Olge tooja, lehviene, nende väed, tunnentaananiga, väed. Tere hommikust, on pühapäev, novembri esimene ja minu jaoks ausalt öeldes algab koos novembriga aasta kõige raskem aeg. Niisuguse sügisnukruse vastu aitavad aga imehästi hea toit, mõnusat raamatut ja kenad inimesed. Ja jutusaatekülaliseks ongi täna hommikul üks armas inimene, tema nimi on Anni Arro, tere hommikust. Tere hommikust. Mina olen Margit Kilumets ja saate kokku panna Kätlin Maasik, aga ütle, Annik, sinu kokaraamat sai teatud aasta parima kokaraamatu tiitliga, kas tuli sulle üllatusena? Eks ta ikka tuli, ausalt öeldes, ma ei teadnud üldse, et ma olin nomineeritudki. Ma ei saanud mitte midagi, mulle lihtsalt öeldi, et kuule, et sa oled nomineeritud, et võib-olla isegi tead, võidad. Mis asja, kes mina, ei, mina ei ole midagi kuhugile, paruness kirjastus, arvatavasti Manija. Ja siis lisaks hakkas mulle neid kõnesid tulema kirjastusest ma olin küll natuke pahviks löödud, et eks maleti küll unistasin ja mõtlesin, et nii tore oleks ikkagi ka saada, niisugune ametlik tunnustus ise ikka tead, jutt on hea raamat, kui oled rahul sellega ka ikka seda ametlikku tunnustust saada, et see on nagu teine asi, kohe pidin kohe shampuse haarama. Kas kas pidid haarama või haarasid, pidin haarama, aga mingi asi tuli vahele ja ma ei saanud Määrata nad eestlastele ongi millegipärast nii, et kui on põhjust pidutseda, siis alati tuleb mingi asi vahele. Kas sulle ei tundu, on hästi, ma olin ise olin täitsa nagu nördinud, vain, natuke isegi kurb päeva lõpuks, et ma ei tahtnud kuidagi seda tähistada, aga jõudsin oma arvuti taga ja kirjutasin uusi retsepte, nii tööd. Raamatu nimi on sepamaa talu köök ja mina uskusin küll, et sellest saab aasta parim kokaraamat lihtsalt sellepärast, et, et see on olnud müügihitt juba õige mitu kuud. Kas see, et seda raamatut on nii hästi müüdud, kas see tuli sulle üllatusena? Ma ei kahelnud kunagi selles, et, et raamat ei müüks. Ma muidugi ei uskunud, et tänu mingisse edetabelisse jõuab nii muide ja isegi lausa esikohale. Aeg-ajalt ma ikka käisin piilumas ikka raamatupoest edetabelit. Et see tuli küll päris hästi-hästi positiivse üllatusena, täitsa annab nii palju inspiratsiooni juurde et midagi edasi teha, sest Pealkiri sepamaa talu köök iseenesest ei ole ju mingi meeletu, ei ole elu, parimat magustoidud või kirelõõmas valmistatud ühepajatoidud, eks, et noh, see lööks ilmselt paremini kindlasti, aga mis see müstiline sepamaa talu siis on, mille põhjal või tänu millele sa selle raamatu üldse kirjutasid? Vaba maa on, kuna ma olen kõik oma suved leidnud seal kõik lapsepõlvest alates ja kuni siiamaani. Ma olen ikkagist, üritan suvel võtta ikka paar kuud nagu vabaks, et noh, okei, vahelduva eduga ikka linnas käima, aga aga see on niisugune koht, et kui sa sinna lähed, sa tunned nagu ta võtaks nagu sülle või nagu kaitseks sind, et kui sa sinna jõuad, et seal on nagu kummaline rahu tegi. Isegi kui sa tuled mingist täiesti stressipommist Tallinnast, närvid on läbi ja nii palju on teha ja nii palju mõtteid on peas kohe, kui ma sinna jõuan, ma teen selle värava lahti. Rahunen kohe maha. Et see nii kummaliselt hea aura ja mina ei ole ainus, kes nii arvab, et noh, võib mõelda, et kuna ma olen seal elanud ja lapsepõlve mälestused aga kõik külalised, kes mu seal käivad, ütlevad täpselt sedasama, et kohe, kui sellest väravast sisse tulen, sihuke kummaline kodu tunne, kuigi, et nad ei ole kunagi käinud seal. Ja kui sa nüüd hakkad mõtlema, ega ta ei ole mitte midagi erilist, kadakad, heinamaad, kivine rand nagu iga teine Eestimaakodu, aga lihtsalt see aura kuidagi ja noh, võib-olla see, et mu ema, seal on isa ikkagist, nii palju siin oma energiat on sisse pannud, et et see maja nagu elaks täiesti, et ta nüüd uue vuntsi saanud kahe aastat. Et nüüd on ta oma tipul minu arust, kas see on sinu vanaisa, vanaema talu ema või isa, ei ole selle, mu vanemad ostsid sellest pidi tulema kolhoosi sihuke siukene läbupaik, kus siis peeti mingit lugupeetav firmapeod, ma ei tea, mis siis olid siuksed nagu kooperatiivi mingid joomingud ja sellist asja, sest ma ei kujuta ette, et noh, kui sellest majast midagi sellist tehtud, ma arvan, et seda vaja oleks alles enam nad mu ema, kui ta sinna juhuslikult sattus sinna, kui otsisid, vanaemal talu vanemad on sealt paar kilomeetrit üle lahe ja sõitsid valesti alguses hoopis vales soovi ja armusid nii ära selles majas. Noh, see neid nii kummitama, et nad tegid kõikidesse majandada. Nad ostsid ilgelt kirve hinna eest selle välja, tolle aja kohta käin kinnised ei, nad peavad saama selle, et ju see siis kohe nagu karjus nende järgijate sisse astusid. Aga siinkohal peame vist kuulajatele ütlema, et sinu ema on kunstnik Epp Maria Kokamägi, sinu isa Jaak Arro, et selles mõttes kõik maailma inimesed ja Eestimaa inimesed ei pea teadma, et ei muidugi pidise sepamaa talu sinu ema ja isaga seotud on, kas ema ja isa teevad seal tööd ka ja, ja ema terve suvi läbi maalib seal, temal on iga-aastane traditsioon seal lähedal Tõstamaa mõisas, tema siis peab näitust iga suvi. Et kõik need maalid, mis ta suvel maalib, metasis Tobrahvate augustis ja isa noh, isa muidugi selline, et tema teeb kõike, ehitab, jookseb, maalib, nikerdab tass puid, ma ei tea mida iganes, niuke kuldsete kätega mees, et et puhkus neil seal ei ole. Ma lähen sinna ja noh, võib-olla lõõgastu esimesed paar päeva, siis paneksin kohe kööki köögi. Et ega ma ei pääse seal ka sellest, kas see, et sinust on saanud selline perekonnaringis tunnustatud kas selles on ka kuidagi sinu lapsepõlv süüdi, et kas sul on väiksest peale meeldinud süüa teha või kellelt sa nagu selle pärinud oled, selle kokasoone? Ma arvan, et oma vanavanaemadelt nad ei olnud küll päris nagu kokapaberitega, kanad olid sakste juures majahoidjad või kes tegid, majahoidja tegi siis süüa koristus kõike. Aga vanaisa poolt siis minu vanavanaema oli niisugune peen proua, kes siis ka lõunangutel lõunapauside tegi endale mingi viiekäigulise siukse lõuna või õhtusöögi. Selline väga, väga peen proua oli, pidi ikka pikk lõunapaus olema, lõikavad valmis vehkida, et ma ei tea jah, kuidas tal, võib-olla tal oli kuidagi noh, võib-olla mingi aeg, kui olid ära, onju peremehed, et siis ta võttis selle aja endale, et võib-olla sealt, aga, aga üldiselt ema ega isa ei ole kumbki väga sihuksed kokatüübid, et pigem niuksed ahjukartuli. Ja emal on muidugi see lambakints, mis ta kogu aeg repertuaaris on. Ahju pistab suure suure malmpotiga, on seal lihtsalt mingi viis tundi, siis võtab selle ahjust välja ja siis on see ime imehea. Lihtsalt ära see pühapäev, kus me kogu aeg neelatame ja Vainima, kahtlustan, et sa ei pääse sellest, et sa pead saate lõpuks mõtlema välja mõne mõnusa niisuguse sügisroa lihtsa retsepti. Et kõik need, kes ennast sobivad täna pereemad ja mõtlevad, et oh, mida küll perele õhtuks lõunaks midagi mõnusat, et me midagi neile ikka mõtlema välja tuleb, kui me tegime ja kindlasti. Aga kas nendest vanavanaemadest on mõni kokaraamat alles ka, mille sa oled kusagilt pööningult leidnud? Ei ole, mitte midagi sellist ei ole, olen ise uurinud ja vaadanud, otsinud ja hästi palju on ka välja antud uuesti kast vanu kokaraamatuid, mis on hästi põnevad, kahjuks siukseid nagu reliikviaid, selliseid asju ei ole. Et kõik on ise ise õpitud ja vaadatud, otsitud ja mõned suust suhu päritud retseptid, midagi ikka, aga üldiselt ei ole, sellist asja küll nüüd ei ole, et aga ma ei tea, vanavanaema küll nüüd ei pärandanud midagigi, ta oli üldse siuke karm lainetega midagi oma saladusi vist ei avaldanud kellelegi kokandussaladusi, et see oli selline, pigem niisugune nende võib-olla ärisaladus võib-olla vot siis ei räägitud ju, et kuidas tema just seda sülti kõige õigemini teeb, sest et keegi teine majapidajanna võib ju selle retsepti endale haarata, et jama siis on ju kui vana sa olid või kui noor, kui sa hakkasid suurele perele süüa tegema. Sest ma mõtlen, võib-olla mingisugune 10 aastat tagasi olid mingid ees ja eksju 14 ja siis palju sõpradel õhtusega hakkasin korraldama. Selle toidutegemisega ongi see rõõm, et, et sa mässad teed valmisele, sa saad selle tagasiside kohe selle vastukaja, et kus sa selle söögilauale paned ja sa näed inimeste siukseid mõnulevaid nägusid ja rõõmus tuju ja ja kuidas tuju aina rohkem tõuseb, kui nad söövad head sööki, hakatakse sind kiitma, noh kui on head vaid loomulikult, et sa saad kohe selle energia nagu tagasi tegelikult paljude teiste töödega sa teed aastaid-aastaid midagi ja noh, võib-olla kunagi siis sulle antakse elupreemia. Aga selle tööga on pigem see, et kohe selle noh, vastasele. On palju perenaisi muide ja pereemasid, kes ütlevad, et söögitegemine on üldse kõige tänamatum töö. Et sa teed, mässaja tunde kulub ja sa koorid ja riivid ja lõigud ja hakid ja siis on sul lihtsalt kraanikausitäis musti nõusid ühel hetkel ja kõik on lennanud nelja tuule poole. Kas niisugust tunnet ei ole tundnud? Siis ma arvan, selline pere on vale mehega koos järelikult Elapsimale valesti kasvatanud. Minu peres on küll ikka see kommet, kui keha toit on siiski mõnulevad ja kiidavad ja naudivad ja, ja ei ole mina see, kes peab need nõud ära pesema, et pigem mind premeeritakse sellega, et mina ta köögi lõpus ära koristama. Kas akad eelmisel õhtul vahel mõtlema, mida sa järgmisel päeval süüa teed? Ikka ja mul kogu aeg tiirlevad igasugused mõtted peas, et mida teha, mida kokku panna ja ikka ikka isegi mõnikord ma tea nädalaid, et siis siis jälle tuleb meelde see, et oh näiteks seda ma ei tea, kogu aeg tiirleb nii palju asjas. Aga ometigi need söögimõtted tiirlesid peas, eksju sa keskkooli lõpetasid, aga kohe pärast kaheksateistkümnendat eluaastat sa ometi mõelnud, et minust saab kokku või mõtles, ütlesin ja mõtlesin, ja see oligi, see oli nii naljakas, ma mäletan, koolis saadetakse alati ringileht, et kelleks sa siis tahad saada, kui sa hakkad keskkoolis? Piinlik, ütleme ja kõik ütlesidki, et noh, piinlik ja mina panin julgelt kokaks, tahan saada ja siis õpetaja täitsa shokis. Nad tulid mu juurde. Kas peaaegu? Ani Tassa, müüdud, kuidas sa lähed sinna majaka hoolimisest, möeldud majaka kooli, lähed? Mõtlemistööde takjalõigu ja tänamatu töö, täpselt samamoodi nagu ma ütlesin, et kuulge, saate nii valesti sellest kõigest aru, seletasin rahulikult ära, rääkisin Itaaliast, rääkis Itaalia maitsetest toitudest, siis lähme vaiksed, hakkasid aru saama, et, et nad on võib-olla midagi valesti aru saanud, et rahunesid maha. Nende jaoks oli vist niisugune, et noh, mis sa raiskad ennast, suitsu, nutikas tüdruk, head hinded olid ja kõik, et miks sa neilt majanduste lähebki sinna jumal, mis ma sellega teen. Või turundustuur, mõtle, kui vahva, ma ei tea ju jumala no ma ei tea, kas halli vean. Nii, aga, aga oli siis tõesti, et tuligi Itaalia ja läksidki sinna söögitegemist ja läksingi, aga kuidas see minemine käib, katsu lihtsale inimesele seletada, aga selleks peavad olema sponsorid või head suhted või palju peale minul. Minul oli sponsor, et selles mõttes ma ausalt öeldes ei kujuta ettegi, kuidas inimene, kellel ei ole võtta sellist inimest, kes laenaks raha või, või sponsor eristada, et kuidas ta nagu saab minnes on päris raske, sest et sellised kursused on ikka päris kallid. Noh, sa ju lähed sinna, sa elad seal on ju Italia'l ei ole kõige odavam koht, kus elada, et kõik maksab. See on jah, päris keeruline, aga noh, minul oli õnneks lihtne, et me vaatasime, Tiimademjaanov aitas mu kooli valida ja ja lihtsalt läksingi, juhti ei näinud, kas seal oli algusest peale selge, et sa oled andekas söögitegemise peale? Seal oli natuke, see süsteem oli valesti korraldatud, ei saanud alguses üldse ise süüa teha, et me pidime vaatama, et mingi onu seal tegi, aga ma usun, et tahtsime, tahaks ise ka proovida midagi, seal oli mingi täielik arusaamatus, et see kool alles avati. Siis oli teil potid ja pannid tulemata, et meil põhimõtteliselt oli terve klassi peale mingi kakk panni. No mõtle, kui sa juba ühte mingit Kannel looni rooga, need, sul on juba mingit, ma ei tea, kolme panni vajadusel erinevaid asju praadida on ju? See oli väga keeruline. Et selles mõttes me ei saanud proovile ennast kohe panna ja neil on üldiselt titaaletan see ka, et naine ei ole nende noh, ei ole kokk, et naine kui Hongoxis olgu kodus, köögis kokk, aga et professionaal on restorani see ei käi. Et nemad olid pigem, et tegelesid poistega rohkem, et nendest saab asja võib-olla kunagi maininud välja sellest ma teadsin, et ma niikuinii ei hakka restorani gurmeekokaks, mind huvitabki, see asi mulle meeldis lihtsalt hästi süüa teha, et selles mõttes mul oli väga vaba, kui sul on nii vaba selline suhtumine, et sa ei oota nagu eriti midagi, sa oled nagu noh, lihtsalt vaatad ja uurid, et sul ei ole mingeid kohustusi, et ma pean tagasi minema hakkama, tõestama, kellelegi ennast. Olin, õppisin, kuulasin, maitsesin, et eriti mõnus oli, et ma vaatasin neid teisi jaapanlased. Stressis nad kogu aeg, mingi pinge, kogu aeg, lillad tahtsid näidata, kui hästi nad hakivad või hiire, kui kiiresti nad hakin, mina jaoks ültsakida. Rahulikult tedakin Ma kardan nuge üldse. Ma olen niisugune terade pere kord. Ja siis ma niimoodi rahulikult jumalast, miks ma peaks oma sõrmisin kaotamas Itaalias, ma tahaks neid nagu kasutada emal? Ei, ikka vihinal panin sinna näitasid, et ikka paremad olla kõigest, et see oli päris naljakas ausalt öeldes kõrvalt vaadata. Isa kuuluvad ju ikkagi eesti kultuuriinimeste ladvikus, kas nemad aktsepteerisid seda algusest peale, tütar tahab saada lihtsalt kokaks, mad olid nii õnnelikud, mõtlesin, et jumal tänatud, üks tore otsus, keegi tahab kindlalt viibutama. Kunstniku töö on ju nii raske? Nad palusid jumalat, et ma ei tahaks kunstnikuks hakata. Mõtlesin friilenzeri töö ikka keeruline, emal juba isan oma nime nagu teinud siin Eestimaal palju siia neid suuri nimesid ikka mahub, on ju? Mind üldse see asi nagu ei huvitanudki, et minul nagu pigem just kunsti väljendus ongi nagu toidutegemisest tegelikult ka looming täiesti. No see on ikka väga looming, see on väga looming, et ma mäletan koolis kunagi küsiti mu käest kunstitunnis, et nimetage eri kunstivorme. Siis hakati seal nimetama kokakunstõpetaja. Mis asja, millest sa räägid? Ta oli täiesti šokis, üritasin selgeks mõelda, et vaadake, kui palju erinevaid värve ja maitseid täielik kunstnik kokku panna. Toriseb jaht, olgu siis on ju, aga noh, tahvlile kirjutanud minu rahuldamiseks, sest et seda ikkagist ei võeta, kui, kui kunstiliiki tava elusalt. Et eks ta alati ei ole ka, et võib-olla kotletiveeretamine iga päev. Võib-olla ei ole kunst? Ei, ei, ma arvan, et täna, pühapäeva hommikul me igal juhul võtame seda küll nagu kunsti ja ma arvan ka, et siis on sellel jutul ka mõni mõte sees, mis edasi sai, kui sa Itaaliast tagasi tulin, tulin tagasi ja siis me pidime sukest kohvikut restorani hakkama tegema. Aga tulid, tulid väiksed tülid nende inimestega, siis mind, mind kuidagi veeretati kõrvale, sellest ma olin päris päris kurb aasta otsa sain nagu sellise põntsu, et noh, ma olin kõik valmistunud Itaaliasse läksin nagu valmistasingi, nagu selleks projektiks. Ma mõtlesingi, et see nüüd ongi mu elutöö, et noh, mis siis, et mõni noor olen, aga seda võib ikkagist ei võta, kui elutööd juba. Aga aga see oli jah, kuna sa oled nii arvestanud juba sellega, et sa oled seal ja kujutad ennast, terve elu oled organiseerinud selle järgi ja siis järk sul ei ole seda kõike on ju kõik, koolid olid juba alanud, oli mingi oktoobri lõpp. Ma ei saanud kuhugi minna, enam tulla, sisse astuda. Jäingi lihtsalt aasta otsa, olin lihtsalt. Kurvastasin, ma olin kurb jama, sattusin täitsa nagu masendusse, mõtlen täitsa, jäin haigeks ja räägitakse, et kui inimesel nii suured muutused elus siuksed, järsud muutused ja kurvastusete teeb nagu haigeid, lihtsalt külmetasin iga kord hästi raskelt, kogu mingi tuuled õmmeldud, haige jälle täiesti väsitas ära, aga siis ma kuidagi mõtlesin, et aitab küll, sellest on ju, et et peavikalast, kui võtma ja hakkasin, hakkasin ajakirjadel tegema jälle toite ja asju või sealt tuligi esimene kokaraamat, salatid, pirukad ja nii edasi ja nii edasi. Kas sa oled selle oma restorani mõte hetkeks maha matnud, kuigi ma tean, et midagi seal Haapsalus kusagil müüri ääres pooleldi tal ta ei ole minu omaga. Mina käin seal nende maitsetest vastutamas ja mina kujundasin selle ja kujundad seda menüüd. Käin kokast koolitamas omanik, ma ei ole, see aetakse otsiassibki kardiot, mina olen omanik ja seal on väga palju inimesi, tund kärkima minuga talad, tomat ei olnud maitsev või ma ei tea. Väga naljakaid asju olen ma kuulnud. Et aga ka küpseb ikka, see idee on kogu aeg, ma hoian ennast ikka niimoodi elevil, et see idee ei sumbuks, Nende ruumide leidmine on keeruline, et endale sobilik ja hinnaklassis ka sobilik ruum siis leida kuskil kesklinnast, see on väga-väga keeruline praegult, eriti lugu ei ole siukest nutsu, aed läheks vihkaks, kohvritäis raha kuhugi, et aga millised need kriteeriumid sinu jaoks on, kas see peab tulema selline kodune koht? Noh, nagu ma ei kujuta ette, restoran, aed kusagil vanalinnas või peen koht Diego või, või milline see sinu rida on vastand vastanud täitsa sellele peensusele, et hästi hästi hubane, hästi lihtne, et põhirõhk oleks ikkagist toidul, mitte mingil sisekujundusele ka kahvlitel ja nugade, mis tänapäeval ainult noh, on kõige tähtsamad siin restoranides mulle tundub, et põhirõhk oleks heal toidul eestimaisel toorainel. Et kui ikkagi on suvi, siis ased eesti tomatit, mitte Hispaania tomat. Aga enamus restoranist sööks ikkagi suvel ka Hispaania tomatid ja minu arust on kurb. Jah, jaa, nimeta mõni eesti restoran tõesti mõne võib-olla leiab hädapärast, kes praegu näiteks tarvitaks kodumaist kapsast, kaalikat ja peeti, eksju, nad ei viitsi otsida, sest et neil on lihtsam seal hulgifirmast võtta. See, see välismaine, kus tulebki kõik see teine paar. Muidugi on, on restorane, ma ei ütle nüüd, et ma ei sajatasin kõiki. Jah, aga ütleme nii, mis juhtub nende heade söögikohtadega, kus sa käid ühe korra ja sisse soovitad seda oma sõpradele ja siis lähed sinna paari kuu pärast ja on veel nagu enam-vähem 90 protsenti sellest, mis oli esimesel korral, kui sa seal käisid ja siis sa lähed sinnapoole kolmveerand, võib-olla aasta pärast ja, ja see kõik on kadunud, seal ei ole sellest hiilgusest sellest maitsest, sellest hoolimisest ei ole praktiliselt mitte midagi järel. Kusjuures see ei ole nagu tõesti mitte ainuke näide, vaid pigem on see reegel. See on hästi kurb, see on tõesti kurb. Ma olen mõelnud hästi palju selle peale. Ma arvan, et see on hooliva omaniku puudumine, perenaise puudumine setoomanikule raha alla paned, ei tee sind nagu selle kohana soojuseks ja südameks, et inimene, kes ikkagist oma tahtsin alla paneb, ta peaks olema täielikult kogu aeg seotud selle kohaga, see peaks tema laps olema, ta peab hoolitsema selle koha eest ja ta peab hoolima, et inimesele maitseb toit, kui tal on suva, siis sealt ei tulegi mitte midagi head. Et üritatakse teha nii-öelda alguses, siis tehakse kõik suurte portsjonite ka ära, onju. Ja toiduga alguses võetakse head kokad, kes muidugi ka maksavad rohkem. Ja siis mingi aja pärast nad lastakse lahti ja võetakse kokad, kes on, siis nõuavad vähem rahaks joones tippkokad. Et see, see rahas, rahas, raha, maitse inimestel suus, et see on, see minust ajab kõik asjad ümber. Koonerdatud, sul ei tule kliente, et pigem siis tõsta natuke hinda, et inimene, kui sa ikkagi pakud head toitu, inimene maksab, tegelikult ju? Muidugi ta ei arvagi, te peate tasuta seda saama. Minu arust on, kas Eesti restoranikultuur ei ole mitte mingi restoranikultuur, see on nagu mingi raha ahnitsemine, et noh ma ei tea, kas sa, mitut head restoranis oskad nimetada Tallinnas, et aga maksimaalselt kolme, kusjuures ega ma ei või nende peale ka enam nüüd nii-öelda märgivad, sest ma käisin seal viimati mõned kuud tagasi ja ma ei tea, kas kõik on nii, nagu enne. Ongi, et nii on jah, et ikkagi kõige kindlam on kodus siia raamatuid osta ja süüa või nii, aga nüüd me kuulame vahepeale ühe loo muusikat, muusika on tänases saates Anni valitud, aga mõned laulud meeldivad mulle ka väga. Nii et, et selles mõttes meie maitsed langevad kokku ja siis me räägime edasi, aga juba võib-olla millestki muust, et ainult söögitegemist ei sega rääkida, siis inimesed lähevad väga näljaseks. Raadiot kuulatakse, üks retsept, tänase saate lõpus tuleb, nii et ärge muretsege. Jätkame siis jutuajamist anni arroga, kes täiesti häbematult nimetab ennast kokaks, aga praegu tuli mul meelde, kui ma vaatasin, sul otseselt on olnud aeg, kus sa oled vähemalt mingi hetk teinud ka modellitööd. Et kas see oli üldse mingi alternatiiv või oli see mingi selline lõbus vahepala sinu elus, kuidas sa sellesse suhtusid? Ma arvan, et see oli, oli pigem selline seikluste otsimine või, või mingi ma mitte kunagi ei võtnud seda nagu tõsiselt, et saaks supermodell, et ma kordagi mõelnud sellele, et ma pigem ütleks, et oh, tore, saab reisida. Et siis oli ikkagist veel ei olnud nagu nii lihtne reisida, et ikkagi piletid olid kallid ja noh, nüüd on juba nagu lihtsam see asi. Aga siis oli kuidagi oao kuhugi igale poole näen, et Tokyos käisin ära, ega ma praegu ka ei suudaks lubada. Tahaks, et pigem selle jah, siuke põnevuse kogemuse otsing ja hästi tore, et ma sain oma kogemuse ikkagist nagu kahe jalaga maa peale jäin endale kindlaks, et seal on õudselt lihtne minu arust libastuda ja sinna ära eksinud, et noortel tüdrukutel nad on ju kõik maile lapsed põhimõtteliselt seal. Kui sulle kogu aeg mingit ajupesu tehakse, et ära söö midagi ja lõika ennast ja noh ma arvan, et väga paljud sealt välja ei tulegi enam. Kas peale nende kahe ameti, millest me praegu oleme rääkinud, et siis modellitööst ja kokkadest, kas on mingeid asju, mida sa oled elus veel proovinud või mida sa kindla peale tahaksid proovida? Ma ikka keeruline proovinud. Ma mõtlen, amet ja ametil näiteks vaikselt unistada, et kunagi, kui sa oled 50 aastane, et sa kindlasti tahad näiteks, et no ma ei tea, et sul oleks kasvuhoone ja siit-sealt veel Argo vaid kasvatada või tahaksid olla juuksur mingi perioodi oma elus? Juuksuriametiga oma kindlasti ei saaks hakkama näited ja ei, aga kusjuures ma, ma eile just mõtlesin sellele, et juhul, kui ma tüdinen ära, et noh, ei viitsi äkki elu lõpuni süüa teha teistele, just et mis ma siis teeksin. Ja siis ma just mõtlesingi, et kui siis, siis ma annan aednik või mingisugune juurviljakasvataja või juustu meisterdaja või midagi, midagi ikkagist nagu toiduga seoses päris sinna nagu kuhugile viiner, eks ma vist päris ei hakka graafiliseks disaineriks. Et ma olen, ma olen teinud küll sisekujundustööd, mul tuleb meelde ja sisekunstlikke töid teinud, ütelda, et see on sisekujundaja töödanud ja kõike kuidagi seotud. Aga jah, et see on nagu muusikaga mõnikord, et ma kõrvalt vaatan seda söögitegemist ja loen raamatuid ja neid meeletuid hulkimis retsepte tõesti iga nädal ju ajakirjandus avaldab, et siis tekib hirm, et see saab ühel hetkel otsa, et see, see lammas ja see rosmariin, et nad on juba kokku pandud tuhandeid kordi, et kas seal saab veel tulla midagi uut, et kas sa ei muretse selle pärast tunnetult ei või ma ei, ma ei muretse selle pärast, et alati tihti saab taasavastada retsept, ega need retseptid, mis siin raamatus on, ega need ei ole mitte midagi müstilist kosmilist. Et need on ju tegelikult kõik vanad vanad asjad. Leib, praemunaga võime öelda rahvale ja et meil on see anni ilus raamat, sepamaa talu köök on minu kõrval ja mul suure vaimustusega lugesin, et seal retsept sellest, kuidas panna praemuna leiva peale täpselt. Ja see ei olegi võib-olla niivõrd retsept, kui meeldetuletus, et on ka sihuke variant olemas, et ei tasu kogu aeg nii keeruliseks asju teha. Et on need kõige lihtsamad asjad, on tihti kõige mõnusamad. Mina olen täielik praemunafänn. Aga selles raamatus tegelikult poolsele raamatu võlust on just need mõnusad kodujutud, mis siia juurde kuuluvad, et mina, härra sõbrana loomulikult panin pastapliiatsi oma lemmikpeatüki vahele, kust vaatab mind tore niisugune kortsus ninaline back, võin paki ja kõik see lugu, mis on tema kohta kirjutatud, et see on lihtsalt kohutavalt armas, kusjuures ma saan aru, et pakk on see poiss teie peres, kes saab suvel vähemalt sellist head köögiviljadega hakklihahautis. Mitte ei söö mingeid purusid kusagilt karbingeid, peni, kriburused talle. Kõik on värske kodumaine, tal on hea elu, väga hea elu sellel koeral. Milline peres on Anni, kui sa mõtled nüüd oma ema-isa oma venna ja õe peale, et praegu nagu ikkagi moodustate veel niisuguse viie pluss kuueliikmelise perekonna ja me oleme hästi tugevalt seotud, et ma just mõtlesin sellele, et kui, kui kõigil koolid hakkasid läbi saama kõik eraldi elama, läksite tisse kui kurb, kui nüüd juhtubki see, mis nagu tavaliselt juhtub, et enam vanematega õdede-vendadega niivõrd ei suhelda. Aga nii naljakas kui, kui ka see ei ole, minul ei ole seda kordagi juhtunud, näiteks täna ma sain just õega kokku, rääkisin ema-isaga telefonis. Eile rääkisin isaga telefonis vennaga, rääkisin eile, et ma kogu aeg suhtlen. Et isegi kui sa ei mõtle selle peale aru, aga ma mõtlen, et tõesti me oleme nagu ikkagi nii seotud, et miski meid nagu ei ei lahuta, et kõige toredam asi, et see on hästi tobe arusaam. Kui suureks kasvab kasvavad inimesed, et siin on nagu lendavad ära ja lähvad nagu lahkuda, nagu surevad ära üksteise jaoks on nii kurb, minu arust vaata kihvt, Itaalias umbes perekonnad hoiad kokku nagu lõpuni välja. Tähendab nii palju rohkem jõudu, energiat, et sa tead, et seal taga on ikka nagu klann taga, et kui sul ikka midagi halba juhtub, siis pakki tule kintsu hambad. Kas see, et, et sa ütlesid, et kui on koolis õpetatud, et siis lähevad eraldi elama lapsed? Ega see, muide ei ole ka nüüd nii väga tavaline, et kas näiteks teie perekonnas oli see niisugune kirjutamata reegel, et lapsed võtsid oma seitse asja pärast, kui kool oli läbi ja läkski omaette elama? See oli, pigem läksid mul ema isa läksid Haapsalusse elama, et me jäime siis üksi suurde korterisse üksi kolmekesi. Ja liisul oli oma boyfriend ja mees, oleme Hannesega siuksed, toredad noored, tahtsid hästi lõbus aeg, et ei, et noh, lihtsalt see kuidagi kujunes nii, jättis vart, kolisin mina sealt välja ja siis jäigi korter tühjaks ja müüdi maha, see suur suur korterit ei olnud kellelgi mõtet üksi seal elada. Et keegi ei ole kunagi öelnud kellegile, et kuule, et nüüd oleks aeg-ajalt läbi ja, ja nüüd sa oled täiskasvanud. Et sellist asja ei ole, et kõik on nagu ise arenenud hästi loomulikul teel läinud. Aga mida su õde ja vend teevad, minu õde on keraamik temale hästi naljakas, ta läks õppima soome politoloogiat. Aga see oli nii igav ja Tunsikatele see, see kunstnikuhing kuskilt ikka välja ja pakitsetel sees, et siis ta tuli tagasivahetuseni õpilaseks Eestisse. Vend õpib audiovisuaalset meediat, tema on pildistanud ka paljud pildid raamatusse, näiteks tema foto pakist. Ja, ja tema filmib suur kirg, filmimine, filmid ja operaatoritöö ja režissööritöö. Et kõik kõik tegutsevad pigem sihukesele loomerindel, et ei ole kedagi, kes väga väga nagu mõtleks ainult selle peale, et oi, et elu mõte on Lexus või või mingi majandiskrased, meil meil on, kõik kõikus, teised kohad natuke, kuidas see bakteri ellu saabus? Meil suri vana koera ära, meil oli rotveileri alguses patju hästi tore, sihuke vanaproua oli. Surm oli kuidagi ikkagist, noh, nii valus ja tuli ka pere liigald Tallinna põhimõtteliselt siis ta võeti, kui mina sündisin. Et oli hästi minuga koos, kasvanud on hästi lähedased ja ta suri ära ja see oli kuidagi nii raske ja niisugune vanemast ei, nüüd tükk aega enam ei võta, aga noh tead nii, harjumus sees, et koer kui inimese suurim sõber kogu aeg ringi Ivil seal kuskil, et et ei suutnud ja üks hetk nad tulid koju, koerapoeg oli kaasas, ma ei saanud üldse aru, kas ja kus kohas olete, et nemad ei, nemad otsustasid, et nemad ikka ei saa ilma koerata, et meil on ikka koera armastust vaja siia majja ja tuli siis niisugune väike kortsus pakkimile majja, kes hakkas siis lambanahku hävitama ja kui nüüd on ta kasvanud nagu hiigelsuureks, et sellest väiksest Pakistele midagi järel tan kümneseks sai, ta on juubilar, meil niisugune mõnus vana võistlejad, teab täpselt, mis ta tahab ja tema järgi jäävad nagu asjad. Jah, ma lugesin siit raamatust, et kui temal on paha tuju, siis ta eeldab, et ka kõigil teistel pereliikmetel on paha tuju ja mingi mees, keda täidetud talu silmas pean. Leonhard Go kõik Leonhard sõbrad, talle, need on kuidagi kade mees, hääletan kehalist, näed koerali meelidetes juriisema ja et ta on hästi vahva, et nii siiras, et inimesed võiks ka sellised on, et palju siiramad. Et ei pea kogu aeg varjama oma tundeid, kõik. Su ema kirjutab ka raamatuid, õigupoolest ta vist nii palju ei kirjuta, kui ta nagu maalib neid või kuidas seda üldse sõnastada, mida ta teeb. Esiteks on ta kunsti, jah, aga kindlasti ei piirdu ainult maalimisega, tõesti, ta on täitsa nagu elukunstnik, ta elab oma elu täiesti. Ma ei oska kunstiline nagu imelik öelda, võtab elu nagu looming, võtab elu loomingut, kõik meie elamised on nii ilusat läbi tema käe ja elu ja kõik need traditsioonid, mis meil on, et ta on kuidagi loonud nii, nii, nii hea õhkkonna. Ja kõik, mis ta kirjutab, on niisugune tore ja siiras ja Ta on nagu väike haldjas või ta nagu ta nagu väike laps, et ta ei ole üldse suureks kasvanud. Ta läheb aina väiksemaks minu arust, et paljude siukseks rikkalikumaks iga kord, kui ma vaatan, nüüd ta kannab sihukseid patse ka ja siis ma just vaatasin paar päeva tagasi nägin, vaatasin viia. Samas, ma olen kuulnud, et on väga uhkema kortsude üle ja et kui keegi teda fotografeerib, siis ta on üks väheseid Eesti keskealisi ju tegelikult vanuse poolest daame, kes on öelnud, et kõik tema kortsud on auga välja teenitud, tema omade ükski redušeeria ega arvutikunstnik ei tule neid temalt ära võtma. Ta ei häbene neid, see on, see on elu, noh see ongi kõige ilusam osa elust, et need asjad, mis käib kaasas, et kõige hullem asi on see, kui inimesed hakkavad varjama neid asju, mis neil noh, mis neil on ja mida need võib täiesti uhkusega just serveerida. Aga inimesed tahavad peita kõiki asju, et tema nagu ei karda, ei karda elu. Kas tema on sulle kõige tähtsam õpetaja olnud nagu eluõpetaja, ma mõtlen nüüd tema ja isegi isa on isegi tugevamal kohal, meil on isaga hästi-hästi hea klapp. Oleme ühte nägu ka isa tütred õnnelikud ja see on vana ja et meil on pigem, et alati, kui mul on mure või sihuke noh, on ikka nõu vaja küsida täiskasvanu käest, et siis isa on esimene, kelle käest ma küsin, et et võib-olla see on lihtsalt sellest ka, et et noh, nii tugev side on, et ta ei pea isegi ütlema nii palju, et sa juba aimad või tunned, et et juba see, kui ta hakkab surema, rääkimiseks mahedal häälel, et siis juba rahunenud maha ja juba on kõik nagu hästi. Temaga on isegi rohkem, aga õde, mul õde on ema moodi, vend on täiesti, ei tea kust kosmosest, kohe. Teistsugune. No enne kui me oma väikese pühapäevase retseptiga lagedale tuleme, ütle, kuidas tavaliselt pühapäevasid veedad. Kui sa oled Eestis, ma üritan ikka kaua magada, oli siin rahulikult, väga-väga rahulikult. Siis lähen turule, ostan, vaatame, mida head on pakkuda Eesti tootjatel ja vene mammidel, neil on hästi häid, igasuguseid letchosside värke, millisel turul sa käid? Käin balti jaama turul, see ei ole küll kõige parem turg, lihtsalt lähedamal. Ja, ja siis moodi jalutan läbi pargi ja rahulikult ja ja ka süüa tegema ja kutsun võib-olla külla kellegi. Võib-olla veini, kuulan muusikat, põld, ürita mitte midagi teha, sest kõige parem puhkus üldse, et lihtsalt oled ja see toidu tegemine tuleb ka nagu noh, niimoodi muuseas, et ei tasu nagu püha jumala eest, mingi stress, Avakatud, mida süüa teha, et et kui tule neid, ma ei tea, geniaalseid ideid, siis tee midagi sellist, mis sa tead, et on hea ja kindel ei, praemunaga on praktiliselt kindla peale minek on nii mõnus, pühapäeva hommikul on ju. Nii, aga räägi nüüd, kas sa suutsid vahepeal mõelda mõne väikese sellise köögiviljatoidu peale? Ei, ei peaks tingimata kusagile Peeennesse poodimine. Turult täitsa saab praegult. Kõrvitsat tead, mina teen hästi, palju kõrvitsaroogasid praegult. Ja mida ma täitsa soovitan, mis on kõige lihtsam asi üldse? Tohutult hea, lihtsalt puhastada kõrvitsaseemned koor, ära lõigatud korpoosi viilud või siuksed lootsikud vibama, neelatan lihtsalt pannile koos küüslauguga selle ahjuplaadile või ahjuvormi küüslauguga ja oliiviõliga üle soola, pipart võib panna kas mingid salveid rosmariini või midagi siukest, mis koost kannatavat ja oliivi Küle ahju ja kuskil 20 minutit ja siis näiteks suitsuriivjuustuga lihtsalt üle puistata veel kuidagimoodi krõbedaks lasta. No mina ei tea, no täitsa super asi on ütleme nii lihtne asi ja nii, et keegi ei usu kunagi, mis asja. Aga see suitsujuust annaksin nii mõnusa meki ja, ja see, sa mõtlesid seda pehmet suitsujuust, kuidas seda riivid üldse saab? Ta saab küll riivida, Vena tegi panna, võib panna ka lihtsalt neid kettaid lõigata peale. Täitsa maitse asi, mina olen sihuke laisk, ok tegelikult, et mina väga peeneks ei viitsi asju hakkida, riivida, et ma pigem ma olen jah, alati mingid kettad või viilud või laisk kokk ükskord ma olen televiisorist näinud, kuidas puhastanud mingeid mega pisikesi kalu, midagi minu arust täiesti neid isegi olnud võimalik näha, rääkimata sellest, et mis asjad need olid, mitte kalmaari? Ei, ma tegin räimesordi, eined olid seal seal ei olnud sellepärast et ma olin just tulnud Portugalist ja mu suur unistus, et ma tahan sardiine süüa ja tulin ja ei saanud mitte kuskilt, kogu aeg oli igas restoranis otsas, kuhu ma läksin. Ja kuigi pidi hooaeg olema ja tulin tagasi, siis mõtlesin ma nii pettunud ma ei saanudki sardiine siis läksin turule, ostsin räime, tegin praetud räimed. Küllap see oli nii, ega mina imetlesin jah, seda, et minu meelest käis seal meeletu kala puhastamine, aga selle kõrvitsaga on küll nii, et Eesti inimene on jälle lapsed on ära hirmutatud sellest kõrvitsa-mannasupist, mida emad on neile lapsepõlves selline natuke niisugune lääge ei magusega soolane ja kui ma kodus näiteks ütleme, et ma teen kõrvitsa ja siis ma võin olla kindel, et õhtul ei ole mitte kedagi kodus? Jah, ei, nad, nad lihtsalt lähevadki ära, sellepärast et ma viimasel ajal enam seda ei tee, kuigi ma tean, et selles samas sepamaa taluraamatus on üks lahe kõrvitsasupi retsept ka mõnest ja mida ma ei ole veel proovinud, proovisin praegult külmal ajal, issand, see on nii hea, soojendab üles. See mõjub täpselt nagu üks klaas hõõgveini kisub täpselt sama mõju. Mis edasi saab, kui ma nüüd mõtlen laiemas perspektiivis, et retsepti me oleme ära andnud ja pühapäevast oleme rääkinud, aga mis saab sinust viie aasta pärast, kas sul on siis oma? Ma arvan, et mul on ikka oma restorani, kui mitte siin Tallinnas, kui ma tõesti neid ruumi leian, mina ei viitsi siin niimoodi punnitada ka. Siis siis ei teadnud ma mõtlesingi, et ma teate tõstama restoranid, äkki see sepamaa asub, tõstab, on veel. Ütlen inimestele igaks juhuks, et teedki talurestorani ja palju lihtsam, seal on omad põllud, sa ei pea ühtegi talumeest tüütama lunima, Talteid porgandeid ei taha kunagi ehtinud, eestlased ei taha väga müüa ja asju. Et see on vist vene ajast kuidagi, nii et vähe oli seda, et endale kõik jätta, tuleks oma peenramaad, oma maitsetaimed, läheks oma kuningas, kogu aeg, nahkel liha, äkki ma ei hakka lambaid ega midagi sellist, et, et lihastaks sisse ja noh, ma arvan, et oleks kõige parem restoran üldse. Aga see võtab natuke aega, et eestlane ka hakkaks Eesti peal ringi sõitma rohkem, et et praegu on kõigile ainult Tallinn, Tartu, Viljandi. Aga võib-olla sa oled selleks ajaks nii populaarne, sama populaarne kui Tõstamaa keeks, mida poest? Et inimesed tulevad näiteks ainult sinu pärast sinna, kes teab, aga samas ma Eestis on ju nii palju neid staarkokkasid kellelegi pärast ei minda eriti kaugemale, kui Tallinn pole eestlasel ei ole seda toidukultuuri sees, et siis tal ei ole seda hasarti nagu näiteks itaallased võiksid 200 kilomeetrit lihtsalt et lõunale minna mingisse kohta, kus on eriliselt hea pasta või mingid ravioolid. Seda kirge eestlasel veel ei ole, aga ma arvan, et see kõik muutub, et et ajapikku, kui treenida, tuleb rohkem raamatuid välja anda, näidata inimestele, kui hea võib toit olla, kirgi üles kütta, aga elada tahad sa ikka Eestis oma restoranide ja kindlasti mina ei lähe kuhugile, et mul on nii kahju nendest inimestest, kes oma ressurssi kõik kuhugile, ma ei tea, Inglismaale suunavad. Et miks mitte siin teha see keskkond nii võrratuks džit ei taha ära minna. Et see on, ma arvan, täitsa võimalik täpselt minu vanemad teinud loonud täpselt sellise keskkonna meile, noh kõik need maakodud, nende kodud, kõik mu kodud on olnud nii mõnusad, et ma ei ole kunagi mõelnud, et ma jään kuhugile välismaale. Tore on käia ideid otsimas. Inspireerima ennast, et aga, aga alati on ikka see tunne, et nad koju tagasi tulla. Et kõik võiks nagu ikkagist siia oma selle energia panna. Et ei ole seal välismaal semul roheli. Oh, see on ilus mõte, millega täna lõpetada, aitäh, Anni Arro stuudios oli Margit Kilumets ja me mõlemad soovime teile siinkohal ilusat ilusat pühapäeva, isegi kui see juhtub külm olema.