Tänase saate pühendame Estonia ooperisolistile Maarja Haamer renterile, kellel on esimene juubelisünnipäev. 25 aastat katkemata lavategevust. Oluliselt ilma koori praktikata otsekohe peaosalisena lavale. Ootamatu vahest see, et nii tõsise laulja puhul on üllatuseks, et alustas ta oma lavategevust operetirolliga Tartus Vanemuise teatris. Selja taha on jäänud 37 osa esimesed aastat 15 peaosades, hiljem on lisandunud nendele ka tihti väga reaktiivseid kõrvalrolle. 37-st kuus on tehtud operetis. 37-st 13 teost on eesti muusikast. Töökele ja kiiresti õppivale Maarja Haamerile on teatritööst eriti viimasel aastakümnel kippunud väheseks jääma. Selle tõttu on suuremat tähelepanu saanud pühendada kontserttegevusele, kus tema repertuaaris on 400 teost. Umbkaudu muidugi, millest on vormitud üle kümnekonnakava. Maarja Haamer on väga suure hingejõuga laulja, keda tema kolleegid küsitlesin üht koorilauljaid, kes oma soliste üsna tähelepanelikult ja ka kriitiliselt nii lavalt kui lava kõrvalt kuulavad keda tema kolleegid hindavad kui väga ausalt oma tööd tegevat ilma tsirkust tegemata, nagu öeldi, sügavalt sisse elavat. Mõnikord olen arvanud, et temale omased veidi aeglased tembotki, kui talle dirigent võimalust annab, sõltuvad sellest, et ta tahab kõike põhjani ammendada, iga muusikalist fraasi põhjani välja laulda. Sellepärast meie tänase saate nimigi hing laulab. Maarja Haameri kõrval meenutab täna ühist noorpõlve tema kauaaegne sõber juba Tartu muusikakoolipäevadest ja lavapartner Ivo Kuusk. Enne seda, kui me anname sõna, aga meie tänasele saate telg kujule kuulakem tema esituses ka ühte romansi, millel võiks ehk tähendus olla kogu meie saate iseloomule. See on Eduard Oja. Me olime nagu lapsed. Olen õnnelik, et inimene ei saa omale valida vanemaid seda vahest puuduseks arvatud, sest iseenese tarkusest poleks ma iial endale selliseid vanemaid osanud valida. Minu isa oli tark, suurte vaimuannetega, erakordse sõnaosavusega, sügavalt usklik inimene, inimene, kes haaras ja köitis kõiki, kes temaga kokku puutusid oma 81-st eluaastast, 58 aastat töötas kirikuõpetajana emaga. Lõpmata hea, kui ma mõtlen katuse peale, siis mul alati tuleb oma ema meelde. Ta on kannatlik ja alati valmis teisi teenima, samuti väga usklik inimene. Ja need meie vanemad õpetasid meile lastele. Meid oli neli, kolm oma lapsed ja üks poiss, kes jäi sõja ajal ilma vanemateta. Ja võeti meie perre, sest vanemad leidsid, et annab jumal, lapse, annab ka leiba ja nii anti sellele võõrale poisile ka peavarju. Ja ta muutus oma vennaks, nii nagu kõik mõlemad muu päris vennad. Ja meie vanemad kasvatasid meid nii. Nad õpetasid meile, et asjadel siin maailmas ei ole tähtsust ja nende külge isa süda panna. Ja mu vanemad õpetasid ka ka tähtsat asja. Et ainult südamega näed hästi. Peamine on silmadele nähtamatu. Ja veel seda, mida õpetab Rebane sajand eksemplari raamatus väikesele printsile. Sa vastutad selle eest, kelle sa oled taltsutanud. Ja veel üks mõte. Et oma põhimõtteid ei saa vahetada nagu kindaid vastavalt ilmastikule Nii me, lapsed, õppisime pisut teisiti nägema maailma ja kõigi selline maailmanägemus pole alati olnud lihtne või vähemalt inimlikult mõeldes mitte eriti kasulik. Ei kahetsema hetkekski, et olen need põhimõtted omaks võtnud. Minu lapsepõlv on olnud üsna kirju ja seda tänu sõjaajale. Sündisin Tartus, siis sõja jalust läksime määra Viljandisse. Meie kodu põles sõja ajal Tartus, siis isa ehitas seal meile paar tuba uuesti üles peale sõda. Me läksime jälle Tartusse tagasi. Ja seda rõõmu ei kestnud meil ühes olemise rõõmu ei kestnud meil kuigi kaua. Isa oli Pauluse koguduse väga suure koguduse pastor, tema kogudusse kuulus 25000 liiget. Me loeme tänapäeva suureks koguduseks juba üle 1000 liikmega kogudusi, olgu öeldud ja sellepärast ta oli pidevalt lennus, aga ma mäletan seda lapsepõlvest. Ta oli meil väga energiline ja lõbus, et kui ta õhtul koju jõudis, küllap ta võis vahest surmväsinud olla. Tal leidus ikka energiat, jõudu meiega mängida. Mida te mängisite. Me mängisime kõiksuguseid, toredaid mänge. Igatahes ta oli väga suure huumorimeelega ja siis siis ta tegi meiega, mängis Meiega vahest karu, tähendab, meie korter andis läbi joosta tuge mööda nii ringiratast ja siis me ikka lippasime tema eest, karu tuleb, karu tuleb ja siis väikevend, see oli õige pisikene ja see jooksis ema sülle ja kui siis karu läks talle Türgi ja tegi siis urru, siis Väikevend ütles kollis Coru, ära söö mind ära, ma olen su oma poeg. Aga 48. aastal lõppesse koduidüll, sest viienda veebruari hommikul arreteeriti isa Tartu tänaval ja ta kadus ligi kaheksaks aastaks Kalema polaaröösse. Me praktiliselt ei teadnud temast midagi. Millal te saite üldse andmeid tema kohta, et elus on ja et üldse võib loota tema tagasitulekut? No ma pean ütlema, et ega me palju andmeid ei saanud, sellepärast et 25. märtsil 49. aastal oli meie oma kord minna. Aasta aega oli ema nelja lapsega üksi ja püüdis meiega toime tulla. Aga me saime, muidugi me saime teada, et meile tullakse järele ja ema otsustas, et peame põgenema. Leidus üks vanatädi, kes oli nõus mind algul enda juurde võtma ja mäletan, kuidas ema upitas mulle tillukese seljakoti selga. Ma veel palusin luba ühe väikese nuku kaasa võtta. Ma olin siis kümneaastane ja ema viimased sõnad ukse peal olid. Maarja nutta ei tohi. Ja need olid viimased sõnad ligi seitsmeks aastaks. Ma seda muidugi teadsin, et ema on elus, aga kordagi ei õnnestunud muul teda näha. Samuti oma vendi leidusid head inimesed, kes võtsid mind enesele kasutütreks. Terve pere oli laiali või olid terve, pere oli laiali, noorem vend oli, jäi Tartus, seda oli sel päeval väga raskesti haige. Tema võttis üks tädi enda juurde. Ja ema kahe vanema vennaga. Oli paos olid vaos ja millal te siis uuesti kokku saite? 55. aasta sügisel sain ma tagasi, siis kõik oma vanemad oma vennat oma kodu sest leiti, et isa oli eksikombel kinni peetud. Kaheksa aastane eksitus, kas te olite võõrdunud, kuidas toimus see uus lähenemine? Hei, teised mitte, aga, aga just noorem vend, tema oli ju ikka väga pisikene, kui ta maha jäi. Ta oli viiene, oligi nii, et noorem vend. Ta oli Tartus ja siis see tädi, kelle juures tema elas, sai telegrammi, et isa tuleb ja noorem vend, muud muidugi käis suure igatsusega Tartu jaamas igal Moskva rongil vastas, aga ta ei tundnud ju isa. Ja ühel päeval, kui ta tuli kurvalt tagasi ja ütles tädile, et jälle isa ei tulnud, siis seisis üks mees seal koguduse kantseleis, nimelt see tädi oli kantseleiametnik Tartu Pauluse koguduses. Ja see tädi hakkas naerma ja ütles, et taga su isa on ju siin. Ja siis läks noorem vend isa juurde ja ütles. Onu, kas teie olete minu isa? Ja peale selle käis ta isaga igal pool kaasas ja hoidis temal kramplikult käest kinni. Sest ta oli ju päris väike, kui ta jäi üksi ja tema ei teadnud meist teistest mitte midagi. Mina vähemalt teadsin, et ema ja vennad on elus, nii et ta isegi õhtul magama jäädes läks isa kõrvale ja hoidis kramplikult käest kinni, sest tal oli tunne, et see on nagu mingi unenägu, mis ärgates hajub ja siis te ajasite uue kodu selleks uueks koduks määrati teile siis Mustla. Nimelt meie lapsed, jäime Tartusse. Aga isale määrati töökohaks Tarvastu. Sest kuigi ta oli rehabiliteeritud, siiski ei olnud veel asi selline, et ta oleks võinud tagasi saada oma endise töökoha, Pauluse koguduse. Ja Ma pean ütlema, et ega ma ei kahetse seda, et ta Tarvastusse tagasi määrat. Sest vaevalt et väga suure koguduse pastorina ta nii kaua oleks suutnud vastu pidada. Jah, ja vaevalt, et nii suure koguduse pastorina ja nii keset suhteliselt suurt linna meie oludes oleks nendel kümnetel ja sadadel inimestel eriti noortel olnud võimalik temale nõnda loomulikult ja vabalt läheneda, nagu see oli Tarvastu kiriku juures. Mustlasjää. Te olete palju tundnud igatsust ja valu kodu pärast, mis ehk ainult kujutlustes elas? Võib-olla mitte ilmaasjata ei ole Maarja Haameri lemmiklaule ja minulegi lemmiklauluks saanud Juhan Aaviku laul Ernst Enno sõnadele. Kojuigatsus. Millal sa hakkasid laulma või millal üldse akustilise väljendumise tarbe sinus välja lõi? Ema ütleb nii, et ma ei osanud veel rääkida, kui ma juba laulsin ja täiesti õigesti viisi pidasin. Huvitav küll, mis viis võis olla ja minu ema oma väga kauni hääle ja väga musikaalne, ta on isegi Tartu muusikakoolis mahootine juures laulu õppinud. Siis oli see ka loomulik, et tema laulis meile hällilaulu. Ja seda hällilaulu laulsin mina temale emale vastu ja Meil üldse peres lauldi väga palju ja ka hilisematel aegadel, kui me suvel näiteks oma puhkused veetsin mina kõik oma vanemate juurest armastus. Ja meil eriline komme oli, kui väljas kärkis Ko ja oli äge äikse ilm, siis istusime me koos ja laulsime. Teater on minu jaoks olnud nii kaua kui mina mäletan, kui ma kirjutama õppisin, siis kirjutasin ma ise näitemänge. Ema räägib tänapäevani, kui vigased ja õudsed olid need laused olnud. Sest agarad olite siht, aga vett täis, sellist arvet täis selle mõtte peale tulid, kus sa teatrit nägid nendel rasketel aegadel, see on, see on fantastika, ma ei oska seda, ma ei oska seda öelda, ma ei olnud elus teatris käinud ja kuskohas see teater sõja ajal oligi? Nendes rasketes oludes ja meil oli palju tüdrukuid, oli seal meie õue peal ja nendega ma lavastasin siis näitemängud ära loomulikult omale peaosa. Ja vanemad kutsuti siis vaatama ja nii et minu siht ja eesmärk on eluaeg olnud ainult teada. Ja kuigi see on natuke võib-olla lausa kummaline, et sellisest perest ja ainult tead jah, tahaksingi küsida, et kas ei lähe mitte teater vastuollu sinu nurgas või harjumuslikku kodunt juba kaasavõetud ellusuhtumisega? Mitte põrmugi, sest võib-olla meid on kuidagi väga vabameelselt või kasvatatud. Sest minu vanemad ütlesid meile alati, tee kõike, on teil luba teha ainult mitte toorusi. Ja tõesti mitte midagi pole meile keelatud või öeldud, et vaat seda ei saa teha või see on. Nad olid meid nii kasvatanud, et nad lootsid, et me taipame isegi, mis on hea ja mis on halb. Ja selle minu diaatria harrastuse vastu ei ole iial olnud kodust ainsat tõrget. Aga millal see hakkas kooli saamise huvi? Kooli hakkas huvi saama loomulikult siis, kui ma läksin muusikakooli. See oli siis Tartus, see oli tartus 57. aastal, sest minul tõesti teist mõtet või teist varianti üldse minu peas ei ole ja siis oli keskkooli juba lõpetatud. Keskkooli lõpetasin ja läksin Tartu muusikakooli ja minu esimeseks lauluõpetajaks oli Rudolf Jõks väga tuntud ooperitenor ja tuntud ooperitenor. Aga üks lõpmata lõpmata tore inimene, rahulik, pikameelne, kannatlik ja ääretult sooja südamega. Ja tema õpetamise stiil oli kuidagi nii hea ja nii loomulik, et ma õppisin teda tõesti siiralt austama ja armastama. Ja üldse ma olen selles suhtes üks õnnelik inimene, et mina oma elus olen kohanud väga palju lõpmata meeldivaid inimesi, kes on ka minu elus tõesti määravat tähtsust omanud. Ja no kui kõiki nüüd siin rääkima hakata, siis me homme hommikuks valmis ei saaks. Muusikakoolis läks mul õppimine kenasti ja loomuliku jätkuna nägin ma muidugi konservatooriumi. Aga ometi jäin ma konservatooriumi ukse taha. Sest olid sellised ajad, kuigi oli juba 61. Jah, ei olnud enam viiekümnendad aastad ja tolleaegne prorektor kutsus mu välja ja soovitas mulle. Kummalist asja ja nimelt ütles, et kui mina ütleksin avalikult lahti oma isast siis võiksin maga konservatooriumisse saada, vaata. Aga, see soovitus tuli küll väga valel aadressil. Ja ma naeratasin ja ütlesin mina, kes ma olen kaheksa aastat nutnud ja igatsenud oma vanemate järgi ja kes ma olen tagasi saanud. Mina ei saa iial sülitada nende peale. Ja ma tulin uksest välja, kaua see kestis? Eemalolek, see kestis ainult aasta. Kaarel Ird võttis mu Vanemuisesse. See oli tore, sellepärast et ma teatrisse ju nii väga igatsesin, saidki praktilisse teatri praktilisse teatri ellu. Ma sain Vanemuise ooperikoori ja aastaajaga, ma sain aru, mis asi teater tegelikult on ja see oli väga kasulik asi. Ja kui siis see Vanemuise aasta läbi sai, siis tulid tõesti konservatoorium ja siis tuli konservatoorium, ma tegin uuesti eksamid, siis sel aastal mind võeti vastu. Ja konservatooriumis sai minu õpetajaks alis Roolaid. Tema oli Rudolf Jõksile täielik vastand, sest tema oli täis üle kee energiat. Teotahet ja temalt olen ma palju saanud. Ja üks, mis kasu ta on mulle väga teinud, oli see, et temal oli erakordne oskus ja talent mind nii-öelda ülesse kloppida. Kui mina jälle pea norus tulin ja mulle oli kuskil liiga tehtud, siis tema oskas mind väga toredasti jälle püsti tõsta ja ta õpetas mind nagu üle olema sellest, et ei saa kõike südamesse võtta. Sina läksid ju tulle esimeselt kursuselt peale. Minu jaoks oli nii. Kas võib nii öelda, et tähtede seis soodus, sest millegipärast oli sel ajal sopranite defitsiit konservatooriumis ka. Ja kui mina olin esimesel kursusel, lõpetasid konservatooriumi Urve Tauts ja Hendrik Krumm, Urve Tauts, siga, me olime ühe pedagoogi juures. Nad mõlemad juba nii Hendriku juurde töötasid teatris ja nende diplomitööks sai Bizet ooper Carmen. Ja minule usaldati ooperiklassi raames või kuidas seda öelda? Mika ela, osalausmid. Meil on aga erakordne võimalus kuulata toda kauget tütarlapseliku Mika eelat, kellest praegu juttu oli. Ja nii juhtuski, et 63. aasta kevadel, kui ma lõpetasin esimese kursuse, laulsin ma Estonia laval Mika eelat ja selle osa Ta oli, ma jäingi, kuigi ma ei olnud ametlikult teatri koosseisus. Et sest mul ei olnud isegi dublanti, ma tegin kõik etendused, mis teatris läksid. Ja edasi läks mul hästi, sest kui ma olin kolmandal kursusel, siis lõpetasid konservatooriumi Henn Pai ja Endel vunk ja nende diplomitööks valiti Putšiini ooper, et oska nii, et kolmanda kursuse lõputööks laulsin minatosca. Ja muidugi ma pean nüüd ütleme ausalt, et et ma olen natukene nukker, et see roll oli mul käes lapsena sest Tosca ei ole lastetükk. Muidugi olen ma lõpmata tänulik Udo Väljaotsale sest Väljaots sellega lavastas ja tema võttis mind siiski sellisena nagu olin ja lubas mul minna sellise kontseptsiooniga rolli juurde. Minu Tosca oli noor ja tõeliselt nii-öelda esimest korda elus armunud ja selle esmaarmastaja kire ja siirusega ma ka seda rolli mängisin. Kuigi tegelikult me teame küll, et oskan absoluutselt teine tüüp ja nüüd, kus mul on elu ja näitleja kogemusi, aga vokaalseid kogemusi, nii teeksin ma loomulikult absoluutselt teised oska. Aga elus ei lähe nii, nagu sa soovid. Ivo Kuuse elu ja lavatee on mitmel korral ristunud Maarja Haameri omaga. Esimene kord Tartus muusikakoolis. Missugune on mälestus sinul Maarja Haamer ist, kui te tuttavaks saite ja kahekesi käsikäes Jõksi juures tunnis hakkasite käima ja missugune ta tundus tüdrukupõlves algava lauljana? Maarja oli väga, väga kena hääl, ta oli prillidega väga tagasihoidlik, natukene täitlusele kalduv. Aga niisugune väga-väga tore, mitte mingisugune memme tütar, aga väga tore, väga hästikasvatatud inimene, nagu ta oli, ühesõnaga nagu ikka ekene eksianne meedia parasjagu neid karupoegi seal Jõksi klassis koos oli, eksime, vallatusi tegime ja vahel rumalusi rääkisime ja nii edasi. Sellel ajal oli Maarja meil ainult ainukene naispool seal välja arvatud siis ka meie kontsertmeister, kadunud Juta Laan. Nemad meid ikka natukene nii nagu, nagu mõistusele kutsusid Maarjaga, meil olid tunnid paralleelselt ja pärast me me puutusime kokku ka ansambli laulus õige mitmed-mitmed, duetid me juba, kui mul hakkas juu kandma. Siis me laulsime koos, Maarja oli vokaalselt, kogu aeg oli suutlik tegema. Jõks mäletan väga targalt teda hoidis, algul laskis tal laulda metsosopranipartiid. Et maarjanatuke flegmaatiline ei ole õige ütelda, aga siiski natukene niisugune mitte eriti särtsakas. Oma laulmismaneeri natukene nagu ikka, armastas niisuguseid selliseid nagu legaato laule, muideks olid kohe oma oma repertuaar, millega tema lauljaid koolitas ja ütles alati oma targad sõnade elame-näeme, kiirustada pole kuhugi. No ja Maarja oli tal üks niisugune lemmikõpilane ka tegelikult ma tean, väga hästi õppinud, kogu aeg väga püüdlik olnud võib-olla nüüd elus elus oleks pidanud olema rohkem, mitte nii tagasihoidlik. Ja kuidas algas teie teatritöö, siis kuidas te tundsite ennast laval ja teineteisega näiteks nihukeste tihedate partneritena? See töö nüüd elupõletaja tähelennuga tenorile põrgulikult raske ooper, ega ännilon seal laulda ka palju. See on üks hästi tore lugu, Maarja tegi seda osa väga hästi sellest ajast mul meelde jäänud maa siis nagu külaline Estoniast, siis ma nägin ju Don Carlost siis ma nägin Maarjaga. Väga tore oli see Riho Straussi roosikavaler Maarja puhul osad väga naiselikult väga kaunilt, väga Essteetselt lahendatud. Noh, enne võib Maarjat süüdistada selles, et mõnikord jääb liig diskreetseks väga veetlev ta kuidagi oluline, et ta veel nagu Meerub ülla kiirgusega. Mul on temaga väga hea teha, see on midagi niisugust, ma ei ole üle pingestatud. Ma tean, mis sealt tuleb ja samas seega see ei ole ka nii, et ma võib lõdvede lõdvalt seda võtta või kuidagi. Ei, vastupidi, see on nii nagu, nagu kindel õlg kõrval elad, nagu olemegi rohkem teinud talle kuidagi lihtsalt sobib, see osa istub seal nagu tema jaoks. Kas see on nüüd tema temperamendi tingituna või nii? Jah, need trollid nagu ikka Eela ja äng on selles mõttes aga maarjarollid, et ta on väga ustav inimene, ta on väga ustav ja truu inimene, ta on sellele, kes tema kõrval käib, väga kindel tugi. Imelik on mõelda, et me nii kaugele juba jõudnud oleme. Ja imelik on mõelda, et asi hakkab lõppu jõudma finiši poole. See kõik on väga imelik, aga, aga nüüd niimoodi tagasi seda linti kerida ja seda meenutada, mis on olnud, siis on seal siiski väga, aga ilus ja ülendav ja, ja kaunis olnud. Minu esimesed 10 aastat teatris olid väga töörohked ja õnnelikud aastat. Näiteks olgu siin selline võrdlus, et esimese 10 aasta jooksul laulsin ma 19 osa ja nüüd viimase 10 aasta jooksul oma parima ja küpseima 10 aasta jooksul ja nüüd viimase 10 aasta jooksul 10 osa üldse, kui võtta nagu alguseks 63. aasta kevad, kui mammi kaelaga lavalaudadele astusin, siis olen ma 25 aastat solisti Estonias siis mänginud. Aga mis parata, Jaak Allik ütles ühes oma artiklis, et näitleja on ainus inimene kes võib aastaid olla tööta, sest lavastaja lihtsalt ei näe teda oma tükis. Tean seda oma viimastest teatri aastatest liiga hästi. Lavastaja Paul Mägi ja Udo Väljaots. Nemad mõlemad, nad nägid mind oma lavastustes ja kasutasid mind tõesti väga palju. 73. aastal läks Paul Mägi metsakalmistule puhkama. Siis mõni aasta hiljem ka Udo Väljaots tuli noor lavastaja kes huvitav ja tema võttis huvitavaid asju mängukavasse ja eksperimenteeris sinna-tänna, aga eks noortele ei meeldi eksperimente teha. Ja tema käe all tegin ma mitu rolli. Üks nendest näiteks Stravinski ooperis elupõletaja tähe linlendand. See oli muusikaliselt muidugi ääretult raske ja siin ma pean omakorda ütlema, et olen eriti tänulik dirigent Peeter Lilje-le sest tema vahest lahendas tõesti selliseid situatsioone seal ees dirigendipuldis, kust me omal jõul poleks küll välja roninud. Aga selle eest töö selle ooperiga on küll üks põnevamaid, mida on tehtud väga vahva roll, mis mind omal ajal väga üllatas, sest minagi sind tudengipõlvest mäletan, just niisuguse väga Baya ja kuuleka ja kohusetruu lapsena oli Liis Leo Normeti ooperis pirnipuu. Kuidas tookord sulle tundus ealiselt muidugi klappisid see väga hästi oma kerguse poolest selle rolliga, aga tema ulakus ja häbematus. See oli väga tore. Seda oli hästi tore teha. Seda ma mäletan tänapäevani, sest eks meis igas ühes võib-olla siiski see väike koer poiss ka peitub. Aga eks koerust täis tüdruk oli selle vastu ja. Ja siis ta mõtles tõelise koeratembu välja. Kui siis kõik oli kihluspeoks või valmis seatud ja tema oli üleskiidetud, kui malbe ja leebe ja armas, süütu suures ilmaline laps siis vaikselt pani ta oma vanema Snobistliku õe fraki selga pistis vanaema näpitsprillid nina peale ja läks ja hakkas rääkima selliseid õudusi, et vaene professor tõesti peaaegu minestanult ära kanti. Aga ma ütlen tõesti siiralt, et ma siiralt lustisin ise seda sama stseeni tehes ja seda Harriet lauldes. No need olid jälgiva Vot see on huvitav, nüüd see küsimus inimese ja rollikontaktist ja vastamisi olekust. Sina oled vastuvaidlematult üks korraliku loomusega tõsine ja kuidagi puhta hingega inimene, mis aga elus ei oleks teinud. Ja, ja sa polegi midagi paha teinud. See on lugu vaat selliste keerukamate kujudega, kelles on omad Riho kadi ja oma võib-olla kirglik meelelisus, kus vastamisi ka haiget tehakse, kuidas on sinu suhe sellise rolliga, võib-olla minu häda on see, et ma olen ka selliste rollide juurde alati läinud läbi oma vaatenurga või oma prisma. Ma olen lõpuks siiski ikkagi näitleja. Ja kusel näitleja siiski paneb oma mina ju maha sinna garderoobi jääb see seniks, kuni ta tuleb garderoobi tagasi jälle Minaks tagasi saab ja pole ka sugugi mitte kindel, kas seesama roll ei leia selles minas üle üles ka neid külgi, mida ehk mina ise ei teagi endal olevat, mida mina rahuldab Käära rolli kaudu, tal pole vaja elust sedasama teha. Aga praegune kodu? Sa oled perenaine, sul on mees ja tütar, kelles, kes alles hiljaaegu lõpetas muusikakeskkooli. Sul on kodused mured ja õpetaja mured konservatooriumis. Kuidas sa hakkama saad ja kuidas sulle meeldib olla koduperenaine? Väga meeldib, ma olen õnnelik inimene, sest ma igatsesin enesele tarka meest. Targa mehe ma sain, aga et maks sellega koos sain ka väga mõistva väga suure sõbra endale ja ühe, väga hea mehe. No see on juba pealekauba. Ja muidugi ma ütlen tõesti, et teatri inimesel peab olema selline sõber kõrval, kes jäägitult teda mõistab ja kes toetab raskel hetkel ja kes kaasa aitab. Minu mees on ju Estonia kunstnik ja temaga koos näiteks kas või võtame, kui ma laulsin Eliisabeti don Carluses siis tema oma põhjalikkuse juures, kuidas tema valmistub oma tööks. Ta tõi mulle koju huvitavaid raamatuid, ma lugesin ja süvenesin asjasse, nii et ma olin Filipp teise õukonnas täielikult kodus ja ma teadsin täpselt, mis seal toimus. Nii et mul ei olnud raske elada sisse selle kuninganna rolli. Tahaksin loota, et Eldon Renter ei olnud mitte Philip teise osas vaid tema oli selle tüki tunds. Meil on veel siin, eks perekonna liike, keda me ei ole nimetada ütlenudki ja meil on kodus suur ja kaunis ja väga armas perekonna liige, sest meie bernhardiini koer Simba ja tema on üks huvitav pingemaandaja, sest paratamatult ükskõik, millised me oleme, meil tekivad stressid, meil tekivad arusaamatused, mured tööl ka kodus, ma pean küll õnneks ütlema, ei ole meie kahekümneaastase abielu jooksul veel ainsatki arusaamatust tekkinud. Ja ma pean tõesti tänulik ja õnnelik olema, et mul on ka lõpmata hea sõnakuulelik ja arukas laps, kelle peale pole kunagi pidanud pahandama, kes peale selle viimastel aastatel valmistub tõsiseltvõetavaks partneriks saama. Tema muuseas aitab mind ka kodus töötamisel, sest tema väga kenasti mängib klaverit ja aitab mul lihtsalt uut repertuaari sisse laulda, sest õpin ma meelsasti ilma kontsertmeistrit. Ja see suur meie suur neljajalgne pereliige, tema tuleb rõõmuga väravale vastu ja ta on niivõrd delikaatne, et kui ta näeb, et Berenene tuleb mitte just kõige roosilisem Ast tujus väravast sisse siis ta ei tungi peale, vaid ta vaikselt kõnnib kõrval ja selles vaikses ustavas kõrval kõndimises on nii palju sellist head rahu, et kui ma väravast ukseni jõuan, olen ma unustanud kõik maised mured, mis lihtsalt jäid väljapoole väravat. Tänu minu neljajalgse le sõbrakesele. Ühe helilooja, suurkuju oled sina küll lahti mänginud mis nii meile, kes me oleme seda kuulnud, kui arvatavasti ka tegijatele väga suurt elamust on pakkunud. Ma mõtlen Tubina esimest ooperit. Barbara oli minu jaoks muidugi tõeline elamus, sest kõigepealt Tubina muusika ja see ooper üldse, kuidas Tubin selle on kirjutanud. See oli nii tihe ja nii mõttesügav. Ja kui tavaliselt kiputakse ikka ooperis, Teemakupüüre, see tähendab ülearust välja viskama siis oli see nii fantastiliselt kirjutatud, et kellelgi ei torkanud pähe isegi ühtegi nooti kõrvaldada, rääkimata taktidest lehekülgedest ja see oli tõeline sümfooniline tervik ja, ja ma leian, et ta sellise erakordse sügavuse ja oskusega oli seal igati tabanud seda barbarat või vähemalt see Barbara, mida Tubin seal selles ooperis kujutab see vastas absoluutselt minu nägemusele barbarast. Ju. Olen temast rohkem. No küll on ETV ning on vaja on vaatajaid. Nii siiralt ja nii avatud hingega ei ole ma ühegi teise ooperi juurde läinud võib-olla ainult niidid. Aga oneeginis? Ma ütlen ausalt, et ma lihtsalt mängisin iseendast. Nüüd sa tuled, ülehomme jälle Tatjana nüüd juba juubelit tähistades meie ette. Kuidas sa nüüd teda mängid, kuidas nüüd temasse suhtud, kus Tatjana peaaegu on sinu tütre eas? Siis ma olin noorem ja olla võib, et kaunim ka. Ja seda ütlen ma kindlasti suure sügava tõsidusega.