Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Lugupeetud kuulajad, seekord on kunstiministeeriumis maalikunstnik Tõnis Saadoja ja Kunstikriitik Sten Ojavee kaasaegse kunsti Eesti keskusest ja põhjuseks, miks nad siin on, on äsja baas Kreenholmi kompleksi kuuluvas Carri villas avatud Tõnis saadoja isiknäitus arhitektuurifoto väikese poisiga. Ja tahaksin kõigepealt küsida teie mõlema käest, et mis hetkel see projekte jaoks algas, miks ta selle ette võtsite või mis selle juures huvitav tundus. Tõnis ehk. Konkreetselt Narva maja ilmus minu jaoks kaardile vist aprillis või märtsis, et noh, pildid on iseenesest noh kaks tükki neist on juba eelmisel aastal valmis tehtud. Aga meelselt jah, maalimisega ma otsisin sellist sobivat eksponeerimispinda neile ja siis noh, üldisemalt teadsin, mis, mis tüüpi ruume mul nagu vaja oleks, et et mul on isegi Tallinnas, oli üks, üks variant, aga see kuidagi langes ära või noh, see ei jõudnudki eriti kaugele seal nagu asjaajamine. Ma arvan, seal märtsi lõpus äkki, või kui, kui sellest majast nagu juttu tulijat. Et noh, muidugi küsimus oligi seal Narvasse maja, et kas see nagu sobiks. Sest kui ma käisin seda vaatamas, siis ma sain aru, et noh, need pluss on lihtsalt nii palju rohkem kui neid miinuseid siis näiteks ma ei tea, distantsi näol või potentsiaalse vähese külastatavuse näol, et, et igal juhul tasub juba selle ruumi pärast tasub seda seal Narvas teha, et see tuli niimoodi pool aastat tagasi tegelikult pilte see ruum. Ja Sten, kuidas kaasaegse kunsti Eesti keskus sinna lülitus. Mina isiklikult üldse veidi hiljem, et algselt keskusele selle ürituse korraldajaks, aga mina sattusin sinna, ma arvan, kuskil maikuus äkki ma pidin mõned asjad sealt üle võtma juba, kes eelnevalt oli seal teinud ja siis me hakkasime kiiresti lühemat jah, bet Tõnise ka, et kui meil oli võib-olla mure või hirm, et kures inimesena saada, siis tegelikult oli ka see, et koht oli 2009.-st aastast tühjana seisnud, seal ei olnud mingit institutsiooni ees, et noh, see oli mured, kuidas see kõik tööle panna, kuidas sinna inimesed, töötajad, kõik küttel asjad, et noh, et seal oli kõik läbi mõeldud, sellelt oli päris pikk protsess või niuke intensiivne tööperiood. Et see hoone üldse teha näitusekõlbulikuks, siis mitte ainult füüsilises ruumide korrastamises võid ka just see, et Narvas saada sinna töötajad ja kõik selline muu. Lisa. Osaliselt, ma saan aru, et Narva tuligi juhuslikult pildile ja lihtsalt need ruumid olid nii õiged, et enam ükski takistus ei olnud kuidagi takistus. Aga mida see võib olla Tõnis sinu jaoks just konteksti ikkagi annab just nendele juba valmis piltidele juurde, et mis on see ruumikogemus, mida sa sealt majast siis leidsid, et sa oled öelnud, seal on läbi käinud nii pressiteadetes kui kõigist muudest selgitavates tekstidest, et sa ei tahtnud teha näitus kunstigaleriis, et mis on sinu probleem galeriidega ja mis siis nüüd seal nii väga on? Ruutmeetril on selle, ma olen rohkem kui üheski teises Eesti kunstigaleriis tänases. Aga eira preemiale galerii institutsioonidega pigem ongi seal ruumi struktuuriga, noh see on ka probleem, et noh, tegelikult need pildid tuli mul stuudios viis tükki kõik näiteks selliseid pilte vaadata. Ta ei pea need ruumid tõesti nii suured olema, aga mul jah, et võtame viis pilti, siis võiks olla nii, et iga pildi jaoks on eraldi ruum, et pildi vaatamiseks kohandada noh, võimalikult nagu massiivselt võimalikult täpselt kitsa peal, et, et kui teha nagu isiknäitus, mis koosnebki mõnedest piltidest, siis kuidagi maksimaalselt seda ekspositsioonis nagu toetada. Ja seda rutiini nagu murda ikkagi seda huvitav teha, et ma kunagi tegin kahes üürikorteris näitused. Kuna ta võib-olla oli seotud rohkem ütleme, sotsiaalselt või isegi illustratiivsed rohkem seotud sellega, et mis pildi peal on see kajastus nagu otsesemalt nendes ruumides, kus eksponeeritud olid, et noh, praegu on nii see pildi peal kujutatav arhitektuur kui kas olemasolev arhitektuur on lihtsalt noh, pigem nagu meeleliselt seotud või noh, kuidagi palju nagu üldistatumalt. Et noh, ta on nagu meeldivat kontrastis see maja, mis meil Narvas on ütleme, noh, kontseptuaalselt remonditud, et sealt on eemaldatud värv, krohv seintelt täpselt nii palju siis, et, et oleksin võimalik panna õiged lambid nende tööde vaatamiseks ja õiged nagu taustad või vaheseinad, et ta kuidagi niimoodi visuaalse tasakaalustaks, et et see on selline, noh, mitte ühekordne võimalus, aga ikkagi suhteliselt erandlik võimalused tekitada mingisugune ruumikogemus või. Aga selle ruumikogemuse juures on just oluline, et sina olid seal esimesena, sest et kaasaegse kunsti keskuse direktor Maria Arusoo rõhutanud ka seda, et ta väga loodab, et nüüd hakkabki tulema igasuguseid projekte, sellest avalikkusele taas lahti tehtud Carri villas ja nii edasi, et kas natukese kalastaja rõõm Eks ikka jah, aga ma annan endale aru, et asi ei ole minus, et ma ei ole kunagi nagu arvanud, et minu näitus peatub alla jooni, mis te tahtsite nüüd esimene kord või et need ruumid jäävad need alati näiteks kuidagi, ma ei tea selle selle näitusega seotuks, et absoluutselt ja see on just selle programmiga seoses ja selle nagu tähelepanu tekitamisega seoses on, on väga-väga palju nagu mingeid erinevaid raudu tules nii-öelda, et seal toimub peale minu piltide näitamise veel palju muud. Ja ka noh, ütleme, Narva elanike seisukohalt on näiteks suurim rõõm on minu arust senise, et inimesed tulevad sisse, et miks see maja lahti annetada mööda käime, seal on suletud juba sõidetud aknast tuled põlevad ja sa lähed sisse seal seal nagu toimub midagi, et noh, see, mis seal toimub, nakassennid nagu liigutab või mitte noh, seal võib-olla minu seisukohalt nagu nad peaks olema primaarne, aga samas kui ei ole, mis siis ikka, et noh, ma ei ole seda näitust üksi teinud ja ja see on kõigil osapooltel on omad nii-öelda eeldused ja mingisugused lootused, miks nad nagu kaasa löövad, et loomulikult see jaguneb väga paljudel inimestel väga paljude ootuste vahel. Kui rääkida nüüd sellest näituse sisust või sellest maaliseeriast konkreetsemalt, siis on läbi käinud ka, et see projekt on küpsenud sinu peas ja jõudnud juba uuendile juba väga pika aja jooksul, et sellised mahud nagu kolm aastat ühe projektiga tegeleda mõnes mõttes vahepeal tulla, selle juurde jälle vahepeal tegeleda muude asjadega. Ma tulen selle kogu projekti juures ongi sellised tohutud mastaabid, eks ole, et selline väljasõit Narva majada taasavamine kolm aastat tööd üle viie aasta, esimene isiknäitused. Monumentaalseid mahud on kuidagi. Et aga kuidas? Arhitektuurifoto väikese poisiga, et räägi selle seeria tekkimise loost või sünniloost? Ta tekkis jah, tõesti mõned aastad tagasi see, et ta nüüd on kolm aastat nagu kestnud, see, see ei tähenda seda, et ma olen kolm aastat palehigis töötanud sellega, et noh, see kolme aastat ongi tekkinud, seetõttu ma vahepeal absoluutselt ei tegelenud sellega, et noh, see ei ole kuidagi planeeritud, et kõik, mis sa ütlesid, et mingit kolmas viis aastat jah, olen teinud teistsuguseid, näituse või teistsuguseid kunstiteoseid, et üks aasta läks puhtalt laemaalitegemise tähe all, et siis isand Ja selle ka natuke nagu isiknäitusi igavene hea teha ja enne seda Nagu koostööprojektid, mida ei saa Grovisik näituseks nimetada, tulebki see viis aastat yksuke nagu täis, et noh, ma olen nagu teinud küll omaarust mingeid asju, aga noh, lihtsalt, et see formaat nüüd ainult mina ja pildid. Ja kus ta tekkis 2011 suvel, tekkis mõte, ma arvan või noh, 2011 suvel polaroid pildistatud, millal see maalinäitus nagu tugineb? Ta jõudis nagu jah, settida enne võib-olla vähem, isegi kui ma praegu välja mõtlesin, et. Mul on kombeks käia linnas pildistama aeg-ajalt, kui tuleb mingi vaba päev on ilus ilm, vaatan fotokatel otsa, et noh, võiks ju minna mingeid pilte teha ja siis ma käin pildistan ja, ja tihti samades kohtades kuidagimoodi soenduseks vett. Visandeid joonestan tavaliselt, et siis ma käin pildistamas, et hoian tähelepanu värske ja mõtlen, mis konteksti need vaated või ülestähendused nagu asetada võiks, et siis nii palju, kui ma mäletan, üks märksõna oli see, et ma tahaks kindlasti suurimaale värvilisi. Ma tahan, et tööd oleksid nagu pigem emotsionaalsed, sest noh, minu töid refereldataks alati kui hästi nagu jahedaid või sellised distantseerituid. Kuidas neid asju nimetatakse, millega võrreldes aga et umbes nii, et ma ise mõtlesin, et ta võiks olla midagi äärmiselt nagu emotsionaalselt või sentimentaalne oled isegi noh, ta peaks tegelema ühtepidi kaasajaga, teistpidi minevikuga tal võiks olla mingisugune, väga tugev, kontsentreeritud visuaalne metafoor, et kuidas saaks ühe pildi sisse nagu võimalikult palju nagu ära pressida või, või kuidagi sisse pressida, kokku pressida. Aga väikene poiss seismas siis erinevate suhteliselt monument aastate arhitektuurimahtude kõrval ees küljes. Ma saan aru, et mulje siiski ülearu selline sentimentaalne ja nostalgiline võib-olla ei tulnud kokku, pigem jällegi saab rääkida ikkagi sellisest teatavast üksindusest, teatavast võõrandumisest ja sinu puhul just ka eelnevate seeriate puhul, et alati on see keskkond mängib väga tugevat rolle, kas see on siis kodustele keskkonnana, mida sa vaatad või ütleme näiteks muu laemaali puhul, et see on kujutatud ja me vaatame puulatvu nii-öelda samamoodi eelnevad näiteks kodulinn Tallinn seeria, et me vaatame seda tühje konistliku keskkonda või mingeid maamärke, et nüüd samamoodi, et kuigi seal on see inimfaktor kujutatud, siis jääb ikkagi kuidagi selle ehitatud keskkonnaga seoses. Liivatera rannal umbes sain pisendatud mingis selges üksinduses nii-öelda ma ei tea, kas see tuli selle romantiline ja ja emotsionaalne näitus, mida sa tahtsid. Teha minu arvates tuli jah, või noh, kellele mida romantika tähendab linnaromantika, see on nii vana, siia. Oled selles žanris võib-olla tallab mingeid klassikaradu. Kui Sten sina vaatad seda seeriat nii-öelda vaataja kunstikriitiku ja koordinaatorina, et mis on sinu jaoks kõige intrigeerivama selle puhul? Aspekt Ma arvan, et minu puhul on seesama konflikt just selle lapsepõlve pildi ja enda lapsepõlve pildi, mis mul peas mälused selle vahel, et täpselt Tõnis vahetasin individuaalne ilmselt, et mis on romantika, kuidas inimesele kogeb. Aga minul on ka esimene tunne, kui ma Etytomaal vaatan, pigem selline veidrus tunne. Miks need poisid seal seisavad? Ma olen selles projektis ilmselt kõige noorem osaleja ja juba minu, sest on lapsepõlv oli selline, et ta ei olnud selles keskkonnas, mul ei ole selliseid mälupilt, et kus ma olen kuskil üksinda, sest see võib-olla ma olen kolme lapse perest, et see oli niisugune mängleva ja teistsuguse. Võib-olla see käivitus just ongi, et see vastandusest see peaks olema lapselik ja mänglev, aga sealt justkui puudub. Et see võib olla, tekitabki minus küsimuse, et kas täna lapsel, kes kasvab üles võib-olla temal on sellised mälestused, kus kõik on ülimalt kontrollitud ja ette näidatud ja pool aega möödub ekraani ta ka vanematele inimestele, et et ma arvan, et see on see Tõnis oled kuskil tekstis ise väga ilusti välja toonud, see peakski võtma lapsepõlvest selle hetke, kus alati tundsid ennast täiskasvanuna või et kuidagi see täiskasvanuvaade lapsepõlvele ja siis ka lapsepõlvest nende mingit teatud hetkede mäletamine, mis tagantjärgi tunduvad täiskasvanud ikena. Et see peaks kandma seda tunnetust võiks. Hästi ma tahtsin küsida veel selle nüüd eksponeerimiskeskkonna kohta, tihti, tehes sellist varemete romantikat, mida te kahtlemata teete, kuigi karivillal siiski heas seisus välja ja loodetavasti tärkab taas aktiivsemale elule, et kas ei ole ohtu sul nende galerii väliste ruumide otsingutele, nad mängivad nii-öelda sinu maaliseeria üleval, et see ruum hakkab niivõrd domineerima oma sellises, nagu sa ütlesid duaalsus remondituses selle sisu üle. Loomulikult oli see oht ja ega meil kujundus ongi selle printsiibil üles ehitatud, et kes vaatama läheb, see näeb, et ta võib ju mõelda, et mis asjasid peaks ära võtma, et see asi nagu ei töötaks, et tegelikult see on väga lihtne, kõik. Loomulikult ja sellega tuleb töötada alati koos oma pildi pannud täpselt, et mis seal kõrval on ja kui kaugelda muudest asjadest on, et et inimesed reeglina kuidagi vaatavad asju sarnaselt kogevad müra tajutakse üldiselt üsna üheselt, seal on jah, väga kerge majale alla jääda nii-öelda, et. Järgmine konteksti konsentrina ring on siis Narva, et selle projekti puhul kuigi, nagu sa ütlesid, see maja oleks võinud olla ükskõik kuskohast oleks võinud olla Tallinnas lihtsalt see sattus olema see ruumi juhus siis ikkagi Narva on väga tugev kontekst ja kui vaadata ajalehte, mis selle näitusega koosneb, siis nii Eero Epner kui näiteks Maria-Kristiina Soomre kirjutised rõhutavad väga just seda Narva aspekti ja mulle tundub see ikkagi natuke selline kolonialistlik, kuigi seal väidetakse, et ei ole kolonialistlikes, on parimate kavatsustega, aga siis kogu sellest paatosest ikkagi saab minu jaoks läbi selliste invasiooni ja ühelt poolt on see, millest selline kunstielu tavaline ringe nagu sina ütlesid, et sotsid rutiinist väljamurdmist, et me kõik oleme väsinud, võib-olla natukene Tallinna galeriides ja võib-olla isegi Tartu galeriides natuke tahaks kuhugi ära ja sära on siis Eesti suuruselt kolmas linn, kus me ei käi piisavalt tihti ära, et võib-olla see on küsimus teile mõlemale, et see Narva kontekstidesse invasioon tungib ta nüüd ja ärgitada see kaasaegne kunstielu seal rohkem esile nagu Stenni käest, mille, mis on küsida ka lisaprogrammi kohta ja nii edasi ja nii edasi, et see ei ole ainult näitus seal ainult ühe maja avamine, son, terve kultuurimaja, ma ütleksin. Kas ta seda Narva konteksti kas ei hakka juba siit Tallinnast vaadates nii-öelda projekti lammutama. Kolonialism, ja mulle tuli ka see sõna üsna varakult nagu keelele aga see kõigest midagi pääsemad ses mõttes, et see on paratamatu ja, ja ka meil on suhteliselt selline kõrvalseisja ikkagi positsioon, sellepärast noh, keegi meist ei räägi vene keelt näiteks piisavalt hästi ja, ja noh, kõik, mis seal tehakse, me teeme nagu ütleme, mingite vahendajate abiga on ju kuidas siis muidu ikka seda teha, et kuidagi paratamatult noh, kuna tegemist on mingis mõttes väga spontaanse nagu ettevõtmisega, siis noh, ongi kuidagi vastukaaluks sellele spontaanse seal on tohutult nagu jõudu rakendatud või noh, tohutut võimsust, et noh, siis inimeste hulk, kes on töötanud selle projektiga, minul esmakordne selline kogemus, et mul mul ei ole sellist nagu meeskonda kunagi nagu selja taga seisnud, et noh, kolonialism, et ma tea, Narva on Eesti linn ikkagi eni või ta on Eesti vabariigi territoorium ja selles mõttes, et siin on väga lihtne ongi ära kaduda, et ega selle linna ilma niimoodi nagu tuttamata. Võib-olla ei saa üldse tähelepanu ja noh, ma ei tea, võib-olla esimest korda me teeme võib-olla üle mõne aja, teeme mingit asja ja võib-olla pärast meid tuleb järgmine keegi, sa saad mingit teistsugust signaali, aga noh, see ei ole lihtne, jah, Narva tõesti suurlinn ja, ja ta on väga nagu endasse tõmbunud ja üsna nagu selline morn. Ja noh, ega meie kavatsusele midagi muud kui teha mingi noh, võimalikult kuidagimoodi atraktiivne või ligitõmbav ja intrigeeriv keskkond, eks ole. Et noh, loomulikult sellel asjal omahind võib tunduda jah, sellise nagu upsakas kedagi Snabistlikuna, aga samas noh, see ei ole eesmärk, eesmärk on näidata kasvõi seda, et iga koht võib olla nagu millekski hea, et noh, see kogu see Kreenholmi saatusel traagiline võimelised tegelikult üsna nagu katastroofiline, mis seal toimub, kõik need kinnisvaramahud seisavad tühjana tegelikult ja neil on, neil on välismaaomanikud, kes ei saa mitte midagi teha nendega, sest mitte keegi kohalikest ei usalda seda piirkonda. Kohalik rahvas on nagu eemaletõmbunud noh, riigis pettunud. Ja noh, siis tuleb mingi kunstnikud, eks ole. Et noh, mingi mõnus räämas maja see on osa sellest, ma tunnistan, aga see ei ole ainult see, et seal on väga mitu minu arust nagu tahku, et kõike seda mainivad, et ütlevad ka, et vau, et peaks narva minema parandama matult toimub mingisugune päästikuna, jah, see Narva, et Sten ja Narva. Ja mina ja Narva, et ma ei olnud ka Narvaga varem kontaktis eriti olnud, ma olin täitsa lainetele pisut oli käinud ja olin käinud lossis Narvas, väiksena aga täielikult see, mis võib-olla meil kogu näituse tiimile Narvas ees ootas, selline ootamatut minu arust see publik, kes meid vastu võttis, oli väga erinev publik, kui me näeme näiteks Tallinnas või kuskil muult Eesti linnades, kus nad on harjunud käima ütlemisest Tallinn või Tartu näiteks näitustel. Kõik inimesed võtsid suvel seal vastu, millest me juba grillilt rääkisime, see samasse ruumi mõju, et inimeste on huvitatud, mis toimub Kreenholmis mulle jäänud mulje, et arvaks, et me tuleme sinna sisse tungijatena. Tavapublikule kogu Eesti kunstihuvilistele kultuurihuvilistele. Ma, ma ise ei ole üldse selle peale mõelnud, Me oleme krai, sissetungijad või seda siis, ma ei näe seda. Isegi vastupanu, no mõlemad ses mõttes ei saa öelda tallu sissetungi, et me oleme lihtsalt mingi võti on meie käes, mida nagu sahtlis olemas lihtsalt. Jah, sest kohalikud inimesed, kui me olime seal ka mina, olin seal vist kuus päevad järjestatud vanad inimesed, kes tulevad näiteks juba enne avamist, tulid ukse taevad, staatiasime, toimub, et monervagioola tänaval elanud, ma ei ole siin käinud manni huvitatud, mis siin toimub ja kõik oli hästi positiivne. Seal käisid. Noh, isa oma tütre näitas ja vaat siiralt käis näitusel ja nad mõlemad olid huvitatud, vaatasid maale, nad uurisid, mis me teeme, mis me programm on. Ja meil programmi kaasatud kohalike Narva inimesed, me ei tundnud ainult Tallinnast, et lähme oma tiimi, teeme siin. Et noh, võite vaatama tulla, mis meil siin on, et me ikka üritame täielikult seda suunata kohalikule publikule. Võib-olla see kolonialism nii-öelda ei tulegi sellest projektist väljas tõepoolest, miks mitte teha lihtsalt Narvas näitust, aga võibolla mind ennast üllatas selle teatavate kirjutiste toon misele. Kütust saad vajalehega kaasas käis ja võib-olla just ka see, et seal on küll paar lühikest sellist intervjuud. Üks on Oleg Pissarenko ka ja teine on Kreenholmi haldajaga, aga noh, üldiselt selles lehes annavad tooni, seal on mingi, et Narva on kuidagi eriline, ütleme, aga noh, loomulikult ta loob selle teise konteksti ja noh, fakt on see, et me keegi ei räägi vene keelt ja me tuleme Tallinnast ja me ei käin Narvas lihtsalt näituseid vaatamas, et ma arvan, palju inimesi, kes sõidavad spetsiaalselt Tõnise näituse jaoks sinna, mis on väga äge selles mõttes, et ka mina ei ole tükk aega Narvas käinud. Ma tahtsin korraks tulla tegelikult tagasi jälle sisu juurde, et me siin pendeldama selle konteksti ja vormi ja sisu vahel kogu aeg, et siin juba käis jutust läbi, et maal on pildistanud üles polaroid ja sellest on siis suurendatud maal. Et ma tahtsin küsida kõigepealt too enda kohta, et kas sinu jaoks öeldaks vahetega, avastad mingi foto, kas sa ütled mingile poisikesena, seisa nüüd, palun, siin ma teen siit ühe kompa või sa tabad kedagi kusagil seisma. Kas sinu jaoks on seal mingi vahe, et kui sa käid linnas pildistamas, kas sa sekkud sellesse või sa pigem nagu püüad nii-öelda lavastada läbi selle, et tabad lihtsalt mingeid situatsioone? Ei ole enne sekkunud kunagi, pigem ma olen olnud nagu spontaanse sellise dokumentaalse lähenemise nagu huviline. Aga oleneb võib-olla eesmärgist, et lavastusele sisse kirjutatud, see on ka visuaalselt väga esil, ma arvan, et seal tahtlike, eks Ma varieerin omanid. Käige ja mõtteid, et ei, üks ei ole parem kui teine, oleneb eesmärgist, et mul on ka fotosid, mis seal nagu nendel avastamata, mismoodi nopped nagu linnaruumidest, et jah, oleneb võib-olla eesmärgist rohkem sellest suuremast kontekstist, kuhu nad nagu asetuvad lõpuks. See on sinu jaoks foto nii-öelda must materjal ja kas sa ei ole mõelnud hoopis tulla näitusele välja oma fotodega või, või üldse, miks sa maalid? Ma olen tulnud ka fotodega välja ja ega siin mul mul ei olegi nüüd öelda midagi enesekaitseks aga maali juures on näiteks see käsitöö aspekt on ikkagi väga oluline, et ma olen sealt aru saanud nagu pikapeale, et noh, algul võib-olla tõesti, kui vaadata pilte nagu niimoodi Literatuurselt või nagu lugeda nende mõtteid, mis seal, mis seal peal on, mis nad kujutavad, et tõesti ei ole see meedium võib-olla nagu iseenesest nagu oluline. Aga kui seda hakata nagu meediumist lähtuvalt kuidagi konsulteerima, et siis tekib see õige nagu plahvatus, segu, et noh näiteks seesama polaroid tema ühistunnusmaaliga on see, et mõlemad on unikaalsed ainueksemplarid, polaroid, foto oli negatiivne, tahavad, ongi seesama, mis seal sealt aparaadist välja tuleb. Ühekordne suid sama pildi teha teises kohas, aga noh, põhimõtteliselt sedasama kaadril ei ole nagu tublicati. Maalid ongi, ongi tehtud niimoodi, et nad annagunud üritavad maksimaalselt järele aimata seda nagu asja nagu materiaalsusest Need maalid, näevadki välja nagu hiiglaslikud polaroid fotod, et noh, neil on jäätud sellised valged sirged servad ja seal õue, mis ma valisin seal natukene, meenutab seda polaroid Grabelis paberit ja seal on veel mingeid nõkse, mida saaks rakendada, et see oli tehniliselt, oli üsna nagu keeruline teostada mingit kohtisesse polaroid ütleme spetsiifikasse, et on niisugune natukene hägune, ühtlaselt hägune, samas seal on mingid teravused sees. Värvigamma on kuidagi selline keemiline või noh, kuidagi mitte nagu natuuritruu, aga samas ikkagi nagu ruumi kirjeldab, et kõik sellised asjad, ütleme mul isiklikult nagu ateljees on väga põnev, seda kõike nagu, nagu teha on ju seal aitab kontsentreeruda, saitab asjad kuidagi nagu ära lõpetada, kuidagi fikseerida, et. Aga kas käsi, töölisusele kuluv aeg, mis sulle iga seeria puhul või ka töö puhul kuidagi sisse kirjutatud, et mida sa vajad, ongi nagu meeleharjutus või mingi selline meditatiivne. Nojah, aga seal teeb ka visuaalselt maalane hästi sügav näiteks alati fotost ei saa kunagi seda teatavat tasapinnalisest, ei saa nagu välja. Et noh, see võib olla nagu pluss või miinus, aga noh, olete nagu ruumilisemalt. Noh, mul see fookus kuidagi teiseneb, et ma ei liigu nagu oma arust mingis kindlas suunas, mõned arendan välja ühte mingit maalikeelt, et pigem on see, et ma teen nagu ühe projekti ühes võtme, siis ma vaatan, et noh, mis, mis nüüd järgnes, tead, siis seal on pisut nagu erinev eelmisest ole tasapisi pikem, vahepeal settib välja see, mis ma tegelikult täpselt häda nagu, nagu oma fookust see on, et kõik need protsessid Resna nagu aeglased, et ma olen nagu pooleli. Mul, mul ei ole, mingit sellist valmistada ei ole nagu pakkuda. Aga tehes fotorealistlikke või hüperrealistlikke maale fotode baasil siis selle praeguse pildilise ülekülluse ajastul vahel tundub, et selliseid töid on just nagu lihtne, nagu väga kiiresti nii-öelda kõrvale heita, et sa vaatad ära, kuna seda harjunud väga kiiresti selliseid fotosid tarbima, nii visuaalset kujundit ja siis samalt ära aas on see pois seisab, on seal ja siis sa vaatad järgmist sellist tööd, et kus see nagu see üks vaataja jaoks tuleb just selle vaataja, kes on kaasajal nagu pidevas just nagu fotoga nii harjunud ja nii selles ülegi. Luses, aga kuidas ta vaatab seda fotot, enamasti vaatame ekraanilt kõiki asju. Ma arvan, et võib-olla käesoleva seeriana üks tunnus ongi see, et ta nagu füüsiliselt üsna nagu kohal, see on ka see, et miks see nii on, et need pildid on eraldi ruumides, et tahad pilti vaadates on tõesti võimalik vaadata no nii lähedalt kui kaugelt ja erinevate nurkade alt ja noh, ega see fotorealismi trikk on tegelikult selles, et su nagu Sillar ühtes vajutab sulle midagi teist olenevalt kas töötab mõne inimese peal või mitte, aga et algul seal loomulikult jah, sa näed fotosid, süvened sellesse, siis sa hakkad nägema, et ta ei ole nagu see, kuidas ma olen harjunud fotot vaatama, siin on mingid muud jäljed kuidagi teistmoodi tehtud. Eks see loomulikult eeldab võib-olla mingit sisseelamist, et sa tajud mingisuguseid, ma ei tea teisi mingeid mõõtmeid, kas seda ajamõõdet või mingisuguseid tehnilisi mõõtmeid või, või see vastupidi avastada, et mingid asjad on väga, väga läbinähtavad või lihtsad, aga et noh, põhimõtteliselt see pildi vaata, mine ühtlasi, ma arvan, nagu dekonstrueerib selle pildi nagu vaataja peas, et just nagu struktuurselt. Jah, ma arvan, ta toimib niimoodi, aga jah, ega ta mingi moodi loosungid on väga kõva, jõledad. Hästi siis tulles nüüd loosungite juurde, siis Sten mis kõik toimub seoses selle näitusega, mis on avatud 19. oktoobrini. Meil on lisaks näitusele kõrvalprogramm, mille me oleme kokku pannud, et seal on esimene giidituur, meil oli juba Madis Tuudega Kreenholmi systenit territooriumil, mis on muidu inimestele suletud. Särav allub seal kohalik turvafirma ja see on väga menukas, kui me juba avamisõhtul sellest rääkisin, Madis tuulde reisist koosnevaid ette, et olge valmis, et sinna võib tulla, ma ei tea, mitusada inimest, et kuidas me seda teeme. Võtame ja tõesti mõned grupid, kes lausa avamisõhtul ütlesid nad taas tulla 30 inimest, Smagugi neil ütlemata kiide lähete teisele ajale, sest me hakkasime sealt nagu muret tundma, et äkki see liiga palju tuleb neid inimesi korraga. Sest et seal ei lasta üle 80 inimese hektarit toorium, lihtsalt jah, siis üks on see giidituur, mis soovitan kõigile, see on tõesti suurepärane. Siis meil on veel, teeme koostööd Pimedate Ööde filmifestivaliga, meil on kaheksas oktoober on siis kell 17, null null PÖFFi filmi linastus üleval, siis selle on kinosaal, mis ma näitan, et see oli varem ka kultuurimaja saal, kultuuri, Mosale niuke aus värk. Esimest filmi saab sinna kaheksandal oktoobril, siis 12, oktoober on meil viimane film, 17 oktoober tuleb siseAndres Kure loeng, kes on siis arhitektuuriajaloolane ja 18 oktoober, ehk siis eelviimane päev. Näitusel on madis tuud riivitud, see viimane giidituur Kreenholmi territooriumil, see on kell 14 null null ja kõik algavad sealt. Ei ole 18 hoone eest ja siis samal päeval veel pärast tuuri enermitaaži kaasas ja kunstiosakonna direktori Dmitri Ozerkofi loeng. Kaasneb selle näitusega ka haridus. Väga hea haridusprogrammi on pannud kokku Anneli porri haridusprogrammis on siis giidituurid, mis on eelregistreerimisega, neid tuur ise teeb siis kohapeal tarenikeetina, kes on ka kunstiteaduse tudeng kohalikku pärit Narvast. Siis seal on veel meil audiogiid, mis saab kohe-kohe valmis, selle on koostanud Eero Epner. Ja siis meil seal tuleb jälle kaardimäng, see on selline giidituuridel inimestele tere küsimused ja ülesanded ja see valmib ka üsna pea, et sellest lihtsalt olevaid näitus on avatud ja teostest pilti teha. Näituseruumis. Selge, aga siis insalt kohtumiseni Narvas. Aitäh, Tõnis ja Sten. Siseministeeriumi saates olid Tõnis Saadoja ja Sten Ojavee ning juttu tuli siis Tõnis Saadoja isiknäitusest arhitektuurifoto väikese poisiga õlimaalid lõuendil, mis on avatud Narvas Carri villas 19. oktoobrini. Saatejuht oli Mari Mürk. Kohtumiseni. Kuule kordusena laupäeval kell 14. Null viis.