Selle aasta 31. jaanuaril stereopühapäevas kõlas otsesaade Euroopa kultuurist mis tõi toimetusse mitmeid kirju ja vastukajasid. Õnneks jäi saatest järele dokument helisalvestis, nii et täna on seda saadet veel kord võimalik kuulata. Kuna tookord andsime saates esinejatele küsimuste esitamiseks mitmel korral ka meie telefoninumbrit, siis selle lõikasime eksituse vältimiseks välja. Muu on kõik nii nagu ta oli kaheksa kuud tagasi. Niisiis on tegu kordussaatega. Pühapäevases stereoraadio stuudios on külalised. Otsustasime võtta jutuaineks teema, mille tundmise vajalikkusest on viimastel aegadel mitmel puhul juttu tehtud. Kaudselt võiks täna kõneks tulevat piiritleda, kui otsingut meie tänase päeva kultuuripildi alguse seletamiseks. Teema on raske, seda lahti mõtestamas on rahvaluuleteadlane Kristi salve. Kirjanik Ain Kaalep, kunstiajaloolane Ants Juske, teoloog Toomas Paul, muusikaajaloolane Toomas Siitan, professor Hugo Lepnurme. Võib täiel häälel väita, et sõjajärgsed põlvkonnad ei tunne või tunnevad halvasti Euroopa kultuurilugu mis õigem, sest ta suures osas põhineb ju piiblil. Arvan, et ma pole ainuke, kes kunstigaleriides käia, see on vähemasti endale pidanud tõdema, et püha õhtusöömaaeg või veel mõni vähene teema on õieti see minimaalne piiblisüžeede kunstis, mida suurema vaevata võib ära tunda. Mis muusikasse puutub, siis selles on meil omamoodi nagu lihtsam orienteeruda, kuuled ja ehkki saad autori sõnumist vähe arulaset kaunitel helidel lihtsalt läbi jänese voolata. Mis kirjandusse puutub, siis aga kõnnid silmadega läbi teksti ja jääd järjekordselt paljust ilma. Näiteks avastasin mitte kaua aega tagasi juhuse läbi, et mulle väga meeldinud Lindgreni raamatu Mao tee kalju peal pealkiri pärineb ju piibli õpetussõnade peatükist. Kolm asja on mulle väga imelised. Jah, neli on, mida ma ei mõista. Kotka tee taeval Mao tee kalju peal laevatee keset merd ja mehe tee neitsi juurde. Niisiis kõneleme Euroopa kultuurist selle lätetest. Ain Kaalep, millest me võiksime oma otsinguid alustada? Mulle tuleb kõigepealt meelde Toomas smanni mõte, mida ma nii oma sõnadega Praegu. Ümber jutustasin niimoodi. Umbes on ta öelnud, et Euroopa kultuuri lätteid on kaks, need on antiik ja kristlus ja nii kaua, kui kestab Euroopa kultuur, ei tohi ta kumbagi neist unustada. Ja kui siit nüüd edasi minna kas või toomas manni enda juurde, kes ju ei olnud õieti hoopiski religioosne kirjanik, aga kui selle ühe meie sajandi suurima kirja kirjaniku loomingut tõesti tahame mõista näiteks kasvõi tema suurimat teost Joosep ja tema vennad eesti keeles ilmunud selle järellugu seadus. Me ei mõista seda, kui me ei tunne selle aluseks olevat piiblit. Ja väga suur osa oma ilma kirjaalsest. Kõik, mis algab kogu see suur protsess, mis algab keskajaga, läheb läbi renessansi ja jõuab läbivalgustusajastu kõigi teiste hilisemate suundade meie päevini välja. Ikka ikka ja ikka on piiblimotiivid olulised. Kas või eesti kirjandusest rääkides me ei mõista kasvõi Tammsaaret. Väga paljusid tema teoseid, kui me ei tea ja ei tunne piiblit või nagu luulest rääkides Marie Under väga palju piibli moodi Tiive millede milledes tõeline osaks saamine on mõeldav ainult siis, kui me tunneme ikka Neid alusmotiive just sel kujul, nagu nad on meile pärandatud. Või siis nüüd meie suur, peaaegu uus avastus, viimastel aastatel Uku Masingu luule täiesti mõeldamatu temale läheneda, kui me jällegi tule piiblit, aga need on muidugi veel mõned näited. Maailma kirjandus ja väga olulised autorid, noh, võtame kasvõi vene kirjandust. Tolstoi, Dostojevski. Me ei saa nendest lihtsalt lihtsalt osa, kui me. Kui me alust ei tunne nii hästi. Nii hästi motiivide mõttes, mis oleks kirjanduslooline lähenemine. Aga mis veel oluline samuti ka filosoofilises mõttes. Me peame tundma piiblit sellisena, nagu ta on. Et ta on religioosne teos. Tal on oma filosoofiline essents ja peale selle on tal ka väga suur ilukirjanduslik väärtus kõikides tema osades. Ta on Euroopa kultuuris kahtlemata nurgakivi antiigist, me ei saa ühtki sellist ühte teost esile tõsta. Seal on palju teoseid koomerosest alates ja kas või suurte roomlastega veel Kiiliuse, teistega lõpetades. Kõik kõik nad kokku moodustavad ühe terviku, aga see ei ole niisugune kanooniline tervik nagu piibel, mis algab maailma loomisest. Ja uue testamendi viimases osas lõppeb ju surra apokalüptilise pildiga senise mail mahukumisest juua maailma tekkimisest. Niisiis, kirjandusest, naga kunstis. Ants Juske Jutt oli sellest kahest lättest. Antiigist ja kristlikus kultuuris siis no väga raske nüüd öelda, kumb on suuremat osa mänginud minust sellel lahterduse nagu ei olegi mõtet, sest mõlemad nii antiikmütoloogia, ka piibel on toitnud kunsti tõepoolest just eriti uus Euroopa kunsti ja võib-olla siin kui mingit vahet teha, siis on tõestanud perioode klassitsismi ajal, kus on kindlasti määravam olnud nüüd antiigi eeskuju aga samas jälle romantismi ajal suurem huvi keskajat kultuuri vastu. Ja noh, neid kahte kahte mõisteti klassitsismi romantismi ja need on ongi niukseid kultuurimudeli paljuski. Ja neid nende kahe asja kaudu saab väga palju asju seletada. Ja ongi huvitav vaadata, kuidas mõni periood ka hilisemas on selline klassitsistlik alge kultuuris domineerib ja vastavalt siis ka antiigi mõjud suuremad ja teiselt poolt siis roma romantiline alge. No see on selline noh, võib-olla mehhaaniline jaotusega. Aga vaata, et need kaks asja on tõepoolest toitnud kogu kujutavat kunsti ja kujutavat kunstikogu Uus-Euroopa kultuuris kuni tänase päevani. Ja läheme muusika juurdeoga Leppnurm, kuskohast me peame otsima muusikas algust Euroopa muusikast? Antiik ja keskaja arusaamist järelt ei ole muusika seisneb kunagi mitte ainult kõrvaga kuuldavalt filmides vaid terve universumi ja selle üksik osaleb ka inimesed, kaasa arvatud harmoonilisest suures korrapärasuses. Ja seda on juba väga vanal ajal Egiptuse Hiina tarkuses väljendatud umbes nii, et et maailm on loodud muusikaliste seaduste järel. Ja India riik veedas on lause. Lauldes mõtlesid jumalat välja suuri meloodia, millega nad lasevad paista päikes. Nüüd kristlikul ajastul, kirikuisa Aleksandria Clemens, kes kolmandal sajandil elas nimetab sõna. Ta mõtleb seal seda, mis piiblis on algkeeles logos tähendab kõige kõige niisugune energia Esmaline liikumapanev jõud. Aleksander Klemets nimetab sõna lauljaks, kes laulab igavest harmooniate, kes viib leppimisele maailma vasturääkivad elemendid. Kui nüüd piiblist endast viibide ennast lugeda siis tundub samuti, et see on nagu samade sama maailma harmoonia seaduste järgi juba väljendatud piiblitekst. See pole mitte ainult sündmuste ja õpetuste edasiandlik vait. Selle. Maailma ja inimest moodustavate kandvate jõudude ütleksime energialiikide tegutsemise väljendus. Eesti keeles on seal piibli hobusel ja tavalisel kõneldud sõnal üks. Üks niisugune kõlaline ekvivalent Me nimetame sõnaks. Aga terve piiblitekst räägib siiski sellest uust, mida ma praegu nimetasin. Ja selle tõttu ka sisu edasiandmine toimub kõige suurima, võib-olla haardelaiuse dünaamikaga miljoni. Ei kirjandus, kunst. Oma niiskuses otsekohesus ei ole sageli suutnud küündida vaimne ja psühholoogiline pinge ja sellele järgnev lahendus, mis nüüd iga tõelise kunstiteose sisuks ja eesmärgiks peab olema, see on piiblis antud seal. Niisuguse jõuga. Iga kunstlikul tõelise kunstnikunatuur seda paratamatult tajub. Ja muusik samuti haarab teda erilise selgusega ja leiab ka piibli enda tekstis olevat ainulaadset muusikalist kõnet. Ma võiksin isegi siit konkreetseid kohti nimetada näiteks teise Moosese raamatu 15. Peark, Taaveti Kaheksateistkümnes laul mida kaks korda on piiblist tsiteeritud, siis võib oletada, et näiteks apostel Pauluse kirjades roomalt kaheksanda peatüki lõpp. Terve esimese Korintose kirja 13. peatükk vastu on mõteldudki ka lauluna, igatahes nad kõlavad suurepäraselt, tunduvalt suurepäraselt muusikaline ja eriliselt määral võib-olla Johannes ilmutamis. Raamatu viies peatükk on iseendast väga tore muusika. Seda selle puhul paratamatult tekib kohe analoogia mingi ooperi moratooriumi finaaliga, milles alguses solist ütleb selle muusikalise mõtte välja. Natukese aja pärast haarab seda juba ansambel või koor ja lõpuks kolmas kord esitavad siis kõik koor, orkester, solistid, sellesama teema, mis siis täie võimsusega kõlab. Nüüd piiblis endas on ka väga palju otseselt otseselt vihjatud laulu tähtsusele, muusika tähtsusele ja see ei ole mitte mitte muusikaväärtuse pärast, vaid seal on ta esitatud eluväärtusena. Jumalateenistusliku väärtusena. Ja seda laulmist positseerimist on vajalikuks peetud piil tekstis kõige mitmesuguste matuid, et psühholoogiliselt kõige erinevatel hetkedel, seal üldiselt on domineerivaks kiitus täiteks Taaveti lauluraamat algselt nimetatud kiituse raamatuks, siis on seal prohvetiennustuste juures vajab kuusikat samuti kurja vaimu väljaajamisest. On räägitud muusikaga ohvritalituste juures isegi templi puhastamise Sumaldesse uuendamise juures, kus rahvahulk oli kokku kutsutud ja kotiriides pidi oma patte kahetsema. Seal on vägevat muusikat tehtud. Ja üksikuid kohti võiks veel nii mõndagi tuua. Nii et kõige sel põhjusel, et piibel ise nii tugeva väljendusjõuga muusikast kõneleb ja selle pruukimist rõhutab paratamatult muusikul. Rong on haaranud Euroopas kõikidel aegadel kõige rohkem vast keskajal. Piiblitekstide järg oma teoste aluseks. Tundus küll, et etalon sisuliselt kõige võib-olla haaravat elu ennast ja muusikalisi väärtusi kõige sügavamate otsesemalt. Ja praegu olekski meil hea võimalus lasta kõlada helilindil, mis sai salvestatud 22. jaanuaril Estonia kontserdisaalis ja kus etele ettekandele tulid katkendid eesti moratooriumidest ja ühe võimsama punktina selles kontserdis külas Rudolf Tobiase oratooriumi Joonase lähetamine. No näiteks kas või üks osa Sanctus, kuulame seda praegugi. Et meil on olemas selline muusika kui palju meil muusikaajalugu teab niisugust muusikat, mis meil endal olemas on? Viimasel sajandil on Est muusika. Funktsioon koledasti devalveerunud ja ja mul on tunne, et, Varasem muusika on suurel määral just selline mis haarab väga palju rohkem kui kui inimeste. Iniminimlik, keskkond ja muusika, mis on püüdnud alati ja Kogu universumit haarata. Me näeme näiteks keskaegses muusikateoorias ju täiesti otsesõnu räägitakse sellest, et muusika on kui universaalne teadvus. Muusika oli kõige ülem loodusteadustest, sellepärast ta haaras kõike kõike, mida haaras. Geomeetria aritmeetika, astronoomia ja veel palju neidki asju, mida need teised vabad teadused ei haaranud. Alles alles võib-olla viimasel sajandil on nii selge vahe tekkinud selle selle tõsise ja, ja kerge Vi kergemini leviva muusika vahel. Ja selles mõttes see niisugune suurem pool muusikast nagu oma kommunikatiivsuse võib olla pisut kaotanud. Ja võib-olla tänapäeval tunneme suurel määral sellist aktiivset kommunikatsiooni just nimelt näiteks noored tunnevad rokkmuusikas ja. Aga. Me ei taju võib-olla tänapäeval nii selgelt, et muusikal on alati olnud just väga oluline väärtus kommunikatsioonivahendina aga inimesed on suhelnud selle kaudu mitte omavahel, vaid vaid loodusega kõiksusega. Ja see, mis seob meid veel looduse ja kõiksuse ja ja ka tiibliga, see on meie oma rahvaluule rahvaluule, millest on meie esivanemad ammutanud praktiliselt oma tarkuse. Ja mis on läinud nii vanasõnadesse, piibli käsud ja õpetussõnad on läinud ju meil ka vist vanasõnadesse väga palju suurel määral, Kristi seal. No muidugi on ja näiteks nüüd kolm põhiköidet on ju ilmunud eesti vanasõnade akadeemilisest väljaandest seal on alati ära näidatudki piiblist pärinevate vanasõnade allikas. Ja seal võib iga iga huviline, kellel on muidugi see väljaanne võib nad ise üles leida, see, kuidas nad üldse on. Meie rahvasuhu jõudnud ongi iga kordadel teadmata ta sellepärast et võib-olla on nad saadud parem kui olid üldse olemas eestikeelsed piiblitõlke, tõenäoliselt on paljutki vanem. Ja võib-olla nad on kuuldud kirikus ja niimoodi meelde jäetud, aga võib-olla nad on levinud täiesti folkloor sel teel, näiteks nad on võetud üle mõnelt teiselt rahvalt, kelle pärin, sest nad on varem olnud, mis neis piibli vanasõnadesse veel puud dub, siis on väga huvitav on vaadata seda, kuidas Nad on meile üle võetud ja mõnel puhul näeme suuremat lähedust sellele sõnastusele, nagu nad piiblis on. Aga mõnel puhul on nad saanud õige suupäraseks näiteks näiteks üks niisugune suupärase tõlk, näide, folkloor, tõlke näide, siis on näiteks see, et ka väga populaarne vanasõna, et lihane keel lõikab luise kaela. Ta on pärit ühest piibli raamatust õpetuse sõnadest aga sealne sõnastus, noh, see eri tõlgetes ka erinev ei ole kaugelt nii suupärane kui, kui nüüd see folkloor, kuju kus on ju allkriin, mis meile on väga oluline ja see õpetuse sõnade, see raamat ongi väga palju andnud rahvasuhu ja eks see sisaldaski vanasõnu ja näiteks noh, ma tean, et soome keeles on selle raamatu pealkiri ongi Ta on lasknud, mis on eesti keeles just vanasõnad. Ja noh, tõenäoliselt nad pärinevad Ki suurelt jaolt Lähis-Ida rahvaste folkloorist ja nad on sinna Ühes tõlkes pealkiri meil ka õpetuse ehk vanadsemad Endises piiblitõlkes. Aga peale vanasõnade on ju folkloorist mujaltki leida. Piiblisüžeede lausa süzeedena üle kantud. On küll ja noh, seal on jälle need asjad erinevad žanriti ja, ja eri rahvaste loomingus ja kui me nüüd räägime just eesti rahvaluulest, siis muidugi on, on laule ja on jutte ja noh, neid laule, siin on niisugune üldine seaduspärasus küll. Et meil ei ole neid laule väga palju ja rohkem, näiteks kui mujal Eestis on neid olemas Setumaal, seal nad on ka paremini säilinud. Mujalt Eestist üles kirjutatud laulud ongi sageli katkendlikud. Siin ongi niimoodi, et üldiselt protestantidel on olnud niisuguseid laule vähem, tähendab piiblit lugev rahvas enam ei hakanud seal ise selliseid laule tegema, nad olid nagu kirjas, rohkem kinni. Aga need laulud meilgi arvata on, et need on pärit katoliku ajast ja seal on sageli väga vabalt ümber käidud nende sündmustega näiteks noh, nüüd ma toongi tooksin näite setusse on väga tore küll minu meelest näiteks seal see on kõik toodud väga lähedale ja üks populaarsem setu legendilaul Jeesusest sõit algabki, nii et, et Jeesus siidijõge mööda ja Maarja, Piusa perve mööda. See on toodud kahe siiamaale. Ja no need sündmused, mis selles laulus räägitakse, neil ei ole võimalik kindlat alust näidatagi, nad on nii kohapealsed aga noh, võib-olla, et kui nad, kui nad ei ole nii kirja järgi kokkuviidavad, siis noh, võib-olla jälle selle oma vaimu poolest küll. Sest noh, näiteks Soomes on jälle mõnes mõttes selle meesõidu võrreldav, laulan siidikirik ja mõlemas on niimoodi, nii, selles meie laulus küll soomelaulus on näiteks nii et Jeesus kiriku suhtes ei ole sugugi nii. Nii leebe, täidab talle ette just nagu enesega rahulolemist ja, ja tema poolehoid kuulus nagu saladus niisugusele tähtsusetu omale endast vähem pidavale. Nendest lauludest Vot need neid sellepärast head, et et ikkagi siiamaani istub meil rahva teadvuses, noh, see on selline väga sügavalt sees ikkagi selline teatud vulgariseeritud keskaja käsitlus, et ühesõnaga oli teatud selline vaimulike kiriklik eliit, kes siis ühesõnaga tagus rahvale pähe nüüd niimoodi sunniviisiliselt rahvas, kogu aeg digihaakiat, ühesõnaga ajada mingit oma folkloori selle kõrvalt, nagu teatud kohustusest käidi, käidi mingi niuke sunni sunniviisiline religioossus valitsusega. Väga hästi on ka neid paktiini uurimised on näidanud, et et kuidas just see ütleme, kõrkus, kolastiline ja Niuke täitsa ametlik kirikukultuur, kuidas täitsa need üleminekud, folkloor sele kultuurile ja need ei ole ju sugugi nii drastilised vastandlikud. Vot siin on üks väga huvitav nähtus Kristi salve puudutas seda ka, et just setudel, kes piiblit ei lugenud nendel olid piiblimotiivid olemas, kuna jah see suurem osa Eesti rahvast, luterlased, kellel oli piibel oma tõlkes tõlkes vähemalt neil folkloori mõjustama ja mis keskaega puutub, seda tavaliselt ei teata. Ants Juske ütles, et taoti rahvale pähe. Siis ma ütlesin, et see on selline, see ei ole, mida meile on kogu aeg meile pähe. See ei ole päris õigus. Seal üldiselt oli, oli Piibe piibli tõlkimine rahvakeelte keelatud. Piibel oli katoliku kirikust käibel ladinakeelsena ja ainult vaimulikke kasutada. Ühesõnaga hoitud inimeste kasuks. Lihtrahvas oli piiblist teest eemale jäetud pildi piiblid ja niisugused asjad. Ja tõesti tõlkimine, rahva keel tuli mõnikord isegi nii keelatud, et kui leiti rahvakeelne tõlge, siis selle eest võidi ära põletada. Keelatud kirjandus oli piibel, rahvakeeles, eriti Madalmaade Vabadusvõitluse ajal. Hollandikeelne piibel, kui leiti siis tuleriidale kohe selle eest, et keskajal ei olnud piibel Igalühel Igalühel. Aga see ei tähenda, et folkloor kultuur oli täiesti puutumata. Selle tõttu asi läkski, folkloor, seks ei oleks mõeldamatu olnud niisugune piibliaineline õpetatud poeem noh, nagu näiteks juba luterlane klopstok kirjutas suure eepose Messias Kristuse kannatusloost ei oleks keskpäeval mõeldav õieti olnud. Niisugused huvitavad asjad ja see üldse ajaloo jooksul suhtumine piiblisse on kord olnud selline, et on huvitav ja kord selline, et on kas päris või pooleldi keelatud, nagu me seda ise ka omast käte all. Nojah, ja, ja nii nagu nii, nagu siin juba puudutati neid õpetussõnu ja kõike siis tegelikult, eks ole ju needsamad tuntud väljendit, et kes ei tee tööd, see ei pea ka sööma. Või siis inimene ei ela ainult leivast pärit sellestsamast raamatust ja sellest raamatust võib-olla ei ole ju pärit nii palju niisuguseidki väljendeid, mille kohta me ei suudaks ega oskaks iial kahtlustadagi tema algupära. Õpetaja Toomas Paul, teie puutute, nende tõlkeküsimustega tihedalt kokku, kui palju eri tõlkeid nüüd on? Me võime öelda, et piiblist juba tehtud eesti keelt Eestlased said esimese piiblitõlke 1686, nõnda et üle 300 aasta. See oli vastne testament ja kogu piibli 1739, nõnda et varsti 250. juubel ei oleks väga ilus, kui selleks juubelipäevaks ilmuks uus trükk. Need vahepealsed väljaanded neid oli üle 20, mis kogu piiblist ilmusid on põhiliselt vana välja Andredigeeringud. 39. aastal ilmus uuest testamendist enam-vähem uus tõlge ja väga väikese levikuga. 1912 oli Jaan Bergmanni oma. Ning praegu on trükkimisel täpsemini ladumisel uue testamendi uus tõlge. Sellele on lisaks ka psalmid. Aga see puudutab ainult üht osa piiblist. Selle kohta nüüd peaks küsimagi, mis on tegelikult õieti piibel. Sest selles osas on ka, miks osa moodustab piibli ja osa, mis võiks ju ka sinna hulka kuuluda ja kui ta on lisatud, siis ta enam ei ole. Piibel. Piibel on üldnimetus, soomlased on tõlkinud ära ütlevad raamatu, sest tiblos kreeka keeles raamat ja ta on olnud see esimene raamat meil ja paljudel muudel Ki praktiliselt esimene raamat ja selle tõttu kandnud siis raamatu algset nimetust kreekakeelsena kaasa. Ja ta koosneb kahest osast. Vana testament, vana leping või vana kord. See on ühine kristlastel juutidega ja algkoguduses seisus elu apostlite ajal oligi. Kui juttu pühakirjast, siis juttu on meie sõnastuses vanast testamendist. Aga üsna pea hakati koguma ka apostlite kirju ja neile lisati jutustused Jeesuse elust, mis kannavad nime evangeelium. Taas kreekakeelne sõna, hea sõnum ja lõpu ilmutuse raamat. Ja need 27 kirjutist, mis pärinevat esimese sajandi jooksul või võib-olla ka teise sajandi algusest osalt. Need said uue nimetuse, uus testament. See testament on ladinakeelne sõna, mis viitab jumala uuele lepingule, selle, mis ta kogu inimkonnaga sõlmis, aga need on niisugused kokkuleppe nimetused, nõnda et piibel on suure kirjade kogu nimetuseks, mille tekkimiseks on poolteist 1000 aastat kulunud ja. Vana ja uus testament. Kolmveerand mahult on vana ja veerand uus testament. Need on osade pealkirjad. Ja originaal, eks ole, on siis kahes kui õieti isegi kolmes keeles, kui Aga majaga juurde. Arameakeelset on ainult Taanieli raamatu mõned peatükid, põhiline on ikkagi, et vana testament on heebrea keeles kirjutatud. Jõustestamet kreeka keeles. Piibel, millest oli katoliku kirikus tarvitusel olevast jutus, oli ladinakeelne tõlge ja mingil kombel Euroopa kultuuriühtsuse aluseks ongi olnud niisugune. Ta hakkas rahvuskultuurideks lõhenema ja siis, kui tulid rahvuskeeled tarvitusele, kui hakkas ilmuma piibli-tõlkeid, ega see langeb ainult ajaliselt usupuhastusega kokku. Ka enne luteri oli juba mõningaid saksa keeldagi tõlgitud piibliosi ja tõenäoliselt oleks sega lahus usupuhastusest tulnud. Praegune katoliku kirik on sellega täitsa leppinud ja heaks kiitnud, et ka Igalühel on piibel, aga kiriku ühtsust aitas mingil kombel ja võib-olla ka Euroopa kultuuri ühtsust keskajal seda see säilitada, et oli ühtne keel haridussüsteem. Et vähemalt Lääne-Euroopa tähendas ka üks katult katoolne kirik. Aga Ida-Euroopas oli jah, huvitav eriareng seal need tõlkijad rahvuskeeltesse olid juba õige vanad noh, Armeenia ja Gruusia väga vanad, aga siis kas kirikuslaavi keelde siis vist on ka koptikeelne olemas ning kõik need idakirikus. Eks ta võinuks minna Läänes nii, sest gootikeelne Wulfi looma niisamuti üsna varajane ja ta on isegi käsikiri Yana väärtuslike teksti variantide poolest. Aga idakirikus ei ole olnud piiblil niisugust osakaalu, seal on liturgia ja ja mõned teised asjad olnud niivõrd määravad, et selle tõttu võis rahulikult lasta tõlkida igal rahval või rahvuskirikul piibli oma keelde. Aga siit ja niisugune juba kaugemale viiv üldistus see euroopa kultuurist kõneldes ja algnate silmas pidades ikka Lääne-Euroopa Ida-Euroopa vahel on, on alati üks niisugune huvitav vahe olnud, et Euroopa kultuuril on nagu, nagu kaks poolt, mis siis on muidugi teineteist vastastikku rikastanud ja millede vahel alati on olnud ka mõnesugune pinge. Et Euroopa kultuuril nagu oleks kaks palet ja seda rikkam ta on. Me kuulsime praegu üht oreli säärit Bachi 47.-st kontaadist. Seal on ta on see lugu õieti koorile koorirühmale mõeldud. Rühm laulab koraali viisi koraalit sõna koraal. Alguses tähendas katoliku ajal ühehäälselt kilpsaarte kuuri laulu. Ja hiljem protestantliku Sa teistes kirikutes ta on muutuk koguduse laulu tarnitud koguduselaulu. Tähendusena. Kui koraalitekstidest kõnelda dist jällegi tuleme tagasi piibli juurde. Need motiivid, ainestik nagu nagu üldse kõik kirikus jumala instrilt arvitatav. Põhineb muidugi piiblitekstil. Ja huvitav on see, et nende koguduse laulutekstidena on aeg-ajalt teatavatel perioodidel kasutanud ainult Taaveti laulud ehk psalmide tekste tunnistatud liiga inimlikuks piiratuks. Näiteks neljandal sajandil kreeka keele piirkonna maades oli niisugune vaade, et koguduselauluks kõlbavad ainult Taaveti laulud mida on hiljem olnud reformatsiooni aegadel, eriti prantsuse hugenotid ringkondades kalvinistlikuks kirikus, kus on Taaveti 150 laulu võtvalmit värsistatud ja antud väljaviisidega küll ühelsete viisidega, samuti ka mitmehäälse sfääris. Taastas keskpaiku-Prantsusmaal kaks poeeti klima maru. Diotoortide sa andsid niisuguguse liimitud psalmide kogu välja prantsuse keeles, mis tõlgiti üsna lühikese aja jooksul üheksasse keelde ja anti välja ligi 1000-st trüts. Ja sama lugu oli Inglismaal. Pärast puritaanliku revolutsiooni õieti juba siis, kui kuningavõim oli taastatud, et vot kuuenda ajast kaks meest Välistasid Saltri ja andsid inglise keeles välja, see oli väga levinud raamat ja ajaloolased on kokku lugenud et ta muutus nii populaarseks, et, 1600-lt nendest aastatest kuni vabandust 1000 564.-st kuni 1841-ni anti välja 650. trükkis. Ja rahvas oli neid psalmi viise laulnud nii innukalt 1600 aasta lõpul, et näiteks Inglismaal oli kord Londoni Pauli väljakul olnud umbes 6000 pealine rahvahulk koos ja laulnud kõik suure innuga pland. Meie koraal muidugi. Nüüd ei ole ja luterlik kirik üldse nii piirangud ei ole oma teksti valikult. Aga siiski võib öelda, et, et koraalide tekstidest alguseks algupära lisaks on sagedasti ka Taaveti laul raudkivist. Võib-olla edasi mõtiskleda, miks mõnel ajastul on eriliselt need piiblitekstid ja piiblisüžeed ka näiteks muusikaga seoses olnud väga tähtsad? No piibel kui Canoniseeritud tekst on alati olnud õhukaitseks ka ühele ideoloogiale võõraste mõjude eest ja näiteks kasvõi sedasama näide neljandast sajandist, kui laadikija kirikukogu püüdis ära keelata üldse mitte piiblitekste lauludes. Ja siis selle põhjuseks oli ikka seed. Keste vabadekstiliste hümnide kaudu hakkas tulema kirikusse igasuguseid väärõpetusi. Väga populaarsed laulud hakkasid paljusid bioloogilisi olulisi punkte vabalt käsitlema ja need selle kaitseks. 16. sajandil seoses informatsiooniga, kui, kui kui protestandid kaitsesid oma õigust ka sisuliselt piiblitekstiga ja täpselt samuti hakkasid väga oluliselt piibliteksti kasutama aju vastureformatsiooniliikumise esindajad, nii nagu katoliku maades läheb väga moodi või muud populaarseks oratooriumi kunst seitsmeteistkümnenda sajandi alguses ja tegelikult teisel kujul varemgi. Täpselt samuti Nende piiblisüžeede, ka püütakse seda oma vana tugeja juurt tunnetada ja siduda ennast algõpetusega uru põhkultuuri algõpetusega. Vot selle koha peal väike märkus eesti kirjanduse alguse kohta. Üks luteri kirikulaulude tähtsaid autoreid on seesama Paul lemming kes ju meie Tallinnas toimunud esmakordsete trükis ilmunud eesti juhuluuletuste tekkimisega on lähedalt seotud Tallinnas pikemalt aega aega viibinud ja kes teab, võib-olla mõne terves luteri kirikus lauldava koraali tekstiga Tallinnas kirja pannud. Nii et ka Tallinnal on siin oma osa. Aga siis teiseks tuli mulle meelde veel niisugune huvitav asi Ukraina rahvuspoeta. Ševtšenko on terve rea psalmi värsistanud aga omaenda ukraina kolu muigas rahvapärasesse rahvaluulelisi vormi. Nendest mõned on ka Harald Rajametsa tõlkes eestikeelses septeeko raamatus pealkirjaga kopsaar olemas, nii et ka selles kreekakatoliku kirikualal ja isegi möödunud sajandil nii-öelda romantismiajal on sedasama psalmide värsistamist praktiseeritud. Ta oli juttu juba sellest, Septšenko kasutas ukraina rahva lauluvorm, mis siis on näiteks huvitav märkide muidugi noh, meie need rahvali rahvalaulud, mis on piibli ainetel, need on loomulikult regivärsis nii meil kui ka siis teistel läänemeresoomlastel, kes seal regi pärast ei tundnud. Aga soomlastel on niisugune näide, kus seitsmeteistkümnendal sajandil ingerimaal töötanud pastor värsistas regivärssi just olulisemalt kõik evangeeliumi sündmused ja õieti seal on juba haaratud ka vanast testamendist osi ja ta kasutas väga oskuslikult seda vormi. Ja ilmselt võibki siis arvata, et sellel ajal oligi paljudel soome bakteritel siiski veel see regilaulu või runovorm nagu siukseks, poeetiliseks emakeeleks. Selles alamju seal on väga sujuvalt, kes sundimatult see välja tulnud. Jah, seal on ilus asi Ilo laulu Jeesukesesta Rõõmulaul Jeesusest. See on käivangeel, me oleme harjunud, et rahvuslik kultuur ja, ja üleeuroopaline kultuur, et need on olnud Tõnu kirikule nagu vastandatud, aga aga siis me näeme, et, Religioon on olnud suurel määral just rahvuslike kultuuride assimuleerijaks ja ja tegelikult me peaksime tooma smanni kahele allikale, võib-olla veel rahvuslikud allikad juurde lisama. Ja ilmtingimata, aga need on siis iga igal rahvuskultuuril muidugi muidugi erinevad aga isegi nokume näiteks minu, skandinaavia Se muinaspõhjakultuur, kirjanduslik kultuur on väga hästi säilinud, nende suurejooneline, keda aga kui me seda Edata, hakkame uurima juba seal on palju kristlikke elemente. Ja noh, võib-olla kõige vanem eepiline laul Euroopa kultuuri alal mis on säilinud, on anglosaksi Beowulf täiesti paganlik lugulaul kirja pandud kunagi seitsmendal, kaheksandal sajandil. Eestlus elemendid on ka seal sees. Iiri kirjandust ma ei tunne, seal peaks veel vanemaid seal võib-olla neid päris paganlike elementidega olemas, aga mis puutub iiri kultuuri, siis on huvitav, see on ala, mis ei ole kunagi kuulunud Rooma impeeriumi. Ja ometi mitte ainult ladina, vaid ka kreeka keeletraditsioon püsis seal väga rahulikuna möödunud sajandini veel veel välja, Nad omandasid selle hiljem ja see jäi nende rahvuskultuuri arengut täiesti Omalt poolt sügavalt mõjustama. Ja, ja samal ajal olid nad väga veendunud katoliiklased üks väga huvitav sele kristluse, antiigi ja väga hästi säilinud rahvuslike traditsioonide, selle kolme elemendi. Niisugune suur süntees on Iirimaal olnud. Ja on siiamaani muidugi. Kristlike kirikute põhikuju on leitav antiikmaailmas, eriti basiilika, mis oli seal enne tuttav. Aga sisu annab talle ja funktsiooni ristiusk. Ja teiselt poolt, kui me räägime siin, et eriti on seda Villem raam rõhutanud, et Eesti ei ole mingisugune nurgatagune maa olnud, vaid me võiksime täiesti julgelt oma keskaegsete kirikuhoonetega rinda pista. Kesk või Kesk-Euroopa või Prantsusmaa, aga nad on ometigi täiesti eripärased, sest see materjal kohalik paekivi või dolomiit annab talle jälle täiesti niisuguse, no mida kuskilt mujalt ei leia, nõnda et need asjad ei ole olnud nii. Miks nad on sünteesida õnnestunud on küllap sellepärast, et nad Aneri pindadele ja kokku on nad andnud mingi terviku. Ja mulle tundub üldse, et mõnikord liialdame selle väga lihtsameelse skeemiga, et ütleme, see keskaeg oli kristluse valitsemisaeg sinna juurde see valgustuse ajal poleemilisi soos käibele lastud. Lihtsameelne kujund, pime keskaeg, nüüd me teame väga hästi, et ta midagi pime, siis mingisugune murrang kriipsu vahele renessanss, antiikkultuuri taaselustamine ja siis sellest peale midagi täiesti uut. Mulle tundub, et niisugust vastandumist ei ole õieti kunagi olnud, et keskajal ei ole surnud välja antiigitraditsioon. Keskaeg on sealt valinud selle, mis kristlikule kultuurile tundus vajalik olevat, aga seda oli väga palju. Renessansi ajal võeti antiigist midagi uut juurde, jäeti midagi keskajast kõrvale, aga kogu aeg see areng on olnud olnud sujuv ja õieti mitte midagi ei ole päriselt ära kaotatud. Ja, ja eriti veel, kui minna selliste võluvalt Fornalistlike konstruktsioonide juurde nagu Spengleri õhtumaade allakäik. See on küll poeetiliselt väga ilus, aga kui vähegi süveneda kultuuriajalukku, siis võib öelda, et pidev areng kuskilt vanast Egiptusest Babüloonia peale juutide kaudu võimendatud nende geniaalne avastus, monoteism sealt antiiki edasi tulnud. Ja kogu aeg, noh nagu maailma ajaloo areng ikka toimub, sõdasid revolutsioone. Kõik on vahepeal olnud, aga kultuuri areng on nagu üks suur, suur, pidev pidev jõgisalu keeriseid, aga jõgi voolab alati. Mitte nii nagu Spengleri lett kus algas tsivilisatsioon, seal on kultuurihukk. Jah, ei, ma ei usu seda. Aga need läheme edasi kunstiväärtuste teema juurde. Kristlikus traditsioonis ja, ja kuulame kõigepealt ära helilõigu, mille täna hommikul Moskvast saatis meile Marika Villa. Õige varsti pärast sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni Venemaal sidusid noored punased pearätid kuklasse sõlme ja läksid kirikuid lõhkuma. Ime hõlpsasti hävis kõik, mida esivanemad sajandeid hoidnud. Et aga eilses klerikaalses riigis saaks võimalikuks pühakodade lõhkumine, läks vaja uutmoodi mõtlemist. Sedasama revolutsiooni ideoloogia vallas, mida praegu nimetatakse perest Troikaks. Täna, kus me hakkame harjuma selja taha vaatama hindama käidud ajalooteed ja ammuseid tegusid, on loomulik, et ärksamad vaimud heidavad ikka jälle pilgu raamatute raamatusse otsides sealt vastusti igavesele küsimustele. Kui hetkeprobleemidele. Kirjaoskaja le inimesele on piibel olnud südametunnistuse asine keha. Ja sellepärast ei jõudnud kahekõne temaga iial lõpule. Slaavi kirikute pühapiltide kirevuses tuleb näha piibli lehekülgede üldkättesaadavaks tegemist illustreerimise kaudu. Selle väitega ei ole pisendatud kunstisõnumit, sest paljude miljonite ikooni piltide seas leiab see tüübleid sama harva kui mistahes taieste seast. 10 sajandit on Venemaal kõlblust kujundanud need, kes nüüd muuseumide kollektsioonides erakogudes, osalt ka omal kohal kirikutes meie peale alla vaatavad. Et loodusjõudude kummardaja ja esivanemate kultusepidajast saaks jumala poja pühitseja pidid valitsejad vallutajad läbi viima esimese perestroika. Meie paganast esivanem taevaisa omanäolisena poja veelgi enam enda sarnasena. Üliinimlikud olid võimed, mida su isa kui poeg üliinimlikud olid ka kannatused, mis viimasele osaks said ning vaimujõud, mis ilmalikele piinadele vastu oli panna. Rasked täita olid inimesele need lihtsad kõlbluse nõuded ja isegi 10-ga nendest ei tuldud iga kord toime. Aga ometi täiustus inimene sajandite kestel tänu raamatute raamatule ja pidevale sisemisele dialoogile, mis tegemisi heaks kiitis või hukka mõistis seda seesmist kontrolli kõlbelis tootekaad, mis praaki väravatest välja ei laseks, ei ole meis enam ammugi. Teiste inimeste tuhandeaastane riik Venemaal mõõdab niisama pikalt ka uut ajajärku kujutavas kunstis, kus ainuteemaks on esmakordselt saanud inimene. Varasemates meieni säilinud fresko des ja puutahvli maalides on jälgitavad veel antiikkunstinõuded, mis Bütsantsi mõjudena slaavi kunsti kiirgas. Sajandeid muutumatuks jäänud kanaliseeritud figuuride paigutus, kompositsioon Kuiga atribuutika. Esimeste pühakute pidulik karmid figuurid, ranged askeetlikult sisse langenud põskedega näod erinesid aga slaavlaste elurõõmsast maailmakäsitlusest enne ristiusuga tutvumist niivõrd et juba 11.-st sajandist sugeneb Bütsantsi ikonograafiasse slaavi kujundi värke. Vanim muistse kunstniku meieni säilinud vaimupärand on tallel Kiievis Sophia katedraalis. Need Jaroslav Targa aegsed mosaiigid ja freskod kätkevad endas mingit salapärast mõju välja, mis ka tänapäeva inimest kergesti oma võimusesse saab. Vastupidiselt kaasaegsele portfellile, mis sageli nõuab Royal tublisti ette juurde kujutus võimet on enam kui 900 aastale oranta jumalaema. Niisama kui Eucharistika postritki ise paljutähenduslik võttes dialoogis vaataja kunstiteos enda peale sõnumikandja osa. Suurelt osalt tänu kirikukunstil ei ole ristiusu tuhandeaastase ajaloo lehekülgedel neid valgeid laike, mida nii teravalt tunnetame näiteks viimase poolsajandi kestel. Ikoon Pole, ajalooürik, kuigi hilisematel sajanditel ei ole teemat, mis ei kõlbaks maalida puutahvlitele ja üles riputada pühakotta. Näiteks 15.-st sajandist pärinev suust tali Novgorodi lahingu kirjelduse kaid, kool või noorem sõdalaste piike täis kui kriik surega. Või siis Jaroslavli kiriku freeskod, kus tehakse tavalisi põllutöid, rääkimata pühakute elukäiku kirjeldavatest üsna koomiksisarnastest mitmeteemalistest ikoonidest, 16.-st, eriti seitsmeteistkümnendast sajandist. Niisiis, ikoon on enam kui ajalooürik, sest sisaldab peale isiku või sündmuse kiretu kirjelduse ka kunstniku hoiaku kujutavasse ning kannab seega meieni oma aja vaimuväärtuste kõlbelist hoiakut. Asjatundja oskab kohe vahet teha Kiievi, Vene ja Suur-Novgorodi suultaly Arhangelski, Vladimiri ja Pihkva ikoonide vahel. Neil vürstiriikidel on oma ajalugu ja oma saatus, mis on vajutanud pitseri pühapildile kiik. Kaks sõltumatut vaimset keskust Novgorodi ja Pihkva, mis tatari sõjakäikudest purustamata on jäänud on andnud ka oma kordumatut, kiriku kunstiteosed, mida nüüdseks on leida igal pool nii vene kui välismaal kokku rohkem kui Pihkvas ja Novgorodis eneste. See käesoleva sajandi algul alanud ametlik kirikute rööv on viinud selleni, et igas intelligentsus vene perekonnas on mõni spaar kunstiväärtusega puutahvli maali mittenurgas kui kultusese vaid kunstiteosena seinal rippumas või raamatukapi najale toetuma. Milliseid lahinguid on peetud peredes selle või teise ikooni ümber, on iga perekonna jututeema, niipea kui neid lähemalt silmitsema asud kordan, isa enne sõda nõudnud, et ikoonid välja visataks. Sõjast tulnuna aga ise esimene asi tema ette põlvili kukkunud kord tulnud kooliõpetaja koju ja ähvardanud pioneerikaelaräti kaasa viia. Oh neid vanu lugusid on igaühel rääkida. Kaua aastaid peidetuna, sageli kehvades hoiutingimustes on jätnud oma jälje, värv koorub maha ja puutahvel kipub pragunema. Moskvas pole muuseumidelgi vajaliku ennistajate hulka erakogudeni jõuta vist ilmaski. Üks täiuslikumaid heas korras ikooni kollektsioone on kunstnik Pavel koorimist jäänud ise alustanud, kui pühapildi maalija vastaform hinnata talle pakutavate kunstiväärtust ka ajahambast puretud koorintegi ise hoolika restaureerimise töö tänu millele on 500 aastat vanad maalid, kui uued ja sellistena näha tema korteris on vaks vahet, seisab kuninga silmitsi tema loomulikus ümbruses, muuseumis või koduseinte vahel. Muuseum kunstiteadust uurijale võrdluseks ja tundmaõppimiseks. Hiljutise korskis käinuna tunnetasin taas, milline on koolide vaimse välja tugevus võimendatuna, arhitektuurist ja muusikast. Ning lõpuks, armsad kodused puutahvlid, mille omanikud nagu juuripidi möödunud sajandis oleksid. Wana naabritaris sõnum. Aga eks tähendab need pühapildid kindlasti teisigi tõekspidamisi. Mida, kui kuskilt meenutada ei ole, siis tuleb endal uuesti luua. Eks ole seegi, uutmoodi mõtlemine. Kohalike kohtadega seostatult räägitud, niisugust juttu tõeline rahva jutel on kõik folkloor sellised tunnused mille siis tüübi nimetuseks võiks võtta tinglikult, et et pühakoja rüüstaja saab karistada. Seda teatakse ja, või jutustatakse igal Pool seda võib seada ka laiemasse raami ja küsida. Missuguses seoses algul tuur ja religioon olnud või on, missugused need võimalused on? Ka praegu võib, kui muud teemad ammutatud on. Leida piiblist süžee, mida maalida või millele jutt kirjutada. Aga ta ei ole sel korral inimese jaoks orgaaniliselt, et ta maailmas nii nagu need ikoonid, mis kapi peal on pandud ja mis ei ole mitte Grastne Jugalokis. Kui õigeusu inimene läks külla siis, kui taastustarre võttis ta mütsi peast tegi sügava kummarduse, lõi risti ette ikonna poole. See nimetus on vanaks jäänud. Krasna jogalok. Aga sealt see funktsioon on muutunud, võib-olla Kristi salve räägib kuidas näiteks kunagistest muistsetest, loomislauludest, millega tuletati meelde maailma loomist ankiga laulud saanud meile. Nii et see vaimne väli, mida Maarika Vello viitas et see koos arhitektuur, muusika ja kunst. Need asjaolud on olnud millegi suurema teenistuses just selle tõttu avad endasse mingi erilise väe. Väga raske on inimesi saada tervisesporti tegema, kui sa ainult tervisest räägid. Sealt tulevad hüpohondrik ud, kes suures hirmus on oma tervise või paksuse pärast. Mingit raskust ei ole nomaatil joosta, sest see kuulub ta elustiili juurde ja tõenäoliselt suur osa Euroopa kultuurist Euroopa ajaloost on olnud väga orgaaniliselt. Kõik need asjad ühendatud inimesel ei ole olnud neid. Üksikpüksiküljed on olnud mingis tervikus ja, ja sellest tervikust saanud oma tähenduse. Mina lasin haakuda sele. Marika vile juttu kuulus selle seesama emotsionaalne mõju ja mida praegune vaataja tunnetab nende ikoonide kuu aga seal on ka väga tuntavaid ohte. Et ühesõnaga ilmselt see mingisugune emotsionaalne mõju võib olla iga kunstiteose juures universaalne, kuigi igatahes töötab eri ajastute väga eri moodi. Ja tegelikult praegu, kui ma neid ikoone vaatame, siis isegi kunstiteaduslikus kirjanduses lööb läbi. No me hindame neid mingite tänapäevaste kriteeriumidega. Ja väga sageli tekib selline vastuolu, et ühelt poolt kõik tajuvad mingit emotsionaalset välja. Aga kui me hakkame analüüsima neid isegi kunstiteaduslikus kirjanduses, siis öeldakse väga tihti, et seal puudub perspektiiv. Poosid on kuidagi ebaloomulikult ja naudime neid poos, aga siis seda negatiivsed hinnangud. Ja üks asi on see, et tõepoolest, need ikoonid on praegu lahti rebitud, me vaatame neid nagu praegu tänapäevast tahvelmaali. Nad on lahti rebitud oma algsest sellest orgaanilisest keskkonnast jah, millest, mis sidus nagu mille sidus arhitektuur ja kõik see liturgia, liturgia ja muusika, mis seal oli. Ja teiseks kõnelevad need keskaegne kunst ja ikoonid eriti just kõnelevad hoopis teises kunstilises keeleks millest noh, mida alles praegu uuritakse ja see on täpselt nagu võõrkeel tundub inimestele sageli kuidagi võõra on ebaloomulikult. Ja minu meelest nagu vähe, vähe süvenetakse kogu selle vaimustuse juures, mis ja vene intelligentsile nooremani intelligentsile on väga vähe on karjuvat ikkagi süvenenud sellesse algsesse vastuvõtt, on see selge, et me ei saa kunagi võib-olla seda tunnet kogeda, mida tundis inimene, kui ta keskaegses katedraalis isenesest, aga siis arvestama nende koolide esialgset funktsiooni, mis võib-olla ei olnudki niivõrd esteetilise mõju peale suunatud ja kõiki neid asju peaks ikkagi rohkem arvestama. Nii võib-olla tuleb see sellest, et praeguse põlvkond, eriti noor põlvkond täielikult ignorondid nendes valgetes, millest kunst välja kasvas šoti filosoofisist ja religioossetest algedest, mida Meil on väljendanud ja mida sajandite jooksul rahvale lähedale püütud tuua, mida on õpetatud. Praegu võib öelda, et et suur osa meie põlvkondustan täielikus teadmatuses selles suhtes Aga kas siin noh, siin minu meelest asi on ju väga lihtne, et see noh, ma ei tahaks tarvitada selle koha peal ateism, sellest on tõesti väga auväärsed ateiste olemas nagu 18. sajandi prantsuse matel realistid, kes olid tõesti targad inimesed tarvitasin pigem sõna teofoobia seal hirm jumala ees ja, ja see on meil täitsa naiivsuseni teinekord teinekord arenenud. No isegi kuni ortograafia nii välja sõna jumal, kui on mõeldud ka kristlikku ainujumalalt, ei. Kollektor võib maha tõmmata, kui suure tähega. Oi, aga siin on ka rahvuslikud omapärad, näiteks lätlased kirjutavad kyll kius kirjutavad suure tehe. Olen mängi isegi issand, väikese tähega olen näinud Jeesus väikesed aega, aga lõpuks sain kätte viguri, kuidas saab. Kui kasutada sõna kujad kustil ligidale kirjutatud kuhjad ka suure tähega, siis kurat viib selle suure tähega jumalaga kaasa. Cisco elektrolubaka jumala sured aega, kirjutaja pole kunagi suure tähega kirjutada. Niisuguseid naeruväärseid, asju, asju on meil küll ja küll, aga selle taga on muidugi jah tõesti see omaaegne, see nii üheülbaline ja toes suhtumine, millest, millest Marika Villa rääkis ja mis on muidugi ajalooliselt seletatav terlikalismi vastase võitlusega. Et eriti Vene õigeusu kirik, trali, valitsuse Gustav tugi, ühiskondlik võitlus selle vastu nagu ajalooliselt täiesti seletatav ja isegi need küllalt toored vahendit, küllap nad paratamatult juurdusid lihtsalt lihtsalt ajalugu ega tänapäeva lehk ei olda enam niru akt. Noh, kui meenutada kas või ainult kahte näidet saksa demokraatliku vabariigi. Presidendi eris hoonekeri kõne Martin Luther jooks või siis Fidel Castro hiigelintervjuu Brasiilia katoliiklaste ühele esindajale, kus ta täitsa selgesõnaliselt ütleb, et kommunistid ja kristlased on loomu poolest vennad, nende liit on strateegiline, igavene eri teid võitlevad nad sama asja eest ka nii kaugele jõutud. Aga nüüd ma arvan, et on aeg minna küsimuste juurde. Me oleme saanud saate jooksul oma kuulajatelt päris hulganisti küsimusi ja üks nendes on üks peaaegu iga küsija on küsinud, et kui palju peaks õpetama piiblilugu koolis siis on küsitud, kuidas sellesse suhtutakse. Kui õpetaja püüab seda omal kael teha, et kas see on ebaeetiline, on küsitud siis on küsitud, kas ei oleks vaja luua näiteks tuuri ülikooli juurde, piibli tutvustamise osakond. Ja nii edasi. Hariduse küsimused. Mida teie arvate sellest? Siin ma võin ühe väikese niisuguse eelteate ehk avalikkuse ette tuua ühes Tallinna keskkoolis kus katsetatakse niisuguse süvahumanitaarhariduse programmiga, ka ladina keel on hulgas, on ette nähtud viimases kolmes klassis kolmetunnise nädala kolm tundi nädalas kultuurilugu ja ongi ette nähtud seal kultuuriloos niisugused teemad nagu mütoloogia, religioon, kõik religioonid, muidugi, nii selgitada nende küsimused, nende erinevused ja teha seda nii täiesti tänapäeva teadusele vastaval tasemel. Aga see võiks olla eeskujuks ka teistele koolidele. Ja neid küsimusi, nagu ma vaatan, on enamasti esitanudki õpetajat, kes tunnevad muret ja on seda püüdnud omal käel koolis teha kuid on natukene ilmselt hirmunud sellest ja siin on ka ettepanek, et koolides on vaja tutvustada piiblit ja religiooni ja mitte ainult kristlikku. Ettepanekud on ajendatud mõttest sellele, et ateismi töös võideldakse meil ju selle vastu, millest kellelgi aimu ei ole. Ma tean üht juhust, et kuskil keskkooli 10. klassiõpetaja oli palunud kohalikult kirikuõpetajalt luba tulla oma klassika, kiriku ja siis kirikuõpetaja oli nagu imestanud selle soovi üle. Ja too klassijuhataja oli rahulikult vastanud. Ma pean koolis parteistliku tööd tegema ja ma teen seda seekord kirikus. On küsimusi selle uue piibli kohta, mis on parasjagu praegu väljaandmisel. Küsitakse, kas piiblisse tulevad Kaaba Griiva raamatut trükituna. See, mis praegu väljaandmisel on, see puudutab uutest ametit. Ja sellele on lisatud ainult psalmide uus tõlge. Aga kui peaksime saama terve piibli välja anda, siis kõige reaalsem oleks selleks suure piibli kordustrükk, mille vaatas Uku Masing seeläbi ka veski, oli seal keelelise nõuandjana, aga põhilise töö osa seal ta on ka täiesti uuesti tõlkinud. Piibli 200.-ks juubeliks ja mida 700 rubla. See nahkköites antikvariaadist ka praegu. Saada kui see kordustrükis tuleks, mitte gooti tähtedega ja kui jätaks ära need Torre illustratsioonid. Seal on ka apogree varamatut sees ja, ja nii nagu soomlaste uurimised on näidanud, on Jeesus siirake tarkus või Toby raamat olnud väga armastatud lugemismaterjaliks, nii et mingit põhjust ei ole. Kui tuleb nüüd uus piibel, see on igal juhul ladvad, võivad sees, miks vahepeal ei olnud, see oli püti ja välja oma piibliseltsi nõudmine. Teatud kalvinistlikuks ringkonnad ei tunnista neid luteri kirikus, Nad olnud enamasti ka, aga kuna finantseerijataks olid just, et sealtpoolt siis nende tingimuseks oli, tervikpiiblist nad välja jäetakse, aga me tahaksime neid ka tingimata lisa. Küsitakse ka, kui suur tuleb tiraaž? Praegu ladumisel olev on 12 tuhandeline. Meie kirik soovis 25 tuhandelist, aga see praegu antud luba on 12000-ga ja see tuleks jaotamisele luteri kirikus ja baptistide meetodistide keskel ning tõenäoselt ühe osa sooviks endale saada ka vene õigeusu kiriku eesti kogudused. Aga sellele lisaks loodame, et 3000 eksemplari kirjastuskomitee ja Kirjanike Liidu ettevõtmisel saab lisad iraažina trükkida, mis siis jaotuskava alusel loominguliste liitude. Liikmete vahel jaotatakse. Õpetaja Paulitum küsitud veel, kas Luuka, Mattiase, Johannese ja Markuse evangeeliumit on kirjutatud ühel ajal ja millal? See nõuaks pikemat vastamist kui ühel ajal. Nii laias laastus võtta, siis enam-vähem. Et on kõik esimese sajandi jooksul. Ja praeguse kriitilise piibliuurimise hinnangutel on vanimaks, kus, millest Lukas ja matus sõltuvad. Johannese oma on ühelt poolt praeguses kujus heliseim ja teiselt poolt Ta väga paljude uurijate arvates toetub just kõige autentsem olen materjalile, nii et algJohannes võiks olla vanem kui palju folklaristlikumad. Esimesed kolm. Küsitakse ka Peetruse ja Pauluse kohta. Kas need on kirjutatud samaaegselt on siis? Pauluse kirjad on sajandi esimese sajandi keskpaigast ja võib-olla et mõned nendest on varasemad kui evangeeliumid kirjapanekud, sest evangeeliumit sai praeguse kuju pikema kirjutamise käigus. Ja, ja nõnda et see, see lõplik kuju neil võib-olla mõnevõrra Paulusest hilisem Peetruse kirjadega, nõnda et. Esimene Peetruse kiri on tegelikult sisuliselt ristimis manitsus või manitsus vast ristitutele. Ja teine Peetruse kiri on võib-olla hiliseime uue testamendi kirjutistest ja selle teemaks on Kristuse teise taastulemise viibimine ja selle põhjendamine. Ja nüüd ma arvan, et meil oleks aeg kõnelda ka natukene kunstiväärtustest, võib-olla meie kirikutes. Te nimetasite, et meie, Eesti kiriku tuumaarhitektuurile on, on väga toredad ja omanäolised just Kesk-Euroopa ja Lääne-Euroopa kirikutega võrreldes materjalide suhtes, aga see, mis seal sees on. Kas meie kirikutes on ka kunstiväärtusi? Keskaegset on suhteliselt vähesest eesti oma. Geograafilise asendi tõttu on pidanud nii palju naabrit sõjakäike taluma, mis on tulnud ja läinud, et liikuv vara on saanud rohkem kannatada kui hoonet. Ja see kunstiväärtus on, loomulikult, sõltub tegijast Köleri Suur fresko Tallinna Kaarli kirikus ei ole ju väga vana. Aga ta on üks meie monument, Taal kunsti suurimaid ja, ja laitmatus seisundis. Näide. Teiselt poolt jälle Bernt Notke tiibaltar pühavaimu kirikus. Aga kui nüüd võrrelda siin Eesti ja Venemaa olukorda, siis. Meie kirikud on palju paremini säilinud ja seda kõigepealt vast seetõttu, et nad on olnud siiamaani enamasti tegutsevad Niguliste kirik, mis oli saksa koguduse päralt, on riigi poolt taastatud, aga aga niisugused kirikud nagu Põltsamaa ja Märjamaal pärast sõda varemetest üles ehitatud. Kuigi nad ei ole päris laitmatus, korras on siiski see, et neil on olnud see esiall funktsioon ka pisikeste kogudustega siitsaadik alles see on aidanud nende igatpidi säilimisele ja ja nõnda ka selle ajani jõudmiseni. Mill kirikukunst. Üldiselt tunnistatakse jälle kunstiks. Muidugi sinna südameid just keskaegseid kunsti on ka tähendab just interjööris on meil sellepärast, et Eesti sattus nagu reformatsiooni mõjusfääri pildi rüüstajad ikka suures osas valdavas osas enamasti hävitasid. Kõik need keskaegsed pildirüüste, tegelikult on meil teada ainult seen Tartus, Tartus ja sest Niguliste ei läinud korda, Tahkuna. Valati lukud tina täis ja pööbel ei saanud sisse, sest luterlikul alal olid pildi rüüstajad juhuslik nähtus. Põhiliselt jättis Lutter ja luterlikud kirikud kõik kunsti alla ja siis, mis oli nõnda, et jumalaaltarit jäid tihtipeale sinna, kus nad olid ka siis, kui neid ei tarvitatud ja tõeliselt roogiti puhtaks reformeeritud kirikut halvinistlik, kuid, ja nõnda et söörichib Genfis on kole vaadata katedraali, milles ei ole ühtegi pilti, täiesti puhas sein. Nõnda et tõenäoliselt siiski rohkem on, on need muud põhjused, kui et neid pilt oleks teadlikult hävitatud. Usupuhastuse käigus see üleminek oli küllalt sujuv, aga sellele tuli meile ju peale kohe Vene-Liivi sõda. On küsitud, kas uus piibel ilmub kommentaaridega. Kommentaarideks on seda palju ütelda, aga ta tuleb mingil kombel teadusliku väljaande poole, see tähendab väga põhjalik on teksti diviidete aparatuur, mis on võetud viimasest vestleja Åland'i kreekakeelsest tekstist ja joone all on filoloogilise ning ning mõistmist, julgustavaid märkusi. Teksti paremaks mõistmiseks. Kui on kaks täiesti võrdväärsed tõlkimisvõimalus või käsikirjades, on erinevused, need on kõik. Ka seal Jonal olemas. Ja nüüd ma tahaks küsida teie enda kogemust, me oleme rääkinud praegu selgeks seda väga moodsat väljendit, nii-öelda valgeid laike, et meie teadvuses Euroopa kultuuriloost. Aga kas teil on endal isiklikku kogemust? Meie rumalusest tahaksite selle just välja, ütleksite meie noorte inimeste, see ei ole nende süü, et nad on harimatud, sest neid pole lihtsalt haritud, selles aga näiteks Toomas Siitan. Teil tuleb kokku puutuda noortega noorte inimeste, kuivõrd nad tunnevad seda teemat. See oleneb väga palju inimesest, aga aga enamuses muidugi tunnevad, aga pealiskaudselt ja ja paljud ei tunne üldsegi jaa. Näiteks eksamil kuulata neid vastuseid vanast kultuurist seal väga sagedane, et tehakse kõige elementaarsemaid vigu, räägitakse Piiblitest mitmuses ja ei kujuta üldse, et mis on, mis on üks või teine osa piiblist. No sellest rääkimata, aga samuti võib-olla veel kurvemaks teeb niisugune sisse õpetatud sisse toodud väga oluliselt tendents, slik suhtumine kõigesse, vanasse kultuur. Noh, näiteks kui inimene alustab juttu keskaja muusikast sõnadega, et et muusika areng oli väga takistatud kunagi kiriku võim domineeris, seisa mingisugusest mingisugust tõsist kunsti mõistmist ei saa sinna üldse järgnevat. Ain Kaalep, mida teie arvate? Mul tuli meelde see, kui kadunud Bonzo panimu oma kateedris Lääne-Euroopa kirjandust lugema ja see oli kunagi 60.-te aastate ikkagi esimesel poolel ja ma lugesin seal kursusel, kus olid sel Ulfsak ja ja Kilvet ja Väino Uibo ja väga tore seltskond. Ja küsisin Panso käest, et kas, kui ikka pihta hakatakse piiblist rääkida, Panso ütles ilmtingimata. Sa pead kohe piiblist rääkima. Ja siis ma nii palju, noh, ma ikkagi vana aja inimene ja Treffneri koolis väga hea usuõpetuse stuudiumi läbi teinud, minu usuõpetaja oli Saluma täitsa filosoofilise revolutsiooniga inimene. Ja rakendasin oma teadmisi ja siis noh vähemalt üks tundi 10. Ja käskisin läbi lugeda teatud osa piiblist. Tudengid küsisid, kust me saame, otsige ise välja, piiblid on ikka olemas ja ma pean ütlema, et kombainid eksamineerima hakkasin, see osa oli kõigil kõige paremini selge. Suure huviga võtsid nad nad kogu selle kogu selle asja käsile ja muidugi olid vaimustatud seal Hiiobi raamatust ja mäe jutlusest ja muidugi saalomoni ülem laulustile monile k lisasime endastmõistetavalt ja ja said sealt midagi. Igatahes selles selles ei ole mingit. Aga mis te arvate, kas on võimalik lugeda piiblit noorel inimesel ilma seletused kõrval? Raske on, muidugi raske on muidugi no ma kommenteerisin vajalikult, seletasin kõik need peamised asjad 10 tunniga ikka sai üht ja teist ja ükskord ka Tartu riiklikus ülikoolis, kui ma pidin terve aasta osa Lääne-Euroopa kirjandust lugema tegin ka sedasama ja, või õieti Preis hästi vorsti. Aga muidugi kui ma noh, ma olen ju ülikoolis olnud niisugune asi, õppejõud või tunnitasu alusel aeg-ajalt. Nii põhjalikku tööd ma ei ole seal kunagi teinud, aga eksamineerinud näiteks no näiteks niisugune asi. Filoloog, teise või kolmanda kursuse peal ta ei tea, mis vahe on uue ja vana testamendi vahel, kuigi iga igast teatmeteosest meenest võib võistlasele vabalt kätte saada. Üsna kurb olla ja räägib keskaja renessansikirjandusest kui ka uuemast ajast. Isegi seda vahet ei oska teha. Ja see ja kurvaks muidugi, aga me loodame, et nüüd jõuame kaugemale. Aitäh meie esinejatele, ei aitäh nendele, kes meid võtsid vaevaks kuulata. Loodame, et meie tänane poolteist tundi oli nagu väikeseks Aabitsaks või ehk sissejuhatuseks või päris alguseks. Et me saaksime ka selle suure lünga oma kultuuris, kultuurile, teadmistest ükskord päris ametlikult ja avalikult täita ja et see osa meie teadmistes muutuks võrdväärseks teiste teadmistega. Suur aitäh kõigile. Kuuldu oli kordussaade 31.-st jaanuarist käesoleval aastal. Saate pealkiri oli Euroopa kultuurist ja vestlusringis olid rahvaluuleteadlane Kristi salve kirjanik Ain Kaalep, professor Hugo Lepnurme, kunstiajaloolane Ants Juske, teoloog Toomas Paul ja muusikaajaloolane Toomas Siitan.