Need pasunasignaalid kutsusid publikut Vilniuse suurde spordipaleesse rahvusvahelise folkloorifestivali Baltica avakontserdile. Festival toimus 14.-st kuni 19. juulini Vilniuse väljakutel ja parkides. Leedu vabaõhumuuseumis ja lõpuks Vilniuse mäepargis esinesid kollektiivid kolmest balti liiduvabariigist Leningradist ja Valgevenest ning külalised seitsmelt maalt Poolast, Ungarist, mõlemalt Saksamaalt, Rootsist, Prantsusmaalt, Ameerikast. Püüame Teieni tuua kilde sellelt festivalilt koos muusikanäidetega festivali avakontserdilt. Praegu kuulete esinemas leedu rahvamuusikakollektiive. Juba aastaid tegutseb Leedu vabaõhumuuseumi juures niinimetatud mattaitise teater. Selle trupi kavas on folklooriainelised lavastused. Rahvakommetest festivalile tõi folklooriteater katkendeid oma mardipäevakavast. Festivali esinejatele aga anti pikem ülevaade erinevatest programmidest. Ja siis jooksid lavale leedu laste folklooriansamblid, kes esinesid lõbusa põimikuga lastelauludest, mängudest, tantsudest. Ja ongi esinemisjärg külaliste käes. Ungarlaste esinemine oli särtsakas ja täis lõunamaist bravuuri nende steppimis, tantsud tuletasid meelde teise kauge sugulasrahva maride tantse. Kõige kaugemad külalised olid Ameerika ühendriikidest Juta osariigisoolt Lake City tantsuansambel. Kui ameeriklased esimesele proovile jõudsid ja lausa bussist tantsupõrandale sattusid võlus kõiki nende elav ja loomulik kantritants teksapükstes. Sama päeva õhtul. Pitsseelikute vahus jäi seda liikumisrõõmu isegi vajaka. Viimasel kontserdil aga kui ameeriklanna panid selga pikad sajandivahetuse asunike kostüümid mõjusid nad jälle loomulikult. Teie maa on kaunis ja roheline. Tantsime Ameerika traditsioonilisi tantse erinevate kultuuri mõjudega dance default või Athal väikseri. Eestlasi esindas Vilniuses kolm kollektiivi, kes olid just Viru särul tulnud leikarid, leegayus ja Tarvanbe. Ühiskava algas väravamänguga. Sellest väravast jooksid siis lavale kõik osavõtjad, et esitleda põnnik rahvatantsudest. Maie Orav teie kui Viru Säru üks organiseerijaid, kuidas te ennast siin tunnete siin vabaõhumuuseumis need kontserdid, mis toimusid taluõuedes, olidki märksa intiimsemad väiksema osavõtjatele arvuga ja need mõjuvad kuidagi vahetult. Aga praegu siin ühisel lõkkeõhtul on nii palju rahvast ja õhtujuhid kuidagi ei oska rahvast ühiselt kaasa haarata, see vist ei olegi nii kerge ülesanne. Silmal targanud suunitlused on siiski väga erinevad. Siin on ka päris lava tantsuni kollektiive. Ja võib-olla noh, kriteeriumid on erinevad, rahvused erinevad, aga ilmselt kõik osavõtjad ei ole saanud aru päris folkloorifestivali mõttest. Vast ei ole ka, kogemus, peab ikka rohkem käima reisimaja nägema. Järgmine säru peakski siis kahe aasta pärast toimuma ja siis juba rahvusvaheline. Saksa demokraatlikku vabariiki esindas tantsuansambel Eeerr fordist. Sakslaste saatke ansambel sisaldas huvitavaid Pille Torupilli kõrval terve komplekti prom top või see on savipoti peale tõmmatud trumminahk ja püstine pulk kesk seda mida peoga hõõrudes tekib huvitav põrin. Balti vabariikide lähimaid naabreid esindasid Tihvini ansambel Leningradi oblastist ja Valgevene tantsuansambel spatšina. See tähendab esivanemate pärandus. Prantsusmaad esindas kaks kollektiivi esimene neist konfolaanist limusiini piirkonnas Kesk-Prantsusmaal. Prantsuse rahvatantsijaid saatis ansambel, kus torupilli kõrval äratasid tähelepanu ratas, lüürad. Need on klahvidega viiulid, kus poogna asemel Campoliga määritud ratas keeled helisema paneb. Muist keeli jorisevad siis torupillibassi moodi kogu aja kaasa. Prantslased imestasid, et festival kujunes nii suureks. Ilmselt on siin igas külas oma folklooriansambel. Prantsusmaal neid küll nii palju pole. Retooni torupilliorkester oli muidugi vaatamisväärsus omaette ja vist kõige värvikam kogu festivalil. Teame šoti torupilliarmastust. Retoonid on nagu šotlased ja iirlased Ki üks keldi rahvastest. Torupillimuusika on seal väga suure au sees. Meloodiad, mida nad mängivad, viivad meid kindlasti 1000 aastat ajaloos tagasi. Betoonitorupilliorkestri lipukandja kargle vääniga saime üsna mõnusa leiutushoonele. Selliseid üksteise leidmise momente oli festivalil kindlasti sadu. Kõigile ei jõua muidugi mikrofoniga juurde. Festivali muljed on suurepärased, ei oodanud, et saab näha nii suurt pidu. Retooni maal on torupilliorkestreid üle 90. Need jagatakse viide kategooriasse. Siin esineb orkester, kuulub muidugi esimesse kategooriasse ja on omasuguste seas kolmandal kohal. Bretooni keel ja kultuur on Prantsusmaal küllalt surutud seisus. Koolides õpetatakse Epretooni keelt, vähi laulud aga antakse ikka põlvest põlve edasi. Kargle vään on tuntud rahvalaulude esitaja ja siin kuulemegi teda koos sõbraga laulmas. Ja nüüd Varssavi kehakultuuriakadeemia tantsuansambel. Rootsi tantsuansambel oli üks tuttavlikku maid nii muusika kui tantsuliikumise poolest. Mõnusa rahuga tantsivad siin kõrvuti manaadi Janoreid. Ansambel on pärit Orša linnast, Kesk-Rootsimaal aga rohkem Norra piiri poole. Ansambel tegutseb rahvatantsuklubi põhimõttel. 50-st liikmest pooled on tantsijad ja pooled pillimehed. See on neid Rootsi ja Eesti ühistanics. Leega ju selle on õpitud hulka eestirootslaste rahvatantse ja rahvalaule ja ringmänge ja nüüd saab neid koos rootslastega siin tantsida. Venthanovi näide. Saksa liitvabariigist oli tulnud Friidewaldi tantsuansambel. Üsna nende kodupaiga lähedal, esines samal ajal leigarite üks rühm. Sakslased tundsid huvi ka meie rahvariiete vastu. Neil endil oli kaasas mitu komplekti erinevate piirkondade rahvariideid. Ei ole kahju seda ära müüa, ta ütles, aga see läheb ju nii rõõmsasse kohta. Vane põnesimassarid tellid. No see on see abielunaise pealinik, nüüd näed selja taga, mis seotakse ümber, pea läheb niimoodi. Närin tunnini. Ansambel skandeljeeki alustas sellesama sissetulekulooga, mida kuulsime Viru Säru. Lätist olid kaasas veel kolm folklooriansamblit. Ka kuulsad Alzunga bordooni lauljad. Publiku hulgas liikus muheda olekuga leedu rahvapilliuurija Apanavičius allestaviis leegaiuse oma rahvapillinäitusele. Etnograafiamuuseumi. Juba lepib taaga kokku Läti ansambliga esinemise kohta Vilniuses jaanuarikuus. Ka eestlased. Leegayus on lubanud tulla. Dainis stalt arvas, et folkloorifestival lõppes vabaõhumuuseumis see, mis pakuti. Vilniuse metsapargis oli folkloorist kaugel. Ansambel 100 Ouija on leega ju see ammune tuttav. Ediitameskotienegi oli kurb, et folkloor sellel festivalil tahaplaanile oli tõrjutud. Professor Apanavičijus leidis, et mitte üksi rahvapillid, vaid ka ehtne laul ja tants oleksid võinud rohkem kõlada. Lavatantsuansamblid ei sobi folklooripeole. Lõppkontserdi seatud osade muusikalisel küljel pole midagi ühist leedu folklooriga. Ja veel üks nukker intervjuu selle seatud muusika taustal, millega ansamblit rongkäigus metsapargi amfiteatrilavale jõudsid. Läti muusikateadlane viis poliite Berlin ja. Head oli muidugi palju, eriti siis, kui vabaõhumuuseumi talu õuedel rahvamuusika oma võimalikult loomulikus olustikus kõlas. Kahju on, et võitsid jällegi seatud tantse esitavad ansamblid. Neil juba on oma pidu. Ega päris ehitada ei saa ka nende stiil, mis sai alguse pärast sõda ja on omandanud juba mingid traditsioonid. Folkloor on siiski midagi maalid ja kui juba folklooripidu teha, peaks ikka seal rahva konst valitsema. Liidu ansamblite hulgas kõige populaarsem eestenani kindlasti Igor Tõnurist ja üldse tunti hästi kaleega just paneksingi teie kui asjatundja abi. Nüüd selle Vilniuse folkloorifestivali hindamisel. Autentne folkloor kippus nagu tahaplaanile jääma ja ta isegi mõnikord tundus kahvatuna. Selle välise efektset tausta põhjal. Ma mõtlen neid tantsijaid ja lauljaid, kes täitsid seda laulu efektsetes, värvilistes kirgastest, lavariietes, leedu folklooriansamblit, aga neid on 500 ümber ja nagu kultuuriminister ütles, neis osaleb 15000 inimest ja kuigi nemad just moodustavadki selle tuumiku, tänu millele folkloor nüüd eksisteerib aktiivsemalt ja isegi areneb edasi ja nemad just käivad ka, koguvad ja otsivad kõike võimalikku, mis veel leida anud. Ja just nendele tulekski anda see au, olla need peoperemehed ja võiks veel üht aspekti puudutada üldse seda suhtumist oma folklooripärandisse. Imelik küll, vaatamata kõigile uuendustele, mis meie ühiskonnas toimub, mis meie kultuurielus aset leiavad, ikka säilib folkloori suhtes teatud niisugune kõrges omamoodi ettevaatlik hoiak. Millegipärast arvatakse, et need inimesed, kes nüüd sügavuti lähevad oma rahvakultuuri lätete kuule, kes sügavuti tegelevad, sellega esitavad, seda nad tingimata peaksid olema mingi sugustena Tsanalistlike kalduvustega inimesed. Ja mind paneb lausa imestama niisugune suhtumine, ma rõhutan seda, sest ma olen tunnetanud seda mitmel korral. Ja samas olen veendunud, et suurimad internats reaalsuse niiskust, vaimu ühist Need ei ole tekkinud kuskil mujal kui just niisuguste folkloorifestivalid. Niisuguste folkloorifestivali üks eesmärk peakski olema. Sellise austuse kasvatamine teiste vastu ja õpetuslik külg peaks olema. Väga liigutav oli lõppkontserdil näha, et tõepoolest, peaaegu iga rühm oli midagi leedu folkloorist võtnud. Eriti meeleolukas ja, ja sügavalt mõjuv oli, kui leegayus hakkas leedu rahvalaulu leedu keeles laulma. Publik laulis kaasa ja rahvatantsijad tõusid püsti. See oli täiesti niisugune moment, mis pani kergelt silmale haugi võbisema. Lõpetame oma ülevaate Vilniuse folkloorifestivalilt leedukeelse ühislauluga, mille eestvõtjateks seekord olid Läti ansamblid. Festivali informatsiooni aitasid koguda leimi Mägi jäi Igor Tõnurist. Saate koostas Jaan Sarv.