Tere, head kuulajad, alanud on selle nädala heligaja saade, mina olen Johanna Mängel. Tänasest des, vaatame tagasi kahele möödunud muusikasündmusele. Muljeid 26. septembril Estonia kontserdisaalis toimunud ERSO hooaja teiselt avakontserdilt jagab meile metsosopran Helen Lepalaan. Möödunud teisipäeval Eesti Raadio esimeses stuudios toimunud ansambel U kontserdist kõneleb lauljatar Laura Remmel. Muusikauudiseid mujalt maailmast vahendab toimetaja nelevasteinfelt ning teises pooles räägime pikemalt Eesti rütmimuusika hariduse liidust, kes läinud nädalal tähistas oma esimest aastapäeva. Stuudios on sel puhul külalisteks Eesti rütmimuusika, hariduse liidu juhatuse esimees Virgo Sillamaa ja liidu poolt läbiviidava mentorprogrammi bändilabori juht Kristjan Kaasik. Head kuulamist. Eesti riiklik sümfooniaorkester alustas oma 80 kaheksandat hooaega avakontserdiga ja hooaja teine avakontsert toimus ülemöödunud reedel, 26. septembril Estonia kontserdis Stahlis, mille dirigent oli maestro Neeme Järvi. Ja see kontsert oli pühendatud oma aja kuulsaima saksa helilooja ja dirigendi Richard Straussi 150.-le sünniaasta päevale. Täna on klassikaraadio stuudios metsosopran Helen Lepalaan, kes kontserdil käis. Kui me siia üles stuudiosse tulime, siis juba jõudsite ka öelda, et teile väga meeldisse kontsert. Kuigi sellest nüüd mõnda aega on möödas, siis millised need mõtted või järelkaja selle kontserdi Rann? Tõesti kontsert oli väga muljetavaldav ja nagu mainitud ennegi just nimelt pühendatud traphile ja kogu hooaeg, nagu on näha järgnevates programmides ja mis oli väga tore, nagu kontserdikombinatsioon oli see, et algus ja lõpp piirdus siis Rihastraažiga keskel oli kaks väga huvitavat naisheliloojad, kellest ühest Ameerika naisheliloojast ma polnud kunagi midagi kuulnud, nii et selles mõttes oli ääretult huvitav. Ja loomulikult kõik teosed kuuluvad hilisromantismiperioodi, nii et selles mõttes selline ühine joon on jah, väga huvitav kontserdi ülesehitus just nimelt et see jäi kõigepealt silma. Kontsert algas piduliku prelüüdiga, mis on tegelikult juba kirjutatud Straussi poolt Viini kontserdimaja avapidustusteks, nii et selles mõttes oma eesmärgilt väga sobiv hooaja avakontsert ja ja selles mõttes, et kõik need teosed on kirjutatud suurele orkestrile, nii et oli hetki, kus ma tundsin, et see Estonia kontserdisaal peaks olema kolm korda suurem. Näiteks eriti just selle esimese teose puhul, mis on orelile ja orkestrile ja põhimõtteliselt see teos on üks kulminatsioon teise otsa. Nii et ma mõtlesin küll, et see tahaks tõesti kolm korda suuremat auditooriumit, et kogu see plahvatuslik kõla kombinatsioon välja kanda. Aga sellegipoolest oli see ääretult imposantne ja suursugune teos ja väga hästi välja toodud sellised dünaamilised langused ja tõusud. Nii et väga ilus algus oli sellel kontserdil juba väga võimas. Esimene asi, mis ma tunnen, et ma peaks ütlema mitte et see oleks suur uudis, aga lihtsalt mind endiselt vaimustab maestro Järvi vaatamata oma kõrgele eale temad dirigeerimine, tema muusika juhtimine kõige lühemalt, kuidas seda öelda on, on see, et see on üks dirigente, kes ei seisa muusikal ees või tema ambitsioon ei ole ise esile tulla või kuidagi oma karismat kehtestada, vaid see ambitsioon on tõesti muusikale alluda, muusika lasta niimoodi voolama, nagu ta mõeldud on ja kirjutatud on. Ja ka kõik see dünaamiline pool, mida alati olen tundnud, et ükski dünaamika või fortepiano ei tähenda mitte lihtsalt agoogilisi märke. Vait Ta on erinevate tunnete väljendus näiteks, et kas piano tähendab õrnust või, ja nii edasi ja see on tunda, kuidas ka läbi orkestri selline tunnete voolamine pääses väga hästi esile, et ei olnud sellist kunstlikku ja ütleme, akadeemilist muusika tegemist, vaid oligi tõesti selles mõttes selline emotsioonide, varjundite mänglevuse kõige kulminatsiooni esile pääs. Ja selline voolamine, vot see jõuab just nimelt hinge või kuidas ma ütlen närvisüsteemi ja see on see, mille pärast inimesed tulevad kontserdile. Nii et suured tänud, mass Järvile ja noh, ta on fantastiline dirigent, üks parimaid minu jaoks maailma mastaabis samuti. Nii et ääretult meeldiv on tema juhendamisel kuulata muusikat, tähele panna neid nüansse ja seda suurt inimlikkust, seda suurt muusikaarmastust, mis alati jõuab publikuni. Dirigent kahetsusväärsetel aeti publiku poole seljaga ja me tihtipeale ei saa aru sellest emotsionaalsest. Sest ja selles mõttes, et tema vahend ongi orkester, tema vahend on inimesed ja tema töö tuleb läbi tema hingamise läbi tema tunnetuse läbi tema erakordselt vaba füüsise, mis nii vahetult annab edasi mõtet ja hingamist, mis, mis jõuab orgestrantidele ja mis annab nagu orgessantidele sellise mänguvabaduse. See on tunda, et ta usaldab oma meeskonda ja, ja see koostöö on suurepärane. Sellel. Kontserdil oli Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees ka solist Soome rahvusooperi metsosopran lilli paasikivi. Põnev on just kujuta, kuidas tema ja dirigendivaheline side näiteks oli. Kui oluline on lauljale orkestri juures ka dirigent. Oi, väga see on, võiks öelda inglise keeles Pathinkraim. Väga huvitav väga-väga-väga, huvitav laulja, loomulikult suure rahvusvahelise karjääriga ja erakordselt ilusa värske häälega vaatamata selles mõttes ikkagi sellisele ilusale küpsele vanusele intelligentne laul ja väga ilusa häälega loomulikult väga musikaalne, noh, mis seal lisada. Ainuke asi, mis, ent nagu mõtlema pani just nende Alma Mahleri laulude osas, sest originaalis Nad loomulikult klaverile, klaverile, vokaalile ja ausalt öeldes minu maitse ütleb selle kohta õigustatult, nii et seda, mida me kuulsime, oli dirigent Jorma panula orkestris. Ma tahtsin need laulud. Ja kui ma neid seal kontsertsaalis kuulsin, siis mul tekkis kange soov neid kuulata, aga klaveri saatel ja ma sellega tegin, otsisin välja plaadi ja kuulasin ja sain aru, et see ainuke asi, millega noh, see on nüüd võib-olla juba ainult maitse küsimus oli see, et minu meelest need laulud ei ole mõeldud orkestriga. Sellepärast, et noh, ses suur naiseliku hingeelu tota, reaalne avanemine ja nii-öelda alasti olemine kogu oma valus vaevas müstikas. Erootika selles mõttes, et kui me vaatame nende laulude tekste noh, sellel ajastul sellistele tekstidele kirjutatud vokaalteos väga muljetavaldav. Ja see ka, et selle hääle ja klaveri või noh, mis ta originaalis on mõeldud, ehk siis saate instrumendi harmoonia nad vahelduvad, nii et see üleminek on nii intiimne ja nii vahetu, et orkester ei jõua selleni orkestrile, on lihtsalt liiga suurejooneline selleks et see oli minu enda isiklikust tunnetust, kuidas siis tingitud selline küsimärke. Kas kõike peab orkestreeri? Aga nüüd selle orkestri variandi juurde tagasi tulles, et väga ilusti antud kõik ja üleminekut niivõrd vokaalilt just orkestri saatele nii sujuvad kui võimalik ja väga kenasti välja toodud just nende tekstide selline atmosfäär väär või mõned laulud on siin selline tunne, et see oleks nagu maal või, või et sa niuke ei saa-s, et et ega seal ei olegi sellist algust ja lõppu ja konkreetsed minekut ühest olekust teise, et see on selline siit-sealt ja need tunde virvarris purskuvad sellest tekstist ja muusikast välja. Iga laul oleks nõudnud nagu omaette, sellist tekstuurile omas sellist natuke hullumeelset atmosfääri isegi kohati justkui nendest tekstidest lähtume. Ma ei tea, kas see võis olla ka selles kinni, et see orkestriga? Ei, ma ei kujutagi ette, kas ta saab niimoodi välja tulla. Mul jäi natuke puudu sellest Nende laulude minevast atmosfäärihoidmisest. Et need pausid, kui laulja ei laula ja orkester võtab üle ja siis laulja tuleb jälle sisse. Et need pausika kannaks just nimelt seda atmosfääri edasi ja seal oli selline minu maitsele natuke puudujääk, aga ma ise lihtsalt loen selle arvel, et ma ei kujuta ette, et orkestriga saabki selline asi välja tulla. Kui me päris alguses rääkisime sellest, et Richard Straussi pidulik prelüüd võib-olla oli Estonia kontserdisaali jaoks natuke liiga suurteos, siis praegu jääb mulje, et Alma Mahleri laulud oleks võinud olla sellise intiimsema kontserdipaiga repertuaar. Klaver. Ma isegi ei arva, et ta kontsertsaalis välja ei kannaks, aga aga jusel vokaali intiimsuse sisse orkestri suursugusus, noh minu jaoks oli seal natuke konflikti. Et ainult sellest lähtuvalt mingisugust balansilist ebakõla kindlasti ei olnud, et laulja kandis ilusti üle orkestri ja see oli väga nauditav. Naislauljate kohta mõnikord öeldakse, et nad on kuidagi kirglikumalt intiimsed just siin. Kontserdi kavas oli teinegi naishelilooja eimi piitš ameeriklanna kuidas tema helikeel ja just see intiimsus väljendus, kes ei olemas. Väga üllatunud olin ma tema muusikast ja, ja ta on ise öelnud, et teda on inspireerinud sellised inglise šoti iiri lauludest tulenevad meloodia teemad ja see on ka kuulda muusikas ja mis eriti mind haaras alates teisest osast kuni lõpuni välja. Et fantastiliselt puupuhkpillide ansamblid ja erakordselt ilusti jälle maestro järvi juhatusel kogub mängulisus ja kergus selliste instrumentidega ümberkäimisel, et see tuli fantastiliselt ilusti välja, kolmanda osa, väga ilus viiulisoolo väga ilusti mängitud arvu leibori poolt. Ja jällegi jõuan sinnani, et kogu dünaamika selline kasvamine, kahanemine, et see ei olnud jällegi selliste kunstlike rite Nuutodega tehtud, vaid igal laiendus tuli jälle, tempo võeti tagasi ja, ja selles mõttes selline ühtlane, pulbitsev voolamine või energeetika, mis pidevalt ringles ja kuskil ei jäänud pidama, et sellist esitust. Ma alati ootan. Ja ka neljas osa, temperamentne, tuline, selles mõttes just selle naishelilooja selline hingeline ekspressionismi jällegi selline ääretult laiaulatuslik tundeskaala, et see nii ilusti tuleb tema muusikas välja ja orkester ka selle fantastiliselt edasi andis. Nii et noh, et see oli väga võimas kontserdi esimese poole lõpetus. Just nagu pooleks oli siis valitud, et pool kontserti oli naisheliloojate sulest, nii et selline naiste-meeste võrdõiguslikkus. Ja oli väga-väga tore niuke, noh, ma ei tea, kas sümboolika või. Ja selle õhtusel Estonia kontserdisaalis Lõpetas Richard Straussi looming tas kas see oli selline ilus ja magus lõpp sellele õhtule? Väga-väga värvikas, ma just mõtlesin selle Tillu Ellen stiigeli lugude taustal, et kuidas stravdan selle muusikasse valanud tekkis tahes-tahtmatult võrdlusmoment stravimskiga. Et sarnane ja mõnes mõttes isegi nagu Mozarti ka, et, et see erakordne võime absoluutselt igat nüanssi, kergust, lugu, groteski, huumorit, tõsidust, pinge tekitamist, siis korraga kas pinge tõusu ja pingelangust või, või korraga tõsise muutumist naljaks, et selliselt on minu jaoks ainult kaks heliloojat, kes või Mozarti lisan sinna hulka, kas see on täiesti teine ajastu, et on, on Stravinski, Strauss, kes minu meelest kõige meisterliku maal sellist erakordset dünaamikat ja sellist ootamatusi oskab muusikasse valada ja jälle kordan kogu selle intervjuu, et Järvi on leidnud kõik vahendid, kuidas orkester, neid muusikalisi nüansse ja, ja mõtteid ja, ja katkestusi ja kõiki asju nii ilusti välja tuua, et jättis sellise hea Rõõmsa niukse naeruse tunde selle kontserdi lõpetuseks, et kõik need Ulansspeegeli teema, vaat mis siis tulevad välja nii metsasarve kui klarnetisooladega ja kogu see lugude jutustamine ja need pöörded, et nad midagi nii lõbusat. Ma ei kujuta ette, et oleks võinud paremini kontsert lõppeda. Hea meel on kuulda, et ERSO teine hooaja avakontsert nõnda palju rõõmu pakkus. Riho Straussi looming kõlab tõenäoliselt sel hooajal veel Estonia kontserdisaalis. Aga aitäh, Helen Lepalaan täna stuudiosse tulemast ja nende kaunilt teid muljeid jagamast ja ilusaid kontserdielamusi. Aitäh, aitäh kutsumast. Metsosopran Helen Lepalaan jagas muljeid 26. septembril Estonia kontserdisaalis toimunud ERSO hooaja teiselt avakontserdilt pealkirjaga fil Oilen Spiegel. Dirigent oli Neeme Järvi ning solist oli sel kontserdil metsosopran. Lilli paasikivi. Ansambel U jätkas teisipäeval, 30. septembril raadio stuudios oma kontserdisarjaga Curry. Ja toimus kontsert, alapealkirjaga hääl ning seal kontserdil käis laulja Laura Remmel. Millised kontserdijärgsed muljed on, kas selline uus muusika on sulle meeltmööda? Kontsert oli minu jaoks väga inspireeriv, sest antud temaatikat me oleme küll käsitlenud tundides ja ja olen saanud ka ise maitsta veidike kaasaegset, praegusel hetkel kirjutatud muusikat, aga siis päriselt laivis kogeda seda, mis on juba 100 aastat tagasi kirja pandud ja mis on nii palju kõiki heliloojaid mõjutanud, oli tõeliselt vägev kogemus. Plaadi pealt pean tunnistama, on minu jaoks väga raske kuulata selliseid teoseid laivis esitluslik poole, nad nii palju juurde muidugi ka, mis annab väga palju juurde, on see noodikiri, mida meie küll ei näinud, aga kes teab neid teoseid lähemalt siis ilmselt kui sul on silme ees täpne notatsioon, mis seal peaks toimuma, Jesa teab paremini, kuidas inimene interpreteerib seda, mis on kirja pandud ja kus on võib-olla ka mingil määral vabadust antud, et et see ilmselt annab veelgi ärevama tunde, siis näiteks minu jaoks väga põnev lahendus oli see kui John Gatesi aariat mille partituur on väga põnev ja mulle väga paljude lauljate esituses seda kuulnud. Kuid seekord esitesse Taavi Kerikmäe enda süntesaatoriga, kasutades erinevaid hääli, mida ta oli eelnevalt lindistanud, et see oli minu meelest väga, väga äge ja nii mõnigi kuulaja saalis ei suutnud naeru vaigistada, ehk siis peaaegu oleks terve saal keset lugu lihtsalt naerma pursanud. Ansambel U-l oli seekord kaasas ka üks lisainterpreet või lisaesineja, eks oli, Iris Oja. Võib-olla sinul just lauljana oli põnevam teda jälgida, kuidas vokaal selle kontserdikeskkonda sobitus. Aga kuna need olid vokaalikesksed lood, siis ilma temata ei oleks saanud midagi teha. Aga iiris on vokaalselt tõeliselt tugev ja väga hea oli teda kuulata. Kuna ma ütlen, et ma ei tea mingite lugude täpseid nutatsioone ja kuidas midagi esitama, mis vabadus seal on, et isegi ma teistkordselt tahaks näiteks kuulata mingisugust versiooni sellest? Võib-olla mitte nii klassikalise vokaaliga vokaal oleks veidikene mõne teise stiili varjundiga, et seda oleks põnev kuulata. Aga seda siis ilmselt tulevikus. Iiris jättis väga-väga hea emotsiooni, nii et sai kohe järgmisel hommikul harjutama mindud. Lauljal on alati hästi oluline ansambel ja saate tugi. Uue muusika puhul on tihtipeale ebaselge, kes on solisti rollis, kes saeteralis. Kuidas sulle lauljana tundus just vokaalpartii roll, kas oli see solisti roll? Kas oli solisti roll? Mõneti tundub kuulaja jaoks solisti roll juba automaatselt, sest me oleme harjunud, et laulja on solist. Aga mina võib-olla ei kuulanud sellise kõrvaga. Pigem jäi kõrvu terve ansambel, mis ma arvan, paljudes teostes on ka eesmärgiks anda selline üleüldine muusikaline vaatepilt. Ja mõne korra peal panin ka silmad kinni, et et võib-olla siis mõneks hetkeks visuaalne pool ärevust tunnetada, lihtsalt seda muusikat voolamas. Et nii nagu on ka ju klann, Farben Melody puhul, et kuidas meloodia ühelt pildilt teisele liigub, siis tegelikult solist ei saagi, nii-öelda solist oled, see meloodia liigub ühelt poolt teisele ja ja ma arvan, et oluline on see põimumine ja koos kuulamine koos hingamine automaatselt muidugi tekib see tunne, et laul on solist. Ma arvan, et need heliloojad on ka seda võib-olla veidike üritanud lõhkuda, et jõle traditsionaalsus mõttes solist. Juba nimetasid sa Jon Keitši, tõite ta eraldi välja ka mis veel sellest kontserdiga aastale silma või kõrva jäi. No kõik jäi kõrva, aga võib-olla tooks välja Helmut lahenmanni teose, see oli siis põhiliselt lähtus ta sellest hingamise organitest erinevatest hingamistehnikatest, mis väga palju meenutas improvisatsiooni, millega me igapäevaselt tegelen. Seal tekibki see küsimuse küsitavus minu jaoks ma väga nautisin selle teose kuulamist. Väga põnev oleks näha, kuidas see kõik kirja pandud on ja milline on tegelikult interpreteerida vabadus selles küsimuses. Aga teistpidi tekib küsimus, esimesed, ütleme kolmveerand lugu olin ma väga seotud looga, ma olin väga mõtetega kaasas. Ja ühel hetkel ma tundsin, et aga kui nüüd äkki läheks improvisatsiooni üks üle, et mis siis juhtuks, et mõnikord lihtsalt tekib see küsitavus, et kas panna mingeid asju kirja või mitte. Samas on selle muusikapull, mis Mullega kõlama, kes endale veel see, et see mäng on tegelikult nii põnev, et seal on ka, ütleme, et sünbergi mul armastab numeroloogiat ja kõiki asju titada Velikematemaatilistesse võtmetesse, et näiteks kui me räägime ka fraktalitest, mis on matemaatiliste tulemuste puhul sellised kujundid, mis tekivad, mis näevad nii ilusad välja ja tunduvad kerged, aga samas selle taga tohutu valemite rägastik. Aga nende kõikide teoste puhul jaga lahen manni puhul, et seal on tohutu rägastik ettemõtlemine, siis tuleb selline ilus ja kerge asi välja, et mõnikord võib staga lihtsalt tubli improvisatsiooniline esitada, aga samas ei peas. Mäng on nii põnev. Sa ütlesid, et pärast kontserti läksid kohe harjutama, mis nii inspireerivaid sai, et kas sa käisid ka kuidagi matemaatiliselt mõtlema? Ei hakka nüüd matemaatiliselt võtta, sest ma tean, et matemaatika ei ole mu kõige tugevam külg, aga see ei tähenda, et siis ei peaks harjutama ja sellega tegelema. Aga kuna ma sõidan nüüd järgneva nädala jooksul poola ühele festivalile esinema säästopaad protchlawis, kus ma pean esitama kaasaegset muusikat kui ka improviseerima ning sõidud. Ma sain inspiratsiooni juurde, et see teos on hästi raske, tead, alati, kui ma näen neid noote, siis ma mõtlen, et miks ma ütlesin jah, et ma ei ole ju nii hea laulja meile nii suuteline selleks. Ja siis see andis mulle inspiratsiooni ja motivatsiooni minna, lihtsalt harjutada, harjutada, harjutada. Kas uus muusika on selline, mida peabki tohutult harjutama, et sellest noodirägastikus läbi hammustada? Ma olen nii nagu ma ennem ütlesingi, põnev mäng, et kui ma ise olen küll viimasel ajal mingeid teoseid õppinud esitanud, siis alguses on tõesti tarvistes noodirägastikus läbi kõndida ja võib-olla mõni, kes totaalselt üli musikaalne ja haarab kergesti, siis tema kindlasti ei pea palju seda harjutama ka mingid keerulisemad asjad ja Klauljale Atonaalsus on üsnagi keeruline, et kui me ikkagi ei ole absoluutse kuulmisega, siis On tarvis need asjad lihtsalt endale meelde jätta ja seda ei saa muud moodi kui ainult harjutada. Lihtsalt pärast, kui sa hakkad selles rägastikus juba suutma paremini ujuda ja ringi vaadata, juba tead, mis on tulemas, siis tegelikult on nii põnev ja hea tunne, et ja siis sa hakkad tajuma seda, mida helilooja on tahtnud öelda, edasi anda. Ja siis tõesti selline rahulduse tunne. Seda on hea kuulda, et. Päevane ansambel luukontsert siin raadiomaja esimeses stuudios nii inspireerivaks osutus, aitäh. Laura Remmel, täna stuudiosse tulemast ja soovin ilusaid põnevaid hetki uue muusika avastamisel. Aitäh. Laulja Laura Remmel kõneles meile ansambel U kontserdist hääl, mis toimus Eesti Raadio esimeses stuudios möödunud teisipäeval, 30. septembril. Kodumaalt suundume nüüd kaugemale ning toimetaja nelevasteinud feld vahendab meile muusikauudiseid mujalt maailmast. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. 24. septembril suri 73 aastaselt tunnustatud dirigent ja klavessiinimängija Christopher haakpud. Hagud alustas 1900 seitsmekümnendatel aastatel kollektiiviga Viak Härmi Einshanud Music Wolfgang Amadeus Mozarti sümfooniat tsükli salvestamist. Ta võitis, olles grammofoni preemia ja nimetatud salvestus muutis arusaamist ajalooliselt informeeritud esitus traditsioonist. Christopher haakwoodi rajas 1967. aastal ka ansambli õli Music konsort ja 1973. aastal juba eelpool nimetatud kollektiivi Academy of Music ajakirjale grammofon. 2002. aastal antud intervjuus nimetas Haagwood end Händeli ja Haydni interbreediks. Aga tema muusika armastus sai alguse hoopis varasemal ajal elanud heliloojate loomingust. Koos David man Rõuga uuris ja õppis ta tundma keskaegset muusikat. Lisaks dirigeerimisel klavessiinimängule tas Hakwood mitmeid artikleid tegeles muusikateadusega terrigeeris ka näiteks John laulandi ja Felix mendel soni teoseid ja oli veel hiljuti Carl Philipp Emanuel Bachi kogutud teoste vastutav väljaandja. Viimase aasta jooksul on olnud New Yorgi Metropolitan Opera puhul palju finantsprobleemidest juttu. Mänedžer piidal Kelm soovis kokku hoida töötajate palkadelt ja selle vastu protestiti kõvasti. Samas kulutati teatud lavastustes üksikute dekoratsioonide jaoks umbes 160000 dollarit, mis on ilmselge raiskamine. Õhus oli oht, et ooperimaja peab ära jätma alanud hooaja. Nüüd on aga jõutud teatud sorti kokkulepeteni ja finantsplaan järgnevaks ajaks on selgunud. Meti eelarvet tuleb kärpida ligikaudu 11 miljoni dollari ulatuses. Jabither Kelby tegevust hakkavad jälgima finantsanalüütikud. Võrdlusena võib tuua eelmise majandusaasta eelarve metis, mis oli 327 miljonit dollarit. Seoses rahapuudusega koondas kell 22 administratiivtöötajat. Üheteistkümne miljoni dollari kokkuhoidu. Püütakse saavutada nii deklaratsioonide kui kinnimakstud harjutamistundide pealt. Hitler Kelbloodab. Kokkuhoid ei paista välja etendusi külastavale publikule. Jämedis saab kõik olema endistviisi kõrgel tasemel. Probleemid on ka Atlanta sümfooniaorkestrile. Kui viimase pooleteise aasta jooksul tuli uudiseid Minnesota orkestri kehvast käekäigust, siis nüüd on tulipunktis Atlanta orkester. Kas need muusikud on juba olnud mõnda aega tööta, sest rahalised probleemid on suured? Praegune hooaeg on Atlanta sümfooniaorkestri jaoks 70. ja muusikadirektor Robert spano on väga mures, et mis küll saab, kui juubeli rajal peaks orkester vaikima. Sel juhul kaotaks Atlanta oma kultuuri. Bulaeva. Atlanta sümfooniaorkestri toetuseks on välja astunud ka paljud heliloojad, nagu John Adams, John Coreljana, Jennifer Higdan, John Anthony Lennon ja Christopher Diophaniidis, kes kirjutasid avaliku kirja. Atlanta sümfooniaorkester on nende sõnul esmaklassiline kollektiiv, kelle tegevust ei tohiks mitte mingil moel kärpida. Pida ja orkestrid ei tohi seada ohtu, kus suudetakse enam senist kvaliteeti hoida. Heliloojate sõnul on Atlanta sümfooniaorkestri siht väga selge. See orkester on tuntud oma nüüdismuusika esituste poolest ja lisaks sellele on orkestrikavades nüüdismuusika ja vanema repertuaari suhe väga heas tasakaalus. Lanta on Ameerikas oma majandustegevuse poolest suhteliselt heal järjel olev piirkond ja sealsed kultuuritegelased on väga mures, et millise signaali annaks selle orkestri sulgemine või piiramine majanduslikult kehvemas seisus olevatele piirkondadele. Dirigent Riccardo Muti teatas, et taandab end kahest Rooma ooperimaja ooperi produktsioonist. Põhjuseks on tööliste streigid, mis segavad ooperietenduste andmist. Riccardo Muti loobus juhatamast novembrikuus Giuseppe Verdi ooperit Aida ja tuleva aasta maikuus ka Wolfgang Amadeus Mozarti ooperit Figaro pulm. Sisuliselt tähendab see seda, et Ricardo mutid sel hooajal Rooma ooperiteatri laval terrigeerimas näha ei saagi. Muti kirjutas ja põhjendas teatri direktorit, et etenduste läbiviimiseks puudub vajalik vaikus ja õige atmosfäär, mis teeb muusikalisi. Ta on ise vastuvõtmise võimatuks. Riccardo Muti sõnul on sellised juhtumid kahetsusväärsed ja nüüdsest plaanib ta oma aega Roomas kulutada Louisis rubiini noorteorkestrile. Dirigent Paavo Järvistan valmimas uus film nimega maestro film tungib klassikalise muusikasügavustesse ja püüab selgitada, milline võiks olla lähiajal klassikalise muusika tulevik. Filmimeeskond jälgis kahe aasta jooksul dirigent Paavo Järvi tegemisi. Filmis näidatakse ka mitmeid tunnustatud soliste, kellega Järvi sagedasti koos esineb näiteks jopel lang, lang, Sylari, Haan. Ka kuusista. Filmile on püütud ärevad hetked enne esinemisi ja linateos peegeldab dirigendi elu, kes annab üle 100 kontserdi aastas. Paavo Järvi lausub filmis maestro, et tema ei tea mitte ühtegi teist asja, mis oleks sama mõjuvõimas, kui seda on muusika. Kui muusikasse õnnestub armuda, siis ei ole edasises elus enam ühtegi igavat päeva. Filmi maestro loojate eesmärgiks oli see, et see film kõnetaks võimalikult laia vaatajaskonda. Samas kogu filmimeeskond hooandja kickstarteri kampaanias raha, et maestro filmi oleks võimalik näidata. Ta veelgi laiemale publikule. Paavo Järvi muusiku elu peegeldav film maestro peaks esilinastuma tuleva aasta 10. jaanuaril. Eesti rütmimuusika hariduse liit tähistas läinud nädalal oma esimest aastapäeva päeva ja hea meel on täna klassikaraadio stuudios tervitada Eesti rütmimuusika, hariduse Liidu juhatuse esimeest Virgo Sillamaad ja liidu poolt läbiviidav on mentorprogrammi bändilaborijuhti Christian gaasikut. Mäletan täpselt aasta aega tagasi, kohtusime sinuga Virgo samuti klassikaraadio stuudios ja rääkisime just sellest, kuidas mitmed rütmimuusika hariduse edendamisest huvitatud osapooled kogunesid Telliskivi loomelinnakusse ja panid aluse Eesti rütmimuusika hariduse liidule. Tänaseks on üks aasta täitunud. Möödunud teisipäeval toimus sünnipäeva konverentsi koosolek, kus võeti aasta kokku mis oli Eesti rütmimuusika, hariduse liidu aasta kõige tähtsamad hetked. Eks tegelikult neid hetki mõningaid on põhitegevusi mida esile tuua, niimoodi konkreetselt noh, nii kohutavalt palju pale mõningaid jällegi on, nendesse on ka palju tööd ja hoolt läinud. Üldiselt, et ma arvan, et see esimene tegevusaasta on läinud hästi sisukalt. Me oleme pannud mingi suuna, jaganud selles suunas liikuma ja nüüd võib-olla sel sügisel hakkavad tulema ka esimesed nähtavad viljad. Võib-olla ainsana tõesti mainitud bändilaboriprogramm, mis on aasta algusest juba tööle hakanud, on terve aasta aktiivselt tegutsenud, olnud nähtav ja arenenud, tõusuteel jäänud asjad võib-olla on kujunenud niimoodi, et esimesed pool aastat. Me juhatusega rohkem arutasime, et, et kuidas siis nüüd hakata neid üllaid eesmärke ellu viima, mis seal põhikirjas on? On, et kuidas Eesti rütmimuusikaharidust edendada ja koondada ja sisuküsimusi lahendada ja, ja seda võrgustikku luua. Ja siis teine pool aastast on nüüd hakanud need ideed seerum plaanideks plaanis realiseeruma tegevusteks. Noh, et kui niimoodi väga üldiselt rääkida, siis mis on suuremad saavutused viga, väljakutsed, et selle esimese aasta jooksul olnud siis tegelikult saavutus number üks on mõnes mõttes bändilaboriprogramm esimene konkreetne tegevus, millel on juba kõvasti tegusid taga. Rahendist räägib Kristjan lähemalt. Ja võib-olla väljakutse, mis meid, et endiselt tööle sunnib, on saada rütmimuusika, hariduse tegevus Eestis mingile kaardile luua mingi võrgustik, see osutus raskemaks, kui ma oskasin oodata. Ja seda vaikselt punume, see vaikselt edeneb, aga tundub, et ta vajabki Niukest pikemaaegset tegutsemist. Kuna kõik need erinevad vormid, mis üle üle riigi, siis toimuvad mere kant, muusikakoolide õppest, eks ole. Me räägime noortekeskustes võib-olla tegutsevatest ringidest räägime võib-olla ka mingil määral täiesti eraalustel toimuvast õpetusest kas individuaalselt või grupiviisilisest ja nendeni lihtsalt on raske jõuda ja see sõna rütmimuusika on ka veel ikkagi nii uus, et kui me tegime küsitluse, siis need tulemused näitasid, et trügi muusikat võib tõlgendada päris erinevalt, et et noh, muusikategevuste hulka lisatud ka tantsu ja sellist, et et ka see vajab kindlasti veel harjumist, seletamist, üleseletamist ja noh, tasapisi ilmselt siis liigume sinnapoole, et leiame need kõik tegutsevad üles. Ja see olekski tegelikult olnud ka mu järgmine küsimus, aga ma küsin teisiti. Kas rütmi, muusikud ise teavad, kes nad on ja, ja tunnevad ennast ära? Ma võin kohe öelda, et, et see on tõsi, rütmimuusikat ise tegelikult ei, ei tea. Võib-olla nii täpselt, ja kui nad teaks, nad võib-olla ei tahaks olla rütmi, muusikud seda ja termini üle käivad arutelu võib hästi jälgida Põhjamaades, kust ongi pärit rütmimuusika mõiste ja noh, mina ka alati rõhutanud sellest räägime, et rütmimuusika on konstrueeritud niisugune katusmõiste mida me kasutada võtame selle jaoks, et tähistada mingit ühisosa õpetuses või hariduses sinna alla, siis kuulub terve hulk väga erinevaid muusikastiile, mis anda või kuidas keegi soovib nimetada. Mis tegelikult omavahel ongi väga erinevad, aga räägime muusikaõpetusest siis seal me oleme suutnud leida mingit ühisosa elemendid valdame seda õpetust, siis me toome need ühisosa elemendid sinna sisse ja vot siis ongi nagu rütmimuusika alus ja lähtepunkt. Aga kui me räägime muusikutest ennist, kes praktiseerivad, siis kipub ikka olema nii džässmuusikud ja popmuusikud, mida see üldse peaks tähendama, eks ole, see on väga niisugune keeruline mõiste. Rokkmuusikut, bluusimängijaid on, eks ole, bluusi, lauljat ja nii edasi ja nii edasi, nii et kui me räägime päris viljeldavast muusikast, siis need piirid on segased ja sisserütmimuusika mõiste natuke muutub häguseks. Aga kui me räägime muusikaõpetusest, siis ta justkui praegu muusikaharidusmaailmas on suhteliselt selgesti piiritletav. Neid kohti, kus rütmimuusikat õppida saab, Eestis väga palju ei ole, võrreldes siin teiste Euroopa riikidega. Christian, sina oled õppinud rütmimuusikat vastavas koolis. Kuidas või mille järgi sina seda õpetust hindad või oskad sa tuua nagu paralleele, ütleme traditsioonilise klassikalise muusikaõpetusega? Kõigepealt ennem kui ma üldse ju õppisin nii-öelda seda rütmimuusikat otsa koolis. Et ennem seda ma ju õppisin ka laste muusikakoolis nii-öelda selles klassikalisel suunal. Et ega laias laastus ju need põhitõed on ikkagi, et sa käid, õpid teooriat, käid õppida eriala lihtsalt võib-olla noh, küsimus ongi vastavas praktikas, mida ühel või teisel muusikul tarvis läheb, stiilis et siin on ju nüüd just suur uudis, et ka kõikides solfi tundides nii-öelda ka laste muusikakoolis hakatakse puudutama akordimärke mida siis tol ajal tegelikult veel ei olnud nii palju, et sellised mingid väiksed spetsiifilised erinevused, aga noh, ained on ju tegelikult nagu sammalt, et on seal täitsa voodisse, kuulmise, treenimine, harmoonia, elementaarteooria ja kõik sellised asjad, et et siin need erinevused tulevad vastava muusika spetsiifikast lihtsalt. Mulle on jäänud mulje, et suur osa muusikutest, kes asub õppima kas siis otsa kooli või Elleri kooli just rütmimuusika suunale, neil puudub tegelikult eelnev ettevalmistus, sest paljudes kohtades lihtsalt ei saa õppida seda konkreetset instrumenti, mis nad tahaksid. Kas rütmimuusika puhul on selline andekus või mingit laadi varjatult professionaalsus, oluline? Noh, mul on seda hea rääkida, esiteks ma olen ise astunud otsa kooli kunagi täiskasvanud eas, ilma igasuguse ettevalmistuseta muusikakoolis, kus ma kunagi käinud erinevalt Kristjanist. Teine vaatenurk on see, et ma olen õpetanud neid inimesi, kes tulevad sisse, mõned tulevad muusikakooli taustaga, mõned on tulnud muusikakeskkoolist, eks ole, ja mõned tulevad siis täiesti ise õppijatena. Ja väga huvitav on jälgida, kuidas need asjad, et arenevad ja kui kiiresti nad arenevad, andekus on, mis üldse tähendab, eks mulle tundub, et, et kui me räägime muusikalistest eeldustest, see tähendab, et inimesel on näiteks hea kuulmine seal kuidagi paindlik, see areneb kiiresti. Või et tema keha füsioloogiliselt. Ta on selline sobiv musitseerimiseks, ta on nõtke ja suudab heas rütmis kiiresti omandada erinevaid uusi oskusi, pillimängu õppimine nii kohutavalt raskeks füsioloogiliselt ajule ka, et et omandada on just väga peenelt motoorseid protsesse. Algusjärgus tõesti on näha, kuidas ühel läheb 10 korda kiiremini kui teisel aga võib-olla andekus, mis ei jää eriti silma, mida mina olen küll selgelt märganud, on see, et et andekus tegeleda nende küsimustega süsteemselt, järjekindlalt ja järjekindlalt, ma näen seda, et need inimesed, kellel on võib-olla need eeldused, on kas head või on keskmised, mõnel isegi võib-olla keskmisest kesisemad. Aga kuna ta nutikad inimesed suudavad enda jaoks ülesande püstitada targalt ja siis nende poole liikuda, sihikindlat järjekindlalt, siis nad jõuavad päris kaugele välja, kes võivad olla muusikaliselt väga andekad, et aga kes ei oska tegelikult seda tööd teha või ei oska seda ülesannet ja ülesanded enda jaoks nii selgeks mõelda, et nad suudavad sihikindlalt liikuda siis nendest sageli ei saagi mitte midagi. Et see on väga huvitav jälgida, et, et see andekus on natuke niisugune, mitte ületähtsustatud, aga, aga on tähtsustatud valesid andeid võib-olla liiga palju, jättes nüüd väga kasulikud anded, olla sihikindel, teha tööd, mis on kasulandlikus kõrvale. Aga rääkides sellest, kui kaugele üks rütmimuusikuid minna, siis tegelikult need valikud on ka piiratud. Vastupidi, kas või võtame meie oma Laur Joametsa, kes on jõudnud sama kaugele kui ükstapuha millisest teisest riigist nagu üles kasvanud muusik, eks ole, olla eestlane nii-öelda see ütleme siis labajala eestlane, eks ole, ja minna Ameerikasse ja lõi laineid kantrimuusikas. See ei ole üllatus mitte ainult meile, vaid ka neile seal teisel pool ookeani, kuidas tuleb järjest artikleid, et on olemas üks lill, jou kuskilt eestist kes mängib Nashville'i mehed kulmude peale, et see on jällegi see sihikindlus tuleb ikkagi taas mängu, millest Virgo just ennem rääkis, või see, et lihtsalt noh, ta järgi julgetakse lõpuks võtta need mingisugused sammud, et tõesti jõuda oma unistuseni välja. Ja siin ju veel ainult tuleb oodata suuri tegusid Martin kuningalt ja Raul Ojamaalt, kes just siin Berliini läksid oma õnne otsima, eks ole, et see aeg, et Eestist ei ole võimalik nagu kuskile minna või et noh, et kuidagi mingi lagi on ees, et see aeg on möödas. Kui mina veel õppisin näiteks otsa kooli sillem akadeemias, tollel ajal oli niimoodi, et me kõik tahtsime ka minna välismaale õppima ja läksimegi mõned meist. Ja see tundus väga eriline, natuke nagu lotovõit, kui sa said minna, sest me keegi ei teadnud, kuidas käib ja kust leida vahendeid tänapäeval, nüüd 10 aastat hiljem on see normaalne, see on täiesti elementaarne, et otsa koolilõpetajad, rütmimuusika, suuna lõpetajad, aga ilmselt ka mingil määral klassikaliste erialade lõpetanud, et mingi osa neist läheb välismaale õppima. Väga paljud meie üliõpilased endast ja Viljandi kultuuriakadeemiast Jugevad vahetuses välismaal, et see on praktiliselt selline igapäevane asi, et sa käid väljas saad neid kogemusi seal ja sellega mõnes mõttes on nagu maailm lahti, et mõned siis vaata, et võib-olla ei tulegi tagasi, et jäävadki siis kuidagi tegutsema, kui sa nüüd mõtlesid nende võimaluste all just seda, et kas Eestist välja pääseda ja kuidas see on pudelikael. Kas need nimed Laur Joamets ja Raul Ojamaa, Marten kuningas on nagu mõnes mõttes üldse ideaal või see, kuhu kõik noored rütmimuusikat vehkisid püüdlema. No eks igalühel on ju omad ideaalid, et tegelikult nagu kui praegu sai üles loetletud sellised üksikartistid nii-öelda või muusikud, et siis ju ennem seda olemas ju veel edulood Ewert and the Two Dragons või metsadelli või kasvõi iirise näol, eks ole. Et tegelikult ju iga sellise noore rütmimuusika idee peaks olema lõppkokkuvõttes kas siis ise luua muusikat või olla sellises kollektiivis, mis loob oma muusikat ja seda nii-öelda teistele kuulutada ja, ja midagi seda vägevam. Ja et kui me räägime õpilasest professionaalsest ambitsioonist, eks ole, et kui me noh, rääkisime, eks huvihariduses see oleks juba teine, aga me räägime professionaalsest ambitsioonist, siis tõepoolest noh, iga nimi on tegelikult unikaalne investori on unikaalne. Et mulle väga meeldis, et metsadel sai sellel aastal tal Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Kuidas seal öeldi, et rokkmuusika omane taolise ning järjekindla arendamise eest ei pandud pjedestaali, oli see, et te peate tingimata sõna stiili näiteks viljelema või mis iganes pandi pjedestaali, oli see, et te peate ajama oma asja otsima oma keelt ja mitte järele andma ja mitte tegema liigselt kompromisse ja uskuma iseendasse ja vot siis te jõuate lõpuks ja, ja nemad on selles mõttes nagu musternäidis, et ennem kõikkinud mõnes mõttes täiesti ise jõuga lihtsalt rajasid oma vao oma tee, eks ole, hetkelgi nad on usas tuurile. Mirko s ütlesid, et üks olulisemaid asju, mis Eesti rütmimuusika hariduse liit oma ühe tegevusaasta jooksul on teinud, on bändilabor ja seda juttu kuulates nüüd analüüsida, siis tekib kohe küsimus, kas bändilabor hakkab ka muusikuid kuidagi vormima ja kujundama selliseks nagu üks õige bänd või õige muusika olema peaks. Vormimine, võib-olla jäägu nende koolide pärusmaadeks võib-olla, kus on teatud siin nii-öelda koolitunnel, millest siis vormitakse kõik need õpilased läbi bändi laboris, pigem püüame noortele muusikutele anda mingisuguseid suundi kätte või siis aidata neid välja mingites hetkeprobleemidest, kust mingil hetkel võib-olla et see idee ju tegelikult üldse tuligi sellest, et ta on väga palju sellist mõnusaid bände ja muusikuid Eestis. Kes kõige rohkem, siis tulevad siin esile noortebändi konkursil, kus tegelikult ju väga paljud Eesti teooriad, bändid saavad kokku või et neid on siis kuidagi ühes pundis niimoodi mõnus nagu näha. Ja tihtilugu on nii-öelda siis juba kogenumatel muusikutel nagu lihtne seal näha, et mis on need ägedad küljed ja mis on need võib-olla natukene problemaatilisemad küljed iga bändi olemuses või siis nende nende muusikas. Ja et võib-olla, kui siis neid mõndasid, väikseid probleeme natuke aidata, lihvida või suunata teed lihtsalt noortel õiges suunas, siis oleks neid edulugusid järjest rohkem, et proovime bändi pealt ära koorida neid selliseid väikseid muresid või probleeme, mis laseks neil täielikult särada, et siis nagu veel kiiremini nii-öelda edasi minna või tõusta kõrgustesse Eestist välja. Mitte et see Eestist välja peaks nüüd olema mingisugune peamine eesmärk, eks ole, aga vähemalt oleks see võimalus, kui keegi tahab. Mis need peamised mured on, mida sa siis bändiga koostööd tehes ärakat koorima, nagu sa ütlesid? Las see sõltub jällegi väga palju bändidest, et noh, kui me siin hakkame, võib olla täiesti sellistest nii-öelda algajatest muusikutest, kes võib-olla on paar aastat mänginud ja juba teevad bändi, teevad kihvti muusikat. Et siis teinekord on näha seda tüüpidel on selline väga head ideed ja mõnusad lood, aga näiteks jääb sellisest bändi mängukogemusest puudu, et ei ole võib-olla jõutud veel mõelda, et mis on need asjad, millele tähelepanu pöörata, et bänd hakkaks nagu muusikaalselt nii-öelda toimima ühes rütmis ühes hingamises, eks ole, et et kui me võtame võrdlust akadeemilisest või klassikalisest muusikast, et, et noh, on olemas keegi dirigent, eks ole, kes peab panema nii-öelda koosseisu üheselt hingamas bändis peab see toimuma lihtsalt nagu puhtalt intuitiivselt võib-olla, ja kui seda ei ole juhtunud, siis on tegelikult väga lihtsad nõuanded, mida anded, et keegi kuulaks mingit eestiinstrumenti mingil hetkel ja kui see jälle on nii-öelda ära kooritud sealt pealt, eks ole, siis kõik need ideed, mis tegelikult sellele bändile või Nendel muusikutel hakkavad veel paremini tööle või nad tulevad paremini esile. Aga see on ainult selline muusikaline pool, et tegelikult vahest on ka näha seda bänd on juba muusikaliselt nagu täiesti küps, aga siis näiteks jääb puudu sellest, et, et võib-olla ei osata ennast piisavalt nii-öelda reklaamida, et kas siis suhtlusvõrgustikes või kasvõi raadios või kus iganes, eks ole. Me oleme enda sinna bändi laborisse mentociteks kogunud ka selliseid inimesi, kes on ka siis selles nii turundamise külje pealt nagu pädevad, et siis aidata bändi kasvõi selle poole pealt, et seal see täispakett nii-öelda, et me mitte ainult ei tegele sellise nagu bändi muusikalise poolega, vaid siis kõige muuga ka, sest muidu jällegi võiksid need noored minnes muusikakooli, võta endale bändi juhendaja näiteks või midagi sellist, aga meie lihtsalt otsima rohkem nagu selliseid võimalusi. Et noored, kes võib-olla mingil põhjusel soovi minna päris sellist nii-öelda akadeemilist teadmist saama kuskile kooli, aga soovivad lihtsalt mõnusalt muusikat teha. Bändilabor käis hiljuti Tartu muusikanädalal ja sinna said bändid valitud mingite taotluste põhjal. Kuidas üldiselt andide valik bändi laborisse käib või kas Kristjan, sa tunned ära, kui ikka tuleb üks kollektiivi, kellest ei ole mitte midagi loota. Lootus sureb viimasena, jah, me just meil just oli bändilabori, oli üks väga tore jälituseelmise nädala lõpus selle nädala alguses, kus meie koolitaja ütles hästi alati, et meie bändipoistel tüdrukutel või siis noortel nii-öelda, et neil on piiritu potentsiaal. Et selts bändi võib olla raske leida, täitsa otseselt ei ole, aga üldiselt praegu jõuavad bändid noortebändi konkursi kaudu meie bändi laborisse, ehk siis meil on partneriks praegu noortebänd, kes on siis maakondlikel bändide konkurssidelt on kõik võitjad, kes nii-öelda maakondlikud konkursid võidavad, nemad saavad siis nii-öelda ilma demoword noortebändi konkursile ja seoses sellega selle auhinnaga käib kaasa siis osalus bändilabori mentorprogrammis. Virgo bändilabori idee tuli algselt sinult. Nüüd on Est hea küsida, et nüüd, kus see programm on käima läinud, siis mida või millal sa tulemusi seotud? No ma täpsustan, et tegelikult päris algne impulss tuligi kalgustav kellalt, kes vääga noortebändi juht, tema olles nagu kursis ja teadlik, et me plaanisime seda rütmimuusikaharidusliitu teha, see võttis ka mitu aastat aega. Ja tal oli selline vajadust, ütles, et noortebändi selle süsteemiga on selgelt näha, et mõnedele noortele bändidel kuluks marjaks ära mõni nõuanne. Vahel väga lihtsaid asju tuleks öelda, et nad oleks paremini oma oma muusikat teha ja paremini konkurssidel osaleda. Et nendel endal ei ole jõudu ja raha ja vahendeid mõnes mõttes ka seda kompetentsi panna kokku mingisugune selline nagu PÄEV tugisüsteem. Ja niipea, kui me selle rütmimuusikaharidusliidu ära tegelikult ütlesid võtvat tema arust see peaks olema see, et meil on see hariduslik kompetentsed, et teie võiks nagu hakata midagi sellist tegema, mis, mis pakub selle partnerluse näiteks noorte bändidele. Et panna püsti mingisuguseid koolitusi, tulla kohale kuidagi õpetada. Jah, ma pean tunnistama, et mul on väga suured ootused sellele. Mulle lihtsalt tundub, et, et see mõte on ja see mudel on väga paindlik. Ja et nüüd me praegu olles oma esimese aasta viimase neljandiku peal, eks ole praegu näha, et, et kui me saame nii-öelda päriselt selle süsteemi üles ehitatud, siis suudame pakkuda ikkagi väga erinevaid asju, et me ei räägi üldse siis ainult näiteks noortest bändidest, keda aidata Ta või keda võtta sisse nii-öelda mentorprogrammi. Me räägime lihtsalt võib-olla täitsa koolitustest üldiselt või töötubadest. Rääkida aga tegelikult ansambli juhendamise kompetentsi pakkumisest õpetajakoolitusse näiteks et päev lõpetatakse muusikakooli õpetajaid näiteks MTA-s või või ka Viljandis, et meie mentoritel koguneb niisugune väga hea ja väga avar kompetents selle koha pealt, et mida tähendab juhendada ühte bändi. Ja ega neid inimesi tegelikult palju ei ole ja ma usun, et, et ka see on suund, millega me võiks üritada koostööd teha. Nii et need on kõik need suunad, millega ma arvan, et me kindlasti tulevikus tegeleme. Sa oled ikkagi hakkavad paistma täpselt sealt, kus aina enam noori artiste ja noori ansambleid suudavad realiseerida oma unistusi. Bändi laborist läbi käis, järgmine samm on juba oma esimesed professionaalsed tegevused siis juba Tallinn Music Week ja siis juba Rõõmu nendest ambitsioonidest plaanidest kuulda meie saateaeg hakkab kahjuks otsa saamine, et edasised jutud jätame järgmisteks kordadeks. Ma loodan väga teiega taas kohtuda, aitäh, Kristjan Kaasik ja Virgo Sillamaa täna stuudiosse tulemast ja soovin nii bändilaborile kui Eesti rütmimuusika, hariduse liidule. Palju edu ja palju aastaid. Head kuulajad, selliseks kujuneski tänane heligaja saade. Saate tegid oli operaator Helle Paas ja toimetaja Johanna Mängel. Aitäh kuulamast.