Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Lugupeetud kuulajad, seekord on kunstiministeeriumis külas Eesti kunstiakadeemia uue hoone projekti võitnud meeskond arhitektuuribüroo koosseisus Koit Ojaliiv, Joel Kopli, Juhan Rohtla. Ja lisana on Eik Hermann selles võiduprojekti tiimis. Aga kõigepealt küsiski seda, et kui te hakkasite selle konkursitööde ette valmistama, et millised on need märksõnad, millest lähtusid, milline peaks olema kaasaegne kunstikool. Tere ehk selline Mõte oli suht algusest peale, et peaks võimaldama mingisugust sellist loomulikku ringlemist selle hoone sees et tekitada selliseid erinevate inimeste omavahelisi kokkusaamise, et lubada ja aidata sellele kaasa. See oli nagu üks mõte. Jah, sest tere ka minu poolt, et praegune situatsioon on see, et EKA on olnud terve Tallinna linna laiali neid kohtumisi või mingit siukest võimalikkuse energiat ei ole toimunud ja tegelikult ju ükskõik kes selle töö oleks võitnud või kogu see projekt juba eeldlased, tuuakse inimesed kokku uuesti. Aga siis me üritasime seda veel kuidagi eriliselt kuidagi võimendada, julgustada. Aga nende kokkusaamist all, et meil kõigil on tegelikult kogemus ka selle kunstiakadeemia vana majaga kus me kõik olime õnnelikult koos ja ma olen alati natuke skeptiline selle suhtes, sellepärast et töö käib ju ikkagi erialade kaupa ja klassiruumides kuidas nii-öelda vereringlus arhitektuuri mõttes välja tuleb, sest et minu lihtsameelse arusaamise järgi saab see väljend tulla ühistes ainetes, aga kuidas ta selle arhitektuuri kaudu lahendusi Ah, ta lahendasime, nemad Juta ühistus ainetes, tegelikult puutuvad inimesed nagu isa kokku, aga, aga see põnev moment ennast nendes erialaainetes, et see uus hoone peaks seda võimaldama nagu võimalikult läbipaistvaks teha, et nad erinevad ained nagu 11 näevad erinevate ainete õpilased näevad teiste ainete ütleme toodangut siis et sa selle maja puhul ongi see, et üks on see liikumine, mis on oluline ja need juhuslikud kohtumised, teine on visuaalne, sihuke läbipaistvus, et mis teebki selle nagu sissepoole siukseks hästi suhtlevaks asutuseks, lõpuks loodetavasti kas see tähendab klaasist seinu või läbipaistvaid seinu või üldse mitte seinu või midagi sellist? Eesmärk on võib-olla see, et ei tekiks selliseid sopistusi, et et keegi on kuskil väga omas nurgas, et loomulikult selline selline oma asja kallal nokitsemine peab olema võimalik oma laud ja nii, aga ta ei pea olema selleks nagu ära peidetud kuhugi keldrisse või kuhugi pööningule. Et me nagu üritasime kõiki neid era erialasid, nagu siis siduda selle, ütleme ringliiklusega, mis seal koolis siis saab olema. Kas see tähendab natuke sellist nii-öelda avatud Kont, tori loogika järgimist, et seinad võivad olla? Me räägime konkreetselt seintes, mis on muidugi võib-olla kõige tähtsam asi selle juures, aga et et nad võivad olla siis teisaldatavad või või nagu te ütlesite, puudude üldse, et kas seal ei või siis tekkida seda probleeme, kus sa nagu tõmbud siis üksinda, kes saab endale midagi luua, need nurgad ka. See maja peakski pakkuma tegelikult erinevaid nagu eraldatus astmeid. Sellesse paindlikkus natuke meie nägemuses seisnebki, et sul on võimalus eraldada aga on võimalus ka ühineda teistega, kes seda soovivad. See oli nagu 12 kui astet, eks ju. Et raadio ei näe. Kääneks ja siin stuudios, eks ju, et tal on võimalik nagu läbi vaadata ja näha, mis siin toimub, aga teisest küljest on võimalik nagu ka siia midagi ette tõmmata, kui on nagu väga vaja, eks ju, et noh, see ongi see paindlikkus. Nagu et tegelikult need astmed on isegi rohkemat ongi sihuke pigem hansa gradientne see eraldatus kui see, et kas on seen vahel või ei ole seal nagu palju Leyentne eraldatus tähendab, mida sa tahad. Sein võib olla perforeeritud, võib olla läbipaistvad, võib-olla akustiliselt eraldatud võib olla, mitte ja nii edasi. Fantaseerida pikemalt. Täpsemad arhitektuursed võtted on meil endal ka veel nagu selline alles endale lähteülesanne seadmise näol, et et see, kuidas ta täpselt tuleb teha, mismoodi hakkab siin olles selguma järgmistes etappides, et aga noh, see mõte või visioon nagu on olemas, mille pooles liikuda? Ma tahtsin kiita selle konkursi kui sellise kohta, et Toomas Paver viimati sirbis avaldatud pikas, selles konkursiteemalises loos tõi ka välja, et tema kui konkursi lähteülesannete koostaja püüdis teha selliseid lähteülesannet, mitte mingil juhul ei saaks läbi kukkuda kogu asi, sest teadupärast viimane sure ole rahvusvaheline EKA uue maja konkurss. Selle võitis projekt, mis ei vastanud täpselt tingimustel, aga oli niivõrd populoosned, kõik siiski hääletasid selle kasuks, et mulle tundub, et see konkursiga püüti nüüd väga jääda nii-öelda mõistlikkuse piiridesse. Kas teid kuidagi teie loomingulist balangut ahistasid selline nõue nagu teha võimalikult? Jah, selline mõistlik, ratsionaalne, läbimõeldud läbikaalutletud pakkumine. Ma ei tea, ma võin endast rääkida, minagi tähistust küll ei tundnud, et nagu me teame, siis arhitektuurikonkurss korraldataksegi mingi probleemi lahendamiseks või mingite vastuste otsimiseks. Et seekord oli see probleem natuke teistsugune. Ja tegelikult ma tegin selle esimese Eka konkursiga kaasa. Ja see, mida sealt õppida, oli üksjagu mida sellesse järgmisesse konkurssi kaasavat. Aga selge on see, et see olukord ja situatsioon on teine, millest lähtuda. Ma ei, ma otseselt ei ütleks, et tingimusse pakkunud nüüd tohutult mingeid piiranguid peale pani. Et praegu on tunne, et võib-olla ka mingite veidi lahtiste mate tingimustega oleks võib-olla jõudnud ka suhteliselt sarnase tulemuseni, võib-olla isegi, et. Tingimused olid hästi vastatud. Hästi põhjalikult algandmed ja kõik oli nagunii, nagu peab. Noh, millega me lõpuks jõudsime, et, et see positsioon on luua pigem taust või nagu koht, kus hakatakse tegema loomingut ja tegema suuri asju või nii-öelda teoseid, et siis see hoone ise me nagu jõudsime nii-öelda tegemise ajal selle, selle nagu nägemuse Need tsoone ise ei hakka olema selline, ei pea olema mingisugune teos omaette. Ta pigem on Ausega süsteem. Aga kas see märgib meid pööret ka arhitektuuris või arhitekti mõtleme siis ilmselt need suunad jooksevad pidevalt paralleelselt, aga üks minu kõrvaltvaataja jaoks ongi tundunud, et üks on see, kus arhitekt ei astu tahaplaanile ja see maja ongi nii-öelda eraldi selline kultuuriturismiobjekt põhimõtteliselt. Aga kas on ka mingi üldisem tendents, et nüüd jälle arhitekt surub oma isikliku ego alla ja, ja teeb pigem midagi selles mõttes funktsionaalselt või mõelda siis sellest lähteülesandest või kuhu te näete ennast paigutuvad mingil laiemal välja? Niimoodi nii üldistatult on väga raske vastata sellisele küsimus, pigem nagu selle konkreetse Vegusi puhul raal undas tundus oluline nii läheneda. Oluline on see, et ikkagi hoone lõppkokkuvõttes funktsioneeriks hästi ja ka kasutaja tunneks ennast seal hästi, et noh, meil on lihtsalt jäänud mingisugune niisugune tunne või intuitsioon, missugune see kunstiakadeemia üliõpilane nagu oma profiililt on, et ta võib-olla ei talu väga hästi selliseid väga ettekirjutatud ruumi. Et, et teha tema elu ka natukene, võib-olla lihtsamaks või paremaks siis sellisel kujul see nagu hoone tuli, aga noh, see loomulikult on erinevaid objekte, erinevaid lähenemisi ja me nagu selles mõttes ei ürita kunagi ühte skeemi kasutades siis jõuda välja mingisuguse lõpliku lahenduseni, et neid võimalusi on hästi palju. Ma tegelikult arvan, et kultuuriturismiobjektiks ta saab nii või naa, et juba selle sisu pärast ja ta on huvitav ruum just võib-olla oma lõpetamatuses või selles, mis seal sees toimub, mida see ruum tegevuseks pakub. Aga mul oli küsimus kunsti hakata teeme ja siis avaliku kasutuse kohta, et kõik need tugistruktuurid nagu raamatukogu, galerii, kohvik ja nii edasi, mille puudumine on olnud tegelikult sellel vahepeatuste perioodil, võib olla üheks suuremaks probleemiks, et kuidas need on teie projektis lahendatud. Lahendatud ja suurepärane, jääme ootama. Et noh, siin on ka meie ideaalid on võib-olla ühesugused, aga mis päriselt lõpuks teostub, võib-olla meile meeldiks, kui see kogu see nii-öelda keskmine osa, kuhu me panime kõik üldauditooriumid, ruumid oleks mõnes mõttes avalikud keskuse platvorm. Aga kas see päriselt niimoodi teostatav on arvestuses turvariske näiteks, siis ei tea, aga noh, nagu seal oli ka päris palju arutelus, et kas nad on kõik ühel korrusel ja väga lähestikku omavahel, kas on nagu siis hea või on hea, et näiteks, et raamatukogu on kõige huvitavamad ruumis kogu maja peal näiteks ja nii edasi. Et praegu noh, mis kindlasti on ja ma usun ja loodan, et ka jääb avalikuks osaks, on kogu selle esimese korruse fuajee ala, mis on ka selline ütleme, et seal peaks olema ligi pääseda ligipääsetav kõigile kogu aeg ja ja sealt edasi siis nagu vastavalt Jah, et seal avalikku fuajeega siis lülituvad needsamad funktsioonid, mis sa siin nimetasid et on galerii avatud fuajeesse ja söökla ja ka raamatukokku päästaja galeriist aga võib olla ka mitte, ainult et see, see fuajee on kindlasti niisugune keskne element meie projektis. Seal pääseb ka sisehoovi, mis on ka selline, et meil oli päris palju arutelu, et kui, kui lahtise sisehoov peab olema, et kas see on niisugune, kuhu saab 24, seitse sisse kõik kogu aeg või on parem, kui ta on natukene ikkagi kontrollitud just nagu tudengite kooli positsiooni saavutanud. Et praeguses Laansest on? Ta on pigem niisugune, mida saab ikkagi mingil määral kontrollida. See on võib-olla kooli nähtav nagu positsioonide plussiks. Aga see ütleme, et on ligipääsetav, sealt edasi läheb see nii-öelda vertikaalne voodri asjadega, mis on ka selline jälle, et mingil maanida kindlasti võiks olla avalik, täiesti mingeid maani, võib-olla jälle on parem, kui ta on pigem tudengitele ja koolisisene asi. Ma saan aru, et tehakse ka täiesti uus sissepääs põhja puiesteelt, kas see siis saab selleks nii-öelda peasissepääsuks, et mitte see, ma arvan, kõik, kui me mõtleme seda sukavabriku hoonele, mõtleme ainsale nurgale põhimõtteliselt, et mul on tunne, et ta on nagu raske ette kujutada, mis seal nagu veel on selles mõttes, et see nurk on niivõrd keskne kujund. Meil see ütleme, põhikontseptsioon nägi ette sellist ühe väga täpse liigutuse tegemist, et Me lõikasime ühe osa kogu sellest kompleksist ära ning sedasama võttega. Me ühendasime ka siis fuajee abil ära põhja puiestee ja Kotzebue tänava, ehk siis tegelikult on hoonesse kaks sellist nii-öelda põhisissepääsu, üks on lihtsalt võib-olla natukene sellisem esinduslikum, teine on võib-olla natuke tagasihoidlikum tulenevalt seal ka nagu olemasolevast situatsioonist olemasolevas fassaadis, mille me säilitame. Aga meie nägemuses nurgapealne sissepääs võiks olla raamatukogu sissepääs ja see võiks toimida siis nagu sellise tavainimese jaoks, et ta saab sealt nagu kiiresti ülesse. Aitäh, et sa meie lisatava uue osa mõte ongi tegelikult see, et ta nagu hõlbustab liikumist, et sa vanakompleks oli. Käisime seal kohal ka ja teame, milline ta nagu praegu on, et vana maja nagu oma taagaga või noh, siukese untsusega natuke lööb nagu jalust maha esmapilgul see, mis me teeme, on sööt. Tegelikult me löömegi need tšakrad nii-öelda lahti v energiakanalid, et see uus asi, mille me sinna paneme see hõlbustab seda liikumist vanade majaosade vahel ja samamoodi ka tänavalt sisse-välja Kotzebue ja põhja puiestee vahel tegelikult ka lõpuks. Aga kui palju on sellel majal piiranguid seoses tema aja loolisusega või kas seal on mingeid muinsuskaitsetingimusi peal või et kas on mingid osad, mida ei tohi puutuda ja mida te võite puutuda ja ma lugesin ajalehest, et seal on ka punker. Orjan purjevarje avaldamast. Eelkõige muinsuskaitse Allan Habermani maja, mis on siis see nõrk minna, sest nende nahk ja noh, paljud peavadki nagu egaa selliseks materiaalses kuvandik, seda hetkel, et see, kus need põhipildid tehakse hoonest. See on selgelt ka selle ala dominant. Dominant võistelda ei olnudki plaanis. Et ülejäänud osas muinsuskaitselisi piiranguid otseselt ei ole, aga küll on väga palju head sellist skelletaalset ruumi, mida ei ole mõistlik nagu maha võtta, vaid mida on mõistlik võib-olla uues projektis kasutada, et see oli ka meie jaoks ikka lähtepositsioon, et kõik need uuendused oleks võimalikult minimaalsed või, või täpsed, et säilitada palju vana. Üks asi on see muinsuskaitse printsiip, mille järgi nemad mingeid asju hindavad ja kaitsevad. Aga teine asi on võib-olla selline lihtsalt common sense või nagu, et kui on eri ajastutest hoone plokid, mille tegelikult võib-olla konstruktiivsed detailid või mis iganes, et nad on päris huvitav on nagu pikurudioades kui seal puhastad, see lõpuks hakkad ise mingeid asju võib-olla hindama, mida nagu muinsuskaitse seisukohalt hinnata näiteks sellest et seal tegelikult oli piiranguid ka teistele hoonete osadele, kui palju aga ja oli, oli täis kuju algselt ka läbi mõtteid tõmbaks nagu platsi puhtaks ja välja arvatud see nõrga naerma ajada, siis vaataks mis, mis ingel nagu asja peale paneks, aga see kuidagi noh, mida rohkem me rääkisime just hilisema kasutada nagu seisukohad siis nagu tundus, et sekkumine võiks olla pigem nagu. Minimaalne, ja et kokku on 12 vist oli 12 erinevat ehitusjärku kogu selle komplexil ja nüüd ma ei tea, kas minutiline 13-le. Aga igal juhul jah, ühel hetkel hakkas tunduma, et need kõik need ehitusetapid või järgud on oma väärtuses väärtusetuses nagu väärtused, aitäh. Ja seal lõpus lõpuks isegi jõudsime selleni välja, et isegi kõige väheväärtuslikumad asjad osutasid millegi poolest väga väärtuslikuks, näiteks tuua galerii paiknemisest, mis saab nüüd olema vanas elektrikilbis põhimõtteliselt Otepääl või mis seal on mingisugune selline tehniline ruum, mille kohta öeldi, et võtke kindlasti ma võtan kindlasti maha. Jah, aga, aga see oma sellises fassaadi kompositsioonis ja lihtsalt ruumilises efektsusest tundus ühel hetkel, et see võib päris lahe koht talle selle funktsiooni jaoks. Ma vaatasin suvel, et sinna kohe põhimõtteliselt külje alla kerkib vist üks kortermaja ja et see piirkonna nagu täitumine mingite muude objektidega, et teades, mis kalamajaga toimub ja kuidas laieneb järjest nagu igale poole, et see konkreetne kortermaja, kas ta häirib teid juba või saab hakkama kuidagi. Ja kas on näha veel mingeid tühje auke seal, mis võivad lõpuks muuta seda, et 2016, kui see kõik peaks valmis olema pilt ka täielikult kuidagi muutunud. Täpselt veel ei tea jah, mis, mis moodi see asi seal välja kukub, et ootame ära, kuni valmis. Ei tahaks hinnanguid jagada nagu nende tehtud asjade kohta seal ümber, aga ma ise olen ka selle poolt, et kalamaja on ala, kus on palju auke ja minu meelest neid peaks tähendama. Ja minu meelest võib-olla siin ka noh, see on see põhiline teema, mida väga palju arutatud, et kalamajas on väga selgelt ning reeglid, mida peavad järgima, kuidas ehitada, aga aga need reeglid võib-olla võiks kriitilise pilguga üle vaadata, lubada sinna teinekord nendesse aukudesse nagu natukene võib-olla uuenduslikumaid mõtteid, et noh, ütleme tehakse praegu ka hooneid, mis järgivad kõiki nii-öelda reeglide kalja kukuvad kuidagi ikkagi siuksed, nagu võib-olla noh, et vaatad, et kuskil ei sobi sinna, et siis võib-olla kontraste luu oleksin huvitavam. Aga ma tahtsin küsida eeltöö kohta, et selle konkursi tähtaeg oli üsna lühike tegelikult ja langes suveaega ja nii edasi ja nii edasi, et millist eeltööd lihtsalt sellise projekti ettevalmistamine nõuab, et kas te viisite ennast kurssi kunstikoolidega mujal, mis teile tundusid head näitajad või millest olite kuulnud või paljude välitöid tegite seal kohapeal või niisama julkusite sukavabriku ümber või kuidas sellist projekti nagu niimoodi ette valmistatakse? Teatavasti selle selle projektiga, mis Tartu maanteele oli mõeldud, eks ja sellega seoses oli vahepeal üsna siuksed suured arutelud, eks ju, ja sellega seoses ka Facebookis Levadia eraldi grupp, kus tudengid jagasid kogemusi oma erinevatest. Noh, kui nad käisid kuskil välismaa ülikoolides või kunstikoolides, eks ju, et kuidas seal need asjad olid lahendatud. Ja siis töötasime läbi selle materjale ja vaatasime, kogusime neid ka videos ja nii palju, kui oli võimalik kätte saada ja uurisime neid. Neid ja Need olid päris suureks abiks. Loomulikult käisime, käisime ka kohapeal ja infotunnil käisime maja peal enne ringi ka, kui seal oli, see tutvustas, et mis ta siis on, et siis sealt sai aru, et et saabermani maja ja on väga elegantne, võiks eest ja tegelikult võib-olla on seal ka need mõned teised osad nagu huvitavad. Luba sisuliselt ja käisime kaheksa aastat ekas. Eeldamatasid. Ja mõneti see eeltöö veel ikkagi kestab ja mis siis, et see konkurss läbi on siiski nagu plaanis ka nüüd lähitulevikus siin külastada neid objekte, mille, mida me nagu praegu vaatasime veebist ka nagu ise, et teha selline väike road trip või tuur. Aga rääkige äkki paarist näitest, mis teile silma jäid nii-öelda heade näidetena, et ja mille poolest just mõni kunstikool, mis teile mõnes aspektis eriliselt silma torkas? Võib-olla üks, mis ei ole küll kunsti arhitektuuri koolaga, oli Osoos Aho mis on karjed vist endisesse nagu tööstus ning soolisse kuidagi laiendab natukene. Aga seda nagu sai päris palju, palju väiksem, küll, aga need põhimõttelised, see avatuse, selline paindlikkus mõnes mõttes ja ei ole konkreetsel võib-olla klassiruumi nii-öelda, vaid et on nagu mingid mingit projekti ruumid, kus igal vahel tekib nagu aja jooksul oma mingisugune nurk või kuidas mingid asjad on omavahel seotud ja isegi kui nii võib-olla mingisugusest eetikani välja, mis ei ole praegu ja ei olnud konkursi puhul nii täpselt nagu määratletud, aga mida, võib-olla nüüd, kui me oleme sellel komandeeringu reisile, siis ongi hea nagu lähemalt vaadata. Et see printsiip peaks nagu lõpuni välja minema, et ka nende detailide asjadega, et sekkumine on nagu lõpuni minimaalne. Et seal oli nagu üks huvitav näide. Aga nüüd üks huvitav näide oli veel nooti arhitektuurikool, mis nagu oma raamistiku või hoone kui tausta mõttes jäi silma arhitektidel nakatunu kassal. Seal kohal ei ole käinud, aga oleme neid näiteid vaadanud iga nurga pealt. Ja noh, ka Taani disainikool oli üks niisugune hea näide, kus juba see, mis koit kirjeldas avatuse ja suletuse suhe ja see sünergia tundus väga hästi toimivat. Ja ka Rootsis Stockholmi kunstikooli vaatasime lähemalt. Mul on huvitav lugu, see kate näiteks programmiliselt oli võtta konkreetset kaskorje tuuri nagu kateedri, siis oli ka nagu ikka seesamasugune, et esimene kord teine kord kolmas, kus aga peab olema juba natuke siin egoga suhelda edaspidi. Toomas Tammis on pakkunud välja ka sellise natuke uuema mudeli, mis meile tundub väga nagu õige. Samamoodi selline pigem on nagu võib-olla esimene kolmas kursus kõik kuidagi koos ja sealt edasi 45. on mingid kriitikaruumid, on mingid projekti ruumid. Et see tundub nagu õige lähenemine hetkele. Aga kui paljudeni, kohtutegi ega osakondade juhatajatega dekaanidega arutate mingeid konkreetseid vajaduses, ma kujutan ette, et nahakunstnikel on ühed vajadused seal ja arhitektidel on teised ja siis on veel hulk kunstiteadlasi kusagil, selles mõttes palju seda reaalset tellimust. Meil on, nüüd hakkab tulema, et meil on vaja kolme ruumi. Õnneks me ei pea nagu kõikidega eraldi kohtumat mingiks korraldusega tegelema sellega ega on pärisest organiseerinud ennast, et meile tuleb info vähemalt nii nagu kokku lepitud, on praegu läbi nende inimeste, kes sellega seal tegelevad, selle kokku kogu kogumisega. Ja see võimaldab meil palju paremini ja efektiivsemalt selle infoga nagu tegeleda edasi, et kui eelmises etapis tundus, et oli problemaatiline selle kõige nagu haldamine lõpuks. Ja võib-olla see ka, et on ikkagi teist korda suhteliselt lühikese aja jooksul, teevad seda nad võib-olla on ka siis kuidagi karastunud ja saavad aru, et tuleb mingi kompromiss võib-olla mingil hetkel teha sealsamas turul praegu öelda, et ei projekteeri veel meil ole veel lepingut, et me kõik lihtsalt teeme nagu sellist nagu nii-öelda eeltööd, mis et kui kui see kõik läheb, et siis me saame nagu liikuma, aga praegu tundub, et sekka Bolton süsteem muidugi väga hästi nagu tööle pandud. Tahtsin veel küsida teie selle kaheksa aastase isikliku ega mineviku kohta jäigil nüüd õpetamiskogemus küll nüüd sellest laiali jaotatud Ekast, aga mis on need ruumi kogemused, et mõned on siit juba välja tulnud, aga kas teil on mingeid konkreetseid mälestusi näiteks too majas, mida te kindlasti nüüd ei tee või mida te nüüd kindlasti teete? Ja ma ütlesin ka minu meelest sekka majast on, põhiliselt on treppidel olemine, sest et kunstiteadlastel ei ole eraldi klassiruumi ja kui kõik teised olid klassiruumides, siis meie lohistasin ennast mööda treppe kõigi loengute vahepeal, mis oli kohutavalt tüütu. Noh, üks asi, mille üks võib-olla välja tuua, ongi see nagu sünergia, mis seal vanas majas olin, päris head. Hindamisi oli võimalik jälgida kuskil koridorides, kuna selleks puudusid vastavad ruumid või spetsiaalsed ruumid mis andis sellele asjale nagu siukest põnevust juurde. Laapini jooned olid alati üle terve Eka laiali. Sellest saab ka nagu midagi õppida, võib-olla, et tõesti see taha nagu nähtavaks, mis toimub kateerides. Ja ma arvan, see spontaanselt seintele ladestunud kultuurikiht, mis tegelikult vanas majas oli, et ja mis vaikselt hakkab tegelikult tekkima juba Estonia puiesteel või veel mingites teistes kohtades, et see on ka väga väärtuslik, et ka uus kool ei ole nagu nii-öelda noh ei pane neid piiranguid peale, ma loodan Ka püüaks nagu vältida sellist nagu stabiilsust selles mõttes, et ta oleks kuidagi hubane vanas majas, ennem rääkisime, et sa justkui ütlesid, et seal oli ju eriala tähestikuga, tegelikult oli ta Kaiuseline tupikutega maja, et saanud nagu ringi käia, sa käisid, võib olla ühelt korruselt läksid siis ühest trips talle teisele korrusele, aga aga natuke tuli. No see oli ikka väga selgelt, oli arhitektide koridori tupik ja siis kui sa läksid, eksisid ära ja siis selline natuke sihuke tsin, tabatakse teos kohe, et sa oled eksinud valesse tupikusse, mis oli disainerite tupikesele, maalijate oli ju eraldi üldse ja nii edasi. Et seda ringlemist seal küll ei olnud, et alati oli tunne, et sa jääd vahele oled kuskil, kus sa ei peaks olema võib-olla. Mu enda kogemus selle natuke ikkagi orie turi teises seal kõrval samal korrusel tiivas olid graafikud ja nendega ma ei tea, mul küll tekkis teatud siukseid kokkupuuteid ja seal oli võta mingit vabaaineid nende juurest ja kõik sihuke teed mõnes mõttes ka nagu iseenda nagu initsiatiiv, aga aga see, see oli kogu aeg, see tunne, mida võib-olla praegu need, kes on läinud noh, täna siin ekasse, kes ongi läinud siis olukorda, kus ega laiali, eks ole, et nad võib-olla ei oskagi nagu hinnatava igatseda seda teed kõik koos ühes majas on mõõtmatult parem süsteem kui see relina laiali ja juba see suur võideldud uuesti tagasi kukkus. Hapnik. Aga veel selle projekti kohta, et kui te vaatasite teisi projekte, kui oli endal kivi südamelt langenud ei tabanud võidujoovastus, aga kui te nüüd vaatasite siiski neid teisi projekte, kas oli kuskil mõni idee, mille peale te mõtlesite, et oleks võinud ka ise tulla umbes, või et kuidas te seda üldist kukkursi pilti kirjeldaksite? Pean piinlikkusega tunnistama, et ma ei ole siiamaani plaan küsida kõikide teiste nagu blanketid digitaalsete neid nagu tõesti lugeda nagu, ja vaadata nagu täpsemalt, et praegu mulle endale lihtsalt mingid sellised pildiliselt ei oska ka nagu sihukseid hinnanguid anda. Kindlasti on igas töös mingeid selliseid momente, mida mida on huvitav vaadata ja võib-olla rohkemal või vähemal määral ka nendest nagu õppust võtta. Et seal võib olla mida, nagu meie pulga öeldi, mis, mida sa ise ütlesid, et tingimustes või sisse kirjutatud võib-olla paljud nagu õieti on tingimused nii rangelt, et ärge nüüd lammuta jumala eest, ärge tehke tegelikult seal nagu oli konstruktiivne ekspertiis muinsuskaitseekspertiisis mõlemad nagu ütles, et noh, tegelikult võib ja kui, kui tahate ja eakateni. Et ka meie alustasime mingil hetkel sellest, et lammutakse möllakse, eks, aga kuidagi tundub, et see oli nagu paljude jaoks võib-olla selline antud juhul selline komistuskivi võeti, võeti nagu päris palju maha kõigepealt ja siis tehti sihuke uus, niisugune selge ja selle Habermani maja võib-olla liigselt konkureeriv või mis iganes, nagu asi, et mida ei saa nagu öelda, et seal on kriitika, et see on nagu lihtsalt lähenemine, meie neile tundus, et see kontekst on nagu piisavalt tugev, et selle kuidagi suhestuda sellega seda nagu arvestada. Ma arvan, et tegelikult oli, oli küll vähe tõid tänu sellele, et suvi ja teised suured konkursid kohe lähestikku seal kõrval. Aga ma arvan, et töö tulite kvaliteetsed ja taksol öeldi, et mitte ainult nagu otsuse pärast. Aga üldse üle pika aja pole näinud niivõrd heal tasemel protokolli žürii nagu sellist tegutsemist, et mis nagu välja toodud ja kõikide tööde kohta on ikkagi selline on asjalik ja viisakas jutt juurde kirjutatud ja samuti see lähteülesanne ja selles mõttes on konkus õidi väga professionaalselt läbi. Tahtsin veel küsida, et kuidas see elu teil nüüd edasi läheb. Et kuidas jätkata, et mis on need järgmised etapid ja mis on need teie erinevad ülesanded siin on, mul on küsimus ka Eigile teid kui filosoofiat. Et mis sina teed või mis, kuidas teil on erinevad rollid jaotatud? See muidugi just edaspidise osas, võib-olla siis ka see, et mis oli sinu roll selle projekti juures, sest et see ei ole väga tavaline arhitektuuribürool on oma filosoof. Kambas võib-olla on tavaline nähtulik, on enamus. Filosoofid lähevadki küsimus humanitaaralade järele. Ma ei tea seda küsimust rolli kohta, ma, ma võib-olla tuleks hoopis teistelt küsida, et nagu ausalt öeldes ise ei olegi tajunud, et mul on mingi väga spetsiifiline roll seal. Olen tundnud ennast nagu tiimi võrdse liikmena, meil on nagu ühine asjade nägemise viis võib-olla natuke teised nagu vaatepunktid või oskused siis kuidagi need tunduvad nagu klapivad hästi. Aga ma ei tea, kas rollist rääkida, seda võib ju ka teised ütlema. Mina kiidaksin, äikesin. Teemsete nei konkri tehes tihtipeale väga pikalt, et selline et see töö ei ole selline arhitekti töö nagu tavapärases, mõistsid arvutitega jooniste kogu aeg, me tegelikult nagu väga palju käib alguses sellist nagu mõtlemist ja rääkimist ja lihtsalt sodimist mida oskame me kõik, kaasa arvatud äike, et ja noh, niisugune ruumiline mõtlemine, selle nagu selle üle arutlemise oskus ja noh, mingite hiljem nagu noh, mida me üldse näiteks idee kōik on kambas me meie nagu selles kirja raktilisti üle, aga ütleme ikka oskab väga hästi panna mingeid siukseid, ruumi, mõtteid sõnadesse. Üks asi, mis oli veel nagu selle protsessi juures oluline või Eigi roll võib-olla on saata. Et Me oleme mingitesse arusaamadest natuke kinni jäänud või et ta oli võimalus nagu mingeid asju, mida me võtame iseenesestmõistetavana seavad kahtluse alla või seda me oleme varem ka teinud teiega koos, aga seda annab võib-olla teise distsipliini inimene rohkem kui see, et arhitektide omavaheline selline suhtlus See on küsimus, võib-olla lähtus natuke ka sellest kunsti levivast diskussioonist, milleks näiteks kuraatorid või kriitikud kunstnikule, et see on alati võimalus, kui sul on mingi dialoogipartner, lihtsalt mõnes mõttes ei olegi mingi eriline roll, aga see ongi lihtsalt minu arust luksus alati, kui keegi mõtleb kaasa. Aga ikkagi, kuidas elu nüüd edasi läheb, et mis on järgmised etapid. Praegusel hetkel käivad läbirääkimised siis riigi kinnisvaraga, kes on siis lepingu teine või kolmas osapool. Ja nüüd, kui saab lepingut allkirjastatud, siis käib töö edasi eskiisi täpsustamisega ja see siis peaks viima sujuvalt juba järgmiste etappide juurde, mis siis läheb, noh, projekt läheb skoop põhjalikumaks. Ja küsimus kopa maasse löömisest misele EKA vana maja puhul selline nädalaid uudistes veerev küsimus, millal siis seekord kopp maasse lüüakse? Siin tegelikult ongi meie jaoks väike väike konflikt kaanega, et me oleme väga mures nende tähtaegade peale, mis meie õlule siin üritatakse panna, et kuna tegemist on ikkagi olemasoleva vana tehasekompleksi, ka siis need problemaatikat või, või teemad, millega peab tegelema täitsa teemade spekter on tunduvalt laiem kui, kui võib-olla täiesti uue hoone puhul, et see leping on tehtud sellise tüüplepingu näol, et Meie mure on just see, et kui nüüd kõik sujub libe libedalt, siis ikkagi on viimased tähtajad meie jaoks väga, väga nagu rängad. Ja me võtame selle suure vastutuse enda peale, et need tähtaegu täita, aga me ole üldse kindlad, arvestades sellist tavapärast projekteerimispraktikat, millega meil ka nagu mingil määral kogemus on olemas, et, et siis siis see paneb nagu muretsema. Aga koppa mahalöömise osas. On võib-olla sõnum see, et pigem nagu teha asju korralikult ja niimoodi, et nad oleks küpsed. Ja siis võib-olla nüüd, kui see tähtaeg siin peaks lükkama natuke edasi, et mõistlikum on mitte tormata vaid, vaid nagu teha hea asi ja see on meie niisugune lähtepositsioon selles osas, et selle tähtaja osas nagu ei oska praegu otseselt niisugust seisukohta võtta ega lubadusi anda. Ma arvan ka, et selle eco projekti puhul ongi oluline, et sellele tundub olevat nii palju survet, et on nii palju ootust nii avalikkuse poolt kunsti, disaini, arhitektuuri, väljapoolt ja loomulikult kogu õnneta eelmine majasaaga seal taustal. Tegelikult just see peamine ongi metsale esmase reaktsiooni ilmselt järele anda ja kiirustada, seda vaid vastupidi, et see peab ju ikkagi nüüd jääma. Et selles mõttes see ongi hea. Et me teeme sellist hoonet ikkagi võib-olla kord 100 aasta jooksul, et siis nagu võiks natukene mõelda selle tegemise käigus ka. Tark ei torma lõppenud. Aga aitäh teile tulemast kunstiministeeriumis, soovin siis jaksu. Läbirääkimistel see kõigi protsessidega ja hiljemalt siis avamisel nägime ehk uuesti aitäh.