Hiljem ise sisu on saade sisukatest inimestest. Tervist, mina olen Urmas Vadi, kes on see mees, kes tihti näeb unes heledat kellatorni ja metsast tulevat Lõvi? Head kuulamist? Ka maalis nii. Ja tuura saatus. Ärge öelge ta hea lõnga. Nojah ei tea, on ta enda saatus. Ärge öelge, et ta hea. Tere, Tõnu Tepandi, tere. Kas selles laulus on midagi iseloomulikku teile? Seal peab olema, avas mõeldud selle asja peale. Tegin ta kuskil siis, kui ma olin 21 või 22 või midagi niisugust. Ja siis Laiendatud, mis, mis asi mulle seal hirmsasti meeldima see on, see on ikka nende andekate luuletustega ta lihtsalt noh, niimoodi kisub enda poole sellepärast et tal, tal on seal midagi. Mis on, on üks, meil on puudu või või vastupidi. Minus kah mingisugune sama mõtlemine, samasugune igatsuses oma vaev või äkki on leidnud ukse sõnastuse sõnastamine on üks suur asi mitte ainult igasugune sõnastamine, see on, see ongi nagu vist see on üks minu põhiülesannetest sõnastada, sõnastada noh, mitte ainult verbaalselt muudel viisidel. Hea küll, jah, ja siis küllap ta on, küllap ta on, kuigi mul oli üks suur unistus, oli see oma riik. Ja, ja siis see eesti lipp, sinimustvalge, see oli nagu mingi muinasjutt, niisugune. Ega ma tollal ju tegelikult ei teadnud, mida tähendab oma riik või tähendab meil ja ta oli ikka niisugune noh, muinasjutt, see mind vaevas ja, ja et tegu oli Karl Ristikiviga, kes oli, siis võta tollal need luuletajaid veel, kes, kes olid Eestist ära. Bernard Kangro ja hiljem Kalju Lepik veel? Jah. Segane segu tunnetest, seal moodustus siis luuletus ise. Et kuskil ma kunagi ju olin praegu, ma olen koledasti hädas, noh, see umbes niimoodi võib, võiks ju olla niimoodi, et oli kunagise mitte ainult, oli kunagi Eesti riik ja nüüd meil ei ole ja need on mul püsti kõik teed ees. Aga no midagi sinna, aga midagi veel, midagi veel, mis on sügaval, mitte teadvuses või, või siis alateadvuses kuskil sees ta istub seal kus, kus seda minateadvus seda kätte ei saanud ja mingid siuksed värgid. Ja siis. Ja hämmastav on see, et, et mina mõtlesin, et noh, kui meil nüüd see oma riik käes ja nõnda edasi ja et noh, seda laulu ei ole enam asja hõisata, et ta on nagu noh, mis ma ikka siin nädaldan. Aga need vist keerab mingisugune teine sisu ette ja jälle kannatab laulda. Kui keegi tahab kuulda ja siis seda teeb jumala ise, miks ma siis teda siis laulma kippusin veel? Mulle meeldib laulda lihtsalt viu vist sellepärast, ja siis on kuidagi kergem olla. See on, see on muutumatuna püsinud. Et kui ma täie vilega laulan, siis siis ma olen vaba. Isegi nii, et siis siis, siis siis ma olen oma hirmudest vaba ja seda magisest kuradi värkidest siis ma lendan ja midagi seal on ja seal on äkki see sõnastus nendel ma kuidagi niimoodi pigem siis oma selle sisemise vaeva niimoodi lahendan või noh, nagu kuidagi niimoodi. Erinevates variatsioonides on erinevad näitlejad öelnud seda, et võib sind edutada, võid erinevat karjääri teha, aga kui sa ei aktiivset ei näitleja, siis tunned ikkagi, et midagi on nagu puudu. Teie olete elukutselt näitleja, lõpetanud neljanda lavakunstikateedri lennu, kes olid ka Ene Järvis ja, ja Helene Vannari ja Lembit Ulfsak ja ka Kaarel Kilvet, Väino Uibo, Väino Uibo. Teie, Liis Bender, jälistander praegu ühegi teatri hingekirjas ei ole, et kas kuidagi rõhub teid või, või et see, et ta ei ole aktiivselt näitleja. Vot, see on niisugune omaette teema, muuseas ära seda nimistut sinna sisse pane, eks ole, muidu. Miks sa mind meelde ei tuletanud, miks sa mind, veel meie kursused, paneel, see kuidagi ja üks ja kaks mitte rohkem, noh, niimoodi nagu meil juhtus, siin jooksis, aga me hakkasime nimetama. Seal on veel kuus tükki. Aga kas nad solvuvad siis, kui nad ei kuule enda nime? Mina solvuks küll ei solvuks, aga, aga noh, kui ma kuuleks, et keegi tuletab oma kursust meelde ja siis mind polegi tal mees mõttes, kuradi tõbras. Vaata. See on minu küsimus. Et see Arkaadia teed olin Arkaadia teel. Ja selline see mängimisega seoses jah, et ühesõnaga, ega see rida on see, et, et ma ei mängija, et kas ma tunnen ennast sandisti, et ma ei ole teatri hingekirjas ja teate, see on omaette teema. Peale seda, kui ma lõppes minul mitmesugused tegevused, noh ma ise lõpetasin, lõpetati lõpes, ükstapuha kuidas, aga ära nad kõik lõppesid. No ma olen nagu poliitikas ja siis ma juhtisin mõningaid niukse organisatsioone ja siis veel midagi. Ja üsna ruttu. Ma taipasin, et et päris tore on ja et ma saan tegeleda sügavalt olemuslik asjadega, näiteks poliitikas tihtipeale ei saa või sa taipad asja olemust ära, aga, aga seda ei saa, seda ei saa realiseerida, ei saa rakendada, sest seal on, seal on veel veel neli äärmiselt primitiivset nõudmist selle asja juures, mispärast seda ei saa teha raisk, vihaseks. Nii, ja siis ma saan tegeleda asja endaga, ma saan tegeleda asjade olemusega, kuidas nad päriselt on, ma saan, ma saan tegeleda selle mõtestamisega, mida ma teen või mida ma olen teinud või mida me teeme või või miks see krempel kõik on ja kuhu me läheme ja kust me tuleme ja miks me oleme lapse põhiküsimused. Ja, ja ma saan tegeleda seda läbimängimise, sest mängimine nii nagu mina mõistan ta seal, see on selline sõna, mida tarvitatakse vähemalt 15. eri eri tähenduses. Millega mina mõistan, on, on üks maailma tajumise viise, üks elamise viisi, nii seda mäng on tegevus, kus, kus sul on mingisugune siis mingi eesmärk. Siis sa võtad kogu oma mahu, kõik, mis sul on füüsiline, hingeline jõud, kogusinud psühhofüüsiline kooslus, kogu see krempel, nii palju, kui mul seda on, hakkan selle poole põrutama ja kasutan kõiki oma oskusi, kõiki kõiki oma teadmisi. Ja, ja lähen täie vilega sinna sisse. Kusjuures ma tean, et see siht, mida ma mitteteadlikult või teadlikult enesele seadsin, seda ma ei pruugi saavutada. Aga kui ma lähen täie vilega ja ausate kavatsustega teadlikult sitta kokku ei keera siis on võimalik, et ma jõuan sinnapoole, aga on võimalik, et siht on täitsa valesti seatud. Igal juhul ma jõuan kuhugi ja ma võin täitsa perse lennata omadega. Aga ma võin geniaalse märgini jõuda, sünge plahvatuseni jõuda. Vot see on mäng minu jaoks, see on üldse elamise viis mina omast arust niimoodi vistika elangi, kus kurat seda teab, kuidas nädalaga. Aga nii ta on. Ja vähemasti nüüd sealtmaalt, kus ma need niuksed, ametite värgid, särgid maha panin, ma enam-vähem saan niimoodi toimetada. Noh, enam-vähem ja, ja mingisugune niuke vabaduse tunne on sees ja nüüd ütleme see teatris mängimine, see on nüüd selle mängimise üks, üks osa või tähendab, ta on kuidagi noh, pigem ma ei tahagi olla seotud teatriga ta natuke tülikas raha mõttes ja nii. Ja, aga ma nagu ei tahagi, sest et vaata, see on see vabaduse hind või ja, ja mängin ainult neid asju, mis mind tõeliselt huvitab. Minu mänguruum on täis mulle erakordselt huvitavaid asju. Ma, ma ei pea sisenema võõrasse mänguruumi, mis on üles ehitatud selleks, et noh, etendust müüa või siis või huvitav see asi, vaata kui huvitav probleem ja vaata, vaata kui vaimukalt on tehtud ja see kindlasti meeldib, publikule meeldib meile kõigile son, väga vaimukas. Et noh, need on niuksed niuksed noh, minateadvuse kõkerdasid need, mulle need eriti ei meeldi, ma lähen ikka täie vilega sisse minna, söö, semin, mis mind köidab. Mis ei lase lahti ta, nii et kogu see liivi põrutab sellele kallale. Nonii, on kihvt. Ja siis on, selles mõttes ma mängin ikka. Nii et ma ei saaks öelda, et ma väga ei mängi näiteks teatri koolides õpetades on see mängumootor, töötab jõuliselt, andsid seal mängime siis tudengitega koos ja enamasti mina siis nagu vean vaata, seal on Me oleme mõelnud, et misasja ma seal teatrikoolis õieti teen. Vaata, ma olen tudengite suhtes eesmineja. Noh, ma olen läbinud siin maises ilmas kolm korda pikema maa ja mul on, on, on seda niuke tagasisidestatud kogemust või niimodi mõtestatud tagasisidet ikka on. Ja see minu infopank, millelt ma asju hind on, see on, see on noh, pole viga. Aga ega mina ei saa neile õpetada, kuidas nad peavad elama või kuidas ma saan mingisugused põhimõtteliselt saan võimalused kätte näidata, näete, nii on nii, saab mõelda, nii, sinna saab minna, niimoodi saab teha. Ja siis natukene kuidas see puudutab nagu psühhofüüsilist treeningut, mängu treening, hääletreening, niisugused asjad ja, ja siis noh, sutsukene togida neid, et nad seda treeningut, et nad tegeleksid enesearenguga streening on ka lugemine ja kogu selle oma selle ruumi laiemaks lükkamine. See vana maailm on nii lisainfomahuga, et iga uus tulija leiab, sealt on, tal on potentsiaalne võimalus leida oma oma vaatenurk, nii et kui tema vaatab omast vaatenurgast, siis näete seda maailma uuena teiste jaoks ütleb teistele, vot see on selline. Hoo on tõesti, et see on siis on ta avastaja, vot see on sünge. Ja see on selles mõttes noh, noorte inimeste puhul on alati see võimalus, et et nad leiavad selle uue vaatenurga. Kahjuks ainult seda juhtub harva. Mängin ju küll jah, sellise avastuse tegid kuuekümnendatel Tartus Hermaküla, Tooming, teie ja te olete selle vestluse jooksul, mis ma siin pidanud olema maininud mitu korda sõnamäng, mis samuti oli sellel ajal ja selles teatris väga olulisel kohal see mõiste ja samuti oletada maininud termineid nagu alateadvus, mitte teadvus ja, ja ka see, et, et täie vilega sisse minna. Mulle tundub, et et need kõik need asjad on sellele ajale, aga omaselt, et mina kujutan seda, et aga mulle tundub, et, et see aeg oli just selline, kus koondategi mingisugune energia ja kogu noh, nii isikliku elu kui, kui ka see loominguline elu kokku. Praegu nii ei ole. Mulle tundub, et kui toona oli mingisugune väga kindel üks idee, mille poole nagu liikuda või siis tänapäeval on nagu see, et igaüks vaatab ise, kuidas saab Jah, jah, jah, jah, heita ta võis nii olla küll, kusjuures noh ma ikka seda ütlema, et meil olid olla lihtsam, Meil oli ahvatlusi vähem ja ja siis oli, oli üks, üks selge asi, see seesama Eesti riik ja kõik näiteks mootorid olid jõulisemad, lihtsamad ja, ja praegu selles, selles niukses turufundamentalismi niukses märatsemises nii palju turufundamentalism on minu jaoks niimoodi avatud ühiskonna moonutatud variant. Ja, ja selle selle niukses vahvas lihtsa kohelises õitsengus on küllalt raske on, on siin noortel kunstnike inimestel leida see, see jõuline mootor või see niisugune, mille külge ennast haakida ja nii väga lihtne ei ole, need, need neil on, minu meelest on neil praegu raskem, kui, kui meil seal Tartus. Ajalehes Sirp Evald Hermakülale järelsõnas kirjutate Tõnu Tepandi niimoodi, et Campisime kord suurest majast väikese maja poole ja arutasime jaatri funktsioonist üldse. Mis motiiv on seda teha ja et kui ükskord võõras võim peaks ära minema ja poliitiline surve ära kaob, kui palju, siis neid, kes veel üldse tahaks mängida ja teatrit teha. Et ma, esiteks sellesama küsimus praegu teine. Tead, selle asjaga on nõnna viisi, et niimoodi me tollal mõtlesime ja arutasime tõepoolest. Et palju siis üldse ütleme, üks viis aastat tagasi või natuke vähem võib-olla, või oleks ma öelnud, et, et nahetega, et ega väga palju ei ole. Aga praegu ma ütleksin niimoodi, et on erinevad teatritegemise viisid on leivateenimise koht, seeme läheb, käib tööl, teatris, Deep leiba, täiesti aktsepteeritav värk, palun. Ja kõik suurepärane on müügiks ette valmistatud, publik tuleb kohale, publik tahab vaadata, meie teeme kõik, nahk läheb kaubaks. Ja see selle igasugused variatsioonid, niuksed, noh kuni sinna kultuuri pis nässini välja. No kus on siis need vaba õhukat või siis ütleme, need suured muusikaetendused, muusikalid ja nõnda edasi, kus on siis või siis niuksed, superkontserdid, suppas business. Ja on teine teatritegemise viis, sest see esimene on ka seal mängitakse laval, issand jumal, teine tegemisviis, kus, kus mängimine on niisugune uurimismaailma tajumise viis või kus võetakse ette tõsised asjad, kus, kus luuakse maailma ja kui see veel kellelegi meeldib publikus, ma mõtlen, siis on suurepärane. Aga kui ei meeldi seal midagi teha ja kus, kus luuakse maailma ja kus, kus on, see on elamise viis seal mängimine ise terve see krempel ja, ja, aga, aga see on lihtsalt selle kõrval seal teine, see on teistsugune. Ja ta ei, ta ei ole ei parem ega halvem kui see esimene. Aga need kaks asja on väliselt ainult sarnased, neil pole sisuliselt mingit mingit tulu ja vaata, kui me tollal rääkisime eemaldiga, kurat seda teab, me ikka vist mõtlesime seda teist varianti, et noh, seda päris mängimist, sest tollal see kuna olud olid sellised, kuna mitte ainult raha väärtus, aga terve rahafunktsioon ühiskonnas oli hoopis teistsugune ja edumudel oli teine vaprite terve rodu, eks ole, me ei saa üldse võrrelda neid asju siis siis ka see teater oli ka selles mõttes suts lihtsamas olukorras või noh, samas jälle muidugi keerulisem seal olid mingid asjad, mida seal ei tohtinud jälle ja aga see asja jälle kohe pinevamastamas pinge sisse veel keelati kogu aeg midagi ära, küll televisioonis küll kurat, ma ei tea. Aga see noh, andis, tegi ilma vaevata. See ideoloogiline surve tekitas pinge, mida on väga raske kunstist saada silma meie pingutused, eks pinge sinna sisse ja, ja meil oli sellevõrra kohe kergem, see ongi, mis tagantjärgi, nii et, et mängijaid, teatritegijaid on küll ja küll ja nad on igavesti tublid ja nõnda edasi. Ainult nad jagunevad, jah, ühed on need leivaraha teenijad, mis on täiesti töötav asi ja teised on siis need, kes need, kes maailma loovad. Kuivõrd palju teie enda otsingud, noh, kui me võtame ajas tagasi peale seda, kui te lõpetasite lavakunstikooli neljanda lennu ja tegite ka suitsuõhtuti olite Vanemuises ja nüüd need otsingud, mida te praegu teete, et on seal midagi säilinud, mis on muutunud, mis on samaks jäänud? Kui ma tollal läksime, ütleme füüsiliselt lahti mööda lava mängisime suurelt, mitte ei mei illustreerinud, aga lükkasime lahti selle siseimpulsi või toda viisi siis praegu käiks, käiks, ütleme niimoodi, ma saan asjast niimoodi aru, et see kusjuures mänguks ettevalmistamine on täpselt sama täpselt sama aasta otsa enne või kaks, räägime sellest väriks. Me räägime ennast sellesse värki sisse. Ja nüüd see mängimise viis, võib-olla on erinev, tähendab see see, et et kui ma, kui ma mängin, ma nüüd vastupidi, ma, ma pigem hoian ennast paigal, pigem kui ma oma käsi liigutan, siis, siis ainult siis, kui ma nendega nende, nende kätega liigutan, kogu mänguruumi, kui ma, kui ma liigutan suuri mahte nendega, ainult siis ei vehi nendega ma, ma ei, ma ei või tähendab, Ekspressiivselt ei söesta nendega, ega me siis ka ei vehkinud. Intensiivsus on sama, süvenemine on sama, kõik, nii et on tegelikult sama tegevust. Ainult et noh, inimesed on edasi arenenud vahepeal. Aga kuivõrd paljud ise siis mõtestasid seda, mida te tegite, et, et see on uuenduslik. Et mitte midagi niisugust, mitte midagi niisugust tab võib-olla Ewaldil oli teinekord sisemiselt, aga see käis ka ainult niimoodi, noh. Ei mina, me tegime nii, nagu pidasime õigeks, tegime oma seda mängimist ja uuendus seisnes selles, et me otsisime uusi mänguvõtteid ja ajasime igasugust jama kokku. Ewaldiga Me kahekesi tegime kõikvõimalikke lollusi, seal tähendab sellest tagantjärgi ma saan aru, et lollusi või niuke tegelikult ei tabanud ära. Me otsisime sedasama mängu lahtist puhast vaba mänguasja uurida. Me otsisime seda. Ja siis noh, kuna me siis kasutasime vastastikku ja, ja ka teiste inimestega lugesime nende mängu sisenemise võtteid siis, siis meil tihtipeale see asi ei õnnestunud evalt lihtsalt vahest küsis, et kuule, sellest jäävad korraga mängima hakanud või, või see on ise sellise puhl, kui ma sain kogu sellest konstruktsioonist vabaks ja ma läksin ise mängu sisse. Aga see on alles tagantjärgi tarkus, kõik seal. Me tegelesime jah, noh, võib-olla selles mõttes, et teatriuuendusega, noh me tegime teistmoodi või kõik raudselt niimoodi ja noh, me tegime oma ööteatrit seal ja ja siis noh, made näidendid, mida me, mida me võtsime mara tapmine ja nii edasi. Ja, ja me me ei teinud revolutsiooni noh, teadlikult või niimoodi. Et mis see põhjus võis olla, et et see uuendas mingil ajal ikka lõpeb ära, aga et, et mis see mingis mõttes mindi laiali. Vaata, see küsin, küsimuse alatoon võis olla juba selline, et, et kas nad siis, et kas osa inimestel lõppes siis nagu see mootor otsa või et ei olnud nagu enam enam ja eks ta natuke võis mõnel puhul ka nii olla lihtsalt pindi oma tavaradade peal jälle tagasi või kuidagi niimoodi või oskab öelda. Aga päris jah, kui te küsite seda, et kas kas mõni mees lõpetas oma oma olemise ja sellepärast, et ei olnud enam seda niisugust uuenduse minekut, siis ütleks, et ei, nii see nüüd küll ei andnud, sest niuksed seda või oleks küsinud. Sest põhivennad panid ikka edasi kõik igaüks omal moel ja, ja siis noh, niimoodi seal seal seal seda muret ei olnud. Me. Oleme teie lapse Väiend, uurijad väsisid kandmas teile, möönis andisi. Kodung. Alguses küll. Vaatluses olgu, lõime pommiku valge valguspommid valgega. Olgu. Olgu kohe ära juba kuus on Poola on. Algustiiter k. Valguses muidugi alguses, et me võiksime käia seal, kus linnud laulavad. Ma võiksin nalja seal, kus ta Mingil hetkel ise loobusid aktiivselt teatritegemisest. Läksite poliitikasse, olite riigikogus. Olete kuulunud koondisse osakonda ja näiteks 99. aastal olite kandidaat number 758 kandideerisid Haabersti linnaossa. Mis siis juhtus, et poliitikasse läksite? Ei, seal juhtunud midagi, see oli asjade loomulik käik, sest pall peaaegu nagu lapsepõlvest peale tegelenud selle Eesti riigiga ja, ja see oli nagu asjade loomulik käik, sest et seal olid, et kui niuksed avalikud ülesastumised, 68 Tartus ja 69, mis asja veel siin ja ja kogu aeg midagi ja ma olen selle asjaga toimetanud omal moel ja, ja nii, et see oli asja loomulik käik. Sõber Allik oli veel see, kes veel andis nihukese viimase hoopi sellel teel. Või tähendab tõuke õigemini koos kes, kes nagu utsitas ja sest no ja seal juba juba seal 80.-te lõpust seal kõik need pleenumil, särgid ja värgid, revolutsioonid, laulvad ja muud seal seal oli kogu aeg üks, üks toimetamine muudkui ja, ja siis noh, see parlament oli asjade loomulik käik nii edasi, sinna see oligi väga huvitav ja nii nagu iga asi alguses, kui struktuuri loomine on väga huvitav, pärast läheb igavaks, siis on jälle kujutleb asi. Ja siis noh siis vahepeal ei olnud nagu teatri jaoks mitte aega kohta ei olnud või tähendab sisikonnas. Aga koolis ma olin ikka edasi seal teatrikoolis, nii et see oli nagu üks niisugune mängimise koht, aga jah, tegelikult oli see küll. Kui me jälle mõnda auhinda üle andsin, siis, siis ma tundsin kohe, et jama, et et ma nüüd muudkui annan, aga siin auhindu üle ja teade, nii et ma tahaks nagu ise mängida. Vaid see on ka seesama, mispärast ma mulle see lavastamise mängi, meeldi lavastamine, ka mäng. Aga male kärsituks või mul ei ole seda kannatust, et ma vaatan ära kõik need lollused, mida näitleja laval teeb, lavastusel peab, see tähendab nii palju armastama seda teatrit, näitlejateta kannatab kõik selle selle improvisatsiooni ära siis kuma lahtiselt põrutan, jätan kõikuma, niux, teadvuse kontrollreid kõik maha, siis tuleb sealt nii palju jama kokku ja sealt vahelt peab siis välja otsima selle, mis on, mis on aga minul seda, et ma pean ise mängida, mulle mulle ei meeldi seda lavastamise mänguasjad mulle ei meeldi või tähendab see paar asja häda häda sunnil teinud, siis ma ei viitsi tegeleda valgusega, ma ei viitsi selle lavaruumiga tegelikult ma tänan selle sama inimesega, nii et patriga me niimoodi vahvasti koos töötama, et, et teinekord, et inimesega külmunud meeldib töötada. Niimoodi noh, näitlejaga siis siis tegelikult suhtlen temaga nagu teine näitleja või, ja siis niimoodi, aga, aga olen kõrvaltvaataja, sest et mängida ja ennast kõrvalt vaadata ei saa, need on kaks teineteist välistavad asja, seda viga tehakse tihti. Aga sa, mis on sama fotograafi juurde, pildistage mind siit poolt, siit poolt ma paistan hästi välja, on see täielik jama? Vaate usaldama fotograaf ei ole lihtsalt väljastpoolt paistame raudselt teistmoodi kui seemnest. Mismoodi sisemiselt kujutame ja see on, see on mängimise juures, on täna kohe seal ta juba nagu üks tegevuse osis pidanud. Aga noh, see oli riigi riigi ehitamine, riigi selle struktuuri loomine, see oli see, see on teine tugev mootor mul sees peale selle mängimise või niukene. Aga te olete ka teatriliidu esimees olnud, et selline asjade korraldamine või millegi juhtimine seal teil omale. Jah, ühtepidi on täiesti tapma, ma sellepärast väga tore, ma mõtlen, et kas ta, kas ta minu genotüübist vaata genotüüpaniidseks sünge asi. Et me saame ikka tagantpoolt metsikult palju informatsiooni, jookseb meile sisse, aga see on see, mida me ei kontrolli, kust ta tuleb. Väike tihtipeale taban ennast mõtlema, kustkohast ma sellepärast asja teha. Ja ma ei mõtle seda välja, ta enam ei ole seda lugenud, ma ei ole kuulnud, ma ei ole seda lappa, papa. Ma tean, Bolt jookseb jõle palju asju ja nüüd ühelt poolt sealt mõlemilt isa kui ema poolt, aga ühelt poolt jookseb siis niisugune niukene juhtimine, vedamine, ratsionaalsus, pahteldamine ja teiselt poolt jookseb niukene, metsik niuke metslus, mets, ta paaris tugevas unenäos on sedasama. Läbi jooksnud kõrge valge torn, kellatorn, kett tuleb alla ja siis samast metsast tuleb lõvi välja, veab mind metsa venitatud nende kahe asja vahel. See on jah, see ja see juhtimine, asjade korrastamine ja vedamine ja aga samas ma olen väga halb juht, sellepärast et, et ma no juhtub olema. Tegelikult juhtub, seda küll, kirutakse, juhtub olema vaimustatud, tal peab meeldima olla tsentris ees. Et tema poole vaadatakse üles, et tema korraldusi kuulatakse. Allutakse tema tekitatud müütidele, mis ta tekitab, kas iseenda kohta oma töökohta või palju aega, pole. Aga vaba aega mul on paljude õlvale, ükstapuha, mis kujul see seal seal praegu karikatuur, aga aga tal peab see asi meeldima. Mulle ta ei meeldi, ausalt, ma tüdinen sellest asjast ära ja, ja ma olen pigem nagu süsteemi lõhkuja, sest niipea, kui sa lähed näiteks olemasolevasse süsteemi, mida sa ise ei ole loonud, siis sa, mina hakkan enda arust nägema seal palju üle arvusid asju, mida seal ei ole vaja. Süsteem loksub, niisugune väga võimalik, et nad kõik on vajalikud, aga tähendab ma hakkan seda siis lõhkuma, pigem. Kõrregeene tõuka pinda suudlema, nii-naa, aitäh. Vaatasin ma täis, on taevas. Hiina varajane, nii tallilisid, ostab naisele kul keemia mardi jätnud naer ja ta ei põlga ta vaipa. Kaid müümise jaagu puudu doosel pungad, vad puid. Keane tõuga, näed taas. Avanema teen ma taeva alla varajane. Äidenteeriumardeid märja. Tuulise asuku kuudel puute vaat hoida. President Arnold Rüütel on teile andnud ka medali 2002. aastal. Kuidas te suhtute sellistesse medalitesse või au, rahandus või ütleme, kõrgelt tulevates tunnustustesse üldse tunnustusse? Vaata, ma hakkan tagantpoolt peale üldse tunnustus, me unustame ära seda, et iga kuradi inimene tahab kiitmist. Ma mäletan oma varasemast mõtlemisest, et too, see on juba tööta, tal ei ole sinna enam midagi vaja. EVA, kuni surmatunnini, niisugune loom, kes vajab kiitmist. See, kellel näiliselt nagu ta on kõik suur, tark, ilus ja tal on kõik olemas ja iga sõna, mis ta ütleb, on kuldmuna nõnda edasi. Et seda ei ole ju vaja kiita ei, on küll vaja. Iga inimene tahab kiitmist. Kiitus peab olema siiras ja nii edasi ja kõik, noh see on, see on juba omaette küsimus, aga teema, aga me peame vastastikku 11 kiitma. Kui midagi on hästi tehtud, siis tuleb seda Öelda teisele medil, kui mööda minna. Mõni inimene ongi andekas, ma seda omal nahal tundnud, keegi kurat ei kiida. Nojah, aga, aga see, ma ei oska öelda, need aumärgid on ka natuke nagu need, noh, need müüdi asjad täitsa vahva heinud pealegi, no mis asja? Mitmenda järgu seda oleks niisugune, noh, niuke riigi esimene niuke orden või medal või noh, kõige kõige ägedam siis oleks noh, niimoodi näevad ikka nii. Aga praegu on niimoodi. Täitsa vahva, kiideti muidugi tore ja, aga, aga see on ka kõik või tal on seal ei oska nagu midagi vadaku, kui emal kaasaegse ütleme, ta saab ilma rahata bussiga sõita või midagi. Oleks üks niisugune, aga praegu ta on niisugune sümpaatne asi kuskil ta on siin, eks ole, siin riiulil töödel, mitte siin, ma ei tea, kus ta on. Alati tasub vaadata, kui seal midagi juhtub, niisugust, mis, mis nagu eriti sind ei kõiguta, siis mõtlesin, kui seda ei oleks juhtunud, vaata kui oleks antud, kõik teised saavad, mina ei saa vot sisesta, kurat siis ikka kisub natuke sellise kadeduse üles võtta, mis jama see nüüd, miks siis need mulle ei antud. Nüüd anti mulle ka teistele ka rahu majas. Nüüd viimasel ajal olete teie, Tõnu Tepandi koos oma abikaasa Katri Aaslav-Tepandi iga teinud sellise tandemina või igatahes koos ikas isegi kirjutanud näiteks 2002. aastal Tartus sadamateatris lavastust teil selline lavastus nagu Tartu ballaad 1968 ja ja kui mõelda veel teatriromansi peale, mida Katri Aaslav-Tepandi siis ta oli veel teise nimega kosmoya vahinguga kirjutas ja mida ta siis ka koos teiega mängisite. Et millest see koos ja isetegemine mitte sellise teatriorganisatsiooni sees tegemine vaid, et noh, sellise eraldi pundina, kas on mõeldud ka teisi näitajaid teatrist väljaspool? Nagu tuleneb? Kõigepealt tuleneb ta sellest, et tahaks mängida, tahaks mõelda asjade üle, mis mind tõsiselt tuliselt huvitavad. Juhtumisi on need peaaegu samad asjad, mis huvitavate Katrit. See on üks suur õnnelik juhus. Paraku nendel nendes küsimustes ei ole väga palju näitemäng, praktiliselt pole üldse, see on üks asi, nii et tuleb see materjali ise koguda, ise kokku panna. Ja teine asi on see, et niimoodi on teatud piirini tagatud meie isiklik vabadus. Saame tegeleda asjaga, mis meid raudselt huvitab, me saame tegeleda sellega nii kaua, kui me jaksame ja, ja siis, kui me leiame võimaluse, ütleme, selle asja mängimiseks ilma et meid hirmsasti hakatakse tsenseerima ja retsenseerinud või tähendab õigemini tsenseerima ja siis nõudmisi esitama, milline üks tükk peab olema ja kuidas seda täpselt mängida, et me saame vabalt vabade kodanikena minna. Kui selline teater on olemas? Meil praegu jumal tänatud, on, see on meie koostööpartner Estonia ja siis ongi niimoodi, et, et me näeme asju kaunis ühesuunaliselt mitte sarnaselt, nii palju, aga, aga ühes suunas või me ei pea väga palju ümber tõlkima tööks, kui me omavahel räägime, millal see maailma nägemine kaunis kaunis lähedane ja, ja see tagab selles, et, et me, et me võime vabalt improviseerida, minna sellesse ühte ühte teemasse sisse. Vaata eemaldi Ewaldiga, me valmistasime ka niimoodi näitemängu ette. Me kõndisime pikalt ringi, seal teeme küll viina, siis muidugi töötata tunnistada. Eks viinapudel oli seal Tähtveres ja teine oli seal teispool linna ja kolmas oli Ülejõe hullumaja all ja siis, ja siis me läksime ühe viinapudeli juurest teise juurde asi kõndisime, koer rääkisime vahinguga samamoodi ja niimoodi me tegelikult valmistasime materjale, et noh, praegu me tihtipeale ka kõndides, kui me Katriga kõnnime, siis tegelikult on, on, on seesama vaba ja praegu mõelda, et praegu ma tegelikult olengi sellises seisus, et ma olen sama hea on olla, kui. Kui, siis kui me purjus viina võtta, siis niimoodi käisime seal purjus vaba hirmudest, vabapingest vaba mõte jooksis vabalt. Praegu, kui me Katriga siin käima kah seal loodus tuleb vastu, nii nagu ta parasjagu ühest on, tekib niuke edasimineku illusioon, vastab kohe kõik kõikvõimalikest takistavatest seostest, et nii ei tohi, nii ei saa. Ta taga vabastab ka nihukesest mitte teadlikest hirmudest, tungi tasand, hirmud, mis kogu aeg töötavad. Eksistentsiaalsed hirmud, need on. Need on need hirmsad asjad. Kogu aeg töötavad, need ei lase vabalt lennata. Ja tekib see niuke vaba assotsiatsioonide rida, tegelikult on ta nihuke põhjamaine meditatsioon või mingi asjasse sisse minek. Sa lähed asja asja asja asja sisse tugevalt ja neid kahekesi sisse minek on eriti võimas. Te mainisite. Vaino Vahing on ime ja eelmises Inemise sisu saates, mis oli kirjanik Peeter Soutorist. Peeter Sauter küsis enda küsimuse vainu vahingu käest. Ja ta küsis küsimus, et mida tema saaks teha, et Vaino Vahing kirjutaks veel Juta, et ma küsiks analoogse küsimuse teie käest, Tõnu Tepandi. Et mitte, et mis mina saaksin teha, aga, et kaste veel kunagi uusi laule kirjutata? Kindlasti kohe kindlasti vaata, kui ma nüüd siin seda oma viimast plaati siin salvestasin Mati bravuuriga siis mööbel läks kuidagi see asi seal jäi aega üle lindistusaega ja siis kuidagi see kõik see salvestamise tööd veel seal eluhetk oli ka veel niisugune ja ma olin niimoodi vormis siis ma tegin neli uut laulu niimoodi ja, ja kuna see valik oli jällegi inspiratiivne hoogne, siis nad sattusid päris päris õiged niisugused luuletused, isegi üks niisugune luuletus, mille evalt kunagi noh juhtus. Kuule vaata seda. Ainult et praegu on küsimus selles, et Ma olen vahest maju-maju üksi, laulan palju küll kidragaja küll niisama metsas täpse laulude olemust nagu, nagu muutub. Ma ei tea, mida, mida laulda näed, siin on see. Siit annab laulda, tahtsid, teised ka teevad, väga palju tublisid inimesi on, kõik on hakkamas ja kes on vastutusvõimelised, kes on mõistlikud, toredad, las teised ka teevad, ei pea mina kõike maailmas ära tegema. Ja, aga ma tunnen. Ma muutun niukseks järjest lihtsameelsemaks niukseks. No jumala eest lihtsameelsemaks see asi läheb, Läheb läheb lihtsuse poole ja siis on ka tekib küsimus, et aga mida, mille, kuidas ma nüüd laulan? Kuznetsovi Nad on või kus see tekst on, mida need, mida nüüd laulda? On igal. Elu on igal viite. Pea. Üle pea. Elu on liiga lühike. Igal? Jaa jaa. Ei pea, iga kõver pea. On pikk ja tahad elu jah, Kitaar. Kuid vaevalt üle pea. Pealuu ontlik jaki liiga pink jakki ja grilliti vaeva, üle pea. Vaeva tööle. Vaeva üle pea vaeva pealuu ja titaan. Liiga pikk ja. Vaeva peavaeva. Hiljuti näitas Eesti Televisioon sellist väga huvitavat filmi mille pealkiri oli lõppematu. Ja see oli film aastast 72, kus peaosa või siis noh, kes peamiselt kaadris oli, oli Jaan Tooming, selle filmi stsenaariumi oli kirjutanud Paul-Eerik Rummo ja muusikat tegite teie, Tõnu Tepandi, laulsite ka. Ja peamiselt, mida te laulsite, olid sõnad, et mis mees ma olen, aga seda keegi ei tea. Ja sedasama laulu olete laulnud ka filmis sigade revolutsioon. Ja ka Mati Undi lavastatud Vaino vahingu suvekoolis, kus te olite äi ja ka suurepärane vanapaganast isa. Mind on alati nagu selle laulu puhul nagu nagu huvitanud, kas see on mingisugune nali, eneseiroonia või, või mis selle taga on, et mis, mis meeste siis ulata või. Ja see on jälle, see on andeka inimese poolt kirjutatud luuletused ja tal on taandeka luuletusega on see lugu, et ta keerab kogu aeg uusi tahke ette, sa liigud edasi oma arengus ja nii siis näed uusi seoseid ja ta on nii nagu me seda tervet seda muuseas, see oli see, mis tollal, ja ma usun ka praegu niimoodi, mis nagu sobis meie elamisega, see oli äkki niisugune lõpmatu eneseiroonia niisugune täielik eneseiroonia, ajust enese, mitte teiste, vaid seal on seal ongi see asi, see, mis sa seal protestid teiste peale sa, sa noh, meised ainult tollal see ei olnud nii teadlik. Me irvitasime iseenda üle. Muidugi, see oli meie poosetamine mingil määral ühtepidi ta nagu see teistpidi, ta oli ka loomulik olemise viis, tähendab see. Nii et see oli jah, puhas iroonia ja siis Paulerikul lauluna filmis tuli sealt midagi muud välja. Lõppkokkuvõttes tuli ta veel lausa traagiline minu meelest, aga ma olen teda nüüd hiljem jälle uuesti laulnud. Ja, ja siis ma olen ise vahetavad Lacaniseerunuma keset laulmist. Tekib mingi seos, eks seos sihuke ja, ja kui need niimoodi ilmaga suguse laulmise ja avaliku esinemise mõelda, siis, siis me tegelikult ei tea, kes me oleme. Tegelikult me valmistame endale pidevalt üllatusi ja Hiiumaal täna. Mul on selline suuresõnaline küsimus viimaseks küsimuseks, et kas teie elus on olnud ka midagi, mis on teie elu määranud väga saatuslikult. Iga sündmus on või? Hea küll on, on, see on jälle seesama nagu seevastu pead kukkumine, see ma kukkusin ikka mitme meetri pealt kukla peale kivipõranda peal. Sama on ka see, kui, kui see on ikka, küll me nüüd räägin, see on see, kui, kui ma, kui ma lõpuks arvutasin selle seisu, mis praegu on, see tähendab, et et, et ei, ei ühtegi narkootikumi, ei ühtegi kärakat, ei ühtegi niisugust väljastpoolt tulevat korrigeerijat nii-öelda lasigi puhas nagu vastsündinud laps. Kui ma lõpuks selle selle seisu saavutasin uuesti siis seal on küll niuke pöördeline, vaest otset pöördeline, aga nad seal see muudab. Sealt see ülemineku aeg on ka veel tülikas, aga siis läheb jälle laginal. Vaat sealt on see, et mu praegune seis on umbes nii, nagu ma siis oli heas purjus seisus või kui me näiteks kõndisime või jalad vees jões viina, jõime midagi nihukest. Tegelikult see on. Tõnu Tepandi. Mida teie saatekülalisena tahaksite küsida, kelle käest? Jah aga ilmselt ma tahaks sõber Alliku käest küsida küll. Ma siin lugesin ühte tema avaldust siin või tähendab artiklit lehest, mul on hea meel sellest artiklist sellest jutust kuidagi vahva oli ja ma tahan küsida, et, et, et et armas, Jaak, et oled, sa oled ikka rõõmus ka, et oma mõistuse ja ja headuse ja energia rakendada nüüd oma armsa Ugala teatri jaoks ja oma kodu ja pere jaoks. Et sul on lõpuks ka võimalus rahulikult, ei, mitte käest ja hakkas rahulikult, aga on võimalik asuda niukse noh, mõtestamise juurde, mis asi see kõik on, mis sa teed ja oled ja, ja mis teised teevad ja ja, ja siis noh, et sa võid ennast ka hakata võõrutama ajalehtedest toondu küsimus. Ta saab ja peab võõrutama kõik korraga kohe maha, jättes siiski meie isegi kommunikatsioonist sõltumatu, ilmselt saab vähendada dooside kaupa. Ja kui ümbruses toimuvad sellised sündmused, mis praegu toimuvad, on see ju eriti raske. Aga eesmärk mulle tundub, on võetud õige ja ma püüan, aga mis mõtestamiseks puutub, siis? Mulle tundub, et ümberringi on nii palju mõttetust mõtet mõttetust mõtestada. Üpris raske. Aga teiselt poolt pidades silmas kogu Eesti viimaste aastakümnete ajaloolist arengut, veendun üha rohma, et praegu on õige aeg tegeleda jälle teatriaamite poliitikaga. Kiri kodukandist, tere, kallis, sain su kirja kätte. Mureliselt Rõõm lugeda sul kõik hästi läheb, äri õitseb, lapsed on terved, aga tead, üks asi tundus imelik. Minu meelest eelmises kirjas küsisid, et mis meil siin uudist on, minu meelest ma juba vastasin, et ega meil ei ole ju midagi uudist, maakoht, kõik vanad noored on ära linn läinud, uudised on ju teil seal linnas ärinduse käisid juba teist korda. Siis ma hakkasin mõtlema, et pahu, pimedal peab ikka meil ka mõni uudis olema. Ja ma siis hakkan neid siis nüüd kirja panema. Vot kas sa mäletad seda? Naabrimutti paremalt poolt proroskiste? Vaata provoroskvist on surnud. Siis on ja. Et veel on surnud ka raua suuremaks ümber ehita luumurru abee õigus on ka surnud juba tükk aega juba tükk aega. Taga on nagu ta on neid. Saal on meega lahti. Lihtsalt närvide taolegi. Kuule, seal saadab neid ebaõnn. Lapsed, seal surevad jahtinomada, sureva aina natuur, vaat üksteise võidu. See on risk veel mingi eriline. Kaarle sõitis lapsehoidja mees otsa ja tal on seljavigastus. Vaata ka, sinu vana sõber Olle on lahti, las onu nüüd jälle seltsi oma hambaharja veel ajab oma suures majas keset oma suurt vilja. Keset oma suurt, keset oma suurt vilja. Kuule anna veel ja luua. Tead see poole. Ehitasid nad sinna tootmisvoodis. Ja kui ma ei eksi, siis meditsiinijaamaga ojaga tuli Leenast rääkida. Jah, raskemeelne olnud. Aga muidu. Halloo. Üle koore, L1. Anders hobune nõudis värskelt ära, gaasitas, kas mäletad meie vaikuseminutit sel päeval täienduskooli? Mida mul sees? Veel on, keda? Sa enda olema ja osta ja sina küll alusid, kui mitte palju, siis ikkagi veel küll kõlblikke suvilaid, kuid hinnad. Kuule, sa teed, ta käib ülikoolis ja mulle tundub, nagu oli see eile kuuey, aga uhke ott võtku aeg. Nüüd juba üheksanda aasta poisid ja purjeluu meie küll võtsime harvemini. Ja siis ka ainult palk. Te kuulsite saadet Tõnu Tepandist. Tema küsimusele vastas Jaak Allik, kõlas muusika Tepandi plaadilt kõlakoda. Ja laul, mis mees ma olen Tepandi heliarhiivist. Saate pani kokku helirežissöör Vivika Ludvig ja toimetaja Urmas Vadi. Kuulake Inemise sisu, ka viker raadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni. Hiljem ise sisu on saade sisukatest inimestest.