Vikerraadio. Tere hea vikerraadio, kuulaja ja tere kuulama rahva teenreid, mis võtab lõppeva nädala sündmusi kokku. Täna koosseisus Heidit Kaio, ajakirja pere ja koju kodu kodu peatoimetaja Neeme Korv, Postimehe arvamustoimetuse juht ning Lauri Hussar vikerraadiost ja tänases saates tuleb juttu siis uuest Euroopa komisjonist, aga ka Lätist, kus toimusid eelmisel nädalavahetusel parlamendivalimised. Ja vaatame, kas saab siis tõmmata ka paralleele Läti ja meie eelseisvate riigikogu valimistega. Räägime pisut ka kohalikest omavalitsustest, aga alustame siis sellest, millest siseriiklikult on viimase poole aasta jooksul kõige rohkem räägitud ja, ja ma ütleks, et viimaste nädalate põhjal seda aruteluks on isegi raske nimetada. Riigikogu kiitis neljapäeval kahe enamhäälega 40 38 vastu heaks palju vaieldud kooseluseaduseelnõu mis lubab kooselu registreerida ka samast soost isikutele. Ma rõhutan, et tegu ei ole siis abieluga, vaid tegu on ikkagi kooselu registreerimisega. Ja ma alustaks pisut provokatiivset, et iilid kuna sina oled Meil pereajakirja peatoimetaja, siis mis need sinu töös seoses kooseluseaduse heakskiitmisega muutub või, või mille, milles, milles toimub, siis muutus ajakirjas pere ja kodu arvestades, et vahepeal on nii-öelda seadusandlikult dimensiooni juurde tekkinud. No ma olen sellele küsimusele mõelnud, kusjuures ma tean, et sa küsid seda ka, et, et missugune peaks olema suhteliselt konservatiivset joont hoidnud ajakirja pere ja koduseisukoht selles kooseluseaduses ja, ja tegelikult on see hästi lihtne. Meie põhimõte on see, et me peame olema lapse poolel. Et mis iganes on lapsele hea, meie oleme lapse poolel, et täiskasvanud 21. sajandil teevad igasuguseid trikke ja teevad ka täiesti heteroperedesse. Ja igasuguseid noh, kooselu vorme on tõesti kärgpered mis iganes ja meie seisukoht on tõesti see, me oleme lapse poole peal, et et lapsel läheks kõik hästi ja kusjuures siin ma julgeksin võib-olla paljudele üllatuseks väita, et lapse sündimine samasooliste peresse võib lapsel olla täielik lotovõit. Ja ma arvan, et kõik üllatute selle peale, aga tegelikult need, et tõesti sellised pered, kuhu samasoolised pered, kus lapp, lapsel on kaks ema ja kaks isa, see on uskumatu tähelepanu, mida see üks laps saab, et see oli seal väga harva tekib olukorda, kus tal ei ole kedagi, kes võiks teda hoida, lasteaeda järele minna, temaga koos reisile minna, sinna-tänna sõita, et tihti on perekonnad kusjuures kus on mis reaalselt paremini kindlustatud, sest et nad on rohkem tööle pühendunud, nendel on vähem võimalusi pärast lapsi omada. Nii et tõepoolest, ja need lapsed teinekord on. On jah, aga see kaks, isa, kaks, ema, see on ikkagi äärmuslik juhtum, see on lihtsalt üks. Homoseksuaalse kooselu vorm või, või sellega koos lapsega kooselu vorme, et et reeglina siiski on, on et on, on laps, kes on siis ikkagi nagu aga selgelt ühe vanema juures, võimalik, et siis on ka kunstliku viljastamise teel saadud laps. Ja, ja ongi kõik, et, et üsna tihti see asi ei ole nii. Kui sina neid neid erinevaid vorme Vaja on ja loomulikult ja siis ka samasooliste pered lähevad lahku ka tõsi, et võib-olla ka mingi hetk, kus on tõesti kaks ema, kaks isa ja järgmisel hetkel on üks ema ja üks isa aga, aga samas, kelle ei kao ju need ütleme varasemast kooselus olnud suht inimesed ju kuhugi ära, et, et neid, neid inimesi, kes selle lapse ümber on tegelikult päris palju. Kui siin oli. Õigustest või, või laste võimalustest juttu siis sellel nädalal Postimehes ilmus, eks ju, väga huvitav arvamusartikkel Postimehe sporditoimetuse töötaja jah, et kirjutas seal oma oma peremudelist ja sellest, mida kooseluseaduse annaks sellele perele juurde ja ta pidas ennekõike silm silmas just selle pere lapsi. Jah, selle artikli kirjutas Mariel Gregor, kes on Postimehe sporditoimetuse reporter ja ta kirjutas ühe väga lihtsa, selge ja loogilise artikli ja inimesed, kes tahaksid teada selle probleemi kohta rohkem, võiksid võiksid seda seda ka lugeda. Et tegelikult ta kirjutas ära sellesama loo, et mis mis, mis, mis on nagu näiteks minu puhul minu isiku puhul toonud kaasa nagu muutusi ja selle teema sellest, sellesse teemasse võib-olla sellesse seadusesse suhtumise puhul üleüldse, et ma ei tea, kas ma olen seda siin ka varem öelnud, aga aga mina olin varem olin või noh, ütleme siin päris pikka aega, sest ega see ei ole olnud väga lühikene protsess, et isegi isegi mitte mitte selles seaduses ei ole räägitud väga lühikest aega siin inimesed räägivad tohutu kiire ja mingi selline asi. Kuulge inimesed, ma olen olnud seitse aastat Postimehe arvamustoimetuses ja iga natukese aja tagant on käinud see asi läbi ja tegelikult oli ju see, et meenutagem, et partnerlusseadus 2008 oli suur sotsiaalministeeriumi uuring, kus, kus selgitati välja, eks, et pered vajavad toetust. Inimesed vajavad toetust. Inimesed kujutavad ette et on olemas käärid inimeste eelduste seaduse tegeliku baasi vahel, ehk siis mis, mis puudutab inimeste kaitseteks. Aga, aga, aga see oli nii, et mina mõtlesin kogu aeg kogu aeg seda umbes sellises kontekstis, et kui ühel hetkel on ühiskond jõudnud mingisugusesse teatud faasi, siis me muudame perekonnaseaduse või muudame seal teatud sätteid ja, ja see kõik, kõik kuidagi niimoodi liigub. Aga siis Ühel hetkel vähemalt mina üritasin, kuigi noh, ma võib-olla ei saa kõigest sellest päris täpselt aru, sest sest ma olen heteromees ja perekond ja ma ühesõnaga, ma ei, ma ei saa võib-olla päris täpselt kõigest sellest aru, aga oli, oli inimesi, kes selgitasid praktiliselt eluliselt ja et miks on seda vaja. Ja ma arvan, et seesama artikkel, millele sa lauri viitasid, andis ka tegelikult ühe päris sellise lihtsa See on üks minu sõber, viskas nalja, et, et tema traditsioonilist peremudelit see kooseluseaduse küll küll kuidagi ei ohusta, küll aga võib, võib tema peremudelit ohustada üks, üks teine võimalike ilusa naisterahvas või siis kui, kui pidada silmas nüüd tema abikaasat, et siis meesterahvas, et see võib ohustada tema traditsioonilist peremudelit, aga mida ma tahaks nagu nagu nagu kogu selle teema juures siiski esile tõsta, on see, et viimastel nädalatel jooksul see arutelu kukkus ikka sellisele tasemele, kus kus seda on väga raske isegi aruteluks pidada, sellepärast et esitati küsimus, kas sa oled kooseluseaduse vastu? Oled sa vastu, selge? Sa oled värdjas. Kas sa oled kooseluseaduse poolt, Sa oled poolt, selge, sa oled värdjas. Ühesõnaga see sildistamine jõudis juba sellisele tasemele, et, et kui sa olid juba ühel hetkel oma seisukoha öelnud, siis öeldi, et öeldi, juba diagnoos, kaera või igal juhul vähemalt mingisugune solvang, et see arutelu enam ei, ei, ei, ei olnud enam enam asjast enesest, vaid lihtsalt pandi inimene lahtrisse öeldi, et noh, nii-öelda see tõdemus oli kas ühelt või teiselt poolt ikka täpselt. Aga tõsi on ka see, eelmisel pühapäeval olnud miiting Toompeal läks tõesti ka väga-väga-väga inetuks, et, et see oli lausa isiklikud, solvame seda nagu Lauri, ütled, et seda ei saa pidada enam aruteluks, vaid vaid selleks tõesti nagu solvamiseks. Et need inimesed, kes Toompeal kooselu seaduste vastastena seisid, justkui adunud, et, et, et, et need on need loosungid, mida nad seal hõiguvad ja mida nad käes kannavad. Need on ju päris inimeste kohta. Seda küll, aga, aga muuseas, ka kooseluseaduse pooldajate poolt kõlasid argumendid kooselu seaduste vastaste suhtes juba sellisena, mis ei andnud nagu enam diskussiooniks mitte mingisugust alust, sellepärast et et see sildistamine oli kahepoolne, me ei saa rääkida siin, küll räägiti Putini Vene maasta, küll räägiti sellest, et sa oled kitsarinnaline, rumal inimene ja sõelad keskajas ja ja no kuulge, noh, et, et noh, see ei ole enam diskussioon. Ja et eks nende nende avalike diskussioonidega on tihtipeale niimoodi, et kätt võidakse ka teha, mingisugune otsus mingi etteulatuvalt ja siis, kui läheb päris konkreetseks asjaks, siis siis selle sellel viimasel hetkel nagu Tuuakse välja siis mõlemalt poolt niuksed, hüsteeriliselt kerkivad esile veel veel need äärmused, aga nende peaks ju tegelikult siis enam mõjutavad tegelikult selle huvitav küsimus, mida sa Heiditi käest küsisid, et ma oleksin tahtnud ka sellele küsima? Ole hea, vasta lihtsalt, mis muutub Heiditi ajakirjas. Aga mis puutub Postimehe arvamustoimetuse tööd? Midagi selles mõttes, et, et ega siis põhimõtteliselt üks ma räägin, ma olen siin saates ka mitu korda öelnud, et mina nägin, mina nägin kultuurist, ma nägin, ma räägin kirjutamata seadustest, mis on alati nagu tugevamat seadusandlik baas, nagu mingil määral võib seda kultuuri muuta. Ja võib-olla teatud hetkedel ongi vaja seda seda, seda muuta on vaja vaja kuskil kuskil nii-öelda natukene natukene käia eespool, mingisuguseid konkreetseid, ma tea, populaarsusküsitlusi arvamusuuringuid tähendab. Inimese ja kõige kõige olulisem on see, et inimesed, kes, nagu väga pelgavad ma näiteks näiteks seda seadust ka ja, ja et, et mina soovitan ikka ka, et võtame nüüd selle seaduse ette, see ei ole kuigi pikk, loeme seda, tutvume sellega, uurime seda. Kuus lehekülge, võtakse Neeme sõnasabast kinni, kui Neeme ütleb, et selle seadusega ei muutu sinu töös neeme midagi, ilmselt töös ei muutugi. Ja aga, aga ma siiski. Ma arvan, et selle seadusega üht-teist muutub, et millalgi suvel mind tegelikult muidugi muutuma. Son kultuuriliselt. Millalgi suvel ma mõtlesin sedasama, et no mis, mis asi see on, mis siin toimub, miks see, miks see seadus nii palju kirgi kütab, et sellega ei muutu ju mitte midagi. Et sellest diskussioonist jäi mulje, just nagu see seadus lubaks üleüldse homodel koos olla ja vastastel on õigus nagu see täiesti ära keerata, et see selgelt, seda, seda, seda see seadus ju ei puudutanud, vaid et ikkagi legaliseeris olemasolevat olukorda. Aga nüüd tagantjärgi mul on tunne, et järsku see siiski ehk see oligi nagu õigus või see ongi nüüd õigus olla samasooliselt koos. Ehk see annab võimaluse tulla mõnel mõnel vanemal samasoolistel vanemate lasteaiapeole ja olla seal täieõiguslikult kohal, et või koolipeole, et, et selles mõttes oli ehk tõesti suurem suurema tähendusega seadus kui lihtsalt olemasoleva olukorra legaliseerimine. Aga vaata, see on väga hästi sulle öeldud, et küsimus, mis, mis mulje jäi sellest, et kui me hiljuti siin rääkisime korrakaitseseaduse muudatusest ja sellest, et, et mis mulje sellest jäi, mulje jäi ju see, et võeti vastu kohustuslikus korras, et tulebki väljas juua edaspidi. Sellepärast et ja tegelikult need, kes tahtsid seda, seda rõhutada, seda aspekti, et see justkui on nagu, nagu, nagu sobimatu, kasutasid väga hästi tegelikult ära selle, selle, selle fooni, et ega noh vot vot see ongi ongi nagu see küsimus. Et kui nüüd kuskil ajakirjas ajakirjades näiteks hakkavad ilmuma millegipärast ääretult ääretult provokatiivset lood, siis ma kujutan ette, et see võib-olla hoopis ka nende seadusevastaste mingisugune selline nii-öelda lobi lobitöö, kes loodavad veel siis nagu läbi selle rakendused rakendussätete arutelu, nagu seda seda teemat uuesti tõsta ja kindlasti see vaidlus ka mingil määral jätkuda. Ma juhiks tähelepanu sellele, et Prantsusmaal keedeti homoabielud ja ma rõhutan just homoabielude kiideti heaks 2013. aasta maikuus alguses olid Prantsusmaal väga suured meeleavaldused, sajad tuhanded inimesed olid sellepärast tänavad. Ja tõesti noh, see see ühiskondlik pahameel oli väga suur tänaseks see on see teema unustatud, ehk siis sellega enam ei tegeleta, tegeletakse hoopis teiste teemadega ja, ja ühel hetkel see ühiskondliku pahameeleperiood sai üle ja täna tõenäoliselt ei tegeleta enam kuigi palju sellega, et kas see nüüd on ühiskonnas midagi midagi väga palju muutunud, tõenäoliselt ei ole. Kusjuures ka ju Inglismaal, kui ma nüüd õigesti mäletan, geiabielud seadustati selle aasta kevadel. Üks rakendussätteid oli tegelikult see, et et teenindajatel pole, pole õigust keelduda geiabielusid või pulmi teenindamas sellel ettekäändel, et tegemist on gei pulmaga. Nii et tõepoolest vastased ei ole aktiivsed mitte ainult Eestis, vaid, vaid ka igal pool mujal. Samas ma juhiks tähelepanu siiski ühele olulisele nüansile, nimelt riigikogu on võtnud vastu seaduse eelnõu rahva enamuse tahet eirates. Ja, ja see on nüüd ma rääkida, see on nüüd üks selline koht, kus, kus me natukene peaks vaatama, et, et kui palju selliseid õlekõrsi veel riigikogul kasutajad on, et kui selline selline olukord juhtuks sagedamini kui, kui tõesti ükskord ma ei tea mitme aasta jooksul, et siis siis ma ei kujuta ette, mis saab üleüldse riigikogu mainest. Mina nii, et, et sa võid, sa võid sellega vastu vaielda, aga ma lihtsalt meenutab. Need on sulle ka seda, et mis oli jääkeldri protsessi puhul keskne etteheide, et rahvast ei kuulata. Minu meelest on selles küsimuses keskne teema siiski see, mida on ka räägitud ja tähelepanu juhitud, et tegemist on inimõigust puudutava küsimusega, kas sina, Lauri, oleksid valmis sellega, et küsimus, et kas sina võid oma naisega koos elada pannakse rahvahääletusele või korraldatakse selle kohta küsitlus, siis enamik inimesi, arvad, et sa ei või? Ma arvan, et oleksin isiklikult väga sügavalt solvunud. Meil on siin arutelusaade, ma sellepärast provotseerin, aga, aga ma saan väga hästi aru, et vähemustega seotud Kuidas eelnõusid rahvahääletusele panna ongi väga keeruline, sellepärast et, et, et, et enamusi või suurt osa valdavat osa inimestest see konkreetne kooseluseadus üldse ei puuduta, kuigi jah. Ma väidan, et siin selle seaduseelnõu algatamisel ja, ja, ja ka selle riigikogus menetlemise esimeses faasis räägiti väga palju sellest, et meil on 170 vabaabielus elavad aaria ja see on võimalus nendele registreerida oma kooselu, kui nad klassikalisse abiellu ei taha astuda ja nii edasi, et siis kui, kui te tähele panite, siis lõpus seda retoorikat enam ei keegi ei kasutanud, sellepärast et see oli ebaõnnestunud retoorika, mis keeras selle kogu diskussiooni pea peale ja lõpuks. Ma arvan, et ta kahjustas ka seda oluliselt, seda, seda diskussiooni sellepärast et ühel hetkel see mõjus hämamisena ja kogu see asi on arusaamatu, et võib-olla on inimesi, kes tahavad tõesti heteroseksuaalses suhtes ka oma kooselu registreerida erinevatel põhjustel. Aga, aga ma millegipärast arvan, et neid ei saa olema väga palju ja, ja neid põhjuseid tõenäoliselt ei maksa ka väga kaugelt otsida. Ma ma olen ka siin saates eelnevalt sellest rääkinud, et, et kui, kui tõenäoliselt naisterahva juurde tulla ettepanekud ka, et kas me võiksime nüüd registreerida oma kooselu kooseluseaduse põhjal, siis ma arvan, et naisterahvas võib seda meesterahvast natuke imelikult vaadata. Noh, võib-olla või võib-olla võib küll, aga, aga noh, ma siiski ei välistaks, et kasutatakse ka seda võimalust ära, sellepärast et juba seesama 2008. aasta sotsiaalministeeriumi uuring, millele ma siin viitasin Muuseas tunnetasid, et nõus ka hoolekandekohustust ei ole kooseluseaduses sees, et seega siis vastutust on vähem, et rõõmu rõõmu on küll sama, aga vastetest. Aga aga, aga ma tahtsin tulla veel korra sellesama, et selle seaduse mulje ja üldse selle esindusdemokraatia juurde tagasi, et meil on ju olemas olemas rahvaesindajad ja ausalt öeldes mulle ikkagi nagu üldse ei meeldi see, kui, kui need rahvaesindajad käituvad natuke niimoodi siin kohati mõne mõnegi jaoks oli see äärmiselt ebamugav teema ja nad ei tahtnud. Et siis siis siis tekitati seda hämamise momente ja siis oli ka sellist moment, et mäletatega selline kuulus lastele nagu Chipollino seiklused, kus siis vürst sidrun lendas piduritega vankrite võiduajamisel peadpidi sõnnikuhunnikusse ja siis mõtles, et las ümberringi toimub mistahes, mul on siin hea, mugav ja pehme ja soe olla, eks ju. Peatele sõnnikuhunnikus seal minu meelest nagu väga selline kõnekas ei maksaks, nagu ei maksaks nagu sellist sellist situatsiooni luua, et et on kuskil kuskil käida, räägid valijatele nagu ühte juttu ja siis tahtes nagu meeldida ka mingisugustele mingisugustele, arvamusliidritele, kes argumenteerivad kuskil et siis siis sa siis hakkad häma, maja ja ebaselget juttu ajama. No just nimelt, et selles mõttes oli riigikogu poolt vaadates huvitav, huvitav protsess, kus juba seda kooseluseaduse arutelu algatades andsid paljud riigikogu liikmed endale aru, et see võib olla nende poliitiline, seda juhul, kui nad toetavad seda seadust ja sellepärast valisid sellise nüüd siin lõpphääletusel. Me nägime sellise tasapaksu tee, kus nad kas ei ilmunud hääletusele kohale, kuigi ma isegi nagu ütleks, et täitsa tore, et nad ei ilmunud, sest see andis võimaluse pooldajatel rohkem hääli saadi saada või teine võimalus, see, et nad ei hääletanud üldse, olles küll riigikogu saalis olemas. Et see ongi selline päris huvitav argpüks, lase vorm, tegelikult ma julgen arvata, et need, kes ei, ei hääletanud tegelikult sisimas sisimas, olid selle seaduse poolt, aga enda teadmata enda valijate seisukohta ei julgenud siis oma seisukohta enda seisukohta selgelt välja öelda. No minu minu respekt on siiski nende nende pool, kes olid nagu selgelt oma argumentatsiooni juures, olid, olid selle juures algusest lõpuni, olgu siis poolt või vastu. Et ja minu minu meelest on see nagu äärmiselt ja, ja ka isegi sellisel juhul, kui inimene tuleb ja ütleb, minu meelest oli see Lembit Kaljuvee, kes tuli kõnepulti ja ütles, et ma ei tea. Ma ei, ma ei suuda. Ma ei suuda otsustada, ma ei, ma ei oska otsustada. No väga palju on arutatud, et kus siis hääled tulid või kuhu kadusid ja ma esitaksin kohal ühe versiooni, et kust tulid siis kaks häält. Et minule teadaolevalt riigikogu liikmed Morozov, Lang Kallemetsroos osalesid sellel nädalal kõrgematel riigikaitse kursustel, Roostal, ja Morozov ja Kallemets tulid siis kõrgematel riigikaitse kursustel selleks oluliseks hääletuseks välja andsid oma poolthääled, hääletasid kooseluseaduse poolt, aga riigikogu liikmed langeroos puudusid, mis mistõttu jah, nemad tõenäoliselt siis jälle teavad nagu natukene rohkem siis riigikaitseteemadest. Puudujaid oli veelgi, selles mitte ei, seda küll, aga siin ajakirjanduses on lihtsalt arutletud väga palju erinevate teemade üle, samamoodi näiteks selle üle, et. Erki Nool, kes oli, kes on väga avalikult ja selgelt võtnud sõna samasooliste kooselude vastu, sellelt hääletuselt puudus, kusjuures ma väga loodan, et Erki Nool on enda seisukohti muutnud ja, või siis või siis nagu ümber hinnanud, mis võiks olla ju selle puudumise üks üks põhjendusi. Jah, et mis puutub langi, siis minu meelest oli just tema, see toonase justiitsminister, kes tekitas kunagi ühel ühe suvise intervjuuga Eesti Päevalehes sellise tormi rääkides partnerlusseadusest, mis võib tulla selline sooneutraalne ja kavatsusest sellega siis jõuda riigikogu täiskogu, et see oli siis rohkem. Sest kui me alustasime seda juttu lastest, siis siis noh, tõenäoliselt iibele see väga-väga suuresti ei mõju, aga et võib arvata, et selle kooseluseaduse põhjal homopaarid võivad hakata rohkem lapsi saama. Et, et see, see on üks üks võimalik mõju, millest, millest on sellega seoses räägitud ja. Ma oleksin tore, mis oleks tore, aga ma rõhutaks siinjuures ka ühte olulist nüanssi, et avalikkus ei pea teadma, kas laps tehti purgi või süstlaga, kui, kui need inimesed räägivad oma oma lastest ja laste saamise meetoditest. Et ma kolme lapse isana rõhutaks, et sellistest lugudest jääb jälgija laps ei pea seda, seda kõike teadma, et, et võib-olla noh, nii-öelda loomulikult ühel hetkel seal nii-öelda lapse saamise viis ühel hetkel lapsele teatavaks saab, aga laps ei pea nii-öelda kõiki kõiki kogu selle, kogu selle protseduuri, mida vanemad on läbi teinud. Ta ei pea. Muuseas, muuseas, aga, aga see puudutab ka nii-öelda tava nii-öelda hetero absoluutselt sellepärast, et inimene, eriti tänapäevases, tänapäevases meediaruumis, kus iga inimene kujundab endast kuvandit, et ta peaks nagu väga tõsiselt mõtlema, kui ta nagu oma oma lapse sellesse kuvandisse lülitan, missugusel kujul ta seda teeb ja missuguses vormis ta seda teeb ja kuidas seepärast hiljem mõjutab mõjutab, mõjutab seda last. Nojah, samas jälle mulle tundub, et me oleme neid homoperekondi surunud nii-öelda kalevi alla, päris pikka aega, kus nad tegelikult ei ole julgenud enda enda siis perevorme tutvustada, olemas ja me teame, et nad on kusagil seal olemas, aga me tegelikult ei tea isegi meie lähikonnas, et kes on selline, kes elab, elavad koos, kaks naist kasvatavad kahte last või kaks meest. Et me oleme neid tegelikult ju kalevi alla surunud ja nad ise ei ole tahtnud just nimelt mõeldes lastele ennast eksponeerida. Aga ma arvan, et see oleks just nimelt tore, kuna Teksponeeriksid ennast julgeksime, julgeksime nad vastu võtta ja nemad julgeksid välja tulla. Ja me teaksime rahumeeli seda, et meie näiteks lasteaiarühma ühel lapsel on või siis kahel või kolmel on kaks ema ja kaks isa või siis kuidagi teisiti. Ei no ma meenutaksin ühte ühte momenti, kus, kus sellesama muide ka sellesama arutelu protsesse, nagu ma ütlesin, et see arutelu protsess on tegelikult kestnud ju nagu aastaid ja sellest sellest on räägitud ja kes on tahtnud, on saanud ka jälgida, ta oli ka ju selline lugu. Et üks homosuhtes elab, elab lastega, paar pöördus ju nii-öelda pöördus kohtusse Viimsi valla vastu, kes ei andnud neile nendele lastele nagu selliste teistele lastele, no nagu omast õigust. Kui ma õigesti mäletan, siis see puudutas mingisugust ühistranspordis sõitu sooda sõidusoodustust ja, ja lõpuks oli niimoodi, et laste õigus osutus ikkagi peamiseks ja, ja see, nii õiguskantsler tegeles selle teemaga õiguskantsler, tegelikult nagu nagu vaidlustaski selle Viimsi valla otsuse ja Viimsi vald käis selle kohtutee läbi riigikohtusse asi minu meelest ei jõudnudki. Aga paneme sellele teemale ja need punktid ja ma arvan, et see diskussioon läheb edasi sellepärast et rakendusseadused on veel riigikogus heaks kiitmata ja nende puhul vist on vajalik isegi 51 poolthäält, niiet kindlasti me veel sellest sellest kooselu seadusest kuuleme. Aga järgnevalt ma tahaksin rääkida pisut meie kohalikest omavalitsustest, sellepärast et jälle on tulnud välja kohalike omavalitsuste võimekused, ava tabel. Suuri üllatusi selles ei ole. Võimekamad kohalikud omavalitsused Eestis, Rae vald, Viimsi vald, Harku vald ja viimases otsas Õru ja Peipsiääre. Ja, ja selle võimekuse tabeli puhul tuleb rõhutada seda, et siis hinnatakse kohaliku omavalitsuse teenuseid, haridusvaldkonda, sotsiaalvaldkonda vaba aja veetmise võimalusi ja nii edasi, et neid karakteristikuid, mille põhjal hinnatakse, on on päris palju, aga üks oluline nüanss, mida tasub kindlasti rõhutada, selle tabeli puhul puudutab seda suurt pilti ja, ja see on see, et lõhe meie suuremate ja väiksemate omavalitsuste vahel ikkagi ikkagi kasvab. Meil on 50 protsenti kohalikest omavalitsustest väiksemad kui 2000 elanikku ja see tekitab ikkagi väga tõsise küsimuse sellest teenuste kvaliteedist, tasemest, mida need omavalitsused pakuvad. Ja, ja kui ma vaatasin eile õhtul aktuaalset kaamerat, siis siseminister Hanno Pevkur tunnistas, et jah, ühinenud ja suurematel omavalitsustel läheb paremini, nad on võimekamad, nad suudavad teha ka suuremaid asju. Ja, ja samas jättis ta vastamata, et mida siis teha nende väiksematega, me oleme sellega nüüd tegelenud. Ma ei tea, kui kaua, 2001. aastal oli looduse haldusreform sellest ajast saadik pidevalt teemadest teemadest räägitakse, aga, aga midagi ei ole muutunud. Nojah, tunnistan, et mulle jääb mulje tegelikult, miks haldusreformidest on tõesti noh, ma ei taha ühtegi sõimusõna enam kasutada, aga testinud uskumatult pikka aega räägitud, aga, aga võib-olla on ka üks põhjuseid selles, et riik ei taha endale väga tugevatest omavalitsustest partnereid, kes oleksid silmapaistvalt tülikad, mida näiteks Tallinna linn on väga ilmekalt demonstreerinud. Et selliste amorfsed ja, ja üsnagi jõuetud kampa on palju lihtsam enda dirigendi dirigendikepi järgi tantsima panna kui, kui tugevaid, tugevaid ja eneseteadlikke omavalitsusi. Ma hiljaaegu käisin Räpina vallas, Räpina vald on juba mõnda aega tagasi ühinenud, kui ma ei eksi, siis 2002. aastal ja, ja samas nüüd ma vaatan, et Räpina valdan ridamisi teinud suuri projekte ja üheks selleks on Räpina avamine Peipsile või täpsemalt öeldes Lämmijärvele, ehk siis Euroopa Liidu rahadega koos on, on püsti pandud näiteks väga esinduslik Räpina sadam ja rääkisin ka Räpina vallavanemaga, kes ütles, et kui Räpina oleks jäänud linnaks 2000 elanikuga linnaks ja, ja tal ei oleks seda võimekust, siis pooled asjad oleksid jäänud tegemata, et et see ühinemisega kaasnev võimalus ja laienemise võimalus ja vaadata ja vaadata pilti suuremalt ka selle tõmbekeskuse ümber, et see on oluliselt juurde andnud nii Räpinale kui ka kui ka lähiümbruse inimestele. Et inimesed sageli ei anna endale aru, et mida see kohalik omavalitsus peab tegema ja milline see kohaliku omavalitsuse ja inimese suhe on ja siis nad ütlevad, et kui mul ei ole seda postiteenust või pangateenust, et siis on kohalike omavalitsus ebaõnnestunud, aga tegelikult kohaliku omavalitsuse puhul mastaabist tingitud efektid ehk siis võimalus teha ka suuremaid investeeringuid. See on oluline, et näiteks Peipsiääre puhul tasub kindlasti välja tuua ka seda, et Peipsiääre jaoks Euroopa Liidu rahadest anti väga palju, aga seal väga-väga palju väikeseid valdasid, kes ühel hetkel võivad olla tõsiste probleemide ees, kuidas Euroopa Liidu rahade eest tehtud investeeringuid üleval pidada. Millist probleemi suurematel omavalitsustel sellisena ei teki? No ja hea näide on ju iseenesest ka ju Saaremaa, kus on nüüd sellel aastal peetud üsnagi pingsaid läbirääkimisi Kuressaare linnapea Hannes Hanso juhtimisel et moodustada üks, üks suur omavalitsusüksus Saaremaapinnale ja päris huvitav on jälgida, missugust vastu seisuse üsnagi irratsionaalset vastuseisu see tegevus kohtab. Jah, mina siin niukse nagu Muhu juurtega inimesena hakkan kohe mõtlema, et Saaremaa on üks teine selle esimene mõte, mis pähe tuleb, eks. Et, et noh, muidugi, see ühinemisühinemisprotsess on, on ka nii, et ta ei pruugi ju peatada neid, neid, sellist kõiki, neid asju, mis toimuvad laiemalt ja tegelikult, mis toimuvad isegi globaalselt, eks et ka mujal mujal Euroopas ja kõik need kõik need välja rändamised ja muud asjad kui kasvõi kuni selleni välja, et rahvastiku vananemine, et need on, need on, need on, need on palju suuremad komplitseeritumaks asjad, aga minu meelest Lauri tõi päris hästi välja, et need aspektid, mis ikkagi ikkagi nagu tegelikult toetavad seda, et võiks olla suurem ja ühtsem ja tugevam ja see pakub, pakub, pakub laiemaid võimalusi ja tegelikult need suured protsessid ühel hetkel ühel hetkel võivad kaasas mingisuguste, põhjustab pidurduda või, või mis iganes need on, see on, see on, see on keeruline, on niisugune globaalne teema ja, ja ma arvan, et sellisel juhul ikkagi on need suuremad, ühinenud tugevamad omavalitsused. Et need on need, kes ikkagi on järje peal. Üks huvitav tendents veel, millele juhtis tähelepanu eile Geomedia juht, Geomedia on siis see uurimisasutus, mis seda seda uuringut läbi viib Rivo Noorkõiv ja siis mu tähelepanu sellele, et Tallinna lähivaldades on tekkimas väga tugevad keskused, ehk siis need on Need on olnud pikka aega võimekad vallad nii või teisiti. Aga nüüd on tekkimas sinna ka väga tugevad keskused, et kui siiani oli kas Viimsi või Rae valla jaoks ikkagi keskus, Tallinn, kuhu siis alati sõideti oma asju ajama, siis järjest rohkem infrastruktuuri tekkinud nende valdade territooriumile ja nende valdade keskustest kujunevad järjest tõsisemad. Noh, ma ei tea, mis iganes sellised teeninduskeskused sinna tulevad kaubanduskeskused, vaba aja veetmiskohad, tekivad ka kontoriruumid, ehk siis tekivad reaalsed töökohad. Ehk siis on, on tekkinud selline uus valglinnastumise protsessi nähtus, kus kus inimesed enam ei sõidagi tööle Tallinnasse, vaid jäävadki sinna Tallinna-lähedasse valda tööle elavad seal ja, ja nii-öelda kogu vajalik infrastruktuur on ka neil seal olemas, et see on üks väga huvitav, huvitav näide, sina neeme elad otse haabneeme südames, et siin viimase paari aasta jooksul on haabneemes ikkagi toimunud väga palju ja kui vaadata, mis seal veel täna toimub, siis siis noh, ka see on väga märkimisväärne, mis, mis haabneemes on ära tehtud, aga ma tahaks Haabneeme ka seoses lihtsalt veel ühte asja rõhutada. Et ettevõtja Toomas Tool võiks ka seal seal siis mõelda nende nende uute hoonete kõrval sellele, et mida oma räämas kinnisvaraga peale hakata. Juhtme välja, aga, aga, aga see on paraku jah, ongi nii, et, et ma näen praegu nüüd eriti siin sügise poole, kui õhtud on juba sellised, lähevad ühesõnaga, läheb ruttu pimedaks ja inimesed tulevad näiteks, aga õhtul mõtlevad, mida teha, siis? Paistab, et Viimsi kino on päris populaarne juba parkuma osutatava parkimisplatsi järgi, et tõepoolest inimesed tulevad, tulevad Viimsisse kinno või on tore kino, et tulge ja tulge, vaadake. Tõsine viimsilased kehvaks liiga palju, siis ma siis ma võin ka öelda, et tegelikult ma märkan sedasama Tallinna linna sees, et näiteks on kalamajas tekkimas üks selline piirkond, kus inimesed ei lahkugi sealt elavad, käivad tööl et tihti enam ei oma autotki, et nad saavad kõik oma asjad ära aetud sellesama kalamaja piires ja teine samasugune üksus on tekkimas just nõmmele, kus tänu teede remontidega ja igasuguste kergliiklusteede rajamisega on tegelikult Nõmme, Nõmme keskus jälle uuesti nõmme südameks tekkimas ja, ja selle ümber nagu omaette siis tegevus ja infrastruktuur tekkinud. Aga selle juures on muidugi ääretult huvitav on, on tegelikult rääkida ja oluline on minu meelest rääkida ka sellisest sellest kohalikust võimust ja siis nii-öelda selles demokraatias seda tihtipeale ka nendes kehvemates omavalitsustes kipub see asi nagu kuidagi kuidagi olema ikka nii et et noh, põhimõtteliselt ühed ja samad inimesed jäävadki sinna sinna nagu seda raha vastu võtma ja kui rääkida seda, et nüüd selle ühinemisega seoses nagu kaoks ära mingisugune väga oluline siin inimeste inimeste hääl või võimalus või midagi taolist, siis ma arvan, et see on pigem pigem on see tegelikult nagu vastupidi. Aga mis puudutab näiteks neid ka neid, neid uusi keskusi, millest me siin natuke on juttu olnud ja ja et, et nad on toredad küll, aga näiteks seal on üks, üks tõsine probleem näiteks on ka see, et tähendab keskajakirjandus nende probleemidega ei tegele ja kohapeal nii-öelda traditsioonilised, sellist kohalikku tugevat ajakirjandust tegelikult ei ole ja siis siis seal seal on ma näen seda, et seal on teatud sellised, et noh ebademokraatlikud ilmingud tegelikult põhimõtteliselt kui, kui ikkagi nii-öelda nagu keskseks väljaandeks saab see see väljaanne, et kui sa saad, kui sa saad võimu, siis sa saad ka nii-öelda siis võimaluse Enda võimu tsementeerida põhimõtteliselt läbi selle, selle kohaliku ajalehe, eks siis see on nagu suur jama, et võib-olla siin on On ajakirja ma pean siiski. Oma koduvalla kohta ütlema, et võrreldes nüüd minu koduvalla lehte Tallinna linnaväljaannetega, siis noh, see, see, mida oma koduvallalehest näen ja kui, kui vähe propagandat ma seal näen. Sest Tallinna linnaväljaannetega ja milline on Tallinna linna välja anda ajupesu, siis ma ütleks, et seal on vaks vahet, hoitaks midagi, et ei mina, mina jään siin. Aga ajaleht Pealinn, roheline pealinn Stolitsa. Kuidas nii ajalehti? Kirjuta, eriti Tallinna asjadest, aga, aga põhimõtteliselt, mis, mis, mis sellesse viimsi lehte puutub, millele sa viitasid, siis mina ei ole nõus sinuga, et mina, mina näen seal küll niimoodi, et kui seal ikkagi nagu võim vahetub, siis on kohe all uued näod lehes ja. Seda küll, et, aga, aga ütleme niimoodi, et sellises mahus Nagu näiteks ajalehes pealinn, avaldatakse linnajuhtide pilte, ma ei ole viimsi lehes nägin, kes maksab, tellib ka muusika. Ma jään sinust pisut erineval arvamusel, aga võib-olla võib-olla ma ei ole ka nii tähelepanelik lugeja, aga vahetame siinkohal teemat ja, ja, ja räägiks pisut uuesti Euroopa komisjonist. Sellel korral, kui Euroopa parlament, need on Euroopa Komisjoni volinikukandidaate kuulanud on, on tähele panna seda, et Eesti ajakirjandus on pööranud nendele volinike kuulamistel väga palju tähelepanu. Ja, ja ma peaks ütlema, et on toimunud oluline muutus Euroopa teemade käsitlemisel, et et juba käsitleda tehakse väga spetsiifiliselt siin poliitpoliitiliste gruppide jõujooni jälgitakse väga tähelepanelikult, mis siis ikkagi juhtuma hakkab ja noh, mulle tundub, et see, see Euroopa poliitika köögipoole, köögipoole, äratabamine on lõpuks toimunud, et nähakse ikkagi nagu juba juba juba tõesti väga-väga olulisi ja samal ajal ka väga väga selliseid pisikesi tähtsaid nüansse. Noh, ega nüüd see Euroopa asi selline üliselge inimestele ikka ei ole ja ega ta väga populaarne ju ka otseselt ei ole, aga me oleme siiski 10 aastat olnud sees Euroopa liidus ja me oleme nüüd tegelikult näinud ka ära. Et ikkagi seda, mis, mis nagu reaalselt ikkagi toimub, et, et tõepoolest, et, et tuleb raha ja, ja tulevad võimalused ja ja meil on endal mingisugused võimalused ja, ja see, see on, see on selline protsess, mida, mida ei saa nagu, nagu niimoodi plaksti nagu väga kiiresti ka omandada, et ma, ma arvan seda, et see on see, mis ajakirjandusest toimub, see, see peegeldus, see on tegelikult täiesti normaalne, on võib-olla veel natukene nagu, nagu veel ka natukene ajas täis, aga peabki olema, peabki olema selles mõttes, aga inimestel on, see taju on kindlasti palju palju paremaks läinud ja ja ma vaatasin, kas või seda, et, et kui me avaldasime siin. Me ei ole kunagi, ma arvan Postimehes varem seda niimoodi teinud, aga aga kui olid Euroopa Parlamendi valimised ja kui räägite uuest Euroopa komisjonist ja uuesti Euroopa Komisjoni presidendist pöördusime suuremate Euroopa parteide poole palusime nende nende nii-öelda siis nendele komisjoni presidendikandidaatidel eesti lugejatele kirjutada, valisime teemaks julgeolekulaiemas tähenduses igaüks ise siis tõlgendab ja seda võeti tõsiselt ja ka ma nägin ka nii-öelda lugejate reaktsiooni, et see oli täiesti olemas, neid loeti, sellist asja tõesti ei ole olnud. Kusjuures ma julgeksin väita, et meie siin tallinlastena isegi võib-olla puutume selle Euroopa liidu teemaga mõnevõrra vähem kui Tallinnast väljaspool elavad inimesed et seal, ütleme, Tallinnast väljaspool liigub oluliselt rohkem Euroopa Liidu raha ja, ja inimesed tunnetavad seda oma tegemistes oluliselt rohkem, kui meie siin Tallinnas suhteliselt jõukas omavalitsuses, kes nii väga ei sõltu Euroopa Liidu toetustest, aga, aga tõesti, olles ise olnud ühe Euroopa liidu projektiga seotud, siis, siis siis oli see noh, nagu see tunne, kuivõrd palju tegelikult see, kas see argitasandil paneb liikuma, oli päris märkimisväärne. No kui siin kohaliku tähelepanu puhul on toimunud muutusi, siis võib öelda, et sellises Euroopa Parlamendi põhijoones, et vähemalt üks volinikukandidaat tuleb läbi kukutada, et siin ei ole mitte midagi muutunud, et nii võeti ette siis endine Sloveenia peaminister Alenka Bratusse kes no tõenäoliselt esines ka väga halvasti ja et et kuna kuna tegu oli juhuse tahtel selle peaministriks saanud inimesega, kes siis sellepärast seda, kui ta lahkus, määras ennast ise Euroopa Komisjoni volinikukandidaadiks, läks, esines ja ei, ei osutunud valituks ja piikide murdmine on käinud ka mitme teise volinikukandidaadi ümber, aga aga Bratussekil läks ikka niivõrd halvasti, et ta vist sai 13 poolthäält ja üle 100 vastu, et et tõenäoliselt noh, tal tal ei tekkinud selle pealt nagu mitte mingisugustki võimalust, et ta võiks, võiks seda protsessi kuidagi jätkata. Samas minu minu puhul on muidugi üks küsimus, mida ma, mida ma tahaks küsida, et ma ei ole saanud siiamaani vastust, miks Juncker teda oma esimesel kohtumisel läbilasi. Võib-olla just selleks, et üks. Parlamendinägu näidata täiesti selline strateegiline, käi strateegiline kõik täiesti. Täiesti võimalik ja, ja noh, ilmselgelt on ka see ju, et et ega siis need komisjoni muide need volinike kuulamised täitsa täitsa põnev oli, põnev oli vaadata, mis küsimus esitatakse ja kuidas seda on võimalik ja kuidas siis nagu vastatakse, mis taktika valitakse, eks et millistele küsimustele vastata siis inglise keeles näiteks ja, ja nii edasi. Et sellel on hästi suur suur roll tegelikult selle juures, et kui nüüd Bratuslik oleks tõepoolest ka ikkagi teinud ikkagi ülimalt väljapaistva esinemise siis ma kujutan ette, et kuigi tal noh põhimõtteliselt poliitiliselt poliitiline pilti andnud talle nüüd küll nagu erilist lootust, eks et võib-olla seda hoiakut isegi oleks olnud võimalik, nagu seal muuta. Aga samas jälle ja mis me räägime siin teistest volinik, kes, kui samas Andrus Ansip, kelle kallal võib-olla isegi Eesti ajakirjandus julges enne ilkuda võeti tegelikult väga-väga suure lugupidamisega vastu ja, ja mis mitte ainult Euroopa komisjon, vaid ka vaid ka Ameerika Ühendriikide meedia kuulas ja jälgis ja avaldas arvamust Andrus Ansipi sõnavõtu peale, et, et ma arvan, et see on, see on küll midagi, mille üle võib ainult uhke olla. Jah, aga Andrus Ansip ongi hea ju. Et olles, olles temaga siin aastaid Koos saadet teinud, siis ma pean ütlema, et, et teda on väga keeruline murda ja tal on, ta on väga tugev vastaja, ta, tal on, ta on väga hästi ette valmistanud. Ja, ja isegi siis, kui ta on olnud ka siin meie saates mõnikord nohu, sõna või, või köhasena ja ta tunnistab, et ta ei ole võib-olla kõige paremas vormis. Et ka sellistel hetkedel ta ikkagi võtab ennast kokku ja noh, mingisugust hinnaalandust ei ole ta kunagi teinud sellele saatele ja kõik vastused on alati põhjalikult ette valmistanud. Paljudele muidugi see viis ei meeldi, kuidas ta vastab ja kuidas ta mingil hetkel hakkab numbritega žongleerimine, siis siis. Tasub alati numbrite taha vaadata ja. Olema märkimisväärne, kui New York Times võtab, võtab kirjutada, et see seda, seda nagu naljalt ei juhtu. Selle ACTA vastaste meeleavalduste laineharjal ja fooliummütsiteemalise arutelu pinnal oleks nagu olnud suhteliselt keeruline mõelda Ansipist kui tulevasest nii-öelda digiteemadega tegelevast Euroopa Komisjoni asepresidendist. Aga ma arvan seda, et täiesti omapärasel kombel ja siukse osava poliitikuna tegelikult ta keeras selle asja nüüd hoopis tegelikult nagu, nagu vastupidi, et, et see oli justkui nagu mingil määral mingil määral selline arusaamine, mõistmine ja isegi võib-olla oma oma vigadest õppimine ja, ja seal oli, tema esinemises oli tegelikult mitu momenti, üks oli seesama, et tal oli tal, ta oli tegelikult päris päris tervislikud nagu kehvas seisus selle selle kopsupõletiku tõttu, ta pidi sellega võitlema seal ja ja siis, siis, siis teine aspekt nüüd see, mis ma enne rääkisin, pluss siis veel pluss siis veel lisaks ka selline ettevalmistustöö, mis paistis ilmselgelt nagu välja ja, ja see, et ta kandideeris Euroopa parlamenti, läks ka parlamenti, tegi seal tööd kõvasti, eks ju. Parlamendiliikmetele meeldis. Kusjuures ka tähelepanu väärne, nagu ma ikkagi räägin sellest, missuguse, missuguse kaja Ansipi esinemine tekitas, et nendes samades artiklites, kus Ansipi sõnavõtust räägitakse selles samas New York Times'is on ka lause laiendusena juures see, et lipp on Eestis. Mis on silmapaistev digiriik, et ainuüksi see lause Ühes artiklis on, on väga palju väärt. Aitäh, aga kui me nüüd räägime sellest, et Andrus Ansipist saab Euroopa Komisjoni ühtse digitaalse turuvolinik ja ta hakkab neid erinevaid siis e-teenuste praktikaid üle Euroopa ühildama, vaatab, kuidas seda, et oleks seda võimalik teha, milline võiks olla selline üle-euroopaline lahendus nendele erinevatele teenustele siis? Ma millegipärast kahtlustan, et see saab olema siiski ülimalt raske töö ja ma ei ole üldse kindel, kas, kas sa isegi mitte sisse õppuse tööks ei kujune, sellepärast et kui me vaatame, milline, milline on positsioon täna Euroopa Liidu liikmesriikides võrrelduna Eestiga siis millegipärast ma kahtlen, kas see Eesti eduloost rääkimine neid kuidagi julgustab nende teemadega edasi tegelema, sellepärast et, et need, need arengud on, on toimumas vähisammul ja ma tegin siin hiljaaegu saate ka sellise Eesti eduka idufirmaga, nagu see oli, siis sain vais. Mis otsib võimalusi, et kuidas nendes riikides, kus aktsepteeritakse digiallkirja, kuidas oleks võimalik siis nende erinevate platvormide kaudu lõpuks sõlmida neid riigiüleseid digiallkirju või anda riigiüleseid digiallkirja, kuidas need platvormid ühildaksid, kuidas oleks võimalik kogu seda asja korraldada. Ja ma pean ütlema, et nad nad on, nad on oma töös edu saavutanud, aga see kõik on ikkagi väga keeruline, sellepärast et kogu see kogu see digivaldkond on nii killustunud ja, ja noh, on paljud riigid, kes üldse ei tahagi midagi sellist kuulda üldse, et on võimalik digiallkirja anda ja seetõttu see, see, see tasemete vahe on nii erinev ja kuidas seda kõike nüüd ühtlustada? No see saab olema ülimalt keeruline. No see briti ID-kaartide nii-öelda väljatöötamine ja siis jälle nii-öelda tagasi sammu astumine selles osas et, et see on ju tegelikult tüüpiline näide ühest sellisest vanast ühiskonnast, kus on noh, öeldakse, et jääb kehtima see, et milleks seda üldse vaja on. Et meil siin kolumnist Ahto Lobjakas oli, kirjutas muidu Ansipi kohta sellise lause, et küsimus on selles, kuivõrd suudab Ansip end läbi närida brüsseli, egode, huvide, autoriteedi ja lojaalsuse ristpistes, detsensiin, mänguline lause, aga põhimõtteliselt see, see ongi hästi keeruline see, see, see ristpiste ja kuidas, kuidas õnnestub. Aga selles mõttes minu meelest see, et, et ta selle avangu niimoodi välja mängis annab nagu natuke lootust, et, et tal on võib-olla võimalik ja, ja ta tõepoolest on noh, nagu valmis panustama ikkagi ja mitte mitte nii, et see ametiaeg saab täis ja noh et nagu eriti edasiliikumisi, midagi ei olnud, et ma, ma arvan, et, et, et ta näitab küll, et praegu vähemalt, et, et tal on võimalus seda Jean-Claude Junckeri antud ülesannet teha teha Euroopast maailma info ja kommunikatsioonitehnoloogia liider, et tal on võimalik sinnapoole siis liikuda. Jah, et ma tahtsin öelda, ma jään skeptiliseks. Andrus Ansipi võimalus, isegi, ma arvan, tal ambitsiooni võib-olla kõvasti, aga, aga tõepoolest neid võimalusi seda reaalselt ellu viia neil on, on tõesti väga vähe, et, et ma, ma usun, et ta pigem jõuab kaardile. Aga Soome ja Eesti vahel asjad arenevad ja siin alles hiljaaegu toodi jälle jälle meile uudiseid selle kohta, et siin on arenguid toimunud, et kuidas meie, kahe riigi e-teenustealane suhtlus paremaks võiks minna, nii et, et ma arvan, et see Soome ja Eesti koostöö võiks ka siin olla julgustuseks teistele, et et ma, millegipärast ma siiski väga skeptiline ei oleks, ma arvan, et siin, meil võimalusi on plussis veel ka see, millest siin Eesti puhul on väga palju räägitud näiteks Eesti e residendid protsessi, mille on siis käivitunud Taavi Kotka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler ja, ja ka see on käima läinud, et mine sa tea veel, kuhu see kõik võib viia, nii et siin tasub kindlasti väga tähelepanelikult jälgida, et kuidas, kuidas see eesti ID, ruloo eksportimine Euroopasse võib-olla siis ka läbi Ansipi võiks edasi toimuda. Absoluutselt, et tegelikult me ju võime neid, seda digitaalset ühisturgu ju vaadata kui sellist suurt nagu sellist, sellist juustuputukaga taristuprojekt, et neid maailmas on selliseid näiteid ja, ja meil siin öeldakse, praegu räägitakse ka jälle sellest Tallinna Helsingi tunnelist noh, tunnel tunneliks, aga noh, et vaata, just see, et, et tekib mingisugune suurem ühisem, ühine selline, selline tõmbekeskus. Noh, kes ärimees oli, kes ütles hiljuti ja jälle selle lauset, vot Tallinn või Helsingi, et need on sellised kaks eraldi, aga kui on Talsingi vot siis see on juba nagu midagi. Et tegelikult seesama Eesti-Soome vaheline iide leping, eks ju, see ju tegelikult, et juba juba nagu on nagu, nagu märk millestki ja et me, ma arvan, ma arvan, et see on, on selline asi, mis, mis, mis võiks olla heas seisundis. Nii räägime Lätist ka Valdis Dombrovskise kuulamine oli edukas, aga nädal tagasi kogus Lätti Parlamendi valimistel enim hääli venemeelne koosmäel või koosmele keskus ja sai parlamendis 24 kohta. Senine valitsuspartei ühtsus jäi napilt teiseks, saades 23 kohta rohelised ja talurahvaerakond 21 kohta ja isamaalastest kõik Lätile ühendus 17 mandaati, aga kuna need kolm viimast moodustasid senise valitsuskoalitsiooni, siis nad ka jätkavad kaks teiste väiksemate erakondade said veel sisse, seega on siis esindatud Läti parlamendis kuus erakonda ja ma arvan, et vähemalt nii-öelda erakondade arvu poolest võime öelda, et Läti demokraatia on täna paremas seisus kui Eestis, sellepärast ja mitmekülgsemaks seisus, et meil on ainult neli parlamendierakonda tuleb rõhutada ka seda, et venemeelsed on oma positsioone kaotanud, ehk siis koosmeelekeskus on, on märkimisväärselt positsioone ära andnud. Ja ja, ja samas muidugi, Läti erinevus Eestist ilmneb nagu väga selgelt selles, et et sotsiaaldemokraatlik ehk siis selline kergelt vasakpoolne nišš on täidetud ainult selle koosmeele keskuse poolt ja, ja seega siis need Läti parteid on kõik nii-öelda väga selgelt või lätimeelset parteid on väga selgelt parempoolsed ja seetõttu on jätkuvalt siis Lätis valitsust moodustamas parempoolne koalitsioon, et, et Eestis on see pilt võrreldes Lätiga siiski oluliselt kirjum, vähemalt kui me vaatame seda poliitilist spektrit, spektrit. Ja ja ma peaks rõhutama veel ka veel ka seda, et et nii palju, kui ma suutsin jälgida seda Läti valimiskampaaniat, et siis ikkagi selle koosmeele keskuse nagu mängimine nagu väga selgelt nagu nagu sellisele oma väga kindlale sihtrühmale, et, et see, see oli, oli minu jaoks küll ühelt poolt küsitav, aga, aga samas ma, ma nägin ka seda, et kui varem räägiti sellest, et koosmeele keskuse poolt hääletas väga palju lätlasi, siis ma arvan, et just just arvestades tänast seisu ja nii-öelda Läti, Venemaa ja Ukraina Ukraina teemasid, siis siis koosnele keskus kaotas märkimisväärses osas just neid lätlastest valijaid. Nojah, et, et me siiski nagu Eestiga on väga keeruline Lätti, Lätti pul paralleeli tõmmata, leian ma, et, et me peame arvestama sellega, et Läti Läti äri, via, Riia äri on suurelt jaolt venekeelne, ehk siis seal sealne valimisvalimistel liikuv raha on, on. Kuigi rahal ei ole rahvust, aga, aga on teistsuguse keeletaustaga ringkondadest pärit ja, ja see, see kindlasti mõjutab Läti Läti poliitikat oluliselt teistmoodi, kui kui see Eestis võimalik saaks olla. No see on kindlasti ka tõsi, aga teisest küljest on ikkagi see, et Läti ja Eesti, et me oleme ikkagi sarnaselt lähtepositsioonist tulnud kaasteelised ja, ja et on jah nii erinevad kui, kui, kui on ka ikkagi väga palju neid sarnaseid jooni ja üks selline sarnane joon, mis, mis kindlasti võiks ju anda praegusele meie näiteks neljale parlamendierakonnale võiks anda sellise signaali on see, et, et ikkagi ka toetatakse, praegu kiputakse Ma siiski siiski neid, kes on siin viimastel aastatel neid neid otsuseid teinud, olgu siis siin keerulisemas majandusolukorras kui, kuivõrd ka nüüd selles muutunud julgeolekupoliitilises olukorras. Et see oleks üks, aga, aga teisest küljest jälle jälle, kuigi Lätis on noh, ikkagi rohkem tulnud neid, selliseid vahel öeldakse populistlikke, aga no mingisuguseid mingisuguseid uusi tulijaid valimistele siis siis võib-olla ka meie nii-öelda nende riigikogu valimiste kontekstis oleks oleks, oleks nagu näiteks kas või siis selle samal vabaerakonnal nagu natukene lootust, et Lätis on nüüd kaks nimekirja jälle, said sisse. Aga samas ka, miks mitte Eesti konservatiivsel, rahvaerakonnal, kes on üheks oma loosungiks võtnud, et kui nemad saavad riigikogusse ja võimalik, et ka võimule, siis nad teevad kõik selleks, et kooseluseadus tagasi pöörata. Et ka selline lubadus on EKREl õhus olnud. Samas jälle, kui, kui Keskerakond suudaks tõesti uue peaministrikandidaadiga, Kadri Kadri Simsoniga välja tulles nad tegelikult võiksid mõjuda, aga kui uus jõud, et täiesti avad nagu olla inimestele, kes seni välistasid Keskerakonna enda valimis valimisnimekirjast võiks olla üks variant, nii et mõjuda just nimelt uue jõuna. Kadri Simsonile tänases Eesti Päevalehes väga sümpaatne intervjuu, aga, aga samas on on kõlanud ka väga palju hinnanguid selle kohta, et Edgar Savisaar, kes ei ole ju tegelikult mitte midagi öelnud, et Edgar Savisaar ühel hetkel ikkagi võib uuesti platsi platsi puhtaks lüüa ja ma olen kuulnud ka väga skeptilised hinnanguid. Et Savisaar ei pruugi nõustuda sellega, et, et valimiseelselt nendes olulistes peaministrikandidaatide debattides tema ei osalejaid. See võib olla ka ülimalt kahtlane, et et noh, kas, kas kas on siis sellel tõepõhja all ei ole, aga sellised kahtlused on õhus. Ütleme, et Edgar Savisaare mitte vastamine või mittereageerimine muutub selles mõttes piinlikuks, et, et, et just nagu niisugune alandlikud alandlike koertena oodatakse, mida, mida isand ütleb, et, et siin oleks vaja tegelikult selgelt ja, või ei vastust, aga samas jälle Kadri Simsoni hiljuti eile Postimehes ilmunud arvamusartikkel mõjus natuke programmiliselt või sellise enesekindla teadvustusena, mida võis võtta kui, kui sellist tõsist tõesti peaministrikandidaadi, arvamusartiklit. Savisaar on selline poliitik, kes ta on selles mõttes Eestis veerandik, poliitikat ei ole, niiet ajakirjanik helistab talle ja küsib tema tema käest arvamust, ta räägib seal, kus ta ise tahab ja, ja siis siis kui ta ise tahab. Aga mina arvan seda, et Lauri selle koha peal eksib, et Savisaar kindlasti juba on öelnud. Ja kui ma vaatan näiteks selle nädala lugesin kesknädalat suure põnevusega, siis seal oli selline pool iroonilist satiiriline kirjutis sellest, kes kõik võiksid olla keske Keskerakonna peaministrikandidaadid. Ja ma arvan, et esimese sõna on selle kaudu. Sa väidad, et see, mis praegu toimub, on mäss? No ühesõnaga, ühesõnaga seda, seda sõna võidakse tõlgendada erinevalt, aga ma arvan, et see on teatud määral mässaja. Edgar Savisaare vastu. Ratase ja Simsoni mas. Kas meil on aega liiga vähe sõna, mässasin hakata lahtise selgitama. Siinkohal paneme tänasele saatele punkti ja kanaleid rahvateenrite stuudios Heidit Kaio. Neeme Korv ja Lauri Hussar.