Kus kandis elad, kus kandis sa töötad? Neid küsimusi esitavad inimesed üksteisele väga sageli. Üks selliseid kante, mida paljud omaks peavad, on raadiomaja kant. Tänases saates tulebki siinses kandist juttu. Stuudios on arhitektuuriajaloolane Oliver Orro ja Marje Lenk. Küsit vana raadiomaja aknast välja vaadata, siis näeb mitmekorruselisi kivimaju avaraid, sõiduteid ja suuri puid. Millal siis siinses piirkonnas hakati maju ehitama? Selles piirkonnas linnaehituslik areng on kulgenud niimoodi, et ajalooline hoonestus oli välja kujunenud juba 18. sajandil või võib-olla veelgi varem suurte postimaan PT ehk Tartu ja Narva maantee ääres ja seal seniajani on mõnes lõigus näha üksikuid suuremate majade vahele jäänud väga vanu puitelamuid aga Nende maanteede vahel ehk praeguse Gonsiori tänava piirkonnas politseiaia ümber, Kunderi tänava kandis kuni 19. sajandi lõpuni 20. sajandi alguseni. Hoonestust eriti ei olnud. Veel umbes 100 aastat tagasi siin, kus praegu on raadiomaja ja telemaja 21. kool ja hotell ja mitmed teised tuntud ehitised oli üldiselt juurviljapõldude ala, mis siis oli antud kasutada tusse sõjaväelastele ja politseinikele linna poolt ja mida siis seetõttu hakatigi kutsuma politseiaiaks või nagu vanadel kaartidel on politsei aga rott. Sest toona Töötavate tegelaste sissetulekud olid üsna pisikesed ja perekonnale andis siis paremat äraelamist see, kui kuskil sai siis kasvatada juurvilja, eks sellega tegelesid peamiselt siis toona nende prouad, kes siis tööl tavaliselt sellel ajal ei käinud. Ja sealt on siis see ajalooline nimetus siiamaani sellele piirkonnale jäänud. Kus need juurviljakasvatajad siis ise elasid? Eks nad elasid linnas mujal laiali, oli siin lähedal selliseid piirkondi, kus olid väikesed tarekesed, kus siis oli palju just ka erusoldat päid ja ütleme Venemaalt siia elama tulnud inimesi. Maria ajal näiteks praegune Jakobsoni tänav läks selle koha pealt läbi, praegu on telemaja ja läks sujuvalt üle praeguseks Velmanni tänavaks, moodustades siis sellise ühendusteed Tartu maanteelt Kadriorgu. Praegu on telemaja sinna vahepeale ehitatud nii et ta enam sellise ühendusena ei toimi, on alles eraldi jupid alguse osa, mis on praegune Jakobsoni tänav ja tagumine osa siis praegune Felmanni tänav. Tookord oli see kõik üks pikk tänav, seda kutsuti uueks lobodaal tänavaks ja vot siis seal selle tänava ääres jaga kollasel tänaval Tobiase tänaval vanemad inimesed kindlasti veel mäletavad, need olid veel nõukogude ajal, alles oli palju selliseid ühekorruselisi hütikesi, kus elas just paljuga tsaari ajal vene pärit oru soldati perekondi, muidugi muid inimesi ka Kingse, Piia voorimehi ja niisugust tüüpilist eeslinnarahvast, kelle juurviljapõllud siis siin sellel suurel tühjal alal olid? Siinne kant oli ju üsna märg kant, nii et võib arvata, et majade ehitamine ei olnud sugugi kerge. Ja kui vaadata vanu kaarte, siis siinkandis vooluveekogusid on päris mitmeid. Ja eks selle tõttu ka piirkond kaua aega hoonestamata püsis, et tegemist oligi üsna sellise madalamaaga. Lisaks sellele juurviljapõldude alale oliga niisugusi, soostunud kohti, võpsiku kohti ja olid mitmed suured tiigid. Ja siis üks niisugune oja, mida kutsuti mardi ojaks, mis läbis just seda praegust, ütleme, Kreutzwaldi ja Raua tänava piirkonda ja suubussis praeguse pronksi tänava piirkonnas härjapeajõkke ja oli siis härjapea jõe niisuguseks lisa jõekeseks või külgharuks. Ja mis kogus siis oma veed just siit Tartu maantee eeslinna piirkonnast ja ilmselt tänu sellele, et siit on see oja voolanud ja olnud ka neid mitmeid niisugusi tiike lohkusid on siin ka mitmete majadega seniajani vajumis. Probleemid on hoove, kus hoovi alt pidevalt pinnase ära uhutakse ja inimesed peavad oma hoovidesse tekkinud aukusid taas ja taas liiva ja killustikuga täitma. See on siis see mälestus, mis meile neist kaugetest aegadest siiani jäänud on. Teie olete ju ka selle probleemiga kokku puutunud, oma maja hoov. Oleme Raua tänaval ka ja sellega kokku puutunud ja kuna Raua tänava alguse majad ka asuvad ju just täpselt selle kunagise mardi oja kohal siis ilmselt need ebastabiilsed pinnased ja liikuvad liivad, mis on sellele piirkonnale omased. Natuke ka seda asja seal mõjutavad teatavasti ka, kui 1920.-te aastate algul hakati ehitama 20 esimest kooli siis seal ju tekkis ka koolimajja suur pragu. Ehitus pandi mõneks ajaks seisma, sellest kirjutati ajalehtedes. Ilmselt oli tegemist seal siis nii ehitaja kui projekteerija poolse väikese mööda panekuga, kus ei olnud osatud arvestada piirkonna geoloogilisi eripärasid. Ja rahvas hakkas seda maja siis pilkamalt kutsuma pragu kooliks, kuna toona nii rahva hulgas kui ajakirjanduses sellest nii palju juttu oli. Ja siis umbes 80 aastat hiljem, kui ehitati nüüd kooli uut juurdeehitust, pututi selle probleemiga uuesti. Kui siis jälle võis lugeda ajalehtedest, kuidas kooli juurdeehitus on läinud nii ja naa palju arvatust rohkem maksma. Sest see maa-alune osa koos ujulaga osutus arvatust nii palju rangemaks ehitada ka just nende kõrgete liikuvate pinnasevete ja ebastabiilsete pinnastega tõttu. Juba 19. sajandi keskpaigaks oli hoonestatud Vilmsi tänav. 20. sajandi esimestel aastatel tekkisid majad ka praeguste raua ja tina tänava lõpuossa, kus siiamaani võib näha mitmeid puitelamuid. Ja need on nüüd seal Kadrioru piiril tihti sellised jõuka rahva puitelamud, et kui sageli meil puumajad seostuvad sellise aguliliku elulaadi ja väikeste kööktubadega, kus elasid väga tagasihoidlike tingimustes vaesed inimesed siis Kadrioru piiril kindlasti on hoopis teistsugused puumajad suurte kodanlike korteritega, mis siis pakkusid ka jõhkrale keskklassile sobivat elustandardit. Nüüd otseselt siin politseiaiapiirkonnas ehk siis praeguste Kunderi, Kreutzwaldi, Raua, Gonsiori tänava kandis hakkas hoonestus kujunema 20. sajandi algul 1000 üheksasajakümnendatel aastatel. Nimelt seal oli üks kohtuasi, mis siis lõppes üsna ootamatult sellise tulemusega. Selles pärandi asjas, mida see kohtuasi puudutas, otsustati, et siis õigustatud pärijat nagu ei olegi ja selle piirkonna maad väga suured kinnistud sai enda valdusesse Tallinna linn. Ja on siis öeldud, et see oli nagu linnale sülle kukkunud kingitus. Et linn ei olnud sellega väga ette arvestanud, aga linnaisad muidugi kohe mõistsid seda tohutut potentsiaali. Olles omandanud südalinnas sellise suure hoonestamata ala ja hakati siis seda piirkonda aktiivselt teadlikult planeerima ja juba algusest peale nähti ta ette ennekõike siis selliseks keskLimlikuks suuremate kivimajade alaks. Nüüd siiski valitsuses algul mõningane segadus, milliseid maju siia peaks ehitama. Nii et ehitati tõesti mõned suuremad kodanlikud kivimajad. Loodeti siis kujundada selliseid pärimetraarse hoonestusega kinnisi kvartaleid, kus suured nelja, viie korruselised kivimajad seisavad tihedalt üksteise kõrval, nagu oldi lähtud Peterburis, Riias, Stockholmis, ja nii valmisid siis 1910 11 12 13. Mitmed Karl Burman projekti järgi ehitatud majad nagu praegune Raua tänav 39 Raua ja Kreutzwaldi nurgal või siis ka Burmani ja Artur Berna projekti järgi üle nurga selle vastas olev maja, see, kus kaua aega all tegutses ristikheinapood, mis praegu on restaureerimisel samuti teine, äsja just restaureerimisel tulnud maja Kreutzwaldi tänaval Narva maantee poolt tulles paremat kätt algselt ehitatud kortermajaks hiljem kaua aega oli sideministeerium, siis mitmete telefonifirmade Kont, tornid üheksakümnendatel ja 2000.-te algul ja nüüd peaks saama tagasi oma algse funktsiooni korterelamule. Sarjalaga Nende kõrval valmis selles piirkonnas siiski veel ka puitelamuid. Ja neist võib-olla kõige huvitavama koosluse moodustab Kreutzwaldi ja Raua tänava nurgale nõndanimetatud Kochi kvark. Praeguste aadressidega Kreutzwaldi viis viis, A Raua 41 43 45 ja 47. Need on siis üheskoos planeeritud ja ehitatud majad valmis, jõutud oli ainult üks kogum, mõeldud oli veel mitu sellist kvartalitäit, mida ei jõutud ehitada ka teisele poole Raua tänavat. Tegemist oli esimese sellise suure kinnisvaraarendusprojektiga, kus üks ärimees ostis suurema krundi endise Jepynaczewitte perekonna juurviljaaia ja siis ehitas sinna tihedalt selliseid üsna odavalt ehitatud, aga samas ka just sellisele jõukamale keskklassile orienteeritud suurte korteritega maju. Ja nende juures on kohe märgatav, et tegemist on siis sellise noh, just niisuguse kasumlikkuse laari häiritud kinnisvaraprojektiga majad on ehitatud suhteliselt ligidale üksteisele. Ja puudub selline traditsiooniline suur aed või hoov, mis tavaliselt selliste jõukama rahvapuumajade juurde alati kuulus. Siin siis selliste roheluse alapeaaegu ei ole ja ka majad, kui vaadata, kuidas nende fassaadid kujundatud või minna sinna sisse vaadata, neid trepikodasid, on ühelt poolt küll sellised soliidsed väärikad, need kohvikvartali puitmajad, aga samas kõik need laudise detailid on hästi lihtsad. Kõik akna piirdelauad on hästi lihtsate profiilidega trepikojas ei ole selliseid traditsioonilisi palustraadega kui muidu võime toona jõuka rahva puitmajades näha vaid kõik trepipiirded on selliste hästi lihtsate püstpostidega. Nii et kõik viitab just siis sellisele kasumi teenimisele mõeldud kinnisvaraprojektile, kus siis sellisele ilulisele tilulilu üle ei ole võimalik olnud väga palju tähelepanu pöörata. Muidugi tuleb eristada siiski seda toonast kinnisvara turgu praegusest nimelt toona lilled, kohvi, kvartali puitmajad, kui ka need suuremad kivimajad, mida enne mainisin, olid kõik üürimaja, see tähendab, et kas siis ühel majal oli üks omanik või nagu kohvikvartali puumajade puhul kuulus tarbekvartali täismaju ühele omanikule ja ta üüris kortereid seal välja. Kui tänapäeval tavaliselt siis maja ehitatakse valmis ja kortereid müüakse ükshaaval erinevatele omanikele siis ikkagi sellel ajal nii tsaariajal kui hiljem eesti ajal maja üldjuhul jäi ühe omaniku või ühe perekonna kätte, ehk kes võib-olla ise elas ühes korteris, kui ta üldse ise seal majas elas ja ülejäänud olid siis üürikorterid. Ja see oligi tavaline. Enamik inimesi, kes linnas elasid, ei omanud kinnisvara vaid elasid üürikorterites. Ja üsna palju oli inimesi, kes suutsid elada rantjee-na oma kinnisvaralt saadavast tulust. Proovi sa tänapäeval vanast ajast niigi palju üüritulu saada, ütleme maja kuulub ühele omanikule, et suuta seda maja majandada, aga tookord siis oli parematel juhtudel võimalik saada koguni nii palju üüritulu, et jätkus majamajandamiseks ja veel ka oma pere ülalpidamiseks. Noh, muidugi paljudel inimestel oli siiski üürimaja lisasissetuleku allikas ja neil oli siis muid sissetulekuid ka ettevõtlusest või mingi käsitööameti pidamisest, kaubandusest, millest iganes. Mitmetoalised olid siis need tol ajal ehitatud suured korterid. No nii nendes puumajades kui ka nendes kivimajades, need korterid olid nelja-viie vahel ka kuue toalised ja enamasti teenijatubadega, nii nagu toonane elustandard ette nägi, kahe eraldi trepikojaga on siis paraad peatrepikoda ja tingimata ka tagumine või köögitrepikoda, mida on nimetatud ka teenijate trepikojaks. Aga see ei tähenda, et sealt oleks käinud ainult teenijad. Sealt käidi ka ise niimoodi lihtsamatel puhkus? Jaa, paraatnast käidi, siis tuldi külalistega ja tuldi siis, kui tõllaga või sel ajal ka juba autoga peaukse ette sõideti. Ja ka need ruumid on tihti üsna rikkalikult kaunistatud. Alati see ei ole säilinud, aga kus siis on läbi nõukogude ajaga see algne interjööri kujundus mingil moel alles jäänud, siis võib näha päris uhkeid karniis laerosette parkettpõrandaid vahel, siit-sealt on välja tulnud ka selliseid juugendlike trafaretti maalinguid nii trepikodadest kui tubadest, seest muidugi ka on olnud väga uhkeid tapeet mida näeb vanadel fotodel, aga vahel on ka olnud niisugusi kortereid, näiteks, kus siis on saanud võtta tapeediproove, sest seal on pandud uusi tapeete järjest vanade peale vanu ära võtmata. Nii et kõik kihid, kuni siis algse tsaariaegse Kiistuseni on seal säilinud ja võib siis näha ka seda varasemate aegade sisekujunduslikku maitset mis nii history tsismi ajastul, 19. sajandil kui juugendajastul 20. sajandi algul ja tegelikult ka veel kahekümnendatel aastatel võis olla meie jaoks niisugune üsna ehmatav, et võib-olla meie selliseid interjööri tänapäeval inimeste maitse on erinev, aga igaüks ei tahaks palju, kasutati üsna tumedaid, intensiivseid toone sügavat, sinist, tumerohelist, tumepunast, hästi suuremustrilised tapeedid, igasugused lillemustrid. Mingil perioodil tulid siis ka triibud, igasugused portega, tapeedid ja tihti seda ka üsna väikestes tubades. Nii et interjööri mulje võib-olla tänna päevasega võrreldes võis olla pigem selline tumedam raskepärasem. Noh, vastas siis tolle aja inimeste ilu arusaamale ja ka siis sellisele arusaamale kodanlikust, väärikusest ja luksusest. Kui vaadata nii palju, kui meil on tsaariaja lõpust 20.-test aastatest, interjööri fotosid, siis üsna palju on seda, et sisustus pärineb varasemast ajast. Ei olnud nii palju jõukust, et kogu mööblit välja vahetada iga esega erinevast ajastust autiga teadlikult alles esivanemate mööblit. Ilmselt siiski kasutati palju ka nagu tänapäeval eeskujuna igasuguseid ajakirju, mida toona ka väga palju ilmus selliseid kodukujunduse teemalisi igasuguseid katalooge, mida siis väga palju liikus mitte ainult mööbli kohta, vaid ka näiteks Ducrosettide kohta, mida lakke panna maalingute kohta, need olid nii-öelda vabriku või standard, mida sai siis tellida ka näiteks need maalingute tegemisel kasutatavad trafaretti ribad, mida siis sai vastavatest kataloogidest tellida, et tahan ka sellist asja, nagu on Berliinis või Pariisis praegu moes? Üldiselt sellega, mis oli Lääne-Euroopas moes, oli mitte ainult kõrgkodanlus, vaid ka keskklass, notarid, hambaarstid, õpetad üllatavalt hästi kursis. Ei tasu arvata, et meie elu oli siin nii väga maha jäänud ja provintslik. Iseasi, millised need materiaalsed võimalused olid. Ja kui täpselt sellest nüüd aru saada, miks üks või teine asi moes on, eks muidugi, tekkis niisugusi, kohalikke tõlgendusi. Aga iseenesest seda, kuidas peab moodne inimene aastal 1912 või 1922 elana, kuidas elatakse Pariisis või kasvõi siin meie lähedastes suuremates linnades Riias või Helsingis. Seda ikka üldiselt teati ja ka taheti niimoodi. Iseasi, kui paljud inimesed seda endale lubada said. Kes tsaariajal maju ehitasid ja kus saad ehitusmaterjali? Olite muidugi olemas kohalikud ehitusfirmad, millest ka mõned on teada vendade riitide firma, sinist soovide firma materjalid toona ka olid valdavalt kohalikku päritolu tellised, siis kaskopli, tellise lööbist mujalt Eestimaalt, Telliskivivabrikuid töötas ju hästi, palju on Tallinnas ka siin piirkonnas kasutatud näiteks Loksadellist tellistel tihti on peal need märgid, mille järgi on tuvastanud sätav on Pantelejevi vabriku tellist Ivangorodi vist nii et toodi vaheliga kaugemalt uksed ja aknad sel ajal suurelt jaolt ka juba töökodade vabrikute töö enam mitte päris käsitöö. Jällegi näiteks varikatuste osas, mida uste kohale pandi, olid siis ka olemas kataloogid, kust sai valida. Toona üsna palju oli rolli ka hoone projekteerinud arhitektil sest et iseenesestmõistetavaks, et arhitekt on algusest lõpuni ehitusprotsessi juures ja teostab ise ka objektil autorijärelvalvet. Vahel küll võis olla nii, et seda ei teinud mitte see arhitekt, kes maja projekteeris, vaid mõni teine, tema kolleeg seega vahel teeb keeruliseks varasemate ehitiste atribueerimise ühele või teisele arhitektile, sest tihti projektile võiski alla kirjutada mitte tegelik projekti autor, vaid järelevalvet teostav arhitekt, aga ehitusluba sai ainult siis, kui oli ehitada arhitekti või vastava kvalifikatsiooniga inseneri nõusoleku kiri, kes võtab enda peale ehitusjärelevalve. Ja on teada ka selliseid juhtumeid, kus näiteks ehituse käigus ilmnes mingi pahandus ja on säilinud niisugused kirjad, et arhitektile ka ei maksta tema honorari viimast osa välja, enne kui kõik probleemid on lahendatud, kuigi probleemid võisid olla näiteks hoopis esid, aga mitte arhitektiga. Aga arhitekti rolli siis nähti ja veel sellises vanade aegade vaimus kogu ehitusprotsessi juhtijana, alates esmasest arhitektuurset ideest kuni hoone täieliku valmimiseni. Siin Politseiaia piirkonnas, pütti rohkem rakendada teadlikku linnaplaneerimist ja tuua siia just rohkem kiviehitust. Ja see on ju ka see aeg, kui siin planeerima hakati. Umbes 1910. aasta eks ole. Kui Eli Saarinen on teinud valmis oma kuulsa Suur-Tallinna projekti, mis näeb ka Tallinna väljaspoole vanalinna, et sellised uued võimsad tänavat suuremate kivimajadega pikas perspektiivis kogu puithoonestuse asendamise nelja, viie, kuue korruseliste kivimajadega, kogu linnastruktuuri muutumisel, mis sellisel kujul mitte kunagi aset ei leidnud, aga mingil määral, kui üldse kuskil, siis just siinkandis jõuti neid printsiipe natuke jälgida. Samas oli siiski ka niisugust segadust ei teatud täpselt, mida tahetakse, ilmselt arvati, et ka liigi ranged piirangud pärsiks ehitustegevust tagasihoidlikus kubermangu linnas Tallinnas, kus siis ehitusaktiivsus niigi ei olnud väga kõrge. Ja seda näeme ka siin näiteks kunagi jõutud täpsete samakõrgusjoonte kehtestamiseni, mida peeti iseenesestmõistetavaks näiteks Riias või Lääne-Euroopa linnades. Siin on näiteks niimoodi, et enam-vähem ühel ja samal ajal Karl Burman ja Artur Tseerinud Raua ja Kreutzwaldi tänava suured nurgamajad, mis on siis sellised nelja viie korruselised kivielamud ja sinna praktiliselt kõrvale enam-vähem samal ajal tina tänav 26 praeguse aadressiga hoopis sellise aiaga villaliku kahepereelamu mis on tunduvalt madalam kaks korrust ja kõrge katusekorrus justkui Viljandi äärelinnast midagi niisugune täiesti teises laadis, see näitab ka, kuidas erinevad tellijad võisid kanti erinevalt mõtestada. Mõned tajusid seda pigem sellise aeglimlikku äärelinnana, teised aga siis kujuneva sütiliku kesklinnaosana. Nii et ka selliste linna planeeringuliste nõuetega arhitektuurinõuetega tsaariajal väga rangeks ei mindud. Rohkem tähelepanu hakati sellele pöörama siis, kui siin piirkonnas tuli järgmine oluline ehituseks aktiivsuse laine. 1900 kahekümnendatel ja eriti kolmekümnendatel aastatel. Kuulame jutu sekka vahelduseks muusikat. Riho Sibul laulab vanadest majadest. Te teate kaduma. Kui palju neis on soojust jõeluläbige? Mäletate, no kes sündinud. Nii vanad armsad taari, Kloovutud pojad siit ka vist peagi tõstnud täi. Kui istun soojust ja elu läbi käinud Kui paljud neist on soojust ja elu läbi käinud, kes mäletab te noorust, kes sündine? Oliver Oro, milliseks kujunes ehitustegevus siinkandis 1900 kahekümnendatel aastatel. Pärast esimest maailmasõda ja vabadussõda, Eesti vabariik on iseseisev ja ollakse sattunud uude situatsiooni. Ja esialgu väga palju suuri ja vägevaid asju siinkandis ehitada ei suudeta, lihtsalt ei ole jõukust ja noorel riigil ei ole ka ütleme selliseid suuri riiklikke tellimusi, et siia oleks ehitatud ka väga palju võimsaid avalikke hooneid, midagi siiski ja kõige olulisemateks ehitisteks just 20.-te aastate keskel saavad siin 21. koolimaja ehitatudki siis linna algkooliks ja selle kõrval olev Õpetajate Maja praeguse aadressiga Raua neli, see on teie maja ausalt tunnistades on küll ja minul on au elada selles majas. Ja siis see 21. Algkoolimaja oli toona kõige suurem linnakool. Ja kui varem siis sellised suured uhked koolimajad meid oli ju ka reaalkool ja praegune Inglise kolledžisse ja ehitatud tütarlaste kommertsgümnaasiumiks olid pigem siis gümnaasiumi hooned, gümnaasiumihariduseni jõudsid toona üsna vähesed inimesed olid tihti ka kallide erakoolid siis nüüd ehitati sellise suure vägeva palee taoliselt mõjuva kivist koolimajana linna algkoolimaja. Ah kõigile lastele. Ja eks toona oli see noh, eriti silmapaistev, kui paljud pered elasid üsna vaestes oludes tagasi hoidlikes puitmajades, siis vähemalt see koolimaja oli midagi sellist suurt pidulikku, tõeliselt uhket, kaunist ikkagi niisugust suurt arhitektuuri esindama. See uusklassitsistlik maja ei olnud võib-olla toona väga moodne maja. See oli võib-olla pigem olnud moodne 10 aastat varem 1910.-te aastate arhitekt tuur, ta valmis 1924 ja selle aja kontekstis oli pigem alalhoidlik. Aga oma suuruse vägevuse jaga sellise üldsusele arusaadavalt piduliku klassitsistliku arhitektuurikeelega. Ta omas ajas oli kindlasti väga mõjuv hoone ja vastas paljude inimeste ootusi Dustele sellest, milliseid koolimaju oma kodanike eest hoolitsev noor Eesti vabariik võiks ehitada. Kuna koolimajja oli vaja ära paigutada väga palju klassikomplekt seal pandiga mitu toonast alkoholi kokku, mis töötasid varem väga kitsastes oludes siis mingi osa ruumiprogrammist jäi siiski realiseerimata. Kooli toonane juht härra Martinson, hiljem tuntud koolimees eestistatud nimega murdma Enn murdma taotles alguses näiteks, et aula ja võimla eraldi ruumid, aga seda näiteks ei suudetud teostada. Siiski aulat tuli kasutada ka võimlanna ja eraldi võimla ehitati koolile külge alles palju hiljem ja näiteks ka loobuti tema poolt taotletud väikese kooli observatooriumi või nagu selle aja paberites kirjas taevakehade vaatamise torni ehitamisest koolimajale küllaga. Kooli territoorium oli üsna suur ja tollel ajal iseenesestmõistetavalt kooli juurde kuulus kooliaed. See toimis veel 50.-te 60.-te aastateni. See siis tähendas, et lapsed ise seal tegid peenraid, hoolitsesid viljapuude eest ja selliste töökasvatust peeti sel ajal väga vajalikuks. Ja teine asi, mida siis peeti, oluliseks oleks ka see, et linnalapsed ka oleksid kõik kursis sellega, kuidas üht või teist asja istutatakse, kuidas üks või teine asi kasvab, seda siis Peeti tollel ajal veel inimesele väga oluliseks teadmiseks jaoskuseks kooli kõrvale, nagu öeldud, ehitati siis samal ajal 24. aastal õpetajate maja ja kui siis kooli projekteeris Artur berna siis selle õpetajate maja projekteerisid noored vihased arhitektid Herbert Johanson ja Eugen Haabermann, kes olid just kuulsust kogunud ühe suure riikliku tellimusega, nimelt Meie riigikogu hoone projekteerimisega Toompea lossi õue peale ja nemad siis selle õpetajate maja disainisid sellises natukene traditsionalistlikus neobaroksed laadis, nagu nad üldse nii koos kui kumbki eraldi kahekümnendatel aastatel töid tegid. Aga seal on tunda ka sellist moodsa ekspressionismi hingust, eriti selles värvilahenduses kollase seinapiim mustade Erkerite kontrastiga. Nüüd, kui ta on ka mõne aasta eest remonditi, nüüd tuleb ka see ekspressionismi mõju jälle kenasti esile. Selles majas olid siis ka selle aja kohta üsna moodsad kolmetoalised korterid, mõned siis ka natuke suuremad neljatoalised, mõned natuke väiksemad kahetoalised ja loobutud oli eraldi köögitrepikojast, mis oli sel ajal üsna radikaalne samm ja osutab sellisele elulaadi ratsionaliseerumisele. Samal ajal need korterid on siiski veel selgelt niisuguse natuke vanamoodsa esinduslikkuse taotlusega hästi kõrgete lagedega kahepoolsed tahveldatud tiibuksed esindusliku mõttes korterites ka parkettpõrandad, kõrged valged kahhelahjud ja ta oli mõeldud siis ennekõike 21. kooli õpetajatele, aga teistele linna teenistuses olevatele õpetajatele linna teenistuses olevad õpetajad olid toona algkooli õpetajad, eks ole, ja huvitav on siis vaadata, milline oli siis sel ajal see algkooliõpetajale nähtud elustandard, et need korterid on sellised 75 kuni 100 ruutmeetrit. WC ja vannitoaga vannituba oli sel ajal üsna suur luksus väga hästi läbi mõeldud põhiplaanidega ja igas korteris ka väike teenijatuba, nii et peeti siis ilmselt võimalikuks, et nii auväärset ametit nagu õpetajaametit pidaval inimesel on ka koduabiline tolle aja ühiskonnas siiski õpetaja oli suhteliselt positsioon ikas inimene, lugupeetud inimene ja noh, ilmselt mitte väga jõukas, aga need olid küll tööandja elamispinnad, aga mingil määral pidi siiski nende eest üüri maksma ise maksva tänapäeva mõistes kommunaalmaksud. Nii et ilmselt siis ka sellise sissetulekuga, et niisugust elustandardit sai endale lubada. Milliseks kujunes selle maja saatus neljakümnendatel aastatel? Paljud kaatorid jagati ühiskorteriteks, oli inimesi, kes eesti ajast jäid sinna elama, oli inimesi, kes lahkusid 44. aastal läände. Nendesse korteritesse pandi siis elama ka kõiksugust, kummalist rahvast ka nõukogude armee ohvitser ka mõningaid julgeolekuohvitsere. Muidugi jätkuvalt elas seal ka õpetajaid seal tänu sellele ka mõned korterid pääsesid ühiskorteriks muutmisest, sest õpetajatele vastavate määrustega oli lubatud teatud üle normipinda. Aga eks see muidugi kõik niisuguse maja noh, teatud allakäigu ikkagi põhjustas. Tegelikult mõnedes teistes majades siin piirkonnas oli see veel drastilisem ja seda on ka vanemad inimesed siin meenutanud, kuidas selles piirkonnas oli hästi palju neid suuri kortereid, sest nii tsaariajal kui hiljem eesti ajal ehitati siin just ennekõike suurte korteritega esinduslike maju. Need korterid olid muudetud ühiskorteriteks, näiteks ühiskorteri ühes toas elas väga vaikselt, väga tagasihoidlikult läbi nõukogude aja keegi vanem proua, kellest siis niimoodi lugupidavalt räägiti, aga noh, väga ka avalikult täpselt ei räägitud, kes ta on. Ja alles hiljem siis, kui näiteks seal naabertubadesse majutatud perede lapsed olid, et nad said teada, et tegemist oli võib-olla kellelegi silmapaistva eestiaegse sõjaväelase või ühiskonnategelase lesega. Kelle mees siis oli näiteks nõukogude repressioonidest hukkunud? Talle võimaldati jääda sinna tema endise korteri ühte tuppa läbi nõukogude aja elama. Niisuguseid juhtumeid siin piirkonnas oli üsna palju, üsna palju ka, kui vaadata küüditatute nimekirju, on siin nendest majadest küüditatud inimesi. Seda ka juba 41. aasta küüditamisega, mis ennekõike puudutaski just silmapaistvamaid haritlasi, ühiskonnategelasi, keda selles piirkonnas elas palju rahvastikuvahetust, siin oli ka just selle läände põgenemisega, mida sellest piirkonnas oli palju, sest et jällegi positsioon ikka omad inimesed said aru, et neil ei ole mingit mõistlikku elu perspektiivi jäädes nõukogude ühiskonda elas siin piirkonnas muide päris palju juudi rahvusest inimesi ka juba enne sõda kelle elud siis ka teine maailmasõda tihti purustas. Selles mõttes, et põgeneti Nõukogude tagalasse sakslaste tulles. Need, kes jäid siia tihti ju saksa ajal hukkusid. Need, kes läksid Venemaale, paljud nendestki ei tulnud tagasi, kas seal siis hukkusid sõjaraskustes või siis perekonnad pillutati laiali, jäid elama hoopis Moskvasse, Peterburi, kes tulid tagasi sageli, ei saanud enam tagasi oma endisesse kodudesse, pidid leidma elamispinna mujal. Samamoodi selles piirkonnas kui vaadata, noh, nii palju kui on alles meil ei ole üldiselt eestiaegseid, tsaariaegseid, elanikkonna nimekirju, aga no vanad telefoniraamatud aitavad, mõnedel majadel on alles maja raamatud, kust me näeme, kes seal elasid. Et oli ka päris palju baltisakslasi, kes siis lahkusid 39. aastal valdavalt mõned, siis järelümberasumisega 40. 41. aastal mõni üksik jäiga elama nõukogude ühiskonda ka siis, kui 45. aastal oli üks niisugune siia jäänud üksikute sakslaste küüditamine siis on ka siit piirkonnast inimesi ära viidud selle 45. aasta sakslaste küüditamisega. Et seda elanikkonda, noh, oli siin erinevatest kategooriatest erinevaid huvitavaid inimesi, aga jah, need, ütleme, need nõukogude aja katakk, Lüüsmid tabasid seda piirkonda ka üsna rängalt, nii et päris palju oli siin sellist ütleme elanikkonna vahet suhtumist ja sellega seoses ka ütleme kogu selle senise elulaadi ja miljöö muutumist. Ja vanemad elanikud on rääkinud just seda, et kui veel tegelikult läbi selle nõukogude aja kõige rangema perioodi Stalini aja 50.-te aastate suudeti hoida tegelikult jonnakalt mingit eestiaegset joont mitmete siis veel siia jäänud eesti ajast väärikate inimeste poolt. Et maja välisuksed käisid lukus, trepikojad olid suhteliselt puhtad, meid koristati, olid mingid sotsiaalsed elu reeglid kui näiteks mingisugune teistsuguse elulaadiga perekond oli. Kas korraldas lärmakaid alkoholiga pidusid, lärmakad inimesed liikusid öösiti trepikojas, seda pandi pahaks. Mindi ütlema majade juures õuealad, aiad, nii palju, kui neid siin üsna tihedalt täisehitatud piirkonnas oli, olid korras, siis kuskil kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel algas selline allakäik tihti majade trepikoja välisuksed olid lahti, tee käisid läbi kõik inimesed, kes tahtsid. Trepikojad kippusid olema reostatud, harjuti sellega, et ta on erineva elulaadiga inimesi, lärmaka, vaid inimesi, inimesi, kes ei pea väga palju lugu puhtusest. Inimesi, kelle jaoks kodu algab korteri uksest, kõik, mis jääb korteri uksest väljapoole, on ükskõik. Paljudes majades käisid allaaiad, nende eest enam ei hoolitsetud, need siis metsistusid. Mõnel pool kaeti asfaldiga. Mõnel pool ka nii, et need garaažid ei olnud üldse seotud selle majaelanikega, vaid seal oli eraldi garaažikooperatiiv, kus ainult mõned garaažid kuulusid majaelanikele, ülejäänud hoopis mujal linnaosades elavatele inimestele. Jällegi tõi õuealadele sellist anonüümsust ja see kõik kulmineerus üldiselt selliste minnalaskmismeeleoludega kaheksakümnendatel aastatel. Muidugi mitte kõik majad ei läinud sellega kaasa, oli maju, mis säilitasid väga hea niisuguse hea korrastatuse ja kodutunde läbi kogu nõukogude ajal aga mõnel pool siiski oli see niisugune allakäik ja käegalöömine üsna ränk. Ja praegugi võib olla paljude majade seisund peegeldab seda, kus elanikud ei ole suutnud nüüd taastatud Eesti vabariigis sellest nõukogude ajal kujunenud rängast situatsioonist välja tulla. Ja mina mäletan näiteks ise ka lapsepõlvest 80.-test siit piirkonnast niisugust asjade seisu, kus oli väga palju selliseid läbikäiguteesid läbi hoovide, mõnel pool lausa ka läbi maja trepikodade. Näiteks Narva maanteel sai otse läbi hoovide Raua tänavale ka näiteks meie hoovist lahe peal lausa läbi Raua neli maja trepikoja käidi otse läbi Raua tänavalt läbi kindralite maja hoovi Gonsiori tänavale. Loomulikult käidi läbi 21. kooli hoovi Raua tänavalt Gonsiori tänavale, mis nüüd ei ole enam võimalik ja taastatud Eesti vabariigis, eriti 21. sajandi algul ongi üheks tendentsiks see, et inimesed näiteks on hakanud uuesti maja uksi kinni hoidma ja ka oma hoov väravatega tõkkepuudega sulgema, mis tegelikult ongi normaalne, eks ole, inimesed ju kuidagi tahavad tagada mingit privaatsust, piirata oma kodu ruumi, nii et kõik need niisugused kummalised läbi hoovide jalakäiguteed on sellega ära kadunud. Mis vahel mõnes kohas ka natukene närvidele käib, eks tahaks kuskilt harjumatult otsa minna, enam ei ole võimalik igal pool väravad ees. Aga tegelikult niisuguse piirkonna heakorra seisukohalt on see muidugi kasuks tulnud ja natukene näitab ka seda võib-olla sellist rahulikult hea kodanlike eestiaegsete väärtuste taastumist vähehaaval selles piirkonnas kus kodu ei lõpe tingimata korteriuksega, vaid ikkagi inimesed tajuvad oma koduruumi kuidagi laiemalt ja ja püüavad seda korras hoida. Kui vanad on need suured puud, mis siin raadiomaja kandis kasvavad. Haljastus siin piirkonnas on valdavalt ka need suured puud, niimoodi 20. sajandi algusest võib-olla, aga muidugi üksikuid vanemaid põlispuid, mis jäid kasvama sellest ajast, kui siin veel maju ei olnud. Kõige vastupidavamaks on nagu ikka linnatingimustes osutunud pärnapuud. Kui vaadata vanu pilte, siis näiteks hoovialadel on olnud paljuga okaspuid, mis tihti linnatingimustes lihtsalt on hiljem hukkunud, mida tihti siin enam nüüd ei näe. Ja muidugi kõige suurem haljastus kogum on see keset kvartalit tasu park ehk siis niinimetatud politseiaed, see on siis osa sellest kunagisest juurviljaaiast, mis siis hiljem pargiks kujundati lõplikult, muide alles nõukogude ajal veel Eesti ajal oli osa sellest juurviljapeenarde all ja sinna on istutatud ka mitmeid eksootilisi puuliike näeb seal näiteks mandžuuria pähklipuud, päris huvitavalt kujundatud põõsarinne. Nüüd natukene on seal probleemiks võib-olla see teedevõrgustik, mis esindab selliste stalinistliku pargi planeerimist 1950.-test aastatest. Hästi geomeetriline regulaarne nelinurkset kvark talid, aga vaat inimesed paraku ei taha käia niimoodi, nelinurksed tahaksid käia pigem diagonaalis üle nurga. Ja samuti see peatelg arvestab selle ajaga, kui ei olnud veel nii palju autosid. Ehk et tegelikult on mõeldud nii, et see park peaks olema mööda seda peatelg läbi, tähendab nii, et pargi peatelje lõpus, niisiis Kreutzwaldi tänava pool, kui pronksi tänava pool inimene saab ületada tänava, minna teisele poole tänavat, seal loomulikult oma teekonda jätkata. Päev varem veel nõukogude ajal, praeguse pronksi tänavakohapeal selles lõigus oli imetillukene astme tänav mille ületamine ei olnud mingi probleem. Kuna nüüd on seal aga suure liiklusega magistraaltänavad, siis on kujunenud selline olukord, kus see parki pikisuunas läbiv lai peatee algab eikuskilt ja lõppeb ei kuhugi. Ja mingit jalakäijate ülepääsu selle koha peale ei ole. Need on hoopis pargi nurkades. Et selles mõttes, nagu see niisugune rangelt geomeetriline, stalinistlik paargi planeering ei taha seal enam väga hästi toimida. Kui rääkida Raua tänavast, siis seal on väga palju vanu puid. Kuna Raua tänaval on kujunenud natukene selline tagasiastega või e-saiaga hoonestusviis siis Raua tänaval on kujunenud midagi allee taolist, mis on hõredaks muutunud ja kannatada saanud, aga suvel on seal ikkagi päris palju veel tunda niisugust rohekoridori. Ja need puud on ka seal vanemad ilmsed tsaariajal istutatud eksemplarid on ka muidugi hilisemaid eestiaegseid ka nõukogude aja varasemast perioodist pärinevaid paljuda niisugusi suhteliselt kiire kasvuga puid saarvaher ja kindlasti huvitav on haljastus ka siis Raua tänava lõpus, kus siis näed, kuidas tuleb Nõukogude tüüphaljastus sisse siis ütleme, vase tänava piirkonnas, kus siis suur osa varasemast hoonestusest teises maailmasõjas hävis. Sest ülejäänud osas see piirkond ei saanud eriti pommitamises kannatada. Aga just sealt tagant poolt see vase tänava piirkond sai päris kõvasti pihta seal üks terve rida puumaju põles ära nõukogude aja Loonestati uuesti ja sellega seoses siis ka stati uuesti ja siis seal on näha, kuidas on istutatud papli alleesid. Mis siis on ka just selline Stalini ajale tüüpiline haljastus. Osalt on need paplit praegu maha võetud, osalt aga siis veel ka säilinud. Seniajani. Muidugi ei tasu arvata, et kõik paplid linnapildis on tingimata nõukogude aegset, sugugi mitte Battleid istutati ka Eesti ajal ja istutati ka tsaariajal ja ka niisugusi suuri vanemast ajast pärinevaid paplaid on siinkandis alles üks niisugune legendaarne paplitolmuaja ja kasvab Kreutzwaldi 29 maja kõrval Lenderi kooli taga, kus on tõesti niisugune hiiglaslik. Ma arvan küll, et näiteks juba tsaariajal kasvama pandud paplipuu Te kuulsite esimest osa saatest raadiomaja kant. Järgmises saates räägib arhitektuuriajaloolane Oliver Orro. 1900 kolmekümnendatel aastatel ehitatud majadest. Pesema toode, ehitis, arad. Tänava ääres allikas. Kivist maja. Paaklase toode, pisarad. Ainult aimatav. Kullakao silmist. Paar ise sooda maja jaapani. Tänava ääres. Peseb aknad ja toode, pisarad. Tänava ääres on allikast maja. Peseb aknad, toodreid, pisarad. Peseb aknad ja tuul pühib pisarad. Naljakas vaja. Sebaklase tuul pühib pisarad. Ainult ähmaselt ja mõttes. Pesema hakkavad pisarad. Tänava ääres allikas.