Vanemuise ballett 50 kuldse kirjaga sinistes toonides taustal ja kolm naistantsijat üks rahvuslikus Linda kostüümis, teine õhulises valges balletikleidis, kolmas julges punases trikoos. Väga ilusa ja pilkupüüdva plakati, oli Vanemuise peakunstnik Meeri Säre juubeliks teinud. Kahju, et see sai pilkupüüdvaid vahetult teatri juures. Mujale kuulutuse tulpadele ja stendidele polnud teda millegipärast Tartuski kleebitud. Aga oleks võinud olla teisteski Eesti linnades. Seda enam, et isegi meie ainus kultuurileht Sirp ja vasar ei pühendanud ei juubelinädala eel ega selle ajal Vanemuise balletile ridagi. Juubelifestival oli ka sisukas ja ilusa ülesehitusega kuus erinevat balleti, Vanemuise-lt Olomoudzi teatri, balletiõhtu ja galakontsert võõrustajate ning paljude külaliste osavõtul. Sümboli tähenduse sai festivali alustanud ja lõpetanud Ülo Vilimaa lavastajatöö sõnateatri vallas, mille kohta ütles kõiki juubelietendusi jälginud teatriteadlane Karin Kask. Rõõmusta mind, see selles juubeliprogrammi kavas on kenasti pandud kraanima Morelli näidend, mälu, millega algab siis etendust, kus me uuesti saame kokku Velda otsusega oli pikkade aegadega ja eks ole tema ju ka üks meie kunagine teadži. Arengukandja pole tipume härra ja mingitel aegadel ja see annab niukse mõtliku laadid juubelipäevade tähistamisele. Side varasema osaga. Vanemuise tantsuteatri esimesed kolm aastakümmet on sõna otseses mõttes Iida Urbeli ballett tema lavastaja looming, tema tõekspidamised, tema nägu ja käekiri. Ülo Vilimaa tegi oma esimese lavastuse 1967. ja sellest ajast algavad Moskva balletikriitiku Natalja Tšernova otsesed kontaktid Vanemuise tantsuteatriga, mille suur austaja on ta tänini. Võiks arvata, et tema jaoks on Vanemuise ballett siis puhtalt Ülo Vilimaa ballett. Just esimestest ballettidest sai mulle selgeks, kui tugev on siin traditsioon, emotsionaalne ja eetiline pagas, sest Iida Urbeli nimi kõlab minu esimesest tutvusest teatriga tänapäevani, ütleb Natalja Tšernova ja edasi. Esimese külaskäigu ajal õnnestus mul näha ka ida Urbeli lavastusi Ülo Vilimaaga. Ja kuigi ma isiklikult Urbelite ei tundnud, sai vestlustest vilimaaga kohe selgeks, milline osa on ida Urbelile olnud Vanemuise balletitrupi elus. Iida Urvel tegi oma elutöö Tartus, kuid tema soov oli puhata viimsed tund sünnilinna Viljandi kalmistul. Ilus elamus juubelinädala külalistele oli Viljandisõit, kus külastati Vanemuise balleti rajaja, kalmu sealset diaatrit, Jaagulati kultust, ourhariduskooli, tütarlaste südamliku laulu. Ida-Urbel oli põhiliselt iseõppija loomupärane talent. Haaras kõike, mis võimalik oma õpetajatelt gümnaasiumis sõitis Viljandis Tallinna Kertnego tantsustuudiotundidesse jälgis kõigi Eestit külastavate tantsijanna tee esinemisi. Eksternina sooritas 1932. aastal ballettmeistrieksami Pariisi sündikate Danzi juures. Vanemuisesse tulles oli tal selja taga 15 aastat tantsujuhi tööd Viljandis Ugala teatris ja laste tantsuringi juhendajana. Tema tulek Vanemuisesse üheaegselt lavastajatega Karl jalu, oja ja Eino uuliga värske puhangu ja suure kunstilise tõusu tolleks ajaks sügavasse kriisiseisundisse langenud teatrisse. Ent sellest ajast saame arhiivilindi vahendusel kuulda ida Urbeli enda suu läbi. Kui te tulite Vanemuisesse Viljandist et kas tuntud juba selle lootusega Siin saab hakata päris balleti tegema, võiks, loomulikult ma ei oskand veel unistada. Ja oma kätega teinud ka tantsijad. Me komplekteerisime maal, kus 35. ma vaatan peaaegu rühma seal väga vähesed, kes nendega õppinud õnnes sattusid ilmekad rühma, kes tõesti teatri vajasta jooma. Ei pelganud rohkem tööd ja kui, kui nendel töötamine Inimesena ei valda, siis oli see tema poolt, et lõi kulude omal või tähendab osa kujuta mõeldes tantsis, siis see oli elav pan. Mõned meenutused samast ajast tantsija poolest. Velda otsus oli Vanemuise vene juba kolm aastat enne ida urgeli tulekut mis see kaasa täis. No siis muutus kohe täiesti kõik süstis, algasime nii-öelda otsast peale balletti õppima. No teie olite lõpetanud Tiina Kapperi stuudia, eks, nii et teil oma kool oli olemas? Seal ei olnud midagi ühist selle kooliga heid sest varvaskingi polnud ennem jalga saanud. Ma olen mitu korda mõelnud, et kui kahju, et iive Urbelile ei olnud, siis niisugust balletikaadrit nagu praegu tänapäeva koreograafidel on siis ei tea, mis siis oleks küll juhtunud. Millised lavastused siis oleks olnud, sest tal oli kadestamisväärne fantaasia, meil polnud üldse kooliga tantsijaid meil puudusi siis koreograafia, kool üldse. Millega Ida Urbel tõi niimoodi kaasa, haaras kõiki ette tõesti nende peaaegu olematute vahenditega suutsite teha usugamist oma vaikse häälega, ta lihtsalt on imeinimene, ma ei oska mitte midagi muud öelda, tal oli imepärane kannatus ja ju ta siis ikka midagi uskusid millestki midagi teha. Praegu ma mõtlen, et see oleks lihtsalt võimatu olnud, ma ei tea, kuidasmoodi ta suutis. Urbele oskas varjata nõrku külgi meie tantsijate nõrku külgi. Ega muidu poleks sellest asja saanud, kas oli midagi niisugust, mida teil oli koostööst Ida Urbeliga kaasa võtta, Ta ja mis teid aitas ka edaspidistel aastatel? Oi kui palju sisu avamine öeldakse, eks ole, et vaat ma olen plastiline näitleja. Noh, võib-olla see on ju kõik sealt pärit ida Urbeli kohta on öeldud, et tema on kõige vähem jutukas ballettmeister terve Eestimaa peale ja võib-olla et ka kaugele väljaspool Eestimaad. Oi, see on väga vaikne, kui tema kõva häält teeb, sajab naerma. Kui tagasi mõelda, siis ma ei ole iidourbelid kunagi vihasena näinud. Mitte kunagi. Üliinimlik kannatlikkus, mis temas on kadestamisväärne ühtne kollektiiv, tolleaegne balletikollektiiv, kui üldse võib öelda balleti. Sest me olime nii ühine pere ja kõik olid nii töökad kuusk, mis, mis vist viis meid edasi nii palju, kui me edasi läksin. Lihtsalt niisugust koreograafia kohe annab otsida. Lea Tormis, mis ajast algavad teie muljed Vanemuise balletist ja millised need siis on? Väga hea ja niisugune vapustav mulje, mul on jäänud Felda otsusest ja muuda välja otsast kuidagi nad olid väga lähestikku, kaks niisugust muljet, mida võiks arvata, et üldse ei saa võrrelda. Sest Tallinnas tookord käis väga palju ka liidu tipptantsijaid ja ma nägin Ulanovate Sergejevit selles samas Prokofirome Siiulias. Ja kusagil seal lähedal raame juuli tuli välja vist, kui ma ei eksi, 46 siin Tartus. Ma nägin ka tõesti, enam ei mäleta, kas Tallinnas või Tartus, aga aga nägin ka siis Vanemuise Romeo Julia. Ja kuigi jah, see põhiesitus Ulanovaselgi oli kindlasti tehniliselt palju tugevam ka minule kui väga suurele tantsu ja balletomaanile, kes ma sel ajal olin jäise tantsu õppisin. Siiski nii hirmus, kohutavalt suurt vahet jäänud, tähendab see sisu oluline külg oli nii tugev. Et ma mäletan seda siiamaani, kuidas otsuse Väljaots seda tegid, nüüd hiljem ma lugesin tagantjärele arvustusi üle ja seal oli neile igast asju ette heidetud ja nähtavust just sellelt seisukohalt, et nad küllalt hästi võib-olla varvastel ei tantsinud seal. Aga asi polnud üldse selles ja noh, see ongi midagi, mis on jäänud Vanemuise balleti puhul läbi kõigi aegade samaks. Siin on olnud alati niisugune sisuline sisemine laeng nii tugev et see on pannud unustama kõik tehnilised nõrkused. Vanemuise ballett ei ole mitte midagi muud olnud ka üks lõputu uuesti alustamine, kui ütleme ida Urbel tuli 1935 ja moodustas sidrun viis, oli algus, sellepärast tal tuli suurel määral see trupise koolitada, kuigi noh, mõned inimesed olid Tiina Kapperi stuudiokoolitusega ikkagi teatri tantsu jaoks tuli tal neid ise õpetada kohe algusest peale. Ja siis ta sai juba mingil määral selle tantsuteatri siin jalule ja oli see kuulus Esmeralda 40 41 hooajal. Mis oli küll rohkem pantomiim kui ballett. Veel siis sõja ajal tegid ikkagi kõva tööd edasi ja, ja balletiõhtud jätkusid, muuseas hakkasid ka just need lühiballetis, mida me oleme millegipärast pidanud need hilisemaks avastuseks, aga ida Urbel just sõja ajal tegi lühiballetti muuhulgas näiteks Läti tuntud helilooja kalminsi balletisügis tegi ta siis sõja ajal tuli esimest korda välja ka Eduard Tubina kratt. Ei ta korter oli siis esmalavastaja Tallinna rahel Olbri tegi teisena krati. Nii et sai sõda läbi, siis tuli Urbelil uuesti alustada, kuna eks ole, maja põles maha ja, ja truck läks laiali ja tuumik oli muidugi küll alles, siiski Väljaots ja, ja otsus olid alles, sellele võis kõike rajada, tuli selle hakata uuesti inimesi õpetama, koondama, korjama, kokku tähendab kõige esimesed kasvatas ise mõned inimesed, ta sai läti koolist serveli aina Peterson, see Ivan härraks miskis, hiljem läksid Estoniasse üle ja miks nad läksid, jänese kurbel oli saanud juba mingisse oma trupi kokku ja mõned väga võimsad etendused teinud vaskratsanik oli suur lavastusega, tantsijaid oli seal suhteliselt, võib-olla isegi vähem. Noh, ja siis löödi jalad alt ära, sest siis selgus, et, et miks üldse niisugune imelik, teate nii nagu sa Vanemuine on, miks üldse muusika, muusika tuleks kinni panna. Ja ird, kes kogu aeg oli selle eest sõdinud, et see teater peab niisuguses vormis just nimelt jääma, nagu ta on tekkinud, et siin kõike mängitakse, Irdio viidi ka vahepeal siit minema, nii et see ballett ja üldse kogu muusika olid ju väga suure löögi all otseselt ja siiski õnneks veel ei jõutud kaota seda, aga küll kärbiti, kärbiti niimoodi, et Urbellianud peaaegu mitte midagi järele. Ja inimesed, kes olid siin juba mingid koolituse või teatriharjumuse saanud, läksid lihtsalt ära ja Urben algas uuesti ja siis muidugi jah, juba lähenes õnneks aeg, tähendab, ta oli juba jõudnud saata Leningradi õppima majja maasiku, kes siis tuli sealt tagasi korraliku koolitusega ja hakkas kohe teisi õpetama, hakkas repediitoriks ja oli see solist. Rannast oli tal endal välja koolitatud siin teatris juba. Ja, ja siis tulid ja Bosnia Actasco Aadusson, kes hiljem läks tagasi, siis pedagoogiks paragrahve kooli ja siis hakkas uuesti pikapeale midagi jälle sündima. Ülo rannaste, millal alustasite teie Vanemuises ja missuguse pagasiga? Algusaastaks võiks ütelda 1945. Just õppisin teatri vastas kooli mees, vajati statiste karmanisse. Siis tollane lavastaja Artur Rinne jäina uuli, leidsid meid sobilikku olema seal ja valisid need välja umbes 12 noormeest. Muidugi need edestavad kuidagi noh, kuidas öelda lavalõhna tunnetamiseks. Ja ametlikult juba siis 1946.-st aastast Ütlesite, et valiti teid statistideks, kas see siis tähendas seda, et siis alles hakkasite tantsu? Ja jah, siis kui ida Urbel tollane peaballettmeister valus mees trupi arvas, meistamist talenti olema siis seal algas tõeline töö, nagu torgati sisse tõld matkahindamine peale ametlike nii-öelda treeningtundide, mida muide andis üks endine tantsija Ivan Lipatov, ta oli kunagi basiil poliitiliselt. Treener oli meil küll ratastoolis, kuid tema subjektiivne mõju oli tohutu. Silmad jah, ja tema kuri hääl, selle imed, noh, nii-öelda trammi. Ja ilmselt muidugi Orbeli pedagoogiline vaistu või andekus kes suutis meiega suure töö ära teha ja lühikese ajaga, sest kunagi ta ütles, et ta oli aastaga teinud minuga umbes kolme-nelja aasta tõver. Tähendab, tal oli veel eratunnid, nagu oli just meie noormeestega, kes me just olime, teatas Dancaseeritud nendest noormeestest, paljud läksidki raske treeningutingimuste tõttu. Ja võib-olla ei leidunud endast lihtsalt olema ka seda jõudu või tahtejõudu sest see nõudis seda kõige enam, see töö ei olnud mitte naljategu. Selle tõsise töö eest ilmselt Maxiga tol ajal hästi vähe. Oijah oma mäletamist sain 300 rubla, see tähendab 30 rubla oli meie balt äärmiselt väike. Muidugi juht, solistid said natuke rohkem ja muidugi jah, üldine koormus, väljasõidud no me oleme muidugi juba teistes etenduses ka ja siis meil oli tohutu palju ringreisi küllalt palju juhuseid, kus kultuurimajades temperatuur oli selline vesi oli külmunud. Riinid veelgi, sellega siis tol ajal neutrikoosidega midagi päris palju nende raidega kuidas külm ja skulptuurimajad kütmata ja kuidas need tingimused väga arvetud ja nendes tingimustes ega teha ja hea nägu pähe tehes publikule siiski meeldida ja aplausi teenida nõudis tohutut pingutust. Aga teist sai mõne aja jooksul ka. Teatri juhtiv solist? Jah, see kuidagi märkaminudki väga palju aega. Jah, nii naljakas mõelda küll. Hakata mulle andma juba osi. Ja ega palju läinud juba teosed palun, muidugi dubleerisin Udo väljaotsa, kes tol ajal oli esitantsija Meil. Kuid siis ühel heal päeval öeldi täis. Ülo nagu sobilik ja võib kanda küll selle korvas, mis oli esimene suur osa. Üks esimesi oli mul kahe isanda teener Florida osa. Nojah, kas seda siis tuli juba kirey Varssavi purskkaevust? Siis tuli muidugi vahepeal, eks suurem hüpe, nagu oli Kalevipoeg, millega on öelda, raiusin, võib-olla tee edaspidiseks. Vaskratsanik järk-järgult, kuni siis muidugi üks vaheetapp või suuremaid nagu rolle oli Bergent. Muidugi, sinna vahele mahub palju neid etendusse kokku, mul on üks 30 peaosa muidugi ilma dublandita, ma olin neid tahame, oli hästi palju partnereid, keda ma kõik pidin läbi tantsitama. Ma mäletan, see vist oli. Pähklipureja, kui ma ei eksi tookord ju rühm oli üldse küllalt väike ja noh, need olid ka koolipoisid, siuksed, pisikesed linnukesed, poisikesed meid seal natukene taga oli. Naisi oli rohkem ja ma mäletan, kuidas siis seisite keset lava, nemad tulid, tipp tipp, tipp ilusti niimoodi kõik diagonaalis ja teie muudkui tõstsite, aga nüüd jälle niimoodi teisele poole ja võtsite järgmise. See oli muidugi jah niisuguse suure klassikareeglitega võib-olla natukene vastuolus, aga antud tingimustes ta igal juhul oli ikkagi ballett. Ja nüüd juhtus olema küll. Vahel oli küll mõtet, et jätaks nagu kätki. Oli momente, kus oli väsimus, nagu eriti veel, oli kõige hullem see, et meil ju kevaditi just hakkas välja tulema. Kui teised suvitasid päikest, võtsid, siis meil andigi lendasid. Mulle tundub noh, näiteks niisugune ballett nagu peer künt, ma olen näinud teda mitmedraamalavastusena hiljem mitmes erinevas lavastuses väga heade osatäitjat, ega aga minu jaoks tõeline on seesama Vanemuise tantsitud Deer. Kumb pool oli niisugusel asjal raskem kasse vaimne või füüsiline koormus või olid need nii omavahel seotud, et neid ei saagi hästi ära lahutada? Minu meelest on need nagu koos ja kalla muidugi vaimne oli selles mõttes, et kuidas seda filosoofilist teost balletikeeles edasi anda see tõesti inimesteni jõuaks. Omamoodi see pähkel oli. Kuid muidugi võib-olla ka nagu analüüsi selle ja ja filosofeerimise mehe ja no muidugi kuidas seda ütelda, orgaaniliselt nagu tuli nagu erilist sugune liurbelidee mehitad, muidugi üldine põhikontseptsioon ja kõik oli olemas, aga üldiselt terve selle seade ega see tal päris valmis kohe ei olnud. Sest töö käigus ja nii-öelda vastastikku analüüsides jälle ja otsides siis leidsime enam-vähem õige õige tee selle lahendamiseks ja isegi sammustiku ja, ja kõik. Aga muidu jah, üldiselt ega ühe ja teise variante pakutud, naeris kõige paremini vastasele vastavale mõtte väljatoomisele. Selles suhtes on nagu koostöö, ma pean ütlema seda küll, et eriti viimastel aastatel väga hea koostöö oli. Ühesõnaga mõistsime tehnilisi mõtteid nagu jäägitult. Kuidas te hindate seda aega Vanemuise balletis, mis on olnud pärast teie lavalt lahkumist? Mulle tundub, et Ülo vilimaa lavastuses, kuigi tal on juba noh, nii-öelda veel värskemad nagu noore mehe mõtted, aga põhiliselt on ta vist minu meelest endise stiili jätkaja. Kaasaegsemad, võiks öelda. Aga siiski on tunda seda, et, et seesama seesama nii-öelda Vanemuise vaimne jätkab Vanemuise vaim sellest oli juubelipäevadel palju juttu. Selle viivad endaga kaasa ka need, kes siit lahkunud. Mis ta siis on? Vahest aitab seda pisut selgitada mallikamaks, niisuguse nimega tantsis ta siin. Praegu on ta arst, psühhiaater Mallika koel, kes põhitöö kõrval on 15 aastat tegelenud lastele tantsu õpetamisega ja jätkab seda tänini. Minul oli raskelt Rahiidset põlved ja oli kuulutus ajalehes, et Tartu tervishoiutöötajate maja laste balletiringi võetakse uusi liikmeid. Minu ema võttis mind vahele ja viis mind. Minu teenenic sai õpetaja Idurbel sel aastal 1951 ja lõpetasin Tartu riikliku ülikooli 72, siis ma lõpetasin ka, siis ma suhted balletiga teaks. Ma olen võtnud osa praktiliselt kõikidest Vanemuise ballettidest väikestest kooripoistest kuni pisikeste solisti sutsuda kokku. Aga kui Urbel tegid, siis meie pisikesed ei tohtundit mööda saal ringi joosta, pidime istuma tema kõrval. Jälgisime täpselt hiirvaikselt, kuidas Urbelt töötas solistidega, kuidas ta töötas Ülo rannaste Maie maasikuga, kuidas ta töötas, Jelena Bosnäkiga Lovillimaga, see jäi meile hinge samuti. Meie läksime, me ei tohtinud jutustada, kui me jutustasime kohe soovijaid kinni, öeldi märkus kohe nimeliselt märkus, miks te jutustate? Mullen allutan sügavalt emotsionaalsus lugupidamise, esiteks lava laval toimuva vastu distsipliini. Ja eneseväljenduse, mitte kõrgete hüpete. Suurtena Virtoostlike tuuridega vaid käe ilmekuse asendiga. Ka sellega oskame väga palju öelda. Eriti seda oskas öelda urge ja sellega tuli kogu see emotsionaalsus välja, mis jõudis ka saal. Kui ma ei oleks olnud Vanemuise Lätis, siis ma arvan, et must ei oleks saanud arst psühhiaatrit. Sest Vanemuise ballett on nii sügavalt dramaatiline, nii sügavalt jõuline, et ta peab inimeses õpetama distsipliini, ausust ja tahtekindlust. 1960. aastal, samal päeval, kui pandi Vanemuise praeguse teatrimaja nurgakivi esietendus Eino Tambergi ballett-sümfoonia. Sellest sai suursündmus üle Eestimaa piiride. Libretistil lavastaja Vanemuise esimene ja kauaaegne esitantsija Uudo Väljaots, kellele see oli esimene ja Vanemuises ka ainuke balletilavastus. Iida Urbeli hinnangu kohaselt Väljaots lõi sellel lavastusega uue stiili mis kasvas välja täiesti uudsest muusikast. Moskva muusikateadlane Tatjana Leontovskaja, muide, ta oli ka seekordse juubelifestivalikülaline, kirjutas tookord. Täielikus kooskõlas muusikalise Nendega on balletilavastaja sümfoonia alusel üles ehitanud ühtse, pidevalt areneva korreograafilise tegevuse, milles on uudselt kasutatud traditsiooniliste balletivormide element variatsioone Adaadiot, rühmatantse. Need orgaaniliselt põimuvad elemendid, mis hetkekski ei muutu lõpule viidud efektseks numbriks on täielikult allutatud kuju katkematu sisemise liikumise arenguavamise ülesandele. Lavastaja ei ole kasutanud varvastel tantsu. Tan rikastanud koreograafiliselt kõnet plastika sportlike liigutuste ja politiseeritud olustikulises eestielementidega. Tänu sellele on saavutatud suur tõepärasus kaasaja inimeste kujutamises. Kiita saavad peaosalised Helle Jalonen ja Ülo rannaste Georg Sanderi napp lavakujundus, eriskõlari hästi tehtud dirigenditöö ja kokkuvõte selle värske novaatorliku teose kõikidest komponentidest muusikalises dramaturgia koreograafiliselt leksikas dekoratsioonilises lahenduses. Kostüümides peitub hulk vastuseid küsimustele, mis tekivad kaasaegse teemaga balleti, sealhulgas ka konkreetsema süžeega ballettide lavastamise puhul. Veel kord Lea Tormis Ja siis tuli 62. aasta tuli Ülo Vilimaa väga hea koolitusega klassikalise tantsijana, ma mäletan tema lõpueksamid Tallinna koreograafiakoolis kus ta sai aplausi, mida ei olnud tavaliselt iialgi ette nähtud, et eksamikomisjonis plaksutatakse just pärast, et ta meie tolleaegsete olude järgi ta oli klassikalisi mees, tantsijana ikkagi täitsa niisugune tipptase. Ja siis ta tuli siia, kus noh, niisugust puhast klassikat kunagi ei olnud tantsitud, kus ballett tuli üldse harva kavas, noh, paratamatult. Ja see on siiamaani nii, et ega ballett ei saa piisavat töökoormust etenduste näol. Kuna teatris on igasugused erinevad žanrid ja lavastused. Ma mäletan, et oli algus väga löödud ja väga nördinud siin ei olnud nagu noh, õiget treeningut ei olnud piisavat koormust ei olnud klassikalist tantsu küllalt. See pani mõtlema mitmed tolleaegsed õpetajad ja vist ka hiljem on ta pannud paljusid mõtlema ja paljud on siia tulnud ja on siit ka läinud ja pidanud seda nagu mingiks väljasaatmise kohaks. Visime jäi, huvitav oli jälgida, kuidas ta enda suhe, kuidas see, mis ta rääkis teatrist hakkas muutuma ja kuidas ta pika peale noh, sulas siis teadsin, kuidas ta siis pikapeale koostöös Urbeliga õppis hindama Urbeli tugevust ja sest seda lavastuse terviklikkus kui mõtet, seda karakterite nõudmist, sisu, nõudmist ja, ja kõiki neid asju, mis hiljem noh, mida me nüüd näeme tema lavastuse tugeva küljena ei saa öelda, et tal ei oleks seda ballettmeistripisikut sees olnud varem. Ma mõtlen vilimaal, see oli ta nisus latentsel kujul oli see tal sees juba koolist peale. Sellepärast et üks lõpunumbreid, mis ta koolis tegi, see oli nimelt krat. See oli muidugi tehtud koos Kalju saarekese ka, aga seal oli juba mingi tema enda initsiatiiv olemas selles, kuidas ta selle numbri tegi. Ja Vanemuine, mis on alati olnud imelik teater, kus kõik võivad kõike proovida. Tuleb siis välja, mis tuleb, seal tekkis see võimalus küllalt kiiresti eest. Urbel oli ühest küljest väga niisugune tagasihoidlik, enesekriitiline inimene. Aga teisest küljest oli muidugi ka piisavalt niisugune võimukas balletijuht. Võiks arvata, et tema kõrval ei olnud ehk nii väga kergete kriteerida, tema kõrval ei olnud varem olnud külaliseeriti ta oli ainujuht ja, ja temal püsis koguse Vanemuise ballett. Aga ta leidis selle võimaluse pakkuda vilimaale lavastamist ja esimene lavastus, Stravinski järgi tehtud pikk näitas kohe, et vot see on ballettmeister, see oli niisugune lühikene ballett. Aga seal olid juba olemas, võib talle endale isegi ootamata need kategooriad, mis olid juba vanema mõistlikud kategooriad, tähendab just nimelt see sisuline sõnumi kategooriaga mitte ainult ilu distants, vaid see, mida ma tahan sellega öelda. Ja sealt algas. Ülo Vilimaa võib-olla meenutaksite natuke seda algust ja olukorda kuhude värske balletikooli lõpetaja. Sattusite. Olukord alguses oli väga traagiline, isegi sellepärast ma olin ikkagi viitega lõpetaja ja ma olen kindel, et ma olen Estonias ja see oli mul korralik psühhotrauma. Kui ma jõudsin Le, ma olin juba kuidagi olukorraga leppima, leppinud ka sellega, et ma ikkagi elukutset ei vahetadaid, vaatan esimesed aastad ära, aga siis oli niisugune topelt üllatus. Siin. Nad töötasid ju vanas eestika majas. Pisikene proovisaal parkettpõrandaga, kus õieti midagi teha ei saanud. Stangede juures kohta ei olnud jala tõstmiseks. Ja just niisugust kaks mulje, et kõigepealt turbel Urbel kui isiksus kohe jättis mulje. Ja teiselt poolt kollektiiv, väga tore kollektiiv, aga väga kirju ja mena nisugune, kleenuke pisikene poisikene, kes oma arvates kõike oskab. Ja siis juba vanemad mehed seisavad kõhud ees. Öeldakse, et need on need tantsijad, see ehmatas ära, nüüd ma olen juba ise sinna ikka jõudnud, kus kõhtu tuleb kasvatada. Ma saan nendest asjadest niimoodi aru, et kui tulevad meie kollektiivi noored tantsijad, äsja lõpetanud 18 üheksateistaastased Younade vaatavad meie peale oma pilguga, võib-olla siis meenutaksite Urbelit kui isiksust. Hea meelega. Ma ütlesin, esimene mulje oli väga positiivne. Kui me tegime esimese töökoos, see ei olnud küll esimene töö teinud või pagan, inimene ta minu jaoks lavastas. Seda protsessi ei tahagi kirjeldada, see oli üks suur armastus. Ja see on selgelt, siis tuleb suur armuga täitsa otsa, eks tõusule järgneb ikka maal. Ja oligi nii, et kuna järgmises balletis peaosa pannud, siis ma olin kohe pahuksis temaga. Ja siis mul olid juba niisugused lavastaja ambitsioonid. Esimesele Piretamile Murbele andsinsoli, Tom Soiver, selle ta nii väga viisakalt laitis maha, mille peale ma muidugi veel kord solvusin. Ja leidsin solvumiseks palju põhjuseid, nii et lõpuks isegi nii pahuksisse minna. Läksin Leningradi Ärapima. Ja nüüd on huvitav, Leningradi kogemus. Kõige tugevam koreograafiakool oli ta tol ajal. Praegu ma seda enam ei ütleks. Ja selle Kirovi teatri ja koreograafiakooli kõige selle nähtu pinnalt uuesti hinnata tagasi Vanemuise teatrit võiks mõelda, et ma tahaksin tatsan töötada, aga tol korral ma hakkasin sellest teatrist paremini aru saama, isegi siin lavastatud legend armastusest ja seal Leningradis sama nimetus kuulsaks tantsitud ja kuulsa lavastaja kirja Korovitšugavalt lavastatuna. Siinne etendus jättis mulle palju sügavama mulje. Ise tantsin etenduses kaasa ja kui ma läksin õppima, siis pidasin tiheda diletantlik. Kui see tippsaavutuseks ja kummaline lõpetanud oma õppimise ja saanud juba niisuguse korraliku professionaalse aluse siis ma sain aru, et see on kunst. Seda kõik raske lahata, aga no püüame. Ühest küljest muidugi, ballett nõuab väga head kehaharidust, suurt professionaalselt algharidust. Aga selle kõrval meie sajandil on jäänud unarusse vaimuharidus. Ja siin on alati tehtud balleti seest välja. Õpetatakse aga meil kõikides koolides väljast sissevormist, sisu juurde. Nii et vaat siin on niisugune lahkeli ja samas ma leian, et Vanemuise balletis on see tugisammas alati olemas olla. Siin on vähe oskajaid, palju oskamatust ja nii see jääb ka alatiseks. Ma ei ütle, et ma püüan hoolitseda selle balleti ebaprofessionaalsuse. Ma ei taha ütelda, aga ma alati tahaksin, et inimene, kes siin lavastab ükskõik kes on, et tal on oma teema, oma valulävi ei tulda lihtsalt lati kõrgele panema ja selle alt läbi jooksma. Tol ajal, kui teie siia tulite, siis oli ju Vanemuise balletis vist suurem jagu neid, kes ei olnud koreograafiakooliharidusega, kes olid teatri oma kasvandik. Ja muidugi sellepärast esimene haritud tantsija tuli ju majja alles majja maasika näol. Järgmised olid siis Jelena Poznjok, Regina, Tasku Ilze adusson ja siis juba tuli teisi nimesid juurde, aga huvitav on see, et ida Urbelile käe all siiski sulasid nad alati kokku. Miks? Sellepärast, et Urbel alati nägi lavastust ette, tal oli niisugune võime. Ja ta pani kõik asjad lavastuses paika, see tähendab seda, et vähe oskaja jälle leidus ka alati roll. Ja ma arvan, et me seda traditsiooni praegu jätkame.