Täna kuulete kolmandat osa saatest raadiomaja kant. Seekord räägib arhitektuuriajaloolane Oliver Orro nõukogude ajal ehitatud majadest. Kui palju siinne kant sõja ajal kannatada sai. Ka seemneid, pommitatud alasid oli ja kannatada oli saanud Keskturu kant, vana keldrimäe linnaosa, mida siis osaliselt otsustati mitte taastada ja rajati praegune Keskturg siis endiste maha põlenud kvartalite kohale ja samuti siis osa Tartu maanteeservast, kuhu siis pisut hiljem 50.-te alguses kerkisid need uhked Dvigateli tehasemaja nõndanimetatud stalinistlikud või nõukogude uusklassitsismi stiilis arvatud siis nurgapealne torniga maja või niinimetatud Kremli maja Stockmanni poe vastas, mis on siis ka ehitatud pärast sõda kiiresti ja forsseeritult arendatud Dvigateli sõjatehase töölistele. Siin Raua tänava pool kandis enamik suuri eestiaegseid maju olid jäänud alles sõjast. Mõni oli saanud küll väiksemaid kahjustusi, näiteks kindralite maja krohvil pronksi tänava poolsel küljel võite siiani näha kummalist kirjut mustrit, mis tegelikult tuleneb pommikildudest. Aga kuna pomm, kus tänavale, siis ja ise väga suuri kahjustusi ei saanud, küll aga tagapool, Kadrioru pool oli sõjas maha põlenud terase ja vase tänava puithoonestusest väga suur osa, kuhu siis hakkasid ka kerkima pärast sõda juba mõned stalinistlikud majad ja Raua tänava lõppu pool otsas vase tänava nurgal, Ongiga mõned väga huvitavad majad mille projekteeris Boriss Tšernov ja mis on siis esimesed sõja järel siinkandis ehitatud majad? Valmisid kohe 45 46 ja mille puhul me ei saa rääkida võib-olla sellise stalinistliku stiilist vaid me saame rääkida tegelikult sellisest eestiaegsuse jätkamise püüdest, millele on siis nüüd lisandunud teatud venepäraseid element, et teha siis nüüd nõukogude võimudele seda arhitektuuri vastu võetavamaks. Aga juba sealt natuke edasi näiteks Tina ja Faehlmanni vahelises kvartalis, mis samuti oli saanud sõjas kannatada, on siis juba natuke hilisem, 40.-te aastate teisel poolel projekteeritud arhitektuur. Ja siin me selgelt näeme, et uusklassitsistliku proportsiooni käsitlust ja arhitektuurikeelt ja majad on juba selgelt siis seda stiili esindavad, mida me nimetame stalinistlikuks. Noh, niivõrd-kuivõrd selles stalinismi mõiste vastu on ka vaieldud ja öeldud, et seal toob liiga siis sellise poliitilise konteksti ja ütleme, rahvusvaheliselt kaaseda arhitektuuri stalinismi kõrval nimetatakse ka näiteks sotsialistliku realismi arhitektuuriks või nõukogude uusklassitsismi või nõukogude Uuskysdaritsismiks võib-olla õigem on siin siis ka see uus history tsismi sõna sellepärast et see Stalini aja arhitektuurne elamuarhitektuuris kui avalike hoonete puhul võis segada erinevaid mõjusid ta ei olnud alati üheselt uusklassitsistlik, vaid seal võis olla ka uus baroksed jooni ja vahel ka lihtsalt niisugust stiliseeritud ajalooliste stiilide kasutamist. Aga Eestis me näeme seda vähem rohkem vene gaasis hoopis fantaasia põhjal loodud selliseid pseudoajaloolisi arhitektuurivorme ka hoopis näiteks Nõukogude Liidu lõunaosade, Kaukaasia maade, islami arhitektuuri mõju ka vene rahvapärase arhitektuuri mõju, nii et pigem siis me võime seda käsitleda niisuguse kummalise history tsistliku kihistusena, mis siis segab erinevaid ajaloolisi stiile uuel moel kokku ja mis siis pidi vastama toonase nõukogude võimuladviku maitsele ja arusaamale heast arhitektuurist teisalt siis ka esindama seda arusaama, et nüüd uue Nõukogude kihistuse arhitektuur ei tohtinud olla vähem uhke ja vähem dekoreeritud kui varasemate sajandite valitsevate klasside arhitekt. Tuur, kuidas arhitektuuriajaloolased Stalini aegsetesse hoonetesse suhtuvad? No üldiselt praegu on nii, et arhitektuuriajaloolased peavad seda Stalini-aegset kihistust väga huvitavaks eesti arhitektuuris mingis mõttes ka väga väärtuslikuks, sest need majad on ehitatud üsna kvaliteetselt võrreldes hilisemate nõukogude aegsete majadega. Need korterid on kõrgete mägedega ja avarate ruumidega. Kuigi tegemist on omalaadse kurioosumiga, mis oli võimalik siis ainult sellises totalitaarses ühiskonnas ja lõikas läbi kõik arhitektuuri varasemad loomulikud arengud siis iseenesest ühe ajastu märgina on need majad olulised ja moodustavad tegelikult ka täiesti tänapäeval vastuvõetava ja üllatavalt suur linliku kihistuse Tallinna linnaruumis ja linnakoes. Tõsi muidugi seal on niisuguseid aspekte, et need majad ju ikkagi meenutavad seda kõige süngemad aega Eesti ajaloos. Täis stalinistlike repressioone ja hirmu ja seetõttu eriti vanemale põlvkonnale võivad nad mõnikord olla ka väga ebameeldivate assotsatsioonidega seotud. Seal on terve hulk eetilisi küsimusi, ehitati leid maju tihti saksa sõjavangide tööjõuga ja seetõttu siis vahel on ka olnud niisugusi, küsitavuse kohti, et kas näiteks seal Tartu maanteel sellel torniga majal peaks seda punasümboolikat nii-öelda näiteks seda viisnurka torni tipus säilitama või mitte samuti mitmed sellised majad, kus siis on peale mingisugused reljeef, kujutised vahel nad on üsna neutraalsed, mingisuguseid töö liik, Käia põllumajandust sümboliseerivad sellised Skulpturaalse reljeefi, aga vahel siis selgemalt ideoloogilised näiteks sirbi ja vasara sümbolitega. Et kas me siis nüüd neid peaks säilitama või maha võtma või, või mis me peaks tegema. Arhitektuuriajaloolaste seisukoht siiski on olnud, et me püüame neid maju säilitada võimalikult terviklikuna ja me peame hoidma nagu lahus oma võib-olla sisulisi hinnanguid sellele perioodile ja siis esteetilisi hinnanguid arhitektuurile, et see periood Eesti ajaloos oli niivõrd negatiivne ja hirmus paljude inimeste jaoks ei tähenda, et siis selle ajal loodud arhitektuuri iseenesest oleks kuidagi alaväärne. Kui nüüd rääkida veel selle aja konkreetsetest hoonetest siinkandis, siis elamutest veel samamoodi, nagu me enne rääkisime, et on mõned sellised eestiaegsust, jätkavad siis üks selline huvitav maja on siin veel, mida oli hakatud eesti ajal ehitama. Aga mis jäi pooleli ja see on siis praeguse aadressiga Gonsiori 31 elamu, mis siis hetiga Aro projekti järgi 1946. aastal valmis ehitati ja mis siis on ka selline elumaja, et tegelikult peale vaadates ei saagi aru, et seal alles pärast sõda valmis ehitatud või saab seda aru ainult niisugune professionaalne silm teatud märkide järgi. Sest et seal on veel niivõrd tugevasti selline eestiaegsuse jätk tunda. Ka meie vana raadiomaja ehitamine jäi Eesti ajal pooleli. Raadiomajaga on siis selline lugu, et vajadust ehitada ringhäälingule oma maja mõisteti juba kolmekümnendatel aastatel, kui ringhääling tegutses Estonia teatrimajas hästi kitsastes oludes ja saadi aru, et niimoodi ei saa ja seda maja hakati ehitama 1939. aastal Elmar Lohu projekti järgi. Aga sõda tuli peale ja jõuti valmis ainult majakarp või nagu insenerid ütlevad toorehitis edasi, siis jätkata tuli juba pärast teist maailmasõda, sest sõjaaja rasketes oludes ei olnud võimalik ehitusega edasi minna ja pärast teist maailmasõda tehti projekt ümber. Arhitekt lohk oli Eestist lahkunud 44. aastal ja tuli siis kaasata uus arhitekt ja selleks sai arhitekt Žukovski. Kes oli siis Peterburist tulnud stalinistlik arhitekt, niisuguse Akadeemistliku kooliga, kelle kõige tuntumaks tööks Tallinnas on Pelgurannaelurajooni Stalini-aegne osa. Aga kes on projekteerinud tegelikult ka näiteks luha tänava piirkonnas, neid Stalini-aegseid, suuri elumaju ja veel palju-palju selliseid elumaju üle linna, aga siis ka mõned avalikud hooned, millest osa külijaid valmis ehitamata tähendab aga tema tegi siis selle raadiomaja edasi ehitamise projektiga. Nii et see vana raadiomaja siis esindab niisugust kahte kihistust korraga ühelt poolt on siin 30.-te aastate sellist funktsionalismi järelmõju ja esindus traditsionalismi, millest rääkisime eelmises saates kus on ka natuke sellist Saksamaa mõju tunda ja teisalt siis siia juurde tuleb see selline Peterburi või toonase Leningradi kooliga hoopis teistsugune hakkadeemistlik kihistust, mis samas mõjub arhitektuurselt üllatavalt terviklikuna. Kas vana raadiomaja ehitasid ka saksa sõjavangid? Raadiomaja puhul küll räägitakse seda, et on kasutatud saksa sõjavangide tööjõudu kusjuures tavaliselt see tähendab üsna head, sugugi mitte halba ehituskvaliteeti sakslased üldiselt püüdsid teha kõiki asju saksa täpsusega üldse Stalini-aegsed meistrid, kes seda tegid, noh, oli muidugi ka Venemaalt tulnud inimesi ja igasuguseid, aga tihti need olid ikka korralikud eesti ajal väljaõppinud ehitustöölised ja kuigi see arhitektuurikeel oli nüüd teistsugune, aga väga palju ikkagi kasutati veel selliseid eesti ajal väljakujunenud ehitus, täid, kuidas müüri laotakse, kuidas aknalauad paigutatakse, kuidas aknad seotakse seinaga ja nii edasi. Selles mõttes nende majade ehituskvaliteet küll on võib-olla mõnevõrra madalam kui eestiaegsel eraehitusel, aga ikkagi on tunduvalt parem kui hilisematel nõukogudeaegsetel noh, mistõttu nad ka on tänapäeval elukohana üsna hinnatud ja kui vaadata, mis maksavad kord pärid Stalini-aegsetes majades, siis need hinnad, eriti siin piirkonnas on oioi kui kõrged. Teine oluline avalik hoone ehitati siia ka kohe sõja järel. See on siis see niinimetatud ministeeriumite maja Gonsiori tänaval, mis siis ehitati Peeter Tarvase ja Heiti Karro projektide järgi 1000-ks sõja 50. aastal. Noh, projekt oli küll tehtud juba vist 46 aga siis 50. ta sai valmis seal ka mitu korda otsustati ümber, et mis ta siis tuleb, algul ta pidi olema keemia ja põlevkivitööstuse, rahvakomissariaadi maja aga siis hiljem tegelikult sinna pandi mitmed erinevad ministeeriumid ja riigiasutused. Kui praegu on seal ka sotsiaalministeerium ja mitmed teised riigiasutused sees ja see on siis ka üks niisugune veel üsna tagasihoidliku sõjajärgset uusklassitsismi esindav hoone. Ja siin on ka näha, et niisugust saksa mõju veel 30.-test ja seda, kuidas need nõukogude liidus koolituse saanud vene arhitektid ja kohalikud eesti arhitektid toimivad natuke erinevalt. Siin on selgelt näha ka selline Tarvase eestiaegne arhitektuurikoolitus, et isegi kui ta nüüd sõja järel oli sunnitud tegema sellist arhitektuuri nagu nõukogude võim aktsept leeris sellel perioodil, siis ikkagi kogu tema sellises proportsioonitunnetuses dekoori võttestikus, mida ta kasutab selles, kuidas ta veid, klassikalisi arhitektuurivorme moodsamaks tiliseerib, on tunda selline meie kohalik, natuke saksamõjuline koguse arhitektuurikool ja üldse kogu see meie kultuuriruumi mõju mis on erinev sellest, missugune oli see üleliiduline või ülevenemaaline arusaam Stalinismist. Kui vaadata neid maju, siis osades majades näiteks need majad Tartu maanteel olid algusest peale projekteeritud sellised korterid, mida sai kohe kohaldada ühiskorteriks. Nii et niipea, kui maja valmis sai, tehti meiste kommunaalkorterid igasse Ta paigutati omaette perekond, juba korteri plaanid olid nii tehtud, et seda korterit saaks niimoodi kasutada. Mis siis Venemaal oli juba tavaline praktika olnud varem, aga meil siin Eestis oli siiski pärast meie Eesti aja niisukust elamiskogemust päris ehmatav, aga rasketest sõjajärgsetes oludes tuli sellega leppida. Eks tehti ju ka nendes vanemates eesti ajast jäänud selle piirkonna majades need suured korterid enamjaolt ühiskorteriteks. Samal ajal ehitati aga hoopis ka teistsuguseid Stalini-aegseid maju, kus olid ka suured korterid, aga need ei olnud sugugi mõeldud ühiskorteriteks, vaid need olid siis mõeldud mingil moel mingi ametikoha tõttu priviligeeritud inimestele kellel oli ka kitsastes sõjajärgsetes oludes õigus kasutada ülepinda. Kõige kurioossem näide on võib-olla siit piirkonnast natuke kaugemal niinimetatud teadlaste maja Rävala puiesteel, mis siis ka ehitati pärast teist maailmasõda sõjas täielikult hävinud piirkonda ja kus need korterid, mis seal on, meenutavad isegi hoopis tsaariaegseid luksust, tareid nad on tõesti hiigelsuured, kõige suuremad, ligi 200 ruutmeetrised ja seal on eraldi peatrepikoda ja köögitrepikoda, teenijatoad ja nii edasi, mis tundub täiesti absurdne selle nõukogude ideoloogia taustal. Aga sellele ajale ongi omale teatud silmakirjalikkus, kus on erinev see, kuidas oli tegelikult ühiskond korraldatud ja see, kuidas seda pütti läidab. Nüüd siin piirkonnas nii kummalisi näiteid ei ole, aga kas või seesama eelmainitud Gonsiori tänava elumaja, mida oli jõutud hakata eesti ajal ehitama, aga ehitati valmis peale sõda, see Gonsiori 31 maja seal on ka niimoodi, et need korterid on üsna avarad seal küll maja Nendes osades on väiksemad, ainult ühest toast ja köögist koosnevad notarid aga on ka palju suuremaid, mis selgelt ei vastanud nendele rangetele pinnanormidele, mis sel ajal olid. Aga kuna see maja oli ka mõeldud kõrval asuva selle põlevkivitööstuse ja keemiatööstuse rahvakomissariaadi töötaja detaile, siis seal pakuti kin natuke teistsuguseid elutingimusi kui muudele inimestele. Sugugi mitte ainult parteijuhid, vaid ka veel mitmed inimgrupid olid siis vähem või rohkem varjatult soositud võimude poolt, et siis osta nii-öelda nende poolehoidu uuele, nõukogude võimule. Kui paljud inimesed sellega kaasa läksid või seetõttu nõukogude võimule lojaalsemad olid, on iseküsimus, aga nisugune teadlik ideoloogiline hoiak see oli. Et siis teadlastele, kunstnikele, ka teatud tööstusharudes töötavatele inseneridele olid ette nähtud kindlad privileegid, sealhulgas ka selle osas missugusena nähti ette, et peavad olema kujundatud nende kodud tegelikult selles piirkonnas sama tendentsi jätkumist me saame näha kuni nõukogude aja lõpuni. Lisaks sellele Stalini-aegsele kihistusele on siin piirkonnas ka väga huvitavat Nõukogude aja teise poole arhitektuuri niinimetatud Nõukogude modernismi perioodi arhitektuuri. Kui Stahlil suri võimule tuli Hruštšov, siis teatavasti ju ka hakkas muutuma kogu see ehituse ja arhitektuuriideoloogia. Kõik Nõukogude riigijuhid on küllalt palju tähelepanu pööranud linnaplaneerimisele ja arhitektuurile ja meil olid oma arusaamad sellest, milliseid maju tuleb ehitada. Hruštšovi ajal oli see pööre siis eriti dramaatiline. Koos Stalini isikukultuse hukkamõistmisega mõisteti hukka ka niinimetatud arhitektuuri liialdused. Ja see tähendas siis kõige kõrgemalt poolt partei juhtkonnast Moskvast antud instruktsioone. Et nüüd tuleb ära lõpetada see rikkalikult kaunistatud ja ajaloolisi stiile matkivate majade ehitamine ja tuleb tagasi pöörduda selliste modernistlikke lappide arhitektuursete kujundusvõtete juurde ja ühtlasi hakata välja töötama selliseid majatüüpe, mida saaks ehitada võimalikult kiiresti ja üle minna indust, reaalsetele, ehitusmeetodit. Stalini-aegne ehitus oli olnud veel suuresti käsitöö, traditsiooniline tellistest müüri ladumine väga palju kaunistusi, mille valmistamine võttis aega, nõudis väljaõppinud tööjõudu aga see tähendas ka, et oli pidev elamispinna puudus. Ka avalikud hooned valmisid väga aeglaselt ja väga palju kavandatust jäi valmis ehitamata. Saadi aru, et niimoodi kaugele ei jõua ja nüüd siis alates 50.-te teisest poolest ja eriti jõuliselt kuuekümnendatel hakkab arhitektuur väga kiiresti muutuma. See ühelt poolt tähendab tüüpprojektide kasutamist, sest et on selge, et kui ehitada tuleb kiiresti, siis igale majale ei jõua teha eriprojekti. Ka Stalini ajal oli palju tüüpe ehk te kasutatud, aga nüüd hakatakse seda eriti rõhutama muuhulgas siis ka avalike hoonete puhul nagu koolimajad või kultuurimajad, et ei tohi teha eriprojekte selleks, et teha eriprojekti, pidi saama eriloa. See pidi olema väga eriline objekt, vaid siis peaks kasutama tüüpprojekte või vähemalt korduvkasutusprojekte, seal tehti sellist vahet, ühed on Tiprojektitiselt, on korduvkasutusprojektid ühtlasi siis ka, et tuleb kasutada selliseid ehitusmaterjale, selliseid ehitusvõtteid, et ehitusprotsess kiireneks kordades mis tegelikult Tõi siis kaasa ka ehituskvaliteedi tohutu allakäigu tuleb nüüd sissemasselamuehitus hakatakse kavandama ja 60.-te algul ka juba ehitama mustamäed esimese sellise masselurajoonina ja tuleb üldisemalt selline modernistlik arhitektuurikeel, mis siis nüüd mingis mõttes toob uuesti tagasi 30.-te funktsionalismi vormi võttestiku. Aga samas ka erineb sellest. Paljuski teatakse nüüd aga ka sellest, mis on toimunud mujal maailmas sõjajärgses arhitektuuris. Nii et 50.-te lõpu, 60.-te 70.-te alguse modernism on sellest eestiaegsest modernismist sissiga küllalt erinev. Siinkandis osa maju esindavad veel sellist üleminekuperioodi, neid hakati projekteerima Stalini ajal, aga siis järsku muutus arhitektuuri ideoloogia arhitektuurimood ja siis mis jõuti teha, on see, et lihtsalt jõuti majadel, see rikkalikum dekoor ära jätta. Ja selline oli Eesti kaablitööstushoone Narva maanteel valminud 1154 kuni 56 Mart pordi projekti järgi. No seal mingil määral koostöös teiste arhitektide ja inseneridega, mis siis oli ka mõeldud rohkem niisugune stalinistlik maja, aga ta ehitati valmis lihtsustatuna. No nüüd on ta sootuks ümber ehitatud ja siinkandis on veel mitu sellist maja, kui oskame vaadata, näeme, et need on siis sellised ära Nissitud stalinistlikud majad, kus lihtsalt see dekoor on ära jäetud, muide, me näeme seda ka Tartu maanteel selle Dvigateli kvartali puhul. Viimane ehk kõige keskturupoolsem maja, mis on siis teisel pool lastekodu tänava otsa, kui Tartu maanteelt ütleme, Stockmanni poolt tulla ainult siis ilma selle rikkaliku dekooritamis teistel majadel on, sest jäi juba selle niinimetatud arhitektuuri liialduste vältimise ajastu jalgu. Aga on siin piirkonnas ka siis päris niisuguste Nõukogude modernismi ja need uhkemad asjad valmisid siis üldiselt 50.-te lõpus, 60.-te keskpaigas, üheks kõige võib-olla esimeseks huvitavaks seda tüüpi asjaks oli niinimetatud eksperimentaalkortermaja, mis ehitati Gonsiori tänavale Gonsiori 18. See on siis umbes vana telemaja vastas ja mis valmis 1959. aastal, seal oli terve arhitektide kollektiive Haarald Armani ja Alar kli juhtimisel oli, nagu öeldud, eksperimentaalmaja, see tähendab seal püti teha igasuguseid katsetusi just siis nüüd selles uues modernistlikus vaimus, kuidas saaks ehitada kiiremini ja võimalikult ratsionaalselt. Samas seal oli tehtud ka üks niisugune tänapäeva mõistes sotsioloogiline uurimus, milliseid kodusid inimesed tahaksid saada ja siis püüti arvestada selle uurimise tulemusi. Esiteks selles majas ei kavandatud nüüd enam selliseid ühiskorteri tüüpi kortereid, vaid teekond pidi sama omaette korteri, siis need põhiplaanid olid sellised üsna eksperimentaalsed ja samuti selle maja tarinduse või ütleme, selle kandvate ja kantavate osade süsteemi osas tehti igasuguseid eksperimente. Kui vaadata veel neid korteri põhiplaan, siis seal torkab silma see, et seal on hästi palju väikesi tube, mis koonduvad ühe elutoa ümber. See tuli siis sellest, et selgus, et enamik inimesi ütlesid, et kui ometi saaks elada nii, et iga pereliige saaks omaette toa ja magamistoad oleks eraldi ja saaks ühe elutoa jäta magamiskohtadest vabaks. Toonastes üsna kitsastes korteri oludes oli paljude inimeste jaoks selliseks täitumatuks unistuseks. Nüüd siis püüti nii teha, et on keskel üks suurem elutuba ja siis mitu eraldi väiksemat magamistuba, mis aga külapidi arvestama nende elamispinnanormidega tähendas seda, et magamistoad tulid tõesti imetillukesed. Siis oli püütud seal rakendada sellist moodsat õhkküttesüsteem ja seal oli veel väga palju selliseid erinevaid eksperimentaal täid, selle maja arhitektuuris. Kui vaadata neid põhiplaane ja ka mitmeid neid insenerlikke asju seal, siis on selge, et seal on näha Soome mõju ja on isegi öeldud, et see natukene soome mõnede toonaste arhitektide tööde pealt natukene võib-olla isegi maha plageeritud seal mitmed asjad, mida sel ajal ei saanud loomulikult niimoodi välja, aga 50.-te lõpul, kuigi veel otse laeva Soomes ei käinud, aga siiski meie arhitektid olid juba Leningradi kaudu saanud käia, Soomes olid siia jõudnud ka mõned Soome arhitektuuriajakirjad, oldi teadlikud seal toimuvast ka arhitektuuri vallas ja selgelt on selle maja puhul tunda need mõjutused. 60.-te keskel valmisid siin siis ka mõned sellised suuremad modernistlikud, avalikud hooned ja see oli ka siis selline Nõukogude modernismi kõrgaeg ja ümber siis politseiaia, mida siis sel ajal kutsuti pioneeride pargiks ka valmisid mõned suured uued, sellised büroohooned, mis on siis püstised, bürootahvlid justkui püsti tõstetud šokolaaditahvel niuke hästi õhuke, aga küll. Kõige uhkem on siis uus raadiomaja, mis ehitati aastatel 1165 kuni 68, Jüri Jaama tegi sellise eelprojekti ja Ado Eigi arendas seda edasi, tegi selle hoone projekti ja see esindab veel lisaks ka sellist kunstide sünteesi teed, kus siis lisaks sellele modernistlikule arhitektuurile on sinna integreeritud ka modernistlikke kunstiteoseid, nagu siis selle büroo tahvli osaga külgneva saali osas on siis Enn Põldroosi pannoo Raadio lill ja selle hoone küljes on siis see niinimetatud raadiotuvi, mis on siis Riho Kulla skulptuur. Ja siis teine selline büroo tahvlitüüpi maja põhimõtteliselt samamoodi üles ehitatud kõrge tahvli osa ja siis sellega külgne madalam maht on siin hotell Kungla hotell ehitatud aastatel 64 kuni 66 ja sellega siis külgneb see madalam restorani osa. Teid on avalikest hoonetest kõige võimsamad modernistlikud hooned siin. Uus raadiomaja on muinsuskaitse all, aga vana raadiomaja ei ole. Ja see on siis nüüd niimoodi, et vana raadiomaja, kuna ta on natuke selline mikstuur kõigest, seal on siis Eesti aega ja on seda Stalini aja kihistust, siis vana raadiomaja eraldi mälestise ei ole, aga ta paikneb uue raadiomaja kui mälestise kaitsevööndis ja miljööväärtuslikul alal, nii et ta on ka üsna hästi kaitstud ja uus raadiomaja tõesti on meil eraldi muinsuskaitse all üks siis väheseid 60.-te niisugusi modernistlikke hooneid, mis on muinsuskaitse all, et siis näidata ka noh, milliste oli kõige moodsam arhitektuur nendel kuldsetel kuuekümnendatel, milliseid maju siis pärast stalinismi loobumist Nõukogude modernismi niisugusel kõrgajal heaks ja ilusaks peeti, tõesti väga võimas näide selle aja arhitektuurist ja huvitaval kombel ka haakub sel ajal Lääne-Euroopas toiminud niisuguse niinimetatud korporatiivse modernismi ikka väga hästi, et tegelikult oldi üllatavalt teadlik sellest, mis raudse eesriide taga arhitektuuris toimub seto kaitse all on, on meil tegelikult väga hea, sest elu on näidanud, et see nõukogudemodernism on väga haavatav kihistus. Kui me vaatame ka siit natuke kaugemale Kadrioru poole või ka Tartu maantee poole, siis me näeme, mis selle aja teiste hoonetega jutud, ehk need paljud on kas täielikult ümber ehitatud, nii et nad ei ole üldse enam äratuntavad näiteks kas või eha kilo Tartu maanteel, mis oli ka selline modernistlik ja hoone, mis on siis ümber ehitatud ja muutunud mingisuguseks täiesti arusaamatuks käkiks, mis ei esinda enam ühtegi arhitektuuriajastut või on siis päriselt ära lammutada. No näiteks ka selle raadiomajaga umbes sarnast arhitektuurikäsitlust esindanud küll palju väiksem hoone Voldemar Herkeli poolt projekteeritud Luige kohvik Kadriorus, mis siis ju lihtsalt lammutati ära ja asendati selle uue, moodsa kortermajaga. Selles mõttes on see nõukogudemodernism üsna kiiresti linnapildist kaduv ja ohustatud kihistus. Nii et see, et meil mõned majad sellest ajast on kaitse all või siis nüüd jäävad ka siia Raua ja Gonsiori tänava piirkonna miljööväärtuslikule hoonestusalale on mu meelest iseenesest väga tore, sest tegelikult sel ajal projekteeriti täitsa huvitavat pektuuri, mille säilitamine küll on tihti küllalt probleemne ka seetõttu, et see ehituskvaliteet käis sellel ajal üsna kiiresti alla ja oli palju probleeme ehitusmaterjalidega tihti kättesaadavad materjalid olid juba algusest peale sellised, et nad hirmsasti kipuvad lagunema ja tihti leid originaal kihistusi nende majade juures säilitada on väga keeruline, Vi osutub sootuks võimatu. Kaod nende majade juures päris tõsised probleemid soojapidavusega ja nii edasi, mida Stalini-aegsete majade juures nii teravalt ei ole. Nüüd seda Nõukogude modernismi avalikest hoonetest esindab siin veel ka väga stiilsel kujul näiteks vana telemaja Gonsiori tänava äärne osa. Et selles mõttes seda on siin veel seda 50.-te lõpu, 60.-te alguse kihistust. Ja on siis ka niisugusi, hilisemaid 70.-test 80.-test huvitavaid hooneid, sealhulgas ka elumaju. Niisugust Nõukogude tüüpelamuehitust on siin üsna vähe. Siiski mõned rushovkad on Raua tänava kandis seal tagapool otsas raua hinnad annavad, vahel on üks kvartal väga vahvate Joffgadega pisikeste korteritega miniköökide minivannitubadega maja, mida siis 50.-te lõpul 60.-te algul igale poole ehitati. Mis on nendeks rushovkad puhul seal. Huvitav, mis seal raua ja tina tänava vahel on, veel, on näiteks see, et tegelikult see üks 317 tüüpprojekt, mida me siis niinimetatud Hrurštšovkani nime all tunneme, selle puhul on nähtud tegelikult maja alla maa-alune garaaž, mida 90-l protsendil juhtudest ei ole teostatud, aga seal ühel majal on ka tegelikult tehtud see maa-alune garaaž, nii et see projekt on nagu teostatud täielikul kujul. Aga kui nüüd ümberringi vaadata vase ja terase tänavat, tina tänavat, Raua tänavat, siis seal pigem on 60.-te keskel, 60.-te teisel poolel ja seitsmekümnendatel ehitatud eriprojektiga maju, nagu öeldud, sai eriprojekte lubati teostada üsna harva, aga vahel siiski ka elamuarhitektuuris. Ja neid on siis esitanud kas mingid elamuehituskooperatiiv id või siis ka mingid suured asutused oma töötajad peale on siin ehitanud näiteks merelaevandus on siin ehitanud ehitusorganisatsioonid enda töötajatele ennekõike siis ka juhtivale inseneri, kaadrile, majuga ehituskomitee näiteks oma töötajatele ja nii edasi. Vot nüüd need majad esindavad ka seda kihistust, mida näiteks nõukogude aja elamuarhitektuuriuurija eplankod on ühes oma artiklis pealkirjastanud, kuid klassid klassideta ühiskonnas. Et siin me ka näeme, et jätkub seesama tendents, mida me nägime Stalini ajal, et need korterid ei sarnane üldse nende rushovkad notaritega ega ka hilisemate paneelmaja partneritega vaid seal on palju arenenumad, põhiplaanid, need põhiplaanid on varieeritud, erinevad Nad olid, majas on erinevad hästi valgusküllased, igasuguseid huvitavaid, uusi modernistlikke täid, näiteks mitmel pool liigutatavad lükandseinad, millega sai kahte tuba üheks suureks kokku panna, juhuks kui tuleb palju külalisi luugid, köögi ja söögitoa vahel, mis võimaldas otse köögist sööki serveerida söögituppa igasuguseid niisugusi, Nõukogude tavaelamuarhitektuuris tundmatuid võtteid ja muidugi ka lihtsalt kord pärite pind, mis on palju, palju suurem kui tavalistes nõukogude aegsetes elamutes ja tihti ka nende majade puhul lihtsalt ka see, ütleme, see üldine ehituskvaliteet ja ka majade hilisem hea korr oli palju parem kui nõukogude ühiskonnas keskmiselt, sest et seal elasid ikkagi enamasti mingi ühe asutuse või ühe valdkonna töötajad, kes olid omavahel tavad, tundsid mingit vastutust ja suutsid seda maja mingilgi määral hooldada ja korras hoida. Teisalt, kui vaadata neid maju, siis on seal muidugi ka palju sellist just nõukogude ajale omast. Näiteks mõnel majal on hiiglaslikud sepikoja tohutute klaasakendega, mis on küll väga efektsed, aga ütleme, kütmise ja maja ekspluateerimise seisukohalt tohutu tult ebaratsionaalsed ja tänapäeval on inimesed nendega väga hädas palju rohkem kui tavaliste standardnõukogude ajamajades. Aga need majad ongi ehitatud selle arvestusega, et on nõukogude sotsialistlik ühiskond ja kohe jõuame võib-olla üldse kommunismi ja miski ei maksa mitte midagi ka neile suurtele asutustele olgu siis ehituskomitee või siis põllumajandusministeerium, kes siin on kõik oma töötajatele maju ehitanud toonases ühiskonnas, nende majade niisugused üldekspluatatsiooni kulud ei olnud mingi probleem, et selliste asjadega lihtsalt ei arvestatud, sest tundus, et ei ole vaja arvestada. Veel üks väga huvitav maja on nende elamute seas, võib-olla siis see kõige uhkem ja elitaarse, mis on siis ministrite nõukogu majatila tänavas. Kuhu aga lisaks siis ütleme mõnedele Eesti NSV ministritele, Ministrite nõukogu, asjadevalitsuse ametnikele ja teistele sellistele isikutele, kes olid tõesti otseselt seotud võimuaparaadiga, mõni korter läks ka kellelegi väljapoolt. Üks omaette teema on veel see suurt magistraaltänavate servade kujundamine seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel, millega hakati eriti intensiivselt tegelema siis, kui oli teada, et Tallinna tulevad olümpiamängud, ehke Moskva olümpiamängude purjeregatt. Ja siis oli niisugune arusaam sel ajal, et nende esindustänavate servad on liiga kaootilise hoonestusega ja seal oli ju tol ajal veel säilinud uuemate majade vahel terve hulk üksikuid puumaju, mida ei olnud jõutud lammutada kolmekümnendatel ja mida ei olnud ka sõda ära hävitanud. Et nad olid alles kuni 60.-te 70-ni lendate mõnel pool 80.-te aastateni Tartu maantee Narva maantee ääres, siin meie kandis ka mõned Gonsiori tänava ääres, siis nüüd otsustati, et need on annakaronistlikud ja nende asemel tuleb hakata ehitama uusi suuri kivihooneid, mis sobiksid peatänavad säärde. Mõnel juhul tähendas sega tänava laiendamist ja niimoodi siis kerkib näiteks Tartu maantee äärde 1975 kuni 79 ühe kõige suurema sellise modernistliku elamuga. See maja, kus praegu on all üks spordipood, aga varem oli rauapood, mida kindlasti kõik vanemad inimesed jäävadki rauapoemajana. Mis on niisugune uus suur modernistlik kast, kust siis ka varasemat väikest maja, mis veel alles olid, lammutati ära ja Tartu maantee ääres veel on mitu niisugust 70.-te aastate või ka 80.-te alguse modernistlikku maja samuti siis Narva maantee ääres on mitu selliste kaheksakümnendatel ehitatud uut suurt modernistlikku hoonet olgu siis näiteks kasvõi see kodu, Taaramäe, poemajana tuntud maja, mis siis ehitatigi teadlikult just Moskva olümpiamängude ajaks, kui erilist tähelepanu pöörati Narva maanteekoridori kujundamisele, mis viis siis kesklinnast Piritale, kus siis regatt aset leidis ja kus siis all oli ka see nõndanimetatud Vigri kohvik ja siis see Vigri kohvik pidi olema selline lastekohvik või kui muidu toonase arusaama järgi lastega hästi ei sobinudki kohvikusse minna, siis see pidi olema selline kohvikus lastega pered on alati oodatud ja lisaks siis sinna pandi see uus suur pidamispood, kodutarve ja maja väljast viimistleti siis dolomiit, plaani piltidega, mis toonases üldises ehitusmaterjalide defitsiidis oli üks väheseid tõeliselt esinduslik ja materjale, mis üldse oli kätte saada objektidele ja samad haakus ka seal läheduses juba Eesti ajal ehitatud Tallinna inglise kolledži, hiljem Tallinna Pedagoogilise Instituudi peahoonega, mis oli ka siis sellise dolomiit, plaat viimistlusega ja samasugust materjali on kasutatud veel Narva maanteel mitme hoone puhul kuni siis 80.-teni välja. Viimasena see merelaevanduse kortermaja või niinimetatud laevakaptenite maja, mis on Narva maantee ja Uus-Sadama tänava nurgal Valmis Miia Masso projekti järgi siis alles kaheksakümnendatel, mis siis pidi lõpetama selle Narva maantee uute elamutega ansambli ja mille alla oli toona projekteeritud näiteks eraldi asutusena leiubürooruumid. Üldiselt oleme me õnnelikud, et ei jõutud ellu viia siiski kõike, mis oli kavandatud näiteks Narva maanteel sealsamas kodutarbemaja vastaspoolel. Siiski säilisid ka tsaariaegsed majad. Tegelikult nõukogude aja teisel poolel oli plaan üldse koguma varasem puithoonestus ja isegi osa varasemaid eestiaegseid kivimaju. Mis olid siis sellised väiksemad võid näiliselt mastaabilt vähem sobivad siinkandis likvideerida ja asendada selliste suurte viie kuue korruseliste modernistlikke hoonetega mida aga lihtsalt et teostada ei jõutud. Ja tänapäeval või ütleme pigem õnneks seda ei juhtunud teostada või see nõukogude aegne üle ehitamine ei ole siin nii totaalne ja midagi ka varasematest aegadest on säilinud. Kuulsite kiske programmi raadiomaja kant. Saate tegid arhitektuuriajaloolane Oliver Orro ja Marje Lenk.