Margus Saare jutusaade Jutusaade tere hommikust. See on 20. jaanuar ja mul on hea meel tervitada teid jutusaates, kus tänasel pühapäeva hommikul on külaliseks minister Maret Maripuu. Tere hommikust. Tere hommikust. Paljukirutud minister, et mitte kõige toredam nädal teie elus vist juba kaks nädalat, järjed järjest, kui vastik see aeg on olnud. Eks ta on olnud raske aeg, aga, aga ma arvan, et nii oluline teema kui tööleping saab arutelu ja mul ühest küljest on hea meel, et seda arutelu ja diskussiooni on palju olnud. Teisest küljest on mul väga kurb, et, et on nii samma lahmitud ilma et ei oleks mõeldud, miks on vaja töölepinguseadust muuta ja mis kõige kurvemaks teeb, et ei ole seda eelnõud läbi loetud, sest nii mitmedki müüdid on, on liikuma läinud, mida tegelikkuses ei ole. Võtame kasvõi see, et nüüd, kui seadus saab vastu võetud, siis enam kellelegi haigusraha ei maksta. Kui inimene on haige, saab ta haigusraha aga ta peab valima, nii nagu ka praegu ollakse puhkusel, saadakse puhkus, kus see raha jäädakse, haigeks, puhkus katkestatakse, saadakse haiguse raha. Samamoodi töötunnid kõik, kõik see, et rohkem on tegeletud hirmutamisega, aga mitte sellega, et et vaadata, millised on need seadussätted ja vaielda selle üle, kuidas neid veel paremini sõnast. Aga nüüd, kui vaadata tagasi kaks nädalat on peaaegu mööda läinud, kui see seadustega te välja tulite sae Su rahva kihama ja vihale, eks ju, et et kas nüüd tagantjärgi vaadates on järsku see liiga liiga toores ja liiga halb seaduseelnõu, et ikkagi juba see avalikkusele välja pakkuda? Kuidas seaduseelnõu tehakse, alguses on konsultatsioonid, siis kirjutatakse kokku eelnõu ja ta saadetakse esimesele kooskõlastusringile, kus on olemas seaduse eelnõu tekst, millele kõik saavad hakata tegema oma konkreetseid ettepanekuid, märkusi. Täpselt seesama protseduur on toimunud ka praegusel hetkel, eelnõu on esimesel kooskõlastusringil. Kuna me teame, et tegemist on olulise eelnõuga, siis me andsime ka rohkem aega, et oleks aega rohkem. Jäneda kui muidu näeb kord ette, et esimesel kooskõlastusringil on aeg arvamust avaldada kaks nädalat siis me andsime kuu aega, et oleks võimalik kõikidel oma ettepanekud teha. Kui nüüd need ettepanekud neljandaks veebruariks on jõudnud sotsiaalministeeriumisse, siis me analüüsime neid vanemaid tabelisse. Kutsume kokku sotsiaalpartnerid ja hakkame vaidlema, sest eesmärk on hea töölepinguseadus, sest me kõik peaksime küsima, et miks me seda, miks me vajame uut töölepinguseadust. Praegune eelne praegune seadus on vastu võetud 92. aastal. See töölepinguseadus võeti vastu tingimustes, et kaitsta just neid töötajaid, kui algasid suured erastamised. Vahepeal on aeg edasi läinud. Meile peamisteks tööandjateks ei ole enam suurettevõtted. Meie suurem tööandjad on väikeettevõtjad, 88 protsenti tööandjatest, ettevõtted, kus töötavad kuni 10 töötajat. Nad annavad tööd üle 46 protsendile Eesti töötajatest. Need on väikesed väikesed firmad, kus on nagu üks, üks pere. Ja töölepinguseadus peab ka toetama neid muutusi, mis on, on toimunud majanduselus. Majandus areneb, muutub üha innovatiivsemaks. Me vajame ka seda, et tööleping muutuks paindlikumaks, aga see ei tähenda seda, et ta peaks võtma kellelgilt ära turvatunde, nii et sellel Maret Maripuu, kuidas selle seaduse saamislooga lood on, kas te kirjutasite selle nii-öelda nullist või, või kui nüüd jälle rääkida nendest müütidest ja siis ja siis nii-öelda teie versioonist. Lätlasest opositsioonipoliitik Marika Tuus viskas veel õli tulle ja ta ütleb meenuvatete taoliselt koledat töölepingu seaduse kirjutasid kunagi nii Pomerants kui ka Nestor valmis. Et nüüd võeti seesama seaduseelnõu lihtsalt riiulist välja, sest aeg oli parem lihtsalt. Töölepingu seaduse uues töölepingu seaduse vajadusest on on räägitud pikki aastaid ja tõesti nii Heiki Nestor kui Marko Pomerants sotsiaalministrina on oma variandid kokku kirjutada, tänud. Kahjuks ei ole kummagi poolt tehtud seaduseks armunud ja nüüd on meil hea võimalus seda üheskoos tehasest. Eiki Nestor, kui Marko Pomerants on, on Riigikogus. Kuna töölepingu üldised asjad on ikka ju ühesugused, ta peab reguleerima tööandja ja töövõtja vahelisi vahelisi suhteid, siis loomulikult ei saa öelda, et kõik on nüüd 100 protsenti uus, aga, aga aeg läheb edasi, uut tarkust omandatakse ja kirjutatakse jälle üle. Nii et, et kui alustatakse uuesti, alustatakse jälle uuesti kirjutamist, aga varasemat teadmist ei, ei visata nurka. Seesama juttu, et majandusstruktuur on muutunud ja, ja ütleme siis, neid väikeettevõtteid on juurde tulnud ja ja, ja see ühtlasi tähendab ka seda toetab seda mõtet, et reformid Erakond ja Ansip siis on oma peamise toetajaskonna justkui nagu unarusse jätnud, et nüüd tuleb koogutada siis ettevõtjate poole ja teha nendele sobivam seadus. Ma tahaks jälle hakata müütide purustamisega tegelema, et kui me vaatame seda diskussiooni, mis on toimunud, siis mul jääb vahest mulje, et me ei ole mitte 20 esimeses sajandis, vaid me oleme tagasi üheksateistkümnendas sajandis ja, ja, ja meenuvad, meenuvad see, kuidas olid masina purustajas ja Charles Dickensi nii huvitavad raamatud, mis lapsepõlves on, on loetud, et praegusele hetkel me peame vaatama, et nii tööandja kui töövõtja on eelkõige partnerid kaks poolt, kes lepivad ja tegelikkuses on ju neil mõlemal ühine eesmärk tööandja tahab saada head tulemust, et nii-öelda oma toodangut müüa. Töötaja tahab teha tööd ja saada selle eest head tasu. Ja kui need mõlemad ideed on ju ja soovid, on ühesuunalised mis tähendavad seda, et kui ühel läheb hästi, läheb ka teisel hästi ja mitte vaadata 11 kui vaenlast, vaid pigem kui partnerid. Et, et see on ju see, et ainult ainult koostöös ja dialoogis saavutatakse, saavutatakse edu. Ehk see toetab ka seda mõtet, et tegelikult on Nestori maripuu juba ammu kokku leppinud, kus tegelikult see keskejoon tõmmatakse, mõlemad parteid rahule jääksid ja, ja, ja mõlemad oleksid oma valijatele enam-vähem midagi toonud. Ei seda kokkulepet ei ole, aga, aga ma väga loodan, et selline kokkulepe sünnib, sest uut töölepinguseadust on vaja. Eesti on alati olnud uhke selle üle, et me oleme tulevikku vaatavad ja oleme olnud võimelised tegema vahest ka ka raskeid otsuseid, mis sel ajahetkel on, on rasked ja, ja tekitanud palju vastakaid tundeid, aga hiljem tagasi vaadata, kes on aru saadud, et see oli ainuõige otsus. Ja ma, ma väga loodan, et nüüd need eelseisvat nädalat, kui me läheme lõpuks konstruktiivsemaks, hakkame vaatama neid konkreetseid ettepanekuid ja sätteid, et seal on kõikidel osa uutel tahe leida see ühisosa ja edasi minna. Tal on seda töölepinguseadust siis praegu rohkem nii-öelda loe, mõtetes? Pigem mind huvitab täna võib-olla see küsimus, et no kolmapäeval foorumiski läks päris toredaks sõnasõjaks, eks ju. Oma vana kolleegi Eiki Nestoriga või et või siis ametiühingu juht oli ka seal pahur, eks ju, et. Ja siis reedel Postimees kirjutas juhtkirjas, et üks mõttetu mees Reimaale ja et see on väga hea, et nüüd oleks tore, kui üks mõttetu minister Urve Palo ja teine Maret Maripuuga ametist lahkuksid. Kuidas te selliseid arvamusi ja, ja nii-öelda survet kuidas sellele vastu peata? Hästi? Praegu on näha jah. Aga kes teil nagu kuidas see on siis mingit kössi üldse ei tule sellest või kuidas see on siis sebi pikk kogemus poliitikas on juba nii paksu naha teinud. Ei, ega ta, ega loomulikult see teeb haiget, kui vaadatakse ainult ühte. Mingit lõiku või mis iganes ja unustatakse ära see, et eelmisel aastal Tal sai vastu võetud e-tervise seadus, mis on täiesti uus uus suund Eesti tervishoius. Et sotsiaalministeeriumi valdkonnas muudeti pensionisüsteemi ja nii edasi, et neid tegelikkuses neid asju, mis sotsiaalministeeriumis on tehtud, on, on tegelikkuses palju ja mille üle võib uhkust tunda. Justkui peaksid rohkem trummi lööma, et ei panda tähele, et olete millegagi hakkama saanud. Ka Postimees on, on vahest leidnud, et minister on kiiresti ja õigesti reageerinud, nii et erinevad arvamused ja see ongi demokraatia. Sa peadki olema valmis selleks, et üks või teine asi kellelegi ei meeldi ja sa saad, sa saad kriitikatule osaliseks. Vallo Reimaa ametist lahtilaskmine tuli mõnes mõttes teile võib isegi kasuks, et andis teile nädala aega veel tema varjus oma asju edasi toimetada ja lasta asjaoludel rahuneda, et seda kriitikat või tähelepanu enda pealt ära saada. Ei, mul ei ole midagi varjata, et ma usun, et need esimesed kired ja emotsioonid on, on välja elatud ja, ja nüüd on kõik aru saanud, et tuleb konstruktiivselt edasi minna. Eiki Nestor ei usu siiamaani jättu sotsiaalala teile südamelähedane on. Miks ühele juristile sotsiaalministeerium? Ma arvan, et võtme Igas ministeeriumis seaduseid kirjutavad kokku juristid, ju juristi pilk peab nad üle vaatama. Ja ma ei tea, miks Eiki Nestor nii nii arvab. Ta arvab, et partei keskkooli see te sotsiaalministri amet üldse vastu võtsite ja seda väidetavalt olete oma lähedastele öelnud, nagu lehed kirjutavad. Jah, seda on kirjutanud Hannes Rumm Sotsiaaldemokraat, kes kindlasti kindlasti ei ole mulle lähedane. Ta väidab, et lähedased teile lähebki. Ma tunnen, tunnen Hannes Rummi elukaaslast maris, Jesse, kes töötab ka sotsiaalministeeriumiga seotud tervise arengu instituudi direktorina ja me ühiselt oleme, oleme arutanud neid kitsaskohti, mis on, on nii tervise kui sotsiaalvaldkonnas ja, ja oleme kirunud seda, et miks üks või teine asi ei võiks kiiremini korda saada, et jah, seda on olnud, aga, aga kindlasti ei ole mind sunnitud. Ma ise tahtsin, sest ma olin olnud kaheksa aastat riigikogus ja olla minister on suur väljakutse ja, ja proovida ise midagi ära tehes teha, olles Tallinna linnavolikogu liige, olin ma mitu aastat lastekaitsekomisjoni esimees, mis otseselt tegeles sotsiaalküsimustega, ma olin ka viis aastat Tallinna lastehaigla nõukogu esimees, niiet et näinud haigla poolt tervishoiu muresid ja ja rõõme, nii et ma ei ütleks, et, et valdkond mulle kauge oleks. Sotsiaalvaldkond on ju see, mis puudutab igat inimest päris inimese esimestest elupäevadest kuni päris lõpuni välja. Millal juhtub see aeg, kui ajakirjanduses praegu juurdunud väljend mureministeerium, sotsiaalministeeriumi mure, ministeeriumi mure Maret seal eesotsas võiks olla rõõmuministeerium ja rõõmu Maret selles mõttes, et et noh või, või ongi nagu see sinna sisse leitud, et tegeletakse nagu negatiivsete asjade paremaks tegemisega, et see ei lähegi kunagi nagunii-öelda plussmärgiga ministeeriumiks. Ma usun, et ja mu üks eesmärk on ka seda, et sotsiaalministeerium ei oleks ainult nii-öelda mure ja probleemidega seotud aga tahame me või ei taha kogu see sotsiaalvaldkond ja need teemad, millega me peame tegelema, kuhu me peame leidma siis, kas toetuse erinevaid teenuseid peale on ikkagi suuremal osal need, kus on inimesed, jäänud hätta. Et on olemas küll väike osa väga positiivseid positiivseid toetusi, nagu sünnitoetus ja vanemahüvitis, aga, aga väga palju on on seda, kus on konkreetsed inimeste mured, kus riik peab tulema toeks, et et inimesed omadega toime tulevad. Aga eks ole ka hoiakute ja suhtumiste küsimus, mismoodi see ajapikku muutuma hakkab, sest kui me ju oleme seadnud endale eesmärgi ja kõik on ütelnud, et Eesti riik peab edasi arenema. Me tahame jõuda jõuda Euroopa edukamate riikidele lähedale, siis see tähendab ka seda, et meie elukvaliteet muutub paremaks ja ka inimesed hakkavad üha rohkem rohkem iseendaga toime tulema. Timi jutus vahepeal pausi ja las laulab tüdruk leiutajateküla leiutajatekülast ja, ja see toob natukene positiivsemat meeleolu ja, ja pärast seda ma küsin, miks teile üldse poliitika? Ei. Ei. Meil on farmi, piim ja maas on. Ja mina olin ja olen nendel polegi, tuleb tule tulemegi. Ja mida pole, seda pole olemist lihtsalt vale. Tule ole jälitama. Ei ja. Ja mina olen unes, veel pole hädatules unetulemi laiemad. Jutusaates külaliseks täna 20. Noril sotsiaalminister Maret Maripuu. Mis teid tegutsema paneb, et üldse nagu poliitikuks hakata täna te olete 33 aastane, paras aeg. Et need põhilised teod siis näha oleks. Ja kui ma nüüd õigesti arvutasin, siis umbes seal 20. eluaasta paiku võiks, võiks, võiks öelda, et see aktiivne poliitiku elu ana alanud noorpoliitikuna, et et et miks valida CD. Ma võib-olla siia tooksin ühe, ühe ühe näite või, või põhjenduse, et mulle on meeldinud vaadata korvpalli ja jalgpalli. Ja, ja kui, kui siis staadioni peal olla ja kõiki inimesi ümberringi kuulata, kuidas absoluutselt iga inimene teab, kuidas tuleb nüüd just lüüa ja ja mismoodi joosta ja et kuidas siis need mehed seal platsi peal hakkama ei saa, siis mul tekib alati kõrvalt kuuldes ja, ja ega ma isegi alates ühispuhas ei ole, ma oskan. Mismoodi, ja siis ma mõtlen, et kui meil on selline teadmine vaatajates kõik olemas, siis on üllatav, et miks me veel ei ole maailmameistrid. Ja seesama asi on ka poliitikas, et et iga inimene teab, kuidas tuleks teha. Ja, ja kõik oskavad väga hästi näidata ära need kitsaskohad. Ja, ja ma olin ise ka selles samas seisus, et milline tee siis valida, kas. Olla olla inimene, kes istub ja ütleb see ja see on valesti või võtta ise siis osa püüda midagi paremaks, ära teha, olla mängus. Ja, ja ma otsustasin, et ma tahan olla mängus ja anda oma panuse, et midagi paremaks muuta, et oma ideaalellu viia. Aga ikkagi nüüd just selle valmiva töölepingu seaduse taustal, kas ise päris tööd ka teinud olete? Olen. Ma eeldan, et poliitikud ei ole päris. Olen olen ja ma ma tean, mida, mida tähendab töölepingu seaduse järgi töötamine Ma tean, mida tähendab graafiku järgi tööta minema, töötasin aasta otsa Eesti Statoilis, mis tähendas seda, et vahest tuli olla viis ööd järjest tööl. Ei olnud mitte seal juhtkonnas juristide eksi. Olite siis klienditeenindaja pehmelt öeldes? Ma müüsin inimestele bensiini, samal ajal ise õppisin ülikoolis, ma teenisin endale endale endale taskuraha 90 ja ma läksin 93 Eesti statoili tööle, töötasin Lasnamäe tagaotsas soojakus sellist bensiinijaama enam ei ole, nagu siis. Siis oli nii, et konteineri konteinerbensiinijaam ja Kuidas siis oli öösel kell kaks klienti teenindada? Eks ta oli, oli huvitav, vahest oli närviline, sest öösel liigub ju igasugust igasugust rahvast, aga ma arvan, et see aasta töötamine Lasnamäel, kus enamus kliente olid muukeelsed, et elanikud, et see andis väga hea kogemuse ja klienditeenindaja tähendab ju seda, et sa pead suutma hakkama saama igasuguse kliendiga, kellel on paha tuju kes on, on muidu kuri ja nii edasi, et, et see oli hästi huvitav ja, ja see kindlasti arendas mind edasi ja, ja kui nüüd kuskil öeldakse, et Lottet, aga seal või seal ametis seda ei saa teha, siis mul on alati ütle, et ma tean, et saab ikka. Et ma olen, olen ise klienditeenindaja olnud ja ma tean, mida, mida see see tähendab ja, ja kui raske see see töö on, aga, aga samas on ta ka tänuväärne, sest et inimesi on, on erinevaid ja suhelda, on huvitav. Kui oleksite see pealtvaataja, mitte siis mängija maid, oleksite valinud pealtvaataja elu siis tuleks pidanud midagi ikkagi mingit tööd tegema, mis siis tuleks tulnud siis, kui te ei oleks seal noore poliitikuna vaimustunud. Karismaatilisest poliitikutest. Väga raske on ju aega tagasi kerida ja ja kui samal ajal, kui ma Järsku olid enne, et ma peaksin olema, noh, ma ei tea, kas siis bensiinijaamast, klienditeenindajaga. No seda ma tegin, sellel ajal, kui ma õppisin nii-öelda töö kõrvalt, teenisin, teenisin endale taskuraha ja kuna ma juristiks läksin õppima, siis küllap Ma oleksin olnud kuskil õigusnõuandja, ma huvitusin perekonnaõiguse küsimustest, kui ma ülikoolis olin, et kirjutasin sellest ka ühe, ühe kursusetöö, nii et ütleme nii, et ma ülikooli ajal ka otsisin, et ma ei, ma ei olnud kohe algusest peale tootma neid spetsialiseerunud sellele või teisele teisele erialale, et ma otsisin ja oma lõputöö ma kirjutasin rohkem normitehnikast ja, ja õiguse keelest haiguse keelest jah, et kuidas seadustest aru saada, et see on ju seesama teema ka, mida kõik inimesed ütlevad, et kirjutatakse midagi kokku ja me ei saa sellest aru, et et kuidas tagada seda paremat arusaamist. Nii et et maga sellel perioodil nii-öelda, olin, olen olnud otsija. Kui me seda saadet nagu peas välja mõtlesin, siis ma kõigepealt tahtsin teid tutvustada kui ministrit Muhumaalt ja siis ma järsku avastasin, et te olete sündinud Tallinnas, mis, mis müüt see siis nüüd on need mingi muhuma Munukene olete, kui, kui te olete te tallinlanna. Jah, ma olen, olen Tallinnas sündinud, aga, aga väga raske on ennast tundma ja et sa oled seotud mustamäepaneelidega või Mustamäe on minu nii-öelda lapsepõlvekants ja, ja mängumaa, aga ma olen olnud sedavõrd õnnelik inimene, et mul on olnud alati teine kodu. Ja see, minu teine kodu oli ja on Muhu saarel, kus on minu isa sünnikodu, kus ta kasvas ja, ja koolis käis ja mul oli alati võimalus, niipea kui ilm vähegi lubas ja, ja ema, ema süda ja siis pakidki mu koti ja saadeti, saadeti saare peale, kust ma tulin siis tagasi jälle, kui kas lasteaed või vool uuesti algas. Nii et et ma tunnen ennast ühe osana sellest sellest saarest, et mus ongi kaks, kaks kohta, et et nii Muhu saar kui, kui Mustamäe on need, mis on mul hinges. No Leva lõppmäe talu perenaine Muhumaalt, mis mida see talu endast kujutab praegu praegu, 20. jaanuaril. See on tühi ja ootab sügist elule. Ta on tühi, ta on külm ja ta ootab ka kõvasti kõvasti kütmist ja remontimist, et see on üks minu kohustusi, mis mul kuklas on, et et ma tahan oma isa ja isa isa sünnikodu ilusti ilusti korda teha. Tegemist on väikese popsi popsi kohaga väikese väikese talumajakese ka, kus on vaja kõvasti kõpitseda, et saaks üks selline koht, kus aastaringselt võiks elada. Kui te vaatate seda, millega tegelevad teie naabrid, kas Muhumaal elab lahedasti ära aastaringselt või mis, mis inimesed teevad seal, millest nad elatuvad? Meie kaasel ja mul, see on meie iga vaadene, väike vaidlus emaga, kui palju me peame maad harima ja kui palju midagi midagi maha panema ja nüüd, mida aeg edasi, seda vähem on minust nii-öelda emale vastu vaidlejat, et siin päris keskkooli päevil ja peale seda ma väga vaidlesin vastu, et kas me peame ikka kartuli ja porgandi ja kapsa ja kaalika ise kasvatama. Eriti veel peale seda, kui vanaonu ära suri ja ema, kes on elupõline linnainimene, nii-öelda hakkas omaenese tarkusest ja naabrinaiste abiga siis potipõllunduse edasi arendama, aga, aga tänasel päeval ma olen, olen päriselt rahul, sest et näppe mulla sisse pannes on hea võimalus omaenda mõtteid mõlgutada ja ja, ja see maandab pingeid ja mis seal salata, oma peenra pealt võetud porgand maitseb palju paremini. Aga Muhumaa on nagu selline eeskoda Saaremaale või kuidas teile endale meeldiks, kas inimesed paneksid autol gaasi põhja ja kihutaksid Muhumaalt läbi või, või mis see, mis see Muhumaa ellujäämise ja arenemise, nagu see võti oleks teie arvates? Ma arvan, et kindlasti turism ja ka käsitöö, sest et Muhu käsitöö on, on kuulus, ta on hea ja teda teda osatakse hinnata, nii et, et ma arvan, kindlasti nende kahe kahe kokkupanek ja, ja inimesed suudavad väga palju põnevaid asju välja mõelda, et meil Muhus korraldatakse juba uhkeid kokakursuseid, seal on võimalik õppida, kuidas keraamikat teha ja nii edasi, et et ma usun, et neid võimalusi ja, ja väljakutseid on, on saarel küllaldaselt ja, ja neid ka viiakse, viiakse ellu, nii et kindlasti kindlasti ma ei taha seda, et et Muhu oleks läbisõit või et, et sinna tuleksid inimesed ja, ja nii-öelda oleksid ükspäev telgiga, korjavad telgi kokku ja jätavad oma oma sodi maha, et kui mööda saart ringi käia, just mis väga ilus koht Muhus on õigupanga ümbrust, siis on tegelikult päris nukker vaadata, kuidas needsamad meie enda Eesti inimesed tulevad, naudivad seda loodust ja siis unustavad, et tegu on ilusa kohaga lahkudes jätavad oma sodi maha, et et tegelikkuses on see turism toonud ka palju palju muret kaasa Saarele, et seda sodi ja prahti takse järgi, aga, aga ma olen lootusetu optimist. Ma usun, et inimesed paranevad, saavad aru, et, et see on meie enda enda ümbrus, seal meie enda enda maa, mida tuleb hoida ja et me järk-järgult muutume paremaks, oskame enda järgi koristada. Ma arvan, et paljud inimesed, kes teid on kunagi nagu iseloomustanud, on öelnud, et te oletegi nagu muhulane, et, et Maretit paremini mõista, peaks teadma, kes on muhulane. Muhulane on ka Ivo Linna ja Imre Sooäär, eks ju, et aga nad ei ole nagu päris muhu muhukad. Ja Ivo ei ole, sest Ivan Saaremaalt ja, ja, ja nagu öeldi, Ivan ise ka seda rääkinud, et talle anti alguses katseaeg enne sugulaseks vastu võetakse, et sa pead selle selle Muhu fluidumi ära tundma, et võib-olla iseloomustab seda kõige paremini saare moto, et Muhumaa on saar, kus aeg peatub ja nii see tõesti on, et. Aga kes on see inimene, kes seal elab, noh kui, kui, kui, kui öeldakse, et Ahto muhulane, et ta ongi selline, milline ta siis on noh, võib-olla iseloomusta, kas iseennast siis. Ennast on alati raske iseloomustada, võib olla, võib-olla aitab siis edasi see, kui kui lugeda Juhan Smuuli muhulaste imelikud juhtumised Tallinna laulupeol. Et muhulased on, on põhimõtteliselt optimistlikud, armastavad huumorit ja nalja ja armastavad ka enda üle nalja visata ja ei saa kunagi pahaseks, kui keegi keegi, keegi tagab. Miks sotsiaalministri kuueaastane poeglasteaias ei käi? Temale ei meeldinud lasteaias olla, et kui Kaspar sai kolme aastaseks, siis olin ma jõudnud oma järjekorraga nii kaugele, et meil tekkis. Te olite oma Tallinnas jõudnud alles sellisesse seisu, et enne ei saanud lapsega kohtuda. Just, ja, ja kui Kaspar oli kolmepäevane, siis ma panin ta ja järjekorda ja kui ta sai kolme aastaseks, jõudis järjekord meieni. Ja, ja ma ei oskagi öelda, mis seal päris täpselt juhtus. Ta oli väga võlutud meie lasteaia juhataja, seda leidis, et tegemist on hästi ilusa tädiga, kelle juurest oleks nõus kogu aeg olema. Aga rühmaruumi minnes tekkis tal tal väikene hirm ja ta ei suutnud kohaneda. Ja kui me siis kuu aega ja teistpidi proovisime, aga, aga tema nutt läks läks üha suuremaks ja suuremaks, siis vanaema andis alla ja ütles, et kas siis ikka laps peab sinna minema. Küllap talle meenusid need ajad, kui ta pidi mind lasteaeda viima ja ka mina kuni lasteaia lõpuni olin igal hommikul väga õnnetu. Kui ma pidin lasteaias olema ja ma ootasin väga kramplikult, kuidas Kell võiks liikuda nii kaugele, et oleks lootus, et kas siis õde või ema või või siis isa mulle lasteaeda järgi. Aga siis on kuueaastase Kaspari nii-öelda seltskondade, kus ta näeb neid väikseid lapsi Oleneb selle suvel suvel käis Muhu lasteaias. Seal oli ja väga võimalus, et, et kõik suvitajate lapsed võeti, võeti ka lasteaeda mängima, kes kes siis tahtsid. Aga vaatamata sellele Ta lasteaias ei käinu, ei ole käinud, on ta käinud Mustamäe Mustamäe laste loomingu majas lasteringis niikaua kui ta sealt siis välja kasvas. Ja nüüd ta käib praegusel hetkel. Gustav Adolfi gümnaasiumis on eelkool samuti rokal, maare mängukoolis on ta käinud. Ta käib jalgpalli mängimas ja muusikakoolis, nii et ta omavanustega puutub kokku. Kostan ikka ise need kõik välja mõelnud, ta neid kõiki asju tahab või siis ema on suururded, ta peab käima jalgpalli mängiva muusikakoolis loovusringis ma lugesin ka erinevates aegades. Praegusel hetkel on ta täiesti sisse võetud jalgpallist ja veedaks kõik õhtud kui vähegi võimalik jalgpalli mängides. Kes läheb sügisel kooli, oskab juba lugeda ja arvutada. Jah, Kaspar oskab küll lugeda, arvutada ja vigadega kirjutada. Kas kooliminek nüüd kohutab ka siis, kui, kui ütleme, lasteaias hakkama ei saanud, et kuidas siis koolis peaks hakkama saama? Ma usun, et ja loodan, et kooli kohanemine tuleb paremini välja, kui, kui ma mõtlen, et ehk on laps minu moodi, sest koolis mulle meeldis, alates esimesest päevast aga aga lasteaia ka ei suutnud ma ise ka kuni lõpuni lõpuni sõbraks saada, ainult et minul ei olnud sellist võimalust, nagu on minu lapsel. Minu vanaema ei saanud minu eest hoolt kanda, siis siis kui ma väike olin, pidin, pidin lasteaias käima, aga maniferdasin sealt nii palju, kui vähegi võimalik ära oli, et niipeaaegu isa merelt koju tuli, siis ei olnud võimalik mind lasteaeda saada või et nagu kevad, kevad saabus ja vähekenegi oli lootust, et vanaonu oleks juba nõus, et ma Muhus tema juures olen, siis siis mind enam rohkem lasteaias näha ei olnud. Nii et ma usun, et iga iga ema jaoks on lähenev esimene september selline väikene mure, et kuidas koolis hakkama saadakse, et ega uuesti kooli minna, absoluutselt, et ega koolis käimine ei ole ainult lapse asi, et see on ka ema asi, mis tähendab, et tuleb koolipinki istuda ja otsast peale alustada. Maret Maripuu me juba enne seal eespool ütlesime ka, et ütlesin ka, et, et teil on niisugune mure, mure imidži, eks ju, et osavõtlik ja aga vähe naeratav ja soe, aga konservatiivne ja end kontrolliv, et mitte nii lõkerdav kui jänese, mitte nii vallatu kuju. Ojuland, eks ju, et et kas muremaraton, teie, päris mina või et kas, kas te ei karda, et vaatajal jääb mulje, et teil on selline kurb ja igavavõitu eluviis. Aga ma arvan, et oluline on see, kuidas siis oma oma elu elu hindad ja kui hästi sa iseendaga hakkama saad. Et inimestele meeldiks selline rõõmus ja lähedasem poliitik Ma olen selline, nagu ma olen ja ma ei hakka kellelegi ootuste suhtes ennast ennast ümber muutma ja, ja need on ka ju need, milliseid, milliste keegi tahab näidata või kuidas keegi sind on, on osanud osanud avada ja, ja mina eelkõige kõige tahan, et, et mind hinnatakse ja räägitakse läbi läbi töö ja, ja see muu asi see on, see on minu. Ja, ja seda, seda ei peaks nii palju igal pool olema. Lehest saab lugeda, et hobid on raamatud ja teater ja eks ju, et noh, ma küsiks ikkagi natuke laiemalt, et kui te ei täida erakonna ministri kohustusi, et mis te siis teete? Siis ma käin kas teatris, raamatut või kontserdil, et et ütleme nii, et kuna ma ei ole väga palju ennast ennast eksponeerinud, siis tegelikkuses enne seda, kui kui ma otsustasin minna õigust õppima oma tegelikult proovisin kunstiülikooli, ma tahtsin kunstiteadust õppima minna ja ma lõpetasin kunstikallakuga klassi. Nii et, et kui kui vahend Kumus julgete, ma ei tea 10-le inimesele ekskursiooni teha ja seletada, mis seal on. Kui natukene oma teadmisi värskendada, siis võiks küll, praegu oleks hea võimalus minna Merood vaatama. Oled juba käinud, olen käinud. Et sellest koosnebki vaba aeg. Vaba aeg on mul seotud minu lapsega koos olemiseks ja ühiste asjade ettevõtmiseks ja kuna ka mu lapsele meeldib teater, kas siis teatrit käia või kodus ise teha, tal meeldib lugeda, siis me ka palju loeme üksteisele, nii et meie iga õhtu lõpetuseks on Kindeldaks see, et üks peatükk mingist raamatust tuleb ette lugeda. Raamat praegu pooleli on, praegusel hetkel on pooleli Rasmus, Pontus ja lontu. Ja ma olin väga hädas sellega, kui me jõudsime sinna kohta, kus Rasmus ja Pontus vehkisid sisse Alfredo ja erstid tagant hõbeda ja siis mu laps küsis, et aga ema, kas oli nüüd hea või halb käitumine? Raske seletada, et, et kuidas, kuidas siis seda seda täpselt mõista, niiet. Kuulge, ma küsingi teie käest, kui ühe tavalise inimese ise käest, et mis ajab 2007. aasta lõpus Eestis ühte kolme tavalist kutti inimröövi mõttele. See on, on täiesti uskumatu, mis, mis toimunud on ja see näitab seda, et et mingid väärtused on, on paigast ära. Kust see tuleb? See on see, kui leht näitab neid elamistingimusi, milles inimesed elavad. Kas näiteks siis, kui murelikuks tegema see, et maal elataksegi, nii et ainuke väljapääs. Poiss kirjutab lähedastele, et ma tahtsin neid välja viia sellest viletsusest, ma ei tea, kui palju see tõele vastab, eks ju olla, et. Ma arvan, et ei ole aktsepteeritav see, kui keegi tahab viletsusest välja viia isegi sellise tegevusega, ma arvan, et siin me peaksime lähtuma sellest, millega eestlased tegelikkuses on ju hinnatud ja tuntud, meie töökus. Ja, ja müüd. Ei, ma arvan, et tegelikkuses eestlased on igal pool olnud hinnatud, kui me vaatame kas või seda, kui hästi on meie inimesed hakkama saanud, need, kes teises maailmasõja ajal on olnud sunnitud Eestist lahkuma ja, ja ennast üles töötanud ja mõned see, mille, millele peame me tõsiselt mõtlema, millised on meie meie väärtushinnangud, mida me, mida me hindame, kas me tõesti peame, peame oluliseks seda, et mul on nüüd kas selline või selline auto mark või on midagi muud muud olulisemad, nii et, et ma arvan, väärtustega tegelemine, et kodu peab rohkem mõtlema, mis, mis on need väärtushinnangud, mis lapsele kaasa antakse. Mis on need väärtushinnangud, mis mida hinnatakse koolis ja mida ühiskond hindab, mida, mida ühiskond näitab edukuseks mida, mida hinnatakse, kas, kas need on teadmised või on need mingid asjad, mille järgi öeldakse, kas oled tegija või mitte? Ma küsin teie kui sotsiaalministri käest, et see käib natuke teie selle päriselt käibki teie selle ministeeriumi haldusalasse ka, et mis ajab 2008. aasta jaanuaris inimesi sõimama üht soovahetusoperatsiooni läbi teinud inimest. Ja ta on jälle need needsamad samad väärtushinnangud ja see, millised kas me oleme tolerantsed või mitte. Et hästi oluline on enne hinnangu andmist püüda mõista. Ja, ja ma arvan, et Eestis on, on puudu sellest, et inimesed ei püüa mõista. Ja, ja teine oluline asi on, on see, kus ma näen väga suurt, et vajakajäämist on hoolivus tegelikkuses, kui me märkame enda kõrval teist inimest, kui me jõuame inimese käest küsida miks tal on võib-olla ühel hommikul paha tuju ja nii edasi, suudaksime me seeläbi nii enda kui oma lähedaste oma töökaaslaste elu teha palju ilusamaks ja helgemaks. Ehk see, mis, millest ma tänapäeva Eestis puudust tunnen, on just eelkõige sellest, et enne, kui hakata hukka mõista, on väga kerge. Aga enne peaks proovima mõista ja me peaks aru saama, et inimesed, inimesed on erinevad. Ja teine asi hoolivust. Palju jõudu sotsiaalministeeriumile selle mõtteviisi arendamisel. Te olete praegu 33 aastane 20 20.-st eluaastast otsapidi poliitikas umbes nii, eks ju. 99.-st aastast riigikogus. Olete olnud riigikogu ase esimees, Tallinna volikogu esimees, Eesti kõige suurem linn. Nüüd minister. Ega väga palju ametikohti, nägu ei ole, kui vaadata karjääri suhtes, et kuhu veel minna on? Tipus on nagu kõik enam-vähem ära proovitud. Eks aeg näitab postmodernismi siis öeldakse, et üks päev on üks järgmisel päev teine ja, ja ma arvan, et üheski asjast ei pea kramplikult kinni hoidma, vaid peab olema valmis kõikideks, väljakutseteks ja kõikvõimalikeks, muudab. Lähete kulda müüma kunagi tulevikus kohutab see tulevik, et perspektiiv sama palju elust veel Toompeal veel. Ma arvan, et elu on nii huvitav ja, ja küllap ta suudab mulle pakkuda uusi huvitavaid väljakutseid ja, ja küllap ta suudab mulle tuua õigel ajal ellu muudatuse, kui selleks vajadus tuleb. Taas tõstis pead poliitik maripuu. Kui paljud endale aega annate, tööseadus vastu oleks võetud, ilma, et Ansip vihaseks läheb. Ma loodan, et 2008. aastal töölepinguseaduse üle arutelud jõuavad Riigikokku. Sistelt endaga rahul siis ma olen endaga rahul. Aitäh, Maret Maripuu. Me jutusaateaeg hakkab ära lõppema, aga üks laul on meil veel lasta. See on siis Annely värvimann ja Riho Sibul. See on teie valitud laulmiks. Seal on väga ilus sõnum sees. Ja kas pole ilusad hääled? Aitäh kõikidele kuulamast, jutusaate kordusaeg on nagu ikka pärast keskööd ja järelkuulatav vikerraadio kodulehel. Tänase külaline oli Maret Maripuu. Aitäh. Vaevalt. Olid kõik naerus. Meest vaeva, näe, joove jäi. Kui saime. No ja, ja karatootus kar. Kord kartmine.