saanud tegelikult ametlikku tegevusluba. Ikka põhimõte see, et et nad assimileeruksid kiiresti, aga lisaks siis koolidele hakkasid kiiresti tegutsema aga skaudid, gaidid ja lisaks skaudi ja gaidiõpetusele oli väga tähtis just teadmised kodumaalt. Graafia, ajalugu, kirjandus, selle tundmaõppimine oli väga tähtis. Kust nende oma eestikeelsete, koolide jaoks ja ja noortega tegelemiseks raha võeti? Tused, aga tegelikult, kui hakati ju tööle, siis inimestel oli juba tekkis kohe rahaga, et nad pidid maksma ikkagi mingit maksu ja eestlaste seas oli ka üsna jõukaid inimesi, et see kooskäimine, koostegemine taotleti erinevaid summasid, et aga lisaks loomulikult tekkisid ka konfliktid. Eestlastel käib ikka see nii, et kui on kaks eestlast, siis on kolm kirikut või kolm parteid. Et oma kirikute loomisel oli neil probleeme, et ikka tekkis väga palju kogukondi ja ei suudetud ühte konkreetset kogukonda luua, üheksa olid erinevad, usud õigeusk ja luteri usk, siis nüüd lihtsam oligi nagu elu alustada nendel, kes olid lihtinimesed, lihttööga. Aga haritud inimestel oli tegelikult mõnevõrra raskem, sest nad ei olnud harjunud füüsilise tööga. Ja psühholoogiliselt oli ka seda tööd raskem vastu võtta. Ja ka siin Rootsi riik mõtles välja lahenduse ja lõi 1000 nõndanimetatud arhiiviametniku töökohta, ehk siis umbes 1000 intelligentset inimest erinevate mäluasutuste juurde muuseumite juurde tööle. Mõte oli veel selles, et nad hakkavad siis ka kiiresti keelt õppima ja sulanduvad siis kergemini ühiskonda. Ühelt poolt on see nagu muidugi väga suurejooneline teiselt poolt nendele inimestele, kellel oli kõrgem positsioon olnud Eestis, oli see siiski ka moraalselt ikkagi löögiks, et, et nad Peetseest lihtsalt tööd tegema, kuigi saadi aru, et keelt ei oska ja muid võimalusi eriti ei ole. Aga enamasti siis õpitise keel kiiresti ära ja saadi ka oma erialasele tööle. Enamasti. See sõltus nüüd, kui kiiresti keegi suutis keelt õppida ja kui vana tali, et eakamatele inimestele see nii lihtsalt ei läinud ja tegelikult ülikooli näiteks õppejõududeks ikkagi suur hulk ei saanud kohe edasi selle positsiooni ja nad olid kodumaal, et need on ikkagi mõned üksikud kes kiiresti saavad seal jätkata oma uurimustööd. Teine probleem on muidugi selles, et uurimisteemad olid ju varem seotud rohkem Eestiga. Need, kellel olid sellised rahvusvahelisemad, nendele oli lihtsam. Ja lisaks siis sellele hakkasid nad ka üsna kiiresti poliitiliselt organiseeruma. Loodi erinevaid organisatsioone. Siis üks organisatsioon, näiteks Eesti komitee arvas, et on kõige tähtsam loodid kõrvale teise grupi teise poliitilise partei esindajate poolt. Järgmine organisatsioon, et selliseid aktiivne tegevus käis ja aktiivsed intriigid käisid. Rootsis oli hästi palju erinevaid organisatsioone, erinevad teadlased erinevate huvidega inimesed, organiseerisid olid agronoomide seltsid, olid teadlaste seltsid, olid teaduslikud seltsid, olid skaudid, gaidid, ühe linna, skaudid, gaidid, teise linna skaudid, gaidid, fotoringid, soomepoisid saarlased ja neid organisatsioone oli tõesti väga palju, nii et 1970.-te keskpaigas on kokku aetud. Ta tegutses ligikaudu 750 erinevat organisatsiooni. Eestlaste organisatsioone üle Rootsi. Aga põhimõtteliselt on siis rootslased ise, Rootsi riik olid valmis pagulaste vastuvõtmiseks nii Eestist kui ka mujalt ka Lätist. Et me teame ju lugusid sellest, kui hästi rootslased võtsid eestlased vastu, muretsesid sellepärast, et kui inimene oli üle mere tulnud ja et neil ei olnud pakkuda talle isiklikku voodit, kus ta saaks ennast välja puhata ja riik siis samamoodi Teatud mõttes küll sellepärast, et tegelikult sõja jooksul oli ennegi tulnud neile nüüd põgenikke Taanist, Norrast, nemad küll läksid pärast sõja lõppu kodumaale tagasi aga lisaks ei tulnud ka juudi põgenikke. Aga oli tegelikult poliitiliselt vaid siiski ka teatud seisukohad, et näiteks kogu probleemi lahendamisel ei tohi sentimentaalseks muutuda. Et tuleb säilitada külma verd ja otsuste tegemisel lähtuda riiklikest huvidest. See näiteks kajastub selles, et algselt kui eesti põgenikud jõudsid Rootsi Rootsi riik soodustas eestlaste abielu rootslastega. Et lubati, et kui see abiellud rootslasega, saad õige pea Rootsi kodakondsuse. Aga kui Rootsis toimusid Rootsi Nõukogude Liidu vahelised kaubandusläbirääkimised pärast Sis lepingu sõlmimist muutusse ja kõigilt, kes soovisid abielluda eestlastelt, siis nõutud tiim Eesti NSV-st perekonnaseisuametis tõendit, et nad ei ole abielus. Aga sellise tõendi nõudmine tähendas, et see inimene pöördus Nõukogude Liidu saatkonda Stockholmis, mida eestlased ei olnud ei tahtnud teha sellepärast et nad piid andma siis oma aadressi oma isikuandmed teada ja see võis tähendada, et tegelikult ühel hetkel tulevad ametnikud sulle ukse taha ja saadavad riigist välja et hakkasid tekkima ka teatud takistused, siis, kui alguses poliitiline tegevus oli aktiivsem. Ühel hetkel keelati eestlastel poliitiline tegevus Rootsis ära. Ja sellepärast ka eksiilvalitsus registreeriti Norras. Et see elu ei olnud nagu nii lihtne ja nii kuldne ja igal pool ei oodanud soe jook ja soe toit. Tegelikult tuli päris palju võidelda oma õiguste eest ning 50.-te keskpaigas, kui eestlastel oli võimalik siis hakata taotlema Rootsi kodakondsust. Selle saamiseks tuli elada siis seitse kuni kaheksa aastat Rootsis. On teada juhtumeid, kus siis lisaks rootsi kodakondsusele anti inimesele automaatselt ka Nõukogude Liidu kodakondsus, ilma et oleks seda soovinud. Aga talle öeldi seda, et seda tehakse või tehti selja taga tegelikult arhiivist tuleb välja, et 47. aastal otsustati, et kõigile antakse nõukogude liidu kodakondsus. Aga kui palju neid täpselt said, seda teemat ei ole veel uuritud. Aga selle Nõukogude Liidu kodakondsusega. On nimelt see probleem, et näiteks see tähendas, et need mehed eesti mehed siis ei saa Eestisse reisida, sellepärast et Neid võidakse riigipiiri peal kinni võtta, kuna nad ei ole läbinud sõjaväeteenistust. Ja sellised sammud tegelikult hirmutasid neid eestlasi väga ja see hirm kestis kuni taasiseseisvumise. Nii. Suurt hirmu tekitas eestlaste seas ka 46. aasta alguses Saksa sõjaväes teeninud baltlaste väljaandmine Nõukogude liidule. USA teatas sõja ajal Rootsile, et Rootsi peab andma välja kõik need kodanikud, kes on teeninud vaenlase vägedes. Ja seoses sellega siis tulebki siis 146 baltlaste väljaandmine. Ning sellepärast siis hakkavad eestlased Rootsist edasi liikuma nii-öelda põgenema, sest nad leiavad, et elu ei ole enam turvaline. Vene karu on väga lähedal ja iga hetk võidakse neid kodumaale tagasi saata. Kuigi nende baltlaste hulgas oli eestlasi vähe, vist. Jah, seitse, seitse eestlast. Jah, aga see hirm, sest kõiki meid käsitleti ikkagi ühtemoodi ja eestlased hakkavad nendesamade purjekatega siis üle ookeani USA-sse, Kanadasse põgenema, mõned jäävad ka Aafrikasse pidama. Ja USA-s oli siis suur probleem, mida need nende ilma sissesõidu viisata USAsse jõudnud eestlastega peale hakata. Ja poliitikud otsustasid, et nad tuleks anda välja nõukogude liidule vihma käest räästa alla. Jah, aga siis leidus inimesi, kes hakkasid väga aktiivselt nende õiguste eest võitlema. Väga laiamõõtmeline meediakampaania läks lahti, hakati selgitama, miks nad tulid Rootsist ära, kes nad tegelikult on, et nendel ei ole Nõukogude Liiduga pistmist ja et kui nad tuleks tagasi saata nende asukohariiki, siis see ei ole mitte nõukogude liit, vaid hoopis rootsi ning tänu meedia ja rahva suurele toetusele kõikidele nendele viikingite-le, kes jõudsid siis 46 47, üle mere, üle ookeani USAsse, neile anti sissesõiduviisad. Ja see on täiesti selline. Erikohtlemise alla läksid, kui palju neid oli Rootsist põgenes niimoodi paar 1000 kuni 3000. Seoses nende viikingite minekuga tegelikult üldse eestlaste väljaränne Rootsist aktiviseerus ja 50.-te alguseks oli Rootsist edasi liikunud kuni 7000 eestlast. Ja samal ajal siis hakkas jällegi Saksamaalt sinna juurde tulema. Umbes 3000 eestlast tuleb Saksamaalt juurde ja 1950. aasta seisuga on Rootsis 25000 eestlast, kes on Eestis sündinud. Mida võib veel öelda, et nad kui nad olid alustanud oma iseseisvat elu, siis hakkad tegelema spordiga, toimusid suured spordivõistlused, tehti teatreid, kirjanikud, esinesid väga aktiivne kultuurielu, toimus seltsielu, toimus nendel inimestel, kellel olid prioriteediks majanduslik olukord. Tegelikult sulandusid üsna kiiresti ühiskonda ja Nende hingel ei olnud nagu nii palju. Nii raskem. Aga näiteks kui lugeda Karl Ristikivi hingede ööd või siis tema päevaraamatut, siis saab tegelikult väga hea pildi sellest, mida ükson tundlikuma hingega inimene Rootsis tundis, et see elu ei olnud meelakkumine, ka seal mitte ei ja see jäänud ka selleks, sellepärast et tegelikult jäid need inimesed ikkagi välismaalast, eks. Ja neil olid oma päritolu tõttu ikkagi piirangud. Neil ei olnud võimalik kõike saavutada ja nad ei olnud võrdset kohalikega. Kui eestlased Rootsi olid jõudnud, kas siis hakati neid ka kontrollima ja uurima, kes nad on täpselt missugune on olnud nende perekonnaseis, mis tööd nad on teinud, missugused on olnud nende poliitilised vaated, kas hakati sõeluma välja mingitel alustel inimesi? No tegelikult ju, kui nad vastu võeti, siis toimus nende registreerimine ja ülekuulamine. Et Rootsi riigil oli tegelikult üsna täpselt teada, kes tulid, millise haridustasemega tulid millise perekonnaseisuga need inimesed olid? Muidugi on inimesi, kes tõenäoliselt muutsid oma identiteeti, sest tormise merega merel võis kõik kaduma minna ja võis olla inimesi, kes näiteks valetas endale kõrgema hariduse või vastupidi, madalama hariduse. Et Rootsi riigil oli tegelikult täpselt teada, kes sinna jõudis. Rootsi jõudnud olid pagulased Rootsi jõudnud hoid, põgenikud sest neile anti põgeniku staatus ja põgeniku staatus tähendab, et see inimene palub asüüli ja teda ei tohi kodumaale tagasi saata ilma tema nõusolekuta. Et need, kes sõdisid nüüd siis vaenlase sõjaväes. Neid võis kodumaale tagasi saata aga need tsiviilisikud, kes on nüüd jõudnud tsiviilisikuna Rootsi. Et need neile tuli võimaldada Rootsi riigi kõik õigused, põgeniku õigused, mida pakutakse. Aga kes on siis liitlaspõgenik veel? See ei puuduta Rootsit üldse. Ei liitlaspõgenik ei puuduta Rootsit, liitlaspõgenik puudutab toonid. Et kui nüüd jõuda, siis nende eestlaste juurde, kes jõudsid Saksamaale ja Taani siis Taani jõudnud eestlasi hakatakse nimetama liitlaspõgenikeks ja Saksamaale maapagulasteks ehk siis Sispleezdpsson või tyypi. Põgenikud ise ei tea, mis tegelikult täpselt Nende definitsioonide erinevus on ja miks neid erinevalt on nimetatud. Sageli ollakse arvamusel, et maa, pagulase või siis tyypi mõiste pandi neile lihtsalt sellepärast, et see oli suupärane ja et neid eristada teistest. Kui nüüd aga selle teemaga lähemalt tegeleda, siis selgub, et nende mõistetega mõtlemise võtmisel on siis puhtalt poliitilised põhjused. Ja probleem oli siis selles, et Saksamaale jõudis ju väga palju erinevaid inimesi väga paljudest erinevatest riikidest. Ja väga suur oli ka siseriiklik migratsioon. Nüüd kõigepealt siis tuli eristada sise migrant nii-öelda väljastpoolt sisse jõudnud isikust. Teiseks tekkis küsimus, et kes on liitlased ja kes on vaenlased. Ja nüüd hakkab siis suurriikidevaheline poliitiline võitlus ja see toimub kõik sõja ajal ja mõte, mis saab siis nendest inimestest pärast sõda. Nüüd hiljem, õigemini sõja ajal, siis on igal riigil ja igal organisatsiooni, kes tegeleb pagulastega oma definitsioon käibel. Ja pärast sõda hakatakse siis järjest üritatakse leida nagu ühist definitsiooni nendele inimestele. Ja 51. aastal, kui pagulaskonventsioon on sõlmitud, siis enamus riike võtavad kasutusele pagulaskonventsioonis olevat mõist maa pagulase põgeniku kohta välja arvatud üks riik ja see on USA, kes alles 80.-te esimesel poolel ühineb selle konventsiooni nende mõistetega. Tegelikult selle maa, pagulase ja liitlaspõgeniku mõiste lugujat teke on üsna keeruline, aga hästi lühidalt öeldes oli siis mõte see, et maapagulane on võimalik ilma temalt nõusolekut küsimata kodumaale tagasi saata. Ja Suurbritannia oli sellise lähenemise vastu. Ja sellepärast nemad, kui siis Taanis Taani jõudnud põgenike eest hoolt kandev riik, kuna Taani oli okupeeritud Saksamaa poolt. Ei olnud nõus, et Taanis hakkab tegutsema rahvusvaheline põgenikeorganisatsioon Unra ja nimetasid Taani jõudnud põgenikud Sis liitlaspõgenikuga. Ja see tuleb välja sellest, et seesama Unra on üheks väga oluliseks rahvusvaheliseks põgenikeorganisatsiooniks, kes hakkab haldama põgenikke Saksamaal oli oma põhikirjas seadnud eesmärgiks, et sõja lõppedes võõrsile sattunud pagulaste probleemid lahendatakse nende repatrieerumisega ehk siis kodumaale saatmisega. Ja maa pagulased ei tuleb küsida, kas teda võib saata koju või mitte, vaid seda on võimalik lihtsalt teha. Saksamaa pagulaste juurde tuleme järgmises saates aga üks küsimus veel Rootsi kohta. Rootsi põgenesid jõuga Eestist. Rootslased. Kas neid koheldi Rootsis kuidagi teistmoodi? Neid koheldi teistmoodi, neile anti Rootsi kodakondsus lihtsamalt, neil oli võimalik ACTA seda kohe taotlema ning nende assimileerimine Rootsi ühiskonda läks palju kiiremini, sest nemad olid väga altid. Põgenikemeeleoludest rääkis filosoofiadoktor Kaja kumer Haukanõmm. Sellest meeleolust räägib ka Vello Peko Mäekiri Karl Ristikivile 23. novembril 1944. aastal. Hüva, veli lõpuks ometi sain pidurid peale oma teotahtele ja rahutule vaimule. Mitu nädalat kulus, enne kui laagrielu kogu seiklusvaimuenergia ja Soomest toodud dünaamika lahustada suutis. Nüüd olen siiski ka üks neist seedivatest ja magavatest elukaist, kes ei mõtle, ei tunne, ei igatse ega leina. Laman oma kois, molutan pingil ja ootan õhtust, et järgmisel hommikul sama tantsu uuesti alata. Ja veel põgeniku mälestusi rahvusringhäälingu arhiivist. Luuletaja Kalju Lepik mobiliseeriti 1943. aastal Saksa sõjaväkke. Hiiumaal läks ta metsa peitu ja 44. aastal põgenes Rootsi Hubert Veldermannile, rääkis luuletaja Kalju Lepik oma mälestusi. 1992. aastal. Mina läksin Eestist ära oktoobris, 13. oktoobril, reedesel päeval Hiiumaalt 1944 Anneli siis oli Hiiumaa juba nõukogude armee poolt vallutatud, nii et ma olin ka Eestis 10 päeva nii-öelda selle teise okupatsiooni ajal me püüdsime paari sõbraga leida ülemineku võimalusi, neid me ei leidnud. Ja imekombel siis reedel 13. oktoobril 1944 ja nagu öeldakse, et reede ja 13, kohutavad. Minule oli see suur õnnepäev. Ja nii kummaline kui ka see ei olnud oktoober oli tuleaegu äärmiselt tormine. Palju põgenikke hukkus. Meil oli pisikene kalapaat, millega ma ei läheks isegi praegu kuhugi järvelegi sõitma, aga need kolm päeva või need päevad olid tormivabad. Nii et see oli nagu mingisugune õnn. Sest muidu oleks me olnud ka merepõhjas. Ja siis algab elus uus aeg. Ühtepidi raske, teistpidi, nii nagu te ütlesite, õnnelik või vabaga, see tuli kõik endal luua. See periood oli selle tõttu õnnelik, et ei tulnud elada uue nõukogude okupatsiooni all. Aga ega paguluse algaastad ei olnud mingisugune niisugune rahvakeeles ütelda, meelakkumine, see oli küllaltki omamoodi raske periood, tuli ju minna keelt ei osanud ja ei olekski võetud, tuli alustada köögitöölisena vabrikutöölisena ja seda võib ju ette kujutada. Noor inimene, kes tuleb ülikoolist ja järsku peab tagasi minema vabrikusse või köögitööle. See nõuab siiski teatavat kohanemist, aga see ei olnud kõige raskem. Ma ütleksin isegi, et ma olen tänulik sellele, et ma olen elu ja inimesi näinud. Ja ma olen isegi siinsetele kirjameestele ütelnud, et ühel kirjanikul on vaja näha igasuguseid inimesi. Siis ta hakkab mõistma inimest. Isegi algperioodil oli ju nii paljugi raskuse jätta. Isegi saksa okupatsiooni aegu, kus leiba oli vähe ja leib oli tšeki peal ei olnud mina tühja kõhtu kannatanud. Rootsist tuli mul seda teha. Me saime nädalas korra palka, reedel aga Jüri tuba väljas, pesu pesemine, väljas söömine, see võttis sellest palgast lõviosa, mitte ainult lõviosa võttis kogu palga, need näiteks neljapäeval pidid kuidagi mingisuguse kuiva leiva läbi ajama kuni järgmise palgani. Ei saa ütelda, et Mamba kuulaks olnud niisugune roosiaed kuhu inimesed sattusid ja võib-olla praegu siinsed noored kujutavad ette, et me läheme, tahame välismaale minna. Ega see ettekujutus, et välismaa oleks mingisugune paradiis, see kahjuks ei ole, aga samal ajal te kirjutasite ka ikkagi, kuigi oli raske jaa. Mõtted liikusid ju ikka loomulikult, ega siis see ei olnud oluline, mis ma nii-öelda leivateenistuseks tegin, vaid oluline oli see vaimne looming. See oligi see, mis aitas mind üleval hoida ja see oli nagu minu peamine eesmärk. Kõik see, mis kõrvalt Torinos oli, sa pidid elama. Aga seal ei olnud mingit nagu tõsist tähendust. Mida te tol ajal kirjutasite, kas need on need samad luuletused, mis kunagi meil kuidas öelda, justkui põranda all ringi liikusid siin ka Eestis. Nüüd ma kirjutasin muidugi algperioodil näiteks kümnendat koduma. Ja kogu see nii-öelda isa maalik protestiluule see on kirjutatud just algperioodil. Ja siis mul oli hea meel, et need ulatusid ka siia. Aga need levisid välis Maal, mitte ainult Rootsis, ühesõnaga igal pool, kus eestlasi tolle aegu leidus. See nagu võttis kokku Nende pagulaste tunnetuse mõtteviisi ja selle tõttu nad said igale inimesele omaseks, kuna ta tundis, et täpselt samuti kui mina tunds tolle aegu kas mõne väikese mõne sõlmise killu tollest ajast mälu värskendamiseks ka praegu. Nii imelik kui see ka ei ole. Mul oli kuni peaaegu viimase ajani väga hea mälu. Aga nüüd välja seitsmekümnendatel aastad hakkab see natukene halvenema. Aga ma püüan siiski, üks tolle aeg ajal väga tuntud ja tuntuks saanud luuletus oli kisendavad kodumaa. Ükski võim ei saa sulgeda suud karjeks, avatud suud meie maa ja rahva Meie õiguse järele, see on sellest pikemast luuletusest üks kild. Rääkis luuletaja Kalju Lepik, lavakunstikooli professor Tõnu Tepandi on teinud Kalju Lepiku 1948. aastal ilmunud luulekogu mängumees nimi luuletusest laulu. 1981. aastal. Tuulekool suleti juukse ja tulesurmateele. Too tulekool suled ukse ja tulesurmateele. No kuus kaasa viiulit mängis raagus kaasa riiulit vähendis, külaura pole mänguküla. Ka see oli ju? Ka see. Ülo. Tööloo. Saali. Nurka. Juuli. Saali. Täi külas suletud suuküla poole. Ruuld koori, uuri aerutooli. Pall ja ta ei saa. Ta. Ei. Ta ei saa ju must aasta. Tere. Puudule kul suleti juukse. Ja tuule. Surmaati.