Täna kuulete teist osa saatest raadiomaja kant, seekord Liba arhitektuuriajaloolane Oliver Orro 1900 kolmekümnendatel aastatel ehitatud majadest kui 20.-te aastate arhitektuur, nii siin Raua tänava piirkonnas ja politseiaia ümber kui mujal Eestis moodustas mingil moel veel ja eks jätku tõsi, uusi tuuli ja uusi stiilivõtteid oli juba tunda siis selge murrang. Ja niisugune teadlik lahtirebimine varasemast arhitektuuritraditsioonist on nähtav 1900 kolmekümnendatel aastatel ja Eestisse väga kiiresti jõudis modernism seda siis nii kunstis, arhitektuuris kui ka üldisemas ellusuhtumises elustiilis ja kui võib-olla kujutavas kunstis sellises radikas maalsemast modernismist, võib-olla ka kirjanduses me saame rääkida isegi kahekümnendatel aastatel siis arhitektuuris nüüd selline selge, ka tavainimese silmale nähtav muudatus tuleb 20.-te aastate päris viimastel aastatel, 30.-te algul, kui Eestisse jõuab modernistlik arhitektuuriga veel ja Eestis laiemalt on hakatud seda suundumust nimetama funktsionalismiks. Selle üle on ka diskute veeritud ja selle funktsionalismi mõiste. Sellist haaravust või laiust erinevad uurijad näevad erinevalt, et kas me kogu selle modernistliku suundumuse kõigis oma avaldumisvormides peaksime arhitektuuris mahutama funktsionalismi mõiste alla või on funktsionalism siiski kitsam arhitektuurivool või selline lähenemine lähtudes siis lekkorbiiciie kuulsast lausest vorm, Hallous, function, et vorm mõeldud on siis arhitektuurset vormi peaks järgima arhitektuurset funktsiooni, hoone või hoonekasutust. Tegelikult Eestis on siiski jäänud kasutusele pigem selline lai funktsionalismi mõiste kus seda käsitletakse kysis sellise modernismi iseloomulikku terminina ka iseloomuliku lähenemisviisina arhitektuurile, seda siis 10.-te lõpu 30.-te aastate arhitektuuri kontekstis. Ja kui üldiselt see modernism pidi tähendama ka muutust elustiilis ja muudatust materjalides ehitusviisides ja kogu niisuguses maailmapildis ja kogu lähenemises ruumi organiseerimisele kõige laiemas mõttes siis tegelikult Eestis. Kas nüüd just kõik arhitektid, aga paljud arhitektid seda siiski mõistsid ennekõike stiilina mis tähendas siis teatud kindlat vormivõtete järgimist ja iga kord nii palju see sisuline reform ei pruukinudki olla nii radikaalne ja eriline. Aga tõesti väga palju muutus see, missuguse välimusega hooneid hakati disainima ja oldi väga teadlikud sellest, mis toimub Lääne-Euroopas. Aga naabermaades, näiteks Soomes ja nüüd tulevad katused päris lamekatuseid, meil tehakse väga harva, neid peeti toona meie kliimasse ebasobivaks ja ei osatud ehitada selliseid lamekatuseid, mis oleksid olnud vettpidavad meie kliimas ja piisavalt lume raskust kandma. Meie ränkade talvede juures aga ehitati siis madala kaldelisi plekk-katuseid, mis eemalt pidid jätma lamekatuse mulje, kuidas rahvas neid katusel vastu võttis. Kui ehitati esimesed lamekatusega majad, näiteks arhitekt Herbert Johanson projekteeris iseenda villa, mis on siiani säilinud toompuiesteel siis olid need inimeste jaoks väga ehmatavad ja tundus, nagu katus oleks unustatud ehitamata sest inimesed olid harjunud, et hoonel peab olema korralik kõrge katus olgu siis kivikatus või plekk-katus, aga igal juhul ikkagi katus. Aga nüüd siis sellised majad, kus katust üldse ei paistnud olevat. See oli nii kummaline, et siis üks meie tuntumaid arhitektuurikriitikuid arhitektuuriteadlasi Hanno Kompus pidi kirjutama eraldi selgitava artikli pealkirjaga katusega või ilma. Hanno Kompus oli väga mitmekülgne mees kes tegeles igasuguste erinevate kultuurivaldkondade analüüsiga, ooperi lavastamisega ja veel paljude erinevate loomingulise eneseteostuse viisidega. Aga õppinud olite tegelikult arhitektiks ja teda väga kuulati ja olemusega arvestati, nii et siis vähemalt teatud intellektuaalne eliit sellest peale hakkas aru saama, et moodsad majad võivadki olla teistsuguse katusekujuga ja seda hakati isegi pidama mingisuguses välja valitud seltskonda või haritlaskond kuulumise indik saatoriks. Et osatakse sellist uut ja moodsat arhitektuuri hinnata ja enam ei oldaks sellises vanas moodsas kinni ja suudetakse ennast lahti rebida sellisest talupoeglikust arhitektuuritraditsioonist ja liituda kõige selle uuega, mida Lääne-Euroopa kultuuriline areng meile ka siis arhitektuuris pakub. Tulevad hästi suured ja laiad aknad, mida veel omavahel püütakse visuaalselt kokku siduda, lint akendaks siis sellised horisontaalsed hoonet, liigendavad lindid, nüüd päris lint aknaid Eestis kunagi tegema ei õpita enne teist maailmasõda sest et see eeldaks raudbetoonkonstruktsioonide kasutamist, mida meil, ütleme, kandekonstruktsioonide ja välisseinte osas kasutati üsna harva, kasutati küll raudbetoon vahelagesid majades, aga ütleme, elumajade puhul, kui me tööstushooneid jätamegi kõrvale, siis üldiselt kandvat raudbetoonkarkassi kasutati väga harva, üldjuhul jäädi alati siis tellistest kandvate välisseinte juurde, mis tähendas, et päris lint akent teha ei saanud. Aga püüti siis saavutada midagi lint akna sarnast, mis imiteerib neid Lääne-Euroopas nähtud moodsaid maju, kus tõesti, seal oli ka elamute puhul raudbetoonkonstruktsioon Eestiga võrreldes juba toona palju levinum. Need suured aknad ei olnud siis ainult niisugune väline vormivad, mis muidugi ühelt poolt oli ka seda ja aitas erineda varasematest väikeseruuduliste akendega traditsioonilistest majadest ja näitas, et see arhitektuur on tõesti täiesti moodne ja uus. Aga selle taga oli ka siis selline ideoloogia, et igasse tuppa pääsema varasemast palju rohkem päikest. Ja me enam ei ela nendes vanaaegsetes hämarates, interjöörides, kus oli selline raske Sametkatetega diivanid ja suuremustrilised raskepärased tapeedid, et nüüd on meil kõik uus ja moodne ja meil on palju nappima sisustusega heledamad ja valgemad toad, kus me hakkame ka palju moodsamalt tervislikumalt ja paremini elama. Ühelt poolt oli selle taga lihtsalt moe suhtumine, soov kõike uut üle võtta, aga tõsisemaid põhjuseid toonases ühiskonnas haigustest näiteks üsna levinud oli veel tuberkuloos ja olukorras, kus seda päriselt ravida ei osatud, ravimid ja moodsad ravivõtted muidugi juba olid ja tulid, aga paranemine siiski palju sõltus ta heast juhusest siis niisuguseks parimaks tuberkuloositapjaks peeti just päikesevalgust õhurikkaid, ruume ja valguserikkaid ruume. Ja see oli ka üks, millega põhjendati just seda, et tuleb ehitada senisest palju valgemaid, suurt akendega ja ka suurte liigendamata akendega kortereid. Et need on siis varasematega võrreldes palju tervislikumad muidugi ka ühe niisuguse asjana, mis kohe silma torkab, nende niinimetatud funktsionalistlike majade puhul on igasugusest Pekoorist loobumine või vähemalt selle viimine miinimumini. Nüüd, kui veel kahekümnendatel üldiselt ilusad asjad pidid ikka olema kaunistatud ükskõik kas me räägime siis riietusest, mööblist või majadest, siis nüüd eriti just arhitektuursete vormide puhul, hakatakse rääkima sellest, et ilusasti kujundatud vorm, geomeetriline vorm kui niisugune ongi ilus ja majad ei pea olema mingite väliste kriksa tullidega ega ka kuidagi materjalide osas mänglevad näiteks et me maja elavdamiseks kasutame mitmeid erinevaid värve, erineva faktuuriga krohvipindu, et seda ei pea tegema maja võibki olla kujundatud ainult sellise sileda krohviga ja värvitud põla ühe kahe värvitooniga ja ta ongi ilus, kui tema arhitekt toonika tema üldine üles ehib tema proportsioonid on ilusad ja, ja noh, niisugust lähenemist näeb siis nii toonaste eravillade või kortermajade arhitektuuris ka siin selles piirkonnas. Nüüd muidugi päriselt ainult niisugust vormipuhtust paljud tellijad ei usaldanud ja võib-olla ka arhitektid ei usaldanud oma vormiloomet nii palju, nii et mingeid kaunistavaid elemente siiski Läheme, olgu need siis uste kujundus, ukse käepidemed, vahel mõnede rõduvõred, aga Neid püüti ka disainida võimalikult moodsaks napiks ja selgelt visuaalselt eristatavaks varasemast ütleme tsaariaegsest või 20.-te aastate arhitektuurist ka siis niisuguste kujunduslike detailide osas. Noh, on siis muidugi teatud niisugused vormivõtted armastati, kus siis ühelt poolt räägiti sellisest masina Essteetikast, maja pidi olema nagu elamise masin, teisalt taha ka sellisest laeva eesteetikast, kus see maja pidi olema siis nagu selline elulaev või meid läbi elu kandev elamise laev. Noh, on veel muidugi teised põhjused, miks me laeva esteetika elemendid sisse tulid ja seda siis näitavad näiteks sellised rõdupiirded, mis meenutavad laeva reelingu, kuid neid nimetataksegi reelingu piireteks. Siis selliste lihtsate horisontaalsete pulkadega tänapäeval nende üle väga õnnelikud ei olda, sest lapsed saavad nende peal ronida ja võivad Kuda ja nii edasi. Aga toona need olid väga moodsad, jällegi pidid selgelt siis eristuma varasematest ohtrate kaunistustega rõdu piiretest ja siis ka näiteks sellised ümmargused illuminaatorit meenutavad aknad. Me näeme näiteks mõnedel trepi kodadel või näiteks pööningu akendena mõnedel 30.-te aastate majadel, mis siis ka pidid just sisse tooma selliste laevaliku meeleolu. Muidugi Nad muutusid ka seestpoolt ja uuendusena tulevad moodsamad köögid ka näiteks esimesed, siis elektripliidid, moodsamad, köögikapid, propageeritakse sisseehitatud mööblit, kortermajadesse jõuab see vähemaga määral, siiski rohkem näeme seda eravilladest. Kõige kuulsam, mis ka viimasel ajal on suurte skandaalide keskmes näiteks Pärnus arhitekt Olev Siin ma enda majja sisseehitatud mööbel tuleb ka keskkütte. Toona veel ei tunta sellist kaugkütet nagu tänapäeval. Et soojus tuleks kuskilt kaugelt keskkatlamajast. Tavaliselt siis iga maja keldris oli oma katlamaja või üks katlamaja paarina paar maja peale. Aga kui veel 20.-te majad ka siin selles piirkonnas olid valdavalt ahiküttega, siis kolmekümnendatel paljud majad juba keskküttega. Kas tol ajal hakati majadesse enam lifti ehitama? Üldiselt tollel ajal oli selline arusaam, et nelja-viiekorruseline maja, isegi kui see oli üsna esinduslik, korteritega maja. Tingimata ei vaja lifti. Mõned edumeelsed omanikud, kes soovisid eriti luksuslikke kortereid välja üürida siiski ehitasid ka sellistesse majadesse lifti. Aga mõnedes majades, mis olid siis kõrgemad, kuus ja enam korrust, mõni üksik, selline siin piirkonnas kolmekümnendatel ka ehitati. Swaldija Gonsiori tänava nurgal siiski liftid juba olid. Esimesed testid olid Tallinnas küll paigaldatud juba tsaariajal näiteks Eli elsaarise poolt projekteeritud uhkesse pangamajja, kus üleval korrustel olid ka suured korterid siin Draamateatri vastas, kus Allan raamatupoodi ja üleval kultuuriministeerium. See oli üks esimesi liftidega maju Tallinnas, aga kolmekümnendatel siiski saavad need varasemaga võrreldes palju laiemalt levinuks. Ja mõnedes majades on need tolle aja liftid ka säilinud, need on väga ilusad, tihti selliste väärispuiduga kujundatud ilusatel liftiga piinidega. Noh, mida me muidu näeme võib-olla kuskil välismaistes, seriaalides või filmides, mis käsitlevad kahekümnendaid, kolmekümnendaid, aastaid kes on vaadanud näiteks Herk ülbuaar loo seiklusi käsitlevat seriaali, siis härra Buarroo tihti oma detektiivitööd teeb seal väga peentest modernistlikes majades ja sõidab ka väga uhkete listidega. Ka meil siin paljudesse vanadesse ehitati üsna sarnaseid lifte jektid, lifte ehitasidki tihti rahvusvaheliselt, firma tootis firma näiteks siiamaani vastu. Eks neid on hiljem natuke ümber ehitatud ja moderniseeritud, aga üldiselt eestiaegsed asjad on tavaliselt väga hästi ehitatud, nii et peavad jah, siiamaani vastu. Tulles nüüd lähemale sellele piirkonnale siin raadiomaja kanti siis üldiselt tendentsina iseloomustab seda aega siin hoonestuse tihenemine. Olid siin need üksikud puitmajade saarekesed, millest rääkisime eelmises saates, mis päris sellist linnaehituslikku tervikut ei moodustanud ja siis sarja lõpus ja kahekümnendatel hakkasid nende vahele kerkima üksikud suuremad kivihooned, valdavalt siis elamud, aga siis ka üksikud avalikud hooned nagu 21. kool või siis Pärna tänavale Lasteaed Jaan Poska nimeline lasteaed ongi ju algusest peale lasteaiaks projekteeritud, aga need siiski üsna üksikuks siis nüüd 30.-te jooksul hakkavad kujunema niisugused terviklikud pikad tänavaseinad, kus siis ongi taas suuremad kivimajad. Nüüd päris terviklikke kvartaleid, mis oleks tervenisti täis ehitatud ühekõrguste kivimajadega, nagu me näeme Riias, Helsingis Stockholmis ei jõutud. Kuigi oli plaanis tavaliselt ikka igas kvartalis jäi sinna vahele mõni väiksem puitmajad, jäid mõned hoonestamata krundid, aga siiski võrreldes 20.-tega kolmekümnendatel, Se Raua tänava Kreutzwaldi tänava politseiaia hoonestus kujunes palju tihedamaks. Siiakanti siiski ei jõutud nende niinimetatud Pätsi frantidega. Konstantin Päts, kus siis ta oli riigi oleme eriti ka siis sellel Pätsi vaikival ajastul püüdis teadlikult Tallinnale anda Surlinlikumat ilm, et noh, see ei olnud ainult tema algatus, aga kuna tema isik oli ka suuresti selle taga siis neid on hakatud kutsuma patsifist kontideks. See tähendab siis, et hakati kujundama selliseid teadlikult ühe kõrgusi ühesuguse ilmega hoonestus frante ja teatud peatänavate ääres ise. Ehkki kohustati omanikke vaikiv ajastu võimaldus kehtestada selliseid rangeid seadusi oma vanad ajale jalgu jäänud puumajad mõne aasta jooksul asendama kivihoonega mis pidi olema siis vastavalt ettenähtud kindla karniisi kõrgusega 40 viiekorruseline, olenevalt tänavast ja kui ta seda ei suutnud, siis tema krunt läks sundmüüki ja niimodi suudeti hoonestada kõige terviklikumalt Pärnu maantee Vabaduse väljakult Tõnismäel mäeni ja mingil määral ümber kujundada näiteks roosikrantsi tänava ilme, kus varem oli ka säilinud ka palju puumaju, aga mis siis 30.-te aastate jooksul sai peaaegu täiesti uue ilme. Nüüd neid niinimetatud tänavate ruumilise mõju kujundamise projekt, nii neid nimetati, oli koostatud tegelikult ka siia Kreutzwaldi Raua tänava piirkonda, aga päris terviklikult meditsiin ellu viia ei jõutud. Nii et neid niisugusi üksikuid suurte kivimajadega tänavafrondi lõike tekkis. Nad ei ole nii terviklikud kui näiteks seal Pärnu maantee piirkonnas ja samuti need majad ei ole siin nii ühtlase ilme kui seal Pärnu maanteel niinimetatud keeru peal kus on kõrvuti kõik sellised sarnased väga esinduslikud, terrassilt krohviga kujundatud majad, vaid 30.-te majad on ka erinevamad, olenevalt Konkreetsete tellijate soovidest ja maitsest. Milline on siinse kandi kõige ilusam hoonete ansambel? Üheks kõige ilusamaks ansambliga tuleks kindlasti pidada Raua tänava niinimetatud umbsoppi. Seal, kus on lillepood nõrga peal kus on aastakümneid lillepood olnud ja siis sealt edasi, kust sopistub sisse üks selline väike nagu umbtänav omaette nime ei ole, need majad on saanud Raua tänavaaadressid Raua 25 kuni 35, need majad projekteeritud erinevate arhitektide poolt, aga siis seal on tegelikult tegemist tervikliku planeeringuga, mille tegi üks toonaseid võimekamaid planeerijaid Anton Soans. Ja seal on mitu meeringu varianti, aga tegemist on siiski ühe kõige ilusama ja terviklikuma sellise ansambliga 30.-test aastatest, kus need erinevad kortermajad moodustavad väga kauni ruumilise üksuse. Ja siin me just näeme siis selliste funktsionalismi esteetikat oma täiuslikkuses kus on näha kõik need Perling piiretega, rõdud, lihtsad geomeetrilised mahud, eemalt majad tunduvad kõik olema lamekatusega, need madalakaldelised plekk-katused on siis niimoodi osavalt ära peidetud. Korteritel on siis kolmekümnendatel omased suured laiad aknad, see on siis niisugune ehtne 30.-te algus. Ilusa eduka Eesti vabariigi heakodanlik arhitektuur, omaette teema siinkandis on need niinimetatud ehitusühingute ehitatud majad. Mulle tuleb kohe meelde ühing tare. Kõige tuntumaks tõesti on väikekorterite ehitusühing Mare mis ehitas maju Kreutzwaldi ja Raua tänava nurgapiirkonnas, aga need korterid, mis nad ehitasid, on muidugi kõike muud kui väikesed. Ja sinna kuuluvad inimesed olid siis enamasti jõukad, kodanliku klassi esindavad ja erinevate elukutsete esindajad. Seal algas ehitamine juba 20.-te aastate keskel, jätkus kolmekümnendatel ja enamiku maju on seal projekteerinud Herbert Johanson aga on ka Elmar Lohuloomingut ja need on siis ka niisugused korralik neljatoaliste vahel ka viie-kuuetoaliste korteritega majad. Tõsi, siin on nüüd ka näha selliseid moodsaid võtteid, mõnedes majades näiteks on ka selliste suurte esinduslike korterite puhul loobutud eraldi köögitrepikodadest ja siin on näha ka sisse stilistiline areng, kuidas varasemat majad, mis on teile ehitatud 20.-te aastate projektide järgi näiteks Felmanni ja Kreutzwaldi nurgal Herbert Johansoni poolt projekteeritud, on veel sellised tarditsionalismile lähedased näiteks kõrgete kivikatustega ülemistel korrustel väikeseruuduliste akendega fassaadi, teil on natukene sellist traditsioonilist dekoori tõsi, külima moodsal stiliseerituna siis hilisemad majad nagu näiteks Gonsiori 25 maja või siis Kreutzwaldi ja Faehlmanni tänava selline nurgamaja siis Kreutzwaldi 15, Felmanni üks on juba selgelt sellised funktsionalismi mõjulised. Nüüd see tare ehitusühing, millest on ka ilmunud üks eraldi raamat, ei olnud ainuke omalaadne, ehk neid oli siin veel ja mõned neist olid siis sellised, kus kokku said mingi konkreetse elukutse esindajad ja moodustasid siis sellise ehitusühingu või omalaadse elamuehituskooperatiivi ja hakkasid koos maju ehitama või sihukeseid kortermaju, kus kvartalites elasidki ühe elukutsega seotud inimesed ja neist näiteks üks, on see Wiiralti tänava hoonete front, mis oli üldse üks niisugune esimesi terviklikult projekteeritud suuri hooneplokk veel ka kahekümnendatel aastatel. Seal olid siis postid, töötajad, näiteks ka kohaliku omavalitsuse ametnikud see on siis praegused Wiiralti kolm, viis, seitse, üheksa majad, kus on peal kahe memoriaaltahvleid mitmetele tuntud inimestele, kes on seal elanud vahel oli ka nii, et lisaks siis selle ühe elukutse esindajatele. Mõned korterid läksid ka mõnedele muudele inimestele, näiteks tuntud kultuuritegelastele Raua põiktänaval on üks maja, mida tunti kohtunike maja nime all, kus siis elasid mitte tingimata ainult kohtunikud, vaid ka mõned teised kõrgemad juristid ja neid erinevate ehitusühingute ehitatud maju on siin veel. Nii et niimoodi tekkisid ka esimesed sellised majad, mis erinesid varasemast praktikast, kus siis ei olnud tegemist mitte ühe omaniku finantseeritud kommertsehitusega vaid maja oligi siis ehitatud selle ehitusühingu poolt erinevate inimeste investeeritud rahadega. Nii et seal ei olnud siis sellist ühte omanikku, kes üüriks inimestele patareid välja vaid tekkis siis selline kaasomand nende ehitusühingu liikmete poolt. Kui kahekümnendatel oli siin ka sellist linnaehitust, nagu me rääkisime näiteks sellest Õpetajate majast, mida ehitas linn õpetajatele siis selles piirkonnas kolmekümnendatel selgelt taandub. Siinse kandi üks tuntumaid elamuid on muidugi niinimetatud kindralite maja ja mille siis 30.-te aastate keskpaiku on projekteerinud tuntud arhitekt Edgar Johan Kuusik üks meie prestiižikas maid, selle ajastu arhitekte, kes ka ise seal majas pika paiga elas, elas veel ka nõukogude ajal selles majas nüüd loomulikult kõik seal majas elanud inimesed ei olnud kindrali aukraadis, oli ka muid kõrgemaid sõjaväelasi, aga see tõesti ehitati kõrgemate sõjaväelaste majaks ka väga esinduslik ja korteritega. Ja siis rahvas hakkas seda siis niimoodi kindralite majaks kutsuma ja selle nime all on ta läbi aegade olnud tuntud. Kui me vaatame kindralite maja ja vaatame ka neid maju, mis on teisel pool politseiaia parki Kunderi tänava alguses siis me näeme, et need enam ei esinda puhtal kujul sellist funktsionalismist esteetikat, millest me räägime. Vaid mood ja maitse on hakanud taas muutuma ja uuesti muutuma selliseks esinduslikuma traditsioonilist väärikus taotlevaks. Ehk siis sellest funktsionalismist tüdinenud. Situatsioon ehk niinimetatud vaikiva ajastu ja sellega kaasnevad mõjud kultuuris ning ka Saksamaa mõju ja sealt tuleva maitse tugev olemine meie niisuguses üldises kultuuripildis sealhulgas sisearhitektuuris, mis siis arhitektuuris leidis oma väljenduse sellise stiili nähtuse näol, mida me nimetame esindus traditsionalismiks mis siis saab levinuks just 30.-te keskel 30.-te teisel poolel, eriti just 30.-te viimastel aastatel enne Eesti iseseisvuse kaotamist. Osalt on jah, see seotud ka sellise autoritaarse riigikorraga, võib-olla ka seda on seostatud, ütleme, Konstantin Pätsi ja temale lähedal seisvate isikute isikliku maitsega. Me teame härra Pätsi isiklik maitsekunstis ja arhitektuuris, pigem oli väga traditsiooniline ja liigselt radikaalseid modernistlikke katsetusi. Ta ei toetanud ka tema vend kauaaegne mitmete kunstikoolide dire Hector ja selline kunstiideoloog riigi kunsttööstus, kooli juhtinud, pikemat aega igasuguseid kunstikomisjone juhtinud Voldemar Päts, kes ilmselt tema maitset mõjutas, oli väga konservatiivse ja alalhoidliku maitsega. Aga lisaks see oli üldisem tendents niisugune tagasi liikumine traditsiooniliste väärtuste poole. Sellega käis kaasas ka kõik see pere väärtuste propageerimine kolmekümnendatel kodu kaunistamis, liik, kruumised ja kõik muu. Et hakkas tunduma, et see niisugune väga radikaalne ja kõike vana ja traditsioonilist ära põlgav modernism ka arhitektuuri sisse. Selline funktsionalismi radikaalsem suund, niivõrd-kuivõrd me siin seda Eestis näeme ikkagi sobib ainult teatud osale inimestest ja suur osa inimestest ei soovi oma elu ka ütleme, selle välise vormi osas selle esteetilise vormi osas niivõrd totaalselt ümber kujundada ja nii sünnib siis esindus, traditsionalism, mis püüab sünteesida siis sellist traditsioonilist arusaama arhitektuurist võttes Hitleri Saksamaa-arhitektuurist ülega selliseid stiliseeritult uusklassitsistliku võtteid ja siis samal ajal siiski erineda, ütleme sellisest 20.-te traditsionalismist Varasemast siis tsaariaja lõpu juurde legendist 19. sajandi Sistoritsismist kasutades siis neid varasemate stiiliperioodide arhitektuurivorme, natuke muudetunaiastiliseerituna aga samas olles siiski tunduvalt ekoratiivsem ja noh, võib-olla niisugust traditsioonilist arusaama väärikusest ja pidulikkusest nagu edasi kandvama, kui see vahepeal moes olnud jõuline funktsionalism elumaja Nendest kõige rohkem siinkandis esindabki sellist arhitektuuri võib-olla kindralite maja, aga ka siis ütleme need Eugen Sahhariiase poolt projekteeritud kortermajad Kunderi tänava alguses aga näiteks ka Narva maanteel Eesti aja päris viimastel aastatel ehitatud ja tegelikult alles 1940 41 valmis saanud praegune Tallinna ülikooli peahoone, mis tegelikult kavandati Tallinna inglise kolledžimajaks siis Erika Nõva poolt ka on selgelt niisugune 30.-te Saksamaa-arhitektuuri-mõjuline, kus siis see ei ole küll sellist välist dekoreeritust, aga kogu see materjalikasutus dolomiitplaatidega siis see hiiglaslik kolossaal portaal seal keskel, mis oli ka näiteks Albersheeri arhitektuuris armastatud väärikust rõhutav arhitektuurne võt. Hobuseproportsiooni käsitlus, kus on sellist stiliseeritud uusklassitsismi selgelt viitas sellisele saksa mõjule, mis ei tähenda, et selline arhitektuur oleks kuidagi alaväärne või taunimisväärne või et see oleks midagi niisugust, mida me peame häbenema. Aga see selgelt lihtsalt on üks tendents, mis selle aja arhitektuuris avaldub ja kajastab ka laiemalt ühiskonnas levinud suundumusi. Nüüd esindus traditsionalismi puhul tuleb arvestada ka just sellega, et esinduslikkust püüti saavutada ka materjalide kasutamisega mis mõjusid pidulikkust andvatena või argipäeva arhitekt tuurist eristuvatena. Üheks niisuguseks materjaliks Tallinna kontekstis kujunes terrassid. Mis ta siis toona nimetati ka kunst keraniidiks? Maju päris graniitplaatidega katta oleks olnud meie puhul liiga kallis, sest Eestis ei ole piisavas koguses sellist looduslikku graniiti, seda oleks tulnud ilmast tuua. Aga seda terrassid, krohvi nähti siis niisuguse materjalina, mis andis sellist graniidile sarnast mõju ja andis hoonetele erilise monumentaalsust esinduslikkuse. Ja toona osati teha väga erinevat tooni terrassiiti alates sügavmustast kuni helebeeži. Nii. Ja väga huvitav on näha siin ka seda traditsiooni jätkumist pärast teist maailmasõda. Ka veel Stalini ajal on ehitatud terrassid krohviga kaetud maju ja nõukogude ajal olid kokku lepitud teatud esindustänavad, kus kasutati terrassid krahvi ja vähemtähtsat tänavat, kus kasutati tavalist krohvi. No seda me saame näha näiteks ka uue maailma piirkonnas ja mitmel pool mujal kolmekümnendatel üheks huvitavaks tendentsiks, siis on see ka niinimetatud pae funktsionalis, mida just Lemmik Mart Kalm on rõhutanud. Mis ühendab siis endas erinevaid suundumusi. Ühelt poolt see selline paekivi kui rahvuskivi abil hoonetele trahvuslikuma, teisalt aga ka traditsiooniliselt esinduslikuma monumentaalsema välimuse andmine. Selgelt räägib just sellise esindus traditsionalismi mõjust lisaks ka siis see aspekt, et selline paekivist maja ehitamine nõudis väga palju käsitööd. Mis siis oli otse vastanduv sellisele funktsionalistlikule arusaamale, mis rõhutas selliste preindustriaalsed ehitusviisi ja moodsaid konstruktsioone, mis küll Eestis kunagi väga palju levinud enne teist maailmasõda. Aga siiski, see, ütleme traditsioonilise paekivi rõhutamine ei olnud see, mida funktsionalism oleks propageerinud, samal ajal oma arhitektuursetele vormidelt ehitati niisugusi maju, mis olid väljastki traditsiooniliste paekivist müüridega aga oma arhitektuurselt, vormilt selgelt funktsionalistlikud, kõik see, kuidas on arhitektooniline ülesehitusmahtude jaotus, need ümarad niinimetatud illumina Nato rakennad, Reelling piirded, veel terve hulk selliseid funktsionalistlike farmivõtteid ja niisugusi maju projekteeris just Herbert Johanson. Metsakalmistu kabelist räägitakse siinkohal aga kõige huvitavam tema selle perioodi nendest niinimetatud parfunktsionalismi majadest on tuletõrje maja oma uhke, kõrge torniga ja selle võimsa tuletõrjedepoo ja administratiivruumide mahuga siis Raua tänava ääres. Selleks muide lammutati terve kvartal puitmaju maha. Et selle Meie maja saaks sinna ehitada enne selles tänavalõigus olid juba majad olemas. Teisel pool tänavat puumajad, kes mäletavad vanemad inimesed, säilisid ju veel nõukogude aja teise pooleni. Ilmselt siin on nüüd selle materjal, see oli valiku aluseks lisaks esinduslikkuse taotlusele olnud ka võib-olla lihtsalt see, et tuletõrje maja kui niisugune sooviti ehitada silmapaistvalt tulekindlast materjalist ehk siis paekivist. Ta pidi siis kuidagi korresponteerumaga vana tuletõrjemajaga Viru väljakul ja kõikidele tuntud hoone. Ja muidugi selle maja puhul saab rääkida veel natuke sellisest ekspressionismi mõjust mille toovad sisse need punakaspruunid, aknaraamid, näiteks kui veel rääkida Herbert Johansoni loomingust, siis tema projekteeritud on ju ka Kreutzwaldi, Kunderi tänava nurgal asuv vene gümnaasiumihoone. Koolimaja Kunderi ja Kreutzwaldi nurgal on üks kõige ehedamalt funktsionalistlike maju selles piirkonnas üldse. Herbert Johanson projekt päris siis siia selle koolimaja Elfriede Lenderi eragümnaasiumiks, kahjuks toonaseid kuulsamaid erakoole ja samal ajal ka prantsuse lütseumi koolimaja Tõnismäele, hariduse tänavale mis on selgelt sarnased funktsionalistlikud koolimajad ja sellele Lenderi gümnaasiumile annab niisuguse eriti modernistliku ilme see klaasist trepikojatorn, mis siis on selgelt niisugusi, masinaesteetika element, kõige moodsamas, tolle aja Euroopa arhitektuurist üle võetud üsna ebapraktiline meie kliimas, talvel kütmise mõttes, tegelikult algselt see pidi olema tulekahjud, räpp, evakuatsiooniväljapääs, mida igapäevaselt ei kasutatudki, sest kardeti, et lapsed hakkavad jooksma seal Keer trepi peale. See on lastele ohtlik, keegi võib sealt klaasidesse lennata. Hiljem on julgetud siiski ka lastele igapäevaseks liikumiseks, Avadased räpp. Aga ennekõike see pidi andma peale sellist moodsamat ilmet. Muidugi peab selle koolimaja puhul arvestama, et küll üsna õnnestunult aga siiski on ta natuke muudetud pärast teist maailmasõda, kui oli ruumipuudus, kui sinna sisse pandi vene kool ja 50.-te teisel poolel ehitati sinna majale üks tüki juurde arhitekt vendahhi projekti järgi, kes oli siis sõjaeelne nõmmel arhitekt, kes oli Tallinna ja saadetud Siberisse kes tagasi tuli, siis ta projekteeris sõjaeelse kolleegi Johansoni koolimajale ühe tüki juurde, mis eriti palju seda maja ei muuda, aga natuke on siiski see algne proportsioon moonutatud. Nii et võib-olla päris algselt ta mõjus veel radikaalsemalt modernistlikuna. Millistes Tallinna piirkondades on veel nii palju omaaegseid kuulsaid arhitekte tegutsenud kui siinkandis neid kuulsaid arhitekte? Jah, kõige rohkem on tegutsenud võib-olla tõesti siin Kadrioru ja Raua tänava piirkonnas ka siis ka Tõnismäel hariduse tänav. Kindlasti vanalinna majade ümberehituste juures ja tõsised arhitektid tegid ka väiksemaid eratöid, näiteks projekteerisid eramaju nõmmele sealgi me näeme Elmar Lohu, Edgar Johan Kuusiku, Herbert Johansoni loomingut, nii et liiga nina püsti ei tasu Raua tänava, piirkonna või tina tänava piirkonna inimestel ka ja ta on mu jalka, nende tähtsate arhitektide loomingut, kössi selles piirkonnas. Võib-olla on näha just seda, et siin olid jõukamad ja ka, ütleme siis sellisele jõukamale üüriturule teeritud majade tellijad, nii et siin telliti rohkem selliseid esinduslikumaid hooneid, mille juures ka arhitektid said ennast võib-olla täiuslikumalt teostada. Te kuulsite teist osa keskeprogrammist, raadiomaja kant. Stuudios olid arhitektuuriajaloolane Oliver Orro ja Marje Lenk. Järgmises saates juttu nõukogude ajal ehitatud majadest. Kudele vaade laskub päiksegi. Ki eri. Meenuma ja see soojust.