Tere päevast, siin toimetaja maris Johannes. Tänase emakeelepäevajärgse keele kõrvakülaline on kirjanik Hasso Krull. Tema kogumikku loomise mõnu ja kiri tunnustati 2006. aasta esseistika auhinnaga. Loomisest keelest ja kirjast räägime meiegi. Lisaks kuulete fragmenti Hasso Krulli eeposest meetriede meeter autori esituses. Mõistujutuga Jotist loeta Toomas Lõhmuste ja Hasso Krulli luule näite Gert Raudsep. Kui haarata nüüd teie loomise mõnu ja kirja järele, siis meeldis mulle siit üks muinasjutt või lugu mehest kes oli lauluta ja koiott tõi talle laulu ja siis sai temast laulu vägev. Kui nüüd teise oma rolli püüaksite lahti mõtestada, siis võtate selle koioti rolli või või jätta siis selle lauluta mehe ja laulu vägeva vahele. See on niisugune mõistujutt, päris koiott, Irolli ennast, et asetada ei tasu aga inimene ikkagi ei peaks niimoodi mõtlema. Et tema nüüd on, on see laulutooja noh, välja arvatud siis, kui ta on vahendaja. Ma olen tõesti alati püüdnud olla tundnud end ka olevat, ehkki erinevate kihtide või sfääride võib-olla erinevad maailmade vahel nagu vahendaja või sildade tegija, aga see laulu vägeva lauluta, mehe jutt, see on niisugune hästi tähtis. Hoiatuslugu moraal on seal ju väga lihtne ja ilmne, see inimlik moraal, inimlik moraal on see, et Diaasiagaid tasu liiale minna. Ja see, mis tõesti mõjub endale ja teistele on mingil moel ikkagi inimlikult piiratud. See piir tuleb suhteliselt õigena ja kuidagi väga tabada, endal horisondil silme ees hoida, muidu muidu ei saa jätkata. Igal inimesel peaks olema oma laul ja keegi teine ei tohiks seda laulda ilma tema loata. Selline laul tehakse mõnel vägevamal elu hetkel, näiteks siis, kui mees tapab oma esimese hirve või magab naisega esimest korda. Oma laulu lauldakse tähtsamate sündmuste puhul. Laulu võib pärandada pojale kõrdelas mees, kelle nimi oli lauluta. Nõnda teda hüüti, sest tal ei olnud oma laulu. Maisitantsu või vihmatantsu ajal hoidis ta teistest eemale. Ta püüdis end rahva hulka ära peita või kaduda, sest inimesed näitasid talle näpuga, öeldes. Vaadake see on see vaene mehike, kellel pole oma laulu. Seepärast olid aga väga häbelik ega julgenud tüdrukute juurde ehale minna. Ühel päeval koristas lauluta uhke maisisaagi tema pojas haudus, suure mulinaga ka hulk maitsvat hirveliha koiott haistis seda juba kaugelt ja tuli jooksuga ligemale. Heldeke, arvutuste omaette. Mina pean saama selle maisi, mina pean saama selle hautise. Tema suu jooksis vett. Ta ütles. Kuule, lauluta teema õige vahetust, mida sa tahaksid saada oma maisi ja magusa lõhnaga hautise eest? Sina oled ju kui ott laululooja, kuid selle kõik endale saada ühe ainsa laulu eest. Mis laulu sa tahad? Küsis koiott. Tahan laulu, mis paneks noore neiu südame põksuma, ütles lauluta. Tahan laulumis, inimesi rõõmustaks nii, et nad hakkavad mind austama. Ja veel tahan, et see ei oleks ka joti laul sest ka Jottidel on paha komme oma kingitusi tagasi võtta. Midagi nii hullu ei tule mulle pähegi, ütles Kaiaid, endal suu vett jooksmas. Luba mulle, et see laul ei ole nagu öeldakse, Joti kingitus. Luban küll senikaua, kuni seda pruugitakse targasti ja õige asja jaoks, et tüdrukut kätte saada ja mõnel puhul ka inimeste südant rõõmustada. Miks sa arvad, et võiksin laulu valesti pruukida? Küsis lauluta Haabunult. Nüüd andis koiott talle laulu temaga andiskoiootile, maisi ja suure pajatäie hautatud hirveliha. Mõlemad olid kaubaga väga rahul. Varsti tuligi suur pidu tantsuga. Seda oli lauluta oodanud, ta läks peole ja hakkas laulma. Rahvas oli hämmastuses ja kõigile meeldis tema laul. Nad rääkisid omavahel, mis on ometi juhtunud, et laulut äkki nii ilusasti laulda mõistab. Rahvas plaksutas käsi ja hõikus rõõmsalt. Korraga tuli lauluta juurde kaunis neiu ja kutsus teda põõsaste taha, kus olevat üks kena kohake. Mis nad seal tegid? Selles pole vaja rohkem rääkida. Nii hakkaski lauluta rändama peolt peole, alati lauliste seal oma laulu ja kuulajad olid vaimustuses. Nüüd muutis lauluta oma nime laulu vägevaks. Sedaviisi kestis tema laulmine kuude kaupa igal pool, kus rahvas oli valmis kuulama, laulis mees oma laulu ja kiitus lõi talle pähe. Nii juhtuski, et see, kes ütles end olevat laulu vägev laulis ka paljudel puhkudel, mis polnud laulmiseks mõeldud ja tegi seda nii tihti, et rahvas tüdines ära. Tema laulu ajal jäädi nüüd magama. Ühel ööl kui isehakanud laulu vägev samuti magas, helistama juurde koiott ja võttis laulu tagasi. Kui ott pidas seda õigeks, sest laulu vägev oli laulu kurjasti pruukinud. Hommikul ärkas laulja üles. Aga tema laulu ei olnud enam mitte ühtki sõna, sellest laulust ei tulnud meelde ei temal endal ega kellelgi teisel. Jälle hakati teda kutsuma vana nimega. Ta oli jälle lauluta. Mees IGA PÄEV tüseda, maisikoti taga, kõrval hauduma, suur pajatäis, hirveliha. Aga seni ei ole, kui jutt veel tagasi tulla. See on inimlikust seisukohast jätkamise küsimus aga siis selle trikstri niisuguse pool loomuliku pooljumaliku looja figuure seisukohalt seal on küsimus selles, et Need, inimliku mõtlemise ja tunnetuse vormid on kuidagi niimoodi antud, et neid saab seestpoolt, et luua ja seestpoolt omandada mälu kaudu uuesti lahti keeldaja ja taastada või tagasi tuua. Aga kui sealt jätta ära üks komponent, siis see teatav niisugune ühenduslüli, mis selle mäluprotsessi ja enesetajumise või äratundmise vahele jääb, siis enam ei, ei õnnestu nagu miski, et siis kaob see põhiline seos ära ja inimene jääb kuidagi lihtsalt oma algse niisuguse vormituse või teadmatusega jälle üksi. Ja noh, see puudutab kogu inimliku kultuuri, et seal on ühest küljest kindlasti inimlik moraal tähtis, see peetakse oma piire silmas. Aga teisest küljest kõik need vormid, milles me elame ja mida me kasutame, mis meid taastavad ja ümbrust taastavad kogu inimlikku kogukonda. Need on mingil moel, nad on ikkagi jah antud sellise kingitusena selle saladust ei tunne. Ja ega väga palju iseennast selles aidata ei saa, siin peab lihtsalt lootma, et, et kingitust ei võta tagasi. Aga mis juhtub siis, kui proovida piire rikkuda, provotseerida? Ma ei tea, keda siis trikstrit. Maailma kõiksust? See võib olla täitsa kasulik, sest et see iseenesest ei tähenda veel, et ta oleks kadunud selle vormi taastamise ja tema äratundmise vahel. Side, see ei pruugi mõjuda halvasti, vaid just talle väga hea, sest tunnetus käibki tihti selle kaudu uute asjade teadasaamine, nii nagu väikesel lapsel, et selleks, et ta õpiks oma piire tundma oma oma maailma välja joonistuma, selleks ikka tuleb pahandust teha. Kui laps pahandust ei tee, siis ta tõesti jääb kuidagi noh, mingi mingi seina taha või siis tekib niisugune autism ja seal halb. Ainus asi, et piiride rikkumine ja niisugune teatavat ulatuslikud protseduurid, kui need aina korrata ja korrata, siis see on ju jube rutiin. Et kui oti lood tihtipeale seal on, nõnda et ühte ja sama asja võib korjata neli korda. Muinasjutus on kolm korda alati köeti lugude, seal millegipärast neli, seal on see, see lugu, mida ma kunagi püüdsin seal meetodis ja meetmes ümber jutustada. Muutus natuke siis teistsuguseks. Aga lugu sellest, kuidas kui kohtab ühte meest, kelle silmad käivad peadest välja nii, et ta saab visata puu otsa ja siis silmad vaatavad, näevad kõik ümberringi ja tulevad siis tema hüüde peale tagasi, nii et ta saab ümbrust tundma õppida, ilma et ta ise kuskile roniks või ei pingutaks. Ja koiott kaupleb selle väe. Mees ütleb, et seda väga ei tohi kasutada kunagi rohkem kui neli korda ühe päeva jooksul, millega Ethan rõõmsasti nõus. Aga siis, kui ta neli korda silmi puu otsa visanud, ta arvab, et kuna see mees niikuinii on juba kaugele, et ega tema ei näe, mida ma nüüd teen, siis viskab viiendat korda veel juba juba kodu ligidal silmad puu otsa. Ja ongi nõnda, et need ei taha sealt enam tagasi tulla. Ja ta on pime, silmad päikese käes juba hakkavad kreme, kärbsed tulevad sinna peale ja siis mingisuguse kavalusega ta, ta sai vist piisanilt hiirelt või kuidagi petised ja kaks silma endale. Aga see on jälle natuke teises võtmes samasugune lugu, see on ka kingitus, aga, aga kingituse on saanud seal kui ott. Jätan ise oma loomu poolest jah, niisugune piiride ületaja katsetaja ta kogu seda eksperimentaalset vaimu esindab. Aga tuleb välja siis see, et võib teatav eksperimentaalses või katsetuse vaim tegelikult muutuda masinlikuks. Ja siis see rutiin on see mahl vähemalt sama ohtlik ja et ikkagi see teatav ettevaatlik erksus on, on väga oluline. Ma ei oska seda teisiti väljendada, sest ainult ettevaatus ja ainult selleks, et need on ka head, aga, aga kuidagi nad peavad olema nagu Sillatatud või midagi peab neil olema mingi elektri seal vahel jooksma, nii et saaks samal ajal jääda tähelepanelikuks ja ikkagi mitte sinna rutiini langeda. Temaatika erksust mulle tundub, et see on, see on väga paljude nende Viktori lugude niisugune psühholoogiline iva seal muid emasid ka, aga psühholoogiliselt just sellist õpetust väga sageli kumab läbi. Ükskord veeuputuseelsel ajal. Oligo Jotivana jälle hulkumas ümber. Künkast üles, teisest alla. Vormikus talu maale. Ühel mäenõlval märkas ta meest kes torkas sõrmed oma silmade taha, rebis need peast välja. Ja viskas suure papli otsa. Silmad jäid rippuma. Mees viimaks hüüdis tagasi silmad. Ja silmad tulidki tagasi peale sisse. See trikk viiskoiotivana vaimustusse. Ta jooksis mehe juurde ja võttis mesijutu üles. Armas mees, paluscoiotivana, ole nii kena. Ja õpetaja mullegi silmaheitmise briki. See on imelik, enne ei ole ma seesugust näinud. Kui oti, vana nurus ja nõrus, kuni mees andis järele ole ettevaatlik, ütles ta. Mitte kunagi iialgi ära teie seda trikki enam kui neli korda järjest. Ühe päikeseringe. Tal oli lõbus oina muidugi, no kus sa sellega õigemale asja. Miks peaksid murdma oma sõna, kui ma trikki juba tunnen? Seepeale mees läks aja ja koiott, viskas silmad puu otsa. Midagi seesugust polnud ta iialgi näinud. Veel tahaks sellest ette antusest ja, ja üldse maailma loomisest rääkida. Kui palju üks kirjutaja ripub ära sellest keelelisest etendusest, kuidas selle piiride tunnetamise ja rikkumisega siin on? Jälle võiks ju mõõtu võtta meetriademeetriga. Keel on tõesti, kui, kui inimene peab kirjutama, siis tihti seal nagu takistuseks ees ja vahel isegi lihtsalt kõneldes, noh, mõned on hästi sõnaosavad ja räägivad palju ja kergesti, aga teistel on jälle silmanähtavalt tihti raske. Ja mõnes olukorras igal inimesel on raske neid õigeid sõnu leida ja väljendada. Aga siis, kui kirjutada selliseid asju, mida siis võib nimetada luuletuseks või, või noh, midagi, midagi sellesarnast siis õige rada leidub ikkagi siis, kui keel mingil moel võtab su enda käekõrvale, tähendab, ei pea enam ise seda kõike juhtima, vaid keel just hakkab andma. Sest keel ongi see, ta on nagu see see vorm, millest seal laulu vägeva lauluta. Mehe jutus on juttu, et tal on see tagasikerimise ja mälu taastamise. Kõik see võime on olemas ja siis, kui toimib see sild nagu meenutamise ja äratundmise vahel, siis on kõik väga hea. Et kui see läheb ühele teisele tasandile, et sealt ilmub seal nagu kuskil metsas lihtsalt uidates, äkki leiaks ühe täitsa tundmatu raja, aga noh, selleks peab muidugi metsas tundma end enam-vähem kindlalt, et julgakse edasi minna, sest muidu on kahtlane. Ja siis, kui On see kindlus ja julgus, siis ta viib edasi ja siis nagu keegi juhiks või aitaks seal mingi koostöö selle keele enda vormiga ja keel ütleb nagu sõnu, et sellepärast on ka selliseid luuletajaid, ma tean, kes on langenud sellest mingisse hüpnoosi, Nad ütlevad, et neile nagu dikteeritakse triksteri, tegutseb sees jah, põhimõtteliselt küll, või seesama, on see platooniline kujutlus mingisugusest jumalikust vaimust või New Yorgist või, või muu saast, kes nagu ette ütleb, poeedile sõnu, põhimõtteliselt see, see tähendab seda, mitte et ta oleks nagu mingil liimi nuusutajal niuksed, hääled peas, seda, see lihtsalt ei, ei saa märkida, sest vähemalt mulle tundub ma psühhiaatri väga hästi, muidugi ei tunne, aga mulle tundub, et see on nagu täitsa teine kategooria. See, mida, mida siis on silmas peetud, kui, kui on juttu sellest jumalikust inspiratsioonist või mingist niisugusest ütlemisest diktaadist, siis ikkagi mõeldakse tegelikult seda koostööd selle inimliku ära äratundmise ja siis selle keelevormi vahel, kuna see keeleline mõtlemine on ta kogu aeg genereerib igasuguseid variante ja noh, see on nagu mingisugune ihus arvutus, mis just keerukas on see, et kuidas sellest väga-väga kiirelt irvendavast variantide hulgast. Kui seda võimet treener, siis neid tuleb järjest rohkem, neid on tohutult palju siis haarata vajalik alati ma ei tunne, et ollakse võime, see nõuab väga paljude asjade kokkulangemist, eks natuke midagi võib isegi vist spordiga võrrelda. Ühest küljest suusataja hüppajad on alati samasugune, aga millegipärast ainult mingitel hetkedel on tal võimalik seal võistlusel võita ja mõni mõni teinekord ta võib ka kõike sedasama teha, aga hoopis teisiti. Ühesõnaga see, see on juba niisugune natuke selline ennustamise valdkond, et sellega ei ole mõtet ajutises palju edasi minna, aga, aga oluline on muidugi see, et keele keele puhul saab leida ja see läks ka. Võiks disolla minu meelest mõnikord inimestele, kellel ei ole keelel on mingi iseenesest fookusest, kelle jaoks see on marginaalne või teisejärguline. Aga samas ikkagi see, kuidas, kuidas midagi öeldakse, see vorm mõjutab. Eks asi on, et tähtis on see seeläbi näha, sest muidu võib väga kergesti langeda mingi lause või, või sõna lummusesse. Ja teine asi, see, et ka väga hea kui, kui suuta seda vormi kasutada nagu endas seisundi enda olemise enda mõtlemise taastamiseks. Kui leida see see õige lõng siis ainult natuke sikutades, sealt juba tulevad need vormelid, need mõtted, mida, mida tegelikult oleks vaja. Kõigi inimese mõtlemises on väga palju erinevaid asja. Keeleline mõtlemine on ainult ainult üks osa sellest. Enamikus olukordades ei ole väga tähtis maailmas orienteeruda või täitumist valides, aga see on tähtis mingitel sellistel viivid tuse hetkedel, kus ei ole päris selge, et mille põhjal valikuid teha. Et siis on küll oluline, et see sisemine keele keele segab emakeel kindlasti olema ja siis tulevad nagu õiged vormelid, mõtteid suunav, healoomuline vorm, siis saab enesekindluse tagasi ja saab nagu jätkata. Keel käib suust sisse-välja. Aga kus on tema koht? Kuidas saab sinna? Keele juurde? Sõna väga otseses mõttes juuresse juure sisse. Selle juureotsad lähevad järjest peenemaks ja saavad lõpuks otsa. Kui otsad saavad otsa, eks ole see otsa ots. Keeleotsa. Sa ei tunne õieti maitset. Seal otsas on midagi täitsa, mitte midagi, ütlevad, kui nii võib öelda. Üks punkt. Pindu. Selle otsas nad sadu otsas. Ilma otsata, palju algab keelest. Aga kummast otsast seda arutada. Arutada. Keel on terav ja teeb järjest uusi harusid harusid. Sealt edasi algab maailm ilma maa Ilmata maailmatuma vägevasti. Küüned kasvavad sissepoole. Keel aga käib suust sisse-välja. Asigi. Ühelt poolt, kui loed seda loomise mõnu ja kirja, siis järjest ju koged seda, et ei ole midagi sellist, mis oleks väga ainuomane. Meile samas üritad ju ikkagi uskuda seda oma keele ja oma rahva mingisugust teistmoodi olekut, võib küsida seda, et mis mõte üldse siin elada ja olla on nii-öelda selle müütilise maailma taustal, mis siis on see eestlase olemise kodu või koht või koda või see ürgne, Eestile omane, kas selliseid asju saab üldse praegu välja tuua, on see seotud kuidagi keelega mõttelaadiga või, või, või mõttelaadiga, mis on antud ettekeeles? Ühele või teisele etnilisele rühmale ütleme siis ürgomane või, või ainuomale, seda on tänapäeval natuke ebamugav käsitleda, sest need 19. sajandil käivitunud niisugused rahvuslikud liikumised ja koguse natsionalismi massiiv mingil määral nagu disainis selle ümber ja me pidime nagu. Meil oli seda vaja. Seda muidugi ärkamise aeg. Ideoloogiliselt väga oluline ja just selles industriaalsest kapitalismis, mis oli peale kasvamas igal pool maailmas ju toetas teatavaid protsess ja, ja liikumisi, aga tegelikult, et see ikkagi annab niisuguse natukene moondunud perspektiivi sellepärast et natsionalismi või, või rahvuslusest seal ta kopeerib sellist individualistlikud mõtlemist natuke laiemal pinnal, noh, see on umbes nii nagu mina ja maailm, mina kogu maailma vastu mulle algusest peale selge, et mina pean olema kõigist erinev, teistsugune, millegi poolest parem, sest ma olen ju mina. Aga nüüd ma pean siis leidma veel seletused, et miks see niimoodi on, aga tegelikult on asi nõnda, et noh, mis just puudutab sellist vanemat suulist traditsiooni, mis ei ole seotud mingi institutsionaalse religiooniga ega nende hilisemate ideoloogiat ega siis kõikides nendes suulistes pärimustes igasugustes mütoloogiates on kohutavalt palju sarnast neid, neid motiive, mida võib ära tunda kuskilt hoopis teiselt poolt maakera neidi ilusamini üllatavalt palju siis, kui nende traditsioonidega tegeleda, et võib korraks tekkida tunne, et, et kogu see, see pärimuskogu, see muistne minevik, mingi kiviaja pärand, mis seal toimib, et see on kõik üks ja see sama ta nagu universaalne. See ongi tegelikult õige ainus asi, et samal ajal kõik need konkreetsed vormid, kuidas üks või teine mingi väike kultuur või, või väike niisugune etniline rühm ja kuidas traditsioon seal kohapeal on kokku pandud sonaati millegi poolest natuke erinev niimoodi nagu ühes ja samas keeles ega inimesed, keelekasutus tegelikult on temaatiline, igaühel on natukene kõigist teistest selline sõnavara ja see, kuidas ta lauseid moodustab, mis ta kokku räägib, on isegi siis omapärane, kui ta püüab, keda täpselt nagu teised ja ainult nagu noh, panna klišeedest kokku, oma juttu. Ja samamoodi on siis nende suuliste vanade kultuuridega, et tegelikult seal tekib selline tohutu erinevuste ja oluline on just mitte see niivõrd et meid ühendab, need mõlemad on olulised lihtsalt see ei tähenda seda. Kui meie leiame midagi endale ürgomast, siis oleks väga hirmus, kui selgub, et seesama ürgomane all veel paljudel teistel ka olemas vaid see äratundmine, et teistel on ka tegelikult peaks olema rõõmus. Ja siis võid nagu pilgu suunata tagasi ja siis tulevad välja need kohalikud erinevus, et see kohalik vorm olles väga sarnane, võib öelda tuhandete teistega. Selle konkreetses kujus on tegelikult mingid erijooned, mis mujal ei ole kunagi sellisena ilmunud. Ühesõnaga tähtis on just see, see erinevus iseenesest ja noh, siis võib pärast seda, kui see sarnane ja erinev on, on ära tuntud, siis võib ju nii nagu kuskil pulmades vanasti need võistulaulmised, noh siis võib ka pilkelaule laulda ja ennast esile tõsta niimoodi teatraalselt. Aga seda ei tohiks liiga tõsiselt võtta, see on ainult traditsioonilise kultuuri seisukohalt niisugune mänguline pool. Ei tohi kunagi arvata, et leia, peaks olema või noh, ükskõik missugune kultuuri kooslus peaks olema teistest pagan, millegi sellise poolest, mis on, tal ei olegi omale. Sest just Jürgi omale on tegelikult kõige tühisem. Ja erinevused on just head selleks, et tänu erinevustele on võimalik suhelda inimeste vahel ka kui jääb vähemaks, siis suhtlemine muutub keeruliseks. Kommunikatsioonil pole enam pidev punkte, just need isiklikud erinevused, mõtlemise erinevused Need loovad tihti kõige paremaid sobivusi. Ja niimoodi on siis kultuuridega ka, et erinevused on, on head ja kui on juba tunnustatud, väga tuntud ja, ja ka tunnustatud väga suurt hulka kultuurilisi ja, ja muid erinevusi, siis võib ka öelda, noh, nii nagu ma mäletan vist nooremas edasseal alguses kus need jumalad koos istuvad, seal on öeldud, et igaüks neist oli millegi poolest kõikidest teistest üle kõikidest teistest parem. Siis on võimalik luua selline selline seltskond, kus võrdsus põhinebki erinevustele sellele, et et igaüks on millegi poolest, see on see tema asi kõigist teistest parem. Aga seda võib öelda ka iga teise kohta. Stuudios oli 2006. aasta esseistika auhinna laureaat Hasso Krull. Tekste lugesid Toomas Lõhmuste ja Gert Raudsep ning toimetas maris Johannes kuulmiseni.