Eestlane. Edu. Laadahoonena. Ta ta. See osa. Ja on MKM. Aasta? Näha? Nii. Ta. Saabub. Juubelite puhul on ikka kombeks vaadata ka natuke üle õla selja taha ja kui me hakkaks nüüd päris kaugelt peale. Ma tean, et te olete Virumaa mees. Meenutage natukene seda oma Virumaakodunurka. No Virumaa õieti on väga suur ja lai Kuniveta, aga siis mina olen sündinud üsna Viru-Nigula külje all, õieti Viru-Nigulas nagu võiks nimetada. Aga Viru-Nigula, ma võin tema kohta niipalju öelda, et ta on üsna tuntud Alev Kunnas. Kunagi leiutati eesti kirjakeelde ö-täht, nimelt Otto Villem Maasik koolis läbi oma kirikumõisa akna, kuidas põllumehed hobusid, ajasid kogu aeg nööjana öö ja pidasid siis seal väikeses Ausija arutasid oma asju ikka ö-täht kõlas siis Otto Villem Maasik nägi ükskord, kuidas tema kontserdil ratast Allazettides samuti töötas hobust. Siis tal tekkis mõte, et teeme selle õ-tähekirjakeelde niisuguse ümmarguse nagu tõllaratas ja panevad ühesaki nagu adra sahk. Hiljem seisak muidugi muudeti Kriipsuks ja siis lõpuks ta Ongi piitsa peokujuline, nii et see õ-täht on ühesõnaga Viru-Nigulas sündinud. Vironi kõrvust on pärit ka paljud meie tuntud muusikategelased. Eriti nende hulgast ma võin, võiksin nimetada professor Artur lahterit, kes on just sealtsamast kõrvalkülast. Siis meenu kunagine kolleeg Aaro Pärn, bassilaulja ooperisolist. Isegi Kreutzwald on Viru Nicologa seotud. Kreutzwald ise pidas Viru-Nigula kirikus oma pulmi. Lihtsalt sel põhjusel, et tema naiseõde oli abielus sealsamas kõrval Vasta mõisavalitsejaga. Ja kuna tal vaesel tohtril tol korral olnud kohta, kus pulmi pidada, siis ta lihtsalt läks ja pidas oma pulmad seal Viru-Nigula kirikus laulatuse ära. Viru-Nigulas on veel selle poolest kuulus, et see Virumaa keskpunkte seal rajoon on praegu sealt just meie kõrvalt nüüd kuulsaks saanud, selle tõttu, et me võitleme selle fosforiidi kaevandamise vastu ja minu kodu lähedalt sealsamas, meie heinamaadelt ja igalt poolt on juba võetud proove ja küllap tahetakse ka sinna seda karukäpa sisse lüüa, nii et meie võitleme ka suure hoolega sooduse saastamise vastu. Nii et seal lapsepõlvekodus on teie sugulased olemas. Mu vend on muidugi oma perega seal, sealsamas majas on ka tema lapsed elavad ja neil seal on kodanikena ilusti alles. Et juured on kindlast maas. Nii, aga kui nüüd mõelda, ma ei ütle, et 60 aastat tagasi, aga näiteks 50 aastat tagasi iga poiss mõtleb, kelleks ta saada tahab. No mida see kümneaastane poisikene ikka mõelda võis, Eesti vabariigi ajal oli rohkem nagu ideaaliks tehnikasaavutused ja oli soov nagu lenduriks saada ja midagi taolist poisikese mõttes. Aga hiljem kui raadium Meile toodi siis hakkas juba nagu muusika kõrvu kinni. Aga tegelikult meil kodus sageli lauldi. Isa laulis laulukooris, ema samuti, nad olid üsna musikaalsed inimesed, eriti musiga, ennem oli mu vanaema armastas neid toredaid vanu laulukesi laulda ja eks need sealt ka kõrvajaid pimedal ööl tuule Reemo. Ja see niisugune väga tore laul, mis mul alati ja ikka ikka ja tihtipeale meenub. Muidugi ema laulis väga paljusid laule ja siis iseenesest nagu see muusika jäi külge, ei olnud mingit vaeva selle mingi viisipidamise või viisi õppimisega. Keskkooli päevil. Rakveres hakkasin tegelema muusikaga rohkem. Eriti suur innustaja oli seal meie pedagoog Jaan Pakk kes suutis meid kõiki väga-väga muusikasse kiindunuks suunata. Sealt on kasvanud terve rida toredaid muusika ja lauluinimesi. On see Rakvere keskkool arendanud ka lavategevusega? Väga palju meid, sest me tegime seal operette juba alustasime ise operettide loomist, ands imperiga, tegime kahekesi ühe opereti laanerebased, panime ta nimeks. Ja mina koos pinginaabriga tegime liberetusele, operetile ja laulutekstide. Nii et ta oli päris. Ookeani meie arvates sisu oli natukese naiivset võitu, nagu need tolleaegsed skemaatilised lood olid. Ma võiks võrdluseks tuua filmi kapten Klossist midagi taolist, kus ühesõnaga sakslasi ninapidi veetakse ja ise maskeerume okupantide Bradeks ja siis peame neid alt ja seal noh, igasuguses armu ja toredaid seiklusi oli seal pandud, kus me püüdsime näidata taanlast targa ja tugeva inimesena ja võib-olla, et see tol korral hästi läbi läinudki, sellepärast et see seis oli nagu plaanis näidata seda fašismi vägani mustades värvides ja seda sakslast, kes seda fašismi kandis, ühesõnaga, ta oli nagu suur hirmus kole rööver pidi olema. Aga me ei saanudki seda operetti maha, sest keskkool lõppes enne ära. Nii et see operett ei olegi lavalaudadel kunagi olnud. No paraku veel ei ole, ega ta vist ei lähe ka, me ikka vahest ands interiga, saame kokku, siis meenutame sealt paari laulu. Aga alles see oopus on ikka midagi on. Kui nüüd tulla tagasi teie muusikakooli juurde, siis ilmselt tuleb üks suur peatükk nimega Aleksander Arder. Ta siis appi, nagu me teda kutsusime, on mulle väga palju siiski elus jõudnud ära anda oma muusikalisi ja laulualaseid teadmisi, aga mul oli niisugune jupikaupa temaga juures õppimine alguses, sest ma olin paar aastat siin Tallinnas. Muusikakoolis võeti sõjaväkke kolmeks aastaks ja siis, kui tagasi tulin, siis õppisin ainult muusikakoolis. Veel kaks aastat lõpetanudki teda ja läksin kohe konservatooriumisse üle. Ka muidugi kogu aeg töötasime Arderiga. Seal oli mulle nagu öeldakse, noh igas mõttes Daniel, vaimne isa olla. Ma olin temaga koos lõpuni, kuni kandsime ta metsakalmistule, kuni teda see vikatimees tükiviisi alt otsast raiuma hakkas. Üks jalg, teine jalg ja lõpuks oli ainult ülemine osa inimeste alles, aga see inimene oli niivõrd vitt, tahan, et isegi tõstsime ta tooli peale ja ta tegi oma õpilastega tunde. Ma hingejõud ja oli väga tugev. Sellepärast et oli aegu, kus tal võib-olla isegi mingil määral tehti ülekohut, ta suutis sellest isegi üle olla. Ja, ja ütles niimoodi, et las koerad hauguvad, aga karavan läheb ikka edasi. Ja tegelikult tal oli õigus, pärast tuli välja paljudes asjades. Ta oli optimist oma elulaadilt. Aga ta oli väga aus, siiras suhtlus ausalt, kõigisse oma õpilastesse. Ta tõesti oskas oma hingejõudu nagu edasi anda, oskas innustada õpilasi just tunnis laulma. Ja see tunnis innustamine, see andis ennast edasi ka hiljem praktilises lavaelus tunda. Ruut. Targa. Teie esimene lavaroll tuli juba õpiajal aga siis oli siiski mõnevõrra vahet. Ja see vaheaeg, see kuulus Ernesaksa meeskoorile, nagu meil teda tol ajal nimetati. See on üks väga suur lõik minu elus. Erren saksa meeskoor ehk filharmoonia meeskoor ehk ramm, kuidas me teda nüüd nimetame? Ma olin seal väga palju aastaid, ma olin 1948.-st aastast kuni 64. aastani, väga tore oli see mees korjeaeg, avastasime isegi seal väikseid sketše oopereid, kui võiks neid nimetada, see oli Kruglovi valmib, tegime selle terve meeskonna solistide rühmaga päris lavastusliku ettekandes. Ja peale selle solistina väga palju praktikat, seal käisime väga palju maid, linnu, kõik Nõukogude Liidu linnad said peaaegu läbi käidud. Korduvalt isegi. Ja see meeskoor andis mulle tõesti üsna palju tänu töötamisest sellise professori, nagu on meie maestro Ernesaks, Laulutaat koostöös temaga väga palju andis tema oma muusikalisi teadmisi muusikalist raseerimist ja kõike seda laulu õiget tunnetamist andis just see mees koorilaulmine meile kes me seal teisedki konservatooriumi õpilased meeskooris tol ajal laulsime. Aga noh, peale mees kuri, muidugi ma tegelesin ka natukese kõrvalt juba Estonia teatris. Oli üks esimene juhus oli, kus ma sain tuleristsed laval, see oli meilt dekaadi ettevalmistus ja ja sel puhul palus mind lavastaja viiner, et ma tuleksin siis ott Raukast dubleerima piimine osas. Aga see oli üldse minu esimene ooperisolistina laval. Ütlen ausalt, see oli väga tore selles mõttes, et viiner kui lavastaja oli väga andekas ja tark just vene ooperi läbitunnetuses ja ta andis väga palju sele viimini, osa nüansse mulle juurde, mida ma nüüd hiljem juba teises lavastuses tihtipeale suure rõõmuga tunnetan, et nad on mulle abiks olnud. Needsamad samad üksikud momendid. Reek. Teie lavatee algas mussorskiga ja mussowskiga olete hiljem ka kokku puutunud, seesama tiimen siis veel Varlaan samas lavastuses kaks rolli. Ja muidugi Howanssina. See on nagu mingi niisugune punktiir, mis teie loomingut läbib. Ka juubelietendus tuleb mussowskiga. Kas Muzzaske on teie jaoks ka kuidagi muutunud, eriti lähedaseks helilooja? Pigem mine, ma ütleksin niimoodi, et mul ei ole ühtegi niisugust heliloojad, kes ei oleks lähedane. Aga mis puutub Mushowski muusikasse, siis ma leian, et muuseas ka on osanud väga hästi sõna ja muusika ühtsust tabada, karakteri iseloomu tabada väga paljudes rollides, võtame kas või sellesama viimeni. Või siis võtame sama seda ooperist Varlaami. Need on tulnud mul mõlemad nüüd mängida. Koguni ühel etendusel oli niisugune naisi, et üks kolleegidest jäi haigeks ja mul tuli mängida ühel etendusel kahte osa. Laulsin alguses. Daamiks Escrimeerisin tagasi jälle piimeniks ja nii et tegin niisuguse, noh nagu öeldakse, show hiljem muidugi nüüd sisse. Taxify osa tegelikult tõsifion Moozovski ooperiosadest mulle kõige meeldib, rohkem meeldib. Ta on rikkam. Muusikaliselt üheksa ja ta on bakter on muidugi palju suurem ja sügavam, kui on piimeni roll. Te vaatasite oma ilmuva bukleti jaoks trükitud seda osadel loetelu. Raputasid pead ja ütlesite doi, oi, neid on nii palju, kes neid kõiki mäletab, no neid on siin üle 70, ma ei ole ka täpselt kokku lugenud. Ja ma usun küll, et kõiki tõepoolest ei mäleta. Aga kindlasti on niisuguseid, mida mäletate ka ilma selleta, et osade loend ees oleks, mis on jätnud millegi poolest sügavama jälje. Nojah, eks neid on ikkagi üksjagu ka. Kui ma mees korist juba ümber kolisin Estoniasse, siis esimene ooperi osali Mazeepas Kotšubei osa. Noorpõlve alguse lood olid. Sarastroosa võluv leidis, need olid toredad suured osad siis trubaduris randu, osa. Esimene operetiosa, mis me tegime, oli mees Pisujannaga vestlani osa. Ja see oli väga tore töö, sellepärast et ma mäletan, seal aitas mind väga palju. Ants Lauter. Muuda Väljaots vastast teda. Aga siis, kuna Ants Lauter oli elus juba korduvalt teinud seda draamatüki ja siis me töötasime päris põhjalikult selle osa läbi ja siis tundsin, et väga palju sain selle inimese käest. Ta oli mulle ausalt esimene. Reaalne, kui nii-öelda sõna roll. Neid tuli hiljem ka üksikuid operetiosi veel, aga kuna ooperis oli nii palju tegemist ja siis ma jäin ikkagi rohkem kogu aeg ooperi peale. No vot siin on, vaatan seda nimekirjas on tõepoolest niuksed osad nagu Raimonda Lutšias, mida me nüüd teeme juba teist lavastust, esimene lavastus oli Paul Mägiga tehtud lavastus. Ja see oli eestikeelne, sinna ma tegin ka muidugi, see oli ka minu tõlketekstiga, aga nüüd me teeme ära Rušeedee lammer Moore'i itaalia keeles. Ja ta läheb, meil läheb nagu ka päris toredasti. Aga mul ka hea mälestus jäänud siiski sellest tööst, mis Paul Mägiga tegime. Don Carlose lavaletoomisel sõrma, mängisime jälle kahte osa, mängisin Philipi ja suurt Inkivisiitorit. Ja see ooperiosa on mulle väga südamelähedaseks jäänud ka siiamaani. Tihtipeale Ma olen mõelnud, et küll oleks tore, kui nüüd juba natuke seal, kus juba saadud ikka mõned aastad lava nuusutatud. Et küllap need teeks selle osa ikkagi juba hoopis teistmoodi. Passidele enamasti kirjutatakse, kas mingisugused torisevad või koomilised vanamehed või siis millegipärast kujutatakse ette, et üks õel inimene peab pass olema. Millised rollid teile endale rohkem meeldivad, mida rohkem tahaks teha? Ma ei oska öelda, sellepärast et mul on olnud neid nii igas igas žanris teha nii koomilisi kui väga süngeid ja kurje inimesi, nagu ütleme, suurinkvisiitor või siis täitsa lüürilisi nagu vahemlastest kollen Pohhimis oma südamlikus ja soojusega ja ellusega läheb, viib oma viimase mantli pandimajja, et selle rahakese eest muretseda rohtu haigele meile. Aga no tõelist nihukest sügavat armastaja rolli, neid on passidele vähe kirjutatud. Ja ega, ega need ei ole ka mina, mina ei mäletagi, et oleks peale kreemine, noh, ta on niisugune leebe, juba ribiarmastaja abielumees kes on muidugi armunud oma naisesse. Aga niuksed, kirglikud armastajad, et ma ei tea. Ja on terve rida. Neid osi, mida lihtsalt tahaks nagu vahest veel meenutada ja uuesti laulda. Kahju, et Luisa Miller meil enam laval ei lähe. Seal ma mängisin Graf altarit ja samuti tegin eestikeelse teksti. Ja see osa oli üsna südamelähedane, väga tore oli seal meil kahe passi duett Teo Maiste, ka meil oli seal kaklemisi, lükkan teda põrandale hunnikusse, ükskord ma mäletan, pidin ta peaaegu orkestris õukama. Aga noh, eks neid nõkse ja Peruus Emil vahest laval mõningatki ette on tulnud. Noh, nii tuleb teha siis selle, nagu öeldakse, selle mängu juures, sest niisugune nagu mehed, nii peabki see olema. Nüüd oma selle juubeli oleksin tahtnud muidugi meelsasti teha Luisa Milleriga. Aga olude sunnil meil Luisa Miller juba on. Tako dekoratsioonid juba on aegunud ja mahakantud kulunud. Kas see kirjanduslik tegevus, mis avaldus juba libreto ja laulutekstide kujul, kas see sai siis alguse või, või olite juba varem ka luuletanud, kirjutanud? Noh, eks see, kuidas öeldakse, igas armunud noormees on luuletaja peidus kui nii-öelda. Ja eks me seda kirjanduslikku tegevust pidime hakkama tegema just olude sunnil. Tarbekirjandust, see tähendab tarbeluulet tegema, laulu tekst oli vaja tõlkida. Ja oli vaja mõningaid originaale sai proovitud tehtud juba sel ajal. Ja hiljem väga see praktika läks edasi, kui ma rammis, olin siis oli vaja koorilaule tõlkida külmitest keeliste mitmes variandis. Ja hiljem nüüd teatripäevil on saanud see hobi, nagu öeldakse, lobiks on vajadus olnud teha, ühesõnaga väga paljusid ooperi liberetasid eestikeelseid tekste nendele autorikaitse ühingus kusagil üle 400 hobuse arvel. Ooperid on nende hulgas üle 10 tüki kindlasti. Need ooperid on nii üsna erivallast, nii et teil peab olema üsna mitmeid keeli taskus, millest tõlkida. Ei, ega ei pea olema alati tähendab hästi tugev selles või tolles keeles, kui sa tegeled niisuguse noh, ütleme libreto, muusika, tõlkimisega siin aitab sõnastik väga palju. Aga no muidugi, keelevaist peab olema ja sa pead teadma. Eriti pead teadma seda, mida tähendab teksti mõiste muusikasse, seatuna. Aga seda aitab mul muidugi teinekord keegi inimene, kes on täis tubli keele valdaja, sellega ma konsulteerin. Ja siis läheb see muidugi see põhitöö lahti sõnastiku tehabil enamikus saksa keelega, ma saan ilmas surma vaevata hakkama seal muidugi või vene keelest, rääkimata Soome ja nii edasi. Itaalia keelest ei saa ka ükski laulja päris möödakäija. Noh, eks pisut ka sealt seal on muidugi ka sõnavara, meil ei ole väga suur, rikas ei saa ju olla, sellepärast praktika ju meil puudub paljudes keeltes. Ja ikkagi sõnastikud, tšehhi keelest ma tegin näiteks müüdud mõrsja tegin ainult sõnastiku abil. Seda ma mäletan küll, et müüdud mõrsja tõlge oli väga tore ja ladus väga kõnekeelne, nagu ta sellele ooperile hästi sobib. No tegelikult seks tõlkimise juures peabki jälgima seda kõigepealt, mis žanriga on tegu, kas on väga-väga tõsise või on lüürilise või siis koomilise ja seal muidugi arg peavad arvestama karakteri keelt, näiteks mis autor on mõelnud karakterile, millise keele suhu pannud talle millised väljendid. Ma kujutan ette, et kui on niisugune suur huvi laulutekstide teksti tõlkimise vastu, siis ilmselt on ka üldse huvi kirjanduse vastu suur. Kirjanduse vastu huvi on kahtlemata aga oli ka meie töös juba juba väga palju enam kirjandusega aega tegeleda ei ole, sellepärast et meie töö on ikkagi niimoodi rikkal on, on kodune ettevalmistusooperi jaoks nii laulude jaoks ja suurt kirjandust lugeda ei jõua lihtsalt kõiki neid romaane läbi lugeda. Aga luule? No eks ikka. Meie uus luule, kuidas suhtute sellesse? Ütlen ausalt, meil on väga toredaid noori luuletajaid, hindan kõiki peaaegu kõiki nende nende katseid ja esialgseid jaga hilisemaid jama, olen leidnud väga toredaid ilusaid asju noorte hulgast vahepeal natukese Kalambuuritsete rohkem kui vaja, aga paistab, et asi läheb õiget rada sisukuse ja sõnade ja väljendite poolest väga tore. Ja. Teeme juttu kammerlaulust, millega teil on ka olnud küllalt palju tegemist oma lauljateel. Kammerlaul hakkas sul muidugi konservatooriumi päevilt juba peale kuma mees, kuris töötasin, aasta sai väga palju mitmed kontserdid tehtud meeskooriga koos solistina esinetud paari-kolmesaja ümber vist ma olen ikkagi elus laulnud nüüd kammerlaule. Neid on olnud väga nii mitmete autorite maailmaklassikat kaasaega, nii ühte kui teist. Ja meie oma heliloojate laulud, mis on kirjutatud osaliselt vist nimelt teile mõeldes laulutsüklid, mida te olete laulnud. No neid on ka paar tükki. Ergjaajas kirjutas kunagi Sütiste tekstidele terve tsükli. Siis Anti Marguste konservatooriumi kaaslane, mul kirjutas terve tsükli täägide adrad una Soomere, laulude tsükkel, midagi nagu peaks veel olema viimasel ajal nagu kammerlaulu, nagu töö kõrvalt pisut pisut tehtud, ainult. Aga ma arvan, et tahaks nagu ikkagi veel midagi teha. Kavas on isegi oreliga kirikukontserte teha mõningaid. Andres Uiboga ja teiste organismidega. No ma ei oska praegu tulevikukava nii pikalt öelda, aga tõepoolest teatritöö on niisugune, et kui hakkad tahad, võtad midagi tõsist ette, siis siis teinekord lihtsalt ei jätku jätku nagu aega seda asja lõpuni viia. Mul on niisugune tunne, et meie siin vaidleme, kogu aeg vaieldakse, kuhu või mismoodi ja millal ja kuidas seda uut Estoniat ehitada. Aga ma kunagi ammu-ammu 20 aastat tagasi vist isegi rääkisime, pakkusin välja variandi ehitagem välja see nõndanimetatud koorovi Puiestee Kaarli puiestee oma endise nimega, selle ääres asuvate tenniseväljakute kohale sinna kogu sinna terve org, hoonestus täiesti, ühesõnaga terve suur teatrikompleks maja teatrimaja, mille ülemine osa moodustaks suveteatri, kuna seal on juba looduslik niukene kallak olemas ja saaks kasutada kogu seda seda maastikku väga toredasti ära. Hiljemale sellele tihtipeale mõelnud ja olen ka mõningaid instantse otsinud, kellele sellest rääkida, aga kuna plaanid on olnud siin mujale suunata ja ringmäng käib ümber hõlmikpuu siis ei oska öelda praegu kuhu see teater üldse lõpuks tuleb, meil, seda me ei tea, see on juba niisugune asi, mis on meie jaoks praegu teadmata, ma, mina arvan, et ega mina vist sinna teatrisse laulma ei jõua kunagi enam. Aga siis seniks kui meil uut teatrit ei ole, veel palju ilusaid rolle, vanal laval. Arvo Koort Võib ikka edu. Ebatardunud. Ja. Avavälgutuur. Arvu häikes naisi ul. Arvestajaid kössi ja ta ja päevaseid ja haarasin. Haava. Elva haamer. Ja. Ka.