Tere päevast, jätkame oma etnolingvistilist vestlust ja saatekülaline on Tallinna Ülikooli professor Martin Ehala. Mina olen maris Johannes, tegelikult, mis asi on üldse etnolingvistika? Etnolingvistika all selline uurimisvaldkond, mis tegeleb selliste rühmadega mille põhiliseks tunnuseks on keel noh, nii-öelda rahvastega rahvuskildudega rahvustega, et etnos on, on rahvusvõib olla mitu Etnast, kes jagavadki, aga siis etnolingvistika, sellised rahvused, kellel on nagu oma keel ja kes peavad seda oma keelt enda identiteedi jaoks oluliseks tunnuseks. Aga kuidas on võimalik, siis nii, et tulebki sinna sisse ka mõiste ökoloogia? Ökoloogia on kunst, see või nii-öelda teadus sellest, kuidas keskkond mõjutab olemist. Ja kui me räägime rühmadest, etno lingvistilistest rühmadest ehk siis sellistest rühmadest, kellel on oma keel siis. Seal on siis nii looduslik keskkond, majanduslik keskkond, teised rühmad, nii-öelda sotsiaalne keskkond, kultuuriline keskkond, kõik need kokku moodustavadki selle ökoloogilise nišši, kus neil tuleb hakkama saada ja kus nad siis toimivad. Ja kuna nad olemas on, siis järelikult nad on selles nišis edukad olnud püsimajäämisel. Ja kui midagi seal muutub selles ökoloogias, siis nad peavad kas kohanema sellega, et ellu jääda, alles jääda nii-öelda. Või siis nad ei suuda kohaneda ja tõesti assimileeruvad, laguneb see rühm. Ja nüüd vaatleme mitmeid erijuhte, kuidas siis ühel rahval on võimalik alles jääda, säilitada oma keel ja identiteet või teisalt see nagu ära kaotada sõrmede vahel laiali pudistada nii-öelda ja vaatame seda, mis mõjutab, millised on need välismõjud, millele me allume oma identiteeti hoides või, või seda kaotades. See peaks olema siis nii-öelda lapsekeeles öelduna meie tänase saate jututeema. Kui me vaatame neid tingimusi, neid väliseid tingimusi, mis mõjutavad olulisel määral etniliste rühmade püsimist või assimileerumist siis need on loomulikult palju looduslikud ei ole vähetähtsad, kui ikka tulevad regulaarsed üleujutused või kliimamuutus, nii et on võimatu edasi elada. Jääaega algab, inimesed lähevad ära sealt ja selle minemine toob jälle uued väljakutsed. Keegi ei tea seda, mis võib juhtuda siis? Loomulikult nendest välismajadest, olulised on ka majanduslikud, ehk siis, kui ei ole võimalik enam toota midagi, kas ressursid lõpevad, maa viljakus, kaob, kalad ujuvad minema merest, see mõjutab. Kui need minevikust rääkida, tänapäeval täpselt sama lugu, et juhtub midagi, meil naftat enam ei ole, elektrit ei ole, kogu süsteem muutub kardinaalselt ja millised rühmad seal ellu jäävad või püsima jäävad, seda ei kujuta keegi ette. Nii, aga kui me võtame isegi sellises suhteliselt stabiilsed tingimused, nagu on olnud, ütleme siin meie maal 1000 aastat või niimoodi klimaatiliselt, et siis järgmine oluline tegur on, on teised teised rühmad ehk siis teised kollektiivi, teised etnosed, kes võivad tahta seda maad. Ja see ongi nagu üks põhiline tegur, et etnose rahvate on kontaktist teistega peaaegu alati kui elada üksiku saare peal sellise saare peal, kus kedagi teist ei ole peale selle ühe rühma, siis, siis võib-olla vaba sellistest mõjudest, aga kõik, kes elavad ikkagi maismaa suure maismaa peal, neil on alati mingid naabrid olemas, sageli mingi kana katkuda ka ja, ja siis kõik oleneb sellest ka, kas need naabrina suured või need naabrid on väikesed. Kas see rühm on suur või väikene, et kui me nüüd jätame sõjad katkumised kõrvale seepärast, et need on sellised asjad, kus tõesti need rühmad, rahvad, see võivad siis kaduda lihtsalt nagu sõjafüüsiliselt kaduda. Et see, millega see etnolingvistiline ökoloogia põhiliselt tegelema on ikkagi selline rahulik periood kus rühmad on vastasmõjus ja rühmade püsimine või hääbumine sõltub ikkagi sellest, kas inimesed otsustavad ühest rühmast teise üle minna või mitte. Ühesõnaga assimilatsioon on siis see põhiline tegur, mis mõjutab keelte püsimist ja kadumist, mitte siis füüsiline hävitamine, mida ka muidugi on. Ja vaat siin ongi selline koht, et vaadata, et millised need kontaktid on siis erinevate rahvaste vahel erinevate rühmade vahel ja üks oluline asi, mis selle kontakti mõju määrab, on see staatuse erinevus, staatuse erinevus selles mõttes, et kas üks on väike ja teine suur nii hästi arvult varanduslikud noh, ühesõnaga kas on tegemist rikka rahvaga kultuuriliselt, kas nad on loonud midagi, mis paistab silmapüramiidi või, või mida tahes, või heliloomingut või kirjandus või no ühesõnaga kõik see, mida rahva kohta teada on, ühesõnaga kas mingi väiksem rahvas satub kokku mingisuguse, kultuuriliselt väga tugeva rahvaga mida suurem on see erinevus nende kahe kontakti sattuva rahva vahel, seda suurem on selline tõenäosus, et selle väiksema rahva hulgas on inimesi, kes leiavad, et võib-olla nii pikas perspektiivis ehk siis põlvkondade vahetusega oleks parem olla seal suurema rahva hulgas. No eesti ja baltisaksa suhe Baltisaksa suhe ja, ja seal ei olnud nagu küsimus, eks ole, mitte arvus, eks ole baltisakslasi olnud palju, aga nende käes oli võim ja nad olid muidugi kultuuriliselt domineerisid väga. Sest eks nad kasutasid Eestis toodetud ressursse, mida talurahvas tootis, Nad kasutasid neid ressursse ja said selle arvelt olla maadeavastaja, teadlased, kunstnikud, ja luua midagi püsivat. Ja tal oli ju tsaari Venemaal ikkagi selline tooniandev kiht või ühesõnaga väga hinnatudki. Ma tooks teise näite, kui oli nõukogude võim, siis oli ju ka üks kildkond, kes otsustas koostööd teha väga Merkantiivsete kaalutlustel. Ja loomulikult otsustas koostööd teha ja samas tundub, et see viimane kontakt Eesti ja Nõukogude Venemaa kontakt, mis oli siis peale neljakümnendat aastat et selle suhte kõige otsustavam tegur oli ikkagi sunnitud okupatsioon, ühesõnaga see pealesunnitud kooslus, mis takistas, mis tekitas tõrke eestlastes nii-öelda vaatamas Peterburi ja Moskva poole, kui selliste kohtade poole, kus on tõesti kõik suuri kõrge ja hea ja pealegi seal oli nõukogude võim sellel hetkel see, mis oli vene kultuurist suurt ja head, see oli samamoodi allasurutud ehk siis Need keskused, see ütleme nagu vene kultuuri ja vene majandus sellel perioodil ei olnud eriline tõmbekeskus, muidugi seal oli võimalik raha teenida, aga selle vastu oli ikka väga suur sisemine tõrge. Erinevalt praegusest ajast, kui ütleme Euroopa, kui me vaatame ühest liidust oleme tulnud teisena läinud siis eliit, mis seal Euroopa voolan, sellel on nagu palju, nagu suurem tõmme, eks ole, ja selle vastu ei ole ka mingisugust emotsionaalset tõrget seetõttu, et me oleme vabatahtlikult Euroopasse läinud. Ja see Euroopa on meile lahti ja me näeme teda positiivse osana enda lähedal või positiivse naabrina. Ja loomulikult siis on nagu kergem ka emotsionaalselt öelda, et kui mul siin Eestis ei ole hea ja seal on hea ja nad on nagu paremad siis miks mitte nagu tasapisi assimileerida võib minna välja Eestist või mida tahes, nii et siin on nagu vahe, Nõukogude Venemaa ei olnud säärane koht emotsionaalselt, kuhu oleks nagu keskmine inimene saanud kergelt minna. Esiteks ta ei tahtnud ise teiseks, teised eestlased ikkagi suhtusid väga põlastavalt sellesse palju kollastavamalt kui sellesse, kui keegi läheb Euroopasse ja teeb seal midagi. Nii et need tegurid ka määravad. Loomulikult, aga kui meil, siis satuvad kokku kõrge kultuur kõrge selles suhteliselt seal on kõrge staatus, mis on näidanud, et nad on võimas rahvas ja keegi, kes ei ole nii võimas siis sageli see võimsa rahvas toob kaasa endaga uued majanduslikud, mingist tootmisvahendit, tehnoloogiad, palju uuendusi, eks ole, ja nüüd need uuendused tulevad sellesse noh, ütleme siis, mitte nii arenenud riiki veel, kus kõik need asjad ei ole juurdunud või ei ole veel välja mõeldud, ei ole kasutusele võetud siis loomulikult, et selle väiksema koosluse inimesed, selle väiksema raha inimesed näevad seal võimalust, eks ole, sageli see nii on, et seal suurem naaber pakub häid võimalusi majanduslikuks edenemiseks isiklikuks edenemiseks, eks ole, karjääri tegemiseks. Ja nii ongi, et sageli sellise kontakti puhul ettevõtlikumad inimesed ja sellised ratsionaalsemad pragmaatilisemad inimesed näevad selles võimalust arenguks, arenguks isiklikuks karjääriks ja elu jah, et oleks hea olla. Aga loomulikult, teine kultuur tuleb koos teise keele ja mõningal määral või palju erinevate väärtustega ja mentaalsus, teine, nii et see tuleb nii-öelda, võiks öelda, paketina tuleb paketina, sageli on seda nagu isegi tekib tahtmine paketina vastu võtta, nii nagu sakslastel kadakasakslus, eks ole, läksid, võtsid saksa liku elulaadi, sulandusid sinna sellesse ühiskonnakihti sisse ja kõik nii-öelda põhimõtteliselt. Et selle kontakti puhul on, on see väga suur oht, et võetakse omaks kõik see, see kõrgem kultuur kui üldse parem kultuurielu, vilkam, kõik nagu suhteliselt paremad ja nii edasi. Tavaliselt see rühm, kes kõige esimesena seda teeb, et see on nagu majanduslikud, ettevõtlikud inimesed, kes kõigepealt näevad neid võimalusi, mis seal on, kes on nagu pragmaatiliselt orienteerub eritud materiaalsete väärtuste peale, aga noh, elu paremaks tegemise peale. Nii, aga kes nagu kultuuriliste väärtuste peale nii väga igapäevaselt ei mõtle, need on võib-olla esimesed ja kuna nad tõenäoliselt teenivad paremini raha tänu sellele, siis teatud mõttes nad nagu tõmbavad tähelepanu siis oma rühma sees, et näete, nemad juba on nii-öelda kadakasakslased või pajuvenelased või või ma ei tea, mis inglased juba juba valdavad seda keelt, liiguvad nendes koridorides seal väga nobedalt ja edukad. Et loomulikult see hakkab tõmbama teisi ka samas muidugi kultuuriline Ladik selle väiksema kultuurieliit, need loomulikult näevad neid ohte kohe ja Eestis siin viimase 15 aasta jooksul on sellele ju kultuuriinimesed ju korduvalt tähelepanu pööranud ka inglise mõjud ja üldse selline eestipärasest loobumine ja vähe väärtustamine vahepeal siin oli juttu, kas laulupidu üldse on nagu mingisugune asi, mida tasuks edasi teha, kuskil 10 aastat tagasi oli, olid päris selged jutud selle kohta, et siis ongi nii, et see vaimueliit tavaliselt ikkagi seisab oma kultuuri eest. Ja siis ongi nüüd küsimus, et kuhu poole siis asi liigub, et kes seepeale ja tegelikult see, kes seal vahel otsustab, et see on poliitiline eliit. Poliitiline eit, ma ei tea, kas ma teen teile ülekohust, aga poliitika on juba säärane nägu, kunst nagu Leida seal vahel mingisugune nagu kõige pehmem tee nii-öelda sageli poliitika on see, kes Slaveerivad ja otsivad seda võimalust ja võtad või nagu suhteliselt pragmaatiliselt neid otsuseid vastu, mida teha, et neil on valida, kas nad liiguvad kaasa selle nii-öelda majandusliku eliidiga, kes on juba näidanud, et nad suudavad nagu elu paremaks teha. Oinad, ajasin kultuurieliidi poole, kes räägivad identiteedist, väärtustest ja see on nende asi otsustada. Ja ma arvan, et kuna poliitikute käes on alati igal pool üsna suur võim, sest nad räägivad ka üsna palju seavad nii-öelda sihte, et nad vaatavad seda, mis seal toimub, siis ühel hetkel nad nagu ütlevad mingisuguse poliitilise programmi, mida me nüüd teeme, kuhu meie kui rahvas läheme, mis on ja kui nad ütlevad, et see, mis meil siin vanasti oli, see jama, et keel ei ole oluline, see identiteet on aegunud, tegelikult ei peaks nagu kuidagi kas saksast tuua või mingisuguse muu ideolooge omaks võtma, siis On üsna tõenäoline, et see mõjutab siis ka hulki ja seda etnost tervikuna seda väiksemat toetust, kui nad siis mingisugusel hetkel kalduvad selle vaimueliidi poole ja ütlevad, et meie rühm on oluline, meie identiteet on meile tähtis siis ilmselt sellest majanduslikust eliidist hakkab ka nii-öelda inimesi tulema üle selle poliitilise eliidi vaimule idi poole üldse tiliitsis, nagu koondame ennast nii-öelda selle rahvusliku tuuma ümber, nagu tajub ära, et kuulge, et siin on toimumas tegelikult juba kultuurivahetus ja keelevahetus, võib-olla. Kuhu me läheme, vaadake, kuhu me läheme, et kui siis need poliitikad, ärkajad ka mingil hetkel, vaadake, kuhu me läheme, et see, et me ei taha sinna minna, et ärge minge, tehke programme, me oleme ikkagi, need ei ole meie ja me tahame säilitada seda meielisust, siis tõenäoliselt läheb hästi, kui see poliitiline eliit ei võta seisukohta, võib-olla ütled, targem on mitte selles sellel teemal rääkinud, las las läheb asi isereguleerimise teel siis võib tõesti minna, et need hulgad, nähes majandusliku eliidi sellist suhteliselt edukat tegutsemist sellest teisest kultuuri ja keelesfääris jõukus kas liiguvad, liiguvad kaasa ja kui see nii läheb, siis on tõenäoline, toimub keele ja kultuurivahetus mingisuguse perioodi jooksul. Võib juhtuda ka niimoodi, et juba madalamates kihtides on, on alanud nii-öelda keele ja kultuurivahetuse protsess ja siis mingisugusel hetkel ärkab see, mis toimub, siis on selline nagu tellija ärkamisaeg, et tõesti, et eliit on see, eks ole, et ladvik nii majanduslik, poliitiline, kultuuriline ladvik võtab siis oma jõud kokku ja hakkab rääkima, ühesõnaga hakkab seda oma rahvuse asja ajama tõsiselt rahvuse asja või noh, oma identiteedi arendamine ja see on väga suures osas just kommunikatsioon, ehk see on rääkimine sellest, see on nende väärtuste esiletõstmine, kui nendest ei räägita, siis see, mis on tugevam, see, mis on ligitõmbav, tõmbab oma loomulikkusest sinna ligi. Ja tõesti, kui ei räägita, siis võibki minna keele ja kultuurivahetuse peale. Kui liit leiab, et asi on oluline, siis tal tuleb leida need ressursid, et muuta see Nende oma identiteet nii-öelda ligitõmbavaks, et inimesed saaksid aru, et see on väärtustatud, selles kultuuriruumis tehakse midagi huvitavat seda, mis muudab selle identiteedi hingelähedaseks. Ja see muidugi nõuab just ressurssi väga palju see nõuab seda, et majanduslik eliit saab aru, et, et on vaja ressursse suunata just oma kultuuri oma kultuurikeskkonna arendamiseks, nii et see oleks võimalikult ligitõmbav, et see pakuks inimestele sellise hingelise rahulolutunde ühelt poolt ja teiselt poolt muidugi uhkust tunda saavutuste üle, seda viimaste juba tehakse sponsorid, sponsoreerinud, erinevad meie sportlasi, kultuuritegijaid ja ja nad saavutavad väljaspool ja see annab väga positiivset tagasisidet selle rühmale näete, olümpiamängudel võidame. Ühesõnaga et Me oleme pillil, et on uhke olla ja võib-olla see kultuuribastioni kergesti sealt välja, aga see vajab täpselt samamoodi nii-öelda sponsoreerida just selleks, et see kultuurielu oleks nii elav ja vilgas, et kui tuleb uus eestikeelne will välja Eestis tehtud film välja, et siis sest see oleks nauditav, see jätaks inimestele emotsionaalse jälje hinge, et seda filmi tahetakse veel ja veel vaadata. Vaat see on see, mis nagu hoiab selliseid noh, ka väiksemaid rühmi elus ja, ja arenevana isegi kõrval on suured naabrid oma identiteedi kommunikeerimisse. On vaheliselt suunata vahendeid, et kõik raha ei tule lihtsalt ära kulutada asjade peale. Aga osa raha tuleb lihtsalt kulutada selleks, et oleks hästi tore elada selles kultuurikeskkonnas. See suhe on ju ikkagi selline, et teie tehke seal oma asja ja meie siin oma äri, kuidas need asjad kokku saavad, nüüd nad said kokku niimoodi, et meie põhiseaduse preambulas on kuulutatud eesti keelele selline staatus, mis te selle kohta. See on vähemalt poliitiline tahte väljendus, eks ole, see on äärmiselt tervitatav, et selline tahte väljendus on, kui see on nende tõsine tahtmine. Ja kui see on nende tõsine tahtmine, siis peaks sellele järgnema nüüd tõesti nii-öelda eesti identiteedi, keele ja kultuuri mängu senisest energilisem toetamine riiklikul tasandil, sest see on see, mille põhjal identiteet püsib ja areneb, see on see, mis muudab selle identiteedi ihaldusväärseks, selles mõttes pakub inimestele, kes siin elavad, sellist head keskkonda, et meil on, mida vaadata telekast, et neil on, mida raadiost kuulata. Et neil on, kus kontserdil käia, on kõik selline asi, et oh, siin toimub midagi, et inimesed lahutavad meelt. Tegelikult see kultuuri, see selline ligitõmbav pool on see, et siin on selline meelelahutusloomulikult tehaksegi suured kunstiteosed on ka head, need nagu välismaal on kuulsad, eks ole, sellised asjad on tehtud, ehitatud, see kõik on suurepärane. Aga see populaarkultuur, see kultuur, mis tõmbab inimesi ligi, pakub meile seda head meelelahutust ja see, mis muudab selle mingisuguse kultuuri ja keskkonnasiis hingelähedaseks ja siis, kui ta on hingelähedane ja siis on juba väga palju saavutada Lõpetuseks võiks veel pisut sellest eliidi rollist rääkida kultuurieliidi rollist ja rahvale. Tsirkust anname omakeelset, aga kohati on selline tunne, et identity peedi põhiline tunnus ongi see Eurovisiooni laul ja need massikultuurinähtused, mis selle identiteedi ehitab ja rohkem kaugemale sügavamale polegi mõtet minna. Ma ei oska seda öelda, et kas massikultuurist üksi piisab, võib-olla piisab, aga alati on inimesi, kes nagu loovad, rohkem, loovad väiksemale rühmale ja loovad midagi, mida ei ole nii kerge aru saada. Nii et ma ei karda väga selles suhteliselt Eesti loojad, kirjanikud, kunstnikud ja heliloojad. Et nad muust ei mõtle kui ainult sellest, kuidas massikultuuride ja pigem mul on tunne, et tehakse seda kõrget kultuuri, küll mul seda hirmu ei ole, et Eestis jääb puudu nendest loojatest, kes loovad siin mingisuguse ideaalse lugeja kuulaja, vaataja jaoks nii-öelda, arvestades absoluutskaalat, aga ma ei usu, et Eesti kultuuri häda on see praegu, et neid loojaid ei ole. Nad võib-olla ei torka iga kord alati silma aga ma arvan, et nad on täitsa täitsa olemas. Kuidas te praegu hindate selle majanduseliidi vaimu seisu? Majanduse liit oma vaimuseisust väga sageli märku ei anna. Kui aega, et mõni ütleb, et tal on kodus kaks raamatut, siis on see, mida me teame nende vaimuseisundist, aga ma arvan, et seal mõni, kes ütleb midagi välja kes ei pea sobilikuks, kiidelda ei sellega kultuursed, nad on, või sellega, kui ebakultuursed nad on, et neil on majanduseliidi hulgas väga palju, ma usun, et tegelikult enamik, võib-olla ongi säärased. Ainuke asi on võib-olla see, et, et see nende prioriteet, kuhu nende elu on suunatud, millega nad tegelesid, nad näevad lihtsalt natuke oma nurga alt. Ja võib-olla ei ole teadvustanud alati seda, et kui tohutult olulist rolli kultuur mängib, on selge see, et inimese vajadused, põhiliselt vajadus on saada söönuks kaetuks juuni ja nii edasi ja seetõttu majandus on kõige vundament marks, ütles seda ka ja, ja ma vaidlen temaga. Aga sealt edasi on järgmine samm on ikkagi see, et kui sul jääb aega üle oma pea toitmisest, mis sa siis teed ja vaat see on see, mis hoiab siis rühmad koos, kuskil tehakse midagi, inimesed lähevad sinna, kus midagi tehakse, kui neil jääb aega üle ja kui siin midagi tehta, järelikult tuleb siin midagi teha selleks, et nad saaksid puhata, saaksid emotsionaalselt olla seotud selle paigaga, et kui nad tagasi tööle läheb, siis, siis neil on hea tunne, et see majandus on ainult üks asi ja tegelikult see kultuurikeskkond, see, milles inimene puhkab ja taastoodab oma jõudu selleks, et tööle minna. See on äärmiselt oluline ja sellest mööda vaadata, umbes nii, et võib kogu aeg töötada ja meil ei ole kultuuri peale midagi mõelda, peaasi et majandus hästi tähendab, see ei lähe, sest et see maksab kätte mitte kohe täna tänased majandusinimesed kasutavad seda inimressurssi, mis on toodetud viimase 20 aasta jooksul ja see kajastab sinna pandud kultuurilised investeeringuid, et need inimesed tõesti on nii haritud ja on sellise töökultuuriga ja kõik see kõike seda majandusinimesed kasutavad praegu, mida on haridussüsteem kultuurisüsteemi üles ehitanud, paar viimast aastakümmet, nad materjal, et kõik see kultuur, kui neil äkki on kellegil selline mõte, et kultuur ei ole oluline siis nad näevad seda vilja 20 aasta pärast, kui neil ei ole enam sellist rahvast, kes võiks töötada siin. Muidugi nad võivad öelda, aga milleks ma viin kapitali mujale siis, aga vaat see ongi nüüd küsimus rahvuslikust majanduseliidist lihtsalt majandus haist. Majandus Haile muidugi saini ükstaspuha kurnab siin ära ressursi välja. Ja siis läheb mujale ja kui me räägime rahvuslikust majanduseliidist, siis ta peaks mõtlema selle peale, mis saab paarikümne aasta pärast. Poliitika peab midagi mõttena. Poliitikul on hoovad selleks, et mõjutada avalikku arvamust, kui, kui nad on vastutustundlikud poliitikud. Seega loomulikult nemad peavad mõtlema ja see, mismoodi, mida nemad välja, et milliseid loosungid on need, mida nad nii-öelda välja toovad, milline see programm, millega nad ütlevad, et millega tuleb, peab ühiskond tegelema, see on äärmiselt oluline. Ja häda sellele rahvale, kelle poliitikud, et lähevad ja kuulan, mida inimesed tahavad ja teevad oma programmi täpselt sellele, mida inimesed Nad tahavad mida kõige suurem hulk tahab. Kui need poliitilised programmid väljendavad ainult seda, mida poliitikud, kas avaliku arvamuse uuringute millegi järgi nagu välja sõeluvad, et mis läheb peale siis on poliitika täpselt sellel tasandil nagu on hulgad, aga mis on poliitika nagu tõeline poliitika, on see, et liidrid, kellel on nagu nägemus, visioon ja on tarkus, et näha, mismoodi ühiskond peab arenema esitavad programmi ja tõmbad hulgad kaasa selle programmi realiseerimiseks. Ja kui meie poliitikud seda ei tee ja kui nüüd vaadata neid valimisi, mis siin nüüd kõige lähemal meil on. Et siis tegelikult ma ei näe ühtegi sellist programmi, kus oleks nagu tõeline visioon, et kõik need loosungid, mida ma olen näinud ja kuulnud, kõik need väljendavad seda, mida ma arvan, poliitikud arvavad, et me tahame, et meie tahame. Aga Ma arvan, et sellest on vähe ja see on nagu kurb, et see nii on. Selle tõdemusega täna lõpetame, aga tahaks viidata taga ühele artiklile. Meie rääkisime siin rahvuslikus vormis etnolingvistilisest arengust, teaduslikult on teks ka olemas, see on kirjas ja see on ilmunud 2007. aasta märtsiakadeemias. Aitäh. Martin Ehalale kuulas, küsis maris Johannes saate, lõpetame Johannes Aavik keeleuuenduse lõpmatus kurvis. Anu Lambi ja kõrgema lavakunstikooli 22. lennu ühistöö on üks kandidaat ka 2006. aasta keeleteo tiitlile. Emakeelepäeval. Järgmisel kolmapäeval kuulutatakse keeleteo laureaadid välja. Aga kuulajale teadmiseks, et 50 minutiline läbilõige sellest Aaviku keeleuuenduse kavast, millest keele kõrvasiga fragmente oleme kuulanud. See läbilõige on eetris samuti emakeelepäeval kolmapäeval, 14. märtsil vikerraadio keskprogrammis. Idealismi Veenuse puudus on praeguses Eesti sõnum põhi, pahed, eesti hing on nagu liigeme sõelgi, harvade piiriga rehamis peenemad asjad läbi laseb. Meilgi öeldakse viimsel aastail taas nii palju rahvusest rahvuslikust iseolemisest aga asi, mis rahvuslik on enam kui miski muu selle eest muretsetakse, hoolitsetakse imevähe. Eesti keel on vaese lapse seisukorras. See võib Elenaga, kuidas juhtub, võib kasvada kui puu metsas. Ükski meie rahvusliku liikumise juhtidest ei ole halva keele pärast hädakisa tõstnud. Ükski meie parteidest ei ole selle arendamist oma programmi võtnud. Ei ole kohaseid inimesi. Aga miks on meil nii vähekohaseid inimesi? Küsime sellepärast et neid ei kasvatata. Jah, sellepärast rahvusjuhind täie neil endil ei ole kasvatanud. Teatavate huvide ja oskustega inimesed ei teki iseenesest, vaid neid kasvatama, koolitama, õpetama. Saagem parem, eks. Kõik on selles väärtusarvule kvaliteet kvantiteedi vastu. Kahjuks. Põhjalikum nõudlikumaks senine kool pehmusega olnud edendanud vaimu, pealiskaudsust ja lodevus pool eriti keskkool ja ülikool arvu heitmata valjemaks kui siiamaani, kes ei oska õigesti deklareerida sõnu otstarve, tale, kõrb, maine ega tea, mis käänetega väljendatakse eesti keeles täius, objekt ja mis tähendab sõna transitiivne intransitiivne Frehvendatiivide mumentaanid. Meil on küll vähe aimu eesti keele grammatikast ent peaaegu ükski keskkooli lõpetaja ei tea neid elementaarseid asju. Suur osa keskkooli lõpetajatest on eesti keele grammatika Tabula Rasa, kes kooliülemad, klassid on, sellest Unstrasseigi vähenes 200 aastases grammatikale on õppinud Eesti kool. Ei jaksa kätt õpetada, korralikku komandat tarvitamist, ka meie noorsookäekiri halb, lohakas, jõhker, raskesti loetav, mõnel lausa niisugune, nagu ei oleks Sulevaid tikuotsaga kirjutatud, mõned pedagoogid kommunis soodustavad, edendavad käeline lohakus mingisuguse individuaalse käekirja viljelemisel nime ärgu hellitatud, noorsugu ärgu beeta kudeda linade vahel üldse vaja. Küsimus on äärmiselt pärast veevool. Suvi tuleb olla külm või kuumleiguse loitsu kroonika ja ülekohtune. Saagem paremiks. Kõik on selles. Meil ei ole aega oodata. Eestist võib vaimustatud olla ainult ta tuleviku pärast. Ütle mulle missugustes tingimustes miski rahvas on elanud ja elab ja ma ütlen, missugune ta keel on. Keel on rahvasaadus samuti kui õun, õunapuu ja pähkel sarapuuvili. Temast peegeldub ta looja iseloom, elutingimused ja ajalooline saatus. Meie kirjakeel, Ants, saksa pastorite kujundit. Mees süntaks saksa mõjust üdini läbi vettinud, meie sõnade kord läbi ja läbi saksik. Mingi õnneliku juhuse tõttu sai üks murekirjakeele aluseks ilusamad kõlavamad vormid kadusid e mitmus hoides alles ainult üksikuis murdeis. Lühike sisseütlev unustati sõnadega vaesestus. Mis pärast saab niinimetatud Tallinna keelel üksi see suur au ja ma kirjakeele aluseks olla, miks ei võiks käes ka Viljandi Tartu Võru murded oma osa anda? Kirjakeel sisaldab võimalikult kõigi murrete häid omadusi ja temas puudugu kõigi murrete nõrkused. Tulevane uuendati viis, keegi peab olema kui suur rahvuslik ehitus, mis kogu maa ühisest ainest oleks kokku pandud ja seega selle suurepärasem kalli väärtuslikum saaks. Keelt ärgu peeta kujukesi, rahvusliku individuaalsuse suurimaks tunnusmärgiks vaid vaja temas ennekõike näha inimtoimingu abinõu ei seda masinat, mille otstarbemõtteid väljendada ja seda sageli ka esteetiliste mõjude saavutamiseks. Kordame. Keel on riist, keel on mask, muude masinate aur, elekter, trükilennumasinate ja nii edasi täiendamisel peetakse loomulikuks, et nende eest hoolitsevad erihariduse ja annetega varustati isikud keel, masina täiendamise eesõigus aga tunnustatakse ainult anonüümse massimatsi ja madise loova geeniuse tüks. On kurki samasugune masin ja pealegi veidi peenema ja keerulisema ehitusega, siis on seda enam põhjust selle masina täiendamise eest hoolitseda kõigi teadmiste ja abinõudega, mida nüüdisedenenud kultuur ja teadus pakuvad. Sest kui tohib surelik inimene oma esivanemate higi ja verega niisutatud maapinda ja mulla kokku saad, et kõiksugu superfosfaatide oma otstarvete kohaselt parandada jumalast loodud olendeid oma karjatõuge, suur Suvustada, see on loodust parandada. Miks ei peaks tohtima seda teha omaenda vaimutootega, mida ta teeb? Muidugi on tal selleks õigus ja see ei ole mitte üksinda. Õigus, aitab kohuks. Kiht seda inimese vaimu kõige peenema tööriista peab harima, korraldama, puhastama, viilima, ihuma, rikastama, seks peab tööd tegema. Johannes Aaviku mõtteid vahendasid kõrgema lavakunstikooli 22. lennu üliõpilased Anu Lambi juhendamisel.