Keelekõrv. Tere päevast, täna tahame rääkida teemal isiksuseomaduste sõnavara, semantika eesti keeles. See on meie saatekülalise Heili Orava doktoritöö pealkiri. Mina olen toimetaja ja maris Johannes. Algatuseks, enne kui jõuame rääkida tööst, metoodikast ja muust, küsimus Heili teile. Milline on siis see isiksuseomadus, mida eestlane ise arvab? Enda jaoks kõige olulisem olevat. No minu tööst tuli välja töökus võistlegi, aga on ka teisi väga sagedasi, nagu sõbralik, tark, abivalmis, laisk, nii et eestlane mõnevõrra on selline vastu okslik arvamuses, milline ta inimesena on. Kui uuritakse sõnavara, siis üks variant on see, et löön õigekeelsussõnaraamatu lahti ja vaatan, et millised on need eestlase sõnad, kuidas teie asusite uurima meie sõnavara? Jah, et üks võimalus on muidugi sõna- raamatust otsida seda sõnavara, aga siis peab olema keegi spetsialist, kes suudab eristada, et vot, et see sõna on iseloomujoon ja see ei ole ja mina ei pidanud ennast pädevaks selles. Mina kasutasin seda meetodit, et küsi keele kõnelejalt endalt, nii et ma läksin eestlaste juurde küsima, mida nad siis arvavad, millised iseloomuomadused on. Et ma küsisin inimese kohta üldiselt, palusin neil iseloomustada mõnda oma tuttavat meeldivat inimest ja ebameeldivat inimest, kedagi, keda nad tunnevad kas naabrit või, või sugulast või siis palusin neil iseloomustada eestlast. Seal alga eestlase negatiivseid omadusi, eestlase positiivseid omadusi ja siis ka iseennast. Et samamoodi, mis ta arvab, et mis on tema meeldivad, mis on tema ebameeldivad ja lisaks veel, et milline ta tahaks olla ja milline ta kindlasti ei soovi olla. Ma küsitlesin siis sadat eestlast ja Viitkenud naist 50 meest ja ma proovisin nagu vanuseliselt ka kuidagi grupeerida, nii et oleks võrdväärne, mis muidugi mul väga hästi ei õnnestunud, et et väga noored ei tahtnud olla vastata selliste küsimuste peale ja väga vanu inimesi ma nagu ka ei leidnud, et kõige noorem oli mul 14 aastane ja kõige vanem oli siis üheksakümneaastane. Ja mis ajal ta seda küsitlust läbi viisite tal 2003 2004 talvel sügisel, talvel ja no kui me räägime isiksuseomadustest, siis siin on nagu piiripealne asi, et kas see kuulub psühholoogia valdkonda või kas see keelevaldkonda? Ma võin öelda, et minu doktoritöö on selline interdistsiplinaarne uurimisobjekti poolest kuuluta psühholoogia pärusmaale materjali kogumise poolest, tantropoloogiasse uurimise teostamise või analüüsi poolest nagu kognitiivse lingvistika ja siis tõlgenduse poolest nagu jälle antropoloogia või antropoloogilisi lingvistika valdkonda. Inimest ei ole ilmselt võimalik väga-väga ainult keelega uurima minna, et inimene palju laiem. No ma püüdsingi ikkagi aru saada, mida tähendab inimeseks olemine, eestlase käest uurida seda, et mis, mis on inimeseks olemine tema jaoks, et aktuaalsete iseloomuomaduste esiletulek siis, kui ma alguses plaanisin väga kitsalt iseloomujooni, et ma jätan välja kõik muud omadused, et ainult kitsalt iseloomuomadused siis küsitlust läbi viies oli selge, et see mul ei õnnestu. Et ma ei saa panna doktoritöö pealkirjaks iseloomujoonte uurimine, vaid tuli, isiksuse omaduste ja isiksuseomadused hõlmavad siis sotsiaalseid rolle, püsiomadusi nagu tark, me ei saa öelda, et ta on targa iseloomuga, ta on tark inimene. Selline keeleline test näitab nagu, et mis on iseloom, mis ei ole ka emotsioonid, mingid seisundid, et kõik tuli kokku, et kõige lihtsam oli küsitluse käigus inimese käest küsida, et mis te arvate, et mis on tema sisemised omadused, tema välimised sellisest jaotusest oli tavakasutaja nagu väga lihtne aru saada. Nii et mina siis uurisin või kogusin sisemisi omadusi ja kuhu siis tuli väga erinevaid asju ja mulle anti kuskil viis pool 1000 vastust, mille seas oli väga erinevaid, näiteks iseloomustati ka meie poliitikute nimedega, et Toomas Hendrik Ilves on meil iseloomujoon, Kaarel Tarand on meil iseloomujoon. Samas Sis nimetati india filosoofiast Damas sattvalik värvinimedega valge, punane ja nii edasi ja nii edasi, et see oli väga-väga lai, mida inimesed kõik panevad iseloomu alla isiksuse omaduste alla. Kuidas te seda siis hakkasite üldistama, pidite nad enda jaoks siis uuesti nagu lahti tõlkima, need, mõistad jah, et mingi hulk kuskil 700 sõna on, nimetati ühekordsed, ma vaatasin ka sagedust, et ja siis ma vaatasin endale ühekordselt nimetatud sõnadele otsa ja sealt muidugi mille kohta ma ei oska mitte midagi arvata, et ma jätsin lihtsalt oma analüüsist välja. Analüüsi jäi 1200 sõna. Umbes 1200 sõna ja väljendit, sest noh, selge on see, et inimeste iseloomustada me ei saa alati. Ühesõnaga näiteks väljend, et ta tahab olla igas pulmas pruut, igal matusel surnu. See tähendab, et inimene tahab tähelepanu keskpunktis olla ei saagi ühesõnaga öelda eesti keeles. Et see on juba kujund, see on jah, see on kujundlik metafoorid on, muidugi tulevad sisse eestlase iseloom, et parim toit on teine eestlane, seda nimetati väga tihti, et noh, millega ma ikkagi midagi teha ei osanud, selle ma jätsin kõrvale, tegelesin ikkagi selliste sagedamini nimetatud ja selge selgemini arusaadavate sõnadega, tegelikult on keeleteadlase elu selles mõttes kurb, et jätabki sellise kõige isikupärasema osa, peata viskame üle parda, sest see ei allu sinu üldistustele. Jah, aga et samas jälle sega, nõuaks lisauurimust, et ma lähen sellesama inimese juurde ja lasen tal lahti seletada, mida ta näiteks mõtleb sel ajal, kui ta iseloomustab kedagi Toomas Hendrik Ilvesele, mis täpselt seal on, et kas see on tark või on see hoopis laisk või mis asi see täpselt on, et milline käitumine või noh, mis seal taga on, et niimoodi iseloomustatakse? Rääkisime juba pisut selle keelematerjali kogumisest, see oli teesis ankeedi vormis antud ja, aga see oli suuline intervjuu, nii et ma ikkagi käisin, vestlesin igaühega eraldi, see oli spontaanne koheselt niimoodi, et kõik need, mis esimesena inimesel pähe tulevad, et kui tal oleks olnud aega järgi mõelda, noh ilmselt oleks seal hoopis teised sõnad. Kui nüüd seda keelematerjali vaadata, mida te siis välja noppisid, kätte saite seal, kuidas me seda võiks iseloomustada, valdavalt on see omadussõna eestlaste kasutuses. Aga nimetati muidugi ka nimisõnu nimetati tegusõnu, nimetati metafoore, nimetati selliseid üldtuntud ja teatud sõnu, aga ka uudisena beibe mimmu, rullnokk, ebaadekvaatne nilbik, sõltlane, sõnad, mis on nagu meie kultuuriruumi üsna hiljuti tulnud. Et ei oskagi öelda, kust täpselt, et kas see on meie psühholoogilise teadvuse tõusuga või on see näiteks seebiooperites, kus hästi palju räägitakse tunnetest kõigest rullnokk ilmselt on meie teada-tuntud telesaatest, nii et et seda ma nagu ei uurinud, et kustkohast need sõnad on tulnud, millisest kontekstist, aga aga praeguses kultuuriruumis on nad olemas. Nad olid ikkagist sagedasemad sõnad, et noh, et eestlase, mingi tüüpiline eestlane, mingi pilt oli kõigil nagu olemas, et kuidas nad seda iseloomustasid ja siis vastavalt sellele, kuidas nad iseloomustasid iseennast, noh, selge see, et nooremad, nooremad inimesed kasutasid rohkem neid uuemaid sõnu. Ja inimesed, kes on psühholoogias tõesti palju huvitanud, noh võib-olla isegi lihtsalt võib öelda, et rahvapsühholoogiast mitte niivõrd teaduslikust psühholoogiast, et, et nendel oli jälle oma sõnavara. Et kontakt naa, kontaktne, adekvaatne, ebaadekvaatne on ilmselt sealt tulnud agaaga, noh, kuna see intervjuu oli spontaanne, siis näiteks nimetati sõna kadelik, ilmselt inimesel ei tulnud õigel hetkel õige vorm meelde ja ta tahtis öelda kindlasti omadus sõnani. Mis selle lik liita sinna veel otsa, kuigi noh, tegelikult me keeles ei räägi. Nii et selles mõttes keeleloomet natuke ikka oli. Teoreetiliselt, mina lähenesin, et kui nüüd hästi lihtsalt öelda, et leida üles see, mida üks või teine sõna tähendab, et võtsin nagu selle sõna või mõiste, tähendab, mina opereerisin mõistetega ja mõiste on, on siis nagu mitmed sünonüümsed sõnad koos. Et me väga ühte mõistet võime, võime öelda mitut moodi, et pika kirjeldusega või siis paari sõnaga või kuidas, kuidas keegi, et mina opereerisin mõistetega, ma püüdsin selle mõiste siis lahti võtta. Et mida täpselt see tähendab iseloomu või isiksuseomaduste puhul on absoluutselt üks tunnus see, et tegemist on hinnangutega. Et minul siis antud juhul oli 100 eestlast andsid kellelegi kohta siis hinnangu ja analüüs siis nägi välja, et ma vaatasin seda, mida siis täpselt hinnata, et kas hinnati inimese tegevust, hinnati tema suhtlust, hinnati tema suhtumist, tema emotsioone või tema teadmisi. Ja kas hinnati seda, et see omadus või see käitumisviis või muster kas see on inimese ratsionaalne joon või on see nagu emotsionaalne, et niimoodi ma siis püüdsin neid mõiste rühmi analüüsida, te tegite siis nii-öelda jaotuse enda jaoks kindlaks? Kui palju te nagu ette aimasite, mis, millised teie tulemused on, oli seal ka nii-öelda uurijale sellist üllatusliku, kui palju saab üldse olla üllatusliku käsitseda, mida tahad saada, vastaseks oli ikka üllatusliku, et minu enda peas oli nagu see, et enesehinnangu kohta tuleb hästi palju sõnu. Seda ma olin nagu kuidagi mõelnud, et see on oluline teema eestlaste jaoks aga aga et neid nii palju tuli ja et domineerisid nagu siis negatiivsed negatiivse konnotatsiooniga sõnad, et, et see oli nagu üllatus näiteks ettekuulajal oleks võimalik hoomata seda temaatikat, siis võib-olla tooksite siis näiteomaduste rühmades, kuidas me 11 iseloomustame, kuidas me ise ennast iseloomustame, kuidas ma analüüsisin kogu seda materjali, nagu ma ütlesin, oli seda 1200 sõna või väljendit, 1200 keelendit. Et ma jagasin mõiste rühmadeks selle antonüümia ja sünonüümia suhte põhjal, need koondusid siis niimodi prototüüpsemate sõnade ümber, et näiteks intelligentsuse mõiste rühm, et seal on domineeriv tark aga et vaimne või arenenud õpihimuline, et see on nagu perifeerne rohkem, aga siiski ta nagu kuulub selle intelligentsuse ka kokku. Et selliseid mõiste rühmi ma sain selle 1200 keelendi põhjal siis 54. Ja siis ma üldistasin, andsin neile nime, et näiteks sõbralikus seltskondlikuks ausus, töökus, kiirus, konservatiivsus ja nii edasi ja nii edasi nende mõisted rühmadega siis töötades tuli välja see, et on teatud iseloomuomadused, kus hinnatakse inimese käitumisseosest teiste inimestega ja on need omadused, kus hinnataks ainult inimest üksinda. Et näiteks töökas saab inimene üksinda olla, tingimata ei pea seda koos teistega tegema. Aga Seltskondlikus eeldab kindlasti mingit seltskonda, millega inimene lävib ja mille põhjal talle selline hinnang. Ta on seltskondlik inimene, antakse et see on nagu kõige suurem jaotus ja selle põhjal võib ju spekuleerida, et see näitab midagi eestlaste individualistlikud ja kollektivistlikust iseloomust, mida ma siis vaatasin, ongi, et kui palju neid mõister rühmi ja neid keelendeid ühe või teise all siis on. Ja, ja ma leidsin, et eestlane on suhteliselt võrdväärne nii oma individualistlik, kollektivistlike omaduste poolest ta väga paljude püksi. Ja väga palju on ka selliseid iseloomuomadusi, mis nõuavad teiste juuresolu. Ja siis edasi ma püüdsingi lahti võtta siis et mis täpselt, et kui, kui see on nagu teiste inimestega seotud, et kas seal hinnatakse teiste inimestega koos käitumist nagu seltskondlik või, või agressiivne või lojaalne või siis see on hoiak, näiteks kate umbusklik, kadeda umbuskliku puhul meil ei ole seal tegevust vaja tingimata, see on ainult suhtumine, eks ole. Et võib tulla mingis situatsioonis esile, aga ei pruugi, see ei ole tingimata vajalik. Ja, ja siis omade grupinon, suhtlemistegevuses avalduvad omadus näiteks, et jutukas või naljalembeline, seal on kindlasti verbaalne osa väga suur ja siis on need inimese sisemised omadused sama moodi, et kas avalduvad käitumises või ei avaldu, et näiteks julge, sihikindel edasipüüdlik karg seal ei ole vaja teiste inimeste osavõtu kuidagi, aga seal väliselt nähtav, et keegi on julgeva org ja samas on omadused, mis on sellised seesmised, hoiakud või talaväärne või ebakindel, enesekindel jälle mis ei ole nagu käitumuses käitumises mõõdetav. Teil oli seal küsimustikus, et mina arvan enda kohta ja mis ma arvan, milline tüüpiline eestlane on siis kuidas inimesed hindasid, kas nad pidasid ennast nagu tüüpiliseks eestlasteks, pidasid nad ennast paremaks või ennast halvemaks sellest mudelist, mida nad selleks tüüpiliseks eestlaseks joonistasid? Tüüpiliseks eestlaseks ikka joonistati töökat ja kui jutt läks siis enda peale, siis nimetati esimesena peaaegu kõik nimetasid, et nad on laisad, nii et tundub, et see eestlase eestlane midagi kauget ja kättesaamatut ja eestlane ise nagu endast. Ta ei arva hästi, et juba see suhtumine on natukene selline, võib-olla ennast madaldav kauge eestlane on, on sõbralik ja rahulik ja töökas, aga mina ise olen laisk ja võib-olla midagi muud veel. Nii et iseenesekriitilisus, enesekriitilisus ja nende Poolas on eestlase tagasihoidlikkus. Aga võib-olla see on ka lihtsalt ennast madaldav suhtes käitumine. Nii et ei oska öelda, kas ei ole äkki seesama asi, mida vanasti oli, nii et kui sa nimetasid hunti pidi talle teise nime andmete sulle kallale ei tuleks, et et hundi ja susi fenomen tuleb siit ka välja, et sa ei tohi ennast selle õige nimega nimetada, vaid teata kuidagi ära petma, ära varjama, et muidu on äkki kuidagi ohtlik. Äkki see uurija kuidagi nagu kasutab neid materjale minu kahjuks? Võib olla? Võib-olla ei, seda ei oska öelda, kuigi samas noh, et kuidas inimesed vastuseid andsid, et seal olid hästi, Irina, mõnele inimesele meeldis rääkida eestlasest rohkem ja iseendast, ta oli väga napisõnaline, aga mõni teine inimene jälle endast rääkis väga palju ja, ja kõikidel ülejäänute küsimustele ta ei vastanud. Eriti paljusõnaliselt. Nii et see oli, see oli hästi erinev ja selles mõttes ma arvan, et see intervjuu niimoodi noh, otsene suuline uurijaga vahetus kontaktis, et oli, oli hea vorm, formaat, kuidas seda läbi viia. Neil seal mingeid oma salaküsimusi või sedalaadi asju ei olnud, et küsite ühte, aga saate hoopis midagi muud sealt ei olnud muidugi väga tihti oli vaja ärgitada, ütle veel põhjamaalast on üldiselt peetud selliseks. Meil on teatud stereotüüpe, selline kinnine tüüp võrreldes lõunamaise inimesega, et kuidas see stereotüüp kinnitust leidis, vastuvaidlemist? No otseselt sõnavaras on noh, selge see, et avatus on üks mõiste rühm, kus on mitmeid keelendeid. Et noh, et tegelikku käitumist ma saan ainult mõõta sellega, et kuidas mulle intervjuus vastati, noh, oligi nii ja naa, mõni inimene oli väga avatud ja ja andis mulle väga palju vastuseid, et näiteks ühele küsimusele vastati 58 keelendiga, et mis on selle uurimise puhul oli rekord ja sealsamas oli inimesi, kes mingid küsimused välja või ütles ainult ühe sõna. Kuidas see üldse nagu nad suhtusid sellesse intervjuus, et et ma oskan nagu selle põhjale sageduselt kinnine on 70 korda nimetatud, et üsna üsna ülevalpool tihti on sellistes hinnangulistes töödes suur mõjuga sellel, kuidas meedia või avalikku harva mus rõhub mingile iseloomuomadusele või nähtusele, noh näiteks meie keskis on üks nali, et noh, et kõik peab olema popp ja noortepärane ja et kas on ikka väga seksikas. Ühelt poolt avaldus, kes sellega, et sõnavaras nimetati neid, neid mõisteid väga palju. Selle seksuaalsusest räägiti üsna üsna tihti, et see toodi nagu ära, kui kedagi iseloomustati ja kõik need uuemad sõnad, et oli vastandused, noh, et linnainimene beibe mõistes ja siis, et noh, maalähedane, selline looduslik inimene, ka sellised vastandused tulid ära, sest inimesed kalduvad nagu mõtlema vastand paaridena. Kuigi kõikidel mõistetel isiksuse omaduste puhul puudub see vastandused näiteks kadeda või Vassi ja vastandite on meil nagu väga raske leida, tead, me peame siis kirjeldama pigem seda, mida ta ei tee. Oleme siin saates toonud nüüd meelevaldseid näiteid minu mahitusel, aga teadvus on teadvus. Jätkame ikka Teie doktoritöö loogikat pidi ja jätkame selle analüüsi kirjeldusega. Ankeedid saite kätte. Te pidite hakkama nii-öelda tööd jätkama jah, selle sõnavaraga tänaval, aga et nagu ma ütlesin, oli need keelendid 1200 ja ma püüdsin siis mõiste rühmad teha ja siis neid mõiste rühmi analüüsida. Et semantiline lähenemisviis on selline, võetakse osadeks lahti, et mida täpselt see sõna või see mõiste, mis selle taga on, mida see tähendab ja et kui näiteks tuua töökuse sisse töökuse puhul hinnatakse inimese tegevuse hulka, et töökaks. Me nimetame tavaliselt seda, kes teeb teiste inimestega võrreldes midagi rohkem mingit tegevust, ükskõik kas ta siis valmistab, organiseerib või toodab ükskõik et ta teeb seda keskmisest rohkem. Ja kuidas ta teeb, noh, saabki positiivse hinnangu. Aga kui me võtame selle vastandmõiste laisk, siis laisa analüüsist selgub, et me ei saa seda tegevuse hulka hinnata. Laisa puhul on hoopis teised teised asjad. Laisk võib-olla see inimene, kes näiteks noh, täidab kõik talle pandud kohustused, et ta teeb hädavajaliku ära. Aga, aga me ikkagi ütleme tema kohta laisk, et laisk on võimaluse kasutada domine mitte teha siis kui ei pea. Et see hinnang nagu näitab, et kellegi arvates keegi teeb vähem või ei tee üldse seda, mida peaks, seda saaks teha. Ja siit järeldub, et laiskus on, on nagu eelkõige küsimus, mitte tegemise põhjustest. Et laisk põhjuseks tuua, et inimene ei viitsi või, või tal ei teki tal ei teki sisemist motivatsiooni nagu tänapäeval öeldakse, et ükski, ükski tegu nagu ei sünni ilma sisemise tahteta või motivatsioonid ja kui seda ei teki, siis ta ei viitsi. Järelikult saab talle öelda, et tal laisk, nii et, et see erinevus tööka laisa vahel on mittetegevus vaid see põhjus, miks keegi teeb ja tööka mõist rühma analüüsides. Teiselt poolt on ka sisse tulnud töönarkomaan või ületöötav töörügaja, et vanasti hinnati TÖÖ rügajat positiivseks. Aga nüüd tänapäeval on tulnud mõiste töönarkomaan, mis juba iseenesest sisaldab seda negatiivset konsultatsiooni mis näitab seda äärmuslik, kus töötegemisel ja, ja seega on negatiivne omadus. Seda liigset töökust käsitletakse siis, kui sellisest sotsiaalsest normist hälbivad patoloogiat. Mida siis keeleliselt häbimärgistatakse. Mõelda sellele, mis te enne rääkisite, et enda kohta laisk ja kõik ümberringi nagu töökad või kui palju see meie ajastu võib-olla pitseri vajutanud sellele, sellele suhtumisele või sellel hinnangule sellele hinnangule, et mina olen töökas ja mina olen jah ja see laisk selline noh, nagu minu väike soovunelm olla laisk ja sellest tuleb välja, et ka töönarkomaan midagi väga negatiivset, siis pigem olen laisk kui töönarkoet ilmselt see näitab, peegeldab meie meie mõtlemist selles kultuuriruumis, kus me praegu oleme, ilmselt see on ka nõukogude ajal, oli see, et mõisa köis las lohiseb või mitte ainult nõukogude ajal, vaid veel varem nii-öelda orjaajast nõukogude aega tulnud nõukogude ajal töökas oldi, ju oldi valdavalt ikkagi seened, see heaolu parandamise puhul riigitööd ei tehtud, võib-olla nii usinalt aga enda olelusvõitluse eest, et saada poest kätte pakk piima või, või vorstijupp, et selle nimel pidi küll väga töökas olema. Nüüd on ehmatanud väga noorte inimeste soov tippu trügida, võrreldes selle oma nii-öelda no nõukogude aegse noorpõlve või lapsepõlvega on see midagi täiesti uut ja ootamatut, et kui palju see väärtushinnangute muutus nüüd meie see isiksuse omadusi on. Mõjutanud edasipüüdlikkuse mõiste rühm oli, on väga selgelt esindatud, selge see, et edasipüüdlikkus on asi, mida ikkagi hinnatakse, et mis on positiivse märgiga, tal on sünonüümid, eks ole, karjeristlik ja, ja nii edasi taunitakse neid omadusi. Inimene ei püüa edasi, et ta on ükskõikne oma karjääri ja selle suhtes, et eks see, eks see on nii nagu vanasti oli, et oma olelus eest võitlemine vanasti tegid tööd selleks, et kõht täis saada, et ega see nüüd väga palju teistmoodi ei ole, et aga et nüüd lisaks sellele täis kõhule veel muud asjad olulised, mida siis taga saadakse, mitte ainult ainult täis kõht, vaid ka ühiskonnas positsioon, mida rohkem sa edasi püüad, seda kõrgemale sa tõused ja seda parema sotsiaalse rolli sa saavutad? Kindlasti kindlasti on, on väga aktuaalne, no oluline, kas sellise asjaga nagu noh, need töö tegemise mõnu teen seda sellepärast, et seda on hea teha või, või kuidas, kuidas ma ei oska sõnavara põhjal seda öelda, et kindlasti kindlasti seda petnoga inimeste käest küsima. Isiksuseomaduste puhul on väga palju seda individuaalsete arusaamist, mida miski tähendab ja selleks peaks nagu eraldi uurimuse tegema, et mida täpselt üks või teine omadus konkreetse inimese jaoks tähendab ja samamoodi selle hinnangu suhtes, et mõne jaoks on töökas, on positiivne, aga kindlasti leidub inimesi, kelle jaoks on töökas, negatiivne. Samamoodi tüüpiliselt arvatakse, et näiteks üksiklus või eraklus on kinnine, vaoshoitud, eemaletõmbunud on, on midagi negatiivset, aga, aga paar inimest nimetas seda positiivseks omaduseks. Nii et see on nagu hästi subjektiivne. Mõnes mõttes tuleb välja ka kogu selle keelespekter ja, ja teisalt see oht, et, et et kui ma ütlen seda, et mida ma siis ikkagi mõtlen või mida sina minust aru saad, mida mina ja see ongi, et vaata, psühholoog uurib seda, neid käitumismustreid, mina püüdsin hoida ennast väga, vähemalt ma püüdsin, et ma tegelen ikkagi sõnavaraga, et ma ei proovi teada saada, mida ta mingis situatsioonis võib tähendada, et ma võtsin ikkagi sellise keskmise tüüpilise arusaamise, kuna ma olen ise eesti keele kõneleja siis ühes kultuuriruumis elavana ma oskan. Ja suudan ka välja tuua sellise tüüpilise arusaamise selle asja kohta. Nii et see ongi nagu väga palju minu enda tõlgendus eestlaseks olemise kohta. Kuidas meie kohusetundega ja lood on vastutustundega olemas peegeldub ja vaat, kui seda analüüsida, eks ole, et siis esmapilgul tundub, et tas tunne kohusetunne, väga-väga sarnased mõisted sünonüümsed, aga et kui järgi hakata mõtlema, siis tegelikult kohusetunde puhul hinnatakse inimese tegusid vastutustunde puhul tema suhtumist. Et kohusetunnet saab inimese käest mingit pidi nõuda, vastutustunnet ei saad, vastutustunne on nagu selline moraalne või eetiline kategooria kategooria, mis tal kas on või tal ei ole, me saame ainult öelda, et ta on vastutustundlik. Aga kohusetunne, mida me saame nõuda oma lastelt näiteks nõuame, et nad koolis kohusetundlikult käiksid. Kui eestlane on loomult aeglane, siis kuidas see avaldus teie sõnavara uuringus, kuidas me seda käbedust hindame nii-öelda mõtte, käbedust, kiirust kiirusega on samamoodi umbes nagu töökusega, et on aeglane, negatiivne, kiire on positiivne tiivne või ütleme, selline keskmine, neutraalne, aga tormakas on jälle omakorda negatiivne, et tekib selline huvitav Kolmnurk skaalal. Teine näide on näiteks usaldav, aga et on umbusklik, on usaldav ja on kergeusklik, et umbusklikke kergeusklik on, on jälle negatiivsed ja usaldav, on siis kas neutraalne või siuke positiivne. Aga see kiirus jah, et tormakas, on negatiivne kate, et mina püüdsin eristada, et üks asi on kiirus, aga teine asi on temperamentsed, sõnad, noh, seal on, samamoodi avaldub tegelikult see kiirused, kui mõõdetakse ju seda temperament puhul mõõdetakse seda, kui kiiresti talle emotsioonid vahelduvad. Ja eestlaste puhul negatiivne oli nii see, kui tal emotsioonid üldse puudusid või et tal oli neid liiga palju. Et, et peab ikkagi selline mõõdukas, sihuke sotsiaalne norm on midagi sellist keskmist igav. Ei pea, vastuokslikud, pigem justkui ta hindab teist inimest, siis tema keevaline ülitemperamentne kirglik on võib-olla mingi ohumärk, et ta peab sellega kuidagi siis tegelema ja see on ju teadupärast ebamugav ja tüütu või eks need isiksuseomadused ongi ju, ongi ju selleks meile peegeldada, näidata neid käitumisviis, et see on ilmsed evolutsiooni psühholoogias tõlgendusega, et me anname nimetuse sellisele käitumisele, mis meie jaoks on oluline ja, ja siis, kui meil on see oluline, siis me nimetame seda kuidagi, sest noh, me võib-olla tahame kaaskodanikke kuidagi hoiatada mingi käitumisviisi eest või tahame ise ette ennustada kaaskodanike käitumist, et need sõnad on nagu selleks vajalikud, et orienteeruda kuidagi teiste inimestega suhtlemisel ja saada infot, vaatame veel teie uurimistulemusi. No mulle tundub küll, et eestlane on üx igavene vinguja, see rahulolematus kuulub tema põhiomaduste juurde. Kuidas sõnavarauurija, ütle, mida sõnavaras oli täiesti täiesti omaette rühm sõnu, kus oli rahulolematust, kas ta on rahul või ei ole rahul, et suulise kõneuurijad ütlevad, et on olemas eesti keeles ka vinguv kõneviis. Nii et, et eks see on kuskilt tulnud ja loomulikult on negatiivse hinnanguga keelendeid rohkem nagu tänamatu vinguja, viriseja hädaldaja, kaebaja, Irise ja kui positiivset, siis see on täiesti esindatud ja täiesti olemas ja see rahulolematus on alati seotud nagu suhtlusega, et kui inimene seda verbaalselt ei väljendu, siis me ei tea seda, et seal on nagu selline selline rühm. Isiksuseomaduste tähendusest eesti keeles rääkis Tartu Ülikooli teadur Heili Orav ja kuulas, küsis maris Johannes, aga seda isiksuse omaduste lahkamistööd, jätkame ka järgmises keele kõrvas ning kõik tüüpilised töökad ja tavalised laisad eestlased, eesti keelt kõnelevad inimesed on oodatud kuulama.