Mulle tundus see raamat täiesti ebareaalne. See tundus täiesti uskumatuna, iga rida, mida ma lugesin, oli ta oli nagu mootor, mis käivitas tohutuid fantaasial enne. Kõik, mis sellest raamatust lugesin, oli täiesti täiesti uus. Mine. Tere, Kristinka. Tere Jaan. Ma ütlen sinu täisnime ka ära, et sa oled Kristina normann. Sa oled graafik. Aga ma ütlen, et sa oled graafik, kui sa oled kunstnik, et see tegelikult ei ütle sinu kohta eriti midagi. Oota, Enn Vetemaal on kunagi ilmunud näkiliste välimääraja. Millised näkid maailmas on, et sind kuidagi mingisuguseks näkiks ei saa nimetada, aga ma olen mõelnud, et sa oled UFO naine või ufotüdruk. Ja ma usun, et sinu pärisosa on rohkem sellised mustad augud, suured paugud ja kõik sellega seonduv. Siis me tegelikult, eks me kõik ole olnudki ufod, sest igaüks tuleb oma laeva pealt. Igaüks. Inimene ikka nimega inimene. Naisufo, mis loom, mõnikord vaatan, kas see ka niimoodi, et koeri, et on ikka kujud. Moody vaated, inimeste mõtted, no täpselt nagu mingi loom. Sa käisid vene koolis? Ma ennem käisin eesti lasteaias siis ma saatsin vene kooli või noh, selles mõttes, et ma olen nagu kahekeelsest perest tegelikult pärit Mõlema vanema nagu vanemad sündisid kõik Venemaa territooriumil aga et siis mõlemad vanaemad on erinevatest eesti küladest pärit Emale ja siis üks vanaisa on vist ka eesti külast pärit kuskilt Kasahstanist hoopis. Või siis isapoolne vanaisa, siis on päris venelane. Nii et mu isa sellist õppis eesti keelt ema kõrvalt, kui nad abiellusid. Ja ega mu ema on ka ja väga hästi, noh ta on ka ikkagi vene koolis käinud ja noh, see kultuurkeel on ikkagi vene kihelkonnas, on kõiki noh, suurem osa raamatutest on ikka kõik vene keeles ja Ma isegi isegi eesti kirjandust olen mina lugenud vene keeles. Laps on kevade näiteks, mullu käisin Jesnaa variandis. Et et nagu minus, Meil on kokkupuude nõu eesti keelega on ka nagu siis, kui ma kunstiakadeemiasse sisse astunud viina mul esimesed kirjatükid kirjutama, millega ma olin väga hädas. No eesti keelt ikka oskasin ainult noh, sellisel tasemel. Et kuidas kartuleid koorida ja põrandaid pesta ja suppi keeta. Ja kui sa kunstiülikooli sisse astusid, siis sa läksid graafikaosakonda. Sa mõtlesid, et läbi nende mustade joontega sa saad õnnelikuks. Siis, kui ma kunstiülikooli läksin olin ma seal nendes ruumides juba natukest aega viibinud ja mul olid mõned väga toredad sõbrad, kes parajasti olid graafika kateedriga seotud. Siis mõtlesin, et noh, et maalida võib igaüks, et noh, et ma olen ikka see, mida kõigile õpetatakse, kes kunstiakadeemiasse läheme. Teater pole mulle kunagi meeldinud, seda mõelda ei mõelnud. Et siis põhimõtteliselt jäigi ainult graafika. Aga see, et, et ka graafika ei ole päris seeriale, mis minu jaoks lõpuni õige on, sellest ma sain enam-vähem esimesel kursusel. Mina sain sinuga tuttavaks natuke aega tagasi ühes filmistuudios ja siis sinu peale näidata vaata et, et see on Kristinka. Ta on graafik, tegelikult ta teeb hoopis filme, teeb väga hästi filme, seda rääkis professionaalne operaator, et sinu kadreering on hästi ilusas kompositsioonis ja ta just kirjutas selle nagu sinu graafiku või sinu kunstihariduse arvele. Ja mul on üldse tunne, et noh, näiteks dokfilme, võib-olla üldse filme võikski teha need, kes ei oleks õppinud seda filmi tegemist või et kuidas värske pilguga tulle sellesse dokumentalismi maailma. Et sa oled hakanud nüüd ka viimasel ajal hoopiski filme tegema, et sellest liikumatuste graafilisest joonest oled sa läinud liikuvate piltide maailma. No see, kuidas ma selleni jõudsin, on tegelikult üsna üsna loogiline. Sellepärast et minu jaoks nagu noh, ütleme siis kunstnikuna kõige olulisem oli ikkagi luude jutustamine. Mulle meeldib joonistada seeriaid. Et kus on see narratiiv on nagu illustreeritud, et ta on, et iga pilt on siis kaader mingisugusest pikemast liikumisest või loost. Kust need lood tulevad või millised lood sind huvitavad? No mida uskumatu madlaadsed. Sinu lõputöö pealkiri oli geeniuse väli. See, see on üks üks põnevamaid lugusid, mis ma iseendaga on mina elus juhtunud. Et sellega juhtus nii, et ma ühe hoopis teise töö tarvis sattusin Tartusse. Ja siis tegin pärast aega parajaks Tallinna bussini oli umbes tund aega selgeks teha, et sattusin ühte ühte vanade asjade poodi raamatud. Siis nägin ühte raamatut riiulis, mille pealkiri oli Superzila. Ja siis ma lihtsalt noh, ma ei suutnud ennast tagasi hoida ja pidin selle ostma, seal on seda raha, mida nad tahtsid saada selle eest 20 krooni oli 12. Siis nad ei taha võtta, et venekeelne raamat, et kes seda ikka ostab seal siin kaks aastat juba seid. Ja siis mis ma ladusin need 12 krooni välja ja võtsin selle raamatu ja olin väga õnnelik. Mõtlesin, et ükskõik millest see raamat ei räägi, see seal suurt vahet ei ole, et see lihtsalt peab olema sellise nimega raamat peaks mul riiulis olema. Sa nägid pealkirja, sa isegi vaadanud sinna sisse? Eiei Superzila Niva täiesti piisav superjõudja. Et siis ma võtsin, istusin bussi ja mõtlesin, et noh, et ma siis nalja pärast vaatan, millest see raamat räägib. Siis selgus, et see raamat oli tõlgitud inglise keelest vene keelde. Pealkiri oli jube foos. Ja selle autor on pooltäidis, kes on siis tuntud Teaduse populariseerija ja sai raamat. Ma olin nii õnnelik, et selle raamatu ostsin. Hakkasin algusest lugema ja siis siis ma ei saanud seda lihtsalt käest ära pandud, enne kui see otsa sai. Et see raamat rääkis teaduse arengust alates 19. sajandi keskel Väinast kuni, siis tänapäevani. Ja põhirõhk oli ikkagi füüsikal. Kvantfüüsika areng, et uuemad ruumi paindumised, mustad augud Jah, kõigest sellest, kui ma koolis käisin, siis matemaatikaga olid väga suured raskused ja ja noh, peab ütlema, et ega füüsikatunnid ka kõige huvitavamad ei tundunud. Siis see raamat lihtsalt avas minu jaoks täiesti uue maailma. Juba see oli minu jaoks hämmastav, et kõikidest nendest sellest suuremast osast mulle isegi vähimatki ettekujutust, eks ole, et et koolis ikkagi peamiselt füüsikatundides räägiti Newtoni seadustest ja siis me pidime mingeid raskeid matemaatilisi ülesandeid lahendama, arutama ja nii edasi ja seal oli minu jaoks lihtsalt kohutav piin. Ja siis selles raamatus täiesti uskumatu kerguse huumori ja räägiti, räägiti täiesti korri keerulisematest, sest asjadest ja lihtsalt sellisel mulle tundus see raamat täiesti ebareaalne. See tundus täiesti uskumatuna, iga rida, mida ma lugesin, oli ta oli mootor, mis käivitas tohutuid fantaasial enne. Kõik, mis me sellest raamatust lugesin, oli täiesti täiesti uus, mine. See on see hetk, kui sa avastad midagi sellist, mis paneb sind nagu vaimustuma elust. Et see asi on meeletult, et huvitav ja põnev, palju huvitavam kui see, kui seda meile iga päev näha lastakse. Mäletad seal mingit momenti, mis sind pani nagu sellisest elujoovastust näiteks tekitas kasvõi seesama raamat sellest kvantfüüsikast need lained osakesed, kogu see mikromaailma. Mis mind kõige rohkem asja juures vaimustust tundma pani, oli see, et need asjad, millest seal räägiti selline niivõrd, niivõrd ebareaalne on kõik, et noh, et need kaugused ja need suurusjärgud ja just need väiksus järgnevad nendele niivõrd müstiliselt kas suured või väikesed. Et lihtsalt selleks, et seda ette kujutada pidi kõvasti oma fantaasiat, pinguta. Ja et siis ma mõtlesin, et noh, sisuliselt seda ei saa, kontrolli, näed, ma võin seda raamatut lugeda sama hästi ka mingit ilukirjandust. Et kui see kõik niimoodi on, et siis samahästi võin mina olla üks selline üks selline autor, kes, kes siis räägib inimestele, kuidas asjad tegelikult on. Et te võite ju lugeda näiteks sedasama poolteise raamatut, eks ole arvata, et asjad on niimoodi. Aga mina ütlen teile, et asjad on hoopis teistmoodi. See andis, sa said siis sellise laksu sealt sa mõtlesid, et seal leiutavad ise midagi juurde. Et sa leiutajad sellesse meie maailmakirjeldusse sellise asja nagu geniaalsuse väli. Ja et põhimõtteliselt selles poolnelise raamatus, noh, ütleme niimoodi, et see on ikkagist ilukirjanduslik teos Sina ütled seda ilukirjanduseks tegelikult see on ju põhineb väga rangel kaasaja matemaatika all, mis on ju ütleme teadusmaailmas universaalne, et seda kasutavad nii füüsikud, matemaatikud, keemikud, et see on see üks jumalik matemaatika. Sisuliselt sisuliselt küll, aga et isegi noh, näiteks selline selline asi, et et tänapäeva füüsikas on kaks täiesti võrdselt aktsepteeritavad teooriat, millega saab kogu maailma seletada. Et üks on siis kvantmehaanika ja teine on siis relatiivsusteooria, aga samas on need noh, nende tunnistatakse. Neid tunnistatakse mõlemaid võrdselt õigeteks. Jah, aga nad ei kattu, et juba see situatsioon oli minu jaoks noh, et kus ma, kus, ma olin alati noh, lapsest peale arvanud, et noh, teades on lõpuni objektiivne ja olla niimoodi, et, et on rohkem kui üks tõde õed, võib-olla relatiivne või et oleneb, mis, mis küljest vaadata, eks ole, et noh, et kõik sellised sellised asjad olid minu jaoks täiesti täiesti uued. Ja siis see oli ka üks asi, mis, Mis pani mind niimoodi fantaseerima, et noh, et ütleme, et, et kui teie siin räägite täiesti täiesti kõikeseletavast teooriast, mis on omavahel on erinevad, eks ole et siis ma võin teile ka mingeid variante välja pakkuda, et, et ja ma võin seda kõike niimoodi esitada, et te veel usute ka minema ei räägi. Te olete sunnitud uskuma. Ronisid kribinal-krabinal võtsid kapi otsast oma värvipliiatsite purgi alla ja hakkasid joonistama. Põhimõtteliselt küll, jah, ma jään tegelikult. Raamatut lugedes tegelikult tegin selliseid väikseid pause selliseid mõtlemispause ja siis kirjutasin ja joonistasin kohe nagu mingeid ideid, mis mul naguniimoodi lugemise käigus tekkisid, et et põhimõtteliselt ma seda raamatut vot ei saakski ühist välja laenutada, sest et ma olen selle kõik täis joonistanud ja allakriipsutatud ja juurde kirjutanud mingisuguseid kommentaare, nii et see noh, muidu mul ongi raamatutega niimoodi, et ma ei laenuta raamatu vagudest raamatuid, sellepärast et raamat on nagu lihtsalt selline keha või ajupikendus. Raamat on nagu vahend, et sina saaksid targemaks. See on nagu, et sa ostad endale lihtsalt mälutükke juurde, nagu kogu see infovahetus on nagu siis mõlemas suunas põhimõtteliselt, et ma saan mingi teebki raamatust endale ja siis ma saadan mingisuguse impulsi sinna raamatusse tagasi, et et see on nagu noh, minu jaoks ei ole jah, et muidugi on mingeid raamatuid, mida ma julge sõdida. Et tavaliselt need on nii vanad, et. Kuidas sa selle geniaalsuse välja lahti seletasid, sõid uue teooria ja vormistasid selle väga täpselt ja väga efektselt, kuidas. Teooria on selline, et noh, et kuna füüsikas on teada teatud sellised väljad, eks ole, et elektromagnetiline väli, gravitatsiooniline väli ja nii edasi siis mina pakkusin, et on olemas veel ka otsuse väli, jääd selle väljaallikaks on Albert Einstein ise. Albert oli siis selle väljaallikas ja siis välilevis nii minevikku kui tulevikku. Miks sa just Einsteini valisid, selleks ma ei tea, miks mitte näiteks buda või Jeesuse või kellegi kolmanda. Kuna mu vaimustus oli just parajasti teadusest siis siis selline selle klišee mõtlemine täielikult, et noh, et kui me räägime teadusest nagu geeniusest on ju vaid üldse, et kui me lähme tänava peale, küsime inimeste käest, et noh, et tooge mõned näited geeniastest, et siis ma olen talver, teistel on üks nendest ikoonidest. See on lihtsalt selline geniaalsuse ikoon ikkagi, vähemasti minu jaoks oli see ka mõnda aega niimodi. Selline igavesti olemas on Talbert, kes kiirgas geniaalsust, millest sai siis toitu. Teadus. No põhimõtteliselt jah, selleks, et et seda lugu võimalikult niimoodi tõetruult veenvalt esitanud näha, tuli mul meelde selline asi, et kui ma ise koolis käisin, siis füüsikatunnis näidati meile ühte diafilmi. Et kus on siis teatud järjestuses kaadrid, mida näidatakse läbi projektari see film, mida meile näidati koolis, oli sellest, kuidas tuumaallveelaev leenindajata, et kus tal see reakter on ja kuidas ta siis niimoodi edasi liigub ja kuidas kuidas ta siis toimib. Ja siis ma mõtlesin, et, et see on väga-väga hea, et alguses mõtlesin, et kuidas ma seda lugu veel siis niimoodi esitan sellest Alvertist ja sellest minevikust ja tulevikust. Et väga raske on, et lihtsalt joonistuste näed, et siis, et ongi hea, et ta on ka sellised ja filmi. Ja siis et noh, et, et selline õppefilm. Et noh, et kui ma juba esitamegi seda niimoodi, et ta on nagu õppefilm, et siis inimesed juba vaatavadki seda noh niimoodi nad on ette valmistanud selleks, et neile näidatakse praegu tõde. Ja nad noh, õppefilmi ikka, noh, see ei saa ju olla mingisugune jama eksale õppefilm on tõsine asi. Et noh, et sa lihtsalt vaatabki seda niimoodi, et sa õpid sellest kutsina kunstiga oli tolleaegsed õpilased ühte klassiruumi ja siis näitasin neile seina peale ste diafilmi ja plaadi pealt tuli ta heli sisse, võeti dividend sellesse ja siis ja siis tuligi selline väike film sellest, kuidas õpilased siis õpivad minu tehtud filmi järgi siis sellise füüsikalise nähtuse kohta nagu geniaalse väli Õpilased jäid uskuma, kas õppejõud jäidki uskuma? Altarile siis, kui ma seda filmi näitasin. Paljud investorid nagu ma ei arvanud, et see nagu saab niimoodi töötanud, aga inimesed olid mu käest tõsimeeli küsinud kas see päriselt ka ongi niimoodi, et te näete, et see on nagu kohati tundus, täiesti uskumatu, nagu Sa ei saa niimoodi olla. Aga kas need asjad on tegelikult ka, olidki niimoodi ja siis ma mõtlesin, et see on täiesti uskumatu, et inimesed lähevad selliseid küsimusi küsima. Et see su vorm, see esitlus, sisu oli nii puhtalt välja lihvitud, et need inimesed, kes seda vaatasid, siis sinu lugu geniaalsuse väljast. Nad jäid uskuma seda, et on olemas selline uus teooria. No põhimõtteliselt oli näha, et mingisugune kahtluseuss on, õgib neid parajasti et, et noh, et nad ikkagi tulid mu käest nagu asju üle kontrollima, aga. Nad olid ikka segaduses küll. Sinu teooria põhitelg oli siis see, et on Albert Einstein, kellest lähtub geniaalsuse väli, mille, mis on andnud ideid erinevatele teadlastele siis läbi ajaloo, nii need, kes elasid kunagi minevikus, kui, kui ka need, siis kes hakkavad, kes alles sünnivad ja hakkavad uusi teooriaid tegema. Põhimõtteliselt küll jah, et see on selline nagu selline vastastikune nagu mõju, eks ole, et Alvert siis jama selle geniaalsuse on ka nagu ulatusse minevikku ja mõjutas selle selle väljaga siis tegelasi tolle ajateadlasi. Et, et nemad tuleksid oma oma siis teooriatega välja selleks, et kui halvert sünnib, et siis pinnas tema teooria jaoks oleks nagu ette valmistatud. Angristinkaks seda teadet, et uuemal ajal ka teadlased järjest enam räägivad sellest, et teadus ei arene niimoodi astmeliselt, et kõigepealt on see alumine aastaid, siis läheb nõks nõks nõks edasi vaid et paljud asjad ongi sellised, mis saadakse nagu läbi ilmutuse plaksti tuleb tervik, idee kohale samal Mendelejevi tabeli kohta räägitud, et, et ta sai selle unes, eks ju. Et see tuli talle tervikuna, et seal ei olnud mingisugust, ütleme ettevalmistust, mingisugust loogikat selles ei ole. Ei, no ma täiesti usun sellesse täiesti usun sellesse, et on võimalik lihtsalt une pealt mingi tabeliga näiteks välja või mingi hea, et, et ta on nagu teatud selline ilmutuslikus võib-olla ka teaduses. Et ega teadus ma ei usu, et teadus on midagi erineb väga näiteks noh, kasvõi kunsti tegemisest, et et see kõik on selline noh, et kui sa oled asjas sees, eks ole, sa lihtsalt elad sellest siis on inimese aju või ma ei tea, see vaim on kuidagi ühenduses selle Platoni ideede maailmaga. Et lihtsalt on mingid kanalid, mis lihtsalt mis lihtsalt lähevad noh, puhtaks, eks ole. Torud puhutakse läbi ja siis sealt muudkui vuhinal tuleb. Et see seal ei olegi vahet, kas, mis teeb infot sealt siis nagu tahetakse või et noh mingit vahet ei ole, et kas see on kunst või teadus. Ja sama just ongi räägitud ka kunsti kohta, mulle väga meeldis. Kui ma õppisin humanitaarinstituudis, siis meil üks mu lemmik õppejõude Olga Kaljundi, tema rääkis just kunstiette kuulutavast rollist maailmas, et kunst toobki mingisuguse uue mõtte uue ilmutuse endaga kaasa, kunstnik võib taibata mingil hetkel midagi väga olulist milleni näiteks teadlased hõivata tulla alles aastate aastate pärast. Et selles mõttes see sinu geniaalsuse välja teooria, mida sa ise praegu võid muiata või naerda selle üle, et seal võib mingi väga sügav iva sees olla ja kunagi näiteks 10 aasta pärast või 100 aasta pärast tulebki keegi tõsiselt välja sellise teooriaga, et on olemas geniaalsuse väli ja siis hakatakse asja uurima ja siis saadakse teada, et et keegi Kristinka kusagil Eestis on selle juba ammu kirja pannud ja teinud mingisuguse diafilmi selle kohta ja saanud sellest viia. Nojah, muidugi, miks mitte põhiteema, millega ma nagu tegelikult siiamaani tegelen, paralleelreaalsused. Et kas või seesama geniaalsuse välja lugu tegelikult ju tegeleb, see on ka aeg selline paralleelne versioon noh, et võib-olla mingisuguses reaalsuses on see kõik noh, toimibki niimoodi ja see ongi kõik päris. Et, et pärast hiljem na aastaid hiljem, kui ma saatsin selle artikli peale, mida ma lugesin, siis andis ikka Ameerika nestamis rääkis multiversumi kontseptsioonist ja sellest, et et on olemas teatud struktuuri ja selline multiversum Et ei ole mitte siis ainult üks suur pauk, vaid et need mulje on siis hästi palju neid erinevaid universumit. On universum, meid on rohkem kui üks võib-olla et lõpmatu arv universumid, mis siis eksisteerivad paralleelselt et kõige rohkem mulle meeldis see, see versioon sellest või noh, selline teooria ja kus on siis nagu palju universumid, mis on siis nagu kui neid graafiliselt kujutada, eks ole, et siis on sellised nagu kärjed või sellised mullikesed, mis on siis kuidagi noh, nagu selline nagu mingisugune kude, eks ole, nagu mingisugune bioloogiline kude mingi trahv keset et iga iga rakuke on siis üks universum mis terve kõiksus tegelikult siis on neid kõiksus nagu lõpmatu arv, eks ole, aga et kuskil on nagu siis täpselt identsed rakukesi, kuskil on siis need rakukesed, mis natukene erinevad ja siis on näiteks siinsamas, et me oleme sinuga siin stuudios on ja et noh, ütleme kui me oleme selle intervjuu ära lõpetanud, et ma näiteks lähen tööle, sina lähed, jood veel ühe kohvi näiteks, aga on nagu selline võimalus, kus on kus, eks jääme natukene pikemaks siia istuma ja joome selle kohvi koos siin siis igaüks teeb muidu kõiki neid samu asja, see erinevus on hästi väike. Aga võib olla ka täiesti selline, et, et kogu meie minevik, noh nii nagu me oleme seda elanud, Need on täpselt sama, aga sellest hetkest alates, kus me väljume sellest uksest, teeme tegelikult absoluutselt teistsuguseid asju. Või juhtub, ma ei tea midagi enneolematut, mida me ei oska praegu isegi ennustada, et jah ja näiteks kuskil on täpselt samasugune täpselt samas hetkes on täpselt ühesõnaga kõik on täpselt üks ja sama nagu täpselt samamoodi. Aga kuskil on kõik need võimalused, millele me oleme praegu, noh, mille üle me praegu ainult mõtleme, kõik võimalused teostavad erinevates universumis. Et noh, neid on, neid on nii palju, et kõik, kõik, kõik kõik teostub kuskil. Näiteks need pöörased ideed, mida mõtleme ainult idee tasandil, on kuskil reaalsus. Et võib-olla seal vaata nii ideede maailm ongi lihtsalt see, et on, kuskil on see akem mingisse universumisse, kus kõik on ideaalne ja siis me oleme peegeldus sellest. Kaasaja füüsika, millesse praegu kõneled, et erinevad ruumid on omavahel põimunud kuidagi, et on teoreetiline võimalus, et nende erinevate reaalsuste vahel on, on ka mingisugune side. Isegi on räägitud, et et võib-olla needsamad mustad augud on potentsiaal, las need aknad nendesse teistesse univernumitesse kui mõtleks välja, kuidas seda tohutut gravitatsioonijõudu, mis nendes mustades aukudes on, et kui seda saaks millegagi, siis tasakaalustada, et siis oleks võimalik nende kaudu sattuda teistesse universumisse. Aga praegu, sa oled siin Eestimaal tipa-tapa oma kahe jala peal, kõnnid ringi ja oled hakanud tegema filme. Nüüd on tulnud uued lood või sa oled selles teadusfantastika, kas endiselt edasi? Selle teadvus fantastikaga on niimoodi, et eks see natuke ikka et see on lihtsalt mindiva nii palju kujundanud, et isegi kui me ei mõtle selle peale, siis ikka käib minuga kaasas ilmselt. Aga, aga ma jään selle paralleelreaalsust teemaga edasi läinud ja viinud selleni rohkem elule lähemale, et vaadanud noh, ühesõnaga on selle viinud sotsiaalsele tasandile üle võib-olla siis oma tegemistes, et et need, need teemad, mis on mind huvitanud, on võib-olla rohkem nende reaalsete inimestega seotud, kes meie kõrval elavad minu kõrval. Noh, nüüd me räägime ühest filmist, mida ma arvan, et tegelikult, et suurem osa inimesi ei olegi näinud veel iga teine inimene, kes ütleks, et ta on teinud järjekordse filmi pronksmehest pronkssõdurist, et siis ma viskaks teda millegiga, ma läheks sellest toast välja, et seda juttu on nii kohutavalt palju olnud nendest aprillisündmustest alates aga ära näinud selle sinu veerandtunnise filmi pronkssõdurist, mis on võitnud selle köeta instituudi konkursi peaauhinna. Ja see on üks väga vägev film alates siis maailma loomisest kuni ma ei tea selleni, et mis võiks oodata meid kõige kaugemas tulevikus ja üks tegelane on siis seesama Minu jaoks on see väga sügavalt eksistents Elistlik filme. Millest see sinu pronkssõduri film kõneleb? Ah see kõik ei ole päris täpselt nii, nagu sa rääkisid, aga aga mul vahepeal tekkis selline mõte, et tahtsin teha ühte tokki ühest päevast Tallinnas, mis oleks olnud siis 22, september ja siis, et see paralleelreaalsust teema oleks siis selline olnud, et et siis see 22 september tähistab eestlaste jaoks siis Tallinna vallutamist ja sisuliselt ta selle vabadusekaotust aastakümneteks. Ja siis jällegi siis venekeelse kogukonna jaoks on see hoopis praasnika. Et see on siis Tallinna vabastamise pidustused ja kõik sellised asjad, aga kuna parajasti pronkssõdur oli sisse piiratud ja keegi ei saanud sinna ei pidutsema ega meelt avaldama minna. Sa filmisid seda eelmise aasta sügisel. Ja ma alustasin eelmine aasta ja 22. septembril ja et kuna see olukord oli, noh, oli juba absurdne, eks ole, et on mingisugune kuju keset keset Tallinna politsei linte ümber ja siis ja siis politseinikud Löövad seal parajasti aega surnuks. Täiesti absurdne situatsioon ja noh, see tundus mulle hästi hästi põnev iseenesest või noh, lihtsalt kui nähtus. Ma ise mõtlesin, et et ma saaksin sellest teha sellise dokumentaalfilmi, et ma saan nagu noh, need mõlemad pooled, eks ole ära näidata, et kuna ma ise seda südametunnistuse sihukest piine mängu ka ei ole noh, et põhimõtteliselt oleks tegelikult vähem kui võib-olla, kui seda oleks teinud noh, kas siis noh, nii-öelda eestlane või nimelda venelane. Et kuna ma ikkagi mõnes mõttes kuulun ikka mõlemasse kogukonda, 22. septembril käisin filmimas seda, kuidas siis Eesti kogukonna esindajad siis kummelit Hirvepargis ja avaldasid seal meelt. Vaikselt küll noh, niimoodi küünlad põlesid ja siis inimesed pidasid leinapäeva, eks ole. Ja siis samal ajal sisse venelased pidasid praasnikut vaninud panid pärgasid tundmatu sõduri hauale sõjaväekalmistul ja siis pärast seda mindi ohvitseride majja ja seal olid imekaunid tütarlapsed, kes laulsid siis ennastunustavalt neid sõjaaegseid, patriootlike laule ja kasakate laulusid ja siis tantsisid ja tõesti oli väga pidulik selline atmosfäär peeti kõnesid ja loeti luulet ja selline, aga kuna see situatsioon lihtsalt Läänes nii kiiresti ja siis ma sain aru, et et noh, et mul küll oleks võimalik olnud teha ühest päevast, eks ole, aga lihtsalt see ema muutus järjest kuumemaks, eks ole, ja materjalikogu aeg kogunes juurde. Ja siis ma lihtsalt mingi hetk sain aru, et nii et need on see nii kaugele läinud. Et ma ei saagi enam toki teha. Sellepärast et dokumentaalfilm on ikkagi noh, eeldab seda, et sa, sul on autoripositsioon ikkagi pead mingisuguse nagu seisukoha võtma päris lõpuni ei saa niimoodi distantsilt asja näidata. Ja siis ma sain aru, et, et ainuke võimalus, mis mul on, ongi teha noh, ulmefilm sellest. Et näitamaks selle situatsiooni täieliku absurdsusest mõnes mõttes igas mõttes. Ja siis see lahendus kujuneski selliseks, et et ma tegin siis lühifilmi sellest paralleelina Stanley publik Kosmose aadist saiast. Et noh, teadupärast tuleb siis publiku filmis lihtsalt ahvide ajal, eks ole. Tuleb siis maa peale selline perfektse kujuga selline graniit, monoliit siis need ahvid on sunnitud kuidagi mingit seisukohta võtta tükk aega võõristav seda, eks ole, ja siis ja siis nagu ületavad oma hirmu ja uudishimu, võidab see Monalite kuigi täit see otseselt midagi, aga lihtsalt sellega, et et ta on seal, et siis käivitab evolutsioonilise protsessid nendes ahvidest, ahvid leiutavad siis tööriistad ja relvad ja ühesõnaga siis jõutakse sellesse kosmoseajastusse lõpuks. Aga minu filmis on siis niimoodi, et see Monalitan siis see pronkssõdur, mis tulebki kosmosest filmis, siis on nagu näha seda muna liiditulekut siis noh, läbi siis selle kosmone siis ta jõuabki Tallinna ja siis äkki on, äkki on siis need õnnetud ahvid situatsiooni ees, kus nad peavad kuidagi reageerima. Siis siis nad reageerivadki asi lähebki lõpuks täiesti kontrolli alt välja. Aga ma ei hakka selle filmi franti välja rääkima, et kõik inimesed tahavad, et siis saab seda filmi kunagi ka näha, et tahtsin dokumentaalset materjali ja ma tegin siis need, need ulme nii-öelda kohustuslikud osad, siis tegin nukufilmis. See on hästi pöörane see sinu pronkssõduri filme, et kus seda näha saab. Vaata, kui sa kunstnikuna elad, et sul on kogu aeg kõrvad lahti ja ma sind alguses kujutasin nagu ufo naist või ufo tüdrukut siis sul on need antennid on ka häälestatud selle peale, et sa kuulad maailma hääli. Et sa otsid neid lugusid, neid teemasid, mis hõljuvad kõik meie ümber. Aga see tähendab seda, et see sinu vastuvõtumembraan peab olema hästi tundlik või siis antenn peab olema hästi täpselt häälestada vot just sellele õigele ribale mis tähendab seda, et see sinu instrument on hästi tundlik ja noh, ütleme suurema paugu korral oleks justkui loogiline, et ta läheb töökorrast ära. Kas ei ole nii, et kui kunstnikel on see ekstaas või siis, kui katus sõidab, et see on väga vinge, joovastav tunne? Idee alguses sa oled just, just kohe avaneb mingisugune täiesti uus maailm ja siis kui ütleme nagu madalseis, et siis see on nagu tõeline madalseis, et siis siis on nagu maailm natuke must. Kuidas sina oma instrumendiga hakkama saad oma inimese, vaimu ja kehaga? No põhivärk natuke vastuvaile aegs ufovärk on kanjoni ega siin mingeid ideid, et ise tulevad, noh, et ei ole niimoodi, et ma tegelen sellega, et ma pean midagi leida. Lihtsalt kõik need teemad, need ise ju trügivad uksest-aknast sisse, et et ongi see, et sa pead lihtsalt oskama valida. Et tegema vahet olulistele ebaolulistel. Praegu ei tee ka nii, et tükk aega laseb kõige noh, niimoodi tulla, nagu ta tuleb ja mõnikord on muidugi nii, et on ning eksharjutused ummikus sellepärast et kõike on liiga palju. Aga see noh, see läbipõlemise teema noh loomulikult on niuksed, niuksed, mõõnaajad on siin täiesti loomulik, mulle hästi meeldib see. Ma nägin ühte, ühte mõõdeti ükskord mingist täiesti müstilisest telekanalist, ma siiamaani ei ole kindel, kas see tegelikult ka on olemas või ma olin lihtsalt ma mäletan, ma olin hästi haige, oli 40 kraadi palavikku ja mul kõik pilt hõljus ümberringi ja siis ma olin vanemate juures sanatooriumis ravil. Siis siis vaatasin põrandal ja vaatasin telekat. Mulle vähemasti tundus, et seal oli selline kanal, kust siis nagu mingisuguse selle vene vene mingi ülikoolikanal on, kas see tundub täiesti, kui ma praegu reaalselt hakkan mõtlema, kas see võis päriselt ka niimoodi alla, siis ma kahtlen selles. Aga seal oli niimoodi, et nagu loengud täiesti erinevatest ainetest, õlid ja eks see oli selline pedagoog, ma ütlesin, et amet ka ikka kuhugi mujale, ta läks klõpsida, et mingit muud kanalit vaata, et seda ei ole võimalik, kes viitsib mingit pedagoogikaalaste asjaga, et kas see oli nii põnev? Rääkis sellest, et kuidas inimesel tekib sõltuvus iseenda ajus aju poolt toodetavate nagu morfiinide vastu. Mingeid mõnuaineid siis, mis on inimene ise, toodab? Geenid endorfiinid ja need on siis jah, et inimese kehakeemia on selline, et seal osad ained, mis ajus ringi liiguvad, aeg-ajalt mingite mingite portsjonitena on, siis on siis sellised narkootilised millest saab kassi. Ja siis see, et põhimõtteliselt on niimoodi, et et ka õppimisest loomadel on samamoodi. Et noh, et kui sa loed mingit põnevat raamatut või sul kogu aeg, näiteks kui selle matemaatika väga meeldiv alguses on raske. Aga kui sa mingi hetk saad, noh, iga kord, kui sa sellest raskusest saad üle, eks ole, ja sa jõuad selle mingi ilusa lahenduseni, siis vaat selle laksu nagu kätte, eks ole, siis sa tahad veel, sa tahad neid raskusi järjest rohkem, et sa saaksid järjest rohkem seda lakse pärast, kui sa oled lahendanud midagi. Et noh, ma jälle matemaatikaga seoses seda kunagi saavutanud. Aga küll teiste asjadega. Ja noh, see on ka ilmselt kogu aeg, aga, aga siis ma veel tean, et on ka veel selline aine nagu serotoniin olen teatud piiratud kogus ajus, see on ka selline mõnuaine, ma tean, et sellel narkootikume nagu ecstasy niimoodi toimib, et sinu enda kehakeemiast, et ta paneb su keha tootma seda serotoniin ja siis sa saad selle laksu kätte, kui sa võtad seda seda keemiat juurde, eks ole, siis ta enam ei toimi, sellepärast et see sinu kehas olev kogus ära raisatud. Sinu keha ise toodab seda ja see on loomulik aine, eks ole, aga see mulle väga sobiv, et, et et ma lähen, ma jään tujus täiesti ära, siis ma vähemasti tean, et sellel, et see kõik on kehakeemia ja see, et see kõik laheneb, et noh, natukene koguneb sinna seda mingit ainet, eks ole, ja siis järgmine päev laksiv jälle Aga oled sa mingisuguseid legaalseid tehnikaid leidnud, et kuidas seda oma loomulikku serotoniini kogust nagu ahjust tõsta? Ai, ma ei pea üldse tegelema, et küll ta ise tõuseb. Noh, seda tundub, et noh, see kõik toimib, et lihtsalt mõnikord on vaja natuke rohkem kannatust või, aga kui ei mõtle selle peale, siis pole ka olnud. Kuidas sul kannatusega on elus, kas sul on mõni hommik niimoodi ka, et, et üldse ei viitsi kusagile üles tõusta ega midagi asjatama hakata, et et keeraks ennast sinna teki sisse, kookonisse, niisama vaataks lakke? Oi, ma olen hästi palju lakke vahtinud kusjuures isegi niimoodi, et et lihtsalt vahtinud lakke ja näinud ka ainult seda lage ja ega mõelnud ka mitte, mine. Ma kujutan ette, et tundide kaupa niimoodi, et ongi täiesti tühi. Aga see on jube mõnus. See on jube mõnus. Et ei ole niimoodi, et on, kogu aeg on noh see on tõesti mõnus, kui on aeg-ajalt dist lülitanud välja. Eriti kui sa saad, kui see on kõik võimalik. Mulle meeldib tegelikult, et kunstikoolis hakkavad tööpäevad. Tavaliselt noh, peale kella kolme, et sisuliselt kui otseselt muid kohustusi ei ole, siis saad, kas see kella kolmeni oli Edelda Kema teen seda harva, aga mõnikord ikka juhtub. Et siis ongi nii, et lähete poole neljaks tööle värskelt ärganud oma esimese kassi eest napilt ära joonud. Ja siis lähed ja särad nagu päike laste ees. Noh, kuidas kunagi, ma ei tea, siis ta peab nende käest küsima. Aga see õpetajaks saamine oli seal ka nagu juhus. Jah mulle pakuti seda direktor lihtsalt, no ma olin ise värskelt kunstikooli ära lõpetanud ja isegi kooli selleni üheteistkümnendas klassis üks üks aasta oli veel käia ja siis siis kooli direktor kutsus mu enda juurde, ütles. Kuule, sa oskad vene keelt ka ja et tahad väikeste lastega tegeleda, et noh, et mitte kooli raames, vaid nõngaid, kunstiringi kunstiringis. Siis ma ütlesin, et ehmatasin tohutult ära, mõtlesin, mis asja, mis asja, mis asja, et nina küll väiksed lapsed pole mulle kunagi meeldinud, praegu ka eriti ei meeldi üldse ei meeldi tegelikult. Et noh, täitsa teed, see ei peagi mulle kohe vastama, et mõtle ennem natuke. No ja siis ma mõtlesin ja siis siis ma enda õpetaja, kes mul kogu aeg oli koolis temaatiliselt kuule, et rahu, rahu, et see on jumala lahe, et tegelikult, et et ennem no ema ja pärast siis ütled, et kas meeldib või ei meeldi. Ja siis oligi niimoodi, et septembrist olid need väiksed lapsed kohale ja tohutu karjaga ja ja siis ma sain aru, et jumala lahe selliseid pilte teevad, et see on täiesti pöörane. Järved, kõrred, kellelt me siis kuidas me siis veel mõtlesin, et kas ma tahan seda teha või ei taha? Muidugi tahan. Ja siiamaani on need need, kes mul, need, kes mul siis tulid nende lapsed, noh, nendest on praegu suured, mõned inimesed juba kasvanud 10 aastaga hakkavad juba keskkooli lõpetama, siis need olid, ma ei tea, teises klassis käisideni. Siis. Kui sa vaatad kõiki neid lugusid või neid teemasid, mida sa oled iseendast läbi lasknud, et nad on näiliselt, on kõik hästi erinevad, kas või seesama pronkssõdur Kubliku filmi seostes ja siis see paralleelsed reaalsused, geniaalsuse väli. Mis on siis see, kui sa nüüd kosmoloogiliselt võtad, mis on siis ühendmõtteline ühendväli kõikide nende sinu erinevate teemade kohal et mis on siis Kristinkase, sinu teema, millega sina siin elus tegeled? Ei näika paralleelreaalsused ikka ikka, see on ikka see põhiteema. Ja ma arvan, et see on nii lai teema, et otsaga Isagnad. Aga selliste pealisülesannet mängus, et mul ei ole. Kui kaugele see paralleelreaalsust teema siis võib minna, et, et noh, ta on üks kosmoloogiline hüpotees. Ta on lõpmatult Arv, neid universumid, et on olemas nagu multiversem on olemas selline mullivann, mis kobrutab nendest universumitest ja on olemas, noh, ütleme tõenäosus, et, et kusagil teises reaalsuses on veel üks Kristinka, kes on täpselt samasugune heledate juustega Kristinka, kes on ekas magistrant, õpetab pärastlõunal lapsi, on täpselt nagu viimase, kui komakohani on nagu sinu sarnane. Aga no vot, aga mis siis edasi missise? Ei, ega sellest ei olegi midagi. Mulle väga meeldib see, et, et kuskil ja, ja kõige rohkem mulle meeldib see, et, et ma tean, et need asjad, mida ma ei jõua praegu teha, et need kuskil ma teen ikkagi ära Õed kuskil, et kuskil see elu noh, mida ma ei saa elada. Ma väga tahaksin, mõnikord on nii, et tahaks nagu oma vana elu edasi elada, aga aga uus elu tuleb peale ja siis ma ütlen, et kuskil läheb ilmselt see vana elu ikka edasi ja kõik nagu saab, teakski. Aga kas on mingisuguseid selliseid asju praegu sel hetkel, millele sa tahaksid saada vastuse, mingisugune uus idee, et noh, mõtled, et tuleks tark mees või naine ja sa saaksid küsida näiteks, et kuidas need asjad niimoodi on? Et kust see tolm tuleb küll kõhe kära pühkima. Ma ei tahagi kellelegi Manchesteris mõelnud selle teema peale, et noh, et on mingid ennustajad ja et inimesed ikka noh, et kui on ikka juhe nii koos ja ikka noh, ikka väga tahaks teada, mis küll edasi saab. Et siis minu arust on selline allaandmine või selline noh, et kui me oletame, et see on nagu sulatõsi, mida need ennustajad ütlevad, eks ole. Et siis on see niimoodi, et ütlesin nagu, annad lihtsalt alla ja okei, okei, ütelge mulle, vaatame siis sinna sinna raamatu lõppu, et kus need vastused on kirjas. Ma ei taha seda, ma olen mõelnud selle peale, mõnikord on ikka niimoodi, et mõtled, et küll on ikka kõik on ikka noh, halvasti ja et noh, et nüüd võiks ikka teada saada, et Q7 lahendas tule või et, et kuhupoole üldse vaadata on ju? Siis ma ütlen, et ei, et aga see oleks nagu see oleks tõsiselt esinemine. Tõsiselt nõrk, ei ole vaja, ma ei taha, keegi tuleb ja noh, et davai, ma ennustasin, ma ei taha. Ega ma iseendale ka ei taha mingit prognoosi, väljemann tulebki niimoodi vaeneta, et vaata, kui sa mõtled endale mingi asja välja, et liiga täpselt ei mingid sihid ikka veavad muidugi. Aga mingid sihuksed, välised asjad, mille peale sa mõtled, et noh, et nüüd võiks olla, see võiks olla see ja, ja niimoodi ja niimoodi. Et siis mõnikord tulevad sulle hoopis ootamatumaid asjad, mille peale siis pole kunagi isegi julgenud mõtelda. Lihtsalt kõnnivad sulle vastava, kui sa oled liiga täpselt otsustanud, mida sa tahad, eks ole või noh, liiga liiga täpselt defineerinud endale selle siis ei pruugi märgata hoopis lahedamaid võimalusi, mis selle vastu kõnnivad sisse jääd hoopis ilma, siis sa oled natuke liiga iseenda tehtud. Aga kui sa natukene lased asjadel juhtuda, ise ei ürita kontrollida liiga palju, siis on seltsi. Külas oli kunstnik Kristina Norman. Muusika Tartu Popi ja Rokiinstituudilt. Saate valmistasid ette helirežissöör maris Tomba ja toimetaja Jaan Tootsen.