Oma viiekümneaastase ajaloo jooksul on Vanemuisel olnud vaid kaks peaballettmeistrit Iida Urbel ja Ülo Vilimaa traditsioonide looja ja nende säilita jaa ning edasiarendaja ida Urbel tõi oma viimase tantsulavastuse välja 1968. aastal. Ülo Vilimaa lavastajadebüüt oli aasta varem 1974.-ks aastaks. Ajaks, mil vilimaast sai teatri peaballettmeister, oli ta lavale toonud juba kaheksa balletiõhtut. Nendest jätkab teatriteadlane Lea Tormis. Ja siis juba tulid need õhtud, mis said nagu omamoodi murranguks kontrastid kõik see valge Bahia, must, Bachi ja, ja Hispaania Kapledža ja veel mingid niisugused asjad. See oli tegelikult avastus, sellepärast teemade keskseid lühikesi lette, millega meie publik päris lõpuni ei olegi üldse kunagi kohanud, aga ma mõtlen just niisugused laia balleti publikud sest enamus publikust eelistab alati suurt õhtut täitvat etendust, kus oleks kõik noh, niisugune selge süžee ja kindlad karakterid. Ja selge, mis seal toimub ja millega see lõpeb. Niisugused lühikesed entressionistlikud palad, kus alati ei olegi, et see, kus mingid tantsuliselt kujundid, Need olid alguses küllalt harjumatu. Aga selle eest need Vilima katsetes, et nad tõid siia teatrisse, ma usun, küllalt paljudest täiesti uut publikut, sellist publikut, kes varem balletisuhtlus võib olla üsna skeptiliselt või kellel ei tulnud üldse pähe, võiks vaatama minna. Sest see oli see 60.-te niisugune eelmine ärkamisaeg kus kõik muutus kiiresti ja tegelikult selle muutuse eelkäijaks oli olnud nii Urbelisema pakaniiniga kui ka väljad ballett-sümfoonia, aga aga siis väga vedelal kujul. Seda niisugust uut tantsulist mõtlemist esindas just Filima just omane lühiballettidega, kus ta siis ennast otsis, proovis kõiki väljendusvahendeid ja seal oli juba selge, et vot see klassikaline koolitus, mis tal on, see oli väga hea ja kasulik talle. Aga et ilmselt kusagil ta geenides on midagi muud tähendab huvi igasuguste muude tantsusüsteemide ja noh, lihtsalt plastilise väljenduse vastu. Ja see hakkas ka erineval kujul siis ennast tunda andma kõiksuguste katsetuste näol küll igasuguse huvitava muusikaga ja ja igasuguste impulssideks rõhutavast kunstist, mis oli meil alati on olnud väga tähtsaks, algasid juba siis, kui ta hakkas tegema Impressioonisel püssi muusikale sihukese impressionistliku kujundusega ja siis oli kohe näha, et tema jaoks on see üks väga olul hiljem kodalased ja inimene ja ööja, vot niisugused asjad Kristjan rauast või, või kellestki teisest mõjutatud seal Kaljo põllust juba hiljem ikka kunstist kuidagi mõjutatud asjad ja tema koostöömeeri säärega ja siis on näha, et tema jaoks see liin on olnud väga tähtis. Nüüd, kui me vaatame seda seisu, mis Vanemuise balletile on praegu ta ikkagi jätkab, kuigi täiesti omal kombel oma käekirjaga seda ida Urbelile kinni, kus tants on ikkagi selleks, et edasi anda mingit väga olulist inimlikku sõnumit kogu see eetiline ja inimlik ja ja selle kaudu ühiskondlik alge on ikka kogu aeg muutunud olulisemaks ülima jaoks ja kui nüüd räägitakse Vanemuise balleti oma näost, mis on tingimata väga tugev ja, ja selgesti tajutav, niisugune ma ütleksin, ikkagi mitte ballett selle sõna sihukeses akadeemilises mõttes, vaid tantsuteater on ta, kes kasutab balletitreeningut ja kasutab klassikalise balleti elemente. Aga ta ei ole klassikalise balletiteater. Et keegi ei oska seda ette kujutada, millise vaevaga see on tehtud ja, ja millisest koosseisus kuidas vili seda kõike on saavutanud, et inimesed, kes noh, mitte ainult ei ole erinevatest rahvustest vaid nad lihtsalt on tulnud üle liidu ka väga erinevatest koolidest, koolkondadest, erineva ettevalmistustasemega, kuidas nad suhteliselt kiiresti sulatab siia oma sellesse mõistmisesse, kes siia ei sulase, läheb minema millised on siiski jäänud vähemalt küllaltki pikkadeks perioodideks ja, ja paljud on jäänud selle balleti niisugusteks tugisammast, eks kes siia tulnud. Ja kuidagi mulle tundub, et see läheb isegi suhteliselt valutult, see tähendab, et mingisugune oma alge niisugune säilitab sisemiselt veendunud ja ka teiste jaoks väga veenev alge peab olema siis selles trupijuhis endas ja muidugi tema ümber kogunenud meeskonnas. Ma mõtlen siin kindlasti Bosnia äkki, kes on olnud ülima truu abiline, mitte ainult alguses, siis partner, aga hiljem tema abiline repediitorina ja lihtsalt selle balleti ka ühe sisulise juhina ja kes ise on ju niisuguse keerulise saatusega olnud oma päritolust ja siia Eestisse sattumisest ja kuidas tema on siia juurdunud sellesse meie kultuuri ise, seda kultuuri rikastates oma isikupäraga ja, ja ülevates selle kultuurijooni. No vot, see ongi tegelik internatsionalismi ajame lihtsalt väga palju suurt tühja juttu, aga tegelik internatsionalist tuleb lihtsalt siis, kui inimestel on ühised ideed. Ja kui neil ei tule kakelda leivaga Lukese pärast ja kui keegi ei suru ennast teisele peale, ei istu teisele selga. Kui see läheb mingisuguste ühiste mõtete nimel see koostöö, siis ta tõesti iseenesest nii nagu siin, et inimesed hakkavad noh niimoodi endastmõistetavalt rääkima eesti keelt ja, ja osalema eesti kultuuris, vaatad sa kalevipoega või vaatad nüüd soome lavastaja tehtud seitset venda tegelikult kohutavalt rasked teemad isegi eestlasele tantsida ja väljendada seda niisugust mõttemaailmavidina jällegi ülimaks tipplavastusi viimasest ajast. Suht rahvusasja. Õieti tuleb välja ikkagi see vana asi, mida ma ka niimoodi teesi tasemel pidevalt kuulutame, et kui on tõeliselt rahvuslik, et siis on ka internatsionaalne nadolid, veljed ongi. Vanemuise balleti juubelinädalal siis oli väga esinduslik ja mitmekülgne. Alustuseks Eugen Kapi Kalevipoeg ja lõpetuseks liidi austeri Tiina Rahvusliku balleti kullafondi kuuluvad teosed millel Vanemuises juba pikk lavaelu selja taga. Eks tunnistasi Ülo Vilimalevastuste elujõudu ja kunstiküpsust. Nende vahele mahtusid veel kaks Ülo Vilimaa lavastust. Liidi austeri, pendi ja anatoolius, Roovase marjast, juuart teatri solisti, ballettmeistri Vassili Medvedjevi puni lavastust sata lilla ning Soome külalislavastaja Marju Kuusele seitse venda Eero ojaneni muusikaga. Niisiis kuus etendust vani mõislastelt. Lisaks veel ala Mautsi, sõprusteatri, balletiõhtu ja galakontsert, kus esinesid peale võõrustajate veel külalised Praha rahvusooperist muide, Vanemuises teatriteed alustanud Ivy saieduva randla Olomootsist Helsingi rahvusooperist Leningradi Kirovi nimelisest teatrist ja Estoniast. Kava oli erakordselt mitmekülgne. Džässtantsust akadeemilise klassikani seitsme erineva ballettmeistri looming. Muide, ilus ja just sellele teatrile sümboolne oli galakontserdi algus number esines rühma noorim, möödunud kevadel balletikooli lõpetanud Anneli suits, kellele Ülo Vilimaa oli seadnud tantsu Ave Anneli. Väga rikas balletinädal. Kogu Vanemuise trupp oli maksimaalselt rakendatud palju külalisi teistest teatritest ja kriitikute perest, nii Moskvast kui Leningradist. Palju sooje sõnu, palju pikki palavaid, aplause, palju riiklikke tunnustusi, kohalike linna ja rajooni autasusid. Publikut kevadise aja kohta küllalt palju, aga mõnelgi õhtul oleks saal mahutanud rohkem vaatajaid. Küsisin Teatri peanäitejuhilt Ago-Endrik kergelt kauaaegselt Estonia esitantsijal, kes oma elu esimese lavastuse Matti kuulbergi balleti montvaleriaan tegi 18 aastat tagasi just Vanemuises. Milline on üldse balletiroll selles teatris? Vanemuise balletis olemine, see nõuab ka sügavamalt Vanemuise teatrimõistmist, balleti olemuse mõistmist. Ja õnneks neid inimesi siiski leidub. Teatri seisukohalt on Vanemuise teater väga õnnelikus olukorras, et temas tegutsevad nii, tähendab erinevad žanrid. Ja Vanemuise ballett kuulub orgaanilise komponendina Vanemuise teatri juurde. See on komponent, mis teda mitmekesistanud annab talle. Temale tähendab teatrile omase näo. Ma hoopis teisest aspektist väljendasin kartust seotud üldse Tartu kultuuri vaesumisega. Neid, kes hindavad muusikateatrit, jääb vähemaks. Nüüd on, kuid see kontingent väheneb, väheneb nii sümfoonia kontsertitel ooperietendustel ja maga balleti, miks sellepärast, et see nõuab pisut kõrgemat tasandit ta, ega siin ei saa süüdistada publikut, on süüdi, on ikkagi teater. Järelikult me peame lähemateks aegadeks seadma need sellised suunadeta, võita Vanemuise teatrile uut publikut, kes oskaks balleti kui kunstiliiki juba omaseks võtta, aga seda peab hakkama juba lapsest peale. Ja seetõttu minu arvates Ülo tegi väga õieti, et ta lavastas praegu sellise balleti nagu bändi lastele, mis on vaadatav kaheaastasest alates kunina kaheksakümneaastaste nii välja. Kui laps tuleb teatrisse ja ta näeb paletti, mida ta mõistab balletikeelt, mida ta aru saab, siis ta harjub ka sellega, et ballett on üks normaalne teatritegemise moodus, et ta võtab, seisab talle omaseks ta läbi selle näiteks võib tulla läbi balletiteatri juurde ja ma arvan, et me peame vaatama ooperi poole pealgi, tahame järgmine hooaeg tuua lasteooperikaid. Kui ma rääkisin pöördumisest teatri harjumuses, siis ma arvan, et praegu laste vanemad ongisse vahesunum, põlvkond, kes võib-olla ei toogi lapsi teatrisse tähendab jumal on igav tulla juba balletti vaatama. Aga Vämbi on just selline projekt, kus on võimalus nii vanematele kui ka lastele koos saada nii-öelda teatrielamus. Loomulikult, ega need asjad nii lihtsad ei ole, küllap sellel asjal on mitmeid aspekte, kuid fakt on siiski minu arvates. Et muusikat, huviline vaatajaskond Vanemuine, Tartu linnas on vähenenud. Ülo Vilimaa meenutab seda aega 26 aastat tagasi, kui ta ise Vanemuise tol korral väga kirju koosseisuga ja erineva ettevalmistuse astmega balletitrupi sattus. Huvitav on see, et ida Urbelile käe all siiski sulasid nad alati kokku, miks? Sellepärast, et Urbel alati nägi lavastust ette, tal oli niisugune võime. Ja ta pani kõik asjad lavastuses paika, see tähendab seda, et vähe oskaja jälle leidus ka alati roll. Ja ma arvan, et seda, seda traditsiooni praegu jätkame, ma olen absoluutselt veendunud, igal inimesel maailmas on oma koht olemas, igal inimesel laval on oma koht olemas. Raske on ballett meistril seda muidugi üles leida, aga noh, siin on ka niisugused abiventiilid. Et näiteks mina püüan kutsuda huvitavaid loojaisiksusi, kes haavad trupi jälle teise kandi pealt, näiteks ütleme praegu Marju Kuuse lavastas siin. Ja ma teadsin rühmas veel olevat potentsiaali, aga mina ei osanud seda avada. Tema tuli, nägi kohe ja sündisid niisugused toredad tööd. Et praegu paljud ei tunne meie tantsijaid ära, ütlevad, kust te need saite? Need on needsamad tantsijad, kes on iga päev laval olnud, aga see on juba looja nägemus, ta ei tulnud siia lavastama, mitte lihtsalt teatrisse üle kandma oma balleti, kuivõrd tuli vaatama kõigepealt tema nägemusele alus. Ja siin tal oli tükk aega raskusi. Aga tema on ka sedasorti looja, kes usub võimatusse. Ja väga lühikese ajaga tegi võimatust võimaliku jõudmise puutub mees asjadesse, siis ma ütlen, et pahasti pole midagi, meil on neid veel. Moskva balletikriitik Natalja Tšernova Nõnda siis see on vilimaatrupp ja tal on oma liidri nägu kuid mis üleliiduliselt haruharv nähtus, et tugeva liidriga trupis saavad töötada nii paljud eriilmelised külalislavastajad. Tõepoolest, lugesin kokku alates 70.-st aastast 13 külalislavastajat. Selles näib kriitik sihiteadlikku repertuaaripoliitikat, mis lähtub trupi loomingulise kasvu huvidest. Vanemuisel on kaks sõprusteatrit olema, otsis ja Potsdamis. Et viimases balleti sander puudub, siis väitsid selle teatri esindajad, et Vanemuise tantsijad on seal alati oodatud. Tosina päeva pärast alustavadki nad seal järjekordseid külalisesinemisi. Olo Mautsi tantsijad pakkusid tartlastele huvitava õhtu modernballetistiilis muusikat Sikoorialt, Stravinski maalerilt, moodsastilt, Albeeniselt villale, hobuselt Albinunist ja paljudelt teistelt. Ballettmeister Robert paluk. Kaaluks hindab sünteesi libreto muusikavalik, ka lavakujundus ja kostüümid on tallu oma fantaasias põhjalikult paigas, enne kui ta tööd alustab. Suur eeskuju on Morizbežaar. Väga peab lugu. Ülo Vilimaast, kellega tutvus alama otsis. Meeldib tema lähenemine muusikale. Iga takt on liikumine. Lavastuses ei ole tühimikke. Etendus hakkab nagu iseenesest kõnelema. See on tantsuteater, mis väljendab sügavaid filosoofilisi mõtteid. Järgmisel hooajal alustab Robert Palo tööd Bratislavas Rahvusooperiballettmeistrina. Sealses kõrgemas muusikakoolis sai ta kolme aasta eest ka koreograafi diplomi. Esimene lavastus tuleb novembris Mozarti elust. Aprillist ootab raha rahvusooperis välja Orfiga tulli karmina. Vahepeale aga mahub loodetavasti igaüks lavastus Vanemuises. Mis just, see on veel täpsustamata. Võib-olla Bernardo Alba maja, mida Tartusse Igor tsehhide esituses näha sai ja kus on kuus väga head naistantsija rolli. Midagi vastukaaluks seitsmele vennale, mis pakub eriti häid osi meistantsijaile. Mis on inimese areng, inimkultuuri areng? Kas seda võib seisma panna? Kas me võime põgeneda tagasi loodusesse kui kusagil sünnib midagi uut, kas me saame edasi elada, tehes näo, et me sellest midagi ei tea? Kas on muud võimalust, kui kaasa minna? Või ehk võime mõjutada arengusuunda. Kas Alexis kivi mõtles nõnda? Ei tea, kuid mina mõtlen nii. Niisuguse saatesõna on andnud balletile seitse venda, kavalehel lavastaja Marju Kuusele Soome tuntud Tantsuteatri, Raadiku asutaja ja viimase ajani ka kunstiline juht, kes ise õppinud Tampere balletikoolis mitmetes erastuudiotes, täiendanud end Londonis ja New Yorgis moderntantsu alal ning omandanud ka režissööri diploni. Kuidas sündis ballett seitse venda? Nõnda siis, Soome rahvusooperi tellimusel paluti midagi suurt ja Soome pärast ja ballettmeister leidis, et tema jõulisele ja mõnevõrra mehisele stiilile vastaks seitse venda. Helilooja iroojanen liitus hiljem. Mis puutub siinsesse lavastusse, siis äratasid trupi vastu huvi videofilmid Ülo Vilimaa töödest. Vanemuise draama poolt tuntakse Soomes hästi, aga balletiga seal kursis ei olda. Kas teatritrupp vastas teie ootustele? Raskusi oli, sest meie tantsijaid puudub igasugune moderntantsukool, kuid tulemus on korda läinud. Tantsijad palusid, et ta tuleks neile järgmisel hooajal tegema. Treeningukursust ja selle kutsa võtab Marju kuusele meeleldi vastu, sest talle määrati 20-ks aastaks riiklik kunstistipendium, mis annab vabast käed eri kohtades lavastamiseks, tööks. Ülo Vilimaa, kui suur on praegu Vanemuise ballett? Kuubal, et on praegu 40 inimest, kõik nad ei tööta. Meil läks vahepeal muudi sünnitamine, mina vist selle avasin oma kolme tütrega ja siis teised otsustasid mulle järele jõuda ja meil on balletil kõikidel lava suured perekonnad. Ja muidugi ma ütlesin huumoriga seda, et ma näitasin eeskuju, aga tegelikult see oli mõõnaperiood, see näitas, et teatris ei ole huvitavat vajalikku tööd. Siis hakkavad inimesed rohkem perekonna rüppe minema. No nüüd on need lapsed juba jalgadel ja praegu ma arvangi, et on niisugune väikene kulminatsioon, et tööd on nüüd nii palju, et ei jõua teha. Praegu on teie rühmas kõik siiski need, kes on koreograafiakoolikoolitusega või õpetajate ikka ise välja. Ei iseõppimist enam meil ei ole, võtan ainult ikka kooli lõpetanuid ikka, latt on praegu väga kõrge. Aga siiski üks erand on. Leningradist tuli paar aastat tagasi üks tütarlaps. Ja varvastel tantsis mulle ette sensansi Luige. See, mis ta tegi, see näitas, et tal on väga tugev headus olla balletis ja tema edasine teese taina tõestas, tõestas, tõestas ja ega ta nüüd kuskil silma halvas mõttes ei jää. See on esimene teatrile andunud inimene. Ja ma arvan, teater vajab neid tihti rohkem kui halle professionaale Teie teatris ja mis üldse päris palju neid, kes tulevad mujalt, mitte tandi nägu vist. Ja midagi teha ei ole, sellepärast. Koorekiht läheb ikkagi Estonia teatrisse, ma pean seda loomulikuks. Pealinn on pealinn. Aga mis mul on hea meel viimasel ajal, meil kohad on kõik täidetud, on inimesi ukse taga, aina helistatakse, helistatakse, helistatakse, enam ei ole kedagi vastu võtta, nii et meil on tekkinud konkurents. Kas Vanemuise balleti on palju publikut? Üldiselt hooaja kohta võib ütelda väga hea hooaega. Nii eelmine kui tänavune hooaeg oli külastatavus kõrgem kui üldse meil, kuna ta oleks olnud sõrmustel. Kas see, mis te praegu näitate juubelinädala raames on nüüd kogu praegune balletiratast? Ta ei ole, meil on veel ballett ja no nüüd on suur rõõm just iseendale selgeks teha, mis meil on ja mis ta meil on ja mida meil ei ole. Ja ma isegi üllatusega vaatan, kui näen, kõik need balleti järjest, me oleme päris rikatra, saab ütelda hooajas, me saame teha ainult kaks lavastust. Kahjuks on mõned lavastused sellised, mis püsivad lihtsalt repertuaaris, nii hea külastatavuse poolest kui ka nimetust on meil vaja näiteks balleti põhialus, shell, ta tuleb meil välja uue deklaratsiooni uue, koostasime ka sügisel ja uute peategelastega. Nende nimesid ma veel ei ütle, väga toredad noored inimesed. Nii et jälgime kogu aeg seda, et repertuaari pilt oleks selline, mis võimaldab tantsijal rakendada kogu oma arsenali. Ja et oleks meienäoline. Aleksander KiKinove, teie olete tantsija, kes alustas Estonias ja on praegu Vanemuises. Miks niisugune vahetus ja mida pakub teile Vanemuine, mida ei suutnud anda Estonia? Väga kaval küsimus tegelikult ma ei oska öelda, tähendab. See oli kogemata ja isegi vahepeal, siis on paar aastat tagasi, mul oli mõte niimoodi, et kahju, et ma kohe ei tulnud, Vanemuise teatris saab peale Kalevipoega. Mul tuli niuke tunne. Tähendab, ma ei oska, kas on õige tunne või ei ole meil lihtsalt niuke tunne, et ma oleks võib-olla natukene rohkem jõudnud teha. Suurt ei tohi öelda. Ei tea, ei tea, kas oleks õnnestunud nii nagu ta on õnnestunud praegu? Ilmselt see kõik, mis on olnud, tähendab, kui resultaat lõppresultaat on õige, sest tähendab käega see läbikäidud tee peab olema õige. Kuigi ma pean ikka, ütleme selle asja välja, et nii kool ja kooliajal praktika Estonias nii seitse aastat Estonias on andnud mulle ikka väga palju väga palju, mida ma saan kasutada praegu siin. Aga ilmselt inimene ammendab ennast ühes kohas mingil momendil ja et mitte jääda ühe koha peale seisma, ta peab siiski liikuma pärast ballett on noh, 20 aastat lühikene aeg, sel ajal ta tahaks ahmida väga palju olnud. Ilmselt sellest ahnusest tuli tahtmatusest teha, no rohkem ilmselt tuli, see asutus on seal. Nüüd ütleme koledad etendused, mis on ütleme, et inimene võib näitleja võib-olla õnnelik, et ta on saanud nüüd teha. Ma mõtlen Tiinat, ma võtan kalevipoega, mõtlen, praegu sõitsid vend. Kui võrrelda Estonia balletirühmatööd ja seda, mis on Vanemuises, millised on need põhilised erinevused teie jaoks? Estonia rühmal Estonia trupp on, ma ütleksin, palju suurem koormus tähendab tänu sellele, et Estonias on väga palju operette ooperit, kus on ballett kaasa tegev inimestele, on töökoormus suurem, aga meil on ka kergem ennast hoida. Lavalises Vornus tähendab nad tihti käivad publiku ees ja see väga palju ei ole, et näitleja peab olema kontaktis publikuga. Kas seda paraku kõikide objektiivsete põhjuste tõttu Vanemuises ei saa olla, kuigi viimasel ajal on niimoodi asi paremuse mee balletiinimeste jaoks läinud, et meil on ikka korralikult etenduseni viis kuus kuni kaheksa etendust kuu jooksul. Ja noh, kuigi noh, osa inimesi teeb ka draamas ka, aga noh, elukutse on ikka tantsija inimene peeglike tantsima oled, kellel on oma nägu oma tihedamat halvad? Ei ole, aga mõlemad kollektiividel loomekollektiivi kolleegidega oleme siin rääkinud, et isegi Kontsert programmidega suurte etendustega Tiinaga ja ja liidus ja väljaspool ja. Täitsin isegi imestasime isegi need numbrid, mida elan ammu-ammu lavastanud isegi 10 aastat tagasi. Isegi täna võetakse publiku poolt väga soojalt vastu ja arusaadavalt, mis on omamoodi meelde sellest üleüldiselt aeg liigub, aga ilmselt nendes asjades on midagi niisugust, mis on püsiv ja pidev. Seitse venda tuli nüüd alles hiljuti välja, see on kõige värskem töö. Kas järgmine töö teil on ka teada? Plaan on igasuguseid. Praegu tsessid, kutsuvad endale mõneks ajaks tööle. Marju Kuusele kutsus Soome tööle repeteetrine tantsijana. Mõneks ajaks, kuidas teatriplaanidega kõikide asjadega need asjad kokku ei ole julgenud mõelda veel, lihtsalt ei ole aega. Puudus igatahes ei kallita, ei seda ei ole kogu selle 12 aasta jooksul on seal selles mõttes ma võin öelda, et ma olen õnnelik näitleja, imelik tants. Tähendab, mees ei saa hakkama sellega, mis sulle pakutaks. Selle jutuajamise ajal me veel ei teadnud, et Aleksander Kristiinaga Vanemuise laval tantsinud teeneliseks kunstnikuks. Jelena Pazniack, öelge, mis on see, mis määrab selle Vanemuise vaimu millest on nendel päevadel nii palju räägitud ja mida keegi ei oska täpselt defineerida. Tundused Marju Kuuse ütles väga õigesti kaasaegse balleti kohta, nimetades neid asju ei ole toonides väid tellist sisus ja selles hingest ükskõik milliste sammudega missade väljendene. Kas väljapoolsed kingadega või sissepoolsed ei jalgadega, aga kui meil ning on väga siiras, sügav ja tugev, siis see on kaasaegne ja see ongi vist see, mis hoiab neid üleval. Ma arvan, vähemalt ma loodan, et see oli nii üle aegade või läbi aegade alates velje otsesest. Ja miks mina jäin siia Vanemuises, eks mulle oli pakutud mujale. Aga just sellepärast, et oli väga tugev soov väljendada ennast osades, et mitte ainult tantsida, vaid ka mängida ja psühholoogiliselt kanda neid kujusid õlle ja see täitis mind, täidet mind siiamaani. Miks ma üldse püsin laval nii kaua, aga tee peale selle täidate ise pidevalt tantsija rolli, on teil ju siin pedagoogi replektiitori roll? Millise pilguga vaatate Vanemuise balleti tuleviku peale, kuidas on teie vähemalt kolleegid? Tulevikuga peale vaatan loodusega tahaks siiski väga, et. Olenemata kaasaegsest repertuaari, et neil oleks ka klassikalist repertuaari veidi rohkem siis ma usun, et ja täna ta balleti tuleksid tugevamal ja kõrgemal tasemel. Loodan, et neil tuleb mõni noor esitantsija, nii naisterahvas kui meesterahvas ja kellele sabaks tegema niisugust head klassikalist repertuaari. Neil oli selline aeg ja meie kõik võiksime, inimestel oli tööd, oli tantsulise ülesandeid raskeid ja see hoidis meie toonuse veelgi kõrgemal. Rufina noor tuli Vanemuisesse just sellel klassikaliste lavastuste ajal tuli otse Tallinna koreograafiakoolist. Kuna ma lapsest saadik unistasin sellest osast, sellepärast tulingi siia. Aga edaspidine töö näitas, et see on väga huvitav teater. Ja Elo on väga huvitav muster. Jaa, mõtlengi 19 aastat on selja taga, et mul oli siin väga huvitavad asjad, ilusad osad ja ülekaal, aga täitsa tal oli enne Bosnia, kui oli mulle väga heaks repediiteriks. Ja ma ei tea, mul ei olnud vist niiskushetk, et ma siia tulin. See ta on see Vanemuise vaim siit kas minnakse esimesel võimalusel või jäädakse ning tehakse siin oma elutöö. Värskem Eesti NSV rahvakunstnik Rufina noor tegi kaasa kõigis juubelietendustes peale seitsme venna järjestikustel õhtutel niisugused erinevad ja meeldejäävad kujud nagu mari Tiinas ja nimiosaline marjastuvartis. Sellele balletile tahaks soovida pikka-pikka ja õnnelikku lavaelu. Balleti Maria Stuart idee kuulub Ülo Vilimaale, kes on ka libreto autor. Leedu helilooja Anatoolia Rowasega viis neid aga kokku juhus. Meie heliloojate liidu kongressi külalised sõitsid Tartusse vaatama Alo Põldmäe balletimerineitsi. Helilooja ütles, et see lavastus oli talle vapustus kogu eluks lammutas kõik senised arusaamad ja ettekujutused balletist yldse. Loomulikult tahtis ta jagada oma muljeid ka lavastajaga ja nii tekkis tutvus, mis arenes mänguliseks sõpruseks. Ballettmeistri ettepanek kirjutada muusika Maria Stewarti jaoks tundus küll huvitav, kuid esialgu ei suutnud helilooja leida pidet. Ent Vilima oli visa, tuli ikka jälle selle teema juurde tagasi. Koostööaasta jooksul valmis vahepeal nende teine järjekorras küll siis esimene ballett, tütarlaps ja surm, mille Vilima Vilniuses lavale tõi. Pikapeale sai siis valmis ka Maria Stuarti muusika ja helilooja tunnistas, et ta on ka muud muusikat kirjutades nüüd ikka mõelnud, mida selle kohta ütleks Ülo Vilimaa. Nii palju on balletis meistrimuusika ja maailmatunnetus talle mõju avaldanud. Dirigent Endel Nõgene, kes juubelipäevadest peale kannab teenelise kunstitegelase aunimetust kiitis väga Rõivase muusikat, tema head orkestri tundmist, kõlavärvide kasutamist, oskusliku karakterite loomist. See on orkestrile rõõmu pakkuv teos. Mida rohkem seda mängida, seda enam võiks lavastada ikka uusi nüansse ja tõlgendamisvõimalusi. Tahes. Juubelinädala etendustel kõlas orkester tõesti kaunilt. Lea Tormis nüüd sarjast juhatajate, kuigi teema nii ajalooline ja rajatud sellest väikile ja ja ajaloodokumentidele üldistav tasand ja see marja, mida nüüd esitab Rufina noor ta on ikkagi kaasaegse inimese psühholoogiatasandist just nimelt see inimese vastutuse, inimese osalus nendes protsessides, kus ta tegelikult võib-olla satub ajaloomasinavärgi rataste vahele. Et siiski ka tema käitumine kogu selles masinavärgis, millesse ta sattus, on ikkagi milleski selle masinavärgi käiku võib olla mõjutanud ja isegi ei ole mõjutanud, kui masinavärk nii-öelda oli üle tema ja ta oli võib-olla ainult ohver siis ikkagi ta on vastutav selle eest, vot see, mida tänapäeva inimene peab tajuma. Et kõik see suur protsess, mis maailmas toimub, sa võid olla üks õige, pisikene ja täiesti noh, tunduvalt nagu võib-olla võimetu kogu selle protsessi käiku mõjutama. Aga ometi sa pead tajuma, et sai kriitiliselt, vastutad selle eest, mis sinu ümber toimub ja mis üldse maailmas toimub seal nagu see, millele me püüame kunsti kaudu ja millele üldse praegu püütakse kas või siinsamas koduski rahvast ära. Vaata see oma isikliku osaduse ja vastutuse tajumine peale pikki niisuguseid ebamääraseid aastaid. Ja mulle tundub, et see vilimaa lavastus teeb seda täiesti omal kombel niimoodi näpuga näitamata rõhutamata, aga läbi selle, kuidas ta seda ajaloolist teemat ja ja ajaloolise karakteri psüühikat tõlgendab. Loodetavasti leiab Vanemuise balleti 50. juubeli tähistamine trükiajakirjanduses pikema ja põhjalikult analüüsiva käsitlemise, kui muljed on settinud ja selginud. Siinse saate jutud on kõik lindistatud juubelipäevadel. Need on hetke muljed. Karin Kask. Asetatakse siin omamoodi sündmuseks sündmuste seas sendi Roovase balleti marjastuvadi lavastuse, mulle tundub, et see on Ülo Vilimaa, eks viimaste aastate siukseid, kõige täiuslikke maid, lavastusi ja mida ei suuda. Vaata ega ka mitte täiesti täiel määral vastuvõtt, ilmselt on see vastuvõtt peaks palju keerukam olema, kui ta minuni jõuab, elu ees nad kõik ära, kui nii-öelda kõik kõiki lavateksti. Ja kui ma siin vaatan, Ülo Vilimaa nimed on kannarsa suurt programmisin uue lavastusega siis eks loodame, et ikka niisuguseid inimesi on, kes nii palju suudalasse teatrikoormat kanda. Ballett on ju see kunst, kus peab kõik täpne olema, kus ei saa mingit järeleandmist ja kus peab olema treeningus. Rõõmustab ka see, et siin uuesti programmis Kalevipoeg mulle tundus, see oli üks uudne lahendus, huvitav lahendus, meile väga lähedane rahvuslik ja samal ajal ka üldist oli, niimoodi võiksin ma kõikide nende lavastuse puhul midagi ei ta enda jaoks, millest ma praegu ehki ei oskaks ega saakski rääkida, vaid, mida ma saan siis siis koju minnes nagu selles suures kaasa võetud Niuke muljete bambus või sa kaasad kingitusest lahti harutada, mul on tunne, et ma tunnen kõiki neid, kes siin balletis kaasa teevad ja ka neid näitlejaid, kellega ma ei ei suhtle otse, aga ta mulle lähedane, siis ta austan tema tööd ja, ja imetlen tema töövõimet ja ümberkehastumisvõimet ja tead, sul on ju üks osa meie rahvuslikust kunstist, aga me tahame rahvuspüsid, siis ta püsib ka kunsti kaudu. Ehk kõige, kõige kindlamalt, see on meie enda teha. Niisugusel tasemel v kunst.