Tere tulemast EKKM-i teooria klubisse. Mina olen saatejuht Rebeka Põldsam. Tänased külalised on helilooja ja mõtleja, Märt-Matis Lill ning kunstnikerühmituse rundum liige, kunstnik Kristina õllek. Täna räägime vormist. Farmalismist tere. Mul on isiklikult vormiküsimused päris kaua painanud. Esiteks kõige tavalisem vormi sobitamine, vorm kui norm. Teiseks, kui elasin Londonis, mõistsin, kuidas Eesti kunsti peamine mure on kohati selline kehv vormistus. Väga head kontseptsioonid jäävad vahel poolikuks sest pole vahendeid või viitsimist distsipliini aega neid vormiliselt täielikult viimistleda õpetada. Aga samas, kui Londonis kõik näitasid, nägid väga head välja aga sisust jäi kuidagi vajaka, et vormeli tühi. Ja kolmandaks hakkasin uurima lähemalt kaasaegse kunstinäituste esteetikat, millest siis olemasolevat vormistuselt räägivad. Kirjutasin kursusetöö Liina seebinäitusest, naine võtab vähe ruumi milles oli suureks abiks tänane kodulugemine, paha Littenberg, Ettingerilt, viiving, ulmena aitist, kus iga sõna tähendab midagi muud kui kunstnike naine, kudumine. Kogu maailm mängitakse psühhoanalüüsi ja kriitilise teooria mõistete abil sügavalt ümber, et muuta vorm täiesti avatuks absoluutselt kõigile lähenemisviisidele. Ja neljandaks, minu huvi viimase kahe aasta jooksul hakanud nagu keskenduma trendile, et kõige nooremad kunstnikud ei huvitu enam sotse poliitilistest slõuganitest vaid mängivad tihtilugu just vormi enamasti valgeruumiga, mis arva paraku kõnekalt või põnevalt mõjub, et, et see ongi nagu teadlikult võrdlemisi igav. Teinekord. On muidugi ka nagu selliseid erilisemaid näiteid, et üks võib-olla on Christian Reimani installatsioon määrib kas laest rippuvad valgete väärivate nööride selline tihnik ja tänase saatekülalise Kristina üllacki kommentaare EKG Rävala puiestee fuajee galeriile kus kunstnik mängis fotodega ruumi tühisuse kõvasti üle, et see, see ruum on noh, niikuinii selline Marko seelik, mitte koht, et seal midagi otseselt ei toimub, läbikäigu hoov. Aga siis need fotod, mille sa esitasid, muutsid selle mingis mõttes mõtestatakse nüüd kogu Y-põlvkonna noorte kallal. Praegu noritud, viiks orikeskuse pärast apoliitilise pärast ja vahest isegi formalismi kaldumise pärast ja ma arvan, et võiksime püüelda arusaamani, mida vorm endas kätkeb meie ajakunstides. Nii et Kristina, hea märk, mis on teie esmased mõtted seoses vormiga või ma kujutan ette, et need võiks olla küllalt erinevad, sest et mul on jäänud mulje, et muusikas nagu kirjakunstides seab vorm küllalt selged piiride ning annab selge tähenduse. Märt, kuidas sina vormiga töötad? Noh, ma arvan, et vormi küsimus kindlasti on üks kesksemaid küsimusi ükskõik mis kunstides mis puutub, nagu konkreetselt muusikat, noh, eks väga selge asi muusika puhul on see, et muusika on ajaline kunst ja üks väga selge selline vormiline krit seerum on lihtsalt robustselt ajamäär, et kas me räägime ühest minutist 10-st minutist või kolmest tunnist näiteks. Et hea helilooja minu jaoks on kindlasti see, kes väga peenelt väga täpselt tajub, mida üks või teine vorm võimaldab, et ütleme, et tal on mingisugune muusikaline idee ja ta kuidagi adub selle väga täpselt ära, et kuhu see, mis vormi see muusikaline idee siis tuleks paigutada, mõnide toimib ideaalselt näiteks selle kahe minuti vormis, mõni vajab nagu mingit 10 minutilist, mõni vajab tunde ja tunde. Et see on võib-olla üks üldiseid kõige üldisemaid abstraktsemaid asju, aga noh, teine asi, mis sealt juba edasi, et kuidas siis seda vormi, seda kahte minut kümmet minutit kolme tundi liigendada. Et see on ka selles mõttes selline puhtvormiline küsimus ja noh, kõik heliloojad mingil moel vastavalt siis sellele küsimusele oma teostega oma lähenemistega ja nüüd võib-olla ja heliloojana siis ongi nagu võib-olla natuke erinev on seal perspektiivi küsimus, et et kui ma olen pigem selline vormikeskne helilooja, et siis ma pigem lähtun sellest tervikvormist, hakkan seda sisu nagu sinna asetama. Et mingis mõttes on siis selline liikumine üldiselt üksikule. Ja siis see teine võimalus on see, et, et mul on mingisugune konkreetne musikaalne kujundit, vaatame, mis sellest saab vorm tegelikult kujuneb siis selle töö käigus. Et noh, loomulikult elus on nagu väga palju selliseid ongi need vaheastmed nende mõlemad lähenemise vahel, aga väga nagu robustselt öeldes võiks eristada kahte sellist nagu tüüpi ja see vormi pool oleks siis justkui see üldiselt üksikule Aga kui sa ise heliloomingut lood, et mis on sinu jaoks tänasel päeval võib-olla kõige olulisem siin vormi kaalutlus lisaks sellele, et see sisu peab vormidega maksimaalselt hästi kokku sobima, et teosena toimiks. No, ma arvan, ikkagi see vorm peab toimima, see on see kõige olulisem asi, et ükskõik millest me nagu räägime. Aga noh, mul on õnneks olnud see vabadus olla suhteliselt nagu avatud, ise valima, neid vormima teostanud, ma ei ole väga selliseid kitsaid tellimusi palju teinud, noh kus on nagu see vorm nagu väga rangelt ja selgelt ette antud noh võib-olla tõesti filmimiseks ikka üks kõige rangemaid tõesti sul konkreetselt sekundit, kus saab näiteks mingit muusikat vaja. Aga oma kontsert, teostased on mul nagu selles saates olnud üsna vabad käed ja, ja see kindlasti on mulle ka väga meeldinud mu hästi ei kujuta ette mingisugustele väga rangetele vorminõuetele enda sobitumist, pigem mulle meeldib nagu ise need välja töötada ja need on võib-olla võib-olla selline hea ettekujutus mingisugusest potentsiaalsest armastangi. Eks inspireerivaid asjale siis nagu tööprotsessis, mis kuidagi innustab seda asja lõpule viima. Aga kas sa tooksid mõne näite ka, et kus mõnest oma teosest, et kuidas on tekkinud või kuidas sa sündinud on, et me saaksime täpsema ettekujutuse, kuidas sisu ja vorm kohtuvad omavahel, sinu peas? Ma natuke mõtlen, eks muu ulatuslikumaid orkestriteoseid oli näiteks neli aastat tagasi, ERSO alapealkiri oli hara fotovaremed ja seal mul oli selline idee, et ma olin just nagu kuulnud lugu ühest legendist Kobi kõrbe ühe sellisega kummituslinna kohta, kus siis oli üks terve tsivilisatsioon oli hävinud tanguutida tsivilisatsioon ja see oli nii, et kui ta siis avastati millalgi 19 sajandi lõpus 20 sajandi algusesse, linn siis sõda kirjagi osatud lugeda, oli ainult fragmendid ja üritati hakata nagu seal kultuuri ajaloolaste ja arheoloogide poolt nagu seda tervikpilti nendest kildudest kokku ehitama. Linn ise hävines väga vägivaldselt, mongolite rünnaku tagajärjel tehti maatasa ja tundus see idee nagu hästi paeluv, et katsuda kirjutada, aga selline lugu, et sa nagu lähtubki nagu kildudest ja siis noh, selle loo käigus kuidagi hakkab nagu kujunema mingi tervikpilt, aga need alguses on selline täiesti nagu nii-öelda last tunne, et sa ei saa aru, mis, mis seal üldse nagu toimub, lihtsalt mingid killud nagu kuidagi üksteisele järgnevad. Et noh, kui see lugu nagu kuidagi mingil moel käima, siis nagu läks siis kulminatsioonihetk oli selline, et et üle kogu oli maalin paigutanud kümmekond klaaspaneeli publiku taga kõrval jumal. Ja siis nad löödi enam-vähem suht sünkroonselt puruks, et klaasiklirinat hääle sisse lugu jälle nagu lagunes nagu laiali, et see mingit pidi võiks öelda, on selline väga vormiline idee, mis, mis sellisele loole. Eks see on, eks vähe siis teose lugu ja suuri narratiive, mida tahad käsitleda neid võib-olla ei olegi väga, väga tihti või, või on, et kas see on minu jaoks muutunud ka, et kui sa tahad midagi suurt öelda võimsate suures vormis või tegelikult sa suudad seda ka väikselt öelda, et sind on huvitanud sellised edama mõttekus, vahel on see suur ja väike kuidagi teistmoodi, kui meil. Jah, ei selles mõttes, eks ma väikseid asju olen ka teinud ja, ja noh, ütleme, et see nagu see väljakutse on lihtsalt nii erinev, et nagu ma ütlesin, et see idee, millest esindaja nõudis nagu päris nagu suurt ajaplaani, et noh, kahe minutiga ei oleks nagu suutnud teostada, see kestis üle 20 minuti kokku. Aga teine nagu võimalus, on selline minimalistlik lähenemine, kus piisabki, võib-olla seal mingisugust, ma ei tea 30-st sekundist näiteks noh, see on ka tegelikult väga suur väljakutse on mingisugune idee nagunii ära destilleeritud toimib selle selle väga väikese aja jooksul ja see on mulle ka väga meeldinud, et ütleme, mõlemad väljakutsed on väga inspireerivad ja samas ka väga nõudlikud, et mõlemad on mulle meeldinud, tegeleda. Aga kuidas see ikkagi nende klaasplokkide lõhkumiseni jõudsid, et kas sa tahtsid seda heli pärast või seal oli tegelikult ka huvi, et iga kord, kui on kontsert, et siis siis on selline väga visuaalne ja hoopis teistmoodi füüsiline kogemus. Täpselt ei mäleta. Tegelikult ma mõtlesin, et ma tahaks sealt konventsioonis midagi väga Mati Eliste siis just see klaasiklirinat hääl oli midagi, mõtlesin, et ta mõjub kuidagi nii alateadlikult on kuidagi mingis mõttes kohutava mõjuga heli. Ja siis mul oli hea võimalus minna seda klaasitöö katta. Hea sõber Ivo Lill soovitas mulle ühte oma koostööpartnereid, kes ja siis klaasitöökoja omanik nagu lasi mul rahumeeli seal, kui ta ööd ja päevad mingisuguseid praaktükke või mingitest partiidest ülejäänud asju ja siis ma sain väga palju, õppisin ka selle käigus ja ma õppisin, Klaas on täiesti jumalik materjal, ta annab välja nagunii pööraselt erinevaid hääli, noh, lõhkumise hääl on nagu üks asi, aga teda nagu mingil moel painutades tõmmates hakkab laulma ja noh, need pinged, mis seal on, hakkavad mängima, con, korralikud mikrofonid, seda see kõik nagu ühesõnaga sealt edasi, ma avastasin jälle nii palju muud, et ütleme siis nii, et selle sisuga tegelemine jälle tõi siis mingit nagu täiesti teised väljakutsed, teised võimalused avanesid. Eks ta vist nii käibki, et selle vormi ja sisu vahel pendeldamine. Las ma mõtlesin jah, et see huvitaval kombel see kildudeks Teie kildudeks nagu löömine, noh ilmselt ta mingil sümboolsel tasandil mingi seosega kindlasti loob, aga see ei olnud kindlasti mul selline põhieesmärk või esmane eesmärk selline väga nagu tugev narratiivne nagu lähenemine, pigem võiks siis öelda farmalistlikum lähenemine, et killud, mis nagu kuidagi kasvavad tervikuks ja siis jälle killustavad mingi dramaatiline fakt, mis nagu selle ühesõnaga selle tõrviku jälle killust. Kristiina sina vormiga töötajad, et, et kas sa pigem kas kõigepealt vorm ja sisu või sisu ja siis vorm, mis suhe on sinu loomingus vormil ja sisu oli, et kas nad on väga koos või on see pikem otsing? Eelkõige ma olen, vorm on tööriist, et justkui toetad seda sisu ühesõnaga aitabki seda sisu väljendada. Et meil on töömeetod, on, ma arvan, algab sellest, et mingisugune idee. Ja siis tuleb vorm, et kõige võimalikult hästi väljendav siis või et meedium ka, mida ma kasutan, et et see aitaks osa selle idee nii-öelda kui vaatajale, ühesõnaga, kui vaataja siseneb, et ta saaks sellest ideest ehk paremini aru, et meedium peaks, ütleme aga kui ma mõtlen, et selle EKG näitasid, väelame mainisid siis see oli tol hetkel triksis Gregor Taul, kes oli teinud open kooli, et kõik saaksid kandideerida sinna näitust tegema sel hetkel, kui veel seda galeriid polnud olemas, see oli siis nii-öelda seal rekonstruktsiooni allruum oli vist üldse ennem mitte Eka kasutuses, vaid millegi muu ettevõte nagu nii-öelda koridoris. Aga kui ma tegin selle projektitaotluse ära ja Grigor võttis minuga ühendust, et kas sa tuleksid, oleksid esimene kunstnik, kes seal näitas, siis kui ma sinna ruumi sisenesin, siis ma sain aru, et sellele on võimalik neid teha. Sest et see on kõike muud kui galeriipind, seal on võimalik 20 kahte erinevasse ettevõttesse siseneda kokku lugesin kõikide nende siltide pealt. Lisaks selles ruumis on valvur 24 tundi sööb seal jaama kapsal ja võtab külalisi vastu lisaks kõik see fuajees ja nii-öelda koridoriks põhimõtteliselt nii-öelda Eka ainukeseks sissepääsuks avalik sissepääs sinna, disainiteaduskond on nii et põhimõtteliselt see on lihtsalt nii-öelda koridor inimestele, et jõuda mingisuguse sihtpunkti. Ja kõike seda jälgides sain aru, et see noh, ehk siis kõik, mis sinna ruumi panen, jääb märkamatuks see, et see ei oma seal mingisugust tähtsust. Otsustasingi siis teha noh, justkui kasutada seda võimalust ära, et, et siis kui tehakse nähtamatu, näitas veel rohkem seda ei oleks võimalik seal näha, wet venitasin sellest ruumist läbi siis kui keegi seda näha. Ühesõnaga, ja sellega juhtski ysna palju kummalisi seiku. Et pärast avamist oli hommikul, kui ma läksin sinna vaatama, et kuidas tööd alles on jäänud. Sest et ma olin ka kasutanud nende ettevõtete pindu. Siis ma märkasin, et kõik näituse tekst oli ära kaotatud. Ja ühesõnaga karistaja oli arvanud, et et näitsevi läbi saanud, jätavad siis ilusti need sealt ära. Ja kui mõnikord mu tuttavad ja sõbrad sinna minna ja küsisid, et kus näitus asub, siis? Ühel korral Kalev Otter juhatati alla keldrisse sest et turvamees mainisid, tea seal miskit peaks Eestil olema. Ega ma ei ole päris kindel selle peale hoopis Kalev Vapper sattus kogemata aeda sinna lõksu, sest et legend uksekaarti vaatame senikaua, kuni nii-öelda autoväravast välja läksid sealtkaudu uuesti ringiga tagasi tulla ja siis saad aru, et tegelikult see näitus oli seal ruumis, kus ta oli seda juba küsinud, kus seda Excord, realised justeri vist Gregor käinud raadios rääkimas ja oli ka maininud, et näitus on avatud ja siis oli üks naine tunud ka küsima, et kus see näitus siis on, siis tulemus oli, see on juba maha võetud, et see on juba teele ja meil oleks nagu nendele külastajatele selle aja vältel oli ka nii-öelda situatsioone juhtkonnaga. Sest et näituse ajaloolistest Signe Kivi, et sinna oleks õige tuua üks lilla sohva, et inimesed ikkagi istuksid seal ja see oleks justkui kohtumispaik ja samuti ka teemas sõbrapäeva tassilad, milles ma olin teadlik, et hakkab toimuma ja nimelt ma jätsin oma teosed selleks ajaks ülesse näidatagi sellist täiesti jaburat olukorda, kuidas ongi ekas ruumipuudus ja siis kuidas kõik surutakse justkui mingisuguse ühte konteksti, mis on täiesti väär. Ja muidugi selle näituse raames me tegime ka, vestlus on kohal ja ma ütlesin, et varasemad EKG kuraatorid. Ma ka ei oskanud, millest kahjuks juhtkond väga osa ei võtnud. Jään selle suhtes. Ühesõnaga, et siis kui see näitus oligi see, et mõtteid, mida oligi vaja tõestada, endiselt kahjuks pärast seda näitas, siis keegi enam ei võtnudki seda ruumi tõsiselt, sest et see oli juba läbi mängitud, kui täiesti ebaõnnestunud galerii. Aga kas olid nagu valmis ka selleks, et sellest juhtumist tuleb selline performans või? Ja selles mõttes, et kui ma olin aru saanud, et ma ei saa enam seda teha, mida ma plaaninud sest tundsin kohe mingit täiesti sellist tunnet, et mida ma siis teen nüüd, et kuidas ma sellest situatsioonist välja tulen, et ma saaksingi tahaks midagit kasuks pöörata. Ja ma olin siis, kui mul see idee tekkis ja kui ma seda Gregorile rääkisin, ma esialgu tundsin, et võib-olla see on ka temale veidike solvav Marikusena, sest tema oli oskuse kuraatorid, tema oleks siis kui see kaitsepositsioon, aga tema ise oli sellest nagu meelde juba aimanud, et sellega hakkab probleeme tulema, kui selline fuajee, galerii situatsioon tekib? On ma ei eeldanud, et see on niivõrd hulluks pöörduv selles suhtes, et kui sa planeerimine lõimas, et mis sa seal võimet on see, et ma ei tohi seal pimeda ruumi ega muidu ei sinna heli panna või et ma olin nendega arvestanud ja mõeldud, okei, et ma siis toimin piiride raames, aga see, et nagu üldse mingisugust nagu aru saama, et see on galerii, et seal on näitus nagu mu juhtkonna poolt, seda ma poleks uskunud, et valvurite käitumine kuidas sihuksed, kummalised situatsioonid, tekivad, et ma selleks päris valmis. Aga selles mõttes, et see kõik töötas näituse kasuks. Märt kas muusikamaailmas ka selliseid skandaalseid brutaalselt hulgarsid situatsioone esineb? Mul on mitmeid juhtumeid kindlasti, mis võib-olla võiks olla võrreldavad, aga mul endale tuli võib-olla kõige eredamalt meelde hoopis nagu võib-olla natuke teise rakursi alt, et vormist rääkida, et ütleme, hea vorm võiks võimaldada ka seda, et Anniet, et mingisugused võimalikud juhtumid mingid võimalikud ootamatused hakkavad ka mängima selle teose kasuks ja siis Itaalia kaheksandana pandi teise poole selline väga tuntud helilooja Johanna Peer ja tal oli kunagi üks ooper, kui ma õieti mäletan, ooperi pealkiri oligi oopera. Ja esiettekanne oli tõenäoliselt Milanos ja üldiselt itaalia muusika publik ei ole tuntud oma uue muusikalembuse poolest, et on ikkagi Verdi, on siiamaani nagu põhitegija, oodatakse ikka selliseid nagu äratuntavaid sellest ajastust ja pere oli valmis selleks, et ta vilistatakse ikkagi korralikult välja. Sest noh, selles kultuuriruumis ka ei jäeta nagu oma suhtumist enda teada selleni välja, tomatid lendavad, aga mida ta tegi, oli, niiet ta paigutas koori nagu publiku hulka ja siis oli nii, et kui vahepeal seal keegi midagi hüüdis midagi nagu tulevad selle teose kohta, siis koor võttis selle sõnaga üles ja hakkas seda nagu muusikaliselt arendama. Ja põhimõtteliselt kogu etenduse käigus publikul selle koha pealt võeti relvad täiesti käest ära kõik, mida nad nagu proovisid selle teose vastu teha tegelikult nagu osutus siis jälle osaks sellest teosest. Jah, see on väga hea näide, ma arvan, et see on küllalt sarnane ka lise EKG näitega. Vorm iseenesest on põnev, kas vorm, kui piirang on pigem inspireeriv või kitsendav? Nojah, kas üldse saab midagi sinikategoorilist, et vorm on põnev või vorm ei ole põnev, ma arvan, et pigem on see, et noh, kuidas mingi asi on mingis vormis teostatud, et võib teha põneval, võib teha nagu vähe põnevalt, ükskõik, kas lähtekohaks on vormiline piirang või kas üldse nende vormiliste piirangutega arvestatakse. Aga ju see võimalik, et totaalselt minna üle igasugustest vormi nagu ettekirjutustest ka see võib ju luua mingisuguseid huvitavaid tulemusi. Et tegelikult ma olin seda, et mul on jäänud mulje teie mõlema loomingut jälgides, et ikkagi väga selgelt mõtete vormi küsimuse üle, et see on ühelt poolt tehniline küsimus, et pidevalt on ikkagi see tehniline lahendus üks eesmärk, mille poole püüelda, näiteks mina kunstikriitikuna kuraatorina ei ole küll teadlikult tormiga töötanud, ma ei ole veel nii kaugele jõudnud nii-öelda oma loominguga. Et ma ei ole katsetanud näiteks ma ei tea, ilukirjandusliku kunstikriitikat või minu jaoks, see ei ole kuidagi olnud võimalik tunne, et heliloomingu puhul on see tehniline vorm, mis väga tihti võib-olla alguspunktiks samamoodi fotos on nii palju erinevaid vaata erinevaid tehnilisi võimalusi, millega siis tuleb ennast viia kurssi või nagu avastada sellest lähtuvalt siis teinekord loomingut luua või kui ma vaatan näiteks suundumi projektiruumi, kus sa oled üks eest tajaid siis mul on jäänud mulje, et tundumi, esimene alguspunkt oli ka see nii-öelda enda ruumi kohale joomine või rummi vormistamine loominguga. Et kogu aeg on selline tegelikult. Aga selline enda seinte katsumine nagu pantomiim, et kui kaugele ma ulatan, kuhu ma saan minna, et ma tahaks teada, et lihtsalt seda, et kuidas teie vormi ängid on olnud, kas me pigem surma pike mängistav, pigem lõbustav. See vorm võib ju nii nagu ma ennem ütlesin, ongi see tööriist. Kui sa saad töölist täiesti enda jaoks mängima panna, siis see on väga hea. Eriti siis, kui sul on hea selle teistega tööd teha. Et. Võib-olla tookski mõne näitama viimase aja loomingust, et nüüdseks on see kopli trükite näitas läbi. Ja siis seal sa ei näita fotot, vaid sul on seal kihvt pilt, mis safiip lambile. Kihvt projektsioon välja lülitatud lävel? Jah, selles mõttes see on üsna meediumi keskselt valitud, sest et kiffenn eskonna olemuselt juba see, et tal ei ole algust ega lõppu, vaid lõputu Luut. Ja selle, see idee on just ka see nii-öelda vahepeal olek või fikseerimata tunne ei oska, et, et kas see on nüüd siis algus või lõpp või kas missugune see situatsioon antud hetkel seal galeriis toimub selle lambiga, millele see reaktsioon on. Et selles suhtes on meedium enda kasuks pööramine ei oska nagu ideepõhiselt. Ma arvan, et see pitsaga ei, ei oleks see, mis ta seal, kes siin on. Aga mis see tehas on, et pealkiri on see, mis on tema vorm? Eesti keeles võin tõlkida selle peaaegu inglise keeles on see teistmoodi. Ühesõnaga, see on selle Näntsineka mures, esimene lamp, mis on kohe ukse juures, kui siseneda näitusesaali. Seal on projektor, mis Braditsi väärib välja lülitatud lambile, kus ruumis on ka teised alates LED-lambid kõik välja lülitatud. Se projektsioon toon on gif reaktsioon, mis näitab sedasama kujutis, mida me näeme seal üleval sedasama lampi. Aga seal esitimist, esimese vahepealses olek kus näitusesaalis paikneb, et see on just see ukseava, kus üldjuhul näitusi algab peale vaid ikka kuidagi nagu sisenemist on vaja lugu rohkem siis märgid selliste ideelist vormi siis sellest nagu sisenemisest ja üleüldse seda keskkonda, mis koplis on need kuuseäärealale paiknenud, näed, siin ei ole. Nagu ma ennem mainisin, et, et siis ta kompotti alguse lõpufaasi või seda vahepealset olekut. Ja vaataja tähelepanu endale seda taju seal ruumis, et selle töö puhul on võimalik ka see, et inimene võib märkamatult mööduda, ei saa aru, et et mis lambiga viga on, seda oli näiteks seal lugusid mitmed inimesed. Et et selline kõigis ja väga silmapaistev projektor kohe otse ees, aga siiski mõnel õnnestus hajutada oma nägemistähelepanu väljas. Mul tuli ka meelde võib-olla üks näide, kus mingisugusesse siuksest vormi ületamisest või nagu sellest, aga ühesõnaga mul neli aastat tagasi ma sain ooperitellimusena, siis ma sain selle varem, aga neljasadat tagasi tuli välja. Ja siis ma tahtsin kindlasti kasutada näitlejaid ja lõpuks siis jäi, nagu jäi sõelale Von Krahli trupp ja seal mul olid siis nagu erineva žanri koostööpartnerit, keda ma tahtsin näiteks videokunstnik-lavastaja kirjanik koos siis seal nagu mõtlesime. Ja nagu nali oli siis nagu selles, et see ooper nagu sisuliselt esimesena vaatluse käigus puksiti sellest teosest välja, et lauljaid enam pärast seda ei tulnud, et järgi jäi nagu noh, tõeliselt video ja näitlejad. Ja huvitaval kombel nagu Kriitikutest vähesed said sellest nagu aru või noh, et nad ikkagi käsitlesid seda selles mõttes ooperi on aga minu jaoks tegelikult ohver oli pigem nagu nali. Tehniliselt korrektselt oleks selle kohta võinud öelda muusikateatriteos on, et see oleks täpsem. Aga no seal olid väga tugevalt sisuliselt põhjusel lisatud selle protsessi käigus, et ütleme, laias laastus teema oli selline, nagu pürgimine, selline lähtekohaks oli siis Lõuna-Ameerika vallutamine konkistatooride poolt siis esimene vaata, see on nagu välja kui Euroopas, et see on nagu selline rituaalne aeg, et sinna see ooper veel sobis, on ju, et pürgimine veel allub mingitele reeglitele, aga siis nii nagu need konkistatoorid sinna Lõuna-Ameerikasse said, nad kaotasid igasugused sellised kultuurilised piirangud, Nad hakkasid tapma, vägistama, mida kõike tegema, noh, et see kultuuri tarbida enam ei kehti nende jaoks, siis nüüd mulle ka tundus, et sinna ei sobi enam selline mingisugune luterlik laulmine või? See on juba hoopis midagi muud ja, ja noh, minu jaoks see toimis väga hästi, aga jah, et eriti vanem publik tundus olevat üsna hämmingus, et nad ei saanud nagu sellest sellest asjast küll aru, et nad läksid ooperit kastist tuli nagu vaatas vastu. Midagi muud mäletan seda väga hästi, ma ei läinudki ooperit vaatama, sest ma sain kohe aru, et tegemist Von Krahli teatriga. Aga sain kiviga shoki ja leidsid väga õudne, et selles mõttes absoluutselt toimis. Minu meelest ongi väga tore, et vahel, kui ma lähen teatrisse, näen midagi väga õudset. Nagu sa seletad, et konkistatoorid ka sellised suured vägistajad ja mõrvarid ja ma saan aru, et teised vallutusretkede tänase vestluse taustal selline teema et siis sa peadki olema õudne vorm, võib olla teinekord tõesti põhjendatult vastik. Kui sa nagu tingib seda võib-olla siis teisalt sellist väga hästi viimistletud kunstiloomingut või mis on väga ilusa mõtlemist barokkooperite peale, kus on ka väga tihti puudutavad narratiivid kus tapetakse, vägistatakse, toimuvad incestid ja kurjad manipulatsioon ioonid. Eks grotesk järgneb teisele. Et noh, siis sellelegi tohutud, ilusasti kujutatud ja seal on sellised lõbusad laulukesed näiteks kas Giulia c saares näiteks Kleopatra seal oma vennaga emade natukene näitajatele kätte, et oioi vennake, et nii küll ei ole, mina olen ikka parem küsida. Et kuidas süle mängitakse, siis. Nasa ooperi klišee on, ütleme väga palju talle nagu vist ka, mis tuleb nagu ette, et see on nii-öelda sureva inimesena Maarja, mis kestab seal mingisugune 10 minutit. Aga mulle tõhusalt selle konkista puhul, kus tõesti nagu massiliselt sadades ja tuhandetes inimesi lihtsalt tapeti, et see, nagu oleks seal olnud ikkagi nagu kohane. Surevate inimeste aariad. Võib-olla just see Vormanni vaade nii vastuvõetamatu, et siis ongi nagu need sajad surmad Okei, võib-olla ka see, et mul ei olnud nagu selliseid ressursse, käed oleks mul olnud nagu tuhandeid nagu ooperilaulja. Võib-olla siis oleks tekkinud see mõte, et ka nagu seda lahendust proovinud Aga sellisel juhul, et ikkagi see nagu kunst, mis, mis vormiga võib olla, ta läheb üle piiri või kuidagi oma vormist, aga teadlik sellest see sisu võib olla väga vormist ka sõltuv, et näiteks just seesama EKG projekti puhul, et, et kui ta oleks olnud mõnes teises ruumi, siis ta ei oleks niimoodi mänginud. Torm on hästi oluline ja see teatud määral konteksti tundmine, aga siis tõesti väga lähedalt tundmine, kas sellisel juhul vormi kunstis ei kuulu rahvale või? Kas me saame nii-öelda noh, ma mõtlengi, et näiteks kas inimene üldse ei saa aru, et seal on näitus ruumis või et üldse ei saa aru, et nüüd on selline ajutine see laul, et lõpuks sureb see peategelane täiesti ära. Et see ongi hea, sest elus lähebki nii, et liigume ühes suunas. Et kas siis võib öelda, et tegemist on hoopis formalismiga? Provokatsioon ei ole solvang. See ikka formalism tuli ja ma arvan, et see pigem on see oluline, et seal tähelepanu. Ühesõnaga, et kui rääkides sellest näitusest, siis see vorm ei olnud niivõrd oluline, et see oleks nagu peidetud, pigem see inimesi just nagu nende provotseerimine või see institutsioonikriitika selle juures. Ja eelkõige sisuline pool, lihtsalt see vorm, toetus nagu seda antud olu Berda. Sõnastame formalismil vahepeal, et märkme, palusin sinul kodus mõelda sellele natukene, et mis võiks olla formalism tänava, kuidas võiksime mõista, mis mulje sulle, kuidas seda mõistetakse üldse? No ma ei tea, minu jaoks nagu formalism on nii ajal tavaliselt laetud sõnad, ma ausalt öeldes ei näe isegi väga võimalust, et kuidas või miks üldse teda peaks, nagu tänapäeval kasutamata on sündinud nii spetsiifilisest ajaloolisest kontekstist, et oli suuresti ju reaktsioon, nagu eelnevale tuli suurest reaktsioon sellisena rõhutatult narratiivselt, rõhutatult ekspressiivsele nagu kunstikäsitlusele. Mis siis sellele vastandudes üritas nagu võtta, lähtekohaks midagi paljunevad, reaalsus on midagi palju, objektiivsemalt midagi palju selgemalt piiritletud ja abstraktse mõtet. Ma õieti mäletan Šankoktoovist. Tal oli see kuulus lause raamatus Kukk ja Arlekiin, et et aitab nendest huntiinidest ja, ja udustas töömaastikest. Ööbikulaul on kole. Et mingi selline asi nahetud keerama, need emotsioonid täiesti maha ja, ja lähtume kuidagi neutraalsemalt aluselt, et huvitav on see, et vähemalt muusikas ma kunstide suhtes ei julge nii välte tegelikult pärast teist maailmasõda, see reaktsioon oli isegi võib-olla veel jõulisem, sest nähti nagu, mida emotsioon kroonide kesksus või mida mingisugune narratiivide kasutamine võib nagu teha, et ta võib muuta inimesed väga manipuleeritavaks. Mõlemad totalitaarsed režiimid kasutasid ju pigem sedalaadi kunsti, mis toetus nagu mingile nagu väga nagu selgele emotsiooni käsitlusele, näiteks muusikas näiteks täiesti välditi igasugust emotsiooni ja ideaaliks on selline nagu labori teadus muusikalabori, teades, et meil on väga selgelt piiritletud väljendusvahendid, mida me oleme ratsionaalselt paika pannud nagu mida üldse on võimalik kasutada ja siis me naguniimoodi ülimalt lausa võiks öelda siukseid kliinilisel viisil, nagu kombineerime neid. Ja selles on midagi isegi praegu mõnikord ütleme emotsionaalselt, et kui ma olen olnud sunnitud olema mingisuguse koleda muusika sees noh, eriti mingi tümakas Eestis on õudsalt hea kuulata siukest 50.-te ma tean, miks nad on kuidagi väga puhastav, et ta nagu kõike muud kui see noh, ma mõtlesin, et võib-olla formalism siis selles perspektiivis tähendab nagu, et välditakse sellist noh, väga selgelt ütleme siis narratiivsete seost toomist. Ja see on nüüd puhtalt selline ajalooline tõlgendus, et ma ei oska tõesti öelda, kas tänapäeval annaks niimoodi rakendada. Mina mõtlesin, et formalism tänapäeval anal tuua, et avaneb niimoodi üle, me kõik teeme all, tuleb aeg-ajalt, kui me töötame loovisikutena või vabakutselisena ükskõik mis valdkonnas. Teenime sellega vahel Rava vahel teemsega kuulsust. Kuidas ma tahakski veel tagasi tulla selle juurde, et kui tihti teil kummagil näiteks juhtub seda, et te peate mingit normi täitma, tellitakse torm, ehk siis Kristjan ja ma tean, et, et sa oled teinud moefotot ja sina oletents filmimuusikat. Kui tihti seda juhtub Teil, et kas te võtate seda ka mingil määral Tourana või pigem sellise loomingulise väljakutsena? Natuke vaidleks sulle vastu, et minu arust sa praegu kasutasid sõna formalism väga formalistlikult. Tahtsite üllatada igasuguste ajaloolistest seostest? Tundub, et see, millest sa praegu räägid, ei ole formalism reaalne kunst. See on nagu minu arust nagu erinev asi, et minu arust võiks hoida need asjad lahus, formalism oli ikkagi seletus nagu positiivne terminal. Okei, teda kasutati negatiivselt võimude poolt, aga noh, need inimesed ise käsitlesid sellise positiivse instituudina seda, et et nad lähtuvad nagu sellistest nagu vormilistest lähtekohtadest, Nad ignoreerivad seda sellist nagu tohutut ülepaisutatud koormatud sisu millega, nagu senine kunst oli suuresti tegelenud. No ma just mõtlesin, et mis võiks olla. No ütleme näiteks Gustav klindi suudlus, noh, nii et ja siis sinna kõrvale panna mingisugune kandinski, abstraktsionism, ma arvan, et see on nagu selline hea kontrast, kui mõelda, et mis see reaktsioon oli. Kõike seda nagu vältida kõiki neid igasuguseid mõelda psühholoogilise alateadlik poolsed, mis iganes seoseid, räägime ainult Annio värvidest, vormist, punktist joonest thats it, mitte midagi muud, et ma arvan, intensioon oli see. Ja loomulikult hiljem nagu ilmselt siis saadi aru, et et kõik, see muu tuleb ka ikkagi mingil moel sisse. Mul on hetkel, see oli see, mis ajendas neid kunstnikke, mis, mis nad tõmbas ikkagi väga hästi käima ja see tänu sellele sündis nagu väga palju võimsaid asju seal on, see on minu jaoks nagu formalism. Aga jah, et võib-olla teine küsimus, võib-olla järsku sina kirjeldad natuke mõtlemist. Küsimus ühesõnaga, et kui tihti juhtub, et tellitakse teos loomingust, tellitakse teie loomingulist võimekust näiteks mõne filmile teatritükile, ajakirjale millal iganes, ühesõnaga, et kas asi seal tuure või? No ma ei ole, kas on haltuura ja kasutame siis mõistet formaalne kunst, mis mulle väga sobib, ma arvan, see näitab. Ma jõudmas sinna, kuhu ma saate alguses tahtsin jõuda. Ma arvan, mina pean pildistamist kasvõi näiteks mõõtmatult hoopis teiseks haruks loomingust selles mõttes, et kindlasti on mingisugune pagas, mille ma kaasa võtan, aga see, et see toimub kollektiivis ja see on mitme inimese koostöös siis ma pigem ka nagu vaatangi seda sellisel viisil, kes vahest on sellega teistmoodi veidi. Et arvestab nende vajadusi ja sealjuures. Aga selles suhtes on mingis mõttes selline kompromisside tegemine Moefoto on täitsa eraldi žanr ja see ongi eraldi žanr. Aga nüüd, kui sa teed näiteks portreefotot, siis ta võib olla ju vägagi selline kahevahel, et võib ka minna moeFadorandri, aga ta võib olla ka sinu autorilooming. Et kui võrdselt seda tellitakse, sest et noh, me teame, et kaasaegset kunsti aga palju, võib-olla ei tellita, aga vahel on see tunne, et see müüt Ma ei oska sellele küsimusele vastates on kuidagi sihuke kummaline selles mõttes, et see oleneb täiesti kontekstist ja inimesest. Kui ma veel tegema selle portreefoto, siis mis seal eesmärke siis mõtlesin, et mõned inimesed tahavad lihtsalt pressifotode. Aga samas, kui seal mingisugune loominguga on eesmärk, siis ma kasutan ilmselt teengi seda anonüümsena, sest mulle meeldib Jeesus, aga vot Leedu poole, et selles mõttes see on nagu noh kahe otsaga, esimene käega. Aga märk, sa ütlesid, et sina vahel teinud ka filmidele music. Ja et ma üldse ei käsitleks jällegi seda nii negatiivselt. Ma täitsa kujutan ette olukorda, et kui ütleme maid olude sunnil mingisugusel tohututes majanduslikes põhjustel noh, tõesti peaks nagu riburadapidi tegema näiteks ainult filmimuusikat ja taastama midagi muud, aga üldse ei ole võimalik seda teha, et võib-olla siis nagu frustreeriv nagu aega vähemalt teha on, pigem, see on nagu mõnusat, seal on ikka väga suur väljakutse teha, kui sa oled kogu aeg väga vabama, ütleme, loomingulistest tegemistest ja siis nagu noh, tõesti väga sellisele rangele koost olen ennast allutada ja noh, eriti huvitav on teha lastefilmidele, et olen laste multikatega teinud ja ma pean ütlema, mulle on väga meeldinud, pigem see on see, mida ma kunagi ei teeks nagu eriti nagu oma loomingus ja ma üldiselt ei kasutage siukseid kujundeid nagu seal. Aga see on kihvt väljakutse. Ja teised, mõtlesin, et noh, samamoodi võib öelda, et on ju kindlasti ka kunstnikke, kes formaalselt üritavad vastata sellisele avangardkunstinõuetele, noh, see on ju samamoodi formaalsus sellisel puhul nad teavad, et sellele kriitikule meeldib, see on ju nüüd ma teen nii ja noh, üldse võib-olla see sisulist vajadust tunnetamata. Et niimoodi teha. Aga see, et kunstnik teeb nagu erinevaid asju, noh jumala ajaks on sama vana kui kunsti ise, ma arvan ja mitte ainult kunst. Ossinovski Ma tean, kas lipnits oli see, kellel oli, oli kaks filosoofiat, üks oli nagu õukonnadaamidele ja teine oli siis see nii-öelda päris filosoofia. Mulle tundus, et ta ikkagi oli nagu õnnelik, sealjuures. Tänane EKKM-i teooriaklubi on jõudnud juba sinnamaale, et publik hakkab nihelema ning anname sõna publikule. Anders. Et ma olen nagu Märt-Matis ega nagu selle koha pealt nõus, et tõesti võiks rääkida taevasest kunstist kui formalismist või tegelikult või siis võiks selle formalismil nagu selles mõttes ümbert tõlkida, et on, on eks ole nii-öelda mingit sorti vormieksperiment, reaalne kunst, mis on täiesti sisuline ja teiseks, siis on formalism, mis on siis vormi mingisugune tühikäik noh, mis ongi nagu formant Ovaalne kunst selles mõttes, et ta imiteerib kunsti teatud siis mingisuguseid vorme ja noh, kuna see on juba nii-öelda mingis mõttes siis kinnistunud sisse töötatud ja ta lihtsalt nagu manipuleerib, ühesõnaga, tegemist on nagu mingit sorti Päevase Decureerimisega siis kunsti mõttes, seda võib nagu kõigile kunstidele rakendada aine teatris on olemas. Muusikas on see raudtee olemas kujutavas kunstis absoluutselt kindlasti olemas, eks ole, kohtuma siukest kunsti nagu iga päev kohutavalt tüütu. Et sa pead sellest nagu läbi ujuma, eks. Ja noh, siis on see teine kunst, mis on siis nii-öelda siis see päris kunstlik, mis loob iseenda vormi pidevalt uuesti. Ja tegelikult mina nagu loobuks sellisest vahevormi ja sisu Üleüldse, et noh, ma arvan, et selles mõttes kõige Sheffimalt on tegelikult vormi defineerinud, eks ole, Iisak, kes ongi öelnud, et vorm ongi sisu ja toonud selle näiteks, eks ole just nimelt selle triviaalse totalit taarse režiimi rituaali mille kaudu tegelikult taas toodeti selle režiimi nii-öelda sisu, eks ole, et mida me kõik, eks ole, nendes rituaalides osalesime, eks ole. Mina Ma käisin ka maiparaadil, hoidsin punast lippu, samas kõik me teadsime, et no jaa, et okei, seal mingi asi, mis tuleb ära teha ja noh, siis me oleme kõik sellest nagu distantseeritud. Ja noh, tegelikult me arvame, et me oleme sellest vabad just selles formaalses rituaalis osalemise kaudu me tegelikult taas tootsimegi seda režiimi. Ehk siis seda, et seda, millises vormis mingisugune nähtus esineb, on absoluutselt oluline ja primaarne. Ja noh, selles suhtes, et vorm ei tohi kunagi alahinnata selle koha pealt. Üks märkus, mis mul veel on kindlasti, mida ma tahan nagu ära öelda, on see, kui me nagu räägime noh, ütleme, et me tuleme sellisest nagu kunstimõistes, eks ole, olevast formalistlikus, traditsioonist vorm oli mingis mõttes nagu aprioorne või domineeriv ja me jõudsime, ütleme siis postmodernismist mingis mõttes totaalselt vastupidisele seisukohale, eks ole, et kus sisu domineeris vormi üle, vorm kaotas järjestama nagu tähtsus, sest mingil hetkel pidi sellele tekkima mingit sorti vastureaktsioon, mis on täiesti normaalne ja mille vilju me ilmselt praegusele noh, Y-põlvkonna kunstis näeme, eks ole, et see vastureaktsioon oli täiesti ootuspärane. Ma tegelikult nagu tükk aega mõtlesin, et okei, et millal siis need tulevad seda, et, et nii-öelda vanema põlvkonna kunstnikud ei tahtnud sotsiaalsetes praktikates taktivismist ja noh, totaalselt siuksed nagu mitte vormilisest kunstist midagi teada, see oli nagu selge, eks ole. Aga et millal tuleb, see reaktsioon on nagu esteetiline revolutsioon nagu noores kunstis seda ma ammu juba ja mingis mõttes, see on nagu käes ka, aga noh, ma arvan, et ta ei ole ikkagi nagu selline totaalne nagu vormirevolutsioon, et, et ma arvan, et selle sisu on, on nagu olemas, et noh nagu Mark Rodka keda, noh, et jah, et sul on, sul on siin selline selline kompositsioon ja et sul on nagu, eks ole, lähevad Grinbergi, üritasin talle selgeks teha, et tema kunstil ei ole sisu, et tema kunsti puhas formaalsus formalism. Ja Marko ütles, et ei, sisu on absoluutselt kõige olulisem või nagu tautoli Krušev. Et just nimelt see sisu ongi tema kunstivorm. Ehk siis noh ja teavet Marcrodka kunst oli väga depressiivne, eks ole. Ja, ja, ja noh, võib-olla ongi üks, ma ei tea, kas depressiivsemaid kunstlikke üldse võib-olla ka nagu ja depressioon ongi see tema kunstisisule. Elmo täiesti nõus, et Anders, eks ole, ütleb, et et on selline abstraktne ekspressionismi Marcrodka ja, ja see on väga erinev eelnevale sotsiaalsele kunstile võib-olla, et kui me mõtleme, et pärast esimest maailmasõda oli dada esteid ja siis pärast teist maailmasõda oli, oli abstraktse ekspressionismi saine valitsuskunst, mis oli üliülimalt emotsionaalne, ma arvan, aga samas jällegi mittenarratiivne vaid teistmoodi, sel ajal, kui me mõtleme, Jackson, pollakaliseline, teise maailmasõjajärgne, kõige suurem staar. Ta tahab, et nad sisu ja vorm ei ole eraldi, et ma arvan, et et sisu ja vorm kindlasti ei ole kunagi eraldi, aga ei, praegusel hetkel just Y-põlvkonna kunsti puhul ma arvan, et vorm on võib-olla just tehniliste katsetuste tõttu toodud esiplaanile ja selliste suurte narratiivide loomine sisus ei ole nii oluline see ole esmane, et pigem ongi huvi selle vormi kaudu öelda midagi. Aga, ja sellist suurt steitment või väljaütlemist või poliitilist seisukohavõttu proovi midagi täiesti ümber defineerida on, on nagu vähem ja ma arvan, et see ei ole probleem, aga ma arvan, et lihtsalt nii on ja ma arvan, et sellepärast võibki rohkem rääkida teinekord vormist sisu kõrval kui sisust vormi. Paul, ma näen, et sul on küsimus ja tere, mulle tundub, et te olete rääkinud enamus aja formaatidest, mitte vormist. Ma ei ole päris kindel, kust see piir läheb, aga ma arvan, et need on erinevad asjad. Siis ikkagi mulle tundub, et kuraatorinäitus Eesti kaasaegse kunsti Muuseumis on väga konkreetne formaat ja kui nüüd mõelda, et ei ole nagu räägitud vormidest või kuidas vormidega tegeletakse või kus on need erinevused, näiteks kui Märt mainis siin seda heliloojad, kes paigutas ori publikusse, eks ole, siis seda ma näen tõepoolest vormi lahendusena, kuigi vormilahendus sisaldab endas formaadi paigutamist nagu teise konteksti No ma ei tea, mulle tundub, et kunsti puhul on mingis mõttes formaat nagu suuresti Normet et noh, filosoofilises mõttes, vorm on midagi nagu palju enamat, eriti siukseid platoonilises mõttes, aga kusjuures muusikas nagu naljalt ei kasutagi siukest mõistet nagu formaat, pigem räägitakse žanridest koorilaul, sümfoonia, klaveriteosed, onju, et aga jah, André vorm, et seal on nagu päris palju kattuvusi, aga ühe žanri piires võib ka kasutada väga palju erinevaid nagu farmilisi lahendusi, nii et jah, ja noh, tänapäeval need sedasorti piirid ongi nagu väga hägusad, sest sa võid põhimõtteliselt žanril muutage mingit sorti vormiks näiteks vastandada teisele žanrile nagu tekitada sellest mingi kolmanda vorm, mis on väga-väga keeruline. Mustvalge need piirid on, nagu ma arvan, tänapäeval on päris segased, et ja sellega mängitakse kindlasti see ongi niisugune postmodernismi nagu võlu, et see on toonud nagu need võimalused juurde. Võib-olla ma sellele Anders mõttele veel natukene nagu täitsa nagu väga radikaalne väidet, vorm ongi sisu mingis mõttes loomulikult see on õige, aga ütleme see näide, mida ta siis äkki puhul tõi, noh olgem ausad, see on ka väga radikaalne näide, et see ei ole sellises nagu tavakunstipraktikas nagu väga levinud, nagu situatsioon. Ja loomulikult on igasugused sellised eristused on tinglikud. Vormi ilma sisuta käsitleda on noh, praktiliselt võimatu. Aga ikkagi me saame neist asjadest rääkida, et, et ikkagi see ei tähenda seda, et vorme ei oleks olemas, et sellega ma nagu nõus ei ole. Kui me tahame keskenduda vormile võib-olla korraks peame selle sisu sulgudesse asetama. Aga see on võib-olla jah, natuke liigutreeritudel on öelda, et üks võrdub teine ja kogu lugu. Sisu ja vorm on omavahel läbipõimunud ja ma arvan, et me enam-vähem võime vist kokku leppida, et hea kunstiteose puhul olgu see muusika või kujutav kunst või midagi omandad, siis sisu ja vorm. Tähendab nad ongi lahutamatud ja kui me räägime nagu siis negatiivses mõttes formalistlikust, kunstist või dekoratsioonilisest kunstist, siis selle puhul vorm ei võrdu sisuvaid, vorm võrdub vorm ja tahtsite. Ei noh, mida tähendab analüütiline mõtlemine tähendabki seda, et me mõtteliselt nagu lõigume mingid asjad lahti, mis reaalsuses ei ole mingis mõttes, see on nagu mingisugune laiba lahkamine. Et siis see tähendabki seda, et me oleme selle elava kunstiteos on mingis mõttes juba ära kaotanud ta muutunud millekski jooks jah, loomulikult see ongi mõistelise mõtlemise üks tunnus, et et mingit pidi tema objektiks on juba teine asi, mitte elav kunstiteos. Aga ikkagi, et toome näite Keithi kuulust, neli minutit, 33 sekundit. Neli minutit, 33 sekundit on vorm, sisu on kõik see, mida me siis kuuleme, kui me oleme vaikselt neli minutit. Kolm sekundit. Jah, see sisu ongi see vorm, aga igavesti võrdse sisu muutub, aga vorm jääb samaks. Et sellest mul Tõmpsa case'i näide võiks olla hea see nagu noh, siin on tõesti väga selgelt näha, et noh, iga kord on sisu erinev absoluutselt iga kord. Te kuulasite Hecemm teooriaklubi saadet Vornja formalism tänases saates vestlesime vormi rollist kaasaegses kunstis, formalismist formaalsest kunstist. Saates olid Märt-Matis Lill, Kristina õllek. Mina olen saatejuht Rebeka Põldsam. Järgmist Saadet juhib Airi Trisberg ning juttu tuleb Facebookist ja ühiskondlikest liikumistest. Kuulmiseni. EKKM-i teooriaklubi klassikaraadios alates 19.-st septembrist reedeti kell 11.