Keelesäuts. Nüüd ma ütlen kaks vigast lauset, kui juletakse endale tunnistada, on juba hästi. Kes tuleb, see tuleb. Need kaks lauset olid vigased, sama sõna julgema poolest, mida oli valesti pööratud. Õiged vormid on, julgetakse ja julgeb teise sõna vormiga julgeb tegelikult probleeme pole, seda oskab vist igaühe Suu vormida. Millegipärast pole aga oskus selle sõnaga umbisikulises tegumoes toimetada, kuigi levinud on küllalt neid, kes ütlevad, julgetakse asemel juletakse. Heakene küll, kui ütlevad, pole justkui hullu, see suuline kõne ongi ju enamasti vabam. Las toob sülg suhu mida tahes. Selle mõtteviisi kinnisilmi rakendamise vastu võiks olla kahel põhjusel. Esiteks kipub see, mida tihti korratakse, väga hästi meelde jääma ja kinnistuma. Ja arvata võib, et mis kord kinnistanud, seda edaspidi raske lahti võtta ja õigesti kokku panna. Teiseks päris kõik suulise kõnejuhud pole vabad ametlikus olukorras, olgu siis avalikumalt kõnet pidades või vähem avalikult kusagil kabinetis tuleb ka suulises kõnes mõningaid kirjakeele norme järgida. Üheks neist normidest ongi sõnade õige normipärane kääne, mine pööramine. Vaatasin korraks sussi ka, et sõnale julgema eeskuju sõna leida, aga vastasin, sellega pole eriti midagi peale hakata. Nimelt on eeskuju sõna elama. Et eeskuju sõna järgi õigesti pöörata, tuleb ka teada, et kirjakeeles on see sõna astmevahelduseta nagu ka näiteks sulgema astmevahelduseta rööbik. Sõna julgema puhul kirjakeeles astmevaheldust ei ole ja sõnatüvi jääb kõikides vormides ühesuguseks. Julgeda julgen julgenud, julgetakse julgetud. Need vormid on kössis sõnad artiklis kohe olemas.