Mina olen Keiu Virro. Tänases teatriluubis on vaatluse all noored mehed, kes armastavad suur tekste. Linnateatris esietendub neljandal oktoobril lavastus hiirtest ja inimestest. Tegemist on tekstiga, kus suure depressiooniaegses Ameerikas otsivad tööd ja paremat elu kaks sõpra. See tekst on aga oluliselt suurem nii sellest ajastust kui tegelastest. Lavastusest ja oma koostööst räägivad lavastaja Vallo Kirs ja dramaturg Tõnis Parksepp. Vallo. Siin nimetatakse linnateatris nooreks Nüganeniks. Kas oskad arvata, miks see niimoodi on? Mulle uudis? Mis veel ma ise selle kohta ütleb, oleks huvitav teada, see on kompliment sellisel juhul, kui teil, kui see päriselt nii on, ma ise ei pea ennast küll kellekski teiseks kui Vallogiliseks. Te olete Tõnisega koos teinud nüüd juba päris mitu aastat. Tegelikult need suhted Tõnisega sõidikud varem alguse sai kümnendas klassis Tõnis, kes Tallinnas ja mina käisin Rakveres koolis ja teater oli selline projekt, mis meid kokku viis, Tartu Ülikooli ajal, siis sai meie nii-öelda teatri tegemine nagu uue vindi peale. Meile meeldis koos olla, nagu teatris tihtipeale on. Need saavad kokku need inimesed, kes teineteise suhtes kuidagi tõmbud või, või siis ka tõukuvad. See ongi põnev osa. Tõnisega on koos olla, ta täiendab mind ja ma loodan, et ma teenindada. No te olete kaks võrdlemisi noort meest ikka veel, aga nõnda suured tekstid kohe käsil. Kui hirmutav Tõnis on võtta käsile? Ma ei tea, Dostojevski, Mati hunti. Nüüd siis Timberg. Eks ta ikka ole mingil määral hirmutav, aga minu nii-öelda kirjanduse taust ma olen Tartu Ülikoolis eesti kirjandust õppinud. Et see on võtnud ära selle kartuse tegeleda ükskõik millise tekstiga, et tegelikkuses ei ole vahet, kas sa käsitled, klassikat või, või mingit moodsat kirjandust või lihtsalt oluline on see, et sul on oma visioon, mida selle tekstiga teha. Kui lühidalt vastata, siis kelle lee siis hiirtest ja inimestest on kõigile inimestele, kes on kunagi unistanud ja kes ei ole väsinud tunnistamast inimestest põhiteema? Minu jaoks ongi see, et unistades me defineerime isendid Staim tekil teemana väga tugevalt sees. Ja kui vastata ka, kelle lugu see on, siis me oleme dramatiseerinud nii-öelda nagu enda mõttes nagu ühe tegelase nagu põhilooks ja kelle ümberjutustus hõimuga, kelle ümbert nii-öelda ka lavastajana oma nii-öelda nagu põhiliselt nagu koorin neid kihte. Et kui need asjad noh, et kõik oleksid kokku lepitud ja siis me saame ka individuaalset tööd tehes ja seda materjali mitmeid mitmeid kordi üle lugeda pendeldada, siis nende vahel siis justkui nagu teha esialgse mitme korrektse tekstianalüüsi enne esimesse lugemise minemist ära. Et me tihtipeale alustame oma dramatiseeringuid aasta pool parem, kui nad tegelikult töösse lähevad. Aga seejuures jääb alati oma sõna öelda näitlejatel ruumil nagu näiteks hobuveski, kuskohas on praegu ka intervjuud, anname, see peab olema ainuvõimalik koht, kus kohas seda teha saab, et et see on just see teater nende inimestega ja selles kohas. Ja mulle tundub, et irtesse inimestest puhul on see hobuveski kuidagi väga kaasa rääkinud selle dramatiseeringu lõpliku vormumisele. Siin proovisaalis. Kusjuures ma tean ainult hiirtest inimestes, seda on vist Eesti teatris tehtud kaks korda varem. Aga kui ma ise hakkasin mõtlema, et kust see üldse võiks toimuda, minu peas ongi hobuveski ainus võimalik koht, kusjuures aga Tõnismäel sulle päris küsimus, sa oled kirjanduse taustaga, sa õppinud dramaturgiks. Kui palju sellest, mis sa teed, on sellist jalgratta leiutamist kui palju nendest aimdust, et mida siis tegelikult peaks tegema või kas sa üldse mõtled niimoodi? Tegelikult kui aus olla, siis ei mõtle et kui mina vaatan just niimoodi teksti aspektist, et tekst voolaks, et et seal oleks mingisugune loogiline areng, et seal oleksid planteeritus, mingid kindlad asjad oleksid seal sees siis valla vahel ütleb, et väga tore, aga see ei tööta, et, et seal paberil on väga tore. Aga kas neid suuri tekste tehest üritate kuidagi mõtestada maailma lahti? Ma mõtlen selles mõttes näiteks hiirtest inimestes, kas on justkui selline väike lugu kahest inimesest, aga tegelikult seda käsitleda sellise suurema mudelina, mis ta päris laialt üldistada? Kogu see rantšo keskkond on noh, maailma minimudel, seal on kõik esindatud standakil kõik, millega me siin elus kokku puutume selles elu olelusvõitluses. Et nii nagu Stenbockis rantšo maailm on maailma minimudel, nii on teatri üleüldse on ka justkui nagu riik riigis nagu maailm maailmas, et noh, et kus kohas veerime neid samu asju, mida me päriselus näeme ja teater ongi nii-öelda nagu peegel ühiskonnale. Seda peeglitav võiks ju, peakski pakkuma. Aga suurte autorite kohta ma tahaksin seda veel, et mitte, et väga kuidagi otsiksime neid, vaid nad tulevad ise meieni ja nad loovad ise meieni läbi selle, et meie vajame neid. Tähendab see on kuidagi nagu selline sümbioos, et ma otsin neid sellepärast, et nemad mind õpetaksid. Et ma vajan neid, et nad aitaksid mulle enamat leida midagi veel ülevamat, midagi veel madalamat, midagi sellest asburaas. Et ma võnguksin, oskaksime suuremal määral ja kui me ise selle leiame selle pidepunkti sealt, siis me tahame selle tingimata edasi anda. Et mõnes mõttes on see väga isiklikus plaanis ka enda rännak siin elus, mida me nii-öelda nagu tahame siis kuidagi nii-öelda nagu jagada. Veel selle nooruse teemal, kui lihtne või keeruline on nii noore mehena öelda endast mitu korda vanematele inimestele, mida nad tegema peavad, on Sultsi mingisugune küsimus. Jah, tähendab vot nii-öelda sellest õpetamisest tuleks küll hoiduda, et teater ei ole selles mõttes koht, kus kohas nii-öelda nagu näpuga näidates nii-öelda anda välja dogmaatilisi paradigma siin, mismoodi me peaksime siin edasi elama? Teater on ikkagi koht, kus kohas hing saab ülendatud ja oma endi maailmas nähtud analüüsides hakkame analüüsi mu enda elu ja küsimärke püstitama, ehk siis teater on koht, mis peaks panema meid rohkem mõtlema ja küsimärke püstitama, mitte ei tohi teater olla see näpuga näitav dogmaatiline institutsioon, siis ta oleks midagi muud kui teater. Mulle tundub Tõnis, et, et seal on nii, et, et me otsides oma materjali, ei püüa olla õpetlikud näpuga näitama. Selles suhtes, et teatri puhul üldse alates prooviprotsessist on ju meie puhul juba enne seda, et kui me seda koos ta dramatiseeringus teeme, et siis on hästi oluline just see suhtlus, et üks inimene on siis kindel juht vaid teatri puhul, minu meelest ongi see võlu selles, et näitlejatele oma sõna kaasa rääkida ja, ja siis samamoodi on ka see, kui publik siis näeb seda lavastust, et siis publiku reaktsiooni ja, ja kõik need ju ka mõjutavad, et just ma arvan, et sa tahtsidki rääkida sellest nagu suhtlusest ei ole, et üleval tallajuhtimine tehke nüüd nii, vaid see on niisugune interaktsioon omavaheline ja siis ei ole nagu vahet, kas on näitleja Ansust poole vanem või poole noorem. See on küll mingisugune teema, mida ma olen nii-öelda ka enda jaoks, nagu avastanud juba teises nad järgnevas tükis vanades ja noortes oli. Hardo Peeter Jürgens, nüüd ma kohtun Aleksander Eelmaaga, et mulle tundub, et mina ise vaja on väga just nimelt selle vanema põlvkonna, ka nii-öelda kontakti astumist, nendega dialoogi astumist. Me vajame väga eeskujusid. Me vajame väga seda teadmisi sellest vundamendist, kus kohas, millele me oma oma tulevase teatri rajame. Ja Mulle tundub, et liiga palju, vaatame sellest tarkusest mööda ja katsume oma peaga pusida ja oma peaga uuesti jalgratast leiutada. Et see on suur tarkus, varamu, millest ei tohi mööda vaadata ja me peaksime just nimelt nii-öelda nagu dialoogi astuma selle tarkusega. Selliseid materjale ma seetõttu ka otsing praeguses ajahetkes. Vallo Kirsi lavastatud Tõnis Parksepa dramatiseeritud hiirtest inimestest esietendub linnateatris hobuveskis juba neljandal oktoobril. Rubriigis ükskord juhtus, räägib paar huvitavat lugu lavastaja Vallo Kirs. Dramatiseerime siis Tõnisega, Tammsaare vanasid ja noori ja olles jõudnud arusaamisele, et midagi selles on nagu olemuslikult valesti, et see nii-öelda nagu tegelaste allakäik kestab kolm aastat ja siis oligi lihtne pragmaatiline probleeme, kuidas saada kolmest aastast kaks aastat ja kuna arvutis raami peale olime seda teksti nii palju vaadanud, siis otsustasime selle teksti lihtsalt välja printida, kasutada sellist vana head lõika-kleebi lahendust, lõikasime tekstijupid, need, mis me tahtsime välja kärpida, lõikasime välja, asetasime selle kolm aastat ilusti niimoodi põrandal, visuaalselt sündmuste reana nähtavalt ja seejärel tundus väga loogiline kõik need kolm aastat kärpida kokku kaheks aastaks, kui sa nägid visuaalselt seda sündmuste jada ilusti põranda peal jooksmas nagu uss. Ja teine lugu on teise materjaliga, mis mind Tõnist seob, nii et nimelt meie esimene koostajad idioodi lavastusega Dostojevski Idioot Ugala teatrilaval ta oli juba Poolast repertuaaris olnud. Kui siis tulid tähtsat kriitikut teatriinimesed vaatama lavastust idioot, kas ta läheb drama programmi või mitte, tarkus oh, tee siis juhtus nimelt selline asi, et Tõnis oli ka üle pika aja seda vaatamas ja ja oli ootusärev, et kas on võib-olla siis olla mingeid muutusi teinud vahepeal. Ja esimene vaatus oli juba ilusti jooksnud, kuni siis on esimeses vaatuses, et peategelane Rait õunapuu saab ühelt teiselt tegelaselt rusikahoobi on loomulikult on see lavastatud selliselt, et päriselt rusikahoopi peategelane ei tohiks mitte mingil tingimusel saada. Aga sellel etendusel juhtus siis kuidagi nii, et midagi läks totaalselt valesti ja ma ütlesin seda ei oleks tohtinud juhtuda, aga see juhtus. Ja peategelane kukub plaksti põrandale maha ja plaksti, sama kiiresti oli ta ka püsti. Mina vaatasin seda ja mõtlesin, et mis nüüd toimub, tähendab niimoodi me ei ole küll kokku leppinud, et niimoodi kukuta. Ja see on täiesti ebaloogiline, et miks on nüüd niimoodi täiesti uutmoodi mänginud. Ja pealegi seepeale pahane ja ja siis ta edaspidi ka mängib kuidagi väga imelikult. Valgus punktidest liigub kuidagi imelikult välja ja repliigid, mis ta peab andma, need on ka vale koha peale. No imeda üldse nii-öelda nagu selles süsteemis kuidagimoodi püsised, mingisuguseid märksõnu ta ikka nagu andis siis hakkad aru saama, et jaja, see nüüd oli ikka päriselt sisesinna tekkis mingisugune täiesti mingisugune, mina olen päris element sisse. Imekombel ta pidas siis esimese vaatuse lõpuni vastu, aga siis, kui ma jooksen netestroomia aru saamaks, et mis olukorras ta siis on, siis tegemist oli šokiseisundiga. Aga oma alateadlikult siis suutis esimese vaatuse lõpuni mängida. Küll aga võtsime vastuse ootused, teist vaatust. Seekord draama žüriile ja publikule mängida ei saa. Lasime siis nii-öelda olukorral settida ja lubasime piletid tagasi osta, et see on tõesti nii-öelda ükskord, ma ei tea, 10 aasta jooksul võib juhtuda.