Eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. 1971. aastal avastas briti päritolu Ameerika teadlane John Aki roti ajust raku, mis muutus aktiivseks ainult siis, kui rott arvas, et asub teatud ruumi osas mõnes teises asukohas neerusid vastavalt siis teised analoogsed närvirakud. Jonaki hakkas neid rakke nimetama asukoharakkudeks ja nende rakkude. Asukohaks oli hypacamp paremini tuntud kui lühiajalisest mälust pikaajalisse mällu informatsiooni siirdumise ning variante. Deerumis võime keskus, hipokamp on üks esimesi sihtmärke Alzheimeri haiguse kulus mille väliseks märgiks ongi asukoha suhtes segaduse tekkimine ja loomulikult mäluprobleemid. 2005. sel aastal avastasid kaks Norra teadlast, abielupaar mat, britt Edward Mooser hipo Campi lähedalt veel ühed asukohale reageerivad rakud. Seekord tegi rakud eriliseks nende korrapärane paigutus, mis meenutas koordinaatidega kärge. Iga kord, kui ajuomanik antud juhul siis taaskord rott asus. Etteantud kohas kajastusse nimetatud rakkude teatud mustriga aktiveerumises. Sisuliselt meenutas olukord kaardilasuva akordina tsoonisüsteemid toimimist. Hilisemad uuringud kinnitanud samade mehhanismide olemasoluga inimeses omistati Cypriti ameeriklasele ja Norra teadlaspaari läkeebeeess süsteemi bioloogilise analoogi avastamisest. Nobeli preemia meditsiinis viimastel aastatel on räägitud peamised tehnoloogia rollist inimese orienteerumisvõime tagajana. Aga Nobeli preemiaga kaasnev tähelepanu võiks nüüd kaasa aidata väärtusmaailmas mõttelise reseti tegemisele. Et vähemalt hetkeks mõtelda inimese enda orientatsioonivõimele ja selle eest hoolitsemisele. Võimalikelt. Muretsemiseks on ka põhjust, sest elava ja kalli kuuenam allub aju karmile raamatupidamisele mille võib kokkuvõtlikult sõnastada. Kui ei kasuta anna määra pikas arenguprotsessis orienteerumise võime vaieldamatult olnud inimesele oluline. Sama kehtib ka loomade puhuldena millelongi rottidest avastatud mehhanism, suuresti analoogne. Kõikidele imetajatele. Mõnikord võime ju sattuda tänava nurgalt endise Kakurustava turisti paari peale. Põhjuseks on kaduma läinud õige asukoht ja tõenäoliselt jääb süüdi mees. Eeldatakse ju meessoolt paremat orienteerumisvõimet. See omakorda olla tingitud kunagisest tööjaotusest küttimise ja kodu eest hoolitsemise vahel. Võimalik, et loodusliku valiku surve ongi küttima sõidetud meeste puhul varjendit. Deerumise võimet kauem lihvinud, aga see eelis on õhkõrn, sest vastasel juhul me ju ei kohtaks ära eksinud abielupaare. More pole siiski meeste ja naiste vahelise paremuse mõõtmises. Teadlased on hakanud muretsema, et tänu GPS seadmetele koormume. Ajus asuvat orientatsiooni süsteemi vähem kui oleks vaja selle võimekuse säilitamiseks ja muutumise tõttu enneaegselt Alzheimeri tõve käes kannatajate sarnasteks. Kanade ja Iisraeli teadlased kasutasid automatiseeritud orienteerumisabi põhjustatud olukorra iseloomustamiseks väljendit Maindles ehk arvutus mis ei lase ruumid ajul piisavalt areneda ja võib lõppeda ebameeldivalt hetkel, kui masinast abiline jätab meid üksi. Ruumitaju arenguks on vaja aktiivset. Kuna vaatlust ja selles orienteerumist nüüd teame tänu Nobeli preemia laureaatide tööle, millised rakud kannavad selles olukorras peamist treeningkoormust? Aga automatiseerimine asendab muuhulgas meie taju võtta siis enda peale keskkonnasignaalide kogumise. Teiseks nõrgeneb. Tunnetus, sest masin analüüsib kogutud infot ja teeb meie eest ka otsuseid. Ja lõpuks vabastab mehhaaniline abiline. Meid olukorra kontrollist, sest sooritab isega rea tegevusi. Mõtelge kas või uutele isi orienteeruvatetele, autonoomsetele, sõidukitele, mis toimetavad inimese punktist punktini eeldamata temalt mingisugust aktiivsust. Näiteks 10 aasta pärast ei tee mõni teadlasgrupp Nobeli meditsiinipreemia määranud tüür. Male protestiavaldust väites, et 2014. aasta laureaatide väited on valed, sest mainitud rakke ei õnnestunud inimesest leida.