Heliga ja tervist, head raadiokuulajad, MINA OLEN nelevasteinfelt selle nädala helikaja saatejuht. Tänases saates räägime sellest, kuidas taas esimest korda Estonia kontserdisaali huvi uus Steinway kontsertklaver eliitkontserdil esinesid, Kai Ratassepp ja Mati Migalai käis pianist, leelo kõlar. Samuti teeme juttu nüüdismuusikaõpetusest Eestis, sest käimas on ju Eesti muusika ja teatriakadeemias värske heli festival sügiseks, sest mis keskendub nüüdisloomingule ja samuti tähistas Eesti muusika ja teatriakadeemia ju oma 90 viiendat sünnipäeva. Aga läinud nädala kõige olulisemaks muusikasündmuseks oli kindlasti Iisraeli Filharmoonikute külaskäik koos dirigent Subin meetoga ja sel kontserdil käis kohal muusikakriitik Toomas Velmet. Kaja. 20. septembril Estonia kontsertsaalis avas Eesti Kontsert oma tänavuse hooaja võimsaima avalöögiga, mida ma iial olen kuulnud. Eestis oli külas sümfooniaorkester Iisraeli Filharmoonikute. Kui väga aus olla, ega me sellest sümfooniaorkestrist väga palju peale tema nime ei tea. Kindlasti on inimesi, kes on seda orkestrit kuulnud aga mina nende hulka ei kuulu. Kuid legend Iisraeli Filharmoonikute Est minu jaoks algas aastast 1969. Õppisin sel ajal Moskva konservatooriumis ja olin päris alaline külaline disla poissi tundides, nii palju kui neid toimus. Ja tulles ühelt järjekordselt tuurilt mööda maailma sisenes, ta klassi, ütles, armsad sõbrad. Toon teile uudiseid Läänemaailmast. Teatavasti on meil Nõukogude liidus väga palju häid sümfooniaorkestreid ja ma olen koos nende kõigiga esinenud. Kuid läänemaailmaorkestrid on meile võõrad. Jaotaks nad kolme klassi. Ameerika Ühendriikide orkestrid, Euroopa orkestrid ja siis veel üks orkester, Iisraeli Filharmoonikute. See oli 1969. aasta ja siis oli aasta töötanud orkestri juures dirigent, sobin mehhta. Ta oli siis veel noor dirigent, kuid juba hästi tuntud. Tema nimi oli ka meil tuntud rohkem kui see orkester lõpetas oma jutu järgmiselt. Meie tipporkestrite test on parem. Aga sellest orkestrist veel kolm korda parem on Iisraeli Filharmoonikute. Vot selline orkester külastas meid. See orkester on faktiliselt 10 aastat noorem kui Eesti riiklik sümfooniaorkester. Nende avakontsert oli Artur Adolf kaneeli juhatusel. 1968 asus orkestri muusikaliseks nõustajaks Subin mehhta 77 muusikadirektoriks ja on seda tänapäevane, seal vist küll üks pikemaajalisemaid koostöö vorme ühe orkestriga. Ma olen kuulnud inimesi rääkivat, et seitse aastat on maksimum ühe orkestri juures töötamine. Et siis saavad ideed otsa ja siis saab kontaktotsa ja igasuguseid asju juhtub, sobin mäda on siis 68.-st aastast orkestri eesotsas ja tal on eluaegne leping. Orkester paljuski toetub Iisraeli immigrantidele. Üheksa orkestri töökeeleks on vene keel. Isegi mina leidsin orkestri koosseisus tšellorühmast mängija, kellega oleme õppinud sama professori juures. Teatavasti professor Moskvas Michael ohvitser oma elu lõpul töötas Tel Avivi ja Jeruusalemma kõrgkoolide professorina. Kuid kohe ära öeldes, mis on selle orkestri erilisus? Me tunneme Ameerika orkestreid nende erilise kõla järgi. Me tunneme äraga saksa orkestreid nende erilise kõla järgi. Need on üldnimetused. Iisraeli orkestrile on selline eriline kõla, mida ei vaheta ära mitte ühegi teise orkestriga. See keelpillide kõla on unikaalne. Ta on unikaalne esiteks oma intensiivsused mitte ainult fortes vaid ka piana intensiivsuse tõttu ta eriliselt sooja tämbriga ja ta eriliselt tasakaalus. Mehe kontsertsaal on näinud palju suuremaid keelpillikoosseisuga orkestreid. Seekord oli laval seitse polti esimesi viiuleid ja sellest järgnevad numbrid, kuid lavale oli kaheksa kontrabassi. Keelpillide ansambli line kõlavus oli müstiline. Kõik, kellega ma vestlesin, toonitas, et seda mitte ühestki muust aspektist lähtudes ei olnud absoluutselt mitte midagi ette heita sellele orkestrile. See orkester on kõigele lisaks inimlik orkester. Ta lubab endale mõningaid eksimusi, mis minu puhul ainult soodustab nende austamist. Kava oli klassikaliselt range. Koosnes kahest suurest sümfooniliseks teosest. Esimeses pooles esitate Tšaikovski kuues sümfoonia pateetiline ja teises pooles Richard Straussi kangelase elu heldene leebel. Richard Straussi sümfooniline poeem. Kangelase elu on mastaapsem dema psühholoogilistest probleemidest ja keerulisem nii ehituslikult kui ka dramaturgiliselt. Et selles maksvusele pääseda. Selleks peab olema ikka päris geniaalne dirigent ja seda tuleb subimede kohta öelda. Ta kuulub sellesse maailmadirigentide klassi kuuluvad legendid Leonard Torsten kurtma suur Lorin maalsel. Ja selline kava valik. Mulle tundub, on meestele iseloomulik. Kõik ootasid ka kontserdi lõppedes lisapalu, mida ei tulnud. Sellise kava puhul oleks isegi olnud nagu liig. Tšaikovski pateetiline sümfoonia kõlas meil ka ERSO avakontserdil kus me kahjuks ei saanud käia ja teda on ju hästi palju mängitud. See oli päris eriline, väga range Tšaikovski. Ta oli raamistatud väga täpselt ja ei lubatud ühtegi emotsionaalselt liialdust. Ma ei ole nii ranged Tšaikovskit kuulnud sümfoonia, et mitte kunagi. Aga see oli nagu autori Tšaikovski autori sümfoonia. Mul ei olnud küll partituuri käepärast, kuid mulle tundub, et seal järgiti absoluutselt täpsusega kõike, mida autor sinna oli kirjutanud. Ei ole põhjust. Ta nimetamata suvinud mehhta juhatab ainult peast. Tal ei ole partituuri vaja ka sellise keeruka teose puhul nagu Straussi sümfooniline poeem Ainhelden leeven mille kohta pärast esiettekandeid on öeldud, et see on hullumeelse kirjutatud ja nõuab hullumeelseid, et seda ette kanda. Straussi minu varasematel kuulamistel on tundunud liiga pikana. Seekord seda ei olnud. Ta oli dramaturgiliselt väga täpne ja eriliselt tuleb esile tõsta viiulisolisti orkestri kontsertmeister Ilja Konovalov. Ka sellist üleolekut sellest soolost ei ole ma varem kuulnud. Mul on tunne, et Iisraeli Filharmoonikute Tallinnas-käik peaks jääma väga pikaks ajaks nende kuulajate mällu, kellel õnnestus seda kontserte kuulata. Saal oli puupüsti täis, aga soovijaid olevat olnud paari-kolme saalitäiele jätkuvat. Ja see elamus oli, milline on, ta oli, selleks jääb mul sõnadest puudu. Kuid jääb etaloniks väga pikaks ajaks. Iisraeli Filharmoonikute külaskäigust ja nende Tallinnas antud kontserdist. Kis Toomas Velmet sülgaja. Nüüd aga uue klaveri juurde ja Leelo Kõlar külastas Kai Ratassepp ja Mati Migalai kontserti Estonia kontserdisaalis. Ja leelo kõlar räägibki sellest, kuidas see kontsert õnnestus ja kuidas kaks klaverit kõrvuti kõlasid. See oli väga hea kontsert kõigiti õnnestunud ja pakkusega, palju toredaid elamusi. Eelkõige huvitas Prokofjevi Tuhkatriinusõit, mis oli Pletnovi poolt seatud kahele klaverile ja see oli ääretult vaimukas seade. See vaimukas seisnes selles, et ta oli ühest küljest orkestri reaalne ja teisest küljest väga peanistlik oma kõla poolest ja karakterid olid väga eredad, kontrastsed ootamatud, see kõlas muinasjutuliselt, põnevalt oli ka niimoodi esitatud, oli tunda, et Ratasepp Nikolai tundsid mõnusad on mängides ja see kandus saali. See mõnu oli väga huvitav. Terve kontsert oli väga hea, seal see Brahmsi variatsioonid Haydni teemale. Oli huvitav märkusel kavalehel, et see ei olegi Haydni teema kuigi ta ametlikult on Haydni teemale. Et see on üks püha Antoniuse koraal, mis on nagu palverändurite laul, millest on võetud see teema. Ma ei tea, kui kuulen seda, teevad, siis mul on niisugune tunne, et see esimene pool sellest teemast on tõesti palverändurite koor. Aga teine pool sellest teemast on juba haige. Nii et mine tea, kuidas sellega on. Variatsioonid on igatahes praaži omad ja täielik praaws tõepoolest kõigis oma Pramsinikus eheduses ja see oli väga hästi mängitud. Vot nüüd ma tulengi selle klaverijutu juurde, sest seda kuulates mul tekkis niisugune tunne, et arvestades seda situatsiooni seal saalis praegu, kus on üks klaver, see vana natuke tuim ja teine, nüüd see uus tõepoolest väga särava kõlaga, nii ülevalt kui alt ja, aga pika ilusa kõlaga võimaldab ilusaid kantileene just pikalt kõlavaid akorde, silmatorkavalt ilus kõla. Ja siis mul tekkis tunne, kui nad mängisid neid Pramsivarieltsioone. Et kohati oleks olnud kasulik mõned partiid ära vahetada. Matiivika lai oli väga oskuslik seal oma klaveri taga ja püüdis igati tasakaalustada. Neid kahte klaverit, mis olid ju täiesti ebavõrdsed ja see õnnestus tal väga hästi, aga ikkagi mul on selline tunne, et ei oleks maksnud tingimata kinni pidada sellest ametlikust jaotusest, mis kuulub esimesele klaverile, mis teisele klaverile, aga oleks võinud mõnedes variatsioonides teha ümberpaigutusi eelkõige viimane, kus on pikad akordid, võimsad, teisel klaveril mängida ja need muidugi ei kandnud, et oleks võinud olla täitsa vastupidi. Ja samuti, mis klaveritesse puutub, veel ma räägin, et Mendersoni suveunenägu sealse peateema, see uus klaver ahvatles Kai Ratassepa välja tooma seda sära, mis on selles peateemas, aga tegelikult oleks võinud hoopis rohkem kasutada võimalust sellel klaveril mängida neid sahinaid, saginat, mis on sõnapäraselt seal palju õhulisemalt oleks asjale tulnud kasuks. Nii et tõepoolest, kui nüüd kaks klaveril kõrvuti panna, siis tekivad probleemid. Kui meil tuleb nüüd klaverifestival, siis on seal ka duetid, vaatame, kuidas nad tulevad selle asjaga toime. Nii et üldmulje, ma kordan veelkord, sellest kontserdist oli väga tore. Nemad on erinevad muusikalised isiksused, erineva muusikalise mõtlemisega, mis ei ole üldse kahjuks, vaid on isegi natuke kasuks, sest see on väga huvitav, kuidas erineva mõtlemisega inimesed sobituvad ühisesse tegevusse. Võib-olla Mati Nikolai on aga niisuguse Peene eriliselt tundliku klaverikäsitlusega pianist muusikasse suhtumisega samuti siis Kaian, impulsiivsed emotsionaalsem ja mõtleb natuke teistpidi. Ei sega. Et tõeti puhul võib-olla see rikastab isegi seda sellist oli. Nii et me peame olema õnnelikud, et meil on nüüd see uus klaver sest tõesti oli nauditav kuulata seda kõla, mida me ammu sealt lavalt kuulnud ei ole. Pianist Leelo Kõlar kommenteeris Kai Ratassepa ja Mati Migalai kontserti, mis toimus Estonia kontserdisaalis 23. septembril. Eesti muusika ja teatriakadeemia tähistas sel nädalal oma 90 viiendat sünnipäeva ja ühtlasi oli käimas värske heli festival Sügisfest, mis on siis nüüdismuusikale pühendatud muusikafestival, kus kõlavad Eesti tuntud heliloojate teosed ja ka värskelt heliloojateks pivate noorte muusikud kompositsioonid ja muidugi ka teosed välismaistelt autoritelt. Esinejateks on nii üliõpilased kui ka väliskülalised ja muidugi ka meie parimad nüüdismuusikaansamblid ja seepärast tõstatanud tus tänase helikaja saate jaoks teema. Milline on olukord nüüdismuusikaõpetaja tamisega Eestis? Mida pakub Eesti muusika ja teatriakadeemia, mida pakuvad keskastme koolid ja mida võiks ära teha juba päris varajases alguseta piss ehk siis lastemuusikakoolides või koguni tavakoolides tavaklassides? Mõtteid on erinevaid, aga probleemid on valdavalt ühesugused ja seda mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Küsimus algab peale sealt, et heliloojad mõnevõrra on kaugenenud interprojektidest, muusikaajalugu ju teab, aegukus interpreet ja helilooja olid ühes isikus. Nüüd on läinud need kaks teed lahku ja nüüdismuusika kipub tihti olema väga väikese siseringi teema ja meie kaasajas kirjutatud teostele võib laia kõlapinda olla vahel päris raske leida. Miks see nii on ja kuidas peaks õpetama noori inimesi kuulama, kuidas muusikast aru saama ja kuidas tema piiri klassika ja nüüdismuusika vahel õigemini, millal siis muutub nüüdismuusika ka klassikaks. Kas Arnold Schönbergi looming on nüüdismuusika või peaks olema juba viimased 50 aastat klassika? Nende küsimuste üle mõtisklesid mitu inimest. Eesti muusika ja teatriakadeemia kompositsiooni eriala üliõpilased Elis Vesik, joove kut. Kadak räägivad oma kogemusest ja oma õpingutest Eesti muusika teatriakadeemias. Georg Otsa nimelises muusikakoolis toimuvat õpetad tutvustab sealne kompositsiooniõpetaja Tatjana Kozlova-Johannes. Oma mõtteid avaldab helilooja ja Eesti muusika ja teatriakadeemia prorektor Helena Tulve. Ja sõna saab ka Andrus Kallastu, kellel on mitmeid ideid, kuidas viia muusika ja kompositsiooniõpetaja tus tavakooli. Kõigepealt aga saavad sõna kompositsioonitudengid Elis Vesik ja Ove, kuid Kadak. Esiteks, palju õnne minu poolt Eesti muusika ja teatri teemiale, kes on olnud üks oluline etapp minu hariduses ja on praegugi, ma hindan väga kõrgelt seda, mida Eesti muusika ja teatriakadeemia suudab tegelikult pakkuda erinevates valdkondades, mida mina oskaks öelda võib-olla selle hariduse taseme ja võimaluste kohta on võrdlevas astmes. Mul on olnud õnn õppida ka väljaspool ja see võib-olla annab tõesti võimaluse mõtestada natuke mingisuguseid asju, mis on siin hästi, mis on siin võib-olla mitte nii hästi, mis on mujal hästi ja mis meil on sellist, mida tasub hinnata nüüdismuusikas või klassikalises kompositsioonis ja ka instrumendiõppes. Ma arvan, et kõik on väga tihedalt seotud asjad omavahel. Ei saa üle ega ümber, et tähtsad on teatud aspektid selles hariduses. Ja kindlasti on lihtsam ennast väljendada, kui on läbitud teatud baasteadmised, erialaga seotud ained ja tehnilised oskused, et see kõik lihtsalt annab juurde sellele, et lõpuks oleks võimalik oma sisemusest asju nagu välja saada ja tihtipeale klassikalises kompositsioonis nüüdismuusikas. See mõtlemine on kindlasti ka seotud väga baas. Nii-öelda emotsioonidega, et minu meelest need kujundid, mis läbi aegade on inimesi kõnetanud, on väga sarnased ja kõik põhineb ühtedele samadele nagu tõdedele, mida tahetakse läbi aegade ikka ja jälle väljendada. Aga ma näen, et kompositsioonis ja nüüdismuusikas kõik need asjad küpsevad kaua ja need filtrid, mis lõpuks tekivad, on niivõrd komplekssed, et nad vajavad lihtsalt väljendamiseks teatud vahendeid. Seda õpet suudab kindlasti kui ta Eesti muusika teatriakadeemia sarnaselt näiteks paljude väliskõrgkoolidega. Meil on olemas siin väga stabiilne ja hea kõrgetasemeline eriala juhendamine just selline baasõpe, mis toetab eriala erinevad ained, mis on ka mujal olemas, et see on kõik väga õige suund. Samas ongi see kursis olek kõige kaasaegsema muusikaga. Seda võimaldab siin Eesti muusika ja teatriakadeemia just läbi meistrikursuste. See on üks hea vahend, kuidas tuua siia värskeid tuuli ja mõttelaineid mida võib-olla annaks siin veel mõelda, on erialaga tihedalt seotud ainet Tase ja sidusus erialaga ka magistri- ja doktoriõppes. Seal on võib-olla teatud asju, mida tahaks nagu juurde või paremini, aga ma arvan, et selle nimel nagu töötatakse ja ma loodan, et need asjad ka tihenevad ja võimalused nagu Vabarduvad. Mul võib-olla nii kogukaid kogemusi ei ole, aga senise kogemuse põhjal, kuna minu taust on otsa kooli taust. Tatjana Kozlova taust, sealse teooria osakonnad austama jälile, Raili Sule teevad väga tublit tööd ette valmistama inimesi akadeemia jaoks, aga võib-olla isegi nii palju, et siia tulla, siis on paljud asjad kordamised, tekivad probleemid, motivatsioon ega mingit moodi ja siis proovid leida teisi väljendeid oma eriala tegemiseks. Siiani. Veetase on sellega võrreldes, mida mina kogenud on ikkagi hea ja kompositsiooni osakonnas, nagu puudust ka selles suhtes ei ole. Inimeste poolest, et eriala on ootamatult popule hargneme Väikse riigikese kohta. Kui me räägime veel heliloomingu köögipoolest nagu konkreetsemalt kõik need ained, mis on siis vajalik läbida, et omada teadmisi ja seda käsitööoskust, et kui Elis sina võrdleksid nüüd oma Prantsusmaal jooni, kogemust ja Eestis õpitut, üks. Ka hea asi, mis ma olen kogenud, Prantsusmaal õppides on väga tihe igapäevane muusika analüüs selles mõttes, et tuleb väga tihedalt teha tööd ja leida varasema kaasaegsete teoste seest kompasitsioonilisi võtteid üles ja leida ise need nii-öelda baaselemendid ja tehnikad. See kindlasti aitab väga tugevalt kaasa sellele, mida ise erialas on vaja rakendada. Väga hea asi oli näiteks Kaljoonist õppides võimalus iga semester teha väga tihedalt tööd orkestriga. Me orgestreerisime hästi palju kaasaegseid teoseid. See andis võimaluse lihtsalt kiiresti midagi öelda, orkestrile panna. Ja orkester mängis üks, kolm korda semestris õpilaste töid. Et see kindlasti on üks väga hea praktiline väljund. Veel väga hea näide koostööst interplettidega oli see näiteks Lyoni konservatooriumis oli väga lihtsalt innustunud ja väga kõrge tasemeline löökpilliosakond. Ja need stuudiod olid ühendatud, et oli vajadus kogu aeg neile uut muusikat kirjutada, sest et nad ise väga tahtsid esitada kogu aeg erinevaid asju. Väga hea tunne, et keegi tõesti tahab kogu aeg sinu muusikat mängida ja katsetada ja seal ei ole nagu seda hirmu, et kui midagi kohe ei ole nii nagu see esialgu mõtlesid, siis sellest pole hullu ja seda saabki välja nagu töötada. Ma näen, et siin liiguvad ka asjad selles suunas, et uue muusika heal tasemel ansamblid järjest rohkem esitavad ka tudengite töid, et selles mõttes ongi sügisfestival siin hea näide. Millele keskenduti otsa kooli õpingute ajal, et kuidas kompositsiooni õppinud seal oli või, või sellel nüüdismuusika selgitamine õpilastele. Nüüdseks on seal eraldi selline aine nagu nüüdismuusikaseminar, aga tol hetkel ei olnud ja Tanja tegi meeletult head tööd selles, et esiteks igas tunnis kuulasime muusikat, võtteski, siis nii-öelda tähtsamad koolkonnad ja mõtlemisviisid läbi. Lisaks veel siis mõtteid vastavad harjutused esimesel kursusel TÖÖD graafiliste partituuri tega mingisugused kitsendused stiilis, et kirjuta lugu kasutades ainult kahte nooti noh, nii-öelda harjutamise mõttes ja peale seda on käed vabad, et tee, mis tahad. Mis on uskumatult hea lähenemine, et siin suunatakse võib-olla isegi noh, nagu ootamatult kuhugi peale ja siis antakse käed vabaks, aga, aga noh, see on see, mis asjad pagasi, sealjuures otsa kooli suhtes mul on väga erk mälestus, on see, et kuna minu eelnev muusikaline kogemus oli ma ise vähemalt tundsinatiivselt akadeemilises muusikas kauge, et, et kui ma nüüd lähen akadeemilist kompositsiooni õppima tol hetkel ma ei omanud väga head ettekujutus, sest mis see ikkagi on. Aga ma mõtlesin, et ma pean kuidagi väga mõtlema hakkama selle eest, mis on minu ja mis on minu väljendusviiside vahendit ja et ma pean leidma mingi suurt sisemist jõudu. Aga otsa kooli jõudes selgus, et mitte, sest see õpe siis teemale konservatiivne, vaid pigem mina olin tol hetkel konservatiivne, minul löödi täiesti lahti selle imeline hetk, et ma tõesti otsa kooli kogemuse eest ja tööst seal teooriaosakonnas on ikka mulle andnud kirjeldamatult palju. Mina ise olen ka väikse muusikakooli taustaga, ma arvan, et see oli väga tugev muusikakool, kus ma käisin aga sellegipoolest ma olen ka suur iseõppija olnud vahepeal, sest et see on paratamatu, et teatud asjad tuleb nagu läbida teatud avastused, tuleb teha kompositsioonis, muusikas üldse peab olema väga suur iseõppija. Ma arvan, et kõik, kes teevad südamega muusikat ja tahavad kuskile jõuda, teavad seda nagu väga hästi. Ma arvan, et oleks kindlasti olnud väga palju lihtsam, kui ma kohe algusest peale ja ilma vahe selliste võitlemist, et oleks saanud muusikaga tegeleda, sest et noh mingis mõttes oli õnn, et ma kohe teadsin seda, et ma tahan muusikaga mingil määral ennast siduda, tahan erinevaid pille õppida. See, see kõik oli nagu hästi varakult tuli, aga jah, et selle tõttu, et see ei olnud võib-olla kohe kogu aeg kättesaadav, on, on tekkinud mingisugused lüngad, mida on tulnud ise nagu täita. Palju, kui ma olen käinud ja siin ka viimati Austrias ühel meistrikursusel, kui on üldse nagu kontakti eesti muusikaga, noh muidugi on see Arvo Pärt, kes esimesena tuleb meelde, aga üldiselt teatakse ka seda, et eestlastel on väga hea tämbritunnetus ja, ja ma arvan, et selles osas meie õpetus on hästi tugev just see, see pillide tunnetus, tämbrid, kombineerimine, meil selles mõttes väga head õpetajad, nagu Tatjana Kozlova-Johannes, Helena Tulve, Tõnu Kõrvits, Toivo Tulev. Et nad on kõik väga tugevad selles ja, ja me teame tegelikult, et orkester on juba väga tükk aega olnud, mõnes mõttes muutumatu, neid vahendeid ja pille, mida sinna lisatakse, seda enam ei juhtu, see, see on nagu ära olnud ja me oleme jõudnud nagu sinnamaani, et eestlastel just nendel heliloojatel on tekkinud väga hea kujutlusvõime ja võime nagu mõelda pillidest kombinatsioonides täiesti uusi kõlapilte. Et siin ei saagi nagu tekitada mingisuguseid stiililisi vahet tegemisi, lihtsalt seal see tämbrilise mõtlemise tugevus, mis on nagu väga hea ja kes on juba sellest nagunii-öelda nakatunud, see on juba olemas inimeste teadmatus ja noorte heliloojate. Nad ei olegi veel teadlikud sellest, et ilmselt see on üks tugevus, mis neis on juba olemas tänu nendele õpetajatele Tänu sellele, et Eesti muusikale on omane see tugevalt Sanaristlik kvaliteet, siis nii-öelda käsitöövaatepunktist annab see võimalusi ka. Et kui tihti on muusika, kammerkoosseisule või väiksematele koosseis, mitte siis sümfooniaorkestrile, siis Eesti muusikal on küll minu arust selline huvitav kvaliteet, et vähestest pillidest saadakse väga palju kõla välja. Üks asi on muidugi ka mujal, olen kogenud ja minu üllatuseks ka näiteks Prantsusmaal on see, mul oli natuke raskusi sinna minnes sellega, kuidas ma vormi ja struktuuri kujundan ja ma tunnen, et siin võib-olla sellega väga ei tegeleta või tundub, see on sihuke teisejärguline asi ja ma, ja ma tõden, et ma ei tahaks, et see ka üldse mingisuguse teose loomise puhul oleks niisugune esmajärjekorras olev asi aga pigem on see sellise oma mõtete, korrastamise ja struktureerimise teadusele nagu viitamine mingi hetk teadnud, et tegelikult seda, seda külge tasuks natuke läbi mõelda paremini ja tol hetkel, kui ma näiteks läksin, siis mul ei olnud ka väga häid vahendeid veel, kuidas seda teha. Ja nüüd läbi meistrikursust ja Prantsusmaal õppides. Ma arvan, et mul on neid vahendeid natuke rohkem. Muidugi üllatavalt palju on see isegi tänapäeval ja kaasaegset heliloojat mõtlemises ikkagi seotud ka selliste vanade vormidega ja klassikalise muusikaga. Et sealt on muidugi tekkinud sellised teisendused ja mõtlemise kiltrid, aga paljuski baseeruvad need mõtted ikkagi vanadele tõdedele, et ma arvan, et siin on lihtsalt selline väike linkimise küsimusi. Natukene olete korrastamise hetke, mis, mis tuleks nagu läbi käia igal heliloojal ja kes selle peale nagu ise ei tule. Et siis selleks on nagu hea, võib-olla, kui selleks on ka mingil hetkel keegi, kes, kes sellele viitab, et võib-olla siin natuke seda võiks rohkem olla, et õpetusi kardetakse võib-olla nii palju sellist struktuuriga töötamist. Nüüdismuusika õpetamisest noore komponisti seisukohast rääkisid Eesti muusika ja teatriakadeemia üliõpilased Elis Vesik ja Ove kutt Kadak. Kohvikuid Kadak on saanud õpetust Tallinna Georg Otsa nimelises muusikakoolis. Ja seal õpetas teda Tatjana Kozlova, kes on ka ise otsa kooli lõpetanud. Tollal küll muusikateooria erialal, sest kompositsiooni eriala sel ajal otsa koolis veel ei olnud. Nüüd aga on jaa uurisingi helilooja Tatjana Kozlova-Johannese käest, et milline on Georg Otsa muusikakoolis kompositsiooniosakonna õppekava ja millega seal igapäevaselt tegeletakse. No minu meelest see olukord essis paraneb tasapisi, aeglaselt, aga järjekindlalt mina oskan võrrelda praegust otsacoli kompositsiooni õppekava, mina õppisin muusikateooriat veel või seda õppekava, mis meil oli, et ma ütleksin, et see õppekava, mis hetkel on, et see on tunduvalt rohkem orienteeritud nagu kaasaegse muusikaga tutvumisele, selle uurimisele ja nii edasi, kui, kui vanasti ja noh, ained ikkagi toetavad eriala väga hästi minu meelest huvi kompositsiooniosakonna vastu ja heliloomingu vastu tegelikult on, sest inimene on oma loomuselt väga loominguline ja see alase valdkond pakub huvi, sest noh, see ikkagi võimaldabki väga palju muusikaga annab avada väga suuri küsimusi, avada ennast võib-olla sobival viisil ja, ja see on, arvan, et meil nüüd on võimalik õppida keskastmest kohe kompositsiooni, mitte minna muusikateoreetikuks. Ja nüüd selle õppekava koha pealt, et noh, näiteks, millest ma olen lihtsalt puudust tundnud ja tunne jätkuvalt dirigeerimise soskus näiteks väga sageli oma teoseid proovides dirigeeritud natukenegi, et segu on meil dirigeerimine kohustuslik, siis teisena tundsin puudust sellest, et mais interpredina kaasaegse muusika oleksin kokku puutunud. Et meie interpretatsioon piirdus üldklaveritundidega, kus ikkagi ettevalmistusele klassikaline samuti sisseastumisel muusikaakadeemiasse nõuti improvisatsiooni, mida me ei olnud mitte kunagi õppinud, noh mis on täiesti absurdne, iseenesest jääd siis lähtuvalt sellest on otsa kooli õppekavas ka muutunud selliseks, et nüüd on meil vaba improvisatsioon üks aasta kohustuslik ja meil on ka kaasaegse muusika ansambel, et mis, ütleme üsna avatud kollektiiv, mida heliloojad mängida oskavad, seda mängitakse siis sageli, tegeletakse just selliste avatud Parstituuridega kus seda interpretatsiooni leiutama, ise tekitama, nagu need graafilised partituurid või seda tüüpi asjad. Et siis see on jällegi omamoodi seotud ka erialaga väga tugevalt, et nad näevad, mismoodi on kaasaegset muusikat varem kirja pandud, et mis muidu üldse annab nagu teisiti kirja panna ja eriala tundides ka me kuulame väga palju muusikat ja samuti 20. sajandi muusika ajalugu on eraldi, teine veel. Ja pluss veel mõned valikained nagu näiteks, mis on minu meelest väga hästi mõelnud nendele, kes on komponentidest valinud, on muusika, koreograafia ja improvisatsioon mis tegeleb sellise loova liikumisega, et see on ka otseselt seotud ikkagi komponeerimises oskusega eneseväljendusega julgusega ennast väljendad ennast näidata. Et seda näiteks on võimalik valida lihtsalt vabalt, kes soovib. Akadeemias on see kuidagi iseenesestmõistetav, et kõik toimubki juba sellel meie kõige kõrgemal võimalikul tasemel. On rõõm kuulda, et otsa kool on jõudnud järele ja on palju oma ainekava muutnud, et akadeemiasse astumine oleks sujuvam. Aga mida võiks teha siis näiteks algastmes, et kuidas seda loovus siis ütleme, juba tavakoolilastes tekitada või muusikakoolilastes, et kas seal võiks ka midagi Eestis praegu valitsevas süsteemis teisiti olla? No tähendab, ma ei saa seda süsteemi kritiseerida või kuidagi analüüsida praegusest, ma ei tea, mida see pakub. See, mida kindlasti me vajame rohkem, on just nimelt muusika kuulamine ja muusika mõistmine muusikast, arusaamine, mida me taotleme üldse muusika õpetamisega koolis. Minu meelest see suur eesmärk võiks olla ikkagi nagu kontserdipubliku kasvaks mõtlemine. Et nad tulevad kontserdisari, nad ei pelgad, nad, nad mõistavad, võib-olla mingil määral nad nad üldse oskavad kõrvaga kuskilt kinni haarata. Et see on see, millest mina omal ajal puudust tundsin. Ja ka muusikakoolis. Muusikaajalugu ei olnud iseenesest, et just see, kuidas kuulata seda, ma hakkasin õppima otsa koolis. Aga kas kompositsiooniõpetus ka võiks kuidagi tavaõppekava puudutada, sest et kõik muusikatunnid on tavaliselt ja muusikaajalookesksed või testikesksed, et aga seda, et teha midagi seestpoolt väljaspoole, mitte väljaspoolt sissepoole. Praegu on ju see ka väga muutunud, ma tean, et on, aga ma ei tea, kuhu suunas. Et minu väike laps, seitsme aastane, õpib juba rütme näiteks ja nad hakkavad ka noodikirja õppima ja nii edasi, et see ei ole ainult muusikaajalugu loomingulise koha peal. Loomulikult võiks seda loomingulisust toetada ja arendada, aga ma ei taha mingil juhul öelda, et no et muusikaõpetaja jätnud midagi tegemata jätnud ja kooli programmiski võib-olla ei ole lihtsalt ruumi sellele. Loomulikult ütleme laia pinnaliselt on see äärmiselt oluline. Komponeerimises oskus ei ole tegelikult midagi erilist, et see ei ole mingisugune raketiteadus, milleks sa pead seitse aastat ette valmistama ja siis sa saad alustada, et väike laps saab ju kohe mängida pillil mingit noh, tegelikult talongi kergem luua oma muusikat kui õppida midagi järgi tegema. Iseenesest oma laste pealt ma näen, et nad on vot kui ma just nimelt ei ütle neile mitte midagi ette. Ja seda annab toetada ja arendada ja esmaseid muusika kompositsiooni oskuseid annab väga kiiresti tegelikult väga väikestele juba selgitada. Kui me vaatame nüüd Eesti muusikakõrgharidust ehk muusikaakadeemiat ja siinsete kompositsiooni osakonda, kuidas üldse paistaks silma meie kool meie muusikakõrgkool Euroopa kontekstis, et kuhu siin on jõutud kompositsiooniõpetuses ja mida võiks võib-olla välja tuua, siis teiste koolidega, võrreldes seal Saksamaa või Prantsusmaa? Tähendab, ma ise olen õppinud Itaalias ja see õpetus oli seal siiski äärmiselt konservatiivne ja jällegi olen kokku puutunud natukene amsterdami konservatooriumi, aga, aga mis on jällegi äärmiselt innovatiivne HG konservatooriumi äärmiselt innovatiivne, need on väga erinevaid ja, aga mulle nagu niimoodi tundub, et meil on niimoodi keskmiselt, et kompositsiooniosakond on isenesest väga hea ja toetab oma tudengid päris ilusti nende teekonnal ja õpetajad on meil väga head, ei nõuta sellist akadeemilist stiilisammas. Et sellised eneseotsinguid toetatakse väga hästi. Võiks üldse nagu Eesti muusikahariduses muuta ja üldse mitte ainult Eesti ka maailmas kokkupuude kaasaegse muusikaga. Et see on iseenesest täiesti absurdne, et meil on justkui klassikaline muusika, kaasaegne muusika täiesti kaks eri asja. Et kui me lähme klassikalisele muusika kontserdile, siis me eriti eeldajaid seal mängitakse, kaasaegsed ja kui me läheme kaasaegse muusikafestivalile, noh, see, et meil on üldse olemas kaasaegse muusika festivali, et see on absurdne ju. Tegelikult peaks olema see, et kõik see, mis praegu tehakse, vanasti vist peaks olema võrdne Pärna hetkel on seal, lõhe on suur ja, ja see ei paista vähenevat, et ikkagi on meil veel niimoodi, et Sumberg on uus muusika ja on olemas ütleme klassikalise muusikamängijad, kes väidavad, et kohvi, Fonus, muusika, see on uskumatu, et nad on tegelikult ammu klassikud ja tegelikult šanberg vedelenud, et need peaks olema klassikalise muusikakavadest, mitte kaasaegse muusikafestivalidel. Kui ma tulin otsakolin, tulin õppima seal 95, olgu siis veel, aga nüüd on pääst möödas 20 aastat ja ikka Jondlikud umbeski, millal ta Vannaks, millal ta klassikuks muutub, on küsimus ja puleestada tooni ja kõik see 70.-te põlvkond ka midagi peaksin tegema, aga ma ei kujuta ette, kuidas seda saavutada. Tundubki, et see looming, mida tehakse praegu või mida on tehtud, ütleme kasvõi 10 aastat tagasi, et see jääb väga kaugeks, et sellele, mis meie ümber toimub, see on ju tegelikult nagu õhk või sõnad või, või liikumine või see üldine elu, rütmet, seda muusikat ei saaksid ju välja lõigata. Loomulikult, aga kuidagi meid on niimoodi kenasti lükatud sellisesse purki kuhu tulevad ainult need, kes teavad, mida nad tahavad saada, teadlik publik, kes on ette valmistatud, keda see ära ei ehmata samas kui väga paljud inimesed pelgavad seda ja jällegi ei oskab kuulata, miks ei oska kuulata, sellepärast et laste muusikakoolis on õpetatud seitse aastat mängima klassikalist muusikat. Ja kaasaegse muusika osakaal selles on äärmiselt väike või näiteks küsinud, miks meil Eestis on väga palju häid flöödimängijaid selle pärast enam flöödilaagrid iga aasta, kus nad kõik kogunevad ja kus nad puutuvad kokku ka kaasaegse muusika iga kord vähemalt kordama aastas. Aga ütleme, keskmine muusikakooli õpilane tegelikult mina, õppides klastumuse, kus kõige kaasaegsem roolis, krabinjaadi, püssi ja siin kindlasti ka ma ei süüdistaks üldse õpetada, et vaid asi on selles, et ei ole repertuaari ilmselt kuigi ta tasapisi tekib. Aga sellist repertuaari kaasaegsest muusikast, mida mängiks väiksed lapsed ära, seda on väga vähe. On ka vähe õpetajaid, kes suudaks õpetada seda repertuaari, mis on lihtne ütleme, et ma võin panna lihtsalt asju proportsionaalsest notatsioonis kirja, mis on täiesti mängitavad. Ükski õpetaja ei julge seda võtta, sest tal ei ole haridust. Ta ei tea, mis on proportsionaalne rotatsioon, ta ei julge seda õpetada oma õpilasele, et siis kahtepidi, et ühtepidi artist pidid nagu õpetajate koolitamine selles suunas, aga noh, ma ei tea, et see on nagu liiga suur eesmärk, et seal üldse lähiajal toimuda võiks. Tegelikult oleks vaja üldse mingit entusiasti, kes sellega tegeleks, aga need väga ei ole meie heliloojad, need on kirjutada muusikat ja tegeleda rahade taotlemisega programmidega ja nii edasi, et meil võib olla visioon, aga meil ei ole seda tüsiazzzy, kes selliseid asju ellu viiks. Kindlasti me kirjutaks hea meelega. Rääkis helilooja Tatjana Kozlova-Johannes tab kompositsiooniga Georg otsa nimelises Tallinna muusikakoolis. Milline aga on siis aeg meie ümber ja millised on inimesed? Eesti muusika ja teatriakadeemia prorektor ja helilooja Helena Tulve mõtiskleb meie aega puudutavate eripärade üle. Meie ümber on palju visuaalset ja auditiivset saastatust ja kas inimesed üldse on valmis keskenduma ja pühenduma muusikale ja muusika kuulamisele ja kas noored üleüldse oskavad kuulata ja kui palju saab üldse kuulamisest või nüüdismuusikast rääkida. Kui näiteks Ameerika Ühendriikides on kahekümnendates eluaastates väga palju selliseid noori, kes on muusika liiga valjukuulamise ja kõrvaklappide üle ekspluateerimise tõttu juba kuulmislangusega ehk kaotanud, siis ühte oma kõige väärtuslikumat võimet võimet kuulata? Helena Tulve peab väga oluliseks, kas loovuse arendamist juba väga varasest noorusest peale. Noh, meie üldine kontekst ei soosi väga, võib-olla sellist süvenemist ja kõrvalvoole, aga ma arvan, et see, mis selle juures on oluline, on tegelikult selline loovusõpetus väga varajasest, et lapsepõlvest mis lihtsalt lubaks lapse sellisel loomulikul uudishimule areneda ja väärtustada selliseid asju, mis võib-olla pole formuleerinud selliseks valmis tõeks. Ma arvan, et see on selle asja alus, et näha seda loomingulist aspekti igas asjas. Kui nüüd rääkida muusikaakadeemiast, noh, mina näen võib-olla kõige rohkem neid inimesi, kes astuvad kompositsiooni erialale ja selliseid uusi uudishimulikke inimesi on, ega nende ettevalmistus teadmiste osas ei ole võib-olla kõige laiem, aga ma arvan, et ei tohi ka just nimelt seda loovust etteantud teadmisega võib olla väga varakult hakata raamistama. Alati saab järelkuulata. Meil on ka selleks erinevad loengud, et inimesed saaksid ennast kurssi viia sellega, mis on toimunud. Loomulikult teatud faasis on see väga oluline teada saada, mida on tehtud, millises kontekstis see maailm toimib ja seda me püüame pakkuda, aga on ka inimesi, kes on ise väga huvitatud ja on väga palju kuulanud ja kellel on väga-väga lai silmaring. Kui nüüd vaadata sellises tavakooli või siis ka muusikakooli sellise hobihariduse seisukohast, siis sõltub tõenäoliselt koolist ja nendest konkreetsetest õpetajatest. Et sellist väga süsteemset uue muusikaõpetust ei ole. Samas on ka näiteks heliloojate liit algatanud, et selline suvekoolinoortele loomingu põhise suvekooli, mis läks väga edukalt, toimus sellel suvel esimest korda Viljandis. Loengut pidasid väga erinevad inimesed, alates Vaiko Epliku kuni Tatjana Kozlova, nii et väga erinevad sellised vaatenurgad. Kõik need osalejad jõudsid ka mingisuguse väikese teosel formuleerimiseni, nii et see oli väga menukas ja pakkus huvi. Aga loomulikult oleks tore, kui selline kõrvade avamise õpe tegelikult ma isegi ei käsitleks seda uue muusika seisukohast nii palju kui sellest vaatevinklist, et üldse tähtsustada ja tähelepanu juhtida sellele, mida me kuuleme, mida me kuulame. Ma arvan, et kuulamisõpetus on võib-olla kõige olulisem mida peaks arendama, sest visuaalne kultuur on väga tugev ja tungib peale ja võtab kogu sellise mahu ja sageli inimesed ei anna endale aru, mida nad kuulevad ja kui palju nad kuulavad ja et kui palju nad saavad üldse valida. Ja probleem on ju ka selles, et silmi saab kinni panna, kõrvu isa kinni panna vaatamata saab jätta, kuigi vahel linnakeskkonnas oleme ka sellises olukorras, kus ei saa vaatamata jätta ja on ka selliseid visuaalset saastatust väga palju. See auditiivne saastatus, milles me elame, ületab igasugused piirid. Ja selleks, et midagi muutuks, oleks just nimelt vaja. Et noored inimesed varakult oleksid juhitud tähele panema selliseid asju, et äratada seda tundlikkust. Ja siit saab valgusega kõik see muu uus muusika, see ongi see, mis sünnib praegu. Ja see pole nagu mingisugune stiililine küsimus, ma arvan, et see on nagu väga selge, selline printsiibi küsimus lihtsalt. Eestis on teadupärast väga palju säilinud muusikakoole, neid on üle 80 ja muusikakoolidest on tasapisi saamas huvikoolid, aga siiski on neid koole palju ja nende roll muusika kuulamise õpetad tamisel ja ka uue muusika tutvustamisel on päris suur ja see potentsiaal, mida need koolid ära saaksid teha, on avar oleks vaid tarvis muusikaõpetajaid, kes ise nüüdismuusikat mõistaksid, kes sellest siiralt vaimustunud oleks ja kes suudaksid entusiastide na seda noortele edasi anda. Eks see algab sellest, et tegelikult ühel hetkel ka nendest noortest inimestest, kes praegu kasvavad, saavad ka need õpetajad, loodetavasti kui siin ei toimu mingit totaalset möödalasku selles mõttes, et need, need huvikoolid tõesti nagu marginaliseeruvad ja, ja me ei leiagi sinna inimesi. Sest praegu on ju selge, et see püsib nagu hästi palju entusiasmil. Ja ma arvan, et Sestilistiline külg see on hea, et ta on väga erinevaid suundi ja et igaüks õpetab seda, mida ta tunneb, aga loomulikult on kahju, kui on ainult üks värav sellele, et oleks suhteliselt hea, kui need muusikaõpetajad omaksid ka ise sellist laiemat tausta, et asetada seda kõike kuidagi sellesse konteksti, sest noore inimese jaoks või lapse jaoks ei olegi oluline mitte kõike selgeks, et nad aga on oluline näidata, et meil on nii palju uksi siin ja meil on nii palju aknaid ja me võime maailma näha nagu väga erineval moel. Et mis kõik on olemas, et see on võib-olla olulisemgi, loomulikult. Teine asi on õpetada last millelegi pühenduma ja keskenduma ja see käib ka läbi just selle pilliõpe kasele kuulamisõpe, mis tegelikult ei, kindlasti ei pea olema midagi asi isenesest, see lihtsalt on selline teadvustamise küsimus, seda saab teha absoluutselt igas kontekstis ja seda ka kindlasti tehakse, pilliõppes ka ju laps õpib kuulama, õpib tähele panema, mida ta ise teeb ja seda heli tähele panema ja jälgima. Ja võib-olla kuskil väljaspool linna on see saastatus ikkagi tunduvalt, et väiksem, et linnakeskkonnas on see, kus need probleemid on väga, väga suured. Minu arust siin on ka veel teisi küsimusi, mis on seotud kuuldelise tervishoiuga. Ma arvan, et ka väga oluline oleks sellest rääkida, et kuidas lapsed kuulavad kõrvaklappidega halva kvaliteediga, kui kõvasti nad kuulavad, et siin on uuringuid, et juba enamus Ameerika kahekümnendates noori on kuulmispuudega. Et siis me ei saagi rääkida mingisugusest tähelepanust või, või oma keskkonna tunnetamisest või kuulamisest. See on mingi varandus, mis meil on see võime, mis ei taastu, kui ta on hävinenud. Ja sellest räägitakse ka väga-väga palju, igal pool järjest rohkem ja ma arvan, et see oleks ka meile oluline teema, et läheb natukene küll välja sellest uue muusika kontekstist, aga mulle tundub see praegu oluline või isegi olulisem rääkida, et mis uuest muusikast me räägime, kui meil on inimesed, kes ei kuule, mis, mis toimub, et siis pole ka mõtet midagi teha, mida kuulata. Kui ei ole kuulajaid. Rääkis helilooja ja Eesti muusika ja teatriakadeemia prorektor Helena Tulve. Vestlesin ka helilooja Andrus Kallastu ka, kellel on päris mitu ideed, kuidas kompositsiooni õpetust tuua koguni tavakoolidesse ja päris noorte inimesteni. Nüüdismuusikaõppe, ma arvan, on osa tegelikult sellest kultuuri pest, mida peaks õpetama ju kõikidele inimestele et ega ei saa tõmmata kuidagi piiri vahele, et uus teater või uus kunst või nii edasi. Aga, ja minu nagu üks mõte, mis on olnud, vaadates seda muusikaõpetussüsteemi Eestis. Üks ettepanek, mille ma olen isegi nagu teinud, on see, et üldhariduskoolis võiks olla integreerida muusikaõpetuse programmi selline asi nagu kompositsiooniõpetus ja paralleeli näiteks matemaatika õppimisega, nii nagu õpilased õpivad ära matemaatika, teoreemid, valemid, reeglid, see ei tähenda seda, et nad oleksid ise matemaatikud. See teadmine või see kogemus annab vähestele, kellel on selleks ka vastavad, siis eeldused ja tahtmine annavad võimaluse saada matemaatikuks. Aga just see, et kõik viivad ära Pythagorase teoreemi, kõik õpivad ära ruutvõrrandi lahendamise ja muud sellised asjad. See on nagu üks osa sellest kooliharidusest, mille kõik on saanud. Mulle tundub, et analoogselt võiks ka muusikaõpetuses olla mingid asjad, mis õpitakse ära nagu muusika kohta. Ja selle mooduli või selle asja nimi võiks olla siis kompositsiooniõpetus, mis oleks integreeritud sellesse muusikaõpetusse, mida praegusel hetkel antakse koolis. Me võtame kuskilt autoriteetidest teadmiseks, et eksisteerib selline pettuaagorase teoreem ja õpilase ülesanne on see lihtsalt ära õppida. Kui me räägime nüüd nagu heliloomingust või me räägime sellest, et inimene on matemaatik, siis vatist võrdlusena, siis ta juba loobuma enda teoreemi Ta loobuma enda valemi. Samamoodi helilooja, kes loobuma enda struktuuriv omaenda valemi koolis võiks olla kompositsiooniõpetus, analoogselt nagu õpitakse matemaatik tika struktuure. Kompositsiooni õpetas, ei tähendaks seda, et need, need õpilased oleksid heliloojad. See, kas nad on helilooja, mitte, see kujuneb hoopis veel selle asja juures. Seda paralleeli ma rõhutaksin. Ma arvan, et juhul, kui selle suhtes nagu leidub lõpuks mingisugune huvi kõigepealt ja, ja võib-olla ka nendes ametkondades, kes koostavad programme siis tegelikult noh, selline asi eeldaks loomulikult spetsiaalselt õpetus ka nendele inimestele, kes koolidesse reaalselt õpetama lähevad. Kindlasti on neid inimesi praegu olemas, aga me ei saa ju eeldada seda, et et need inimesed oleksid nagu kõik muusikaõpetajad, kes eesti koolides õpetavad, et, et see saaks olla ikkagi selline nagu pikem protsess. Ma olen teinud mõningaid selliseid lühi Ta vormis asju. Punkt üks, ma olen omaenda lasteaiaga töötanud, isegi siin nad kirjutasid mingeid lugusid ja esitasime neid ja nii edasi, noh see ei olnud mingi süstemaatiline kompositsiooni, õpetas spetsialiste, nimelt see nüüd oli siis nagu mingi loomingu nagu lihtsalt selline impulss, kompositsioone võimalik õpetada lasteaialapsele kolmeaastasel võimalik õpetada kompositsiooni, lihtsalt see metoodika peab olema vastav ja sellele eale sobiv. Aga ma olen teinud ühe kursuse Pärnu muusikakooli lastega. Seal vist oli nii, et esimest klassi peres ei olnud, aga alates seal teises klassis kuni lõpetaja, vaata nii. Ja nendega me siis tegime selliste workshop, ühesõnaga, kus oli kõigepealt tutvumine nende kõladega ja siis komponeerimine nende kõladega. Ja siis ma olen teinud ühe näidistunnis televisiooni saade, nii soovis nagu mingit näidist või näidet ja siis ma tegin Pärnu vanalinna põhikooli teise klassi lastega, tegin ühe sellise kompositsiooniõpetuse tunnid on olemas, jah, eks projekt, et see ettepanek tuli Berliinist Eesti Arnold Schönbergi ühingule ja, ja see on üks niisugune projekt, mida see Berliini MTÜ siis on korraldanud juba 10 aastat Berliini koolides kompositsiooniõpetuse projekt koolis ja nad on koostöös siis selle märtsifestivaliga igal aastal presenteerinud neid tulemusi. Ja kuna nad otsisid partnereid seal Euroopa projekt, siis nad tegid ettepaneku Eesti Arnold Schönbergi ühingule, noh, me olime siis nagu rõõmuga nõus, sest see on ka meil antud hetkel olnud selline üks kus ja mis on nagu aegamööda kujunenud neljast riigist, seal on Berliin, seal on Belgiast üks maatriks, üks niukene nüüdismuusikakeskus on Lintsist Anton Brockleri ülikool ja on siis Eestist Eesti Arnold Schönbergi ühing ja meie partneriks on Eesti Muusikaakadeemia Pärnus Pärnu vanalinna põhikool. Et ühesõnaga on nagu plaanis nende projektijuhtide kohtumine siis mais 2015 ja noh, see tegevus siis käivituks 2015 sügisel, nii et aasta pärast ja ehk selle raames siis kasvab välja selline metoodika, millest me tegelikult rääkisime, mis võiks olla tegelikult meie koolile kasulik. Tähendab, ühesõnaga see minu ettepanek ei puuduta üldse praegu antud hetkel seda traditsioonilist nagu muusikaeriharidust, et see puudutab just nimelt täiesti tavalist üld, keskharidust, ühesõnaga üldkooli. Et muusikaõpetuse osana peaks olema integreeritud kompositsiooniõpetus, võiks olla. Sellised olid mõned mõtted, milline võiks olla nüüdismuusikaõpetus Eestis nii ülikoolis, nii keskastmes, nii muusika- ja huvikoolides kui ka tavakoolis. Et kuidas oleks inimestel rohkem aimu sellest, mida kirjutavad heliloojad, kes elavad meiega ühes samas ajas ja ruumis ja kuidas see muusika jõuaks laiema publikuni, kuidas noored saaksid seda mõista paremini ja millist õpetust siis võiksid meie muusikaõppeasutused ja koolid anda. Need olid mõned vaatepunktid sellele teemale valdavalt heliloomingu aspektist ja eks seda annab kida nii mitmegi erineva kandi pealt. Täna vestlesid sellel teemal üliõpilased Elis Vesik, joove kut Kadak Eesti muusika- ja teatriakadeemiast. Helilooja Tatjana Kozlova-Johannes, kes õpetab kompositsiooni Georg otsa nimelises Tallinna muusikakoolis ja kõnelesid ka Eesti muusika ja teatriakadeemia prorektor, helilooja Helena Tulve ja helilooja Andrus Ka ja selline oli tänane heligaja saade. Saatele tegid kaastööd leelo kõlar ja Toomas Velmet. Saate mängis Koko, Katrin maadike toimetas nelevaste infelt ilusat päevakaja.