Professor Voldemar Vaga. Prantsusmaa ja Pariis on nagu mullegi ka teie elus ja teie elukutse on tähendanud väga palju. Kui meenutaksime seda aega, mil te esimest korda sattusite Pariisi, kui vanade olite ja mis eesmägede sõitsid. See oli 1920. aastal, ma olin siis 21 aastane ja Windowsis huvitasid kunstiõpingud, aga sellest ei tulnud küll midagi välja, sest mul oli väga vähe raha. Ja õieti ma olin seal neli kuud, et see oli rohkem virelemine, need minu esimene Pariisis viibimine see väga palju ei andnud, aga siiski muidugi linna ma õppisin tundma. Aga muus osas oli siiski ainult niisugune. Nüüd esimene tutvumine või sissejuhatus. Te ütlesite, et eile oli väga vähe raha, kuid samas lisas, et te saite veeta ainult neli kuud Pariisis, et kuulajale võib tunduda natukese absordsena, et rahanappus lubas teile virelede neli kuud Pariisis. Nojah, nii palju mul ikkagi olid pavireledasay neli. Mis te mõtlete sellele, kellel kõht tühi, kogu aeg? Nonii kõht ei olnud tühi, aga ta oli nii. Puhusid. No eks meie praegu, kes kaasajal käima Pariisis, peame ka tihti mõtlema sellele, et kõht jääb tühjaks, et jääks ka raha järele, muu nägemiseks muu nägemine kindlasti ka teile andis juba esimesel viibimisel väga palju. Kindlasti see nägemine ja muidugi kõige olulisem olin muidugi muuseumi ja muidugi Pariisis tema ehitised ja Pariisi elu. Eriti muidugi, ma sattusin sinna kevadel aprillikuus, see oli imeilus. Oli see aeg just siis, kui puud olid juba lehte läinud, räägite eriti. Ma olen kahel korral olnud sügisel, tõesti väga kena, te ütlesite. Te läksite päris, kuidas minek oli, kaste lihtsalt otsustasite minna või saadeti teid või kuidas minek toimub? Otsustasin minna, ütles, et ma lähen ja mind keegi kinni ei pea. Tolgamisest tulev, loen siis noormees ja mul oli väga palju energiat. Ma tuleviku peale ei mõelnud, et ma tahan minna ja ma lähen. Minek oli niimoodi, et ma läksin siis ühe laeva kapteni juure, kes sõitis laevaga Rootsi ja palusid, et ta võtaks mu peale. Ja seatud Rootsis ta pidi siis edasi sõitma Londoni sõidu kuni Londonini. Ma sain tasuta tänu sellele sellele suure päralisele inimesele. Ja aga kas te pidite võimude käest luba küsima? Välispass pidi pass pidi olema ja viis on ka kanoviisa, tema sain vist tasuta. Kõige olulisem oli muidugi raha korjamine. Aga siis asja ajama, kui niisugune. See oli paar päeva ahelad sisse ja ülehomme saad kätte. Ja nüüd, kui te saabusite Pariisiga, kas teil oli ka eestlastest tuttavaid seal ees? Eestlasest tuttavaid Pariisis 20. aastal oli küll Ella Ilbaacoli Pariisis, siis Ella Elbaksisust kerkis esile nii tants ja Nana ja tema õppis seal stuudios. Kontakti sain ka saatkonnad inimestega. Suurepärane inimene oli saadik Pusta, keda ma tuletan alati meelde kõige suurema lugupidamise ja südamlikkusega, kas ka Eesti kunstnikega oli kokkupuuteid? Ei, tookord mul ei olnud kunstiga kokku. Kas need võib-olla ehk kooli, aga mina väga vähe, igatahes tookord veel Pariisis ei käidud, ma ei oska seda seletada, miks varasse niuksed majanduslikud põhjused siis käidi rohkem Saksamaale, Berliinis käidi, Pariis, ilmus nii-ütelda vaate piirile 20.-te aastate teisel poolel, 20 aasta lõpus. Aga see teine reis Pariisist suunate nagu ennast täiendama. Ei, ma sõitsin ka ise oma initsiatiivil, see oli 28 29, veetsin ühe talve ja kevade Pariisis, kaheksa kuud. Ma sain toetust. Sain natuke toetust prantsuse valitsuselt, sest need suurriigid andsid siis stipendiumi teadlastele ja kunstnikele rootslased, Anssi, itaallased, ameeriklased, ka prantslased, andsid ma sain siis väikse stipendiumi väikse toetuse prantsuse valitsusel. Meie haridusministeerium andis mulle väikse summa. Ja muidugi ma olin ise raha kogunud, et tookord oli mul natuke rohkem raha. Aga kus te elasite nüüd teinekord, kui te olite juba kaks aastaaega Pariisis rüüd õlaharu ridele apse on umbes seal, kus Armeenias see, mis seal ibul vaar 11 läbi lõikama, seal võiks päike, kõrvaline tänav. Kahtlase kuulsusega Muksast üürisid lihtsalt tuba väike tuba katuse all, Pariisi katuse all. Pisike toakene. Need maalid ja akvarellid, mida, mis olid teie juubelinäitusel, kas need pärinevad? Ja nüüd üht ja teist on siis joonistatud 28 kaks. Sel perioodil oli jube eesti noori kunstnikke ja ennast täiendanud. Pariisis juba ja, ja siis oli, mul oli kontaks siis Vardiga taota nimi oli siis Parkman, Vardi, Adamson-Ericuga ma olin koos piiraltiga viiraldiga, sageli puutusime tiraadiga kokku. Nii et just nende nende kolmega vanamees ka. Ja Mari Adamson neid ma mäletan. Kauemat aega oli Pariisis elanud streithovi nimeline mees, kes pärast oli, ta oli ülikoolis ladina keele õpetaja, tema juba mitu aastat Pariisis elanud, tema tundis Pariisi, äsja tundis, on päris eestlasi ja tema tema kaudu see kontakt ikka käis. Kuidas Pariisi õhkkond mõjutas meie eesti kunstnike ja kas me võime öelda, et nad olid? Nad olid siiski prantsuse koolkonna mõju all. Nüüd on meil juba distants olemas, need väga objektiivselt seda hinnata ja minu arvates on see prantsuse mõju olnud väga positiivne, kui ma räägin mõju, siis ei maksa mitte mõelda seda, et ütleb eesti kunstiks Akopeeris võimiteeris kedagi vaid see mõju oli nii üldine suund, mis prantsuse kunstis uulid, taotlused, mis olid prantsuse kunstis maalimise viis. Vaat see oli ka eestlastele väga lähedane, ma ütleksin, hingesugulus oli selles osas eestlaste ja prantslaste vahel. Ja sellepärast minule näib, et Pariisi aastad on eesti kunstnike loomingus väga head ja väga positiivsed osa mänginud. Ma arvan, oled sa väga oluline, on ka Linnis ja see elu Pariisi elu. Imeilusad vaated, imeilusad pargid, muinasjutuliselt ilus Pariisi ümbrus, Põhja-Prantsusmaa, kõik see muidugi ka kõiku. Nii et minu arvates on prantsuse kunst avaldanud eesti kunstile head ja väga produktiivsed ja positiivsed mõjud. Aimbrichanismann pärit prantsuse keelest ja ka need kunstivoolud nii muusikas kui ka kujutavas kunstis said alguse just Prantsusmaalt. Kas teil, professor, väga on tulnud ka uurida prantsuse impressionismi? Mul oli võimalus, oli enne esimest maailmasõda tutvuda mõningate venekeelsete väljaannete iga, kus oli juttu, justin impressionismi väga palju ja just neid väljaandeid lehitsedes ma nii-ütelda armusin. Impressionismi hakkas mind huvitama. Impressonism, see tähendab maalikunstis revolutsiooni. Kunstnikud ütlevad lahti niukses väga kindlates piirjoontest tugevast modelleerimisest. Nad püüavad edasi anda värvi meeleolusid, õhu virvendamist, sädemeid kreemist ja teevad seda ikka nii väga, nii värvirikas värvi ja nüanssiküllases laadis impressionismi, see on suur õitsengu periood prantsuse kunstis ja intressonism on väga tugevasti mõjutanud ka teiste maade kunsti. Kui meie Eesti kunstnikud hakkasid Pariisi külastama, siis oli impressionismi juba nii nagu taanduma, siis olid teised vooludekspressonišümfoorism uus realism ja nyyd kubism. Nii et meil eesti kunstis võib-olla päris puhtaid Impressonist nagu ei olegi. Kõige rohkem on võimalik rääkida impressionismi Sist, Paul Puurmani puhul. Maalides on võib-olla kõige rohkem lähedust impressionismi prantsuse impressionismi ja meil olid ka omad lemmikud. Nool lemmikud on need suurmeistrid, Claude money, money muidugi oivaline. Maalib pildi pealkiri on öö Londonis ja ta on maalitud kõige heledamalt siniste toolis. Ja ometi hisus joon on täielik. Sest ma olen alati mõelnud otsioonis. Näide selles impressionismi olemusest, põhiolemus, heledad helesinised värvid. Täielik öö, illusioon, muidugi groot raiuaar, kes maalis figuure. Kanuaarid ma mäletan sellist lauset, et ta ütles, et ma maalin ilusaid pilte, sest neid hakatakse seintele riputama. Tema oskas suurepäraselt anda edasi keha, naisi, keha, neid nüansse temani ta lõi täiesti uue laadi. No muidugi ja siis muidugi ka neil postimpressionismi seal siis oli ja ja siin jakk ja pantilistid. Nii et see on väga niisugune huvitav ja suund prantsuse ja kogu Euroopa kunstis kogu mu esima kunstis. Ja on, on õigusega räägitud revolutsioonis kunstis. Ja eks see kunstis omakorda mõjutas ka muusikat, niiet kunstis tekkis impressionismi mõnevõrra varem kui muusikas. Kas nauditega püstiin muusikat, näiteks? Kooja aed, vihmaga, Žanna, sulaplii, Haywali vot seda ma naudin täijaid ütelda kõigi oma meeltega ja kõik need teised asjad, mis temal on paadis ma kujutan ette seda seeni, jõge, Pariisist eemal. Paati luugleb ja kaldalt lähevad mööda paplid on kallaste pea jaanipärastlõunane meeleolu, vot seda tema oivaliselt andnud osaluse tähendab selles paadis õmbatu. Aeg-ajalt on kunstist tagasipöördumised vana pool ei tea, kas kunagi ka impressionismi poole tagasi pöördutakse. Maius küll kasutaks ära teatud külgi teatud elemente, aga tervikuna see suund muidugi enam ei tule. Nagu muudestki kunstivooludest võetakse üht ja teist aga mingisugust uut impressionistliku perioodi intress, mis uus taassündi. See ei ole mõelda. Ma tuletaksin meelde Friedebert Tuglas, laulja väga palju Prantsusmaal elanud ja käinud ja elanud kaua aega. Küsisin tema käest, et kas teil kunagi ei tekkinud ka suu jääda kauemaks lisaks Saksamaale. Tema ütles mulle, et ei, mitte kunagi, no Saksamaal käisin Saksa linnu, külastasin seal mõningat aega. Viinis olin koguni kuu aega, aga sinna kauemaks jääda. See tundus mulle täiesti mõttetu, aga kui ma tulin Pariisi, vaat siis ma tundsin ennast kodus. Ja nüüd on huvitav, on veel Kristjan raud, Kristjan raud, mina ei käinud Prantsusmaal aga kunagi üsna vana mehena, ta sattus Pariisi ja siis ta kirjutab, et külmaga Heats'e, et ma siia ennem ei sattunud, ma sattusin siia liiga vana mehena. Nii et mina. Ma arvan, et see jutt sellest, et Prantsusmaa on võõras, see minu arvates see paika ei pea võiks veelgi mitmesuguseid näiteid tuua selles, kuidas just eestlased ennast just Prantsusmaal kodus tunnevad ja kuidas nende Prantsusmaale viibimine just neil olnud positiivselt ja ergutavad ja nii suunaandvalt mõjunud. Kas teil tekkisid kontaktid prantsuse kunstnikega? Prantsuse kunstnikega mul kontakte mingisuguseid ei olnud. Mõned ei otsinud ja ei olnud võimalust ka luua kontakt. Aga teistel eesti kunstnikel, kas nad õppisid ehk mõne maestro juures käisid ateljeedes ja nii edasi, milline see konkreetne atmosfäär oli, mis meile nii professionaalseid oskusi juurde andis? Enamik käis ikka kusagil ateljees õppimas. Adamson. Erik käis õppimas. Kuuno Veeber õppis kaugeks aasta otsani sloti juures. Ja Cavardi muidugi ka Wiiralt. Nad on ikka kõik lühemat või kauemat aega ikka kusagil ateljees mõne meistri juures töötanud. Mul on jäänud mulje, et eestlased olid Pariisis rohkem selle õhkkonna pärast kunstirikkuste pärast, mis ümbritsesid ja mu vend, et selline otsene tehnika õppimine, et see vist oli juba juba siin kodumaal või mujal või Saksamaal juba omandatud. Et rohkem käidi nakkusele vaimsuse pärast. Pariisis tehnika õppimine ei ole kunstnikule oluline, temale on tähtis need muljed, mis ta saab. Ja kui kunstnik näeb teise kunstniku maali, kuidas maalitud, siis ta õpib, tehnika oli, tal ei ole vaja, et keegi talle tuleks, ütleks, et vaat, panen pintslitõmme niimoodi algajale, see on oluline. Aga kui juba kunstnikul välja kujunenud tema õpib silmadega, mis ta näeb, see õpetab seda. Ja muidugi nagu te ütlesite, muid väga suurt osa mängis see Atmos, see kuidas on see prantsuskeelne sõna. Õhk, on õhkkond ja see tähendab loodusmaja inimesel Atmos, see päiksepaiste vatsakese pariisi eluga. Värsked sarvesaiad, soe ja muide, see pole vähe tähti. Teie olete mitte ainult maalinud ja jäädvustanud oma kaalidele Pariisi, vaid ka Lõuna-Prantsusmaal. Ja, ja ma Lõuna-Prantsusmaal olen käinud kaks korda kolm korda ja alguses üsna lühikest aega aga 37. aastal pisut kauem ja 39. aastal kaks kuus Lõuna-Prantsusmaal Vahemere rannik. Meil on sellest lugenud selle kohta ja teadsin, et see on ilus. Aga see, mis ma nägin, see muidugi ületas kõiks. Lisa, ma olin ette kujutanud. Neeme, see Vahemeresina, see rohekas sina ja kõik see loodus, muidugi, see on muidugi fantastiliselt ilus. Kotta süür kotta räägib täiesti seda oma nime, seda süürlane taevasina ja, ja seal on üks koht eesti muinasjutulik mais ja mingisugused punased kaljud, ilusad punased kaljud. Ja needis ulatuvad merre sellesse lasuursinisesse välde. Vaat see on niisugune vaade sealt vedama. Kas Prantsusmaal oli vahel ka võimalus, et eesti kunstnikud oma pildid tänavale või ateljeesse kuskile välja panid või või saite te vaadata neid kodudes? Nad panid välja, tõid küll Pariisi kunstinäitustel aga praeguselt imele. Te ütlesite te puudusite sageli kokku ka Eduard Wiiralt iga, kas te olite ka mõne tema töö sünni juures, mis tal parajasti ateljees pooleli oli? Teate, see oli 29, vaadake, mida on juba 60 aastat enam ei mäleta, aga me käisime sageli külmisele oma sõbrasele Reitaviga, tema oli väga suur sõber Riiraltiga temaga seltsis. Me käisime piiradi juures liivadel samas tookord üsna kehvasti veel. Ja viradil oli huvitav joon, ta oli ka erakordselt heasüdamlik inimene. Tookord tema juures elaseks mingisugune noor venelane, migrant, niisugune haige, ta oli võtnud selle poisi oma juure lihtsalt heast südamest, on erakordselt heasüdamlik inimene, niisugune lahtise käega keegi raha tahtis, kui ta seda oli, ega tema ei keeranud korrale. Pariis ei ole ainult kunsti meka, eks ka muusika ja kirjandus ja kõik see on äärmiselt põnev ja huvitav oli teil võimalus kokku puutuda ka teiste kunstialadega? Puutusid väga palju kokku muusikaga, ma ise ei ole musikaalne seda õieti minu arusaamine või muusikast on primitiivne, mina armastan niukseid, lihtsat, meloodilise rütmilist, muusikat. Ma käisin väga sageli kontserditel, jaga ooperis, minust sõber, kellest ma rääkisin Reitav. Tema oli melomaan, suur muusikaarmastaja, tema ikka otsis välja Gustaksid, huvitavamad kontserdid on kõige paremad dirigendid, veidi paremad solistid ja siis ikka. Me käisime sageli kontserdil. Fort Venglev käis oma orkestriga, ta oli siis väga kuulus mitmesuguseid lauljaid, kes tookord olid kuulsad ja siis hakkasid tõusma jõua ruubinshteinide Robinsoni kontserditel. Me käisime väga sageli nii mõnegi kuulsa Ja muidugi ooperites ja oli see taskukohane. No vaadake tavaliselt, kus me istusime ikka teisel rõdul viimases reas, ma ei mäleta praegust pileti hinda, aga see võis olla umbes nii, võib-olla nagu üks kõige odavam lõuna. Ma vaatasin, grandoberaas on partner, on küll seal part on 450 franki ikkagi üks kümnendik minimaalpalgast, nad peavad seda kalliks, meil oleks siis seitse rubla 50 kopikat ja on võimalusi istuda 50 Fangis 30 kangist üleval ja nii nagu minu õppejõud ka lihtsalt enne rääkis, et teatrisse kontserdile, kus ei olnud mitte mingisugune siin rahaline küsimus, sest sest oli täiesti loomulik, et kui selliseid võimalusi ei ole, et istuda kalli koha peal, siis istuti lihtsalt tähtis oli kontsadega kontserdil, tase sellest ei muutu. Milline taanlane kõige sügavama mulje jättis, sama muidugi pleieli saal, ple, saal just siis, kui mina sõitsin Pariisiga, see oli kaks kaheksa, ta oli siis just valmis saanud. Ja siis räägiti nii et akustika osas olevat arhitekt, Leedut liiklusseaduspärasused. Ma võin seda ütelda, et kui ma istusin teisel rõdul viimases reas keskel, siis ma kuulsin nii, nagu ma kuulen praeguste juttu, siin me oleme. Meil on vaevalt meeter vahet niivõrd hea olla. Kus ikka? Sama väidetakse ka vana Jaan Topera akustika kohta, et nii kvartali, esimese triaadi üleval kuke, Balkani viimased read, et kuuldavus on sama ja kui me juba räägime. Võib-olla jõuaksime ka selle selle uue ooperihoone juurde, mis ehitatakse Basti väljakul ja mida mul oli au just näha. Kui ma enne meie vaata, et eile rääkisin teile selle maja ehitamisel plastiväljakul et niivõrd linna keskele, siis teie ütlesite mulle vastu väga, et see pole üldse linna käske, et nad peaksid ehitamata täiesti linna keskele, vaat mis, mida te selle all mõtlete? Minule Pariisi linnakeskus ma mõtlen selle all. Seda alamis ulatab kooliväljak, vanasti ta oli tähe välja kähe väljak kuni Notterdamiini need hooned, mis seal on, ega need kõik ei ole mingisugust arhitektuurišedöövrid. Ometigi kogu see, kogu see linnaosa, ta on niivõrd ilus või mõju, kasvõi esinduslik. Ma kordan veel, seal ei ole üksikud hooned ei ole sugugi šedöövrid, seal on näitusehoone, on möödunud sajandi lõpul ehitatud, see hoone on eine tematutega. Ai kaapale, suur palee. Sest ta absoluutselt midagi ei paku. Ta sobib suurepäraselt sellesse tervikusse. Ja On olemas prantsuskeelne sõna, prestiiži prestiižikas ja iluseis sobis, on liiga vähe monumentaal ja see on ka vähe. Aga just nimelt soni mõjuriga prestiiži. Kas sa tunned, et see on midagi erakordselt huvitavad ja ülevad just kus see suutsendu ja mina arvan, et see uus ooper oleks vaidlus ka seal olla. Ta oli seal veel rohkem, kes ta oleks tõstnud seda, aga siis oleks pidanud siiski möödunud sajandi hoonestust maha lõhkuma. Ma neid ei ole mõtet kahetseda. Aga nüüd me jõuame sama probleemi juurde siin Tallinnas, me nutame siin mõne puu baraki pärast ja isa oma hoonet ära paigutada ja teie oleksite nõus Pariisis 19. sajandi hoonestust nii loovutama. Minu arvates kunst on üks kallis asi ja kunstijuure ei tohi minna niisuguste vaadetega, vaat see on kallis, kassid ennast ära tasub ja nõnda edasi kunsti juurde tuleb minna ainult selle vaatega. Kas see sobib, kas on vajalik, kas aitab kunstile kaasa? See on minu seisukoht. Nii et igasugused teised arutlused lihtsalt mind teevad vihaseks, ranspon kallis, paratamatu ja see on kunsti spetsiifika ja temale tuleb ohvrit tuua. Ma pöörduksin korra tagasi Pariisi kunstielu poole, oleme harjunud, et kõik, kes on Pariisis käinud, on käinud ka mon Martril. Kas teie teiega vahel sinna viis või oli ta tol ajal populaarne koht? Küllap ta oli ja ma käisin seal kaoga. Teate, see on niisugune koht, tandreklameeritud Doreetiline turistidel meka jaepraegu ja selle taga on ka äriäri peal, on üles ehitatud, käid. Kas peate lugu ka Pariisi kunstikriitikast ja on prantsuskeelset konti raamatut teid abistanud kuidagi teie üldise kunsti allakirjutamisel? Ikka muidugi kindlasti väga palju just need arusaamad ja kontseptsiooni kunstile lähenemine selle eest ma võlgnen väga palju tänu prantsuse teadlastele, prantsuse kriitikutele. Ometigi te olete selline kosmopoliit, ma tunnen teid pikki aastaid ja ja ma ei saaks öelda, et, et nüüd teie olete lausa prantsuse hull. Te tunnete ju ka kogu maailma kunsti, aga siiski kusagilt kõige südamelähedasem, võib-olla prantsuse kunstile üldse. No võib-olla ja aga ma ei ole sugugi mitte eksklusiivne. Mulle meeldib prantsuse kultuur ega ma ei vihka sellepärast saksa kultuuri, vastupidi, ma imetlen kat saksa muusikas ja saksa arhitektuur ja ega nüüd ja minule on selline niisugune. Ühekülgsus on vastu võtmata. No viimasel ajal Vaadates natukene liialdatud kujul juba selles mõttes liialdatud, et vot peale inglise keele ja Inglismaa nagu midagi ole muud muud. Ja ütleme seal Frankomani senine maine, mida teile või mulle juurde kleebitakse, see võib-olla tuleb ka, sest et noh, prantsuse kultuur ja on sedavõrd palju eiratud viimastel aastakümnetel, et me oleme nagu selle kaitseks välja astunud, et kui teda kaitsta poleks vaja, et võib-olla siis me sel teemal nii palju räägiks seal ilmselt seal nagu heinavalulaps, mida tuleb kaitsta. Ja just nimelt. Peale teist maailmasõda õnnestunud Pariisis käia kahjuks mitte. Kas on tulnud ka selliste ettepanekud ülikooli poolt või meie vabariigi valitsuse poolt, et vaadake, teie eriala on kunstiajalugude kirjutanud kapitaalse teosed, võib-olla teil oleks soov minna vaatama neid paiku? Ei ole, niisugust asja ei ole olnud ja ei ole mõeldav. Nüüd perestroika aegu ja võiks loota, et sellised ajad ehk tulevad humaanselt oleks ju tore, kui meie väikeses koduvabariigis seda peetakse loomulikuks, et teie, minusugune Anne meile pakutakse, et just, et kas teie ei sooviks minna. Et kui tulevad need grupid, eks ole, et seal ei oleks ainult siis lüpsed ja karjatalitajad nüüd enam noh, võib-olla nii hull pole, aga vanasti ikka meie eriala nagu unustati ja et meil oleks vaja sinna minna. Ja ma mõtlen, et esmatähtis on ikkagi see, et noored kunstnikud saaksid ära käia Pariisis, saaksid seda tõelist näha, oma silmaga riisi aimu tunda ja, ja Pariisi õhku hingata. Ja ma tahaksin, et nähtus üldse et eesti intelligentsi kultuuriinimene on Pariisis, et seda ei peetaks mingisuguse ekstravagantsuse, eks vaid see kujuneks täiesti loomulikuks. Oma silm on kuningas, nii et soovime kõigile kunstihuvilistele, neil avaneks võimalus Prantsusmaal kunagi ära käia.